Vene religioossus

Lugesin ajakirja "Novõi Mir" nr. 1/2017 kümme lehekülge edasi ja mõtlesin nende üle. Seal kirjutati, et luuletaja Rõži olevat lugenud iga päev Piiblit. Ajakirjast endast ma pole leidnud viiteid Putinile ega Leninile, küll aga oli seal selle teemaga seoses piibliviiteid. Varasema aja vene sotsioloog Sorokin ennustas, et 21. sajandi alguseks muutuvad inimesed taas religioossemaks. Kas see on nii läinud? Üks päev räägiti, et ka Putin käib kirikus ja tundub olevat usklik. Religioossuse kasv võib käia koos nii demokratiseerimisega, nagu Laulva revolutsiooni ajal, kui ka demokraatia piiramisega, nagu praegu Türgis. Kui pidada religioossuseks usku üleloomulikesse jõududesse ja mitte kommunismiusku, mida Sorokin religioossuseks ei pidanud. Aga Sorokin lootis religioossuse kasvuga koos käivat sõdade vähenemist. Putin on pidanud juba nelja sõda.

Varem viitasin, et Rõži polevat eriti kirjutanud armastusluuletusi. Oletasin, et see oli tema depressiivsuse tunnus. Aga nii see ei pruukinud siiski olla, vaid kui ta oli religioosne inimene, siis Jumala ülistamine ja naise ülistamine on varemgi lahus käinud. Rõži lõpetas elu enesetapuga ja artikli järgi oli ka see religioossuse väljendus. Ta olevat ennast Jumalale ohverdanud. Ristiusk ei ole alati enesetappu heaks kiitnud. Vanasti maeti enesetapjaid väljapoole surnuaeda. Aga see ei tähenda, et enesetapp ja religioossus ei võiks üldse koos käia, sest indiaanlastel oli enesetapu jumalanna. Religioossetel põhjustel enesetapp ei olegi võibolla seotud depressiivsusega. Kulmar seletas usundiloo tunnis kastreerimise kommet sellega, et inimesed ohverdavat jumalale selle, mis on neile kõige kallim, mitte kõige vastumeelsem. Mõnele vast on elu kallim. Meenus Jeesuse elu teemaline koomiksiraamat, kus Jeesus kiitis väiksema rahalise annetuse tegijat, aga ühtlasi vaesemat inimest rohkem, kuna ta andis Jumalale suurema protsendi oma rahast. Kristlasele ilmselt on siiski hing rahast tähtsam. Kui ma olen nimetanud oma lemmiktegevuseks kirjutamist, siis minu jaoks oleks vist paast, kui ma teeksin kirjutamises vaheaja.

Artiklis eespool Lermontovi kohta vist mainiti, et ta valis otsese enesetapu asemel duelli, kuna enesetappu peeti patuks. Aga kas duellil teise inimese tapmist ei peeta? Üks kümnest käsust ütleb, et ei tohi tappa. Teine ütleb, et ligimest peab armastama sama moodi nagu iseennast. Kas siis on enda tapmisel ja teise tapmisel erinevust? Tavaliselt teine tahab veel rohkem edasi elada kui enesetapja.