"Itaalia" 2

Cristian Bonetto, Federice Bocco, Virginia DiGaetano, Marco Ferrarese, Duncan Garwood, Benedetta Geddo, Paula Hardy, Nanjala Nyabola, Agostino Petroni, Kevin Raub, Brendan Sainsbury, Regis St Louis, Nicola Williams, Angelo Zinna. „Italy“. Lonely Planet. 17th edition – April 2025. Praegu loetud lehekülgi 278–593. Kokku 888 lehekülge + kokkuvolditav Itaalia kaart.

KÜSIMUS: Milliseid teemasid sisaldab raamatu teine kolmandik?

VASTUS: Teine kolmandik räägib Põhja-Itaalia nendest osadest, mis esimesse kolmandikku ei mahtunud. Linnadest on eraldi osad Veneetsia ning Firenze kohta, ülejäänud on suuremad geograafilised piirkonnad: Dolomiidi mäestik Kirde-Itaalias, Emilia Romagna maakond sellest lõunas, sellest omakorda lõunapool läänerannikul Toskaana ning sellest idas Umbria ning üks sellega raamatus kokku liidetud maakond. Juttu on lühidalt ka San Marino riigist.

KÜSIMUS: Kirjutasid raamatu esimese kolmandiku kohta riimkonspekti. Kas ka teise kolmadiku kohta?

VASTUS: Ei. Nüüd leiutasin täiesti uue konspekteerimisviis, et kirjutasin ühe lugemispäeva kohta 40 kaustikurida proosalausetega märkmeid nagu varemgi, aga erinevalt varasematest kordadest jagasin lehekülje vahepealkirjadega kolmeks kuni viieks temaatiliseks lõiguks. Aga midagi peale vahepealkirjade ma üle lugenud ei ole ja praegu ei lugenud ka neid.

KÜSIMUS: Lugesid magistrieksamiks Luigi Barzini raamatut “The Italians”. Võrdle neid kahte raamatut omavahel.

VASTUS: Barzini oma raamatus keskendub inimestele, värskelt loetud raamat kohtadele. Barzini teeb sageli üldistusi Itaalia kui terviku kohta, nüüd loetav raamat räägib selle osadest ühekaupa. Barzini kirjutas esseistlikus stiilis ja esitas paradokse, et ühes ja samas asjas on nii head kui ka halba, nüüd loetav raamat toob kõige kohta enamasti välja vaid positiivset. Kui Carlyle kirjutas raamatu kangelaste kummardamisest, siis selle reisiraamatute sarja nimi võiks olla kohtade kummardamine.

KÜSIMUS: Oled lugenud Kärt Vildi raamatut “Minu Itaalia”. Võrdle nüüd loetavat raamatut sellega.

VASTUS: Kahele raamatule on ühine, et mõlemad arvavad, et itaallastele on väga tähtis asi toit. Vilt on poliitikakauge, praegu loetav raamat küll poliitikast kirjutab, aga mineviku omast, Teisest maailmasõjast hilisemast eriti mitte. Vildile olid Itaalias osad hüved kättesaamatud, aga nüüd loetav raamat reklaamib muuhulgas kõige kallimaid hotelle ja kõige kallimaid söögikohti. Mitte küll ainult, hotellid on raamatus jagatud kolme hinnaklassi ja söögikohtade puhul tuuakse välja väga erinevaid menüühindasid. Vilt kirjutab nii paljudest kohtadest, nagu üks inimene jõuab läbi käia, nüüd loetaval raamatul on autoreid palju ja raamat reklaamib turisti jaoks ebarealistlikult paljusid kohtasid, paljud lugejad loevad arvatavasti seda raamatut vaid osaliselt.

KÜSIMUS: Eesti lugejat võivad huvitada väikeriigid. Mida sa said teada San Marino teemal?

VASTUS: San Marinost kirjutati lühidalt, ühe maakonna peatüki osana. Vaatasin itaalia-eesti sõnaraamatust, mida tähendab sõna ‘marino’. Vaste oli ‘mere-‘. Aga kaardil San Marino mere ääres ei asu. Küsisin tehisintellektilt, kas minevikus on see mereni ulatunud. Vastus oli, et ei, riigi nimi tuleb sellest, et maa rajaja Püha Marinus on pärit teisest kohast mere äärest. Mäletasin, et San Marinos on olnud võimul kommunistid, kontrollisin otsingumootoriga üle, kas ma mäletan õigesti. Otsingumootor ütles, et San Marino on ainus riik, kus kommunistid on tulnud võimule demokraatlikul teel ja ainus edukas kommunistide valitsetud riik.

KÜSIMUS: Milline on see raamat roheliselt seisukohalt?

VASTUS: Raamatu autorid on kliimamuutustest teadlikud, mõni muu inimene ei usu nende toimumist siiamaani. Kuid raamat ei kutsu kliimamuutuste pidurdamiseks vähem reisima, vaid teeb reisimisele reklaami. Vahel soovitatakse, et looduse säästmise nimel eelistage oma autole ühistransporti, aga see raamat ütleb erinevatel lehekülgedel, et ühes või teises kohas liiklemiseks on parim vahend auto. Täna loetud osas tutvustati küll ka jalgsimatka võimalust.

KÜSIMUS: Mida pakub raamat kunstiajaloolasele?

VASTUS: Raamatus on rohkelt fotosid Itaalia hoonete ja vahel ka maalide kohta. Panin nii Itaalia kui ka Ungari raamatust tähele, et seal on kuppelkirikuid. Küsisin üks päev tehisintellektilt, kui paljud läänekristlikest kirikutest on kuppelkirikud ja kui paljud teravtorniga. Vastus oli, et 80 protsenti on teravtorniga, kuppelkirikuid on rohkem Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Aga pärast seda vestlust panin tähele, et sama kirikuhoone võib ka kupleid ja teravtorne kombineerida. Raamatus loetletakse ka Itaalia kunstimuuseumide nimesid ja piletihindu ning nimetatakse, kus maakonnas on milline kunstnik või helilooja elanud.