Kolmapäev, november 30, 2016

Tuna 3/2016

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 3/2016. 160 suurt lehekülge.

Selles numbris avaldab ja kommenteerib Tiina Saluvere Vaino Vahingu ja Kuno Otsuse kirjavahetust. Vahingut ma tundsin ja täiendan kirja pandut isiklike mälestustega. Vahingu puhul tuli tema andekus suulistes jutuajamistes paremini välja kui kirjalikus loomingus.

Vahing oli kirjanik, psühhiaater ja teatriinimene, „Tunas“ kirjutatakse, et lisaks kutsumuselt ajaloolane ja arhivaar. Kas see on kirja pandud kaastöö ajalooajakirjas avaldamise põhjendamiseks või võib nii öelda ka muudes väljaannetes? Ühel korral ütles Vahing, et kõik ajaloolased on regressiivsed. Seega pidas ta minevikule pühendumist natuke naljakaks. Endale meeldis talle ennustada tulevikku. Ta ütles, et on kolm asja, mille põhjal saab ennustada, mida keegi mingi jutu peale ütleb – vanus, sugu ja elukutse. Kes midagi muud ütleb, olevat juba hull.

Ajalugu on Vahing tarvitanud ka positiivse sõnana. Vahing oli psühhiaatriahaigla raamatukoguhoidja ja oli uhke, et seal oli muuhulgas heal tasemel psühhiaatriaalaste raamatute kollektsioon. Kuid kui langetati otsus nahaarstid psühhiaatritega samasse hoonesse kolida, oli vaja selle jaoks ruumi teha ja direktori otsusega raamatukogu likvideeriti. Vahing oli selle pärast vihane ja nimetas seda ajaloo hävitamiseks. Ta tõi ühtlasi ajaloolise võrdluse, et Hitler põletas raamatuid, see oli ilus, aga nüüd pannakse konteinerisse.

Vahing on kasutanud ka muid ajaloo alaseid võrdlusi. Ühel korral näitas ta oma kodu juures pragu, kus tal olevat pea kahe maja vahele kinni jäänud ja ütles, et siis helistati päästekomiteesse. Luure kohta rääkis ta, et kui talle oleks tehtud ettepanek agendiks hakata, siis oleks ta selle vastu võtnud, sest talle meeldis kirju kirjutada, tema ideaal oli doktor Sorge. Seetõttu mind üllatas, et „Tunas“ trükitud kirjad on nii lühikesed. Vahing oli keskmisest eestlasest natuke Nõukogude-meelsem. Aastal 2007 ei olnud ta rahul pronksmehe teise kohta kolimisega ja nimetas sõdurite haua lahtikaevamist pühaduse rüvetamiseks. Eesti presidenti Pätsi nimetas ta fašistiks. Nõukogude aja ja uuema aja ajalookirjutuse erinevuseks pidas ta, et tõlgendused on erinevad, aga faktid samad. Minu teada on juhtumeid, kus on võltsitud ka fakte. Vahing andis mulle nõu, kuidas kirjutada ajaloo magistritööd. Ta ütles, et kui ma kirjutan Itaalia-Etioopia sõjast, siis pean ma kirjutama sellest, miks sõda puhkes.

Üks ühine huviala Vahinguga oli mul unenägude üleskirjutamine. Tegime seda aga natuke erinevalt – Vahing arvas, et moonutuste vältimiseks tuleb kirjutama hakata kohe ärkamise hetkel, mina leidsin, et kirjutamise võib ka õhtusse edasi lükata, sest peaasi on hea lugu. Vahing kirjutas Kultuurkapitalile soovituskirja minu raamatu „Uneriik“ väljaandmise toetuseks ja lubas kirjutada ka raamatule „Ajalugu unenägudes“, kuigi sellele sain teiselt kirjanikult kiiremini.

Nüüd veel lühidalt ülejäänud kaastöödest, igaühe kohta kuni kaks lauset.

Jaan Undusk kirjutab, et Nõukogude totalitarism oli dialektiline totalitarism. Tegelesin enne seda dualistliku filosoofiaga ja Unduskit lugedes mõtlesin, mis on dialektika ja dualismi erinevused ja sarnasused.

Martti Kalda arvab, et India raidkirjadesse tuleb suhtuda suure allikakriitikaga ja et inimesed tahavad alati endast paremat muljet jätta. Mõtlesin, et kerjused ja simulandid ei taha, samuti rõhutatakse kannatusi ajaloos holokaustimuuseumide ja küüditamise mälestuspäevadega, kuigi mingis mõttes on siiski seegi enda paremast küljest näitamine.

Aldur Vunk jätkab eelmises numbris alanud artiklit laevaehitusest, millega seoses olen varem tsiteerinud laulusõnu ja luuletusi. Sellest numbrist leiab illustratsiooni veel laulusõnadele „Kord kaljas kahe mastiga / läks teele soolalastiga“.

Raimo Pohjola kirjutab arhiivide provenientsipõhimõtte arengust. Mõtlesin, et eesti keeles oleks vast ilusam päritolupõhimõte.

Ivi Tomingas avaldab fotosid 1990. aastate Eestist, kus piltidel on täiesti tühje poeriiuleid. Mina nii tühje poeriiuleid Tartust ei mäleta, välja arvatud rahareformi eelse päeva kohta olen ajalehest lugenud, et õhtuks osteti poest ära kõik võimalik, varasemal kellaajal käisin ka ise ostmas.

Olev Liivik arvustab Aadu Musta raamatut ja teeb talle umbes sama etteheite, mille on mulle teinud nii Must ise kui ka keskkooli ajalooõpetaja, et lisaks üksikfaktidele on vaja ka üldistust, kokkuvõtet ja koguarve.

Nooremate üliõpilaste loeng

Ma ei olnud enam üliõpilane, aga istusin esimese kursuse ajalooloengus. See toimus meie kooli laulmisklassis. Istusin tagumises pingis. Loengut pidas M. Laur. Vaatasin talle otsa, kas ta ajab mind ära. Tema vaatas mulle otsa, aga ära ei ajanud. Üks üliõpilane ütles, et tal on vaja leida pangaautomaat. Mind saadeti temaga kaasa, et mina olen vanem ja kogenum, mina näidaku, kus see asub. Ma ei teadnud selle asukohta, aga läksin kaasa, et aidata otsida. Varsti läksime siiski erinevates suundades. Inimesed olid hakanud mulle tere ütlema, aga mina neid ära ei tundnud. Tahtsin minna kantseleist küsima, kas mul lubatakse veel magistritööd kaitsta. Koolimajas oli uste arv suurenenud.

*
Kõndisin mööda tänavat. Eespool läks mingi asi põlema ja hakkas tõusma paksu musta suitsu. Põlev asi oli väike, aga suitsu tekitas see palju. Keerasin ümber, et mitte kõige paksema suitsu sisse minna. Mõned panid endale särgi näo ette, et läbi selle puhtamat õhku hingata. Tegin ka nii.

Teisipäev, november 29, 2016

Castrost ja Kuubast

Olen kirjutanud varem blogis ja ajaloo arutelu listis pisikestest ingliskeelsetest raamatutest Kuuba kommunistide Che Guevara ja Castro kohta. Eile ja üleeile saatsin listi seoses Castro surmaga kaks uut kirja. Kuna täna unenäod meelde ei jäänud, siis kirjutan blogisissekandeks ümber need kirjad.

Esimene koht, kust ma Castro surmast teada sain, oli venekeelne võrguleht Newsru.com. Seal meenutati, et Castro tuli võimule, kui ta vallutas 1. jaanuaril 1959 Havanna. Aastal 2008 andis ta võimu üle oma vennale. "Postimehes" nägin vist hiljem sama aastaarvu, aga "Eesti Päevalehes" aastaarvu 2006. Ise täpselt ei mäleta. Ühes lehes küll kirjutati, et üleandmine käis kahes järgus, kõigepealt ajutiselt ja siis lõplikult. Castro matused toimuvad 4. detsembril. Loetud venekeelne leht on Putini võimu suhtes kriitiline, aga loetud loos ei nimetata diktaatoriks Castrot, vaid tema eelkäijat Batistat. Samasugust asja nägin hiljem "Postimehe" võrguküljel, aga paber-"Postimehes" nimetati mõlemat diktaatoriks. "Postimehe" paberväljaande artiklid olid Castro suhtes kriitilisemad kui "Eesti Päevalehe" oma, mis oli tõlkinud Inglise leiboristide lehe ajakirjaniku artikli.

Raadios on vahel lastud Castro pooldajate laulu, mille sõnasid ma listi esimest kirja saates oletasin mäletavat kujul "Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed, kuid saatus on erinev neil". Aga kolm allikat andis sõnad teisiti, nimelt "Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed, / on sarnaselt sinised veed... / Kuid ometi kõrvuti elus ei lähe / neil kaluri rajad ja teed…" Tolle aja oludes võibolla need sõnad meeldisid ka osadele kommunismi vastastele, kui nad mõtlesid, et mere taga on Soome, Rootsi ja Ameerika Ühendriigid, sama moodi nagu jamaikalase jaoks Kuuba.

Tsiteerisin ükskord varem listi saadetud kirjas ühte rida Lauri Vahtre mälestusteraamatust, kus sõnade autor pidas Tšiili diktaatorit Pinochetti sama heaks kui demokraatlikumaid Reaganit ja Thatcherit. Seal oli üks rida ka Kuuba kohta, mille listi kirjutasin samuti mälu järgi kujul "neegripealik Kuubamaalt saeb palmipuid Angoolas". Hiljem otsisin otsingumootoriga selle laulu üles ka võrgust ja olin tsiteerinud täpsemalt kui Jamaika-teemalist laulu, kirja panemata jätsin sellest laulureast ainult esikohal oleva sidesõna. Kuulasin ka ise 1980. aastatel Ameerika Häälest, kuidas Kuuba väed tegutsesid Angoolas ja püüdsid seal samasugust korda kehtestada. Ülikoolis käisin ajal, kui Eestis oli kommunism kukutatud, aga Kuuba ajaloo teemalises loengus öeldi, et Castrol on karismat "nii et hoia ja keela". Loetud romaanide kohta mäletan, et raamatu "Must kapten ehk Lendav Hollandlane" osade peatükkide tegevuskoht oli vist Kuuba pealinn Havanna, kuigi tükk aega Castrost varasemal ajal. Kuubast on kirjutatud ka maleajaloos, sest sealt oli pärit maailmameister Capablanca. Kuuba sportlasi on näidatud ka füüsiliste spordialade teleülekannetes.

Esmaspäev, november 28, 2016

Doktoritöö viimistlemine

Hakkasin doktoritööd viimistlema, et see ühe õppeaastaga lõpule viia. Nüüd ei olnud mul enam käes ühtegi raamatukäsikirja, seetõttu oli doktoritöö jaoks aega. Olin kirjutanud varem magistritöö Itaalia fašismist Eesti ajalehtedes 1920. aastatel, doktoritöösse pidid lisanduma ka 1930. aastad. Olin mõned andmed 1930. aastate kohta juba sisse kandnud. Kohe töö algusesse olin pannud lõigu ühe 1930. aastate ajaleheartikli kohta, kus fašismi suhtes oldi hoopis kriitilisemad kui 1920. aastatel. Tagant poolt ei olnud veel andmeid vähem kriitiliste artiklite kohta ära kustutatud. Või tegelikult võiski näidata, et erinevatel aastatel oli suhtumine erinev. Doktoritöö eelkaitsmine oli juba ära olnud ja edukalt läinud, aga andmeid 1930. aastate kohta ei olnud veel töösse eriti kantud. Mõtlesin veel tööd kõvasti paremaks teha, muidu võidi ta lõppkaitsmisel tagasi lükata, sest lõppkaitsmine pidi tulema rangem kui eelkaitsmine. Mõtlesin töö mustandi palju kordi läbi lugeda ja igal lugemisel seda täiendada.

Pühapäev, november 27, 2016

Ettearvestamata löömine

Rääkisin, et kodus malepartiisid analüüsides jätan igas variandis midagi ette, elusate vastastega mängiksin nagu paremini, või ei märka vastased ka, et ma ette jätan. Vend oletas, et võistlustel mängin ehk sellepärast paremini, et siis on rohkem adrenaliini. Vist Kasparovi raamatust olen lugenud, et suurmeistrid teevad ka mängujärgses analüüsis rohkem vigu kui mängu ajal. Rei rääkis ükskord vastupidisest juhtumist, et kellegi analüüsid (ilmselt veel arvutieelsel ajal) olid paremad kui tema partiid. Viimati kirjutasin üles sellise variandi:

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. g3 d5 4. Og2 dc 5. La4+ Od7 6. Lc4 Oc6 7. Rf3 Rbd7 8. Rc3 Rb6 9. Ld3 Ob4 10. 0-0 0-0 11. Vd1 h6 12. Od2 Le7 13. a3 Oc3 14. Lc3 Vfd8 15. Oe1 Vac8 16. Of1 Od5 17. b4 Rbd7 18. Rh4 Re4 19. Lc2 Rd6 20. f3 g5 21. Rg2 f5 22. Of2 Rf6 23. Re1 a5 24. Rd3 Va8 25. Og2 Va7 26. Ve1 Lh7 27. b5 (Siiani Smõslovi ja Kerese vahelisest mängust) Rb5 28. Vab1 Rd6 29. Rc5 Ve8 30. e4 fe 31. fe Rfe4 32. Oe4 Re4 33. Re4 Oe4 34. Le4 Le4 35. Ve4 Kf7 36. d5 Va6 37. de+ Vae6 38. Ve6 Ve6 39. Vb7 Vc6 40. Va7 Vc5 41. Oc5 1:0.

Äärelinna mets

Televiisoris näidati loodust ja seda, kuidas inimesed seda kahjustasid. Aga kuni inimene elas, seni pidi ta midagi tegema. Ühe puu külge olid kinnitatud elektrijuhtmed, aga see polnud puule tervislik. Lähedalt oli siiski näha, et nendel juhtmetel oli isoleer peal, mitte ei olnud tegemist paljaste traatidega, nagu oleks võinud arvata. Tahtsime juhtmed puu küljest lahti võtta. Ronisin puu tüve mööda üles. Varem ma polnud osanud ilma oksade abita ronida. Aga oksad kippusid murduma, seetõttu mõtlesin, et pean puu otsast alla minema, et mitte kukkuda. Puu oksad murdusid sellest hoolimata, et nad olid üsna jämedad. Teised läksid kõndisid kaugemal aia ääres puude all. Läks pimedaks ja mõtlesin, et pean jääma puu otsa, et neile valgust näidata, et nad oskaksid tagasi tulla. Kuigi mina neid nägin, ei pruukinud nemad ise tagasiteed leida. Puude all kõndis palju loomi ja inimesi. Ühed inimesed kõndisid minu suunas, aga jäid seisma ja ei julgenud edasi tulla, sest pidasid mind metsloomaks. Peale muude loomade nägin ka ühte sipelgaõgijat. Ta kõndis ühe puu otsa. See loom ei näinud üldse seda moodi välja, nagu ta oleks võimeline puu otsa ronima. Olime metsas, mis oli ühtlasi ühe linna äärelinn.

*
Olin klassis 205 Toompere tunnis. Mina istusin oma kohal ja õpetaja klassi ees. Ta pidi mulle veerandihinde panema, aga ei teadnud, mis hinnet panna. Mõtlesin, et võibolla mul tuleb aastahindeks neli, kuigi tahan tänavu astuda ülikooli ajaloo osakonda. Võis ka juhtuda, et ma ei saa ülikooli sisse, kuigi ühel varasemal korral olin saanud. Õpetaja kirjutas hinde õpikusse ja andis selle mulle. Ma ei saanud aru, mis hinde ta oli pannud ja kas see on ajaloo või õpiku korra eest. Ütlesin, et ma ei loe hinnet välja, ja panin õpiku üks laud ettepoole. Õpetaja muutis nüüd vist hinde paremaks.

Laupäev, november 26, 2016

Lagunenud kustutuskumm

Olin Paide aias. Leidsin maa pealt kaalika. Tahtsin seda sööma hakata. Aga majas ütles mulle Paide vanaema, et seda kaalikat ei tohi süia, sest see on mädanenud. Läksin viskasin siis selle kompostihunnikusse. Kui vanaema poleks olnud, kuidas ma siis oleks aru saanud, et kaalikas on mädanenud? Raivo ladus puid. Ronisin puuriida otsa ja Raivo läks kaugemale. Ma ei mäletanud enam, kuidas nii kõrgelt alla saab.

*
Sain tagasi oma kirjandi. Vaatasin seda ja läksin taha pinki õpetaja käest küsima, miks ta selliseid parandusi on teinud. Tegelikult ma polnud veel teist lehekülge lugenud. Rääkisin ka Erikuga. Hoidsin käes kustutuskummi, mis oli peos tükkideks lagunenud. Ma ei mäletanud enam, kas see on Eriku kustutuskumm või olin selle kuskilt mujalt leidnud. Ma ei hakanud katkiminekut Erikule näitama, vaid panin kummi ühe pingi ranitssavahesse, kus enne juba üks kustutuskumm oli. Kui katki läinud kumm oli nii pudedast materjalist, siis see oleks vist Eriku käes ka katki läinud.

Andekus on pärilik

Eile ilmus üks koolikatsete vastane artikkel "Sirbis". Kasutati mitu korda sõna "ebamoraalne" ja vähemalt ühe korra "etteõpetamine". Arvati, et kooli saavad sisse need, kelle vanematel on rohkem aega lapsi eelkooli viia. Minu teada vaimsed võimed ja huvid on suurel määral pärilikud. Kui vaimsete kalduvustega lapsele lugemine selgeks õpetada, siis ta võtab ise riiulist raamatu ja hakkab lugema. Teine ei hakka isegi käsu peale. Kui väiksemate vaimsete huvidega laps liiga raskesse kooli sisse saab, siis tal läheb koolis veel raskemaks kui sisse saamata jäämise korral. Koolis võib raske olla küll ka andekal lapsel, kui tal hakkab igav, sest õpetaja räägib kogu aeg seda, mida ta juba teab. Seitsmeaastane laps ei ela vist kooli mitte sisse saamist nii raskelt üle kui tema vanemad, sest lapsel tuleb juba järgmisel päeval või sama päeva hilisemal kellaajal uus mõte. Kas kadedus on moraalsem kui töökus?

Reede, november 25, 2016

Ajakirja malenurk

Ajakirjas "Horisont" ilmus malenurk. Varem oli see olnud väike, aga nüüd oli selle mahtu suurendatud neljale leheküljele. Vist oli hakatud aru saama malemängu tähtsusest. Viimases numbris avaldati minu Tartu meistrivõistlustel mängitud partii, mis oli varem ilmunud minu blogis. See oli lühipartii. Olin seda blogis kommenteerinud ja kommentaarid olid ka ajakirjas, alla oli autorinimeks kirjutatud ühe maletaja nimi. Variante oli vist rohkem kui blogis ja kindlasti oli uus see, et oli lisatud seisuhinnangud. Natuke enne mängu lõppu oli kirjutatud kommentaariks, et viik on käes, aga variantide rägastik ei lõppe. Vastane oli olnud Karba. Et seis läheb võrdsemaks, selle kohta oli märgitud seisuhinnanguks lipu märk koos võrdusmärgiga. Veel lõpu poole oli seis veel võrdsem, seda tähistas vankri märk koos võrdusmärgiga.

Neljapäev, november 24, 2016

Eesti lähiajaloo loeng

Istusin Pajuri loengus hämaras saalis. Pajur ütles, et "Eesti rahva kannatuste aasta" tuleks uuesti välja anda. Vastasin, et see juba anti. Minu kõrval istuv naine ütles ka, et see vist juba anti. Kontrollisin raamaturiiulist. Esimesed raamatud, mis ma sealt välja tõmbasin, olid teised. Siis leidsin ka otsitud pealkirjaga raamatu. Aga kõige uuemal ajal see ilmunud ei olnud, vaid vahepealsel. Kui olin oma kohale tagasi pöördunud, kutsus Pajur, et ma läheks uuesti lavale, et raamat riiulisse tagasi panna. Ma ei läinud ja vastasin, et ma juba panin. Lauri K. ja kaks muud poissi ütlesid nalja pärast, et hoopis nemad võtsid selle välja. Pajur pani saali pöörlema. Aga ta ei teinud ainult ühte pööret, vaid jättiski selle pöörlema. Ta polnud nõus enne pöörlemist lõpetama, kui üks poiss on palli põrgatamise lõpetanud. Nii sai tehtud kümme pööret, aga poiss lõpetas põrgatamise ja lõpuks lõpetati ka pöörlemine. Ütlesin, et kümmet pööret järjest poleks tohtinud teha, sest nii võib pöörlemisseade rikki minna.

*
Võtsin ühe raamatu vahelt maakaardid. Seal olid huvitavamad maakonnanime variandid kui teistel kaartidel. Hakkasin neid endale välja kirjutama. Raamat oli välismaa oma, aga mulle hakkas tunduma, et esimesena valitud kaart on Eestis trükitud ja juba varem tuttav. Tahtsin vaadata raamatu juurde kuuluvaid välismaiseid kaarte. Leppemärkides oli toodud riigipiiri tähis. Riigi piirid olid kahtlaselt suured. Ütlesin, et riigi koosseisu ei saanud kuuluda Põhja-Hispaania. Aga võibolla see oli Napoleoni aja kaart.

*
Klaus arvas, et ma olen hakanud luuletusi kirjutama tema eeskujul ja ütles, et siis ma olen tema poeg. Vaidlesin vastu, et ma kirjutasin ilukirjandust kõigis klassides peale võibolla 11. klassi ja ka enne kooli. Klaus tahtis, et ma seda siis näitaks. Vastasin, et ma ei taha näidata.

*
Peeglist oli näha, et mu hambad on kahtlaselt valgeks läinud, lisaks olid neil veretäpid. Tahtsin järele küsida, ega mulle pole müüdud valgendavat hambapastat. Lamasin maas ja mind käidi sööma kutsumas. Ma ei tahtnud veel minna. Kutsujad ütlesid mitu korda, et nad pakuvad mulle mürgitatud toitu. Lõin neid selle eest näkku. Ühele löödule ilmusid näo peale valged täpid. Lootsin, et need ei ole ajutükid. Kontrollimaks, kas toit on mürgitatud või mitte, ütlesin, et pakkujad seda ise esimesena sööks. Suur kartul sõigi väikse kartuli ära. Aga väike kartul võis ikkagi olla mürgitatud. Leidsin, et selleks, et pärismaalased meid mürgitada ei saaks, peame enne sööma hakkamist pöörduma nende maalt Inglismaale tagasi. Aga neid elas ka seal, siis tuli nemad sealt välja saata. Läksin peolauda, kui see oli juba inimestest tühjaks jäänud. Võtsin endale klaasi vedelikku ja panin selle sisse kolm sidrunitükki. Mulle öeldi, et see vedelik pole mõeldud joomiseks. Võtsin sidrunitükid uuesti klaasist välja.

Kolmapäev, november 23, 2016

Haridusmagistritöö kaitsmine

Seisin keset üliõpilasi. Need olid noorema kursuse üliõpilased, seetõttu polnud mul nendega millestki rääkida. Auditooriumis hakkas kujunema loeng, et naisõppejõud hakkas rääkima ja üliõpilased jäid järjest vait. Algas magistritöö kaitsmine. Pidasin kaitsekõnet. Ühes kohas segati mulle vahele, et ma eksin. Täpsustasin, mida ma mõtlesin. See oli haridusmagistri kraadi kaitsmine. Kui teadusmagistri kraadi olin kaitsnud ainsa inimesena korraga, siis haridusmagistri kaitsmisel oli jälle nii, nagu oli olnud bakalaureusetöö kaitsmisel, et kaitsjaid oli palju korraga. Kui teadusmagistritöö olin kaitsnud hindele C, siis haridusmagistritöö kaitsmine läks natuke paremini ja sain hindeks B. Aga varem olid mul olnud kõik hinded A-d, ma ei saanud aru, miks mulle enam A-sid ei panda. Nähtavasti näitas seda see üks kõnele vahelesegamine. Üks magistriõppesse astumise taotleja oli saanud töö kavandi eest C, aga siiski kuidagi magistriõppesse sisse saanud ja kaitses töö hindele B. Kaitsmine oli läbi. Üks tüdruk rääkis, et ta on vapustatud, et ühe abielupaari mõlemad liikmed saavad korraga lapse, aga mitte omavahelise. Tüdruk süüdistas ühte poissi, et see hankis inimesed, kellega abielu rikkuda. Poiss vastas, et ta tegi ainult seda, mida talt paluti. Ruumi saabus üks vägivaldne poiss ja pani mängima filmi, kus peaosa mängis tema sõber. Tundsin, et mul on aeg lahkuda. Läksin veel korraks auditooriumi ette, kus Ant ulatas mulle lõpudiplomi. Kodus lugesin, mis parandusi oli magistritööle tehtud. Sinna oli kirjutatud hinnanguid, et ma olen tsiteerinud töös unenäokirjeldusi, kas see on erootika.

*
Läksin magistritöö kaitsmise kohta tagasi. Läksin niisama, aga selgus, et seda pidigi tegema ja teised olid ka tulnud, kõik olid oma diplomi kaasa võtnud. Ma olin saanud diplomi hilinemisega ja ühest paberist oli pool puudu. Olin kirjutanud, mida ma õppejõudude kommentaaridest arvan. Nüüd üks õppejõud ütles, et ma tohtisin kirjutada ainult ühte lahtrisse. Ma olin kirjutanud rohkematesse kohtadesse. Mind oli tahetud vist lõksu meelitada, et mulle polnud öeldud, et diplom tuleb veel tagasi tuua. Tegelikult oleksin võinud ise ülikooli koduleheküljelt magistritöö kaitsmise korda lugeda. Ütlesin, et toon oma tunnistuse. Kui selle laua pealt leidsin, oli see ka veel pärast tagasitoomist kokku käkerdatud. Lisaks oli kirjutatud juurde hindeid 3! ja 4!. Ütlesin, et siin on üks minu klassivend, kes pole üldse ajalugu õppinud ja lööb nii valusalt kui võimalik, arvatavasti tema tegi seda. Või keegi teine, kellel midagi minu vastu on. Rei tõi mulle tagant ruumist uue teistsugusel paberil tunnistuse ja ütles, et ma vaataks seda.

Teisipäev, november 22, 2016

Elu hotellis

Helina saatis mulle kirja. Selles tõi ta ära ühe malepartii avakäigud, kuni ta võitis viguri. See oli esimene malepartii, mille Helina võitis. Ta kirjutas, et tead, sellise seisu võiduks realiseerimine pole üldse raske. Mina Helinaga mängides kaotusseisu sattudes alistusin kohe. Tegelikult ma ei teadnud, kas ta oskab paremust realiseerida. Mängisin Helinaga malet ja mul oli parem seis kui sellel vastasel, kellega mängitud partii ta oli mulle saatnud. Elasin Helina ja ühe teise tüdrukuga kolmekesi samas hotellitoas. Ma ei rääkinud nendega peaaegu üldse. Mulle oli lähedasem Helina, aga teise tüdrukuga olid mul sarnasemad rohelised riided. Käisin koridori peal wc-s. Üks poiss püüdis seda läbi ukse jälgida. Läksin ruumi, kus vaadati televiisorit. Istusin oma toakaaslaste taga. Nad olid mõlemad vahepeal riideid vahetanud ja uued riided sobisid neile vähem kui eelmised.

Ravimite infolehed

Ravimite infolehtedele on kombeks kirja panna, et kõrvaltoime on surm. Et inimesi mitte liigselt hirmutada, võiks ka lisada, mis on surma tõenäosus. Või kas surm või invaliidistumine on tõenäolisemad ravimi võtmisel või võtmatajätmisel.

Raha pole ainus väärtus

Ma loen tuttavate ajaleheartiklid suurema tõenäosusega läbi kui võõraste omad. Tulemus on, et tuttavatega võin rohkem vaielda. Eile lugesin "Eesti Päevalehest" Kristeri artiklit, kus ta kritiseerib maksuvaba miinimumi, kuna kõik pidavat panustama. Minu meelest saab panustada raha asemel ka tööga.

Esmaspäev, november 21, 2016

Koolipäeva algus

Üks tüdruk oli males algaja, aga temaga hakati mängima. Algajad võisid varsti juba vastast võita, sest õppisid igast mängust. Istusin teise malelaua taga ja kirjutasin. Üks vanamees püüdis piiluda, mida ma kirjutan. Panin käe ette, et ta ei näeks, ja kirjutasin edasi. Varsti see mees tahtis teha teist asja, mis mulle ei meeldinud. Loetlesin talle kolm tema tegu, millega ma rahul polnud. Oli 19. sajand ja olime Pariisis. Anarhistid olid teada andnud, et täna kindlal kellaajal lõhkavad nad selle maja keldrikorrusel pommi. Seetõttu hakkas rahvas majast lahkuma. Enne võeti keldrikorrusel asuvast riidehoiust riided. Käisin ka seal. Riidehoiutöötaja jagas riideid kätte. Talle öeldi, et rahvast on nii palju, et tema ei jõuagi plahvatuse ajaks lahkuda. Ta vastas, et ei jõua jah. Olin juba riidehoiust lahkunud, aga läksin sinna tagasi, sest polnud veel riideid võtnud. Ma ei teadnud, kas keegi pommi kahjutuks ei saa teha.

*
Olin koolis klassiruumi 302 moodi ruumis. Vaatasin ühte võrgulehekülge. Sinna sisestasid inimesed teiste jaoks küsimusi. Vaatasin, kas hakata mõnele vastama. Koos küsimustega oli sisestatud ka fotosid. Mõnel neist olid väheste riietega naised. Ma ei vaadanud ühtegi pilti liiga kaua. Minu kõrval istus üks vana naine, kes arvas, et kui ma selliseid pilte vaatan, siis ta võib mind korraks puudutada. Vaatasin klassipäevikust hinneteseisu. Mul oli erinevaid hindeid, aga veerandihindeks võis kolm tulla. Mõnel õpilasel oli üsna hea hinneteseis. Õpetajad oleksid pidanud veerandihinnet pannes keskmise hinde välja arvutama, aga seda nad ei teinud. Selle asemel panid nad veerandihinde mulje põhjal, aga mulje võis olla vale. Oli koolipäeva algus ja kahes esimeses tunnis suur osa õpilasi tavaliselt kaasa töötamise asemel magas. Õpetaja Volmer ütles, et õpilastelt ei saa kaasatöötamist nõuda, sest kool ei alga vööndiaja järgi. Minu selja taga istus Helen. Olime ühes kahekorruselises majas. Tristan tahtis peita ennast teisele korrusele. Aga ta loobus sellest, sest seal olid sellised inimesed, et Tristan ei tahtnud, et läbiotsijad teda nendega koos näeks.

Pühapäev, november 20, 2016

Vale asja kaitsmine

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. g3 d5 4. Og2 dc 5. La4+ Od7 6. Lc4 Oc6 7. Rf3 Rbd7 8. Rc3 Rb6 9. Ld3 Ob4 10. 0-0 0-0 11. Vd1 h6 12. Od2 Le7 13. a3 Oc3 14. Lc3 Vfd8 15. Oe1 Vac8 16. Of1 Od5 17. b4 Rbd7 18. Rh4 Re4 19. Lc2 Rd6 20. f3 g5 21. Rg2 f5 22. Of2 Rf6 23. Re1 a5 (Siiani partiist Smõslov-Keres) 24. ba Va8 25. Lc3 Rc4 26. e4 fe 27. Oc4 Oc4 28. Lc4 ef 29. Rf3 Va5 30. Vd3 Vda8 31. Vb3 b6 32. Re5 Rd5 33. Rc6 1:0.

Kodused jõulud

Minu rahataotlus oli tagasi lükatud, sest ma ei kirjutanud sirgete ridadega. Mulle oli saadetud paksude joontega paber, et ma selle kirjutades valgele paberile alla paneksin. Varem olin öelnud, et teist paberit ei ole mõtet alla panna, sest jooned ei paista paberist läbi. Aga selle paksude joontega paberi omad paistsid. Võisin selle alla panna, kuigi siis läksid reavahed suuremaks. Otsisin internetist informatsiooni, aga ei leidnud. Täna oli jõululaupäev ja toas oli kuusk. Mul oli kuuse kõrval kitsas. Läksin istusin peolauda, aknast kaugemasse otsa. Isa küsis, kas võrgus on ainult üks leht. Ma ei teadnud, kas ta mõtleb võrgulehekülge või võrguajalehte. Mõtlesin, et võiks vastata, et ühes keskkonnas on uut "Postimeest" ainult üks number, aga vanu "Olevikke" on võrgus palju. Pille ütles ühe lause ja mina hüüdsin ühe teisi parodeeriva lause. Mul oli veel Helinale tänane kiri saatmata, aga rahvast täis ruumis oli seda halb kirjutada. Läksin istusin kirjutuslaua taha. Mõtlesin, et võiksin öelda, et perekonda ühendab ainult see, et kõik on minu vastu. Ja mind hoiab siin kinni see, et mul on õigus. Aga kui ma seda ütleksin, siis saaksin veel pahandada. Ema läks kööki. Olin seal enne nõusid pesnud ja nüüd ema karjus, et kes kurat on nõud ära pannud. Isa pani muusika mängima. Olin tahtnud panna mängima oma muusikat, aga kaks muusikat oleksid üksteist segama hakanud. Mul oli küll võimalus oma muusikaga teise ruumi minna. Tõnu leidis arvuti või laualambi küljest ühe probleemi ja ütles oota.

Laupäev, november 19, 2016

Heast ja halvast

Inimesed said järjest minu peale vihaseks. Loopisin neid selle eest asjadega. Selle peale said nad veel vihasemaks. Ainult ühele väiksele lapsele meeldis, et ma tema pihta vett viskasin. Järgmisel päeval hakati minusse paremini suhtuma ja hakkasin kõigiga järjest ära leppima.

*
Kasekamp ütles mulle, et ta koostas mulle magistrieksami jaoks rasked küsimused. Vastasin, et kaks olid rasked ja kaks kerged.

Reede, november 18, 2016

Kroonikate nimekiri

Läksin Tartust välja klassikokkutulekule. Klassikokkutulekud olid põhilised reisid, millel ma käisin. Klassikaaslaste juuresolekul tundsin ennast julgemini. See kokkutulek toimus järve ääres. Järve teisel kaldal oli maja, mille juures langetati puu. See kukkus üle järve ja risti üle klassikokkutulekule toova tee. Järve teisele kaldale hüüti, et seal majas elavate inimeste süü tõttu on siia kanti rohkem inimesi kolima hakanud.

*
Lamasin pimedas toas oma voodis teki all. Tundus, nagu tuppa tuleksid õudused, kes hakkavad mult tekki pealt kiskuma. Mõtlesin, et peaks teki silmade pealt ära võtma ja kontrollima. Kõndisin teise ukse juurde. Vaatasin kroonikate nimekirja ja valisin sealt, millist kroonikat lugema hakata. Kõige kutsuvam tundus üks kroonika, mille autori nimi oli tuttav, sest temast oli ühes kohas kirjutatud. Oleks võinud lugeda ka ühe vaimuliku kroonikat, sest ühe teise ümberjutustust ma olin tõlkinud. Valisin siiski tuttava nimega krooniku. Läksime jõe peale paadiga sõitma. Meile lubati ainult kuulipildujapaati, aga okupandid ise sõitsid suurtükipaadiga, mille laskejõud oli suurem.

Neljapäev, november 17, 2016

Teine sisseastumine

Olin magistrant. Olin esimesel korral olnud magistriõppes viis aastat, aga sellega sai õppeaeg täis, seetõttu olin tänavu uuesti sisse astunud ja nüüd esimese aasta magistrant. Eelmisel korral olin olnud tasulises õppes ja nüüd tasuta. Esimesel korral ma polnud tasuta kohale sisse saanud, sest minu peaaine oli lähiajalugu, mis oli minu kursusel paljudel. Lisaks oli meil olnud tugev kursus, sest meie bakalaureuseõppesse astumise ajal oli ajalugu olnud populaarne. Nüüd olin oodanud ära aja, mil ajalugu ega lähiajalugu enam nii populaarsed ei olnud ja sisse saada oli kergem. Sel korral magistriõppesse astunutest oli lähiajaloolasi vähem kui teiste õppetoolide alla kuulujaid ühekaupa võetuna. Teise magistriõppe esimesel aastal õppisin natuke hooletult ja kõigis loengutes ei käinud, aga teisel aastal oli mul plaanis väga korralikuks muutuda ja kõik asjad ära teha. Kõndisin mööda Pikka tänavat Kanali bussipeatuse juurest Emajõe peatuse suunas. Oli pime, aga täna laternad ei põlenud. Eespool nägin suurt koera, kes ei tundunud olevat ketis. Seetõttu jäin seisma ja mõtlesin, kas pöörata tagasi. Ööbisin koos emaga ühes kongi moodi toas. Selle kõrval õuel oli hiigelsuur vangistuses hoitav karu. Karu segas magamist, sest ta vahepeal möirgas. Õuel kasvas ka puu. Ütlesin, et karud oskavad puu otsa ronida. Karu võis puu ära murda ja sellega maja lõhkuma hakata. Vaevalt mul see mõte tuli, kui puu murduski. Unenägudes vahel nii juhtus. Karu hakkas mööda murdnud puud aiast välja ronima.

