Autori stiil

Sõitsin autos, mida juhtis Toomas. Pika tänava ristmikul ütlesin, et siin ta võib mind välja lasta, ma lähen jala lõpuni. Sõitsime edasi. Toomas tahtis meie autole lukud osta, ilma lukkudeta autosid võidi varastada. Võibolla meie autot ei oleks varastatud, sest see oli vana. See oli mitu avariid läbi teinud ja praegugi mõlkis. Tulime kodu juures autost välja. Toomas läks ees trepikoja uksest sisse. Mulle paistis, et ta hakkas kampsunit seljast tõmbama. Hüüdsin talle, et ta praegu ei tõmbaks, sest ta läks töömeeste vahelt läbi ja pikad käeliigutused võisid töömeestele pihta minna. Tegin töömeestest möödudes rääkimises pausi, et töömehed ei kuuleks, trepist üles minnes jätkasin. Pärast ema küsis mult, millal Toomas kampsuni ostis. Vastasin, et autost välja tulles ma oleks seda juba nagu näinud, aga see võis olla hallutsinatsioon.

*
Lugesin teiste juuresolekul Carlyle'i raamatut Vene revolutsioonist. Autori stiil tuli tuttav ette, vahepeal olin lugenud teistsuguse stiiliga autoreid. Aga selles raamatus kirjutas Carlyle siiski natuke tänapäevasemas stiilis kui tema varem loetutes, sest see raamat oli hilisema aja kohta ja hiljem kirjutatud. Paljust ei saanud ma lugedes aru. Lugesin ilma mõtlemispausideta, sest tahtsin raamatut ruttu läbi saada. Olin lühikese ajaga edasi jõudnud sadu lehekülgi, aga palju oli veel ees.