Cromwellist eesti keeles

M. Tõldsepp. "Cromwell. Inglise riigimees ja väejuht". Suurmeeste elulood nr. 52. Tartu, 1939. 208 lk.

Olin seda raamatut juba aastal 1994 lugenud. Nüüd lugesin uuesti tänavu loetud Carlyle’i koostatud Cromwelli kõnede ja kirjade raamatuga võrdlemiseks. Vaatasin raamatukogu kataloogist, et eesti keelde on hiljem tõlgitud vene keelest üks uuem raamat Cromwellist, aga eelistan raamatut, mis on kodus olemas ja eestlase kirjutatud. Emakeeles kirjutatud raamat on tavaliselt keeleliselt meeldivam kui võõrkeelne või tõlge. Ma küll ei välista, et loen sel teemal kunagi veel midagi.

Esimesest lugemisest oli suurem osa asju meelest läinud. Mäletasin küll, et olen neist asjadest lugenud tänavu Carlyle’i raamatust, kuid mitte seda, et varem täpselt samast raamatust. Need asjad, mida ma veel mäletasin, olid enamasti õigesti meeles, aga mälu maht oli kahanenud.

Ühe asja ajaline paigutus oli siiski mälus nihkunud. Seostasin Cromwelli kurvameelsuse diagnoosi tema diktaatoriajaga, aga raamatus on see toodud tema noorusest rääkivas peatükis. Autor kirjutab Cromwelli neurootilisusest, pidades seda tema religioossuse põhjuseks. Aga too aeg oli üldse ajaloo lainete järgi suurema religioossuse aeg. Tegemist oli barokiajaga, mis oli religioossem kui eelnenud renessansi- või järgnenud valgustusaeg. Iseküsimus, kuivõrd sobib baroki mõiste Inglismaa kohta. Ülikooli kunstiajaloo konspekti järgi oli Euroopas tol ajal kolm suuremat kunstilist rühma – protestantism, vastureformatsioon ja Prantsusmaa. Konkreetselt Inglismaa kohta on kirjas, et seal oli 17. sajandil visuaalse kunsti põlgamine. Selle kohta on tõendeid ka Tõldsepa raamatus – inglise puritaanidele ei meeldinud teater, tants ega jõuluküünalde põletamine. Viimast nad pidasid katoliiklikuks kombeks. Aga kui põhiline kunsti tellija on õukond, siis Stuartite õukonnale need asjad meeldisid. Charles I naine oli Prantsusmaalt pärit katoliiklane, kes tõi kaasa oma katoliiklastest õukonna, kuni Charles selle tagasi saatis. Aga kodusõja ajal palus parlament kuninga vastu abi Šotimaalt, kes seadis tingimuseks Inglismaa presbüterlikuks muutmise. Seda otsustatigi teha, mis tõi kaasa kirikutest altarite ja kujude kõrvaldamise. Kuna Cromwell ei olnud presbüterlane, vaid independent, ähvardas teda sõjaväeteenistusest kõrvaldamine, kuni sõjavägi ise parlamendi maha surus. Kehtestati usuvabadus, aga mitte katoliiklastele, seda ei tahetud laiendada ka anglikaanidele. Juudid lubati siiski Inglismaale tagasi.

Kui Carlyle’i raamatu pealkiri võiks olla "Cromwell ja Carlyle", siis Tõldsepa oma pealkiri "Cromwell ja Stuartid". Suur osa raamatust ei räägi Cromwellist, vaid Stuartitest. Carlyle’i raamatus on hilisematele aastatele pööratud järjest suuremat tähelepanu, sest kui Cromwelli võim kasvas, hakkas temast maha jääma rohkem dokumente. Tõldsepa raamatus on vastupidi, et hilisematest aastatest kirjutatakse järjest lühemalt. Võib kahtlustada, et kui autoril hakkas käsikirja sarja jaoks ette antud maht täis saama, hakkas ta lakoonilisemalt kirjutama. Või on asi siiski selles, et murrangulisematest aastatest ongi kombeks pikemalt kirjutada.

Carlyle’i raamatust sai selgeks, et Cromwelli vägedel oli tugevam distsipliin kui kuninga omadel. Aga Tõldsepp kirjutab, et kodusõja algul olid kuninga väed siiski võitlusvõimelisemad kui parlamendi omad, sest kuningal oli rohkem ohvitsere. Cromwelli väeosa oli parem kui ülejäänud parlamendiväed, kuid Cromwell ei olnud veel ülemjuhataja. Cromwell ei olevat kaotanud ainsatki lahingut. Tema väeosa mehi nimetati raudkülgseteks.

Kuningriikide arvu kohta on Tõldsepal kolm erinevat arvu. Ühes peatükis nimetatakse Inglismaad, Šotimaad ja Iirimaad kõiki kokku Inglise kuningriigiks. Teises kohas kirjutatakse mingist mõlema kuningriigi komiteest, nagu oleks kuningriike olnud kaks. Raamatu lõpupoole on Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa siiski kolm erinevat kuningriiki. Eesti Entsüklopeedia järgi oli Charles I Suurbritannia ja Iirimaa kuningas, aga originaaldokumentidele toetuva Carlyle’i raamatu ja ingliskeelse vikipeedia järgi Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa. Tundub, et seekord on vikipeedias õigemad andmed kui Eesti Entsüklopeedias.

Carlyle hindas Cromwelli eriti usulisest seisukohast. Aga tema raamatu hilisemad täiendajad ütlevad, et ta hindas usulisi küsimusi üle, Inglise revolutsioonis oli oluline ka omavalitsuse nõudmine. Cromwell paistis siiski usulisi küsimusi rohkem tähtsustavat kui mõni muu revolutsioonitegelane. Carlyle’i raamatu lisades võrreldakse Cromwelli ja teise väejuhi Iretoni stiili, et üks tõi palju usulisi võrdlusi, aga teise stiil oli ärimehelikum. Tõldsepp kirjutab, et algul võttis Cromwell parlamendis sõna ainult usulistes küsimustes. Raamatu kokkuvõttes aga hindab Tõldsepp Cromwelli eelkõige väejuhina ja teguvõimsa isikuna.

Ma loodan, et hoolimata aju vananemisest jääb mul Tõldsepa raamat teisel lugemisel paremini meelde kui esimesel, sest nüüd kasutan paremaid lugemismeetode. 1994 ma ei teinud midagi loetu kinnistamiseks, aga nüüd kirjutan igast ajalooraamatust, mille ma läbi loen. Magistriõppest mul on paremini meeles need raamatud, mille kohta ma tegin märkmeid, mitte vabal ajal ilma märkmete tegemiseta loetud. Toimetatud raamatute kohta mäletan kõige paremini enda kirjutatud märkusi vigade ja kahtlaste kohtade kohta ning neid kohti ennast, mitte seda, mis seal õige oli ja mille kohta ma midagi ei kirjutanud. Ma arvan, et praegu ma kirjutan õppimise seisukohalt paremaid mõtteid kui magistriõppe konspektides või raamatute toimetamisel.