laupäev, märts 02, 2013

Arvustuse uus versioon

Saatsin täna listi ajalugu.arutelu@lists.ut.ee sellise kirja:

Tere.

Kirjutasin ükskord blogis arvustuse Tuomioja Tõnissoni-teemalise raamatu kohta, mille listi saadan mitmete täiendustega.

ERKKI TUOMIOJA. "JAAN TÕNISSON JA EESTI ISESEISVUS". TALLINN, 2010. (Eestikeelne tõlge valmis tegelikult 2011.) 334 LK.

Soomlane Tuomioja kirjutas monograafia eestlaste suurmehe Jaan Tõnissoni kohta ja see tõlgiti ka eesti keelde. Kaalusin selle kohta mõnele ajakirjale arvustuse kirjutamist, aga pärast seda, kui arvustused on ilmunud juba "Keeles ja Kirjanduses", "Sirbis" ja "Tunas", piirdun võrguga. Ajakirjale kirjutades tahaksin raamatu väljakirjutuste tegemiseks veel teist korda läbi lugeda, aga võrgus kirjutan mälu põhjal.

On positiivne, et Eesti ajalugu hõimurahva lugejatele tutvustatakse. Uue vaatenurga avamiseks on hea ka raamatu tõlkimine eesti keelde. Kuid raamatu tähtsust on liialdatud nii raamatu eessõnas kui ka varem ilmunud arvustustes, justkui poleks Tõnissoni kohta varem raamatuid ilmunud. Tegelikult on temast kirjutanud Hans Kruus, Jaan Roos, Märt Raud ja Krista Aru. Nende teosed pole küll piisavalt kõikehaaravad ja Tuomioja tunnistab, et seda ei saa öelda ka tema raamatu kohta.

Mina koostasin Tõnissoni kirjutistest kaks kogumikku koos põhjalikul uurimistööl põhinevate saatesõnadega "Eesti mõtteloo" sarja. Neist esimene ilmus veidi enne soomekeelset raamatut ja teine veidi pärast soomlase raamatu eestikeelse tõlke ilmumist. Kuid Soomes ja Eestis ilmunud raamatud on omavahel kooskõlastamata. Pärast soome keelest tõlgitud raamatu läbilugemist ma esimese enda koostatud köite saatesõnas midagi ei muudaks, kuid teise köite saatesõnas, mis valmis samuti enne monograafia lugemist, parandaks kahte kohta. Tõnissoni võimaliku surma-aastana pakkusin aastat 1942, kuid tõenäolisem on 1941. Ma polnud pärast enam kindel, kust ma arvu 1942 võtsin, vist raamatukogu kataloogist, kus oli sama aasta. Teistsugune versioon surmaaja kohta on ilmunud http://kultuur.elu.ee/ke476_tonisson.htm . Aga maailmas on kiputud üldse kuulsusi pärast surma nägema.

Teiseks muudaksin seda, kui kirjutasin, et Tõnisson oli 1939 Nõukogude Liidu pakutud baasidelepingu vastu. Asi oli siiski keerulisem – Tõnisson ütles algul, et leping tuleb vastu võtta, soovimata anda seejuures läbirääkimisdelegatsioonile blankovekslit, kuid lepingu valmimise järel muutus kriitiliseks ja nõudis selle arutamist Riigikogus, mida ei tehtud. Samuti paistab tõele vastavat, et juba varem oli Tõnisson pakkunud ise väikest sõjaväebaasi.

Tuomioja raamat on kirjutatud eelkõige Soome lugejale. Pikemalt on peatutud kõigil Tõnissoni kontaktidel Soomega, kuigi Tõnissoni tegevuse seisukohalt ei ole need nii tähtsad. Tal oli kontakte üldse väga paljude inimestega. Raamat algab viitega Tõnissoni ja Hella Wuolijoe telefonikõnele aastal 1940, mille sisu ei ole teada, aga kus Tuomioja arvates räägiti millestki olulisest. Selline võte on mõeldud puhtalt Soome ostjate ligimeelitamiseks, ei mõju eriti ausana ja jätab raamatust kommertsliku mulje. Sellist võtet on kasutatud küll muudeski uuemates raamatutes, näiteks eesti keelde tõlgitud paksus Hruštšovi eluloos.

Eriti huvitavad autorit tänapäevale iseloomulikult Tõnissoni suhted naistega, mis on esitatud veidi kollase ajakirjanduse stiilis, arvestamata Tõnissoni artiklites väljendatud kõlblust ja moraali kaitsvaid seisukohti sellistes küsimustes. Tõnissoni kõmuajakirjanduse suhtes tõrjuv hoiak on kaudselt kriitika ka sellise ajalookirjutuse suhtes.

Raamatus on mitmeid eksimusi, millest mõned on eestikeelses tõlkes joonealustes märkustes ära parandatud, aga mitte kõiki. Osa ebatäpsusi tuleb lihtsalt teadmatusest ning kõigi faktide teadmist ja mäletamist ei saagi nõuda.

Tuomioja kirjeldusest jääb mulje, nagu oleks Tõnissoni ilukirjanduslik tegevus piirdunud sellega, et ta avaldas kaks korda luuletusi ja ühe novelli ning kirjutas näidendi käsikirja, ja et tema ilukirjanduslik tegevus sai alguse alles Vene riigiduuma laialisaatmise vastu protestivale avaldusele allakirjutamise eest vanglakaristust kandes. Tegelikult olid Tõnissoni tegevusse astudes ajakirjandus ja kirjandus tihedalt seotud ning Tõnissoni ilukirjanduslikku loomingut ilmus märksa rohkem. Saatesõnas ütleb autor, et ta on läbi töötanud kogu Tõnissoni pärandi, kuid ilmselt see ei tähenda siiski kõigi Tõnissoni kirjutiste läbilugemist.

Kui Tuomioja mainib lühidalt Wuolijoe vaimustust Tõnissoni vastase Grenzsteini kirikukriitikast, võib jääda eksitav mulje, nagu oleks tegemist usuvastasusega, kuid Grenzstein soovis tegelikult kiriku juhtimise sakslaste käest eestlaste kätte minekut. Ehk eesti, saksa ja läti luteri kiriku lahutamist. Tõnisson ise pidas ennast usklikuks, kuid oli samuti kiriku suhtes kriitiline.

Tuomioja teeb Tõnissonist Eesti karskusliikumise rajaja, kuigi karskusliikumine oli juba varem olemas. Autori arvates hakkas Tõnisson hiljem hindama alkoholitööstuse tähtsust Eesti majanduses. Tegelikult rõhutas Tõnisson ka Riigikogu eelarvearutelul, et eelarvet ei tohi üles ehitada sellistele kõlblusevastastele tuludele. Tuomioja sõnul ilmusid pärast Tõnissoni omanikuõigustest loobumist “Postimehes” esmakordselt alkoholireklaamid. Tegelikult ilmusid need seal ka Tõnissoni tegevuse alguses ja kadusid vahepeal toimetuses karskusaatest tingitud otsuse vastuvõtmise järel.

Tõnisson saadeti keset vabadusvõitlust vastu enda tahtmist välismaale saadikutööd tegema. Tuomioja ütleb, et pole teada, et Tõnissonile oleks raskel ajal Eestist eemal viibimise pärast etteheiteid tehtud. Ajalehes “Kaja” neid siiski tehti, mis oli välismaale saatmise otsuse taga seisnud Pätsi erakonna häälekandja.

Autor kirjutab, et Tõnissoni juhtimisstiil oli autoritaarne ja et tal ei õnnestunud kasvatada endale järelkasvu, kuigi ta seda püüdis. Sellele räägib vastu, et Tõnisson ei olnud oma erakonna ainus riigivanem, kuid Tuomioja teeb Rahvaerakonda kuulunud riigivanem Jaaksonist Põllumeestekogude esindaja ega peatu tema valitsusel üldse pikemalt.

Seoses vabadussõjalaste algatatud põhiseaduse muutmisega pidid Eestis toimuma nii kohalikud, Riigikogu kui ka riigivanema valimised, millest toimuda jõudsid vaid 1934. aasta alguse kohalikud valimised. Raamatus on need paigutatud 1933. aasta algusesse, kuigi teisel leheküljel on aastaarv õige. Pätsi riigipöörde kuupäevaks peetakse üldiselt 12. märtsi 1934, kuid ühes peatükis nimetab autor riigipöörde sarnasteks sündmusteks juba Pätsi valitsuse ametisseastumist aastal 1933. Tõsi küll, Tõnisson nimetas riigipöördeks alles järgmist põhiseaduse muutmist ilma seda rahvahääletusele panemata aastal 1937.

On ka seda, mis on esitatud selgemalt kui varasemas kirjanduses. Kui Märt Raud kirjeldab, nagu oleks Tõnisson kuulutanud ülemaalise kaitsesisukorra välja “Vanemuises” toimunud koosoleku tagajärjel, siis Tuomioja teeb vahet, et see viis üksnes kaitseseisukorrani Tartumaal, kuna ülemaaline kaitseseisukord tuli hiljem. Kuid lõikude järjekorrast võib jääda eksitav mulje, justkui oleks viimase põhjuseks allveelaevade müügi vastane kriitika, kuigi seletust tuleb otsida üldisest hüsteerilisest õhkkonnast ja kuuldustest riigipöördekava kohta.

Tuomioja kirjutab sellest, nagu oleks Tõnisson Saksa ohtu kartes soovinud väiksema Nõukogude Liidu sõjaväebaasi rajamist Eestisse juba enne, kui Nõukogude Liit ise suurte baaside lepingut peale suruma hakkas. See teooria tundub olevat liialdatud. Ajakirjas “Tänapäev” avalikult avaldatud artiklis, mille panin raamatusse “Riigivanem”, nimetas Tõnisson üksnes demokraatlike riikide abile lootmist ja Nõukogude julgeolekutagatise mittesoovimist. Tõnissoni puhul on uurijad rõhutanud just sõnade ja tegude kokkulangevust. Sama usaldusväärne, nagu informatsioon sõjaväebaasi küsimise kohta, on ka teade, et täiendavate baasivägede sissetulekul 1940 soovitas Tõnisson õhku tulistada ja mitte järele anda. Kui õhku tulistamine jäi ära, püüdis ta hajutada muljet Nõukogude Liiduga vabatahtlikust liitumisest punastel valimistel vastaskandidaatide esitamise organiseerimise ja nende kõrvaldamisel protestide esitamisega. Miks pidi Tõnisson küsima baasi eraisik Wuolijoe vahendusel, mitte küsimust enne Pätsi või Nõukogude saadikuga arutades? Arvatavasti sellepärast, et vastav mõte tuli Wuolijoelt endalt. Enne Tõnissoni ja Wuolijoe läbirääkimisi küsis Nõukogude Liit saladuskatte all samasugust baasi juba Soomelt, mis ilmselt samuti Tõnissoni mõtteid Wuolijoe suunamisel mõjutas. Tõnisson olevat pakkunud baasiks Vilsandi saart, aga see ei olnud kõige sobivam valik, sest seal asus looduskaitseala. Tuomioja püüab seostada Wuolijoed isegi Tartu rahu sõlmimisega aastal 1920, kuigi tal pole selle kohta tõendeid.

Raamatut võib pidada Tõnissoni tähtsust vähendavaks. Kui suuremad toetajad on Tõnissoni nimetanud kõigi aegade suurimaks eestlaseks ning Ojamaa ja Varmas arvasid, et Tõnisson oli üks suurimaid mehi, kes väikerahvastel üldse olnud, siis Tuomioja vähendab tema tähtsust isegi Eesti piirides. Tuomioja rõhutab korduvalt Tõnissoni autoritaarsust. Tõnisson kirjutas eluajal selle kohta, et talle on ette heidetud, nagu oleks ta igal pool ette trüginud, aga teda on ette lükatud. Hoope jagas ta oma sõnul kritiseeritavate eneseteadvuse tõstmiseks. “Postimeest” toimetades pani ta eelkäijatest palju suuremat rõhku kaastööliste leidmisele. Tema ühistegevuse propaganda oli ühtlasi demokraatia-aate toetamine, sest ühistegevus nõudis demokraatlikku hoiakut.

Tõnissoni asendit parem-vasak skaalal kirjeldab Tuomioja üldsõnaliselt, täpsustamata, mida ta vaskapoolsuse või parempoolsuse all mõistab. Tõnissonil oli olemas selge maailmavaade ja seda oleks võinud paremini esile tuua. Tuomioja arvates ei olnud Tõnisson iseseisvuse ajal teistest riigivanematest oluliselt parem. Tegelikult langesid Tõnissoni valitsemisaega väga olulised otsused – Tartu rahu sõlmimine ja krooni devalveerimine, mis avas väljapääsu suurest majanduskriisist. Kuigi Tõnisson pooldas Euroopa föderatsiooni loomist, olen tema devalveerimisotsust kasutanud argumendina Euroopa ühisrahale ülemineku vastu, sest ühisraha üksikute liikmesriikide kaupa devalveerimist ei võimalda, aga erikeelsete riikide majandus areneb erineva kiirusega. Kõige olulisem Tõnissoni üksiksamm oli 1917. aasta sügisel, kui ta surus läbi otsuse kuulutada Maanõukogu kõrgeima riigivõimu kandjaks, mis sisuliselt tähendas juba Eesti iseseisvumist. Kui poleks olnud seda otsust, poleks iseseisvuse taastamine osutunud tõenäoliselt võimalikuks ka Nõukogude Liidu lagunemisel, sest poleks olnud ajaloolist argumenti ega rahva küpsust. Ja 1917 a. küpsuse tase oli samuti saavutatud suuresti tänu Tõnissoni pikaajalisele kasvatustööle, eeskätt “Postimehe” veergudel.

*
Ülal loetletud kolm arvustust olid minu omast kiitvamad. Pärast blogis omapoolse arvustuse avaldamist lugesin veel "Loomingust" Mart Laari nendest kriitilisemat hinnangut natuke laiemal teemal kirjutisest, kus ta muuhulgas nimetas Tuomioja raamatut referaadiks. Hiljuti lugesin "Ajaloolisest Ajakirjast" Ago Pajuri arvustust, mis kattub minu omaga kõige rohkem. Pajur leiab raamatust selliseidki faktivigu, mis mul märkamata jäid. Arvustus oli juba varem ilmunud, aga omandasin selle ajakirjanumbri tänavu veebruaris. Võrgust olin varem lugenud sissekannet blogist infopartisan.blogspot.com, kus vaadeldi Tuomioja raamatut ja esimest minu koostatud köidet võrdlevalt, ja leiti, et nende vahel on suur kontrast.

0 vastukaja: