pühapäev, august 10, 2014

Nõukogude autor Carlyle'ist

И. В. Костикова. „Философско-социологические взгляды Томаса Карлейля“. Moskva 1983. 144 lehekülge.

Tiitellehe pöördel nimetatakse seda esimeseks nõukogude monograafiaks Carlyle’i kohta. Autor eessõnas ei nimeta seda aga raamatuks Carlyle’ist, vaid raamatuks üksikisiku ja massi vahekorrast Carlyle’i näitel. Seda nimetab ta ajaloofilosoofia klassikaliseks probleemiks. Carlyle kutsus üles kangelasi kummardama, aga Kostikova kasutab halvustavamana tunduvat väljendit, et Carlyle fetišeerib üksikisiku osa ajaloos.

Nõukogude Liidus ametlikult ei peetud üksikisiku osa nii tähtsaks kui Läänes, aga samal ajal valitses riigis juhi- ja muumiakultus. Tundub, et võibolla tahab autor ridade vahel kritiseerida ka Lenini isikukultust, sest Carlyle’i üksikisiku tähtsustamise kritiseerimise järel tõstatab Kostikova ka küsimuse Lenini ja masside vahekorrast. Ja lisaks läheb sealt edasi Hitleri juurde. Ta saaks ennast välja vabandada, et Lenini ja Hitleri näol on tegemist kahe vastandiga, aga rohkem mõjub see nende vahel paralleeli tõmbamisena.

Carlyle’ile on erinevates raamatutes omistatud mitmesuguseid ametinimetusi, see raamat lisab varem loetutele veel nimetuse sotsioloog. Carlyle’i Entsüklopeedias puudutati küsimust, kuivõrd ta oli sotsiaalajaloolane. Kui eeldada, et sotsioloogia ja sotsiaalajalugu tegelevad suuremate inimrühmadega, siis võib küsida, kas kangelastele keskendunud Carlyle ikka oli sotsioloog või sotsiaalajaloolane. Aga kui ta kirjutab kangelaste kummardamisest, siis ta kirjutab ühtlasi ka nendest, kes neid kummardavad.

Carlyle’i on nimetatud vahel sotsialistiks või natsionaalsotsialismi eelkäijaks. Selles raamatus nimetatakse tema õpetust feodaalseks sotsialismiks. Carlyle olevat idealiseerinud feodalismi ja näinud kapitalismi puudust religioonivaenulikkuses. On kirjutatud Fichte mõjust Carlyle’i kangelaste kummardamise filosoofiale, aga Kostikova arvates on Carlyle Fichtega võrreldes samm tagasi, sest Fichte olnud kodanluse esindaja. Kostikova arvates on Carlyle’i feodaalne sotsialism sotsialistlik ainult kapitalismi kriitika poolest, Carlyle’i positiivne programm ei ole talle vastuvõetav.

Marxi õpetuse järgi järgnes feodalismile kapitalism ja kapitalismi järel pidi tulema sotsialism. Feodaalsest sotsialismist rääkimine ühendaks sel juhul kapitalismi eelse ja kapitalismi järgse. Kui mõelda, kas feodaalset sotsialismi on kuskil kunagi ellu viidud, siis võiks küsida, kas Nõukogude parteilased ja kolhoosiesimehed ei olnud nagu feodaalid. Eesti keeles ongi kasutatud mõistet punaparun.

Kostikova ei tõmba paralleele aga kommunismi, vaid fašismi ja natsismiga, mille esindajate hulgas on Carlyle’i vastu lugupidamist olnud. Aga Kostikova arvab siiski, et eri nähtused kuuluvad erinevatesse ajastutesse, mistõttu Carlyle’i kangelane ei olevat sama, kes Nietzsche üliinimene.

Raamatu kasutatud kirjanduse nimekirjast on näha, et venelased on Carlyle’i tõlkimisega eestlastest üle saja aasta ette jõudnud.

Psühholoogia õpetab, et kõige paremini jäävad meelde algus ja lõpp. Raamatu lõppu on paigutatud Carlyle’i enda kõne, mille ta pidas Edinburghi ülikooli lordrektori ametit vastu võttes, millisest sündmusest Symons varemkirjeldatud raamatut Carlyle’i kohta alustab. Kõnes meenutab Carlyle oma ülikooliaega, et ta õppis siis lugema erinevates keeltes. Kuigi ülikoolides on erinevaid teaduskondi, ütleb Carlyle kõigile, et tähtis on tunda ajalugu.

0 vastukaja: