Tuna 3/2018

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 3/2018.

Praegu tehakse kokkuvõtteid aastast 2018, sel puhul sobib alustada ka ajakirjanumbri ülevaadet selles sisalduvast aastaülevaatest. Aga ülevaade ei käi 2018., vaid 2017. aasta kohta, see on paigutatud neljanumbrilise aastakäigu kolmandasse numbrisse. Kirjutise autorid on Jaak Kangilaski, Inna Põltsam-Jürjo ja Aigi Rahi-Tamm. Ülevaade on seotud preemiate väljaandmisega, seega keskendub parematele, mitte halvematele raamatutele.

Ülevaate autorid arvavad, et kõige õigem ajalooraamat on monograafia, mitte üldkäsitlus ega juhendaja osalusega väitekiri. Ma mäletan, et varem on aastapreemiaid jagades olnud kombeks anda esikoht just üldkäsitlustele. Ma pole kindel, et väitekirjad ja üliõpilastööd on kõige suurema juhendaja osalusega teosed. Kui teosele pole märgitud juhendajat, võivad olla märgitud keele- ja sisulised toimetajad või eelretsenseerijad. Kui ülikool on mõeldud eluks ettevalmistamiseks, siis võivad autori hilisemates teostes peegelduda ka ülikooliaegsete juhendajate mõtted, ükskõik kas eeskujude või vastandumisobjektidena. Nagu magistritööle märkisin vaid ühe juhendaja, aga kirjutades arvestasin ka varasematelt juhendajatelt ja teistelt magistritöö käsikirja lugejatelt õpitut. „Eesti ajaloo“ käsikirjadele kirjutasin arvu poolest rohkem märkusi kui minu juhendajad minu üliõpilastöödele, kui minu märkused polnud ka nii palju teose struktuuri määravad ja kui neist ka nii suurt protsenti arvesse ei võetud.

Aastaülevaadete omapära nii ajaloo- kui kirjandusajakirjades on see, et neis vaadatakse ainult ühe aasta jooksul ilmunud raamatuid ja sellise ülevaate kirjutamise ülesanne võib sundida muude aegade teoste lugemisest ajutiselt loobuma. Olen näinud, et aastaülevaateid raamatute kohta tehakse praegu ka erinevates blogides, aga mitte aasta jooksul ilmunud, vaid läbi loetud kirjanduse nimekirja alusel.

Raamatutest, mida olen lugenud, arvustab Seppo Zetterberg selles numbris Pätsi eluloo köiteid, millest ühe kirjutas Karjahärm ja teise Pajur. Olen praeguseks lugenud ja arvustanud esimest köidet ja teise köite esimest poolt. Zetterberg võtab kaks köidet kokku sõnadega, et neid iseloomustab teaduslik külmus. Minu mulje oli, et Pajur on emotsionaalsem kui Karjahärm. Kui võrrelda Pajurit luuletajate või poliitikutega, siis ta kirjutab ehk tõesti neutraalsemas stiilis. Aga mäletan, et selles raamatus kasutab ta teistest ajaloolastest sagedamini näiteks sõna „koguni“, mis näitab imestust ja seega emotsionaalset suhtumist.

Kaks arvustust on ühe ja sama 18. sajandi vabamüürlusest rääkiva saksakeelse raamatu kohta. Jüri Kivimäe leiab, et raamatu asjatundlikuks arvustamiseks peaks teemat sama kaua uurima kui autor ise, seetõttu saab ta teost vaid tutvustada. See on ehk liiga tagasihoidlik mõte. Kivimäe on raamatut ka kommenteerinud ja lisanud viiteid kolmandatele autoritele. Kui uurida teemat sama kaua kui esimene autor, siis ei ole tulemuseks enam tõenäoliselt ajakirja mahtuv arvustus, vaid uus raamat. Aga arvustaja on ilmselt uurinud raamatu autorist mõnda muud teemat veel põhjalikumalt. Niiviisi on tal võimalus teha võrdlusi erinevate teemade vahel, mida arvustatavas raamatus ei ole.

Teise arvustuse sama raamatu kohta on kirjutanud Jaan Undusk. Ta iseloomustab raamatut, et selles on kasutatud originaalitruusid tsitaate, mitte moderniseerivaid ja tendentslikke kokkuvõtteid. Undusk märgib siiski, et erinevatel meetoditel on oma plussid ja miinused. Olevat asju, mida allikates ei mainita. Tundub, et eelkõige Nõukogude ajaga seostatav ridade vahelt lugemise oskus võib kasuks tulla kõigi aegade allikate puhul. Kirjutatud read võivad aja jooksul ka hõredamaks jääda, kui osa kirja pandust hävib. Lugesin ajakirjast „Akadeemia“ psühholoogide väitlust, kus progressi vähem uskuv psühholoog tuletas rohkem uskuvale meelde, et vanemaks saades inimene mitte ainult ei õpi juurde, vaid ka unustab. Vahel on psühholoogid rääkinud ka unustamise headest külgedest. Ajaloolastel ei ole kombeks unustamist nii palju kiita. Aga mõni võib teadvust puhastada sellega, et keskendub oleviku asemel minevikule. Kas Vana Testamendi spetsialist tunneb kirikus kehtivamaks peetud Uut Testamenti sama sama hästi või kas õigusajaloolane jälgib tingimata värsket seadusandlust?