John Ruskin

John Ruskin. "Arhitektuuri seitse lampi". Sari "Avatud Eesti Raamat". Tõlkinud Vaike Vahter, Katre Ligi. Tartu 2013. Inglise keeles 1849 ja 1988. 307 lehekülge.

Ruskin oli Carlyle’i õpilane. Carlyle erinevalt Ruskinist ei kirjutanud küll arhitektuurist, aga mõlemad olid inglise romantikud. Ruskinit on nimetatud ka prerafaeliidiks, sest ta soovis pöörduda tagasi Raffaeli eelse arhitektuuri juurde.

Ruskinile meeldisid romaani ja gooti stiil. Gooti stiil meeldis talle sellepärast, et see on tagasihoidlik, seevastu oli ta renessanssi vastu, sest renessanss on uhkeldav. Ma olen kirjutanud, et irratsionaalsed kunstistiilid olid gootika-barokk-romantism-avangardism. Aga mulle tundub, et barokk on renessanssist veel uhkeldavam. Vähemalt Rubensi oma, Rembrandt on tagasihoidlikum. Ruskini suhtumisest Rembrandtisse ma ei saanud täpselt aru, aga see ei tundunud olevat kõige imetlevam.

Kunstistiile on seostatud vahel kindlate ajaperioodidega, aga vahel on räägitud ka pikemaajalistest üldhoiakutest, mida on nimetatud romantismiks ja klassitsismiks võis siis romantismiks ja realismiks. Ruskin ei kasuta romantismi mõistet kuskil. Tema jaoks on laiemas tähenduses vastandus olemas, aga ta nimetab seda gooti ja klassikaliseks arhitektuuriks.

Kui Carlyle pidas oma sajandi omast paremaks 12. sajandi ühiskonnakorraldust, siis Ruskin keskaegset arhitektuuri. Aga Carlyle tundub uskuvat Ruskinist rohkem ajaloo spiraalsusesse. Carlyle ütleb, et keegi ei usu sama moodi nagu tema vanaisa, aga Ruskini järgi ei ole vaja leiutada uusi stiile, vaid kasutada äraproovituid. Siiski ei taha ka Ruskin täpseid kordusi, vaid peab ilu unikaalseks.

Nii Carlyle kui ka Ruskin on religioossed mõtlejad. Ruskin on just ideoloog, enda sõnul ei ole ta kunagi ühtegi kunstiteost loonud. /TÄIENDUS: Täpsemalt ütleb ta: "siin pean ma olema valmis taluma süüdistust jultumuses, mida tuleb paratamatult esitada autorile, kes võtab õpetliku tooni, kõneldes kunstist, mille alal ta ise kunagi tegutsenud pole." (Lk. 11.) Aga nähtavasti peab ta silmas vaid ühte kunstivaldkonda ehk arhitektuuri, sest raamatus on tema enda joonistused./ Carlyle ütleb, et pettus ei ole võimeline midagi looma, ja Ruskini järgi ei saa ükski petis luua midagi ilusat. Aga ajaloost on teada, et pildirüüsteliikumine on pidanud pigem ilu Saatana tööriistaks.

Ruskini järgi on ülim siht olla Jumalale meelepärane. Jumalale on meelepärane tema arvates ausus ja siirus, nagu ka Carlyle’i arvates. Romantismile on omane minevikunostalgia, nii peab ka Ruskin masinate abil loodud kunsti pettuseks ja selle kvaliteeti käsitsi tehtust madalamaks.

Eelmine aasta ilmus ajakirjas "The Journal of Modern History" arvustus raamatule, mille järgi traditsiooniliselt peetakse romantismi masinatevaenulikuks, aga autori meelest ei ole romantikud kõigi masinate vastu. Nii olevat klassikaline masin näiteks kell, aga romantilised trükiladumismasin ja varane pildistamistehnika ehk dagerrotüüpia, mis nõuavad suuremat inimese sekkumist.

Masinatevaenulikkust võib leida ka praeguses maailmas. Nii asus endine male maailmameister Fischer seisukohale, et arvutid on male tapnud, sest arvuti abil avanguvariante pähe õppiv maletaja ei saavuta punkti ausalt. Seetõttu pakkus Fischer välja uued malereeglid, et algseis oleks loositav. Minu arvates on probleem eelkõige selles, et vähem oma peaga mõeldes areneb aju vähem.

Ruskin ei pidanud väärtuslikuks vastumeelselt tehtud kunsti, väärtust tõstvaks pidas ta töörõõmu. Aga siis on masin ehk rõõmu vähendav küll romantismiaja inimese jaoks, aga tänapäeva inimesele võib vastumeelne olla, kui ta peab masina abist loobuma. Mulle meeldib kirjutada pastakaga, nagu ma lapsepõlves õppinud olen. Aga mõni teine eelistab kirjutada arvutiga, sest ei saa oma käekirjast täielikult aru. Ma arvan, et iga uue tehnoloogia puhul võiksid olemas olla üleminekuperioodid. Vanemal põlvkonnal võiks olla alati võimalus jääda harjunu juurde, aga nooremad ja ka suurema avatusega vanemad võivad võtta kasutusele uut tehnoloogiat. Kuigi kirjutamise puhul näitavad uuringud, et arvutiga kirjutades on aju aktiivsus kõigil madalam kui pastakaga.

Meile õpetati ülikoolis, et kunstiajalugu ei tegele küsimusega, kas teos on ilus. Ruskinile on see aga üks põhiküsimusi. Seejuures lähtub ta oma maitsest, aga tänapäeval on teada, et erinevate inimeste maitse võib olla väga erinev. Ruskin jagab kunsti heaks ja halvaks. Uku Masing peaks seda indoeurooplase dualistlikuks mõtlemiseks, mis soomeugrilastel puudub, mõni teine postmodernismile eelnenud ajaloole iseloomulikuks jooneks.