Pikem jutt

Täna sadas paks lumi maha. Mult küsiti, mis tunne oli värskes lumes kõndida. Vastasin, et ei oska midagi vastata. Tegelikult mulle meeldis lumes kõndida rohkem kui raamatut tõlkida. Mul pole keeleannet, mulle pole tõlkimine kõige sobivam töö. Teen seda sellepärast, et tõlkida saab kodus, väljaspool kodu töötamine sobib veel vähem. Eile kaks tundi raamatukogus istuda oli siiski meeldiv. Viimasel ajal on seal tavaliselt vaiksem kui ülikooli ajal, sest on ära tähistatud, kus on vaikuse ala. Mõnel korral on seal käinud siiski üks külastaja, kes omaette räägib. Mulle ei meeldi väga isegi teiste inimestega rääkida. Võibolla sellepärast, kui ma üldse millestki räägin, hakkan sageli rääkima, et midagi on halvasti. Üksi olles on mul tuju parem ja naeran rohkem. Lapsena naersin valju häälega, aga nüüd sosinal. Mult on küsitud, kas mul selliseid unenägusid on, et ärkan naerdes. Lapsena oli, sel sajandil enam eriti mitte. Vahel küll unenäos naeran, aga mitte nii kõvasti, et selle peale üles ärkaksin või et naer ärkamise järel jätkuks. On arvatud, et teiste jaoks on minu unenäokirjeldused naljakad, aga mulle endale mitte. Selle poolest on mind võrreldud Oskar Lutsuga. Lutsu tuntakse naljategijana, aga ühe tema raamatu pealkiri on "Olga Nukrus". Seda raamatut olen lugenud. Suuremat osa Lutsu raamatutest mitte. Kõige rohkem meeldis tema teostest "Kevade". Mul ei tule meelde kedagi, kellele oleks mõni teine Lutsu raamat rohkem meeldinud. Koolis küll ükskord joonistati Lutsu teemalisi eksliibriseid ja siis joonistati kõige rohkem Nukitsamehe teemal, sest joonistav klass oli värskelt seda teost lugenud. Või võibolla olid nad näinud filmi, tegemist ei olnud minu klassiga. Ma olen käinud küll ainult ühes koolis, aga kahes erinevas klassis, selle võrra on klassikokkutulekuid rohkem olnud. Viimase kokkutuleku ajal asutati feisbukis klassi grupp. Teise klassi grupi asutasin ise, kuigi kokkutulekut tulemas ei olnud. Esimesel klassil on olemas lisaks klassi list. Mind on pandud selle kaasomanikuks, sest ma viitsisin algomanikust rohkem puuduvaid aadresse otsida. Mind pandi ka ühte klassikokkutulekut peakorraldajana korraldama, aga see sobis mulle vähem, sest oli vaja ka telefoniga rääkida, aga helistamine sobib mulle vähem kui kirjade saatmine. Kõige tähtsamad kõned siiski võtsin. Aga kui oleks rohkem helistanud, oleks ehk kohale tulijate protsent suurem olnud. Klassikokkutuleku korraldamise ülesande võtsin vastu osalt sellepärast, et koostasin samal ajal Jaan Tõnissoni raamatut, kes oli suur organisaator. Tänases "Tartu Postimehes" on artikkel Tõnissoni Seltsi aastaseks saamisest. Tundub, et seltsil on põhiliselt üks aktiivne liige. Minu isa arvas, et edukate ettevõtmiste jaoks on vajalikud kaks juhti. Ajaloo arutelu listis kirjutab teistest rohkem viimasel ajal kaks inimest. Ülejäänutest ongi viimasel ajal sõna võtnud veel ainult üks kolmas liige. Mõnda listi ei ole tükk aega keegi peale minu kirju saatnud. Vahel on mulle tundunud, et oskan ka teisi kirjutama panna, aga see oskus paistab olevat vähenenud. Feisbukis ei reageerita ka enam minu postitustele nii palju kui varem. Hiljuti kirjutasin blogis postituse, mis võis mõnda feisbukis olevat inimest solvata, aga kustutasin selle ise ära. Keegi pole küll minu kuuldes solvumist väljendanud, selle asemel tuli üks lohutav kommentaar, aga see kustus koos minu postitusega. Vahepeal ma tahtsin, et minu blogi rohkem kommenteeritaks, aga nüüd on see tahtmine vähenenud. Algul ma ei tahtnud üldse kommentaare ja ei loonud kommenteerimisvõimalust. Vahepeal tuli võõrkeelseid rämpskommentaare, aga need sai ära blokeerida. Üks arvas, et ma olen üldse kommenteerimisvõimaluse blokeerinud, sest ta ei osanud küsitavaid tähti sisestada. Ma pole enam ise ka teistele blogidele kommentaare kirjutanud. Feisbukis olen samuti teiste postitusi vähem kommenteerima hakanud. Seda, kas ma seal ise olen vähem või rohkem postitama hakanud, on raskem öelda, sest olen küll postitanud varasemast harvem, aga andnud linke ajeleheartikli pikkustele blogisissekannetele, kui algul kirjutasin seal ainult aforisme ja ühelauselisi postitusi. Ühelauseline võib võtta tegelikult sama palju energiat kui pikk jutt või rohkemgi, sest on raskem aru saada, mida öelda tahetakse, see omakorda võib pikemalt mõtlema panna. Nii pikka ärkveloleku juttu pole ma vist blogis ammu kirjutanud. Vähemalt mitte muud peale ajalooraamatute ülevaadete. Tegelikult hiljutine sissekanne Tartu meistrivõistluste juhenditega oli ka üsna pikk, aga seda ma ei kirjutanud ise, vaid kopeerisin.