Väliskirjandus Venemaalt vaadatuna

Lugesin Vene väliskirjanduse ajakirja "Inostrannaja Literatura" nr. 12/2016. Üks artikkel koos luulenäidistega oli seal ühest soome naisluuletajast. Öeldi, et soome keeles sõna poetess ei ole, sest soome keel sugudel vahet ei tee, kuid sellest hoolimata olevat näha, et need luuletused on naise kirjutatud. Ma pole selles sugudel mitte vahe tegemises kindel, peaks kontrollima, eesti keeles ka üldiselt sugudel vahet ei tehta, aga sellest hoolimata on võimalik ühe ja sama inimese kohta öelda nii luuletaja, luuletajanna kui ka poetess, vist lisaks ka poeet. Selle soome luuletaja kohta öeldi, et ta elas algul praegu Venemaale ja siis Soomele kuulunud Karjala alal, kuid evakueerus sealt pärast Talvesõda. Seega venelased kirjutavad ka oma ohvritest, seejuures ilma vihata. Ühes luuletuses oli samuti juttu Talvesõjast ja Jätkusõjast, aga mitte nii sõjakalt kui H. Runneli luuleridades umbes "suveööl ma lähen sõtta, / tagasi on vaja võtta / Viiburi ja Ingeri". Soomlase luuletuses peegeldus pigem kurbus, nii palju kui ma vene keelest aru sain. Luuletustes kirjutati ka üksindustundest ja avaldati arvamust, et tegelikult inimene ei ole kõigi asjade mõõt.

Teine kaastöö, mida ma osaliselt lugesin, oli Prantsusmaal elanud venelase päevik. Seda, millises Prantsusmaa osas ta vist elas, näitas see, et tema kaastöös oli võrreldud bretooni natsionalismi ja vene natsionalismi. Selle kirjutaja kodus räägiti nii vene kui ka prantsuse keelt. Ta elas Prantsusmaal juba ajal, kui Nõukogude Liidust põgenemine oli karistatav. Selles kaastöös oli keeleliselt huvitav, et feisbuk kirjutati umbes sama moodi nagu minu blogis, seega mitte facebook ega tõlkes, ainult et vene tähtedega.