Eluaegsed raamatud

Olime vendadega suures toas. Tõnu ja Henn rääkisid. Kommenteerisin Hennu lauseid. Henn ja Toomas läksid isa tuppa. Tõnu ütles, et ta ei taha, et nad isa arvutit kasutavad. Läksin neile järele. Henn põletas isa kirjutuslaua peal tikku. Kustutasin selle ära. Ütlesin, et enne ma tegin nalja, aga nüüd ma olen vihane. Siin toas on raamatud ja tuli võib vahel väga kiiresti edasi minna. Henn ja Toomas lahkusid ruumist. Hakkasin lauda tahmast puhastama. Isa tuli oma tuppa ja tahtis arvutit käima panna, aga ei mäletanud, kuidas seda tehakse. Ütlesin, et ongi, Henn ja Toomas keerasid arvuti nässu. Henn väitis, et ma hammustasin tal kõrva küljest tüki ära.

*
Üks mees luges eluaeg raamatuid. Ta luges ühtesid ja samu. Raamatut, mida ta oli algul lugenud, nimetas ta aastaid hiljem kurjaks, öeldes, et teised on head raamatud. Kurjaks nimetatud raamatut hakkas lugema tema vend. Ta luges raamatut valju häälega ette. Siis ta parandas, et oli lugenud valesti, lugedes tegelikult valesti just nüüd. Ta hakkas karjuma, sest loetu tundus talle nii õudne. Oli näha, et ta oli hulluks läinud. Raamatute omanik oli kunagi ise sama raamatut lugedes hulluks läinud. Ta oli saanud lugeda elu aeg samasid raamatuid, sest tal oli neid vähe. Aga minu ajal oli raamatuid palju, nii et kõiki polnud üldse võimalik lugeda. Mõtlesin, et võiks osta ainult neid raamatuid, mille ma kindlalt läbi loen. Aga nendega ei saanud piirduda, sest vahel oli vaja mõnest teisest raamatust midagi järele vaadata. Läksin trepist alla esimesele korrusele. Seal olid kahel pool pealtvaatajate toolid ja nende keskel teatrilava. Ühele poole istusime mina ja veel mõned inimesed, teisele poole suurem jagu pealtvaatajaid. Kõik, kes võisid küsimusi esitada, istusid minu poolel. Oli oodata, et sellepärast hakkavad teisel poolel istujad meie poolt halvustama. Helen hakkas minu selja taga naerma ja ütles, et mehi on liiga palju. Ta arvas, et suuremat osa tähtsamaid ametikohti täidavad mehed.