teisipäev, juuni 09, 2015

Arusaamatu magistriõpe

Kaunase puiestee lastetoa kapis nägin asju, mille tähendust ma ei teadnud. Sattusin tundmatusse kohta ja küsisin, kus ma olen. Nii algas minu magistriõpe. Ühe naise paljad rinnad teisendati teiseks asjaks. Teiste jaoks oleks paljad rinnad tekitanud paradiisi enesetunde, aga mulle olid nad tavalised asjad. Harjutasime erinevaid võtteid. Mul oli lapsepõlvest veel erinevaid liikumisviise meeles, kuigi ma polnud olnud neis kõige osavam. Kästi panna käed vahepeal kraaviga sama pidi ja vahepeal kraaviga risti. Pireti ja Kerstini ema hakkas pidama saalis istujatele kõnet selle kohta, mida me lapsena olime teinud. Ta rääkis, et on olemas lapsi, kes mõtlevad asju välja ja väljamõeldiste sees on veel igasugused asjad. Saali tagumises osas istus tüdruku nimega Helen ema, kes oli jätnud mulle vanasti lasteraamatu pildilt võimsa mulje ja jättis ka praegu. Ta tuli korraks ettepoole oma tütre kätt suruma. Ühes pingireas tõusis üks inimene püsti, pöördus näoga saali tagumise otsa suunas ja hakkas lugema ette juttu raamatutegelasest nimega Simo. Ma ei mäletanud, et sellise nimega tegelase kohta ka jutt olemas oli. Kui olin ühe magistri magistriõppes valmistatud eset puudutanud, läks see katki. Magister hakkas nutma, sest juba kaks tema valmistatud eset olid katki läinud. Mõtlesin öelda, et ise ta on süüdi, et madala kvaliteediga asju valmistas. Mõtlesin öelda, et ega magister ei ole veel tark inimene. Nüüd oli ülikool muudetud neljaastmeliseks. Üks poiss kirjutas magistri valmistatud kirjutusvahendiga. Tahtsin poissi aidata, et tera uuesti kirjutamisasendisse saada, aga see ei õnnestunud. Magister ütles, kui loll ma olen. Selgus, et kirjutusvahendi nupp tuli suus märjaks teha, siis tera paisus ja nupule vajutades ulatus kirjutamisots jälle välja. Ütlesin, et ah see on siis seda tüüpi kirjutusvahend. Kui läksin magistrile lähemale, ütles ta: "Simo peab ikka veel ennast sõbraks!" Vastasin, et kes vana tuttavat sõbraks ei pea, see on reetur.

0 vastukaja: