Raamatu peategelane on algul korralik üliõpilane, aga ta hakkab alla käima. End karsklaseks pidajast saab jooja ja suitsetaja, ta mängib raha peale malet ja kaarte, õpingud hakkavad venima ja ei jõua lõpule, abielu puruneb kiiresti. Ta ei paranda ennast, aga ei käi ka lõplikult põhja. Raamatu teine pool on veenvam kui esimene. Raamatu esimeses pooles ei tundu usutav, et kuigi peategelane on korralik filosoofiaüliõpilane, ei mõjuta filosoofiaõpingud tema mõtlemist üldse, saab läbi ühegi filosoofi nime nimetamata. See on seletatav sellega, et autor on ise õppinud teist eriala ja ei oska filosoofiast nii hästi kirjutada. Seevastu allakäiku kirjeldada on kergem. Mulle kui samuti malemänguga tegelejale oli see haarav lugemine ja mõjutas meeleolu ka nendel kellaaegadel, kui selle raamatu lugemisega ei tegelenud. Pärast raamatu lõpetamist alustasin Viidingu novellikoguga ja olen sealt jõudnud märgata, et väljendit "elu aseaine" ja sarnast teemat kasuatakse ka avanovellis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar