teisipäev, oktoober 11, 2016

Eriala valimine

Olin arsti juures. Arst rääkis mulle, kui palju kaks minu tuttavat meest talle ravi eest maksavad. Need olid suured summad. Mina sain ravi tasuta, sest ma polnud vahepeal paranenud. Läksin ühte tuppa inimeste kogunemisele. Rääkisin, et arstid peavad seaduse järgi patsientide isikuandmeid saladuses hoidma, aga mulle rääkis arst teiste patsientide isikuandmetest. Läksin koridori. Vaatasin aknast välja. Mõtlesin, et see, et loodust ka nägema hakkab, on impressionismi teke. Realism ja romantism on üksteise suhtes vastandlikud, aga mõlemad on kasvanud välja impressionismist. Pidime ruumi tagasi minema, et oma kohtuotsus teada saada. Kohtunik ütles, et enne kui ta otsuse välja kuulutab, annab ta nuputamisülesande. Ta küsis andmeid ühe ajaloolise sõja kohta. Esimene kohtualune lasti kohtusaali sisse, mina ja üks teine jäime veel ukse taha. Publik võis ka saalis olla, sest neid milleski ei süüdistatud. Mõtlesin, et kui küsitakse nii pika sõja kohta, siis on vist määratud pikk vanglakaristus.

*
Oli kevad. Kanali jää oli vahepeal sulama hakanud, aga tänaseks jälle jäätunud. Ma ei teadnud, kas jää on piisavalt paks, et selle peal võiks kõndida. Seetõttu kõndisin seda mööda päris kalda ääres. Mõtlesin teha kanalile ringi peale. Pika silla poolsele küljele jõudes nägin teisel pool kõrkjaid meest koeraga. Püüdsin aru saada, kas koer on ketis või mitte. Kanali tagumisel küljel ma enam mööda jää serva ei läinud, vaid veest kaugemalt, sest teist külge tundsin halvemini. Seal oli nii palju kõrkjaid, et kui jalg oleks läbi jää vajunud, siis poleks seda võibolla kõrkjate vahelt kätte saanud. Kanali järgmisel nurgal kohtusin kooli õuel inimestega. Ma ei olnud enam kooli õpilane ja seetõttu tundus kooli õu teistsugune kui varem. Läksin nende inimestega kaasa. Sõitsime autoga Pärnumaale. Pärnumaal olid iga aasta metsatulekahjud, aga sellest hoolimata oli mets alles. Ema näitas, et ka täna tõusis eespool suitsu. Läksime ühte Pärnumaa kooli, et stendidelt vaadata, mida edasi õppima võiks minna. Ütlesin, et lõpueksamid on kahe nädala pärast. Tuli kiiresti õppima hakata. Esimene kord keskkooli lõpetades olid mul eksamid hästi läinud, sest tahtsin ülikooli sisse saada, nüüd lõpetasime teist korda ja oli oodata, et mul läheb halvemini. Teised vist juba teadsid eksamite täpseid kuupäevi, mina mitte, sest olin puudunud. Ütlesin, et otsime, millisel erialal unenägudest kasu on. Sander aitas mul otsida. Unenägusid oli nimetatud hulga erialade puhul, aga osad neist olid mineviku erialad. Praegustest peeti unenägusid kasulikuks psühholoogias. Seega pidin andma avalduse psühholoogia erialale. Aga kartsin, et kui ma seda ülikoolis õppima hakkan, siis kaovad unenäod ära. Ütlesin, et psühholoogias on akadeemilise võimekuse test. Arvasin, et seda ma ei tee ära, sest seda ei saa selgeks õppida, vaid peab olema võimeid. Aga võibolla olid mu võimed just suured. Sander ise mõtles astuda arstiteaduskonda, sest tal oli tervisega probleeme ja ta tahtis ennast ravida. Istusin tagasisõiduks auto peale. Alles kui see liikuma oli hakanud, märkasin, et see on võõras auto. Nii läksin omadest lahku. Auto sõitis maja teise ossa, nii sattusin muude erialade ruumi kui mul oli plaanis olnud.

0 vastukaja: