Ühel maal elas üks poiss, kes kirjutas sama moodi unenägusid üles nagu mina. Ainult et temal oli vähem unenägusid. Ta nägi tavaliselt nädalas üks või kaks unenägu. Ja internetti ei olnud veel leiutatud, seetõttu ei kirjutanud ta unenägusid üles blogis, vaid paberile. Ta ei kirjutanud üles ka kõiki unenägusid, mida ta nägi. Kui ta nägi kaks korda sarnase unenäo, siis teisel korral ei pidanud ta enam vajalikuks seda kirja panna. Ka ei kirjutanud ta üles kõige halvemaid unenägusid ega selliseid, mida ta tahtis saladuses hoida. Ta ei andnud oma unenäokirjeldusi kellelegi lugeda, aga ta arvestas, et keegi võib lugeda omavoliliselt. Tavaliselt ei lugenud ta ka ise oma märkmeid üle. Tal oli kolm poolikut vihikut. Ühte kirjutas ta üles unenägusid, teise luuletusi ja kolmandasse jutte. Ükskord kirjutas ta üles näiteks unenäo, kuidas ta leidis maast raha. Ta mõtles, et nüüd saab ta endale midagi osta. Ta ostis ühe nätsu ja natuke raha jäi veel üle. Ta pani nätsu suhu, aga ei tundnud selle maitset. Selle järgi sai ta aru, et see on unenägu. Seetõttu ta ärkas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar