kolmapäev, aprill 30, 2014

Intervjuuks valmistumine

Pidin andma raadiole vanaisa kohta intervjuu. Vanaema palus, et ma intervjuud andes teda tervitaks ka, inimesed ootavat, et neid raadios tervitataks. Mina ei tahtnud tervitada, sest mulle ei meeldinud, kui keegi kedagi raadios tervitas. Natukese aja pärast ütlesin, et ma ei mäleta, kas intervjuu on juba antud või mitte. Olin võibolla intervjuus öelnud, et mina olen vanaisa kõige noorem lapselaps. See oleks olnud vale, samuti oleks olnud vale öelda, nagu oleks ma kõige vanem lapselaps. Mängisime vendadega korvpalli. Üks vend ütles, mis kell televisioon intevjuud võtma tuleb. Vend ütles, et selle pean andma mina, sest tal ei ole sobivad riided. Vastasin, et minu pidžaama ka sobiv ei ole. Vend soovitas, et ma vahetaks riided ära. Hakkasin vahetama.

Digipöörde vastu

Mina olen koolide digipöörde vastu. Olen lugenud uuringutest, mille järgi paberilt lugedes õpib paremini kui ekraanilt ja paberile kirjutades töötab aju intensiivsemalt kui arvutiga kirjutades.

Ajalehes kirjutati, et õpilastele hakatakse ütlema, et tuupida pole vaja, sest nii huvitav on otsida informatsiooni. Selle all mõeldi võibolla vikipeedia lugemist. Mis selle informatsiooniga peale hakata, kui seda meelde ei jäta? Lapata iga lause moodustamisel sõnaraamatut ja iga arvutustehe teha masinaga?

Raadios öeldi, et edaspidi võib saada õpetaja kulmukortsutuse osaliseks, kui õpilane võtab tundi paberraamatu kaasa. Kui hiljuti leidis kinnitust, et kõigis arvutites on nuhkvara, siis täielik elektroonikale üleminek võimaldab ühiskonda paremini kontrolli all hoida. Elektroonilist informatsiooni on kerge kustutada ja võltsida.

teisipäev, aprill 29, 2014

Inimene rihma otsas

Nägin, kuidas kaks naist tänaval jalutasid. Noorem naine hoidis vanemat naist rihma otsas. Nooremal oli tähtis nägu ja pöördeid tehes tõmbas ta vanema endaga kaasa. Ütlesin isale koolimajas, et nägin, kuidas inimene oli keti otsas. Isa küsis, et tõsi ka. Lisasin, et seejuures see, kes keti otsas oli, käis eile maleklubis ja mängis hästi. Isa tahtis ühele mehele helistada, aga tal oli telefoninumbrist üks number puudu. Ta palus ühte inimest, et see aitaks puuduva numbri ära arvata. See inimene ütles, et sellel mehel ei olegi enam telefoni. Ütlesin, et kui mina olen sellele mehele helistanud, on ta tavaliselt vastu võtnud. Mees oli ise ka helistanud. Mees oli psühhiaater ja teadis, kui palju aega kokku hoiab, kui seda ei raiska. Vaatasin magamistoas enda joonistatud maakaarti, mis ma olin Helinale saatnud. Kui kaart oli juba valmis, olin seda täiendanud, et Helina seda irooniliseks ei peaks. Olin joonistanud mitu kaarti ja nende kohta jutu kirjutanud. Aga see jutt ei olnud väga eriline. Oli hommik ja Klaus heitis magama. Teises voodis magas kaks inimest. Üks neist tõusis üles. Ootasin, kas ta mulle tere hommikust ka ütleb, aga ta ei öelnud. Ma oleks saanud talle ise esimesena ka öelda, aga ei hakanud seda tegema. Ülestõusja läks toast välja.

esmaspäev, aprill 28, 2014

Söör Christopher

Täna jäi kool ära. Seetõttu läksin kooli asemel vanade ajalehtede kohta märkmeid kirjutama. Seal pakuti süia. Ütlesin, et kuna olen juba hommikust söönud, siis ma enne kella kolme uuesti ei söö. Helena ütles Klausile, et Klausil on autoriteeti magustoidu, mitte prae tellimiseks. Praadi võisid tellida tähtsamad inimesed. Söör Christopher seisis ukse juures ja palus plaksutada. Mina plaksutasin, sest söör Christopher oli projekteerinud Tartu telemasti, mis mulle meeldis. Kui olin plaksutamise lõpetanud, hakkasid mõned teised plaksutama. Alles pärast aplausi hakkas söör Christopher rääkima. Pärast rääkimise lõpetamist ta lahkus. Krister hakkas naerma ja ütles, et söör Christopher rääkis nii, et laused ühekaupa ei olnud naljakad, aga kokku olid, Krister sai aru. Mina ei saanud.

"Virulane" 1882

"Tartu Eesti Seitung" ja "Virulane"

Aastal 1879 asutas Adam Aint ajalehe "Tartu Eesti Seitung". 1881 ostis talt selle ära Jaak Järv. 1882 ilmus ajaleht algul veel vana nime all, kuid siis kolis Tallinnasse ja muutis nime "Virulaseks". Miks oli nimi "Virulane", kui ta ei ilmunud Virumaal, ei ole selge. Võibolla tähendas sõna virulane soomepäraselt eestlast. Vähemalt ühes Soomest saadetud kaastöös kahte sellesarnast soomepärast sõna eestlaste kohta tarvitati. "Virulane" ilmus nädalalehena 4-leheküljelisena.

Vaatasin läbi 1882. a. aastakäigu "Virulase" nime all ilmunud numbrid. Igast numbrist püüdsin lugeda 3 pealkirja alt. Kokku nummerdasin 94 kirjutist, mille kohta tegin märkmeid.

"Sakala" ja "Virulane"

"Sakala" hakkas ilmuma aastal 1878 Carl Robert Jakobsoni toimetamisel, millise aastakäigu vaatasin eelmisena läbi. Aastal 1882, kui hakkas ilmuma "Virulane", Jakobson suri.

"Sakalat" ja "Virulast" võrreldes jääb mulje, et "Virulane" oli vasakpoolsem. "Sakala" ilmus Lõuna-Eestis, aga "Virulane" Põhja-Eestis, kus talude päriseksmüümine algas hiljem, vaesust oli rohkem ja majanduslikuks vasakpoolsuseks oli rohkem põhjust. "Sakala" aastal 1879 ajutiselt suleti sotsiaaldemokraatia süüdistusega. Kuid aastal 1878 oli ta sotsiaaldemokraatia ise hukka mõistnud. "Sakala" arvas, et sotsiaaldemokraadid tahavad omastada teiste tööga loodud vara. "Virulane" avaldas aga vasakpoolsema mõtte, et rikkad töötavad vähem kui vaesed, aga saavad rohkem raha.

Lisaks Järvele avaldas "Virulases" üle ühe kaastöö ka Mihkel Martna, kes hiljem tunnistas ennast avalikult sotsialistiks. Kuid Järv ja Martna olid mõlemad lisaks rahvuslased, kes pooldasid emakeelset haridust. Sotsialism pluss rahvuslus võiks kanda nime rahvussotsialism, kuigi hitlerism on sellist nimetust kompromiteerinud. Hitlerism oli lisaks diktaatorlik, mida Järv ja Martna vast ei olnud. Kuid lehes kiideti Vene keisri ainuvalitsust ja ma ei leidnud sealt vanasõna, et kaks pead on ikka kaks pead, vaid et mitu kokka kõrvetavad toidu põhja.

Kuid nagu "Sakala" ei pidanud ennast sotsiaaldemokraatlikuks, nii eitas oma seost sotsialismiga ka "Virulane". "Virulase" välisuudistest võis lugeda, et välismaal olid sotsialistid seotud verevalamisega. Kui ise verevalamist ei pooldatud, oli olemas põhjus ennast mitte sotsialistiks pidada.

"Olevik" ja "Virulane"

Ado Grenzstein toimetas aastal 1881 ühe aasta Jannseni asutatud ja "Sakalaga" tülitsenud "Eesti Postimeest", aasta lõpus asutas Grenzstein uue ajalehe "Olevik", mida ilmus 1881 üks number ja ilmunine jätkus 1882 täisaastakäiguna. Hoolimata mõningatest erinevustest "Sakala" ja "Virulase" vahel, oli "Virulane" rohkem Jakobsoni ja "Olevik" algul Hurda parteis, kuni riikliku venestuspoliitika algus olukorda muutis.

"Virulasest" võib lugeda, et Grenzstein oli "Tartu Eesti Seitungi" kohtusse kaevanud, kuid võttis aastal 1882 kaebuse tagasi. Sellega jäi "Virulane" aga ilma õigeksmõistvast kohtuotsusest, mistõttu ta mõistis hukka nii kohtussekaebamise kui ka kaebuse tagasivõtmise.

Ühes "Virulase" numbris oli pealkiri "Jakobsoni haualt", mille all oli kaks nuppu, esimene tõesti Jakobsoni haualt, aga teine "Oleviku" kohta, nagu oleks "Olevik" Jakobsoni hauakaevaja. "Virulane" kahtlustas selles nupus "Olevikku" võltsimises, et kui seal ära toodud kirjas palutakse, et üks kooliliik jääks ministeeriumi alluvusse, aga ta pole seal tegelikult olnud, siis ei oleks saanud kirja kirjutajad olla nii rumalad, et sellist viga teha. Ma pean küll võimalikuks, et sõna "jääma" kasutatakse tähenduses "muutuma", nagu see on väljendis "vanaks jääma".

Kuid kui "Sakala" tõi uudiseid ajalehest "Eesti Postimees", millega ta tülitses, siis sama moodi tõi "Virulane" vahel omapoolsete kommentaarideta uudiseid "Olevikust". Samuti on "Virulane" keeleliselt sarnasem "Oleviku" kui "Sakalaga". "Olevik" ja "Virulane" kasutasid mõlemad proosalausetes riime. "Olevik" ja "Virulane" kasutasid ka mõlemad häälikuühendit üi praeguse üü asemel. Ehk "süüa" asemel "süia", nagu teen mitteametlikes kirjutistes neist sõltumatult ka mina, vastavalt hääldusele. Kuid kui mina ja vist ka "Olevik" oleme kirjutanud üi ainult osades sõnades, siis "Virulane" kõigis sõnades, ka sõnas "nüid", kus tänapäeval keegi nii ei häälda.

"Virulane" ja Tõnissoni "Postimees"

Jaan Tõnisson alustas "Postimehes" tegevust alles 1890. aastatel, kui "Virulane" oli juba sundkorras suletud, aga kuna olen Tõnissoni põhjalikumalt uurinud, toon mõned võrdlused ka temaga. Tõnissonile ei meeldinud eraldada leheruumi õnnetustele ja kuritöödele. Samuti andsid 1930. aastatel vaikiva ajastu võimud välja ajakirjanduse sundmääruse, millega ei piiratud mitte ainult poliitilist sõnavabadust, vaid ka kollaste uudiste avaldamist. Sellega võrreldes torkab silma, et ühes "Virulase" artiklis Venemaa rongiõnnetuse kohta kirjeldatakse väga pikalt ja üksikasjaliselt ohvrite vigastusi. Ka oli "Virulane" valmis mõistma prostitutsiooni, kui selleks on olemas majanduslikud põhjused, mida Tõnisson poleks 20. sajandilgi mõistnud. Kuid kui otsida "Virulase" ja "Postimehe" sarnasusi, siis meenub, et Grenzsteinil oli positiivse tähendusega sõna "lõbus" ja Tõnissonil "tõsine". "Virulases" ei märganud ma küll kummagi sõnaga liialdamist, aga ühe artikli põhjal otsustades on ta selles osas rohkem Tõnissoni leeris, sest ütleb, et elusse tuleb suhtuda tõsiselt.

pühapäev, aprill 27, 2014

Turniiri käik

Tulin Põlvast kolmepäevaselt maleturniirilt. Olin seal seekord erinevalt mõnest varasemast korrast mõlemal ööl magada saanud. Seetõttu otsustasin, et lähen veel sinna. Vaatasin internetist, et järgmisel nädalal toimub Põlvas sama pikk turniir Raua tänaval. Vanasti olid toimunud lasketiirus. Kuna seekord ei toimunud Raua tänaval, vaid lasketiirus, läksin uuesti kohale. Osavõtumaks oli 200 eurot. Mõtelsin, et ma ei saa nii palju maksta, sest söömiseks ja elamiseks on ka raha vaja. Võiksin maksta hiljem ülekandega, aga kui ma kohe ära ei maksa, ei saa korraldajad võibolla auhindu välja maksta. Eelmine nädal oli vist toimunud neljavooruline turniir. Või see oli siiski seitsmevooruline, aga mul olid meelde jäänud ainult võidupartiid. Küsisin, kas täna algab uus turniir. Korraldaja vastas, et jätkub siiski eelmisel nädalal alanud turniir. Ta küsis, kuhu siis osavõtumaks jääb. Ta oli lasknud mul eelmine nädal mängimist alustada ilma osavõtumaksu kohe tasumata. Mul oli turniiril kaks miinust, ülejäänud mängud olin võitnud. Mõtlesin, et võiksin eelviimases voorus võita Vorobjovi ja seejärel viimases voorus Taago või Jürgeniga viigi teha. Või ma võiksin Vorobjoviga mängida siiski viimases voorus esimesel laual esikohta otsustava partii. Paneksin talle ühekäigulise mati. Esimesel hetkel ma ei oleks kindel, kas ma näen õigesti, et olen võitnud. Aga kui teised seda kinnitaksid, hakkaksin hõiskama. Ma olin praegu heas vormis, sest olin iga päev füüsilist trenni teinud. Aga turniiri ajal oli raskem seda teha.

Talvised ohud

Talvel ole valvel,
purikad tulevad räästa.
Kui kukuvad, isegi palvel
ei ole võimu sind päästa.

laupäev, aprill 26, 2014

Segapuder

Imelik, et kui inimene peab eluaeg päevikut, võib see ühteainsasse raamatusse ära mahtuda. Tegelikult saab kirjutada kas päevakokkuvõtteid või ka ainult aastakokkuvõtteid. Aastakokkuvõte on võibolla ka see, kui inimene ei kirjuta midagi peale jõulukaartide.

Täna on kuupäeva mõttes võibolla kõige olulisem, et on Tšernobõli õnnetuse aastapäev, vähemalt saatsin sel teemal listi kirja ja muudest tähtpäevadest pole kirjutanud. Uute sündmuste poolest on minu jaoks võibolla kõige olulisem, et täna käis külaline, sest igapäev neid ei käi. Külalisega ma kohe ühte ruumi ei läinud, sest tahtsin tõlkimisega ka edasi jõuda. Aga hiljem läksin. Külaline rääkis, et õpetab inglise keelt ja ööbib kiriku ruumides.

Välispoliitiliselt on praegu kõige olulisem nähtavasti Ukrainas toimuv. Või siis Venemaal, sest Ukraina ei ole ise nende sündmuste algataja. Eilses lehes arvas üks venelane, et Lääs tahab verevalamist. Või ta vast ei arvanud seda, vaid tegi nagu arvaks. Kui Eesti on Lääs ja mina olen eestlane, siis mina mingil juhul verevalamist ei taha.

Sissekande lõpp tuleb ilukirjanduslik. Ükskord elas üks taim. Ta proovis enda peale meelitada mesilast, et see teda tolmeldaks. Aga mesilased hakkasid välja surema. Inimesed tarvitasid nii palju mürke, et see oli mesilastele ohtlik. Kui mesilased oleks välja surnud, oleks inimesed ise ka surnud. Taim ootas mesilast, aga mitte inimest, sest inimene oleks teda niitnud. Aga tuli hoopis üks metsloom, kes sõi taime ära. Hiljem sõi inimene seda looma. Inimene sai mesilaselt nõelata, aga see ei olnud taime ega metslooma kaitseks. Inimene otsustas, et mesilasi pidama ta ei hakka.

Kui rohi kasvab mulla peal,
siis tallatakse rohtu,
kuid juustega, mis küljes peal,
ehk rohukõrs ei kohtu.

Autod kõnniteel

Üks vend ütles teistele vendadele: "Mängime kuradi kantrit." Nad olid seda varem ka mänginud. Vend tõi kõik kantrikassetid mänguasjadena kasutamiseks. Vendadele kantrimuusika ei meeldinud, aga minul oli see lemmikmuusika. Ütlesin vennale, et nende kassettidega ei tohi mängida, et neid mitte kriimustada. Tirisin venda juustest ja hakkasin kassette kokku korjama. Vend võibolla tahtis vastata, et neile ei tee kriimustamine midagi, sest neile on heli teist moodi salvestatud.

*
Nägin, et maja taga kõnniteel on hakanud sõitma autod, veel kahes suunas korraga. Kõnnitee oli kitsam kui autoteed, seetõttu oli seal nüüd jalakäijatel eriti ohtlik tee servas kõndida. Oli otsustatud see kõnnitee autoteena kasutusele võtta. See tähendas, et ma ei saanud enam oma majas elada. Ma olin niigi isegi jalakäijate sammud tuppa ära kuulnud, autod mürisesid veel valjemini. Seni polnud automürin mind seganud, sest senine autotee asus kaugemal.

reede, aprill 25, 2014

Mesilasevastsed

Mesilasepesast võeti välja vastseid. Öeldi, et mesilasemune üks teine liik sööb, aga vastseid mitte, vastsete pärast ei pea muretsema. Mõtlesin, et linnud vist siiski söövad vastseid ka. Ja ma olen nagu zooloogia raamatust näinud, et pildil oli mesilasevastne, kellele üks teine loom oli sisse kaevunud. Pesast välja võetud vastsed hakkasid kõik kohe pesa poole tagasi roomama. Ma ei teadnud, kas nad liiguvad kindla ilmakaare poole või mäletavad, kus pesa on. Loomadel võis olla vahel inimesest parem orienteerumismälu. Vastuse küsimusele oleks saanud, kui oleks pannud vastseid ka pesast teises suunas. Mesilasevastsed roomasid Vanemuise mäest alla ja inimesed võisid osad surnuks tallata. Mesilasevastsetel ei olnud muud võimalust kui pessa tagasi roomata, sest kasvada said nad ainult siis, kui mesilased neid lakuvad.

*
Olin ülikooliloengus. Õppejõud küsis, kas see aine peaks olema kohustuslik. Pistsin pea aknast välja ja hakkasin küsimusele vastama. Õppejõud polnud arvestanud, et mul on iga asja kohta oma arvamus ja ma vastan alati. Vastasin, et kohustuslik võiks ta olla keskkoolis, ülikoolis loetakse seda segasemalt. Või võiks ta ülikoolis kohustuslik olla ühes õppeharus, aga mitte kõigile. Olin aknast nii välja kummardanud, et oleks olnud oht, et kukun alla, kui ma poleks hoidnud kätt konksuna ühe varva taga. Kukkuda võisin ikkagi, juhul kui varb oleks murdunud. Kui istusin jälle laua taga Sandri kõrval, tuli õppejõud meie laua juurde ja ütles midagi umbes, et ühel laual pole asjad korras. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta ütles, aga see puudutas vist seda, et ta oli nõudnud, et igaüks võtaks raamatu loengusse kaasa, aga minu ja Sandri laual oli kahepeale lahti üks. Tegelikult mul oli enda raamat ka kaasas ja avasin selle nüüd. Lugemisega ei pidanud kiirustama, seda võis teha aegamööda, juhul kui õppejõud ei nõua, et peab olema kindlaks hetkeks lõpetatud. Raamatus olid kaardil vanade keelte levikualad. Suur kaart oli põhiala kohta ja all olid väiksemad kaardid kaugemate saarte kohta. Kaardi kohta oli kirjutatud, et see on Egiptuse kaart. Näitasin kaardilt Lääne-Aafrikat ja küsisin, kas see on Egiptus. Aga kaardil olid Egiptuse vallutuste piirid eri aegadel, mis ulatusid ka sinna. Ma olin Egiptuse ajaloo läbi lugenud, aga mul polnud meeles, et ta vahepeal nii palju maid vallutas. Ütlesin, et võibolla hoopis kogu Egiptus ei mahu kaardile. Ühel lahe äärsel maal olid keele alad kahel pool merd, aga maismaaribana ühendust selle keele rääkijatest ei olnud. Krister hakkas lugema luuletust, mille kohta ta ütles, et see on Juhan Viidingu oma. Parandasin, et Juhan Liivi. Parandasin ennast, et tegelikult Juhan Viiding tegi selle hiljem ümber. Kristeril ei olnud luuletus hästi meeles. Mul ka ei olnud, aga ütlesin, et mul on sellest meeles palju üksikuid sõnu, ma hakkan neid ütlema, siis võibolla Kristeril tuleb paremini meelde. Tahtsin öelda, et avarida on: "Vend oraval on uhke saba," aga meenus, et see on hoopis isa luuletuses. Ütlesin, et Viidingu luuletuses esineb sõna "karman".

neljapäev, aprill 24, 2014

Kiri muusikule

Plaat mängis. Võtsin kapist plaadi, mis järgmisena mängima panna. Aga võibolla oli see plaat juba eelmisena mänginud. Plaadiümbrise vahelt tuli välja kiri, mille üks naine oli meesmuusikule saatnud. Kirja juurde kuulus palju kruvisid. Mitmest kruvist oli naine teinud muusiku nime algustähe. Naine kirjutas, et neid võidakse pidada segaperekonnaks. Lugesin ajalehte. Täna oli naistepäev. Sel puhul oli joonistatud pilt, kus naised istusid toolidel õnnelike nägudega reas ja mehed seisid nende selja taga õnnelike nägudega reas. Osadel naistel oli sügav dekoltee ja osadel mitte. Pildi alla oli kirjutatud, et naised on elu kese ja ise on nad sellise näoga. Karikaturistile meeldis dekolteesid joonistada. Mina naistepäeva ei tähistanud, sest mulle oli ema õpetanud, et seda pole õige tähistada, sest see on punane püha.

kolmapäev, aprill 23, 2014

Päästev indiaanlane

Lugesin uuesti seiklusromaani, mida olin varem ka lugenud. Selles raamatus kasutati palju sõnu, mis ei vastanud õigekeelsusele. Indiaanlasest peategelane läks vaenulike indiaanlaste majja, kus oli üks valge naine vangis. Ühe vaenlasega kohtudes ütles vaenlane peategelasele, millisesse ruumi ta vangi pannakse. Vaenlane ei teadnud, kas selle ruumi all on kelder, seetõttu valetas ta, et peategelane maetakse selle ruumi alla. Peategelane küsis, kas selle all keldrit ei ole, sest teiste ruumide all oli. Vaenlane vastas, et ei ole. Mõtlesin, mis ajast indiaanlased nii suurtes majades elasid, kas nad onnis ei elanud. Kui lähenes peategelase ja naise hukkamine, ütles peategelane viimase soovina, et ta tahab taldrikutäie putru ja ühte teist toitu. Aga putru tahtis ta selleks, et pääseda. Ta ei söönud seda, vaid peitis pudru riiete alla. Tal oli juba majja saabudes puder riiete all olnud, aga siis oli see konfiskeeritud. Peategelane avaldas soovi, et tema hukataks enne kui naine. Üks vaenlastest hakkas selle peale naerma ja ütles, et teeb seda hea meelega oma kätega. Kui peategelane ja naine läksid hukkamisele, võttis peategelane pudru riiete alt välja ja viskas mäest alla. Seda nähes hakkasid orus olevad vaenlased naerma. Nende naer summutas põgenemise. Peategelane lõikas mäekülje sisse trepiastmed, millest tema ja naine alla läksid, seejärel vastasmäele trepiastmed, kust nad üles läksid. Paljud selle raamatu lahendused olid otsitud. Ma olin koolis käies ise samasuguseid jutte kirjutada püüdnud, aga minu elukogemus oli veel väiksem kui raamatu autoril. Pärast vaenlaste käest põgenemist kohtus peategelane oma pojaga, samuti oma rahvuskaaslasest vaenlasega, kellega ta pidas kahevõitluse. Kuna peategelane ja naine olid erinevast rassist, siis nad omavahel ei abiellunud, vaid peategelane abiellus ühe oma rahvuskaaslasega. Aga raamatu lugejatel võis ikkagi meelde jääda, nagu ta oleks abiellunud selle naisega, kelle ta päästis.

teisipäev, aprill 22, 2014

Fototöötlusprogramm

Mul oli uus fototöötlusprogramm. Tahtsin seda ühe foto peal katsetada. Valisin arvutis olevate piltide hulgast välja sellise, millel oleks naine. Foto oli taldriku peal, varsti panin sellele teise taldriku otsa. Saabus kursusevend, kes ei olnud mu feisbuki liitumiskutset vastu võtnud. Seetõttu istus ta otse minu kõrvale, et tal hirm minu ees rutem üle läheks. Hõõrusin ülemise taldrikuga alumist, et foto katki läheks ja teised seda ei näeks. Aga isa küsis ikkagi, kuidas foto taldrikule sai. Ta ei näinud seda minu taldrikul, vaid ühe sellel vahepeal peal olnu alumisel küljel, kuhu see oli enne kraanikausi juurde panekut kleepunud.

esmaspäev, aprill 21, 2014

Hotellivõti

Ajasin tänaval kahte klassivenda taga. Oli oodata, et varsti nad lõpetavad jooksmise. Nooremana oleksin öelnud neile, et miks nad eest jooksid. Aga nüüd kavatsesin öelda, et miks nad jooksmise lõpetasid, ma tahtsin veel taga ajada. Jõudsime minu maja juurde. Mina hakkasin minema tuppa, aga klassivennad kavatsesid minna luurama ümber maja ringiga. Seetõttu ma ei läinud veel tuppa, vaid läksin teiselt poolt maja. Mina ja vend muutusime klassivendi oodates ühtedeks asjadeks. Kui nemad kohale jõudsid, muutusid nad teisteks asjadeks. Igal hetkel ei osanud inimeseks tagasi muutuda.

*
Ühel naisel oli ilus hääl. Läksime hotelli. Üks mees tegi kindlaks, et kahte hotellituba saab avada ühe ja sama võtmega. Mina võtsin endale hotellitoas ühe voodi, ilusa häälega naine minust järgmise voodi. Üks naine istus minu voodi teisele otsale. Ütlesin, et nüüd on ju inimesi ühe võrra rohkem kui voodeid. Läksin koos naistega sauna. Naised ütlesid, et üks mees võib saunas olla, aga teistele meestele ei tohi öelda.

pühapäev, aprill 20, 2014

Lihavõttemunad 2014


Toit maja juures

Läksin kööki. Oleksin peaaegu auku kukkunud. Köögi põrandas oli auk, millest paistis alumine korter. Istusin laua taha. Hoiatasin kõiki inimesi, kes augule liiga lähedale läksid.

*
Mul oli ühes seadmes hulk enda tehtud pilte. Praeguses vaates läksid tähed pildi peale, vist oli võimalik ka teistsugune vaade. Kõik pildid olin teinud formaadiga pikem külg alt üles, kuigi oleks olnud võimalikud ka laiad pildid. Ema sõi ühe pildi pealt kirsi. Ta rääkis, et Tõnu oli ka linnas kirsse söönud. Ema ütles, et minu pildil ainult üks kirss oligi söödav. Vaatasin ülejäänuid ja mõtlesin, miks need ei kõlba. Natuke kortsus olid nad küll.

*
Hakkasin hommikul kooli poole kõndima. Ühe maja juures nägin padasid pudru ja kisselliga. Need tundusid väga isuäratavad ja hakkasin neid endale taldrikusse tõstma. Panin nad siiski patta tagasi, sest mõtlesin, et toit on ukse ette pandud ainult selle trepikoja inimestele. Siit käib palju inimesi mööda, kui kõik võtaksid, siis maja enda elanikele ei jääkski. Kõndisin edasi. Kõnniteel oli filmikaamera, mille taga seisev mees ütles, et kui filmitakse, siis ei julge keegi süia. See oli vale, sest kaamerat märkasin alles siis, kui olin sellest möödunud. Mulle tuli meelde, et unustasin oma portfelli toidu juurde. Hakkasin tagasi minema, et portfell ära tuua. Aga kaameramees läks enne mind ja võttis portfelli enda kätte. Hakkasin tal järel jooksma ja hüüdsin, et andke mu portfell siia, andke mu portfell siia. Mees viskas portfelli endast ette, et oleks kergem joosta ja portfellini jõudes see uuesti üles korjata. Mul oli käes tabalukk, mis tegi minul jooksmise raskemaks. Hüüdsin, et andke mu portfell siia, muidu ma viskan tabalukuga. Täna liikusid mul jalad erakordselt aeglaselt.

laupäev, aprill 19, 2014

"Siber ja Eesti"

Aadu Must. "Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin". Tartu 2012. 544 lehekülge.

Kirjutasin raamatu ilmumisaastal esitluse kohta ülevaate, pannes pealkirjaks "Raamat Siberi eestlastest". See ei olnud kõige täpsem pealkiri, sest raamatus on juttu ka teistest Eestist Siberisse karistust kandma saadetud isikutest, alates Põhjasõja vangidest. Viimased karistusekandjad, kes sellesse raamatusse mahuvad, on 20. sajandi algusest. Vabatahtlikult Siberisse läinute kohta on lubatud eraldi raamatut. Kuigi ka nende kohta saaks osalt öelda, et nad läksid olude sunnil. Jaan Tõnisson soovis talurahvale mõisamaade müümist, et Eestist väljarännet vähendada. Praegu rännatakse välja samuti peamiselt majanduslikel põhjustel, kuigi mitte enam Venemaale. Viimasel ajal tahavad osad Eestist ka sõjaohu eest põgeneda.

Mustale on autorina omane huumorimeel. Kui Sulev Vahtre rääkis Eesti ajaloo aluskursuse loengus eestlaste ajaloolistest surmapõhjustest nagu supikatlasse kukkumine, mille peale üliõpilased naersid, siis Vahtre tegi märkuse, et mis siin naerda on, see on meie rahva kurb saatus. Kui Must kirjutab Siberisse saadetud mõrtsukatest, lisab ta aga mõrtsukatööde kirjeldustele omapoolseid nalju, samuti eelistab ta välja tuua naljakaid tsitaate. Kui ta kedagi kritiseerib, siis mitte mineviku kurjategijaid, vaid tänapäeva professionaalselt küündimatuid ja vähese allikakriitikaga ajaloolasi.

Must oli Randjärve tagasilükatud doktoritöö juhendaja, millele kaitsmiskomisjoni liige Kriiska heitis ette emotsionaalset stiili. Must arvatavasti oma juhendatavale sellist etteheidet ei teinud, sest tema hüiumärgid on samuti suhteliselt emotsionaalse stiili tunnus. Ülikooli esimesel kursusel kirjutasin Mustale arhiivinduse arvestusel paroodia, mille kohta Must ütles, et ma kirjutan sümpaatselt, ja pani hindeks viie. Hiljem magistriõppe ajal esitasin tema toimetatud ajakirjale tõsise artikli, aga selle stiili pidas Must halvaks ja nõudis ümbertegemist.

Raamatut lugedes ei ole päris kindel, mis on allikate refereerimine ja mis omapoolne nali. Leidsin ka ühe koha, kus ei ole täpselt arvutatud. Must andis arvud kui palju oli ühes Siberi kohas mehi ja kui palju naisi. Ta lisas kaks varianti, et meeste ülekaal oli 1:8 või peaaegu 1:9. Aga minu kontrollarvutus näitas, et see oli 1:8 ja 1:7 vahel. Viidetega oli vähemalt ühes kohas seevastu mindud nii täpseks, et polnud viidatud, et kiri on toodud arhiivis leht see kuni see, vaid katkematult toodud kirja sees oli mitu viitenumbrit, et viidata lehtedele ühekaupa.

Raamatus on palju mitmesuguseid pilte, millest saab hea ülevaate 200 aasta kunstiajaloost. Kuskil öeldi hiljuti, et Putini tegevus võtab Venemaalt võimaluse saada Euroopa riigiks. Selle raamatu pildid kuuluvad aga Euroopa kunstiajalukku, olles erinevamad islami või hiina kunstist. Mõne pildi autor on baltisakslane, mõnel venelane ja mõnel on autor teadmata. Üks Kamtšatkat kujutav pilt tundus olevat hiina kunsti mõjudega, et inimfiguurid olid pildi servas ja maja ei mahtunud pildi raami sisse, kui seda polnud raamatu jaoks väiksemaks tehtud.

Vanemad maalid kujutavad Põhjasõja lahinguid ja on barokkstiilis. Baroksele tähenduselt lähedane sõna võiks olla vohav, seetõttu tundub, et lahingumaal sobib barokile hästi, kuigi Rembrandt maalis ka üksikute inimeste portreesid. Barokk-lahingumaalidel ei astu sõdurid sirges rivis, vaid inimesed on väänlevates kuhilates. Klassitsismi perioodi pildil on sõdurite rivi sirgem, aga mitte tikksirge. Inimkuhilaid on ka realismi perioodi pildil, aga siis iseloomustab see ruumipuudust ja inimesed kannavad räbalaid, barokkpildil on ka lahingu kaotajad uhketes riietes. Klassitsismi ja realismi vahele jääva romantismi ajal on portreedel inimesed unistavama pilguga, mille jaoks on vist nende silmad maalitud loomulikust suurematena. Aga minu väiksema kunstiandega tehtud piltide kõrval on kõikidesse neisse stiilidesse kuuluvad pildid realism. Raamatu realismiaegsed kunstiteosed tunduvad reaalsust koledamana kujutavat, inimesed on vaevatud nägudega, sama perioodi fotodel võivad nad isegi rõõmsamad olla. Vahel arutletakse, kas vanasti olidki inimesed nii sünged nagu fotodel. Sellele vastatakse, et seda mitte, vaid pildistamine kestis nii kaua, et keegi ei jaksanud kogu see aeg naeratada. Siis võiks aidata fotode ja maalide võrdlemine. Aga naeratavaid nägusid võib lisaks maalidele näha siiski ka mõnel fotol.

Kõige koledamaks kunstiteoseks pean raamatus ühte 1991. aasta mälestusmärki, millest oli tehtud foto. See tuleb võibolla liigitada sotsrealismiks. Hobsbawm raamatus "Äärmuste ajastu" seletab kunsti allakäiku 20. sajandil sellega, et andekad inimesed ei hakanud enam maalikunstnikeks, vaid kunstivaldkondi tuli juurde ja osad hakkasid filmirežissöörideks. See on siiski kahtlane seletus, sest kui oletada, et sünnipäraselt andekate inimeste protsent on eri aegadel sama, siis maailma rahvaarv on kasvanud ja andekate koguarv peaks olema seega suurenenud. Ja uutesse ametitesse inimeste juurdevool ei ole toimunud esimeses järjekorras maalikunstnike, vaid talupoegade arvel.

Tseremoonia teatris

Osalesin arheoloogilistel väljakaevamistel. Näitasin, et seal oli asula. Tavaliselt paiknesid asulad künka otsas, aga see vastupidi lohus. Kaevasin välja palju kilekotte prügiga. Arheoloog ütles, et siin asus kilekoti linn. Kaevamistel tuli üles märkida ka leiu sügavus, aga seda ma polnud teinud.

*
Olin kirjutanud üles raamatu kokkuvõtte, aga ei olnud kindel, kas ma sain sellest õigesti aru. Kõndisin üle maamaja õue. Olin ühes linnamajas. Oli saabunud kiri, aga ametnikud ei teadnud, kas saatja andmed on õiged. Nad asusid seda kontrollima. Läksin teatrisaali, kus pidi algama matusetseremoonia. Kirikuõpetaja läks lavale, aga ta ei teadnud veel, et surnu on kirstust kadunud. Kirikuõpetaja avas Piibli kohast, kust tal oli plaanis seda ette lugeda. Aga selgus, et sealt olid lehed valged. Tal ei jäänud muud üle, kui lugeda see koht ette peast. Aga peas oli see tal ainult saksa, mitte eesti keeles. Klaus läks kirikuõpetaja üllatuseks lavale ja hakkas jagama virulase stipendiumi. Nüüd sain raamatust paremini aru. Olin kokkuvõtet kirjutades eksinud ja hakkasin seda ümber tegema.

*
Lõppes malepartii. Ütlesin, et viimasel käigul mängis kuningas ennast nurgas patti, üks käik varem ka teise poole kuningas. Nad asuvad samal diagonaalil. (See oli pikk diagonaal.) Ütlesin, et see seis on nagu kabelõppmäng. Selle peale pani Karba terve diagonaali nuppe täis. Need, mis ei asunud nurgas, said diagonaalilt ära käia, nii et tekiks löömisvõimalused. Nurgas olevad tammid said ennast diagonaalilt välja lüia, nii et ei satu ise löögi alla.

reede, aprill 18, 2014

Tagauks, eesuks ja siseuksed

Läksin ühest õuest läbi. Õue esimeses osas oli väike koer, kes minu peale haukus. Teises osas oli suur koer, kes esialgu ei haukunud, seetõttu riskisin edasiminekuga. Aga varsti leidsin ennast siiski minemas tänavate kaudu ringiga, et jõuda majani tänava poolt. Mul ei olnud mälestust, et ma oleks maja tagaukseni välja jõudnud, järelikult polnud jõudnud. Tänavatel vastu tulevad koerad ei olnud kurjad, aga õuedel olid, sest seal nad kaitsesid oma territooriumi. Majas oli kaks ust. Üks oli "Akadeemia" toimetuse, teine Ansipi kontori oma. Läksin kõigepealt "Akadeemia" toimetusse. Olin tõlkinud inglise keelest, nüüd üks mees ütles mulle, et ma järgmiseks tõlgiks Oleskit. Küsisin, kas vene keelest. Mees vastas jah. Ütlesin, et vene keelt ma oskan halvemini. Mees vastas, et mis siis. Läksin nüüd Ansipi kontorisse. Küsisin, kas Ansipi tütar on siin.

neljapäev, aprill 17, 2014

Esimene puhas esikoht

Täna sain esimest korda elus maleturniiril puhta esikoha. Varem olen individuaalturniiridel kolm korda punktidega esikohta jaganud.

Kirjutan sündmustest järjekorras. Sander küsis malekulbisse jõudes, kas ei võiks täna teha välkturniiri, ukrainlased olid tahtnud välku. Vastasin, et võib välku mängida, aga ei oska, vastasel pole huvitav, kui ma lipu ette jätan. Sander küsis, kas teha siis aja etteandmisega turniir. Seda ma samuti ei soovinud, öeldes, et kui aega ette antakse ja ikka kaotab, on veel halvem tuju. Pakkusin, et võib turniiri asemel ka paaride kaupa mängida. Sander ütles, et see on ka üks variant, aga hakkas siiski tabelit kirjutama, et mängida 10+10 mõtlemisajaga turniiri. Tulva ütles, et tema turniiril ei osale, tal pole aega lõpuni mängida. Ütlesin, et mängime siis kahekesi, ma ka tavaliselt väga pikka võistlust ei taha. Aga Sander soovitas mul turniiril osaleda, sest millal ma muidu turniiri mängida saan.

Turniiri algushetkeks oli kohal 5 osalejat pluss Tulva. Esimeses voorus jäin vabaks, seetõttu hakkasin ikkagi Tulvaga mängima. Selle mängu ma kaotasin. Vooru ajal tuli 6. osavõtja juurde, aga temaga ma enam mängima ei jõudnud hakata. Esimese turniirimängu mängisin Sandriga. Mõlemad kahisid materjali. Lõppseisus oli mul vanker rohkem, aga vastasel ettur eelviimasel real. Kuna mu aeg hakkas ära kukkuma, siis pakkusin viiki, mille Sander vastu võttis. Järgmise mängu mängisin Iljaga. Mõlemapoolses ajapuuduses võitsin materjali ja vastane alistus. Ütlesin, et oleks saanud veel aja peale mängida. Hinrikus kommenteeris, et ma olen tagasihoidlik. Sander ütles, et see on hea. Kolmanda mängu mängisin Ukraina meistrikandidaadi Maksimiga. Mul olid valged ja sain juba avangus positsiooniliselt parema seisu, mis püsis lõppmänguni. Aga kuna võiduplaani ma ei leidnud ja aeg jälle vähenes, tegime käikude kordamisega viigi. Neljandas voorus mängisin Hinrikusega. Teravas lippude ja vankrite lõppmängus leidsin matikombinatsiooni ja võitsin. Nüüd olid teistel mängud läbi, aga minul jäi mängida esimesse vooru hilinenuga. Arvestades, et ta on tabelis viimane, ei soovinud ta rohkem mängida ja andis mulle loobumisvõidu. Mul oli seega 4 punkti, teistel vähem.

Teine magistriõpe

Olin astunud teist korda ajaloo magistriõppesse, et saada kaks magistrikraadi. Esimene kord kirjutasin fašismist ajalehtedes, nüüd lihtsalt fašismist. Rääkisin Pillele, et kahe magistriõppe vahele jäi viis aastat, sest ma ei leidnud kohe uut teemat, aga nüüd olen selle leidnud. Pille vastas, et ta on mulle soovitanud, et ma võin magistritöö unenägudest ka kirjutada. Mina ütlesin, et unenägudest ei saa, unenäod on enda omad, neist ei saa erapooletult kirjutada. Läksin magistriõppe seminari kohale. Läksin seminariruumi jopiga. Mõtlesin, et selle oleks võinud panna riidehoidu. Aga panin ta tooli taha voodi peale. Võtsin ka saapad ja sokid jalast. Seminari viis läbi Medijainen. Rääkisin talle, et ma varasematest seminaridest puudusin, sest vahepeal polnud ma magistrant, seetõttu mul ei olnud meeles, et peab kohal käima. Aga nüüd hakkan käima. Medijainen varsti lahkus, tema asemele tuli teine õppejõud. Öeldi, et tavaliselt Medijainen ja Pajur kutsuvad vaidlusi esile, aga täna seda ei juhtunud. Seminari viis nüüd läbi üks väga vana õppejõud. Ta ütles, et me peame andma signaali, et Venemaa meid juba täna kuuleks. Minu kõrval istuv tüdruk küsis, miks juba täna.

*
Kirjastuse direktor pani ameti maha, sest kirjastusel sai raha otsa. Samal ajal kirjastus jätkas tegevust. Küsisin, kas jätkavad siis kõik töötajad peale direktori. Mina olin teist korda magistriõppes. Sinna astusin sellepärast, et esimene kord õppisin nominaalasjast kauem, nüüd tahtsin tõestada, et suudan lõpetada ka nominaalajaga. Lisaks tahtsin seekord õppida ja töötada korraga. Ema ütles, et ma pingutan niigi 178 protsenti. Viimasel kuul enne magistrieksamit tahtsin ainult õppida.

kolmapäev, aprill 16, 2014

Tuumavarjendid

Oli säilinud 13. sajandi eestlaste ütlusi. Minu isa ajal oli eesti kultuur arenema hakanud. Isa oli ehitanud Haanja kõrgustiku alla tuumavarjendi. Haanja kõrgustiku taga asusid Alpid, mina olin hiljem ehitanud Alpide alla teise tuumavarjendi veel. Astusime tuumavarjendi koridori. Koridori lõpus pidi tulema ilukirjanduse raamatukogu, tahtsime minna sellest veel edasi ajalooarhiivi. Istusime raamatukogu lugemissaalis. Vend tõmbas lugemise ajal raamatust lehti välja ja joonis seda alla, nagu tegi ka hulk teisi lugejaid, aga mitte mina. Ütlesin vennale, et mina olen ajaloolane, seetõttu soovin, et raamatud ka tuleviku jaoks säiliksid. Ilukirjanduse huvilised arvasid, et raamatud on ainult ühekordseks tarvitamiseks. Minu märkuse peale astus raamatukogu töötaja venna juurde ja ütles, et vend peab lahkuma. Vaidlesin vastu, et vend ei ole ainus korrarikkuja, minu ees istuja teeb sedasama.

*
Minu blogile oli keegi sisse murdnud ja teinud seal hulga muudatusi. Ta oli võtnud sõnade keskelt tähti vähemaks. Ma ei teadnud veel, kas ma saan asjad tagasi parandada. Võibolla polnud sissemurdja parooli ära muutnud. Võtsin riiulist oma unenäoraamatu, kus olid osade blogisissekannete koopiad. See eksemplar oli kooliõpik, mille vend oli koolist saanud. Ta oli eksikombel tagastanud koolile õpiku asemel minu eksemplari.

*
Mõtlesin, et Grenzsteini teisele köitele kirjutan lühema järelsõna kui esimesele. Mainin järelsõnas ainult, et lisaks "Olevikele" on raamatu koostamisel kasutatud ka arhiivis hoitavaid kirju. Siis meenus, et olin seda juba esimeses köites öelnud. Siis polnud üldse midagi kirjutada. Tähistasin võrguajalehes kaks artiklit ära. Arvuti andis nimekirja asjadest, mida ma sain tähistatud artiklitega teha. Seisin tänaval. Räägiti, et öeldakse, et juudid ja palestiinlased on mõlemad hullud, aga vaadake, kuidas Iisraelis ehitatud on. Iisrael paistis. Tundus, et sinna on ehitatud maju väga tihedalt.

teisipäev, aprill 15, 2014

Kuidas siseneda

Sisenesin ühte ülikooli kabinetti, kus istus üks naine. Sinna sisenes ka üks naisüliõpilane. Ta hakkas enne mind rääkima. Ütlesin, et võibolla see pole viisakas, aga mina olin esimene. Lasksin siiski tal enne rääkida. Aga kui ta oli rääkimise lõpetanud, siis märkasin, et enne mind oli rääkima hakanud ka üks meesüliõpilane. Kui minu kord rääkida saabus, küsisin töötajalt, kuidas feisbukki sisenetakse, töötaja tunneb seda keskkonda. Ta vastas, et öeldakse, et feisbuk selekteerib välja andetud inimesed. Ütlesin, et ma päevas üle ühe asja ei postita. Töötaja vastas, et seda teen ma teooria järgi. Minema kõndides mõtlesin, et ma võin ennast andetuks inimeseks ka nimetama hakata. Ma polnud kindel, kas jutt tähendas, et feisbukki kasutavad ainult andetumad inimesed, või et postitusele antud väiksem punktide arv näitab, kes on andetum. Mõtlesin, et tegelikult saavad negatiivse sisuga postitused vähem ja positiivsega rohkem punkte, isegi kui negatiivsed on sisult õiged. See ei näita andetust. Läksin suuremas ruumis teise leti taha, kus seisis üks mees. Ütlesin, et mul on vaja uut üliõpilaspiletit, et feisbukki siseneda, ma ei mäleta oma parooli. Ütlesin seda Heleni kuuldes, kes mäletas, et varem olen ma feisbukki sisenenud. Hakkasin arutlema, et kui ma kopeerin parooli tärnidega, siis ma ei saa sisse, aga kui ma kopeeriks ühelt feisbuki lehelt chati lehele parooli tähtedega, siis võibolla saaks. Mees ütles, et ei ole vaja nii palju mõelda, ja ulatas mulle uue üliõpilaspileti koos paroolilehega. Kõndisin sellega majast välja. Mõtlesin, et nüüd võisid teised mu parooli näha. Sattusin kõndima ühe tüdrukuga kõrvuti. Läksin tast ette, sest arvasin, et olen kõigist kiirem kõndija. Teised jalakäijad võisid arvata, et lähen tast ette sellepärast, et ta on Heleni sarnane. Aga tüdruk oli suusataja, keda ma olin juba varem suusavõistlustel kohanud, seetõttu läks ta must sillatrepil uuesti ette. Sillale jõudes ta lisaks kiiresti kõndimisele lasi veel liugu. Ma ei teadnud, kas ma tasasele maale jõudes jõuan talle uuesti järele või mitte, igal juhul tasasel maal ma oskasin paremini kõndida kui trepil.

Vabadus kestab

Blogi loendur taastati. Aga oma küsimusele selle vahepealse kadumise põhjuste kohta ma ikkagi vastust ei saanud. Kui keegi mu blogi ei loe, siis võib vähemalt kujutleda, et Jumal loeb. Vabas ühiskonnas käivad ühed inimesed kirikus ja teised loevad pornolehti. Nõukogude Liidus olid mõlemad keelatud, ainult kommunism oli lubatud. Kui keegi Nõukogude võimu tagasi tahab, siis ta on kas vähese mõistusega või kurjategija. Kui Nõukogude võim taastatakse, siis pannakse minu blogi kinni ja mind lastakse maha või pannakse sundravile. Ükskord tegin märkuse, et Nõukogude lippu ei peaks lehvitama. See tembeldati naiste solvamiseks, sest lehvitaja oli naine. Keegi kirjutas veel nädal hiljem minu blogile sõimukommentaari, nagu poleks keegi mul endale sobivat lippu kasutada keelanud. Tegelikult on, Nõukogude ajal oli sini-must-valge lipp otseselt keelatud. Mina pole Nõukogude Liidu lipu kasutamist päris keelanud, ainult soovitanud seda mitte teha. Murdeeas tehakse igasuguseid lollusi, aga normaalne inimene saab hiljem targemaks. Kõik ei ole normaalsed.

esmaspäev, aprill 14, 2014

Et info säiliks

Vend usub, et minu blogi loendur ei ole kaaperdatud, vaid tegemist on zone.ee poolse häirega. Zone.ee seda esialgu kinnitanud ei ole, vaid küsis vastuseks minu kirjale, kas probleem on üldse nende või blogspoti loenduriga. Kinnitasin, et nende, järgmist vastust ei ole esialgu saanud. Aga vennaga oli juttu ka sellest, kuidas võrgulehekülgi on üle võetud või suletud. Seetõttu ma luban nendel, keda minu blogi või mõni selle osa huvitab, sellest enda arvutisse koopiaid teha, või ka väljatrükke. Äri teha ilma minu loata ei tohi. Või kui minu blogi ei huvita, võib osutuda kasulikuks ka enda materjalidest koopiaid teha, sest sõja tõttu või ka muudel põhjustel võivad paljud võrgulehed rünnaku alla sattuda. Olen viimastel päevadel oma vanu materjale nii arvutist kui ka paberilt üle lugenud, rõõmustades, et olen asju õigel ajal kirja pannud ja need on säilinud.

Klasse pole olemas

Koostasin Oudekki isa raamatut. Kõigepealt koostasin selle matemaatika osa. Sain kõigest aru. Võibolla sellepärast, et see oli matemaatika sissejuhatus. Olin kõik Oudekki isa raamatud kokku kogunud ja need olid pikas reas. Kõiki neist ei saanud ma kasutada, sest osad olid sellistes ida-euroopa keeltes, millest ma ei osanud tõlkida. Raamatu väljaandmiseks ei olnud veel luba küsitud. Ema hakkas mulle töö jätkamiseks käe sisse süsti tegema. Ta näitas ühte punkti, et sellesse ei või süstlanõela torgata, sest see on närvipunkt, sinna süstalt torgates võib närvisüsteemi kahjustada. Pakkusin, et võibolla see pole närvipunkt, vaid eelmise süstimise jälg. Mul oli nägemine halvemaks läinud. Kui mu nägemine oleks kogu aeg nii halb olnud, siis ma poleks võibolla üldse teada saanud, et meil Oudekki isa raamatuid on. Kuigi ma oleks siis ka riiuleid uurida saanud. Istusin lugemissaalis Oudekkiga kõrvuti ja lugesin tema raamatut. Ta kirjutas seal, et ta on otsustanud jääda madalama klassi esindajaks. Ta oli kuskilt lugenud, et klassid on olemas, aga ei teadnud, et tegelikult neid olemas ei ole. Madalama klassi esindajaks jäämist põhjendas ta sellega, et teistel on nagunii juba ammu ettevalmistused võimuletulekuks alanud. Sellega ta mõtles vist minu eurolisti saadetud kirju, või siis uskus ta müüti, et fašistid valmistuvad võimuletulekuks. Oudekki hindas mind kõrgelt ja arvas, et minust tuleb riigi juht, temast opositsiooni juht. Mõtlesin, et Oudekki on nagu 19. sajandi rahva sõber, sest ta kirjutab eesti keeles, et rahvas aru saaks. Piretit hindasin ma vähem, sest tema kirjutas inglise keeles.

*
Lumi oli jälle maha tulnud, nii et sai suusatama minna. Aga kohe suustama minna ei saanud, sest praegu lükkas kanali ääres traktor lund kokku, nii et oleks võinud traktori alla jääda. Talvel polnud eriti lund olnud, aga aprillis oli see maha sadanud. Nüüd oli juba aprilli keskpaik, aga lumi oli ikka veel maas. Sõitsin bussis. Mõtlesin, et buss võib tee ääres seisvaid inimesi riivata. Kostsid kriuksatused, nii et võibolla ta riivaski, aga buss ei peatunud. Kaubamaja juures oli autoteel kaks meest, kes otsustasid partei muusikamaitset. Oli kahtlane, kas partei peab üldse muusikamaitse valima. Üks mees taganes teise eest ja kõndis selg ees bussile järjest lähemale. Püüdsin talle läbi kinnise akna öelda, et ta ei tuleks nii lähedale. Ta vist läkski bussile otsa, sest ta hakkas sellel järel käima, hüüdes: "Peatage, peatage!", nagu oleks ta vigastatud ja vajaks abi.

*
Puhastasin kodu Oudekki kohta kirjutatud asjadest. Ükskord oli õpetaja arvanud, et ma kirjutan wc seintele. Siis ta võis ka arvata, nagu kirjutaksin ma wc seintele Oudekkist. Mõtlesin kommenteerida Oudekki väidet, et klassid on olemas, sellega, et kõige rikkamal inimesel võib ka sündida haige laps, kes saab teistest paremad mähkmed. Või halvemad mähkmed, sest rikkad on kokkuhoidlikud. Tabureti jalad olid väga mustad. Hakkasin neid puhastama. Ema ütles, et ma puhastaks kõigepealt maha oma eesnime. Vastasin, et seda ma ei tee, sest see on lapse kirjutatud. Ühe sahtli peale olin lapsena kirjutanud samuti oma eesnime, sest tahtsin sahtlit endale. Tõnu oli minu nimele vineeri peale pannud, aga vineerile oli nimi uuesti kirjutatud.

pühapäev, aprill 13, 2014

Vandenõu väitekiri

Sõitsime Taimo autoga. Autol jäi mootor seisma. Tulime autost välja ja Taimo hakkas auto taga mootorit vändaga keerama. Ütlesin, et lõpuks tuleb veel autot lükkama ka hakata. Tõnu hakkas üksi autot lükkama. Aga ees seisis teine auto, seetõttu ütlesin Tõnule, et ta liiga palju ei lükkaks. Kui Tõnu oli lükkamise lõpetanud, ütles Taimo ka, et nii kaugele ei tohtinud, nüüd ei saa teise auto tagant välja keerata. Sõitsime edasi. Meie Meelva hooned juba paistsid. Sõitsime neist natuke maad kaugemale, siis väljusime autost ja kõndisime jala edasi. Meiega kõndis kaasa üks suur koer. Tegin talle pai ja ütlesin, et ta on hea koer. Istusin ühe linna tänaval Tõnuga kahekesi autos. Tõnu hakkas sõitma. Ütlesin, et ma panen siis vähemalt turvavöö kinni.

*
Kohtusime ühtede väikeste lastega. Ma polnud väikest tüdrukut vahepeal mõnda aega näinud. Seetõttu ei saanud ta mulle enam kunagi lähedane olla, sest mul oli tema elust osa mälestustega katmata.

*
Mõtlesin, et järgmise väitekirja kirjutan reaalteaduse kohta, sest selles ma olen andekam. Või kirjutan siiski humanitaarteaduse kohta, sest vist olen selles andekam. Täna oli ühe väitekirja kaitsmine. Väitekiri oli fašismi teemaline, millest olin varem ka ise kirjutanud. Üks kaasüliõpilane rääkis, et täna kaitstav väitekiri on täielik vandenõuteooria. Juhendaja on Bristol. Vastasin, et Bristol pole ise ajalugu õppinud.

Pidev kaaperdamine

Nagu minu blogi ülevalt vasakust nurgast näha, on blogi loenduriga midagi juhtunud, see on läinud teist värvi, ei ole enam minu kasutajanime peal ja viitab teisele võrguleheküljele. Praegu ei ole veel selge, kas keegi on parooli lahti muukinud või on see tehniline häire. Jätan valeloenduri esialgu süütõendina alles. Kodulehekülje loenduriga selline asi ükskord juba juhtus, siis taastasin liiga vara vana kasutajanime, mille peale zone.ee kirjutas vastuseks, et sellisel juhul ei saa kindlaks teha, mis vana loenduriga juhtus. Aga kui mul ei lasta internetti kasutada, siis pean hakkama selle asemel trükitud raamatuid ja artikleid avaldama. Blogis on ka vahel toimunud muutusi, mis ei ole minu tehtud. Kodulehekülje parool oli ükskord ära muudetud ja sain ta enda valdusesse ainult turvaküsimuse abil, muutes seejärel ka turvaküsimuse äraarvamatuks.

laupäev, aprill 12, 2014

Kõrge puu

Hakkasime Peedul mäest alla minema. Täna oli leinapäev. Trepile oli laotatud näitus raamatutest ja muust sellisest. Algul hakkasin seda treppi mööda minema, aga isa ütles, et näitust ei tohiks tallata. Isa ja ema läksid teisest trepist, kus näitust ei olnud. Mina ei läinud, vaid hakkasin näitusetrepi kohal hõljuma nagu Jeesus. Üle jõe ei läinud ma kaarsillast, vaid kaarsilla kõrval hõljudes. Pärast jõe ületamist hakkasin madalamale vajuma. Ütlesin, et kogu aeg ma hõljuda ei jaksa. Ema soovitas, et ma prooviks.

*
Vend rääkis, et Kaunase puiesteel elanud Veikoga tehakse intervjuu. Veiko on pärast meie sealt tänavalt ära kolimist suuremaks kasvanud ja kasvab veel. Kõndisin tänaval. Mulle tulid vastu inimesed, kellest üks oli Veiko. Ta ütles tere. Vastasin tere. Aga tegin seda vist liiga vaikselt, sest Veiko ütles oma kaaslastele, et ta ei kuulnud, kas ma ütlesin midagi või ei öelnud. Arvutasin, et kolimisest on möödas juba nii palju aastaid, et Veiko peab olema nüüd täiskasvanu. Siis see, kes vastu tuli, pidi olema üks teine Veiko. Üliõpilasena võis veel kasvada.

*
Ronisime vendadega kõrge puu otsa ja kirjutasime puu kohta luuletusi. Pärast imestasin, kuidas ma nii kõrge puu otsa ronisin, kui tavaliselt teiste ronimist nähes tuleb hirm peale. Võibolla ma olin tüve otsa läinud poolepealt, sest tüvi jooksis mäekallakuga paralleelselt. Ütlesin, et nii kõrge puu otsa ma enam kunagi ei roni. Läksime majja, kus oli Urmas. Tõnu küsis, kas Urmas on faili luuletustega kätte saanud. Urmas vastas, et ei ole. Tõnu oli pettunud. Ta ütles, et me lootsime, et Urmal on juba soovituskiri puu kohta kirjutatud luuletuste väljaandmise toetuse jaoks valmis ning teine soovituskiri "Maailmakorra" väljaandmiseks. Saatsime luuletused uuesti. Aga nüüd olid need ümber rühmitatud. Ei olnud enam luuletused puu kohta, vaid minu luulekogu ja Klausi luulekogu, lisaks "Maailmakorra" kordustrüki käsikiri. Küsisin teistelt, kas nad teavad, miks "Maailmakorrast" kordustrükk tehti, kui esimene trükk ei ole vist läbi müüdud. Aga kordustrükk tehti vist selleks, et saaks lisada saatesõna.

reede, aprill 11, 2014

Ranitsa pakkimine

Eesti keele õpetaja jagas tagasi kontrolltöid. Õpilased ütlesid, et tööde pakist paistavad puha neljad. Arvati, et halvemaid hindeid ei ole. Aga minu töö peal oli siiski number 1. Kui tööd lähemalt vaatasin, siis sain siiski aru, et see pole hinne kogu töö eest, vaid ühe lause eest antud punkt. Ütlesin, et ma ei saa aru, milline töö hinne on. Selgus, et hinne oli 5. Õpetaja küsis, miks ma sain füüsika sisseastumiseksamil -30 punkti. Selgitasin, et tegin seda eksamit teist korda, esimene kord läks paremini. Seekord tegin eksamit ilma ettevalmistuseta niisama, see asendas olümpiaadi. Üks klassiõde ütles, et Sander sai minust veel kaks korda rohkem miinuspunkte.

*
Vaatasin oma vana koduvihikut. Seal oli jutt pealkirjaga "Tristani kõige parem raamat". Jutt oli selline, nagu lapsena kirjutatakse. Tahtsin tänaseks koolipäevaks ranitsat pakkida. Selleks vaatasin päevikust, mis tunnid täna on. Päeviku täitmine ei olnud enam kohustuslik, aga olin üsna paljud nädalad sellest hoolimata ära täitnud. Vahele olin jätnud valgeid lehti. Praegu oli maikuu, aga olin pannud päevikusse kirja, nagu oleks august. Täna oli esmaspäev. Teisipäev pidi tulema kaheksa tundi, kõik lahtrid olid täis. Aga neist viimane tund oli vene keel, mis ei olnud mulle kohustuslik. Kui ma väga hoolega ranitsat pakkisin, siis ei jäänud õppimiseks aega. Esimene oli täna võõrkeele tund, milleks oli kästud luuletus pähe õppida. Aga seda oli öeldud nädal varem ja polnud vahepeal meelde tuletatud, seetõttu olin selle unustanud ja mul oli see õppimata. Täna oli õppeaasta viimane koolipäev. Õppeaasta viimasel päeval oli ohtlik kõiki vihikuid kooli kaasa võtta, sest neid võidi kontrollida ja nende eest kahtesid panna. Mul oli vist osades õppeainetes kaheseis ja täna võis veel kaheseise juurde tulla.

neljapäev, aprill 10, 2014

Klubi on kasvanud

Täna läksin mõnekuulise vaheaja järel turniiri mängima. See toimus ülikooli maleklubis. Mult küsiti, kas ma malet enam ei mängi. Vastasin, et kodus olen malega tegelenud, päris maha jätta ma seda ei kavatse, ma vahepeal puhkan. Turniirile tuli rohkem mängijaid kui sügissemestril. Kokku oli neid 9. Suurem osa olid mulle tundmatud. Ma ei teadnud, kas nad on must tugevamad või nõrgemad, lihtsalt mängisin. Oletasin, et ma pole võistluspausi järel vormis, aga kaks esimest mängu lõppesid kohe minu kiire võiduga. Pärast selgus, et olin ainus, kes sai turniiri võitjalt viigi kätte, kõiki teisi ta võitis. Turniiri võitja oli Ukraina meistrikandidaat Maksim. Teine oli vist Sander ja kolmas Hinrikus, mina jagasin 3,5 punktiga 4.-6. kohta. Mängud olid huvitavad ja kombinatsioonirikkad.

Teine trükk

Vaatasin ühte taevatähte. Bristol ütles, et üks kirjastus on nii hea, et selle raamatul on neli saatesõna. Mõtlesin, et meie kirjastusel peaks ka mõni selline raamat olema. Püüdsin meelde tuletada, millisel. Siis meenus, et selline on minu raamatu "Maailmakord" teine trükk. Tahtsin seda riiulist võtta, aga enne käed ära pesta. Võtsin siiski käsi pesemata. Esimesel trükil veel saatesõnasid polnud. Olin kõigile kinkinud esimest trükki, aga teine trükk oli parem. Seda oli mul ainult üks eksemplar. Kui Jagomägi oli küsinud, kas ma "Maailmakorda" juurde ei taha, siis olin vastanud, et pole vaja. Aga nüüd mõtlesin, et teist trükki oleks võinud küsida.

*
Saatsin listi usuteemalise lingi. Üks vend saatis vastuseks lingi ateismipropaganda leheküljele. Saatsin kohe kolmanda lingi kirikuajaloo leheküljele. Pärast ütlesin suuliselt, et ma saatsin selle lingi niisama, ma ise seda lehekülge ei lugenud. Tõnu vastas, et seda ta arvaski. Avasin ajalooraamatu ja hakkasin lugema kronoloogiat. Kronoloogias öeldi, et 1785-1905 oli Inglismaa autobiograafia. Sain aru, et see tähendab, et sel ajal määras Inglismaa oma ajalugu üksi, ükski teine riik ei olnud nii tugev, et seda mõjutada. Hakkasin ema teadmisi kontrollima. Küsisin, kas ta teab, mis neil aastatel oli. Ta ei teadnud.

kolmapäev, aprill 09, 2014

Lihakonksud

Eile olid poes kasutusele võetud pooliku nelinurga kujulised konksud, mille rida torgati müüdava liha sisse. Eesmärk oli vist, et liha kaalumisel seda valesti ei lõigataks, sest konksud pidid näitama, milline liha osa on tihedam. Pille küsis söögilaua ääres, miks seda varem ei tehtud. Mina ja isa istusime laua teisel küljel ja vastasime kooris: "See ei sobi." Mina olin umbes sama sisuga lause öelnud juba ka üks kord isast varem, kolmandat korda ütlesin pärast kooris ütlemist. Ajaleheartikkel neist konksudest lõppes lausega, et esimese lihasõja alustaja oli Saksamaa. Kommenteerisin, et pigem üks Aafrika riik, mis tahtis saada sõjavange söömiseks. Kõndisin läbi Aafrika, mis asus Anne tänaval. Nägin neegreid. Mõtlesin, et Aafrikas tunneb ennast nagu metsloom, sest iga hetk peab olema valmis selleks, et kõik tahavad ära süia. Aga nii nagu metsloomad, võisin ka mina kaua vastu pidada.

Liikumisvabadusest Euroopas

Aastatel 2005-2006 saatsin "Maalehele" kolm artiklit toimetaja tellimise peale. Esimene neist trükiti ära, teise avaldasin eile blogi malerubriigis ja kolmanda avaldan täna, kuigi praegu ei pruugi kõike täpselt sama moodi mõelda:

Euroopa Komisjon leiab, et lääneeurooplased peaksid hakkama idaeurooplasi ilma piiranguteta oma riikidesse tööle lubama. Tõrkumist on, kuid see on ajutine, sest tööjõu vaba liikumine on üks Euroopa Liidu aluspõhimõtteid ja seda esialgu piiravad üleminekuperioodid saavad varsti läbi.

Imestama võib panna, et Lääne-Euroopa valitsuste tahe läheb asja kiiruse osas Euroopa Komisjoni tahtest lahku. Aga ei, viimase liikmed ei ole nad enam liikmesriikide, vaid keskvõimu esindajad. Keskvõimu ja liikmete huvid võivad aga olla vastuolus.

Pealegi Ida-Euroopa riikide valitsused toetavadki oma maa kodanike Läände pääsemist. Kas ainult valimistel saadavate häälte pärast? Kas ei peaks valitsus seisma selle eest, et kodumaal igal erialal töötajaid jätkuks?

Võib mitte mõista ka välismaalt rikkust otsivat kodanikku. Valdavalt minnakse ju välismaale tegema madalamat kvalifikatsiooni nõudvaid töid. Raskem on konkureerida töökohtadele, mis nõuavad asukohamaa keele oskamist ja sealsete olude tundmist.

Ja kui kokkuvõttes saadakse vaatamata suurematele elamiskuludele ikkagi senisest rohkem palka, ei ole sugugi kindel, kas see inimese ka õnnelikuks teeb. Töö võtab ära kõige suurema osa inimese päevast. Ta võib küll nautida vabal ajal suurema raha eest saadavaid suuremaid hüvesid, kuid kui enne seda peab tegema vähemalt kaheksa tundi järjest suhteliselt vähem meelepärast tööd, kas ei lange sellest päeva kvaliteet kokkuvõttes?

Inimesi on erinevaid. Ühtedele meeldib rohkem kodus olla, teised tahavad võimalikult palju reisida. Välismaale tööle minekut käsitletakse sageli võimalusena rohkem maailma näha. Ei pea ju seal ühte kohta püsima jääma, vaid võib asukohamaid sagedamini vahetada.

Siiski tuleb arvestada, et kuskile tööle jäämine ei ole enam lihtne turismireis. Kui töötada kord ühel, kord teisel maal, tuleb iga asukoha keelega kõigepealt kohaneda. Ja emakeelega võrdsel tasemel ei pruugi neid kunagi selgeks saada.

Kui osata kohalikku keelt vaid osaliselt, jääb elu paratamatult vaesemaks. Sealset kultuuri saab jälgida siis üksnes nii, et osa mõttest läheb kaotsi. Kompensatsiooniks võiks tänapäeval lugeda midagi emakeelset internetist. Kuid kõik ei ole esialgu internetti jõudnud. Ja praegu tullakse välismaalt pettununa tagasi, öeldes, et seal ei olegi internet nii kättesaadav kui Eestis.

Kaotusi on teisigi. Lapsepõlvest harjunud asjad muutuvad kättesaamatuks. Ja vanu tuttavaid ei näe enam üldse või siis väga harva, kui on aega endal korraks vanal kodumaal käia või mõni nendest välismaale külla tuleb.

Kõigi lugejate jaoks ei ole need argumendid kindlasti veenvad. Sest eestlastele on omasem kui paljudele teistele rahvastele, et oma kodumaa ei taheta ühelgi juhul rahul olla. Võib siiski karta, et ka välismaale kolides jäädakse olemuselt samadeks eestlasteks, mille tulemus loogiliselt peaks olema, et pettutakse ka uues kodumaas ja hakatakse seda kõigist kohtadest kõige halvemaks pidama.

Euroopa Liidus peab olema lubatud ka liikumine läänest itta. On räägitud, nagu oleksime praegu teise sordi inimesed, et piirangud puuduvad vaid sellel liikumissuunal. Kuid see on eestlaste ja teiste idaeurooplaste endi valik. Miski poleks takistanud kahepoolsete üleminekuperioodide kehtestamist.

Laulva revolutsiooni ajal kehtestati meil range migratsiooniseadus, mis lubas Eestisse aasta jooksul tulla vaid vähestel sisserändajatel. Praegu on tolleaegsed põhimõtted hüljatud ja Euroopa Liidust võivad meile teoreetiliselt tulla sajad miljonid korraga.

Paljud arvavad, et sisseränne läänest ei ole mingi oht, sest meie maa on vaesem. Paraku on meie rahvastiku tihedus hõredam ja nii on mingi osa Lääne elanike siia tulek ajaloolise kogemuse põhjal sama võimalik kui see, et kultuursest Euroopast mindi tühja ja metsikusse Ameerikasse.

Kõlavad väited, et selleski poleks midagi halba, sest parem olekski, kui meil oleks näha rohkem erinevates värvides inimesi. Kuid just erinevate rahvaste elualade segunemise tõttu puhkes hiljuti suur tüli islamiusuliste ja kristlaste-ateistide vahel, kellest viimased tegid natuke kurja nalja ja esimesed tundsid end surmani solvatuna. Kui Euroopas poleks rohkesti sisserändajaid, oleks see nali jäänud islamiusulistele märkamata. Solvumine tekitab solvumist, mis vastastikust mittemõistmist ainult süvendab.

Mida siis teha? Euroopa Liidu sisest liikumisvabadust ehk enam ära võtta ei saa, kui selles on juba kokku lepitud. Küll saab aga lõpetada Euroopa Liitu uute liikmesriikide vastuvõtmise ja hoiduda kiirustamisest Euroopa Liidu laienemisega kehtestatud üleminekuperioodide kaotamisel. Kui rikkuse tase pisut ühtlustub, peaks vähenema ka tung välja rännata. Ja saab hoiduda välistööjõu otsesest Eestisse kutsumisest.

teisipäev, aprill 08, 2014

Lisaesineja

Listi saadeti kiri, kus oli teade ühe läheneva ürituse kohta ja ettekannete alguste ja lõppude kellaajad. Pärast saadeti see kiri ilma kellaaegadeta uuesti. Jürgen ütles selle kohta, et üritus tühistati ja riigieelarve samuti tühistati. Läksin üritusele kohale. Juhataja küsis, kui palju ühele ettekandele aega anda. Vastasin, et ürituse kestuse aeg jagatud ettekannete arvuga. Kui üritus oli juba mõnda aega käinud, öeldi, et sel teemal võiks mõne luuletuse lugeda, mul on kindlasti midagi. Mõtlesin, et loen sellise luuletuse, mida ma pole varem ette kandnud. Lugesin ta kiiresti mõttes läbi. Aga kui tahtsin hakata kuuldavalt lugema, oli see meelest läinud. Seetõttu lugesin teise luuletuse, mida olin ka varem ette kandnud ja mis algas reaga "Üks laps jäi seisma sillal". Lugemise ajal kõndisin ringiratast. Kui lõpetasin, ütlesin Peebule, et ma ei tea, mitu korda ma seda juba elus olen ette kandnud. Peep vastas, et lõpuks on elu ainult üks hetk. Olin uhke, et mulle oli sellest hoolimata sõna pakutud, et ma polnud ettekandjaks registreerunud.

*
Magasime laagri viimast ööd. Mulle tundus, et nüüd on aeg ärgata. Tegin silmad lahti, aga oli siiski alles pime. Sõitsin bussis. Räägiti, et üks laps saab juba suureks ja üks täiskasvanu saab juba 100-aastaseks. 12 aastat varem oli arvatud, et kaua ta enam ei ela. Meil oli varem olnud ainult üks korter, aga siis oli teine sellega kokku ehitatud. Või oli meil neid algusest peale olnud kaks, aga varsti pidi kolmas kokku ehitatama. Olin läinud vale bussi peale, mis sõitis algul vales suunas. Ma ei teadnud, kas ta õigesse kohta üldse välja jõuab. Ma ei saanud kindel olla, kus ma olen, sest nägin bussi aknast viirastusi. Väljusin Tähtvere pargis, et minna jala. Jõudsin Kaunase puiesteele. Nägin katlamaja korstent suunas, kus teda tegelikult ei olnud. Siis nägin sama korstent teises suunas, kus teda samuti ei olnud.

Paul Keres 90

Saatsin aastal 2006 "Maalehele" artikli, mida ei avaldatud. Avaldan selle nüüd:

7. jaanuaril möödub 90 aastat Paul Kerese sünnist. Kuigi Keres lahkus meie hulgast juba enne oma 60. sünnipäeva, elab tema vaim edasi.

Sellest annab tunnistust kasvõi Kerese juubeliürituste programm. Tallinnasse on lubanud tulla teiste hulgas male eksmaailmameistrid Boriss Spasski ja Anatoli Karpov. Rahvusvahelisel kollokviumil kõnelemiseks andsid nõusoleku ka Riigikogu esimees Ene Ergma ja ekspeaminister Mart Laar. Mängitakse malet, nii turniiri kui ka simultaani vormis.

Kui eestikeelse sõna "male" looja Ado Grenzstein avaldas soovi, et nimetatud mäng Eestis rahvamänguks saaks, siis tänu Keresele sai see ka teoks. Tema tähelennu algus tõi Eesti maletajaskonda palju uusi liikmeid ja muutis tugevamaks ka vanad.

Peale võitudega innustamise aitas Keres malet propageerida ka kirjasõna abil. Esmalt asus ta toimetama ajalehe "Vaba Maa" Pärnu väljaande malenurka, hiljem andis välja ajakirja "Eesti Male", toimetas malenurka sõjaaegses "Postimehes", oli kaastegev Nõukogude ajal ilmunud ajakirja "Kehakultuur" malelisa väljaandmisel, avaldas turniiriülevaateid ja partiikommentaare nii Eesti ajakirjanduses kui ka rahvusvahelistes maleajakirjades.

Suure kuulsuse saavutasid muu hulgas Kerese raamatud, millest partiikommentaare sisaldavaid on jätkuvalt loetud maailma parimate maleraamatute hulka kuuluvaks.

Kerese teemalisi raamatuid on ilmunud ka peale tema surma. Neis on kokku kogutud tema turniiripartiid, Kerese koostatud maleülesanded ja kaasaegsete mälestusi Keresest. Ilmunud on ka Valter Heueri Kerese elulugu käsitlev raamat "Meie Keres", mille teine osa on kahjuks siiani ilmumata, kuid mille võimaliku sisu kohta annavad aimu sama autori kirjutised ajakirjanduses. Kavandatud on ka "Eesti Mõtteloo" sarjas Kerese sõnaliste tekstide kogumiku avaldamist.

Kerese järgi nimetati Tallinna malemaja, talle on püstitatud ausammas, ta peaks olema ainuke maailma maletaja, keda on kujutatud rahatähel.

Kõigele sellele aitas kindlasti kaasa tema erakordne andekus. Ise on ta pidanud andekusest olulisemaks töökust. Kuid kui tööd teeksid kõik võrdselt, kerkiks ikka keegi teistest kõrgemale. Keresel oleksid head lootused tippkonkurentsis püsimiseks ka sel juhul, sest ta tõestas, et suutis tippkonkurentsis püsida kauem kui ükski tema võistleja.

Teiselt poolt ei saa tööd tegemata malelisi teadmisi kasvatada. Võib arvata, et malest loobumise korral oleks Kerese andekus avaldunud lihtsalt mõnel teisel alal, nagu tema akadeemikust venna puhul.

Kuid lugu Keresest näitab, et edu saavutamiseks pidi ta siiski tõsiselt pingutama. Tema sõnalisi kirjutisi läbib arusaam, et maleline mõtlemine nõuab suurt pingutust ja põhjustab suurt väsimust. Pingutusega paremaks toimetulekuks valis ta välja tennise, mida ta käsitles füüsilise treeninguna malevõistluste jaoks, kuid milles ta saavutas samuti häid tulemusi.

Siiski ei pidanud ta alati pingutusele vastu. Kerese edu tipule AVRO turniiril 1938, kus ta saavutas teostumata jäänud õiguse kutsuda matšiks välja maailmameister, järgnes Kerese arvates puhtalt puhkamatuse tõttu küllaltki masendav läbikukkumine Leningrad-Moskva turniiril.

Kerest meenutades on temast räägitud ka kui oma kaasaegsete hulgas kõige populaarsemast malesuurmeistrist, seda tema mängustiili kõrval eriti tema väärika käitumise tõttu. Kui malemaailmas on olnud suurmeistreid, kes ei taha mõnele konkreetsele vastasele kätt anda, siis Kerese puhul oleks see olnud kujutlematu.

Eestlased lootsid, et Keres tuleb kunagi maailmameistriks. See ei saanud teoks. On arvatud, kuigi mitte tõestatud, et tema allajäämine Nõukogude Liidust pärit konkurentidele oli käsu tagajärg. On räägitud, et ta oleks võinud saada maailmameistriks, kui tal oleks õnnestunud plaanitud põgenemine Läände Teise maailmasõja lõpul. Selles tuleb siiski samuti kahelda, sest Läänes oleksid oodanud teistlaadsed raskused.

Praegused Eesti suurmeistrid ei saavuta Keresega võrreldavat edu, ja maletajate koguarv on langenud. Nagu on oodatud Kalevi kojujõudmist, nii ei kustu esialgu ka lootused, et kunagi tuleb uus Keres, kes puhub meie malesse uut elu.

Ei taha libakontosid

Tanel Tammet kirjutas eilses "Postimehes", et Krimmi sündmuste kordumise vältimiseks tuleb viia propaganda rohujuuretasandile ja võrgus tuleb tekitada kommentaare kirjutavatele robotitele libakontosid. Mulle see mõte ei meeldi. Mina kustutasin just hiljuti enda feisbuki kontaktidest ära kõik, kes olid seal kindlasti valenime all. Poliitika kohta seisukohti võttes peab olema aus ja ei tohi oma nime varjata. Ma ei jõua inimestegi juttu kõike läbi lugeda, mis ma siis veel robotitest loen. Seisukohti ei peaks kujundama selle järgi, kes kõvemini karjub, vaid sügavalt mõeldes. Kui sellest artiklist siiski midagi õppida, siis seda, et võibolla peaksin unenägude avaldamise kõrval blogis uuesti rohkem ka päevastest asjadest kirjutama, mistõttu ma kirjutasingi selle kommentaari.

esmaspäev, aprill 07, 2014

Vaesed pahad

Eile proovisin esimest korda uute kingadega kõndida. Esimesel hetkel mõtlesin, et selle ilmaga oleks võinud veel talvesaapad panna, kui nad poleks hakanud lagunema. Aga kui natuke kõndisin, siis hakkas soe. Kui veel edasi kõndisin, siis hakkas nii soe, et võtsin kindad käest ja panin taskusse. Mul veab, et mul pole mobiiltelefoni, millega taskuid koormata. Mõni ütleb, et dokumendid peavad igal pool kaasas olema. Aga ma ei tea miks, kas selleks, et politseil oleks kergem trahvi teha. Ükskord lapsepõlves läksime autoga sõitma, aga tee peal tuli juhil meelde, et juhiload jäid koju, mistõttu ta sõitis tagasi. Autojuhilube mul õnneks ka ei ole. Olen arvanud, et autojuhtimine mulle ei sobi, aga vanasti hobusejuhtimine oleks paremini sobinud. Aga viimasel ajal ma olen ajaloost palju hobuseõnnetustest ka lugenud. Hobust olen siiski juhtinud. See oli taltsutatud hobune, mõni on pidanud neid ise taltsutama. Eile kuulsin lindilt isa sõnadega laulu, et turjale peab tõusma äkitsel katsel, muidu võib hobune tantseldes tappa. Isa rääkis hiljuti mälestusi, et kui ta vanasti maal elas, olid osad hobused tallis ohtlikumad kui teised, nende eest hoiatati. Muinasjutt hoiatab ka liiga palju hoiatamise eest. Muinasjutus tegelikult öeldakse, et ilma põhjuseta ei tohi hoiatada, aga sellest saadakse aru, et iga tegeliku ohu korral ka ei tohi. Ostsin üle tüki aja ajakirja "Imeline Ajalugu" numbri, seal oli üks lugu sellest, et vanasti olid muinasjutud verisemad, aga nad on vähem veriseks ümber tehtud. Seda ma olen varem ka kuulnud. Olen lugenud ka ise muinasjuturaamatut, kus Punamütsikese muinasjutt lõppes sellega, et hunt sõi lihtsalt Punamütsikese ära, pääsemist ei tulnud. Seda olid minu klassikaaslased ka lugenud ja rääkisid õpetajale, kui õpetaja väitis, et muinasjuttudel on alati õnnelik lõpp. Kui muinasjuttudes head võitsid, oli mul pahadest ikkagi kahju. Uku Masing kirjutas, et kuni üks on põrgus, seni on kõik põrgus.

pühapäev, aprill 06, 2014

Üksi riidehoius

Istusin pooleldi magades auditooriumi ukse taga ja kuulasin läbi ukse loengut. Räägiti filosoofidest. Mõtlesin, et jätan räägitu meelde ja kirjutan pärast üles. Istusin klassis sees ja hakkasin tegema loengu kohta lühimärkemid. Ma ei kirjutanud ridu täis vasakult paremale, vaid ülevalt alla. Ühe rea vahepeal ülemisse otsa ka vasakult paremale Erinevad tulbad eraldasin üksteisest vahejoontega. Pinginaaber ütles, et ma kirjutan diagonaalselt, sest tulbad polnud paberi suhtes otse. Kui siin klassiruumis oli ühe klassi tund, siis istusin ühes reas, aga kui järgnes kahe klassi tund koos, siis istusin teise ritta ümber, sest sel juhul istusid poisid ja tüdrukud eraldi ridades. Otter seadis oma kandidatuuri valimistel üles. Vahepeal olid ajalehes ilmunud Otteri surmakuulutused, aga selgus, et neid avaldas ta niisama. Pärast seda, kui Saul oli võimult kõrvaldatud, oli ta kiitnud Ida-Saksamaad. Kõndisin tänaval ja mõtlesin, et Nõukogude ajal oli parem haridussüsteem. Hiljem hakati selle asemel hoolitsema õpilaste tervise eest, neid enam ei sunnitud. Mõlemal süsteemil olid oma eelised. Nõukogude ajal kasvatati enamus inimesi ateistideks ja kõigile õpetati selgeks vene keel. Õpetati ka Lenini tsitaate. Mõtlesin, et võiks välja anda raamatu, kus oleks piibliviited koos neile vastavate Marxi tsitaatidega. Läksin kooli riidehoiu meie klassi ruumi. Olin seal praegu üksi ja sain seetõttu rahulikult teiste riideid vaadata. Kaks joppi olid teistest ilusamad. Üks neist oli väike ja rohelist värvi ning Riinu oma, teine suurem ja sinine, vist Reeda oma. Minu jopp oli tagumises nurgas. Ma ei mäletanud, kas ma olin selle pannud sinna ise või oli keegi selle teistest kaugemale tõstnud, et mind klassist eraldada. Hakati minema koju. Mina kellegagi koos minema ei hakanud, sest mulle oli varem selgeks tehtud, et minuga koos minna keegi ei taha. Jõudsin koos Kristeriga Kalda teele. Krister keeras paremale, et minna Kalda tee bussipeatusesse. Aga kuna seda teed läks ka üks hiigelsuur hästi pika kerega must koer, keerasin mina vasakule, et minna Kaunase puiestee bussipeatusesse. Läksin korraks kooli riidehoidu tagasi.

Tulemuste kontroll

Eile vaatasin vanast vene maleajakirjast terve hulga partiisid. Seal, kus ajakirjas alistuti või viiki lepiti, ei olnud mina veel tulemuses kindel, seetõttu mängisin oma peaga edasi. Aga ühegi mängu tulemus sellest ei muutunud.

laupäev, aprill 05, 2014

Õppimine ja unustamine

Peeter Olesk kirjutab uues "Akadeemias" lk. 736:

"Milleks õppida füüsikat, kui see pole sinu eriala, sellele ei saa üheselt vastata. Siiski peaks füüsikas orienteerumine läbima minu meelest järgmised kohustuslikud punktid: 1) gümnaasiumiharidus füüsikas, keemias, matemaatikas ja materjaliteaduses; 2) populaarteaduslik ülevaade füüsika ja inseneriasjanduse saavutustest olevikus ning edaspidi; 3) arvutusoskus kuni harilike diferentsiaalvõrrandite ja rühmateooria alusteni; 4) füüsikast endale meelepärase sektori valimine; 5) selle sektori tundmine ühe üldõpiku ja tähtsamate uurimuste järgi; 6) mingi katseriista valdamine; 7) mingi näitevahendi konstrueerimine ning 8) suutlikkus seletada füüsika sisu ka teistele."

