Asendusõpetaja

Oudekki oli öelnud, et nüüd selgub, miks kodu tähtis on. Vahepeal võis tunduda, et vana kodu on mulle sellepärast tähtis, et see on Oudekki maja kõrval. Tegelikult oli kodu tähtis sellepärast, et ta oli kodu. Kõndisin vanast kodust mööda. Oli ainult kaks maja, kus ma elada oleks tahtnud - praegune kodu ja eelmine kodu. Kui ma eelmisse majja tagasi oleks kolinud, siis oleksin võinud elada ka teises majaotsas kui varem. Aga vanas otsas oleksin ennast siiski kodusemalt tundnud. Raamatutes oli juttu inimestest, kes vahetasid pidevalt elukohta ja kaebasid elu üle. Minu elu oli ilus, sest nägin ainult kodust ümbrust. Kõndisin mööda seda teed, kust ma vanasti kooli läksin. Teisel pool teed üks maja mõjus süngemana ka, sest ta oli väga pikk ja otse tee ääres. Veel natuke edasi kõndides nägin, et teisel pool teed söödab vend linde. Linnud käratsesid rohkem kui vanasti. Kartsin, et nad võivad vennal silma peast nokkida. Läksin ja püüdsin linde laiali ajada.

*
Internetis toimunud arutelul oli osalenud kaks meest. Kui nad pärast pausi kirjutamist jätkasid, lisas üks naine kommentaari, et sel ajal, kui mehed vaikisid, nende kodusid filmiti. Seega osutus naine KGB agendiks, aga ta oli nii rumal, et lobises selle kogemata välja. Mõtlesin, et kui kodu filmitakse, siis ma ei tohi paberile kirjutada, mida ma teha kavatsen, muidu võib KGB plaanid nurja ajada. Pean lihtsalt tegema. Läksin matemaatikatundi. Ütlesin ühele poisile, et see naine on KGB agent. Poiss vastas, et niigi on halbade asjadega tegemist. See näitas, et minu jutt meeldib inimestele vähem kui teiste jutt ja ma poleks feisbukis oma lause eest punkte saanud. Istusin tahapoole pinki. Võtsin lauasahtlist külili klaasi ja panin selle püsti. Klaasis oli natuke vett sees. Seda oli nii vähe, et see ei olnud välja voolanud. Võibolla ülejäänud vesi oli. Harjutasin varem valmis volditud paberkarbi kokkupanemist. Tundi hakkas andma Oudekki ema, kes oli asendusõpetaja. Ta küsis, kes on Newtoni esimese seaduse poolt. Suurem osa tõstis käe. Mina ei tõstnud, vaid küsisin, mis mõttes poolt. Õpetaja seletas, miks ta oli selle küsimuse esitanud. Ta oli ühelt varasemalt klassilt küsinud, kes on Newtoni esimese seaduse vastuvõtmise poolt, et vaadata, millised õpilased on nii rumalad, et arvavad, et seda on võimalik vastu võtta. Aga selle vastuvõtmine ei olevat võimalik, see lihtsalt kehtib. Õpetaja tahtis, et me ruumala arvutama õppimiseks võtaks ühest nõust vett. Ta ütles, et kuigi sealt on vett võetud, on suurem osa alles. Ta tahtis ka, et me harjutaks ruumala arvutamist leivatüki õhuaukude kokkumätsimisega. Mina polnud nõus seda tegema, sest olin seda juba varem teinud. Õpetaja vist pidas meie klassi nooremaks kui me tegelikult olime. Olin viimases füüsikatunnis vastamisest keeldunud. Järgmises füüsikatunnis tahtsin vabatahtlikult vastama minna, aga selleks enne vastava osa kodus selgeks õppida. Mul oli üks paber lennanud ühe tüdruku laua alla. Läksin seda sealt üles korjama. Pärast seda istusin kogemata ühe poisi kõrvale ettepoole kui ma olin seni istunud. See oli vist selle poisi koht, kes parajasti tahvlile joonistas. Ütlesin, et see ei ole minu koht, ja läksin tahapoole tagasi. Poiss, kelle kõrvale ma olin kogemata istunud, ütles, et kui ma minema lähen, siis see muidugi minu koht ei ole. Tahvlile joonistati inimest. Mulle ei meeldinud, et joonistati sootunnuseid - kõrgete kontsadega kingad ja naiserinnad. See näitas, millistena joonistaja inimesi näeb. Mina nägin hoopis teistsugustena. Vaatasin, kes joonistab. Joonistaja oligi poiss, kes töötas naiste joonistajana. Tüdruk, keda ta joonistas, seisis modellina tema kõrval. Tüdrukul läksid põsed punaseks, et teda sellisena joonistatakse. Järgmisele inimesele joonistas poiss punased silmad. See näitas, et ta mõtleb sellele, et tüdruku põsed on punased. Vaatasin, et ma olen joonistanud samaaegselt paberile kolm paari inimesi. Neil oli ka aru saada, mis soost nad on, kuigi mitte nii selgelt. Kahel pildil mees ja naine rääkisid ja ühel tantsisid. Taustaks olid majad, aga neid ei olnud mina joonistanud, need olid ise tekkinud.