neljapäev, mai 31, 2018

Materjal toimikutes

Algas loeng, mida ma hakkasin konspekteerima. Loengupidaja rääkis KGB toimiku põhjal, mis ei olnud teistele kättesaadav. KGB-lased ei olnud kõiki toimikuid Eesti riigile üle andnud ega hävitanud. Ühe toimiku kohta öeldi lihtsalt toimik, teise kohta suur toimik. Mõtlesin, kas põgeneda naaberkorteri rõdule. Väljusin korterist ukse kaudu ja panin selle enda järel lukku, nii et KGB-lane jäi luku taha. Tema lahkus korterist läbi uksesilma.

kolmapäev, mai 30, 2018

Esimesed joonistused


Üks laps joonistas sellise pildi. Ma paneks selle pildi nimeks "Silm". Keskel on nagu silmatera, vasakul ja paremal silmavalge.

teisipäev, mai 29, 2018

Pikk male

Andre Uibos teatas feisbuki grupis Tartu Male, et on lõppenud pika mõtlemisajaga võistluse Tartu Kevad 2018 B ja C-turniir. Auhinnakohtadele tulid:

B-grupis

1. Mihkel Tomson
2. Lola Hannus
3. Martin Kolnes

C-grupis

1. Urmas Pärtel
2. Siim Lill
3. Martin Palm

Suvel ja sügisel on loota uusi samalaadseid turniire. Põhimõtteliselt tahaksin sellistel turniiridel kunagi osaleda, aga muud on ka palju teha.

Inimese mainimine

Oli toodud neljaosalise tabelina välja, mis on soovid Venemaa tuleviku kohta. Ühed tahtsid Nõukogude Liidu taastamist ja teised Vene keisririigi taastamist. Eraldi oli välja toodud, mis on Jeltsini soovid. Ta ütles, et talle pole kõige tähtsam, kas riigis valitseb demokraatia või diktatuur, aga ta on käsumajandust vähendanud.

*
Kirjutasin elektronkirja. Selles mainisin ühte inimest, kes oli täna surnud. Ma ei nimetanud, et ta surnud on, mõeldes, et võibolla on lugejad ise ka uudiseid jälginud. Läksin selle inimese maja ette. Sinna kogunes ka teisi, sealhulgas kadunukese tütar. Läksime korterisse sisse. Öeldi, et kadunukese koer tuleks magama panna. Mõtlesin, et asi on otsustatud, ja võtsin ukselingi kätte. Mind kutsuti tagasi. Pille ütles, et inimesed võtavad juba ukselingi kätte.

esmaspäev, mai 28, 2018

Nägu nagu margil

Sain politseist uue isikutunnistuse kätte. Vana anti ka tagasi, aga enne lõigati sellelt tükk küljest. Eelmine kord ei lõigatud. Eelmine kord oli vast foto parem. Sel korral olin fotoga pärast mustvalgeks tegemist rohkem rahul, värvilisena oli koledam. Kui ma kunagi emale oma joonistusi näitasin, siis ta soovitas rohkem värve kasutada. Lihavõttemune värvides olen kasutanud ja need on talle vist rohkem meeldinud. Muna on teistsuguse kuju ja suurusega ka. Markide kogumine oli minu kooliajal vist populaarsem kui postkaartide kogumine, aga mina alustasin postkaartidest. Margialbumeid mul korraga üle ühe ei ole olnud, postkaardialbumeid oli arvu poolest rohkem. Täna nägin, et mul on alles ilusa margiga ümbrikuid.

Võistlejad

Mängisime suurel maleturniiril. Teise koha auhinna sai üks väga vana inimene. Ühe minuvanuse mängija kohta, keda ma olin pidanud endast tugevamaks, räägiti, et ta ei oska mängida, ta kahib valesti lippe. Ma mäletasin, kui see mängija oli öelnud, et talle meeldib lippu kahida. Tema kritiseerijad ütlesid praegu, et oleks veel, et ta poleks mängu õppinud, aga ta on õppinud ka. Vaatasime televiisorist korvpalli. Mängisid Tallinn ja Toronto. Tegemist polnud vist Toronto eestlastega, vaid põhitorontolastega. Nad kandsid selliseid riideid, mis tundusid olevat pallimängu jaoks sobimatud, aga mängisid hästi. Lahkusin majast. Üks poiss tahtis mulle tee ääres ühte kohta näidata. See oli vist koht, kus ta oli inimese tapnud. Ta jäi sellesse kohta seisma ja eemalt tuli juba politseiauto. Mina läksin edasi. Jõudsin ühte väiksesse majja, kus tahtsin minna pööningule. Sinna viis nii kitsas käik, et sellesse võis kinni jääda. Kui oleks kinni jäänud, siis oleks tulnud vist maja maha lõhkuda. Jõudsin siiski õnnelikult pööningule kohale. Läbi käigu läksid järgmised inimesed, kes olid minust veel suuremate mõõtmetega.

*
Mõtlesin, et mulle meeldib metsas kõndida. Mulle meeldib kõndida ka pimedas metsas. Kuigi see on ohtlikum kui valges, sest pimedas ei näe, kui rästiku peale astub.

*
Olin liitunud ühe uue võrgukeskkonnaga. Seal oli üks vaimulik mulle sõbrakutse saatnud. Nüüd sain teada, et üks teine vaimulik, kes oli välismaalane, oli mind ära blokeerinud, nähes ühte minu lehel olevat pilti. Mõtlesin, et ta blokeeris mind ilmaasjata, sest ma poleks nagunii temaga kunagi ühendust võtnud.

pühapäev, mai 27, 2018

"Leegitsev süda"

August Gailit. „Leegitsev süda“. Tallinn, „Eesti Raamat“ 1990. 232 lehekülge. Esimene trükk ilmus aastal 1945 Vadstenas.

Gailiti raamatutest tuntakse kõige paremini „Toomas Nipernaadit“, mille järgi on tehtud film, aga „Leegitseva südame“ saatesõna järgi on neid, kes hindavad seda raamatut kõrgemalt. Mulle meeldis see Gailiti romaan ka rohkem kui hiljuti loetud Turgenevi oma, kuigi Turgenev on suurema rahva liikmena maailmas kuulsam.

Gailiti raamat on Turgenevi omast vähem realistlik. Sarnasus on kahe romaani vahel, et Turgenevil abiellub aadlik teenijatüdrukuga ja Gailitil saab taluperemees teenijatüdrukuga lapse. Turgenevil põhjustab seisusevastane abielu pahameelt, Gailitil ei abiellutagi, vaid teenija saadetakse talust minema ja püütakse varjata, kes on lapse isa.

Sorokin pidas sellise süžeega romaani kirjutamist kriisi tunnuseks. Ta ei tahtnud teha romaanide kangelasi kurjategijatest, petistest ega vaimuhaigetest. Gailit arvab romaanile lisatud mitteilukirjanduslikus tekstis vastupidi, et väljapaistvatest inimestest ei ole õige teha nii palju rohkem juttu kui tavalistest, tegelikult olevat kõik inimesed. Gailiti tegelased ei ole kangelased, vaid ühtviisi valetajad. Vale ja nalja piir on hägune, lugeda on seda raamatut naljakas. Nalja teeb siiski autor, tegelased ise vahepeal nutavad.

Kontrastsete tegelaste poolest sarnaneb romaan Lutsu „Kevadele“. Aga kontraste on Lutsust vähem, Gailitil on ka tegelasi, kelle käitumine üksteisele sarnaneb. Vallaslaps on nii üks naistegelane kui ka omakorda tema poeg. Vallaspoeg on tavaliselt lühikese jutuga, aga inimesed, kes temaga räägivad, peavad ühtviisi pikka monoloogi, nagu kirjutaksid kirja või blogisissekannet. Isegi kui nad esitavad vallaspojale küsimusi, ei oota nad vastust, vaid esitavad ridamisi järjest uusi küsimusi. Kui vallaspoeg monoloogi peab, siis mitte kuuldavalt, vaid mõttes. Ühel korral hakkab ka tema kuuldavalt pikalt rääkima, aga siis selgub, et teda ei kuulatagi enam.

Humorist Koržetsi luulekogu lugedes tekkis seoseid karikaturist Pärna raamatuga „Tagurpidi“, Pärna raamat tuli meelde ka Gailitit lugedes. Gailiti osad naljad seisnevad selles, et keegi teeb midagi ootuspärasele vastupidist. Vaimulik tuleb matustele ja hakkab rääkima, et Jumalat pole olemas. Talle vaidleb vastu just muidu pahavõitu tegelane. Vallasema ei proovi võltsida poja põlvnemist suursugusemaks, nagu võidakse väljaspool seda raamatut teha, vaid vähem suursuguseks. Ühe tegelase arvates ootavad paradiisi pääsemist need, kes on usu kaotanud ja maisest elust enam midagi ei looda. Mõnes raamatus teevad poisid kangelastegusid tüdrukuid päästes, aga siin on tüdruk pahane, et poiss teda ei uputa.

Nüüd sai raamatu sisu kohta juba nii palju ümber jutustatud, et järgmisel raamatu lugejal ei ole enam võibolla nii huvitav kui minul. Siis on võimalus lugeda mõnda teist Gailiti raamatut ja võrrelda, kas seal on minu toodud kirjeldusele sarnasusi või erinevusi. On pahandatud kulunud süžeede üle, aga raamatute vahel sarnasuste leidmine võib ka lugemise huvitavamaks teha. Vähem huvitav on see ehk siis, kui sarnasus torkab kohe silma, aga kui selle leiab mõttepingutuse järel, siis võib olla sama huvitav nagu Newtonil õunaga vastu pead saades või Archimedesel vannist välja hüpates.

Saatesõnas öeldakse, et Gailit on kirjutanud palju raamatuid, kuid et Nõukogude ajal oli neist vähem juttu kui Tammsaarest või Vildest. Me pidime veel natuke hilisematel aastatel ka Tammsaaret rohkem lugema.

Gailiti puhul ma pole kuulnud seletust, miks ta pani raamatu pealkirjaks „Leegitsev süda“. Ise ma sellest aru ei saanud. Millise tegelase süda õigupoolest leegitses? Ei ole ühte keskset peategelast. Kui meenutuspeatükid ka tegevuse osaks lugeda, siis algab tegevus ühe tegelase sünniga ja jätkub veel pärast tema surma. Võibolla on mõeldud, et süda leegitses mitmel tegelasel, siis oleks ehk täpsem pealkiri „Leegitsevad südamed“.

Raamatus ma vastavat väljendit ei märganud. Autori stiilivõtete hulka kuulus aga, et erinevad tegelased kasutasid sõna „nagu“ ja tõid selle järel mõne võrdluse või koostasid sarnase tähendusega sõnade loetelusid, mis tuletasid meelde Carlyle’i ja Metsari raamatuid. Aga Carlyle kiitis siirust rohkem, Gailitil tuuakse vahepeal valetamise teoreetilisi õigustusi.

Gailit näib arvavat, et õige kunst sünnib rahvaga kokkupuutest. Mulle meeldib rahvast natuke kaugemal olla ja minu teostele on ette heidetud eluvõõrust. Aga raamatuid loen ma seda parema meelega. Vahepeal on olnud kõige huvitavamad ajalooraamatud, aga see romaan oli enne alustamist katkestatud ajalooteosest huvitavam.

Vanade ajalehtede pärand

Sõin banaani. Läksin sellega trepikoja uksele. Pillasin pooliku banaani trepikoja põrandale. See kukkus värvitilga peale ja mustaks ei saanud mitte ainult banaanikoor, vaid ka sisu. Seetõttu otsustasin, et seda banaani ma edasi ei söö, vaid viskan selle prügikasti. Esiku laest hakkas vett tulema.

*
Mõtlesin hakata vanade "Oleviku" numbrite põhjal uurimistööd kirjutama. Lehitsesin vanu ajalehti ja leidsin sealt huvitavat. Aga vaatasin, et see ei olegi "Olevik", vaid "Eesti Postimees". Neil lehtedel oli ühiseid teemasid. Praegu ilmuva ajalehe kohta öeldi, et see hakkab vanadest ajalehtedest artiklite kordustrükke avaldama. Siiani oli avaldatud läbisegi katkendeid erinevate aegade kirjutistest, aga nüüd pidid hakkama järjestikustes numbrites ilmuma järjestikuste kindla minevikuperioodi numbrite artiklite kordustrükid.

laupäev, mai 26, 2018

Käekiri arhiivis

Istusin lageda taeva all ja kirjutasin kaustikusse. Äkki märkasin, et mulle on hiilides lähedale tulnud üks isa ja poeg, kes vaatavad, mida ma kirjutan. Tõusin püsti ja tagusin neile vastu pead. Ütlesin, et ma avaldan ise ka kirjutatut, aga mulle ei meeldi, kui kirjutamishetke vaadatakse.

*
Olin käinud pandimajas, et tellida endale välismaalt ajakiri "The Journal of Modern History". Tellimus oli vormistatud, aga pandimaja töötajad polnud mulle ajakirja saatnud. Nüüd sain seda ajakirja teisest kohast.

*
Inimesed kogunesid tänavatele ja väljakule. Mulle tuli mõte, et neile meeldivad meeleavaldused ja laulupeod sellepärast, et seal näevad nad palju inimkehasid.

*
Mõtlesin, et kui Eesti vallutatakse, kas jääda siis passiivseks või osutada vastupanu. Vastupanu osutamine oleks eluohtlik, aga ilma seda tegemata vabadust tagasi ei saa.

*
Vaatasin oma pabereid. Ühte köidet ma ei leidnud üles. Siis selgus, et see oli olemas, see oli kõige alumine. Otsisin tuttavat raadiojaama. Selgus, et see oli laineskaala kõige äärmine. Parajasti käis uudistesaade. Kuna kuulsin seda poole pealt, siis ma polnud kindel, millest räägiti, aga tundus, et sellest, et pressikonverentsil oli toimunud pommiplahvatus.

*
Lugesin arhiivis. Vaatasin ringi, kas saabub juba aeg lahkuda. Arhiivitöötaja lasi mul täita tellimislehte. Kirjutasin suure ja ebaühtlase käekirjaga. Arhiivitöötaja ei olnud sellise käekirjaga rahul. Ütlesin, et kirjutan uuesti. Nüüd kirjutasin sama paberi serva ülevalt alla. Hakkasin jälle käekirjaga eksperimenteerima. Tegin tähtedele paksendusi. Ütlesin, et ma jätkan nüüd kirjutamist korralikuma käekirjaga. Püüdsin tähti aeglaselt maalida.

reede, mai 25, 2018

Raskemad küsimused

Hakkasime perega ühte sihtkohta minema. Kaotasin teised märkamatult silmist. Mõtlesin, et kui ma neid üles ei leia, siis ma ei tea ise, mis aadressil tuli minna, niiviisi pean sihtkohta jõudmata koju tagasi minema. Aga mulle tuli selle tänava nimi meelde, kuhu me minema pidime. Leidsin õige maja üles. Majas tuli kirjutada testi, et selgitada välja, kas vastaja on religioosne või mittereligioosne inimene. Küsimustele oli raske täpselt vastata. Mõtlesin, et saan valida vastusevariandid selle järgi, millist tulemust ma soovin.

*
Kirjutasin ülikooli jaoks testivastuseid. Kui lõpetasin, siis ütlesin teistele, et pooled küsimused olid Jaapani kohta, neile ma vastata ei osanud. Lisasin, et magistrieksamiks lugesin ühte raamatut Jaapanist, mul vedas, et eksamil seda ei küsitud. Üldist sisu ma oleksin osanud, aga nimed ei olnud meeles. Füüsika õpetaja kuulis minu juttu läbi ukse, siiapoole ust tulles ütles ta, et minu vastus ei olnud piisav. Läksime vaatama magistriõppesse sissesaanute nimekirja. Teised mäletasid, et ma olin rääkinud, et sain magistriõppesse sisse, aga ütlesid, et mind sissesaanute nimekirjas ei olegi. Vastasin, et nimekirjas on need, kes said esimest korda sisse. Mina sain esimest korda aastaid tagasi, nüüd taastasin magistrandi staatuse.

Malelehe toimetamine

Ajalehe "Eesti Maleelu" tänavune esimene number ilmus mais. Toimetaja lisab koju saadetavatele ajalehenumbritele ka kaaskirju. Viimases kirjas palus ta minult järgmise numbri jaoks kaastööd. Saatsin selle teele. Kuna kirjutamine võttis aega, siis täna jätan võibolla maletreeningu vahele ja selle asemel töötan.

neljapäev, mai 24, 2018

Presidentide vestlusring

Oli Saksa okupatsioon. Meil oli üks raamat, mida ei tohtinud sakslastele näidata. See oli sisse pakitud, et saksa natsid selle kaant ei näeks. Seda ei olnud väga karta, et nad läbiotsimise korraldaks.

*
Olin Oudekkil külas ja hakkasin lahkuma. Peale Oudekki oli kodus tema ema. Läksin oma koju. Seal algas presidentide vestlusring. Presidendid istusid poolringis, nende hulgas istus ka isa. Üks noor president ei olnud üldse presidendi moodi. Ta oli lühikeste pükstega ja istus kägaras. Presidendid võtsid järjest sõna. Tehti märkus, et kõik räägivad välispoliitikast, järgmised võiks millestki muust rääkida. Üks naispresident vastas, et tema ei saa muul teemal sõna võtta, sest ta on välispoliitika ekspert. Üks president oli ka Oudekki. Teised vestlusringis istujad olid kõik presidendid, aga lisaks istus seal ka Oudekki mees. Võibolla Oudekki ema ei lubanud tal minu poole ilma meheta tulla.

kolmapäev, mai 23, 2018

Mälestuste mängitamine

Eile ja üleeile kirjutasin kõige energiatnõudvamatel teemadel. Luuletuste ja mälestuste kirjutamine võib kirjutamist lõpetades kummitama hakata. Tegelikult ka ajaloorubriigis, kui kirjutada sellises stiilis, nagu enamasti viimasel kuuel aastal. Tänavu suvel möödub 20 aastat sellest, kui hakkasin võrgus avalikult kirjutama. Aastapäev on vist kuskil juunis, võib ka olla juulis. Võibolla avalikkusele nähtamatu kirja olin varem ka saatnud. Paberkirju saatsin varem kui elektroonilisi. Koolis tunni ajal olin neid vist rohkem saatnud kui postiga. Tunni ajal kirjutasime kirju väikestele paberitükikestele, aga kirjutasin neid hiljem märkmikusse ümber. Neljanda klassi tunni kirjavahetustega oli sama moodi nagu hiljem elektroonilistega, et mina tahtsin kirjavahetust veel jätkata, aga teistel oli isu otsas. Mõnele meeldivat kirju lugeda, mitte kirjutada. Aga kui maleklubis on öeldud, et raamat on prügimäekaup, siis ei ole kõigil suurt lugemisisu ka. Minuga on korduvalt pahandatud, et ma kirjutan liiga palju. Aga on kasutatud ka ilusat väljendit, et ma olen hea sulejooksuga.

teisipäev, mai 22, 2018

Korduseksam

- Eksamid ja kontrolltööd tuleb uuesti teha, et vaadata, kas jätta tunnistuste hinded kehtima või muuta ära. Alustame kunstiõpetusest. Milliseid juhtnööre õpetaja neis tundides andis?

- Kas oli aine nimega kunstiõpetus? Või oli algul joonistamine? Keskkoolis oli kunstiajalugu, kus ei pidanud enam ise joonistama. Ülikoolis oli ka kunstiajalugu, kus natuke joonistasin slaididelt skeeme konspekti, kuigi seda otseselt ei nõutud.

Esimeses joonistamistunnis esimeses klassis rääkis õpetaja muinasjutu Hansust ja Gretekesest, kuigi ma pole kindel, kas ta neid nimesid kasutas. Selle järgi pidi pildi joonistama. Sellest õppis, et jutte on võimalik illustreerida. Järgmistes tundides andis õpetaja samuti teemasid, millest õppis, et etteantud teemadel on võimalik joonistada. Aga üks pinginaaber õpetas, et kõige kergem on joonistada vabal teemal. Õpetati, et reaalset objekti joonistades saab pliiatsiga selle suurust mõõta ja selle suuruse paberile kanda. Seda ma pole eriti teinud. Õpetati, et kui ühte vahendit joonistamiseks pole, siis saab kasutada teist, saavat joonistada isegi pastakaga. Võibolla selle jutu peale olengi pärast seda joonistanud pastakaga rohkem kui pliiatsiga. Õpetati, et kui värve segada, siis ei tohi kokku segada liiga palju erinevaid värve, muidu minevat need poriseks. Ühes tunnis õpetas õpetaja, et must ja valge pole värvid. Kirjutasin seda hiljem ühele inimesele edasi, aga tänu ise kirjutamisele kontrollisin entsüklopeediast üle ja selle põhjal tundus, et õpetaja eksis. On küll eristatud mustvalget ja värviteleviisorit, aga kombinatsiooni saaks teha ju ka mingist muust piiratud värvide arvust. Ükskord andis tundi üks teine inimene, kes õpetas, et kõik inimesed saavad joonistama õppida, sest kirjutada oskavad kõik. Tänu sellele tunnile hakkasin vist rohkem joonistamist harjutama ja võibolla hakkasingi seda paremini tegema, aga hiljem inimeste aju ehitusest lugedes olen jõudnud järeldusele, et kõik ühe hästi joonistada ikkagi ei saa. Käekiri on ju ka ühel ilusam või loetavam kui teisel.

- Mainisid, et õppisid ülikoolis kunstiajalugu. Vaatame, kas hilisemas vanuses ka midagi meelde jäi. Mida õpetati impressionismi kohta?

- Impressionismi õppimist alustasime keskkoolis. Sellest oli peale kunstiajaloo juttu ka kirjanduses. Tuglas olevat kirjutanud impressionistlikke novelle. Lugesin neid ja need meeldisid mulle. Impressionism oli minu õpingukaaslaste hulgas üldse populaarne. Ühes ülikooli inglise keele tunnis pidi rääkima midagi kunstist ja vähemalt kaks üliõpilast mainisid, et neile meeldib impressionism. Muid stiile nad vist ei nimetanudki. Aga kunstiajaloo õppejõud rääkis, et impressionism ei ole alati nii populaarne olnud. Impressionistlike kunstnike pildil läinud hinda alles pärast nende surma. Neid hinnatud küll kõrgemalt kui postimpressioniste nende alguses. Impressioniste vähemalt sõimatud, aga postimpressionistid olevat maha vaikitud. Õppejõud arvas, et sõimamine on parem variant. Ma arvan, et sõltub kunstniku iseloomust. Mõnel inimesel on suurem ja mõnel väiksem tähelepanu vajadus. Kui eesmärk on teose müümine, siis võib ka negatiivne arvustus sellele reklaami teha. Aga kes järgib vaesusideaali, sellele ehk ei ole läbimüük nii tähtis kui hea tuju. Et milline impressionistlik pilt välja näeb? Ükskord proovisin teha ühte impressionistlikku pilti, mis väljendus selles, et tegin sellele palju erinevat värvi täppe läbisegi. Impressionist arvavat, et inimesele on tähtis üldmulje, mis ta pildile peale vaadates saab. Ma olen vahel vaadanud pilte ka üksikute detailide kaupa, impressionistliku pildiga on seda vist raskem teha. Impressionistlikud kunstnikud maalisid vaateid, nii loodusmaastikuid kui ka linnatänavaid. Nad tegid pildiseeriaid vaatega eri kellaaegadel ühele ja samale kohale, sest eri kellaaegadel oli seal erinev valgus. Sorokini raamatus peeti impressionismi meelelise kunsti äärmuslikuks vormiks, millest kaugemale pole enam võimalik minna. Sorokin leidis, et impressionist kujutab ainult meeltega saadavat muljet, mitte sümboleid. Seda arusaama võiks vaidlustada, et impressionist lähtub koolkonna ideelistest seisukohtadest sama moodi nagu usklik pühakirja omadest.

- Mis sa arvad, mis hinne selliste vastuste eest tuleb panna?

- Kõigepealt tuleb defineerida, mis on hindamisskaala. Kui on kahepalline, et arvestatud või mittearvestatud, siis arvestuse saaksin ma ise hinnet pannes kätte. Kui võrrelda vastust nende omaga, kes on seda osa tänaseks õppinud, siis ma ei mäleta nii palju kunstnike ja piltide nimesid ega aastaarve. Aga kui hinnatakse isiklikku arvamust, siis selles osas on see võibolla ülikooli eksamitel antud vastustest parem, siis ma vist piirdusin rohkem refereerimisega, kuigi vahel lisasin ka midagi omalt poolt. Kui võrrelda nende teadmistega, kes on sama ammu koolis käinud, siis kunstnikele ja kunstiajaloolastele jääb vastus ilmselt alla, aga lähiajaloolase kohta peaks tulemus päris hea olema. Varasem kogemus ütleb, et suurem osa inimesi mäletab minust veel vähem.

Koduvisiit

Pillele tulid arst ja õde. See polnud neil esimene kohtumine. Pille polnud arsti varasema korra jutuga rahule jäänud. Arst ütles nüüd, et Pille enesetunne on sellepärast halvenenud, milliseid riideid ta kannab, aga et ta ei ole haige. Enne lahkumist näitas arst pilti kõrvast. Öeldi, et sellel pildil on kõrv vale pidi. Mina arvasin, et võibolla võib kõrv nii pidi ka olla. Põhjendasin seda sellega, et inimese silm pöörab pildi tagurpidi ja kujutlus pöörab selle veel kord ringi. Silm pöörab ülevalt alla pilti, aga saab ka pöörata vasakult paremale nähtavat. Istusin ühe mehega kahekesi ühes ruumis ja arutasime läheneva üritusega seonduvat. Siis läksin teise ruumi teiste inimeste juurde ja küsisin, mida neil läheneva ürituse kohta on öelda. Eelmises ruumis minuga koos olnud mees tuli mulle järele ja ütles, et sellest me juba rääkisime. Vastasin, et nüüd ma küsin järgmiste inimeste arvamust. Hakkasime autoga sõitma minema. Mina istusin autojuhiga kahekesi autosse ja hakkasime sõitma enne kui teised autosse jõudsid. Sõitsime mööda vanalinna tänavaid. Tegime tiiru, et jõuda alguspunkti tagasi, et teised ka peale võtta. Vahepeal läks autojuht vale teed, aga siis leidis jälle õige. Teised olid vahepeal majast välja tulnud.

esmaspäev, mai 21, 2018

Punktide vahetamine

Ma tahan natukene jalutada
ja palun kohti mitte valutada.

Kui mingist kohast kõndides on valus,
siis valu on mu plaanil jalus.

Mõnd haiget tuleb lausa talutada.
Ja mõnel joosta, mitte jalutada.

Ma olen vahel käinud kauges talus,
üks kutse jälle sinna minna palus.

Kui keegi tahab sinna sõidutada,
on raske kutsujate plaane kõigutada.

Ka autos istuda on olnud vahel valus
ja istme all on miskit olnud jalus.

Ma möödun jalutajaist võidukana
just nagu kihutava sõidukina.

Ma olen istund paigal, püüdnud kalu,
ka kiirustamist vahel ma ei talu.

Kaugus õpetajast

Sõitsin jalgrattaga kodu poole. Kommenteeriti, et on näha, milline minu sõiduoskus on. Enda meelest oli see viimasel ajal harjutamisega paranenud. Saavutasin suure kiiruse. Kodule lähenedes ma enam hoogu juurde ei andnud, vaid ootasin, et see trepikoja uksele lähemale jõudes väheneks.

*
Tüdrukud istusid tunnis õpetajale lähemal kui poisid. Õpetaja laud oli aknapoolse rea esiotsas, tüdrukud istusid aknapoolse ja keskmise rea eespoolsetes pinkides. Poisid istusid nende ridade tagumistes pinkides või õpetajast kõige kaugemas reas. Minu pinginaaber oli kõige sagedamini Sander, aga mitte igas tunnis. Mõtlesin, kuhu täna istuda.

pühapäev, mai 20, 2018

Pallimäng toas

Olin alustamas uue väitekirja kirjutamist. Algul mõtlesin, et loen enne eelmise jaoks kirjutatu uuesti läbi. Siis mõtlesin, et parem on lugeda ainult selliseid asju, mida ma varem lugenud ei ole, siis tulevad vana ja uus väitekiri erinevamad.

*
Algas sõda. Linna kohal lendasid pommituslennukid. Mõtlesin, et mingis vanuses võib sõda põnev tunduda, aga enam mitte. Noorematele, kellele see tundub põnev, ei tule pähe võimalus, et ise võib ka surma saada. Vaatasin, et vaenlased on suhteliselt heatahtlikud, sest teatrile nad pomme ei visanud.

*
Mängisime vendadega toas palli. Mõtlesin, et mul jäävad mõned asjad hästi meelde, aga pallimängu liigutused mitte. Peaks laskma teistel pärast mängu lõppu neist liigutustest jutustada, siis näeks, kas neil on meeles. Väravateks olid uksed. Lõin vastaste väravale peale, aga pall läks ukseaugust paremalt mööda ja põrkas tagasi. Lõin uuesti peale, aga nüüd läks vasakult mööda. Vastane lõi peale minu väravale ja vaatasin, et seda lööki ma ära ei kaitse, sest pall veeres minust mööda. Aga pall peatus enne kui ta põrandal oleva joone ületas. Ütlesin, et väravat ei olnud. Lõin ise peale ja nüüd sain vastase väravasse sisse.

*
Klaus küsis, kas meil on üks malelaud Peedul. Vastasin, et on küll. Lisasin, et üks malelaud varastati sealt ära, viisime sinna uue ja nüüd võidakse see ka varastada. Varastatud karbis olid olnud kahe komplekti nupud segamini.

laupäev, mai 19, 2018

Istumisharjumused

Kohtusin ühes lauas ühe kursuseõega. Ta ütles, et pani ülikooli ajal tähele, et ma istusin kogu aeg taga pingis. Vaidlesin vastu, et ma istusin ees ja taga kordamööda. Hiljem istusin ma küll ainult taga, aga mitte viimases, vaid eelviimases pingis.

*
Ütlesin ühele naisele, et kui me peaksime abielluma, siis me hakkame erinevates tubades elama. See oli esimene kord, kui ma kellelegi abiellumise võimalust nimetasin. Olin ühes teises majas. Aknast oli näha, et kaks rästikut ründasid väikest last. Üks mees läks majast välja ning tappis ühe rästiku, seejärel väljusin mina ja tapsin mitme hoobiga teise. Rästik pärast tapmist veel liigutas. Raamat jätkus nii, et öeldi, et rästiku tapmise tõttu hakkas naistegelane meestegelast kõrgemalt hindama ja nad abiellusidki. Lisati meestegelase iseloomustus, et temasugusega abiellumine oli muidu vähetõenäoline. Mul tekkis hirm, et kui ma kunagi veel rästikuga kohtun, siis järgmine kord ma ei pruugi nii kergesti pääseda.

reede, mai 18, 2018

Võrdsuseigatsus

V-K-O-O-R-V-L-R
1. d4 c6 2. Rd3 Ob6 3. c3 f5 4. Of4+ d6 5. Ob3 Oe6 6. Rg3 Ob3 7. ab Lb3 8. Rf5 Vf5 0:1. Valge mõtles 3 minutit ja must sama palju.

Sarnane kassett

Oskar Luts pani ajalehte kuulutuse, et ta annab kodus raha eest nõu. Ta lisas, et kui kedagi häirib, et ta nägu punetab, siis ärgu seda vaadaku. Mõtlesin, et õige, Luts on elukutselt kirjanik, aga raha teenib nõuandjana.

*
Olin õues ja vaatasin, millised suusad sinna on vedelema jäetud. Need olid sinna jätnud vist meie pere liikmed, võisin nende suuskadega sõitma minna.

*
Oli inglise keele tund. Õpetaja nägi minu vihikust, et mul on varasema korra kodune töö tegemata. Ütlesin, et tegin selle teise vihikusse. Aga kui teise vihiku võtsin, siis seda seal ka ei olnud. Leidsin selle kolmandast vihikust.

*
Ühed naised ütlesid, et mehed kannavad kogu aeg bikiine. Mõtlesin, et tegelikult kannavad vist hoopis naised bikiine. Olime ühel peol. Tahtsin uut kassetti mängima panna. Arvati, et see on sama kassett, mille ma juba ükskord panin. Vastasin, et see on aasta 1990 oma küll, aastaarv klapib, aga see pole see. Osad laulud võivad kattuda, aga kõik mitte. Kassetil lauldi:

Ma annan ootuse
ja siis sust loobun.

neljapäev, mai 17, 2018

Populaarteaduslikest ajakirjadest

„Zagadki Istorii“ 14/2018

1. President Fujimori

Kirjutatakse Peruu endisest jaapani päritolu presidendist Fujimorist. Ei näinud ühtegi lauset selle kohta, et jaapanlased on Ameerika põliselanike indiaanlastega samast põhirassist. Indiaanlased võiksid olla sellise presidendi poolt rohkem. Teine võimalus, et ta liigitatakse samasuguseks sisserändajaks või veel hilisemaks sisserändajaks kui hispaanlased. Fujimori oli Peruu president kaks ametiaega ja hakkas siis taotlema seaduse muutmist, et saaks veel kandideerida. Selle asemel pidi ta aga riigist põgenema. Võimule saades paistis ta silma maffia vastu võitlemisega, aga nüüd süüdistati tema lähikondlasi ennast maffiasidemetes. Otsisin teisest kohast uuesti välja, et Fujimori oli Peruu president aastatel 1990–2000.

2. Volga-Doni kanal

Venemaal ühendab Volga ja Doni jõge kanal. Selle kaevamise mõte tekkis mitusada aastat tagasi, kui ala kuulus veel türklastele, aga kanal sai valmis Stalini aja lõpupoole. Kanali äärde püstitati suur Stalini ausammas. Hruštšovi aja lõpupoole võeti see maha. Mõtlesin, et seega on olnud terve hulk ausammaste mahavõtmise laineid: 1) Nõukogude võimu eelsete sammaste, 2) Stalini sammaste ja 3) Lenini omade. Jõgede vahele on kanaleid kaevatud, samal ajal jõgedele laevaliiklust takistavaid tamme ehitatud. Laevale saavat küll tekitada tammist möödumise võimaluse, aga kas tammi olemasolu ei mõju juba laevasõidu isu vähendavalt?

3. Suur rahvasterändamine

Ajakirja järgi Rooma keisririigi ajal Euroopa kliima jahenes ja see pannud rahvaid Euroopa põhjaosast lõunaosasse tungima. Ma mäletan, et varem olen lugenud, nagu oleks rahvasterändamine alanud sellest, et hunnid liikusid idast läände, pannes enda ees liikuma ka teised rahvad. Ajakirja järgi võis mõni germaanlasteks peetud rahvas olla tegelikult keldi rahvas. Mõtlesin, et araablaste Araabia poolsaarelt väljatungi ühe seletusena on nimetatud islami teket, aga kui roomlased võtsid vastu ristiusu, siis esilagu ei kaasnenud sellega nende väljatung, vaid teiste rahvaste sissetung. Kui rännete põhjusi otsida kliimamuutustest, siis praegu oodatakse seoses uute kliimamuutustega inimeste lõunast põhja rändamist. Pooluste lähedaste alade miinusena on nimetatud osooniauke.

„Ajalugu“ 26/2017

1. Oktoobripööre

Olen kirjutanud, et kommunistid on kujutanud Oktoobripöörde ohvrite arvu väiksemana kui kommunistide vastased, aga selle ajakirja järgi kujutasid võitlust suuremana just kommunistid ise. Kas ajakiri eksib? Lapsepõlves lugesin tõesti esimest korda ühe Tallinna ajalehe väliskommentaatori artiklist, et Oktoobrirevolutsioon oli väiksem pööre kui Nõukogude ajal räägitud, aga Palametsa punasest ajalooõpikust mäletan, et kirjutati, et ristleja Aurora tulistas paukpadrunitega, et mitte Talvepaleed rikkuda. Paukude arv ja pihtasaanute arv võivad veel erineda.

2. Viikingid

Kirjutatakse, kuidas viikingid austasid samaaegselt oma vanu polüteistlikke jumalaid ja uut ristiusu oma. Polüteistlikul usul on ilmselt kergem uut jumalat omaks võtta, nagu on räägitud ka India kohta. Kuskil on olnud juttu, et ristiusule üleminek olevat muutnud viikingid rahumeelsemaks. Võibolla muutus siiski pigem see, kelle vastu võideldi. Eesti ala tulid taanlased ja rootslased oma valduste külge liitma alles pärast ristiusu vastuvõtmist.

„Imeline ajalugu“ 2/2018

1. Rooma-Pärsia suhted

Kirjutatakse, et algul oli kahe riigi vahelises võitluses pealetungiv pool Rooma, kuid hilisemal perioodil Pärsia. Nagu Süürias on tänapäeval keemiarelva kasutatud, nii tehtud seda samal alal juba antiikajal. Elevanti kasutati sõjas peale lahingu ka hirmutamisel. Kirjutaja on mures, et praeguse sõjategevuse tõttu võivad arheoloogiamälestised hävida. Aga osa arheoloogiamälestisi on ise samuti sõjateemalised.

2. Maksud

Kirjutatakse, milliseid maksusid on valitsejad välja mõelnud ja kuidas inimesed on püüdnud maksudest kõrvale hiilida. Ühe maksu illustratsiooniks on joonistatud pilt, kuidas vanad roomlased istuvad pottidel püksid ripakil. Ühest teleteatri etendusest mäletan väidet, et pükse kandsid germaanlased, mitte roomlased. Osad inimesed on ilmselt siiski maksude maksmise üle uhked, kui otsitakse võimalusi ka muuks heategevuseks.

Paberite järjekord

Andsin ühes blogisissekandes mitu linki muudele võrgulehekülgedele. Sissekannet vaadati mitmest välisriigist. Tahtsin eestlastele soovitada, et nad ei läheks inglise keelele üle, välismaalased oskavad eesti keelt lugeda küll.

*
Lugesin ühte entsüklopeedia köidet. Olin umbes keskkohas. Mõtlesin, et kui ma loen kiirkorras entsüklopeedia läbi, siis ma saan sama pealiskaudse mulje kui ükskord Suitsu kogutud luuletusi kiirkorras läbi lugedes. Aga mingi mulje ma tol korral ikkagi sain, nägin vähemalt, milline on Suitsu luuletuste rütm.

*
Tõnu vaatas mu sahtli sisu. Olin sinna kogunud malepartiide ajaleheväljalõikeid ja ümberikirjutusi. Ütlesin Tõnule, et nende järjekorda ei tohi muuta, sest ma pole pannud kirja esimesi käike, vaid variandi esimese käigu. Oli küll juhtunud et ma neid vaadates polnud ise õiget järjekorda taastada viitsinud, vaid olin pannud mõne paberi kausta tagasi suvalisse kohta.

*
Olime Linnuonul külas. Meenutasin Linnuonule, et ükskord laenas ta meile raamatut "Must Kapten". Pidu sai läbi. Üks abielupaar oli enne meid lahkunud. Ema rääkis, et sellele abielupaarile ei meeldinud, et me nii suure perega peole tulime, mida näitab see, et nad otsustasid, et järgmisel suvel nad enam siinkandis ei ela.

kolmapäev, mai 16, 2018

Partiihuvilised

Liikusin unes ringi. Vend ajas mind taga, aga ei saanud kätte, sest ma lihtsalt ei jooksnud eest, vaid mõtlesin ennast ühe hetkega teise kohta. Henn tahtis ühte lampi põlema panna, aga see ei süttinud, seetõttu läks ta seda emale ütlema. Mul ei olnud ka alati unenägudes lampide süütamine õnnestunud, aga kui ma täna wc tuld proovisin, siis see süttis. Minu heal liikumisoskusel oli ka halvem külg, et wc-s ma ei osanud põrandale astuda, vaid hõljusin poti kohal. Mõtlesin, et unenäos wc-s käimine võib tähendada ärkvel olles voodi märjaks saamist. Lähenes aeg ärgata ja seetõttu minu liikumisoskus vähenes. Lamasin nüüd voodis. Keerasin palju ringi ja voodi ragises.

*
Üks väike pood oli vahepeal remondi tõttu suletud, aga nüüd jälle lahti. Mõtlesin, et lähen ja ostan sealt ühe kindla nimega kooki. See oli populaarne nimetus.

*
Olin Paide tagatoas. Hakkasin uuesti "Karupoeg Puhhi" lugema. Eelmine kord oli see mulle ette loetud, kui olin olnud väike laps. Nüüd nägin, et raamat oli keerulisem kui ma varem olin arvanud. Lugemise ajal hoidsin karupoeg Puhhi ennast käes.

*
Algas üks üritus. Ema rääkis, et siia tuleb täna jälle inimene, kes oli eelmisel üritusel lugenud ette ähvardusena mõjuvaid luuletusi. Mina oletasin, et võibolla ta ei tahtnud ähvardada, vaid luges lihtsalt seda, mida autor kirjutanud oli. Istusime peolauda. Minu kõrvale istusid maletajad, kes tahtsid näha minu võidupartiisid Olde vastu. Olin Oldega mitu korda mänginud, neist kahel korral oli võita õnnestunud. Mõtlesin, et see võidupartii ei olnudki nii hea, sest ülekaal kaldus minu kasuks alles lõppmängus. Olde oli arvanud, et ta võidab selle mängu. Võibolla sellepärast, et tal oli oda pikal diagonaalil, kuigi see tulistas teist tiiba, mis oli nuppudest tühi. Millalgi pidid hakkama tulema käigud, kui ma hakkasin vankritega vastase nuppude vahelt läbi trügima, aga millegipärast ei olnud vankreid enam laual. Tänase vaatamise lõpus ütlesin, et ma lõppu ei jälginudki. Selline ütlus ei tundunud teistele ilmselt väga sõbralik, aga oli mulle iseloomulik, nad ehk olid sellega harjunud.

*
Särgava pani lauale hunniku pabereid ja ütles, et ma võin neid vaadata. Paberitel olid fotod, mis ei olnud väga ilusad. Nii mõnelgi fotol olid naised rinnahoidjate väel. Üks neist surus ennast vastu teist inimest. Leidsin paberite vahelt täidetud vahvli ja proovisin seda süia. Selline toit oli mulle muidu maitsenud, aga tänase puhul tundus, et see on võibolla juba natuke vanaks läinud. Lauale pandi ka väikseid ananassi tükikesi. Sellise asja peale oli laua ümber kohe palju inimesi. Aga vaatasin, et millegipärast nad ikkagi ei söö.

*
Ühes ruumis lõppes minu sünnipäeva maleturniir. Hakkasin ruumist lahkuma, aga siis läksin tagasi ja küsisin täna kohtunikuks olevalt kursusekaaslaselt M. Liinevilt, kas ma medalit ei pidanud saama, kui ma olin nii kõrgel kohal. Varem olin võitnud ühe medali ja vahepeal olin rääkinud, et hea, kui neid kodus liiga palju ei ole. Täna oli kohtade jagamine, aga kohtunik ütles, et sünnipäeva puhul annab ta medali mulle. Tavaliselt oli kohtunik Peebo, kes kohtade jagamise korral eelistas seda, kes on vanem.

teisipäev, mai 15, 2018

Ravivõte

Mees, keda nimetati maailma parimaks klaverimängijaks, hakkas klaverit mängima. Ta mängis hästi kiiresti ja mälu järgi. Üks teine mees aitas teda ja vajutas klaveri parempoolseid klahve. Kui lugu läbi sai, siis plaksutasin kiiresti ja kõvasti. Krister ütles, et see oli Tšaikovski teos.

*
Vannitoas jäi kaks kraani jooksma, neid ei olnud võimalik sulgeda. See tähendas, et vanaisal oli tervis läbi. Keerasin kraanid veel rohkem lahti ja seejärel kinni. Nüüd jäi vesi seisma. Tänu sellele võttele hakkas vanaisa tervis paranema. Ta tuli teadvusele. Ütlesin seda teistele. Vanaisa tõusis lamamast üles, aga siis kukkus maha ja lõi kukla ära. Ütlesin ka seda teistele. Kandsin vanaisa vannitoast välja ja siis läksime sinna tagasi. Ütlesin, et vannitoas on E. Jansen, ma ise hästi ei näe. Vanaisal oli Janseniga kohtumise üle hea meel, aga vannituppa jõudes ütles ta, et Jansenit seal ei ole. Vastasin, et enne oli. Vanaisa palus, et teda Maaja juurde viidaks. Ka Maaja oli siin korteris, otsisin ta üles.

esmaspäev, mai 14, 2018

Aastavahetuse voorud

Leidsin Vihmandi prillid. Hakkasin teda otsima, et need talle tagasi anda. Läksin poe tagaukse juurde ja nägin, et Vihmand oli sinna ka naljasildi riputanud. Me olime vendadega ka ükskord metsa naljasõnumeid jätnud. Kui Vihmandiga kohtusin, siis küsisin, kas ta sai prillid kätte. Ta vastas, et ta hankis uued prillid, sest eelmised olid kulunud. Mõtlesin, et tal on ilmselt prillidele kõrgemad nõudmised kui minul, ta oskab prille hoida.

*
Vaatasime televiisorit. Mõtlesin, et ma ei vaata saadet lõpuni, sest ma pean vist maleturniirile minema. Maleturniiril toimus iga nädal üks voor, aga aastavahetuse puhul oli võibolla vaheaeg olnud. Karba oli varem enne uut vooru kirja saatnud, aga viimastel nädalatel mitte. Uusi voore polnud kas olnud või oli Karba oma kombest loobunud. Mõtlesin, et üks voor on lubatud turniiril vahele jätta, aga täna pean kohale minema, sest kaks puudutud vooru tähendaks turniirilt kõrvaldamist. Läksin majast välja. Mõtlesin, et ma olen unenägudes vahel terve tee läbi veninud, nii tehes võib enne kohale jõudmist ärgata. Saaks ka tee läbimise vahele jätta ja kujutleda ennast kohe järgmisse majja. Hakkasin siiski teed läbima. Mõtlesin, kas minna kõndides või roomates. Teised inimesed tavaliselt kõndisid, mina olin olnud ainus roomaja. Ma olin varem läinud mõlemat moodi, aga roomates vist ainult unenägudes, seetõttu läksin täna kõndides. Jõudsin maleklassi kohale. Küsisin Reilt, kas täna on teises majas turniiri uus voor. Rei vastas, et see juba käib. Selgus, et ka vahepeal oli üks voor olnud. Ütlesin, et Karba varem saatis kirju, aga enam pole saatnud. Rei tuletas meelde, et enne turniiri algust anti osavõtjatele paber turniiri ajakavaga. Vastasin, et seda ei leia ma enam üles. Mõtlesin, et ma isegi jätsin saate vaatamise pooleli, aga tuleb välja, et väljusin ikkagi liiga hilja. Kui ma nüüd sellele voorule ei jõua, siis ongi turniir minu jaoks lõppenud. Aga ma olen nagunii nii unine, et mängida ei jaksa. Panin pea lauale ja jäin magama.

pühapäev, mai 13, 2018

"Aadlipesa"

Ivan Turgenev. „Aadlipesa“. Tallinn, kirjastus „Eesti Raamat“. 1983. Tõlkinud Virve Krimm. 272 lehekülge.

Ülikooli esimeses vene keele tunnis pidid üliõpilased üksteist tutvustama. Minu tutvustaja lisas minult saadud informatsioonile oletusi. Ta oletas, et ma loen Turgenevi teoseid. Siiamaani ma polnud lugenud, aga nüüd ühe raamatu tõlgitava raamatu taustaks raamatukogust võtsin.

Raamatu tegevus toimub 19. sajandil Venemaal, vahepeal ka Pariisis. Suurte asulate nimed on välja kirjutatud, aga ühe maakoha nimest on toodud vaid esimene täht. Venelastel on kombeks lühendada ka eesnimesid. Nähes raamatus eestipäraselt kõlavaid eesnimesid Liisa ja Leena mõtlesin, et need on lühendid Jelizavetast ja Jelenast. Aga tagapool panin tähele, et pikemalt kirjutades kasutati vahepealse pikkusega varianti Lizaveta. Mõnda tegelast nimetatakse ka rohkem perekonnanimega.

Raamatu pealkiri viitab sellele, et vähemalt osad tegelastest on aadlikud. Talurahva muinasjuttudes on tegelaste hulgas olnud palju kuningaid. Kirjaoskaja kirjanik pole sellesse raamatusse monarhidest tegelasi pannud, vaid kirjutab väiksematest aadlikest. Klassivõitluse teoreetikute järgi peaksid aadlikud tegelema madalamate seisuste rõhumisega ja madalamad seisused nendega võitlema. Aga selle raamatu kõrgemast soost tegelastel on oma probleemid. Ühes kohas üks tegelane mõtleb, et võibolla lihtrahvas on õnnelikum, teises kohas teine tegelane arutleb, kas kärbsed on õnnelikumad kui inimesed. Lermontovi luuletusest mäletan, et ta oleks tahtnud olla stepilind, aga Turgenevi tegelane saab lõpuks aru, et kärbestel on ka oma probleemid.

Erinevate inimeste erinevatesse seisustesse kuulumine raamatus siiski probleeme tekitab. Aga seda vaid küsimuses, kas erinevast seisusest inimestel sobib omavahel abielluda. Neid peatükke lugedes mõtlesin, et laineline areng toimub ühtviisi suurte kui ka väikeste inimrühmade piires. Sorokini revolutsiooniteooria järgi kehtestatakse revolutsiooni esimeses faasis vabadusi ja teises faasis diktatuur, lõpuks revolutsioon vaibub ja minnakse revolutsioonieelse olukorra sarnasesse vahepealsesse tagasi. Abielude kohta räägitakse, et esimeses faasis saadakse omavahel väga hästi läbi, teises faasis tülitsetakse ja kolmandas faasis, kui ei ole veel lahku mindud, ei olda ei üksteisest vaimustuses ega ka ei tülitseta nagu vahepeal. Turgenevi tegelastel ei ole selline faasiline areng mitte ainult abikaasade, vaid ka isa ja poja suhetes. Kui poeg võtab madalamast seisusest naise, siis isa algul vihastab, kuid kui sünnib lapselaps, hakkavad suhted jälle paranema.

Raamatus on ka muid abiellumiste kaalumisi, nagu romaanides üldse palju. Varem ei olnud sellised romaanid eakohased, kuna olin tegelastest noorem, nüüd olen ma sellistest abiellumisest mõtlevatest tüüptegelastest juba vanem. Abielutemaatikat saab romaanidesse sisse tuua küll ka sellega, et kui tegelased on juba vanemad ja mõnda aega abielus olnud, siis nad hakkavad kaaluma teist korda abiellumist, mida tehakse ka selles raamatus.

Venemaa 19. sajandi ajaloos on õpitud, et venelased jagunesid läänlasteks ja slavofiilideks. Sellest raamatust leidsin ma nii läänluse kui ka slavofiilsuse elemente. Autor nimetab korduvalt asju, mille poolest Venemaa maailmas kõige erilisem olevat. Kahtlane on küll, kui täielik ülevaade tal muust maailmast on. Venemaa erilisusest rääkides nimetab ta nii tunnuseid, mida vist peab positiivseteks, et vene naised võivad meest rohkem armastada kui mujal, kui ka rohkem negatiivsena tunduvaid asjaolusid, et venelased võivad pikemalt vaielda kui muumaalased. Läänlaslikkusele viitab nagu see, kui tegelased vahepeal Läänes elavad, teiselt poolt juhtuvad seal nendega asjad, mis neid kurvastavad. Võiks küsida, kas läänlane on Lääne võimukandjatele või Lääne opositsioonile orienteeruja. Et 19. sajandil toimus Euroopas palju revolutsioone, siis ei olnud ühiskonnad ühtsed. Üks tegelane romaanis võtab endale konkreetseks eeskujuks Rousseau, kes oli rohkem opositsioonitegelane. Võimukandjatest austasid teda Prantsuse revolutsiooni ajal ajutiselt võimul olnud.

Romaani autor vahepeal teab tegelaste mõtteid ja vahepeal ütleb, et ei tea. Faulkner erinevalt Turgenevist teadis kõigi tegelaste mõtteid. Tekib küsimus, kuidas jutustaja osadki mõtted teada sai, kui ta ütleb, et tegelane mõtles üht, aga ütles teist. Mõtlesin, et kui kirjanik ei kirjuta romaani endast, vaid kellestki teisest, siis ta peab välja selgitama veel rohkem asju kui kriminaalromaani detektiiv. Peale selle, et ei tea teise inimese salamõtteid, ei ole ka kõigi inimestega tutvunud ja ei tea nende avalikult räägitavatki. Ajaloolise romaani autor pole kõigis aegades elanud ega ulmeromaani autor tulevikku reisinud. Lugeja jaoks on aga kirjaniku jutt must valgel kirjas.

Kahjuri sissetung

Ajalooraamatutest võib lugeda, kuidas Ameerika avastamise järel liikusid mõlemat pidi üle ookeani nii uued kultuurliigid kui ka haigused. Selle poolest oli ilmselt Kolumbuse Ameerikasse jõudmine siiski tähtsam kui viikingite, vähemalt pole ma viikingite avastusretkedega seoses nii suurest liikide kolimisest kuulnud. Aga eilsest lehest võis lugeda teemal, kuidas liikide üle ookeani levimine veel jätkub. Alles paari aasta eest levis Lõuna-Ameerikast Aafrikasse ööliblikaliik, kes tekitab Aafrika põllumajandussaagile juba terves maailmajaos tohutut kahju. Kohati hävib 70 protsenti saagist. Artiklist ei selgunud, millises ulatuses kahju on sama liik tekitanud Lõuna-Ameerikas. Aga võibolla väiksemat, uues keskkonnas on kahjulikud mõjud olnud varemgi suuremad. Meid võib see puudutada toidupuuduse siiajõudmise, hinnatõusu, sisserändajate ja põllumaa suurendama hakkamisel metsade raiumisest tingitud kliimasoojenemise kiirenemisena.

laupäev, mai 12, 2018

Pärast konverentsi

Üks mees kõndis ühel üritusel koos oma eelmise naisega ruumi ette esinema. Ta puudutas eelmise naise selga. Eelmine naine tõstis käsi küünarnukkidest kõrgemale, lükates ennast ja mehe tahapoole. Mõnda kuulajaskonna hulgas istuvat tüdrukut ajas selline liigutus naerma, aga mehe praegune naine nuttis. Ta oli emasipelgas ja tal oli pesatäis poegi.

*
Olin käinud ühel konverentsil, kus oli olnud kolm esinejat. Enne konverentsi oli selle korraldaja küsinud, kes veel tahab ettekannet teha. Ma olin pakkunud, et ma võin teha, aga mulle polnud selle peale esinemiseks ettepanekut tehtud. Nüüd kus olin kohal käinud, olin näinud, et isegi teisi kuulata on raske, mis siis veel ise rääkimisest. Mõtlesin, et kui isegi siis, kui mind küsimuse esitamise peale ennast esinejaks pakkudes esinema ei kutsutud, siis päris omal algatusel ei lähe ma esinema kunagi. Konverentsi lõpul ei oleks ma saanud enam kõnet pidama hakata, sest aeg oli täis, aga korraldaja oleks saanud mind varem esinejate hulka valida. Istusin arvuti taga ja vaatasin ekraanilt failide nimesid. Seadsin neid ümber. Klaus magas ja mul olid tema pea kõrval raamatud lahti. Mõtlesin, et mul läheb lugemine aeglaselt, aga mul on pooleli olevad raamatud kogu aeg teadvuses. Ema oli öelnud, et hea, et ma enam nii passiivne ei ole kui aastatel 1999-2000. Mõtlesin, et ma ikka tol ajal ka tegin midagi. Olin siis kuulanud raadiost uudiseid Tšetšeenia sõja kohta. Tol ajal räägiti sel teemal palju, aga enam mitte. Põhjus võis küll olla selles, et võibolla sõda oligi lõppenud.

reede, mai 11, 2018

Diagonaalide ristumine

R-V-R-K-O-O-L-V
1. f4 d5 2. g3 Rd6 3. Og2 Rb6 4. Of2 f6 5. Rd3 Og6 6. h4 0-0-0 7. 0-0-0 e6 8. Ve1 Oe7 9. Rb3 h5 10. Rd4 Lf7 11. Rc5 e5 12. fe fe 13. Rdb3 Vhf8 14. Vef1 Lf5 15. Oh3 1:0. Mõtlemisajad kummalgi 7 minutit.

1984

Hakkasin uuesti lugema raamatut "1984". Lugesin seekord inglise keeles. Ingliskeelsel variandil oli palju vihikuid, mille pealkirjad olid teistsugused. Küsisin, kas eesti keelde tõlgiti lühendatud variant. Krister vastas jah. Olime selle raamatu tegelased. Maal, millel tegevus toimus, pidi kogu aeg naeratama. Suur Vend ise naeratas samuti. Ühel tegelasel tuli mõte ruumist lahkuda, aga selleks polnud Suure Venna luba. Tegelane pöördus varsti ruumi tagasi, sest ta ei pääsenud ühest barjäärist edasi. Igal pool olid televiisorid, mille abil kõiki jälgiti. Kui keegi jättis naeratamata, sai ta ilmeroima süüdistuse. Aga mõtlesime välja, kus televiisorit ei ole - Suure Venna enda toas. Läksime sinna ja alustasime tema võimu kukutamist.

neljapäev, mai 10, 2018

Vatikan ja Sitsiilia

Jõudsin "Välispanoraamide" lugemisega aasta 1984 kohta käivani. Lugesin kahte lugu Itaaliast. Esimene neist oli Itaalia-Vatikani suhete kohta. Kirjutasin magistritöös, kuidas fašismi ajal aastal 1929 sõlmiti Itaalia ja katoliku kiriku vahel Lateraani lepingud, millega loodi Vatikani riik. "Välispanoraamist" selgus, et need lepingud olid Itaalia-Vatikani suhete aluseks aastani 1984, mil sõlmiti uus. Ei tea, kui palju fašistide juriidilisest pärandist veel pärast Teist maailmasõda edasi kehtis või tühistamisele läks. Fašismi ajal oli sõlmitud veel huvitavaid lepinguid nagu Teraspakt Itaalia ja Saksamaa vahel.

Pikemalt kirjutati raamatus mitmesse peatükki jagatult Sitsiilia maffiast. 1984 oli maffia sooritatud mõrvade poolest väga verine aasta. Kuid mainiti ka, et maffiaga hakati tugevamalt võitlema. Paljud maffia liikmed arreteeriti ja paigutati Põhja-Itaalia vanglatesse, sest Lõuna-Itaalia oli korrumpeerunud. Ühes hilisema aasta jutuajamises mainiti, kuidas Sitsiilia giid oli öelnud, et maffia on ammu aru saanud, et parem on äri ajada kui inimesi tappa. "Välispanoraamis" kirjutati ka nende ärist. Maffia müüs heroiini, mida saadi morfiumi ümbertöötlemisega. Narkoäri võib samuti inimesi hauda saata, kui nad pakutavat kaupa tarbivad.

Arheoloogist kuulaja

Hakkasin rääkima arheoloogiast ja nimetasin aastaarve. Üks arheoloog segas vahele, et arheoloogias ei ole aastaarvud tähtsad. Vastasin, et ma arheoloogia omi kõige paremini ei mäletagi, aga enda eluaja omadega on teisiti. Ma mäletan midagi kõigi oma eluaastate kohta peale esimese, võibolla teise kohta juba mäletan, nii seostan selle perioodi ajaloosündmusi oma elu sündmustega. Jutu lõpetuseks ütlesin, et kui öeldakse, et Kuu peal elavad ufod, siis seda võidakse teha tähenduses, et Kuu peal elavad mängult ufod. Arheoloog kommenteeris: "Ohhoo, see lõhnab juba teaduse järele!" ja kirjutas minu viimase lause üles. Vastasin, et teadus on teadmine. Olime Peedu kirjanike suvilas. Oli hommik ja ma polnud veel päevariideid selga pannud. Ütlesin, et lähen nüüd riidesse panema, mul on silmad kinni, sest ma ei kannata valgust. Läksin pesemisruumi ja tahtsin riided seljast võtta ning väiksesse plastmassvanni istuda, aga ei saanud, sest selle otsale istus üks väike tüdruk. Ütlesin, et seda ei tohi vaadata, kuidas mehed vannis käivad. Läksin veel järgmisse ruumi ja tahtsin minna ka sellest edasi, aga ei saanud, sest käimlast kostis hääli. Siis tuli inimene käimlast välja, kõndis maja kõrvalt mööda ja ütles mulle läbi akna, et kui ma esikusse lähen, siis ma läheks kõigepealt aknast välja ning välisuksest uuesti sisse. Olevat võimalik, et lukk on katki. Läksin siiski esikusse läbi ruumidevahelise ukse ja keerasin ukse enda järel lukku. Ma ei teadnud, kas ma selle pärast uuesti lahti ka saan. Läksin majast välja ning kõndisin teise, majast eraldi seisvasse käimlasse. Sellel olid seinad läbipaistvast traatvõrest. Istusin esialgu potile pükstega ootama, sest tänaval puude all kõndis üks naine. Kui ta oli natuke maad edasi kõndinud, kuigi veel vaateväljas, siis mõtlesin, et loodetavasti ta enam selja taha ei vaata.

kolmapäev, mai 09, 2018

Õnnelikkuse mõõtmine

Pullerits kirjutas "Postimehes" õnnelikkuse kultuse vastu. Pulleritsu arvates on inimene vaid elu ükskikutel hetkedel õnnelik. Minu tõlgitud autoritest arvas Carlyle, et tähtis pole olla õnnelik, vaid oma töö hästi ära teha. Aga Tepandi plaadil oleks nagu olnud laulusõnad "ole ikka ja alati õnnelik", nagu oleks pidev õnnelik olemine võimalik. Carlyle'i filosoofia on võibolla seletatav tema terviseprobleemidega. Kui tal oli kehv enesetunne, siis ta võis hakata mõtlema, mida elus peale hea enesetunde veel tähtsustada võiks. Pullerits on kirjutanud spordiblogi ja võibolla ta mõtleb osalt sportlase seisukohalt, et kui maailmarekordit ei tee, siis pole rahuloluks põhjust. Õnnelikkuse mõiste sõltub definitsioonist, aga mulle piisab heaks enesetundeks sellest, kui midagi halba ei juhtu. Suurem osa ajast on mul hea olla, ainult ühel eluaastal oli halba rohkem, ka siis ei olnud kõik asjad halvad. Alliku psühholoogia järgi on positiivsete või negatiivsete emotsioonide hulk erinevatel inimestel erinev, see sõltuvat sünnipärastest omadustest. Positiivsed ja negatiivsed emotsioonid võivad esineda ka korraga. Kui mul üks punkt natuke valutab, ei riku see rõõmu kirjutamisest.

Mahukas programm

Leidsin Sandri vana esimese klassi matemaatika kontrolltöö. Seal oli arvutatud kahekohaliste arvudega. Küsisin Arturilt, kas me arvutasime juba esimeses klassis kahekohaliste arvudega. Artur vastas jah. Ütlesin, et kooliprogrammis oli nii palju asju, et kui kõik selle oleks omandanud, siis oleks iga õpilane maailma kõige targemate inimestega ühe tark. Läksime klassiruumi 206, kus olid istekohad nelja kaupa kõrvuti. Tristan valis endale koha. Ütlesin, et tahan ka sellesse vahesse istuda. Vaatasin ringi, kuhu veel oleks võinud istuda. Kohti oli tüdrukute kõrval, aga nende kõrval ma istuda ei tahtnud.

teisipäev, mai 08, 2018

Ajalooraamatud ja linnakaardid

Sain teada, et Piirimäe on kirjutanud rohkem raamatuid kui ma seni lugenud olin. Ma olin lugenud raamatut Prantsuse revolutsioonist, aga nüüd sain teada, et ta on kirjutanud ka raamatu Napoleonist ja veel vähemalt ühe paksu raamatu, millest ma varem ei teadnud. Piirimäe oli raamatus kirjutanud, et ühes riigis toimus revolutsiooni ajal meeleavaldus, mis kestis üks tund. Siis oli meeleavaldusele lõpp tehtud. Selle revolutsiooni kohta oli Piirimäe kirjutanud, et see toimus ainult umbes 50 aastat pärast Eesti revolutsiooni. Mõtlesin, et tavalisele inimesele on see pikk ajavahemik. Loengus oli Piirimäe öelnud, et räägib kordamiseks. Nüüd hakkas tunduma, et ta pidas silmas, et ta kordab seda, millest on raamatus pikemalt kirjutanud. Ta oli nähtavasti eeldanud, et üliõpilased teavad neist raamatutest, aga mina polnud teadnud. Võibolla ta oli neid raamatuid semestri esimeses loengus maininud, aga ma polnud kuulanud piisavalt tähelepanelikult ja polnud tahvlile näinud. Ühes loengus polnud ma midagi üles kirjutanud, Piirimäe oli must loengu lõpul mööda kõndinud, aga polnud etteheiteid teinud. Ma ei rääkinud üldse, aga kirjutada võisin pikalt. Mõtlesin, et tegelikult ma kirjutan ka ainult mõõdetud koguses. Mõtlesin hakata kirjutama uut uurimistööd Piirimäe juhendamisel. Olin välja mõelnud kaks erinevat teemat, aga polnud veel otsustanud, kumma ma neist valin. Mõtlesin, et kirjutaks töö kavandi ebamäärase, nii et mõlemad variandid jääks lahti. Sõime sööklas. Tristan läks teisest lauast toitu juurde võtma. Talt nõuti, et ta selle sinna tagasi paneks. See oli olnud Tristani enda soov, et selline söökla tehtaks, aga nüüd hakkas ta korda rikkuma. Sousti sees olid kaalika tükid. Mulle keedetud kaalikas ei maitsenud, aga toores maitses. Vaatasin, et need kaalika tükid sousti sees on üsna toored. Aga ma ikkagi ei võtnud neid. Tristan kritiseeris keskaegseid linnu. Ühel kaardil oli keskaegsete linnade võrgustik. Linnad olid nimetuse järgi väga pisikesed, aga need paiknesid üksteisele vahetus naabruses, nagu oleksid kõik üks linn. Teisel kaardil olid keskel suured hooned ja nende ümber imepisikesed elumajad. Need olid nii väiksed, et ühte majja mahtus sisse vaevalt üks inimene. Need inimesed olid majadest välja tulnud ja seisid nende juures.

esmaspäev, mai 07, 2018

Muutused keemias

Olin liitunud ühe listiga. Sellel oli piirang, mitu kirja võib üks listi liige ühel päeval listi saata, aga see arv oli nii suur, et keegi polnud seda täis saanud. Saata võis 175 kirja. Listis oli olnud üks tähtis mees, kes oli listist kõrvaldatud, sest teised kartsid kirjutada, kui tema listi liige oli. Räägiti, et meie pere põlvneb kolmes erinevas liinis muude rahvuste esindajatest. Ma ei teadnud, kas see jutt vastab tõele, aga see ajas mind naerma. Üks inimene kuulas mu südame lööke. Kui ta sai teada, et mu pulss sellise jutu peale ei kiirenenud, siis ta järeldas, et mul on suured võimed.

*
Vaatasin enda ajast varasema aasta keemia õpikut. Selles oli perioodilisussüteem teistsugune. Ei olnud elementi nimega kloor, vaid kasutusel oli üks teine nimi. Vaatasin veel vanu keemia õpikuid. Neis kõigis oli perioodilisussüsteemi tabel erinev. Mõnel õpikul ei olnud ära trükitud tervet tabelit, vaid ainult selle tagumised rühmad. Keemiliste elementide kohta oli kasutusel olnud terve hulk erinevaid nimetusi. Minu ajaks oli nimetuste kasutamises toimunud stabiliseerumine. Võõrkeeltes oli sarnase tüvega nimetusi juba varem kasutusel. Tristan ütles, et ta leidis entsüklopeediast otsitava elemendi, ta vaatas märksõna J. Läksime inglise keele klassi ukse taha. See oli lukus ja lõime luku puruks. Aga selgus, et seda poleks pidanud tegema, sest kohale tuli õpetaja, kes ütles katkist lukku märkamata, et siin ei tohi midagi puudutada, sest homseks peab ruum vaba olema. Hakkasin koju minema. Mõtlesin, et täna kõnnin tavalisest aeglasemalt ja vaatan maju. Kohe selgus, et sellest oli kasu, sest märkasin ühte poodi, mida mul just vaja oli. Või kõige vajalikum pood see mulle ka ei olnud, sest ma olin ülikooli astuja, aga see oli ülikooli lõpetajatele. Läksin siiski sisse. Müügil olid ülikooli lõpetamise riided ainult üks kord elus kandmiseks ja muud ülikooli lõpetamise asjad. Paistis, et ülikooli lõpetamist peetakse sama tähtsaks kui pulmasid.

EKRE-lased saates

Eile kuulasin katkendit mingi raadiojaama saatest, kus rääkisid EKRE-lased. Mõne nende mõttega olin nõus ja mõnega mitte. Nad olid mures eesti keele tuleviku pärast. Ma ei taha samuti, et eestlasi tabaks liivlaste või iirlaste saatus. Esimene samm eesti keele austamise suunas oleks inimestel muuta oma ingliskeelne konto keskkonnas linkedin eestikeelseks. See on keskkond, millega liitudes esitatakse ingliskeelseid küsimusi ja suurem osa inimesi siis vastab viisakalt samas keeles, milles küsiti. Aga kui lehekülje sisu on oma töö tutvustamine või uue otsimine, siis kelle heaks Eestis elav inimene ikkagi töötab? Ma panin vähemalt kirja eesti keeles, et tegelen ajaloo ja tõlkimisega, sest ajaloost kirjutan eesti keeles ja tõlgin eesti keelde. Eesti keelt mitte oskaval inimesel ei ole minu kirjutiste või tõlgetega nii palju peale hakata. Võibolla mõni oskab soovitada, et ma tema raamatu ka eesti keelde tõlgiksin, aga seni on soovitajad olnud peamiselt teised eestlased.

Kahtlasem tundus EKRE-laste jutt, kui nad kõike kahtlustasid. Hiljuti tuldi välja uue poliitilise algatusega, mille nimi oli vist Eesti 200, EKRE-lastele tundus, et ajakirjandus võttis selle mingi kokkuleppe alusel kiitvalt vastu. Võibolla kiideti rohkem kui EKRE-t ennast, aga need ajaleheartiklid, mida mina nägin, küll uuest algatusest eriti vaimustuses polnud.

EKRE-lased kiitsid saates, et nende partei on parem kui teised. Res Publica, rohelised ja Vabaerakond olevat olnud kõik petukaup, aga EKRE mitte. Seda põhjendati vist sellega, et EKRE populaarsus on suurem. Res Publica kohta mäletan ma küll, et see andis peaministri, mida EKRE-ga pole veel juhtunud. Võimul olekuga Res Publica populaarsus langes, aga selle järeltulija on ka praeguses valitsuskoalitsioonis. Roheliste järgi on vajadus selgelt olemas. Kui Tartus anti nii palju allkirju tselluloositehase vastu, siis võiks roheline erakond olla edukam kui ta on olnud. Mulle on peale rahvusluse tähtsad ka rohelised teemad sõltumata sellest, kas selline erakond parajasti olemas on või mitte. Häid lahendusi pole neile võibolla kellelgi, aga rohelise erakonna olemasolu aitab vähemalt probleeme teadvustada.

EKRE-lased kasutasid saates korduvalt mingit mõistet 'süvariik', mida nad on varem vist kuskil mujal juba nii palju kasutanud, et ei hakanud enam defineerima. Mulle tuletas see mõiste meelde magistritöös viidatud Umberto Eco "Vikerkaares" ilmunud artiklit, kus loetleti põlisfašismi tunnuseid ja öeldi, et üks tunnus on uuskeele rääkimine. Väljend 'süvariik' ütleb, nagu oleks riik midagi halba, aga minu arvates on hea, et meil on oma riik või vähemalt osariik.

Mõned on vist arvanud, et ma olen EKRE liige, kuigi ma pole isegi selle valija. Aga aastal 2012 levitasin informatsiooni EKRE korraldatava meeleavalduse kohta Eesti Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitumise vastu. See liitumine pole toonud kaasa nii suurt katastroofi nagu ma siis kartsin, aga oht ei ole vist veel möödas. Sain tol korral kolmelt inimeselt pahandada, et miks ma kirjutan ajaloo listi poliitikast. Mõnda teist poliitikaürituse reklaamimist nagu ülikooli raamatukogus peetud europarlamendi kandidaatidega kohtumise oma pole listis kritiseeritud. Võibolla lugejaid ärritas EKRE nimi rohkem kui oleks ärritanud mõne muu partei oma. Ükskord küll kritiseeriti ka seda, kui üks õppejõud saatis listi vist sotsiaaldemokraatide valimisreklaami, aga tol ajal pahandati minuga, et ma seda reklaami kriitiliselt kommenteerisin. Hiljuti oli ajakirjanduses uudis, et teadlased pidasid meelavaldust enda liiga väikse rahastamise vastu. Kas ESM-i vastane meeleavaldus polnud kaudselt samal teemal? Kui anda Eesti raha Kreekale, kas ei jää seda siis vähem ka Eesti teadlastele? Muidu EKRE stiil peade raiumise ähvardustega pole minu stiil.

pühapäev, mai 06, 2018

Löömiste kaalumine

V-L-O-O-R-K-V-R
1. d4 d5 2. c3 Rg6 3. Rg3 Rf6 4. Oc2 e5 5. de Rg4 6. 0-0 R4e5 7. Rd3 Rd3 8. Od3 0-0 9. Og6 fg 10. Vd1 c6 11. Oe3 Og4 12. f3 Od7 13. Lc2 Lc7 14. c4 dc 15. Lc4+ Kh8 16. Vd3 Of6 17. Vad1 Vad8 18. Lc2 Vfe8 19. Ld2 Of5 20. Rf5 Vd3 21. Ld3 gf 22. Oa7 Ob2 23. Lf5 h6 24. Vd7 Lc8 25. Lf7 Ve2 26. Vb7 Of6 27. Vb8 Od4+ 28. Kf1 Vf2+ 29. Ke1 1:0. Valge mõtles 15 ja must 13 minutit.

Palju reageerijaid

Klaus kirjutas ajalehe võrguleheküljele kommentaari. Ta ei pannud oma nime kirja, lootes, et siis tuleb rohkem plusspunkte. Aga palju tuli nii plusse kui ka miinuseid. Hindeid tuli rohkem kui tavaliselt ja rohkem kui teistele kommenteerijatele. Hindeid lisandus pidevalt.

*
Kõndisin kodu suunas. Nägin teel ohtu, seetõttu hakkasin teises suunas põgenema. Põgenesin hästi kaugele.

laupäev, mai 05, 2018

Linnupiltide näitus

Tartu Linnaraamatukogu kolmanda korruse koridoris olid seinal reas ühe kunstniku pildid. Igal pildil oli kujutatud ühte või rohkemat lindu. Ühel pildil oli võtnud vana lind sellise asendi, et oli muna kujuline, teisel moodustasid kaks lindu südamekujulise paari. Ühe pildi nimi oli vist "Isake", seal vaatasid kaks väiksemat lindu suuremale alt üles ja kolmas lind neile ülevalt alla. Seda pilti vaadates meenus, kuidas kooliajal räägiti meie kooli lühikest kasvu meesdirektorist, et ta jätab siis ka mulje, et vaatab ülevalt alla, kui ta tegelikult vaatab alt üles. Ühe pildi nimi oli vist "Sõnavabadus", seal oli väiksem lind suuremal suus, mõlemal oli nokk lahti. Mõtlesin, et võibolla kujutatakse sellel pildil seda, kuidas suurem lind lubab väiksemal appi karjuda, aga sööb ta ikkagi ära. Võis ka olla, et kunstnik tahtis kujutada, et linnud tegutsevad üksmeeles, väiksem lind on nagu suurema hääl. Kahel pildil oli kujutatud sinimustvalget värvikombinatsiooni. Tahtsin teada ka kunstniku nime, see oli piltidele kirjutatud, aga ei lugenud välja. Trepist alla minnes nägin teisel seinal veel ühte pilti, millel polnud kujutatud lindu, vaid ebasümmeetrilise näoga naist.

Olend mudas

Mudas elas olend, kellel mujal polnud kodu.
Mudas oli tema väike kuningriik.
Elas seal kus sobis, ta ei olnud tobu.
Mõnele ju sobibki eluks mudatiik.

reede, mai 04, 2018

Koržetsi luuletused

Vladislav Koržets. „Laulud või nii“. Tallinn, Sõnavald OÜ. Ilmunud 2016, juurdetrükk 2017. 55 lehekülge.

Koržetsit mäletan vanast ajast humoristina. Ta on esinenud naljasaates ja kirjutanud ajakirjas „Pikker“. Ühest tema seal ilmunud heast luuletusest on mul ridu peas, aga nüüd loetud raamatusse pole seda luuletust võetud. Muidu on luulekogus luuletusi erinevatest aastakümnetest, mõnele leheküljele on märgitud, et ka mõne konkreetse luuletuse valmismisprotsess on kestnud aastaid.

Raamatu pealkiri paistab ütlevat, et autor ei ole kõige kindlam, mis võiks raamatu pealkiri olla. Ka mõnes kaante vahel olevas luuletuses on jälgi variantidega mõtlemisest. Ühte sellist lugedes tuli mulle meelde Ott Arderi lasteluuletus hambaarstil ja juuksuris käimisest, mille viimase salmi andis Arder kahe variandina. Koržetsi raamatut mõned leheküljed edasi lugedes leidsin ka sellest Arderi nime. Arder oli ühe Koržetsi luuletuse sõnu lauldavamateks töödelnud. Meenus, et ka Arderi luulekogude illustreerija ning naljapiltide joonistaja Priit Pärna raamatus „Tagurpidi“ oli üle ühe lõpu.

Koržets kirjutab riimilisi luuletusi. Teemadeks on igapäevased asjad, loodus, vägivald ja usuteemade kommenteerimine, aga juttu pole poliitikast. Autori perekonnanimi on millegipärast venepärane, aga eesti keelt oskab ta meisterlikult ja ühe luuletuse teema on tal sellest, kuidas eesti keel on talle esmatähtis. Luuletuste toon on üldiselt kirjeldatavat objekti kiitev, kuigi kiitus võib olla selgelt irooniline. Raamatu tagumises pooles esineb vanaduse teemalisi luuletusi.

Raamatu tiitellehe pöördele on märgitud, et see raamat on saanud preemia. Eile kirjutasin blogis, kuidas üks varasem kirjanduspreemia ei langenud minu maitsega kokku, aga täna lisan, et Koržetsile preemia andmine vastab minu maitsele rohkem.

Inimesed keldris

Kirjutasin ühtedele raamatukäsikirjadele märkusi. Kui lõpetasin, võeti mult töö vastu, aga üldse ei vaadatud, mida ma kirjutanud olin. Üks inimene kritiseeris mind, et varem ma olin valmis teistega rääkima, aga nüüd vaikin. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et varem ma teadsin ainult enda arvamust, aga nüüd olen kuulnud, et ühed tähtsad inimesed ei ole minuga nõus. Minu kritiseerijatel oli keldris üritus. Läksin ka keldrisse, selle teise ossa, et vähemalt keldris olla. Mõtlesin, et mis siis saab, kui sellesse keldri osasse tullakse ja mind leitakse. Mõtlesin, et võibolla peaks põgenema.

Medalipunktide jagamine

Täna toimus päevakeskuses kord kuus peetav medalitega kiirmaleturniir. Ühtlasi tähistati minu 1. mail olnud 41. sünnipäeva. Viisin sel puhul oma viiest ilukirjanduslikust raamatust nelja tasuta jagamiseks, kõik neli eksemplari leidsid uue omaniku. Pidasin ka kõne, jõime mahla ja sõime kommi. Turniiril oli 14 osavõtjat, 7 vooru ja keskmiselt 15 minutit ühele mängijale ühe mängu kohta mõtlemisaega. Jagati välja neli medalit, kolmanda koha jagajad reastati vanuse alusel. Järjekord oli vist selline:

Peebo 5,5 punkti
Trohhalev 5
Siidirätsep 4
Haring 4
Metsoja 4
Põdersalu 4
Runnel 4

neljapäev, mai 03, 2018

Looming 2/2018

„Looming“ 2/2018.

„Loomingu“ veebruarinumbris kirjutab ilukirjanduse lehekülgedel natuke esseed meenutava loo Tõnu Õnnepalu. Ta mõtleb, et käänatakse ’Vilsandile’, aga tema arvates võiks olla ’Vilsandisse’ nagu ’Kihnu’ või ’Ruhnu’, sest on tegemist väikse saarega. Mõtlesin muude näidete üle, et kääne ei sõltu koha suurusest, sest väikseid asulaid käänatakse vahel alaleütlevaga, nagu ’Peedule’ ja ’Meelvale’, aga linnasid sisseütlevaga, näiteks ’Tartusse’ ja ’Tallinnasse’. Maa-lõpulised kohanimed on alaleütlevaga suurusest sõltumata: ’Prantsusmaale’, ’Inglismaale’, ’Saaremaale’, muud võivad olla sisseütlevaga nii suuremad kui ka väiksemad: ’Eestisse’, ’Hiinasse’ või ’Ameerika Ühendriikidesse’.

„Looming“ on intervjueerinud Mart Laari. Üks ütlus on, et teadmine on jõud, aga Laar näib selles intervjuus arvavat, et jõudu annab hoopis teadmatus. Ta ütleb, et kui inimesed ei tea, et mingi asi on võimatu, siis nad võtavad selle ette ja teevad ära. Samuti kui koolis õpetati vanasõna ’parem karta kui kahetseda’, pöörab Laar selle ringi, et karta ei tohi midagi peale kartmise enda.

Mats Traat on avaldanud luuletusi. Haiguste kirjeldamine teeb neist realismi. Haigusi saab ilukirjanduses kirjeldada ka mitterealistlikult. Kui mõnel haigusel on palju sümptomeid, siis on võimalik kirjutada nii, et nimetada ebameeldivamate sümptomite asemel huvitavamaid. Ajalehes on juttu olnud, et inimesed suhtuvad erinevate haiguste põdejatesse erinevalt. Mõni inimene igatseb endale prille, kuigi prillide kandmine tähendab silmahaigust, mõnda tegelikku haigust võidakse varjata, kuigi mõni varjab ka nägemise nõrgenemist.

Traat on üsna vana autor, aga tema luuletustes esineb rohkelt moesõnu. Luuletustest selgub ka, kust võib kirjutaja neid õppinud olla – ta kuulab raadiot. Ajaloolased ja teoloogid võivad samal ajal hilisemast sünniaastast hoolimata omandada vanadest tekstidest vanamoodsamat keelt.

Üks luuletaja kirjutabki „Loomingus“ ajaloolise sisuga luuletusi. Kuigi tegemist on kirjaliku tekstiga, kehastub kirjutaja ühes luuletuses kirjaoskamatuks. Ma pole enam kindel, kas ma mõtlesin „Loomingut“ või „Vikerkaart“ lugedes, et üks autor püüdis ajaloolisust edasi anda mineviku nähtuste kirjeldamisega, aga mitte sellega, et ta oleks kasutanud sarnaselt mineviku autoritele riime.

Keeleküsimused äratasid „Loomingus“ tähelepanu ka ühes proosaloos. Seal kirjeldati Setumaa elu, andes jutustajateksti edasi kirjakeeles ja otsekõnet murdes. Mõtlesin, et tõepärasem oleks võibolla, kui murdes oleks vaid osade tegelaste otsekõne või kui mõni räägiks murde ja kirjakeele segu.

Kolm lugu olid selles numbris tõestisündinud asjade lehekülgedel Ene Mihkelsoni kohta. Mind üllatas, et Mihkelson toodi välja kahe parima eesti ajalooteemaliste ilukirjandusteoste kirjutaja hulgas, teine oli Jaan Kross. Mul pole Mihkelsonist nii head muljet jäänud, kuigi ma pole teda ka palju lugenud. Aga ükskord anti talle luuleauhind sellise luuletuse eest, mille eest mina poleks andnud. Mulle tuli meelde terve hulk häid eestikeelsete ajalooromaanide autoreid alates Ristikivist, kas kellelegi meeldib Mihkelsoni looming neist kõigist rohkem? Maitsed võivad ju erineda, aga siis võin mina samuti oma arvamuse juurde jääda.

Arvustuste rubriigis kirjutab üks arvustaja, kes on oma arvamust teosest muutnud. Tal on olnud kavatsus kirjutada ühe raamatu kohta negatiivset arvustust, aga ta on jõudnud teist arvustust sama raamatu kohta lugedes järeldusele, et tema enda teadmised raamatus kõne all oleval teemal on puudulikud. Mulle tuleb oma esimesest luulekogust meelde rida raamatulugeja kohta, kes raamatut lugedes „end peab lolliks, mitte pahna“. Ainult et „Loomingu“ arvustajale polnud veenev veel raamat, vaid arvustus. Tuleb meelde psühholoog Alliku soovitus, et sõnumit tuleb korrata, sest esimestel kordadel ei võta publik seda veel omaks. Mõtlesin, et siis võidakse paksemad raamatud paremini vastu võtta, sest sõnumit korratakse rohkematel lehekülgedel. Kuigi on olnud ka liigse paksuse üle nurisemist. Ühes teises „Loomingu“ arvustusterubriigi arvustuses avaldataksegi ühe raamatu puhul imestust, miks autor kogu aeg lihtsaid asju seletab ja sellega raamatut paksemaks teeb.

Näo joonistamine

Olime sisenemas metsa alla. Piret luges üles neli loomaliiki ja ütles, mitu looma igas neist liikidest on. Mind üllatas, et karusid ja põtrasid oli rohkem kui väiksemaid loomi. Mõtlesin, kas selle metsa alla saab üldse minna, kui need loomad võivad vastu tulla. Metsa alt põgenesid vastu Eesti sõdurid ja lahkusid kolme bussiga, sest luureandmed ütlesid neile, et Venemaa viskab varsti sellele metsale pommi. Kahtlustasin, et võibolla Venemaa levitab meelega valeinformatsiooni ja viskab pommi tegelikult teise kohta. Kuigi ta võis selle visata sinna, kus sõjaväebaas oli välja ehitatud. Ma ei saanud aru, miks üldse loodetakse, et sõda hästi lõppeb. Aga mõtlesin, et kui Teises maailmasõjas oleksid Eesti ja Saksamaa rünnanud Venemaad esimesena, võibolla oleks siis ka olnud ohvreid vähem kui tegelikult oli. Kui Saksamaa ja Venemaa vahel puhkes sõda hiljem, läks see ka üsna tasavägiselt, aga kui Balti riikide sõjaväed oleks olnud veel purustamata, oleks ülekaal võinud kalduda Saksamaa kasuks. Kui Vene väed juba sisse lasti, siis toimusid hukkamised ka ilma lahinguteta.

*
Istusime laua taga ja ajasin ühe mehega juttu. Kui olime mõnda aega rääkinud, hakkas ta minuga pahandama, et ma ei vaata silma, teised inimesed ei oska niimoodi jutu mõtet jälgida. Vastasin, et ma võin vait ka olla. Alustasin vaikimist. Siis ütles Klaus kõrvalt, et võibolla ma ei mäleta üldse, millised inimeste näod on, ma joonistagu, millisena ma nägu mäletan. Kuigi arvati, et mul nägude kohta mälestused puuduvad, joonistasin ma detailselt. Joonistataval näol olid osad ripsmekarvad risti. Ma polnud viimasel ajal silmi vaadanud, aga vanast ajast mäletasin, millised need on. Väikse silmatera tegin tumedama ja suure silmatera natuke vähem tumeda. Tähistasin seda tumeduse astet ruudulisusega, kuigi päriselt silm ruuduline ei olnud. Mul ei tulnud silmatera ümmargune, vaid ebakorrapäraste piirjoontega ja ülevalt alla piklik. Kasutasin joonistades natuke ka all olevaid kontuure. Keset joonistamist mälestus näost muutus ja hakkasin joonistama teist moodi. Näol oli ka selliseid osi, mille välimust ma ei mäletanud. Oli valida, kas jätta need valgeks või täita fantaasiaga.

kolmapäev, mai 02, 2018

Kingituse valimine

Ütlesin, et sünnipäevaks võib mulle kinkida ühe luulekogu. Mulle anti raha, et ma selle eest ise sobiva raamatu välja valiks. Ostsin kolm raamatut - ühe maleraamatu, ühe reisiraamatu ja ühe luulekogu. Poemüüja ütles, et sünnipäeva tõttu on mulle hinnasoodustus.

Kohaloldud loeng

Lähenesime Karlova poolt Sõpruse sillale. Jäime lõksu ühele väiksele saarele, mida ümbritses igast küljest vesi. Uurisime seda saart, milleks ronisime mäest üles, aga see oli siiski saar. Otsisime pääsemisvõimalusi ja tegevust. Natuke oli meil lugemist kaasas. Üksikul saarel oli hea asi malelaud, millel sai mängida ükskõik kui palju partiisid.

*
Mängisin pikal maleturniiril. Sander tuli minu laua juurde midagi kommenteerima. Ütlesin talle, et räägime pärast mängu lõppu. Võitsin selle mängu. Nüüd oli mul neli punkti, turniiril oli seitse vooru, millest mitu olid veel ees. Mõtlesin, et aga punkte saan ma tänu oma vanusele, sest ma olen võitnud ainult lapsi ja vanainimesi.

*
Istusin magistriõppe loengus. Konspekteerisin õppejõu juttu. Aga mõtlesin, et konspekteerimine ei ole vist tähtis, sest ma olen mõnest loengust puudunud ja õppejõududel on kombeks küsida hoopis puudutud loengute osa. Aga nüüd oli mul inimestega kergem rääkida kui varem ja võisin juba täna kelleltki varasemate loengute konspekti laenata. Varem olin ennast kokku võtta suutnud alles semestri viimases loengus, nii et kui keegi konspekti andiski, siis tekkis küsimus, kuidas ma saan selle tagastada. Vastama kutsuti Ivo. Ta kirjutas tahvlile nelja vedeliku nimed. Neist esimene oli ropp sõna ja kutsus auditooriumis esile ühe hüiatuse.

teisipäev, mai 01, 2018

Sünnipäeva õhtu

Magades ei lähe välja väsimus ja uni.
Täna oli majas sünnipäevakära.
Sünnipäevadest on jäänud vahel meelde mõni.
Kuupäev pole läinud päris meelest ära.

Homme tuleb mees, kes võtab akna taga puuri.
Mis ma homme teen, kas ma olen kodus?
Vahel teises majas ajalugu uurin.
Päevad ja ka aastad mööda läevad rodus.

Palju hambaharju

Kohtusin Oudekkiga. Ta oli nüüd ühe ülemuse teenistuses. Rääkisime mõned laused, mille käigus ma vahetasin kohta. Ühe kauba hind oli lastud 30 protsendi peale varasemast hinnast, metallide hind samuti. Arvati, et Ameerika tegi seda sõjaks valmistumiseks. Aga polnud selge, kes peaks kelle vastu sõdima. Võibolla oleks liitunud Ameerika ja Venemaa Euroopa vastu. Läksin asutuse vannituppa ja võtsin oma hotellitoast hambaharja kaasa. See ei olnud minu hambahari. Rääkisin, et võtsin selle kaasa selleks, et omanik saaks oma hambaharja vannitoas kasutada, aga nüüd mõtlen, et ta ei hakka seda otsima vannitoast vaid numbritoast. Hambaharja võiks numbrituppa tagasi viia, aga ma ei mäleta enam, millise ma sealt tõin. Hambaharjad seisid vannitoas hulgakaupa suures topsis ja olid kõik hambapastaga koos. Ütlesin, et ma ei mäleta, milline minu hambahari on. Üks mees vastas, et tal on ükskõik, milline tema oma on. Ta võttis esimese ettejuhtuva ja hakkas sellega hambaid pesema. Mul oli siin vist kaks hambaharja, ühe neist tundsin ära paremini ja teise halvemini. Ma ei teadnud, kas võõra hambaharjaga pestes võib aidsi saada.

*
Kohtusin oma maja ees naabrite Merko ja Kristoga. Küsisin, kus nad on vahepeal olnud, ma pole neid tükk aega näinud. Nad vastasid, et on käinud väljas teisel kellaajal ja on nüüd rohkem toas olnud.

*
Sain teada, et sarjas "Avatud Eesti Raamat" ilmuvad raamatud mustri järjekorras. Ütlesin, et mina pole neid selles järjekorras lugenud, vaid olen võtnud raamatuid teema järgi. Rääkisin, et Spengleri raamatut lugesin ühe perioodi jooksul järjest uuesti, aga siis sai see periood läbi ja rohkem ma seda ei loe. Mulle tuli meelde, et tegelikult ma suuremal osal sellest perioodist seda raamatut ei lugenud.

*
Oli teada saadud, et ühe asutuse kasvandikud lähevad kahe kaupa vooditesse. Oli mindud madratsikontrolli ettekäändel vaatama, mida nad seal teevad. Oligi selgunud, et nad teevad lubamatuid asju.