Aga kui lugeda ka psühholoogiat, siis selgub, et osaline unustamine on tavalise inimese jaoks paratamatu. Nii teatakse võõrast erialast pigem koolis õpitust vähem. Males on punktide arvu pealt kergesti näha, et juba nädalase treeningupausiga vorm langeb. Tegin teise eelistusena ülikooli füüsika sisseastumiseksami üsna hästi, aga kuigi olen sel teemal natuke ka hiljem lugenud, läheks praegu eksamit tegema hakates see kindlasti halvemini.

Äratus laipade keskel

Üks poiss jooksis hästi kiiresti. Särgava ja üks teine maletaja rääkisid, mitmest tugevast maletajast poiss mööda läks. Ta oli läinud Eestis neljandale kohale. Mina ütlesin, et omavanuste hulgas on ta kõrgemal kui üldarvestuses. Üks mees ärkas laipade vahel. Ta äratas ka teise mehe, öeldes meeldetuletuseks: "Me teesklesime surnut". Nad läksid sellest ruumist järgmisse, neil oli veel kaaslasi. Teine mees küsis, kus neil südamed kokku puutusid, et üks kuul on läbinud kahte südant. Ta oli valmis lööma. Mehed hakkasid katuseluugi kaudu põgenema. Aga parajasti lendas sealt üks lennuk üle, kust helistati neile kuuldavalt, et katuseluugist ilmub nähtavale üks pea. Seetõttu tõmbus pea korraks tagasi. Aga siis mindi katuse kaudu ühte teise ruumi. Võeti kätte vihmavarjud ja veel mõned esemed, nii et oldi jälle relvastatud.

reede, aprill 04, 2014

Taldade loputamine

Pidin ülikooli maleklubis täna õhtul ühe vastasega mängima. K. Sander alustas oma vastasega mängu juba hommikul. Sander tegi põranda lõhnaainega kokku. Ütlesin, et kui mina ja minu vastane oleme mõlemad kohal, siis võime varem ka mängima hakata. Olin Paides. Rääkisin, et ma pean alati sõnaraamatust järele vaatama, kas kirjutatakse "ämblikkusid" või "ämblikke". Üks mees vastas, et tänavu aastal ilmunud sõnaraamatu järgi ei tohi "ämblikkusid" kirjutada. Huvitav oli selle juures, et selle mehe nimi tähendas Urvalind, aga ämblikud sõid urbi. Kaeti söögilauda. Ütlesin, et asjadel ei tohi lasta üle laua ääre kukkuda. Takistamiseks haarasin laualinast kinni. Isa ütles, et ma lahti laseks. Vastasin, et enne ei saa lasta, kui asjad on ohutult pandud.

*
Olime koolimaja ees kahe eelkooliealise lapsega. Väiksem neist korjas maast tammetõrusid ja pani suhu. Suurem ütles, et need on mustad. Mina ütlesin, et tavaliselt mustusest ei jää haigeks. Suurem laps ütles, et ükskord tal olid kõhus ussid, kes teda päev läbi kaitsesid. Vastasin, et jah, hullemad ussid võib ka saada. Lahkusime kooli õuelt koos nende laste, ema ja ühe võõra naisega. Võõras naine ütles, et lastel on tallad uskumatult porised. Ema vastas, et selle vastu tuleks soovitada läbi lompide kõndida. Kõndisin läbi lombi. Läksime üle sõidutee, nii et suurem laps kõndis läbi lombi, aga väiksem hüppas sellest üle ja maandus lombi teisel serval. Naine rääkis meie naabrist nimega Enelin, kes olevat meie sugulane. Küsisin, kas see on sama, kes Ene. Vastati jah. Ütlesin, et varianti Enelin ma pole varem kuulnud. Räägiti, et Toomas vahetab Reelikaga kirju. Mina ei vahetanud, aga mõtlesin, et tegelikult meeldiks mulle kõige rohkem kirju vahetada, seda ei teata. Üks mees lisas Reelikast rääkima hakates, et ta on Reelika sugulane. Ta ei teadnud, et mina olen ka. Reelika kohta räägiti, et ta oli algul arvanud, et Toomas on meie vendadest kõige vanem ja mina kõige noorem, tegelikult on vastupidi. Vastasin, et kui käisime Uku Masingu puid ladumas, siis seal arvati samuti, et Toomas on must vanem, kuna ta on tugevam.

*
Saatsin Jagomäele kirja, et mul on selle autori kontaktandmed, kelle raamatut ma tõlgin. Kui olin kirja teele saatnud, siis mõtlesin, kas seda oli ikka vaja saata. Hiljuti olin Jagomäele alles ühe kirja saatnud. Käisin iga päev ühe maja ees venekeelset ajalehte lugemas, võttes ajalehe ühe venelase postkastist. Kui leht oli loetud, panin ta kasti tagasi. Täna sisenesid ühed inimesed sinna majja minu ees. Pistsin käe kasti ja leht oli olemas, aga seekord ma seda välja ei võtnud. Olin pistnud käe kasti ühe uksest mööduva mehe nähes. Läksin majast välja ilma leheta. Mõtlesin, et võibolla on iga kord, kui ma olen lehte lugenud, selle tellija seda juba kastist otsimas käinud. Seetõttu otsustasin, et rohkem ma tema lehte ei loe. Vaatasin ühte praegusaegset kooliõpikut. Ühel pildil oli kolm naist kolmest põlvkonnast. Naised olid paljamad kui minuaegsetes õpikutes. Kõige paljam oli keskmise põlvkonna naine. Kõige vanem naine oli temast muidu rohkem riides, aga rinnad paistsid riide alt välja, mis keskmisel ei paistnud. Kõige rohkem riideid oli kõige nooremal.

neljapäev, aprill 03, 2014

Põgenik välismaalt

Ühes Jaapani pilvelõhkujas toimus plahvatus. Selle peale põgenes Jaapani keiser Ameerikasse ja tema naine Tartusse meie koju. Ütlesin naisele, et võin talle arvutist Jaapani ajalehti näidata. Ta ei teadnud, kas see on võimalik. Praegu olid võrgus iga riigi kohta esikohal jalgpalli maailmameistrivõistluste andmed. Kui avasin naisele tema riigi Itaalia, siis esikohal oli lause, et Itaalias on 6 keelt. Naine tegi märke ja küsis, kas ma tean, keda need tähendavad. Enamasti tähendasid Hennu, vahepeal ka Hennu naist või Hennu kassi. Selle naise mees tappis inimese ja mõisteti vangi. Mees ütles, et pidage meeles, et vanglakaristus kestab ainult pool elu ja et enne kui ta vanglasse jõuab, kestab lennukisõit 45 minutit. Naine oli endiselt meie pool.

*
Panin metsas suhu kaks marja ja närisin neid. Siis meenus, et ma ei tea, mis marjad need on, mistõttu sülitasin välja. Lootsin, et ma alla polnud neelanud. Läksin Raekoja platsile ja hõljusin teiste suunas. Selleks, et õigesse kohta jõuda, pidi tuule suund õige olema. Paadiga sai ka tuulest erinevas suunas loovida, aga minu küljes polnud vastavaid seadmeid. Ütlesin, et panin metsas kaks tundmatut marja suhu. Arvatavasti olid need pohlad või mustikad, aga tooreid marju tunnen ma halvemini kui küpseid. Üks mees vastas, et ükskord ta jõi kogemata toiduõli ja kutsus endale kohe kiirabi. Minul läksid asjad sageli segamini ja minu puhul see haigust ei näidanud. Närisin suus õunatükki. Mida kauem ma närisin, seda magusamaks ta läks.

kolmapäev, aprill 02, 2014

Merevahu kogumine

Istusin teatris ja vaatasin lavaseadmeid. Ühe seadme peale oli kirjutatud, et teater on ühe venelase nimeline. See oli Nõukogude ajast jäänud, praegu oli ta Kreutzwaldi nimeline. Üks lavaseade oli pöörlev võll. Sellel oli kaks nimetust. Üks nimetus oli tehnoloogia. Vaheaeg sai läbi ja rahvas hakkas saali tagasi tulema. Mina olin istunud kogu vaheaja saalis, teised olid jalutanud. Nüüd kahetsesin, et ma wc-s ei käinud. Uudistes teatati, et Põhja-Jäämerelt hakatakse jääd koguma. Küsisin, kust nad seda jääd võtavad. Osa Põhja-Jäämerest oli juba lahti sulanud. Võibolla arvestati, et kui sinna reostatud vett satub, siis jäätudes läheb reostus välja. Kõndisin Põhja-Jäämeres ja kogusin merevahtu. Kogutud merevaht vajus kiiresti väiksemaks. Kõndisin ilma riieteta tänaval. Keegi ei pööranud sellele tähelepanu, et mul riideid seljas pole. Kahetsesin, et ma polnud varem tulnud mõttele palja jalu käia, sest palja jalu tundis, et lumi on külm. Ütlesin, et ma kõndisin ilma riieteta. Vastati, et aga ma tegin tähtsat tööd - kogusin merevahtu. Läksin ühte tuppa ja hakkasin ühel naisel riideid seljast võtma.

*
Avasin arvutis ühe malelehekülje. Näitasin Klausile ekraanilt, et siin sirpi ja vasarat ei ole, aga mulle tundub, et siin ja siin on sirp ja vasar. Jalakäijad ei saanud enam üle Sõpruse silla käia, sest sillale oli pandud foor, mille taga seisid autod. Arvasin, et protestiks võiks tee äärde panna autokummi, millesse on löödud nuga. Üks õppejõud andis üldajaloo referaadi teemad. Nendele, kellel oli üldajalugu ülemastmes, oli ülesanne liiga kerge, aga nad pidid seda täitma. Istusime lauda, sest toimusid matused. Kirikuõpetaja pidi kõnet pidama hakkama. Mõtlesin, et ma ei pane praegu arvutit käima, muidu võib see kõne ajal piiksu teha. Kirikuõpetaja ütles et avage Uus ilmutusraamat. Mõtlesin, et võibolla ta mõtleb Teist Johannese raamatut. Uues Testamedis olid Esimene ja Teine Johannese raamat. Aga selgus, et ta mõtles siiski Johannese ilmutusraamatut, mis oli Piibli viimane. Selles piiblitõlkes oli see tõlgitud Uueks ilmutusraamatuks. Mõtlesin, et originaalis on arvatavasti artikkel, mida võib nii tõlkimata jätta kui ka tõlkida sõnaga uus. Kirikuõpetaja luges Johannese ilmutusraamatut ette, seistes minu selja taga ja hoides kaardikepi otsa minu pealael. Ta luges ette midagi, et on neid, kes elavad tagumikus. Mõtlesin, et homoabielude seaduslikuks muutmine ei ole võimalik, juhul kui Piiblit ei keelata.

teisipäev, aprill 01, 2014

Lugemissaalis kõrvuti

Käisin korraks maleklubis. Särgava ütles mulle seal, et ma ei saa mängida, ma väsin ära. Läksin maletrenni. Ütlesin, et arvatavasti järgmine nädal lähen turniirile. Kuusk küsis, kas tõesti. Vastasin, et mida kauem mängimata olla, seda suuremaks mänguisu läheb. Kuusk ütles, et kui tema ei mängi, siis tal mänguisu väheneb.

*
Läksin ühte lugemissaali ja istusin ühe naise kõrvale. Ta rääkis, et mõned jõuavad nii palju kirjutada, et kaitsevad ühe magistritöö asemel kaks. Mõne töö ületab nõudmisi. Mõtlesin, et võiks vastata, et mulle on ka öeldud, et töö ületab mahu poolest nõudmisi ja siis neli pandud. Lugesin selle naisega ühte ja sama materjali, kahekesi sama eksemplari. Lõpuks ta ütles, et nii ei saa, ja andis mulle teise materjali. Kui saabus aeg lahkuda, vaatasin, et olin jõudnud leheküljele 35. Töötajad ütlesid, et lugejad oleks võinud ukse taga ka rääkida.