"Meie ajastu kriis"

"The Crisis of our Age" by Pitirim A. Sorokin. Oneworld. Oxford 1992. 281 lehekülge. Esimene trükk 1941.

Kui Eduard Vilde avaldas romaani "Mäeküla piimamees", siis üks kirjandusteadlane kirjutas selle kohta uue raamatu "Mäeküla piimamehe stiil". Seda ma järgi teha ei tahaks, aga nüüd loetud Sorokini raamatu puhul tuleb küll pähe peaaegu uue raamatu jagu mõtteid.

Sorokin on kirjutanud raamatuid vene ja inglise keeles. Päritolult olevat ta hoopis komi. Selle väikerahva hulgast pärinemisega on võibolla seletatav, miks ta ei poolda suuri impeeriume, erinevalt Carlyle'ist või stalinismivastasest Solženitsõnist. Sorokin arvab, et Rooma riigis olid algul asjad hästi, kuid et Rooma keisririik kasvas liiga suureks ja et ka vanad kreeklased ei oleks pidanud hakkama hellenismi ajal hiigelsuuri hooneid ehitama.

Sorokin oli pärast veebruarirevolutsiooni Kerenski abiline ja erakondlikult esseer ehk sotsiaal-revolutsionäär. Revolutsioone ta hilisemas elus ei paista pooldavat, sest ta paneb need sõdadega ühele pulgale ja sõdu ei kiida heaks. Aga vasakpoolsetele on omane üksikisiku osa vähem tähtsaks pidamine ja see joon esineb ka Sorokini Teise maailmasõja ajal kirjutatud raamatus. Ta arvab, et Stalin, Hitler ja Mussolini ei ole sõja põhjustajad, vaid ainult mängukannid olude käes. Seega on Sorokin mõnes mõttes Carlyle'i vastand, kes arvas, et ajalugu on suurmeeste biograafia, aga Sorokinil ja Carlyle'il on ka ühisosa. Esseeride kohta olen vist küll lugenud, et nad tähtsustasid üldjuhul üksikisiku osa rohkem kui Vene sotsiaaldemokraadid. Kommunistid Sorokinit ei sallinud, seetõttu pidi ta põgenema Ameerikasse.

Olen kirjutanud ajaloo lainetest ja seda teeb ka Sorokin. Aga tema lained on veel pikemad. Rooma riigi ajast saadik olevat Euroopa ajaloos olnud neli lainet ja Sorokini meelest oli kätte jõudmas viies. Esimesed kaks lainet olid antiikajal. Neist varasemal usuti tugevalt polüteistlikke jumalaid ja kunst oli religiooni väljendus. Kreeklastel hellenismi ajal ja Roomas natuke hiljem jõudis kätte teine laine, mille ajal usulistest põhimõtetest tähtsamaks muutusid meelelised elamused, mis peegeldus nii kunstis, filosoofias kui ka muudes eluvaldkondades. Keskaeg oli kolmas laine, selle ajal usulised tunded tugevnesid, kunstis ei kujutatud nähtavat maailma, vaid piltidele kanti nähtamatute asjade sümboleid. Neljas laine algas renessansiga ja ei olnud Teise maailmasõja ajaks lõpule jõudnud. Selle ajal muutusid kunstis usulised teemad järjest vähem tähtsaks, sümboleid kasutati järjest vähem. 20. sajandi algul tekkis küll juba esimesi märke lähenevast uuest pöördest.

Seega periood, mida kunstiajaloos tuntakse sümbolismi perioodina ja jääb 20. sajandi algusesse, oli Sorokini meelest just väga vähe sümbolite kasutamise aeg. Ta on ise vaadanud läbi suure hulga pilte ja koostanud nende põhjal täpse statistilise tabeli. Aga kas ta tundis ära, mida kunstnik kujutas sümbolina ja mida meelelise objektina? Kas ei või sümboliseerida Jumala asemel ka midagi muud? Miki-Hiire kohta saaks näiteks öelda, et ta sümboliseerib igal koomiksipildil nii inimest kui ka hiirt, erinedes visuaalselt nii reaalsest inimesest kui ka hiirest. Psühhoanalüütikud pidasid unenägusid ärkvelolekuga seotud asju sümboliseerivateks, aga Freud ja Jung andsid neile seejuures erineva seletuse.

Sorokin annab erinevatele kultuurivormidele oma nimetused. Ühte nimetab ta meeleliseks, selle vastandit meelte asemel usulistele põhimõtetele tuginevat sõnaga, mis sellest eestikeelset võõrsõna tuletades oleks ideatsionaalne. Inglise-eesti sõnaraamatu järgi tähendab see ideede loomise võimelist, aga Eesti Entsüklopeedia annab vasteks kaemuslik. Kirjakeele seletussõnaraamat seletab kaemuslikku, nagu oleks see just meeleline, aga Sorokini teooriatega selline seletus ei sobi. On küll hoiatatud, et filosoofia küsimustes ei ole see sõnaraamat usaldusväärne. Inglise-eesti sõnaraamatu pikemat seletust lühendades saaks tuletada liitsõna ideevõimeline. Kolmas kultuurivorm on Sorokini järgi idealistlik. See on meelelise ja ideevõimelise vahepealne.

Sorokini järgi ei ole ükski neist kolmest vormist täiuslik, vaid igaühel on oma eelised. Meelelise kultuuri eelis on, et selle ajal tehakse rohkem teaduslikke avastusi. Kuid relvade leiutamisest ei olevat kasu, kui kultuuriline olukord on halb ja relva leiutaja pommitatakse nende samade relvadega surnuks. Seetõttu peab Sorokin siiski ideevõimelist kultuuri paremaks. Ta ütleb, et tema ja Spengleri teooriate erinevus on, et Spengler ennustas õhtumaa allakäiku, aga Sorokin uude faasi jõudmist. Seejuures ei võta ta aga eriti arvesse väljaspool Euroopat ja Ameerikat toimuvat, arvates, et inimese elu on kõige selgeks õppimiseks liiga lühike ja et ei saa eeskuju võtta kogu maailmast ja kõigist aegadest korraga. Aga näiteks indiaaniühiskondadele on lõpp saabunud. Sorokin ei kirjuta võimalikust kokkupõrkest kaugemate tsivilisatsioonidega nagu Huntington ega ennusta praegu toimuvat suurt islamiusuliste sissevoolu.