Kolmapäev, november 16, 2016

Õhtused mõtted

Rahulik päev on jõudnud õhtusse. Ma võiksin ka närveerida, sest valmistan ette rahataotluse kirjutamist, aga praegu on meeleolu üsna rahulik. Unenägu täna kõige rahulikum ei olnud, polnud tahtmist sellist kirja panna. Hommikul polnud tahtmist midagi muud ka kirja panna, aga nüüd see tahtmine tekkis. Riiulist maleraamatuid vaadates on tahtmine neid kõiki analüüsida, aga oma kirja pandud analüüse üle lugedes leian sealt nii palju vigu, et kurb. Kuigi võiks ka rõõmustada, et vähemalt lõpuks märkan viga, mida enne ei märganud. Eile rääkisin, et nende asjade üle, mida tehes on hea meel olnud, on ka hiljem hea meel, isegi kui ma neid tegevusi enam ei jätka. Üks mees on rääkinud spordi kohta vastupidi, et vanemaks saades tuleb varasemad saavutused ära unustada, et mitte mõelda, et tulemused lähevad halvemaks. Aga kurvastada saab ju ka selle üle, et midagi on meelest läinud. Ühe ütluse järgi kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Selles mõttes vastab see tõele, et tema minevik ei ela edasi. Teiselt poolt kui midagi ära unustada, saab sama asja üle teist korda üllatuda. Ma mäletan, kui ainus Ameerika president, keda ma mäletasin, oli Reagan. Nüüd on vist maailmast inimesed otsa lõppenud, kõigepealt ei leitud Eestis ühtegi valijatele sobivat presidendikandidaati ja samal ajal öeldakse ka Ameerikas, et valida oli ainult kahe halva vahel. Vanasti kuningaperedest leiti igast põlvkonnast keegi, keda troonile panna. Muinasjuttudes mäletatakse kuningaid headena. Kuninganna võib kuri olla. See näitab võibolla, et muinasjutte rääkisid lastele rohkem emad kui isad. See oleks psühhoanalüüsi teooria järgi, aga feministid peavad just sookaaslasi paremateks. Üks feminismi tunnus pidi olema võitlus õiguse eest mitte sünnitada, aga kas ei või olla ka emaõiguslasi? Need, kes tahavad anda paljulapselistele vanematele valimistel rohkem hääli, on ehk emaõiguslased. Mina seda mõtet ei poolda, sest mul olid lapsena oma poliitilised eelistused ja need ei kattunud ema omaga. Mul oli kahju, et lapsed ei saanud poliitikas osaleda, aga nüüd üks mees tahab mult täiskasvanuna ka valimisõigust ära võtta, sest arvab, et see õigus võib olla ainult nendel, kes on abielus. Kui mingilt rahvakihilt valimisõigus ära võtta, siis hakatakse vähendama ka selle kihi muid õigusi, sest hääli neilt nagunii ei saa.

Teisipäev, november 15, 2016

Imeline Ajalugu 10/2016

„Imeline Ajalugu“ 10/2016.

Seda ajakirja ma pole tavaliselt ostnud, sest palju muud on ka lugeda, aga see number mulle toodi, võibolla kaanel oleva Kerese pildi tõttu. Üksikuid varem ostetud numbreid olen lugenud ainult osaliselt, see oli esimene, mida lugesin tervikuna. Reklaamid jätsin nüüd ka vahele, väljaarvatud ajalooteemalised. Reklaami avaldamiseks saates võiks reklaamijad ka mõelda, mis väljaandes sellest rohkem kasu on. Ajalooajakirja lugejat huvitab ajalooraamatu reklaam ilmselt rohkem kui millegi võimalikult tänapäevase.

Selles ajakirjas on võimalus lisaks lugemisele ka kirjutada. Toodud on Pärsia teemalise mälumängu valikvastustega küsimused ja ristsõna. Mälumäng läks mul paremini kui ma ootasin – 13 ühepunktilisest küsimusest vastasin 12 õigesti ja 1 valesti. Oli veel üks kolmepunktiline küsimus, mida ma enne vastuste vaatamist läbi ei lugenud, sest pidasin seda teiseks nupuks, aga põhimõtteliselt teadsin ka selle vastust. Ristsõnas ma kõiki ruute täidetud ei saanud, aga pealahendus tundus välja tulevat.

Ühes ajakirja lühinupus kirjutati, et kui tomat Ameerikast Euroopasse jõudis, siis nimetati seda algul mürgiõunaks, sest mõned inimesed selle söömise järel surid. Kuid see polevatki tulnud tomati mürgisusest, vaid pliitaldrikust, mille mürgi olevat tomat inimesele omastatavaks muutnud. Natuke varem kuulsin teistsugust juttu, et toores tomat on küll mürgine, aga küpseks saades mürgisus kaob. Ma ei tea, kui mürgine ta on, sest hapuoblikat nimetatakse ka mürgitaimeks, aga neid võib mõningases koguses süia ja olen seda halbade tagajärgedeta teinud. Ja mille poolest tomat nii eriline on, kui ilmselt pandi taldriku peale juba varem teisi mahlaseid vilju, näiteks päris õunu?

Ühes teises lühinupus eksiti vist Dumas’ romaanide sündmuste osas. Dumas kirjutas vist raamatus „Kümme aastat hiljem“ Prantsuse kuninga vennast, keda taheti välise sarnasuse tõttu märkamatult senise kuninga pähe troonile panna. Ajakirja järgi tahtsid seda teha kolm musketäri, aga minu mälu järgi pooldas kuninga väljavahetamist Aramis ja d’Artagnan oli selle vastu. Ja kui sarja esimese raamatu pealkiri oli „Kolm musketäri“, siis sama raamatu lõpus oli peategelastest musketäre juba neli, hilisemates raamatutes ei teeninud neist enam kõik musketäridena.

Ajaloo arutelu listis on avaldatud kartust, et kosmosesse paigutatud satelliitidelt saadetud kiirtega saab poliitilisi vastaseid hävitada. „Imeline Ajalugu“ kirjutab, et 1930. aastatel püüdsid inglased küll sellesarnaseid kiiri leiutada, aga see ei õnnestunud, sest vaja minev võimsus oleks olnud suurem olemasolevate elektrijaamade võimsusest. Selle asemel leiutati tagsipeegelduvate kiirtega radar, millega sai kindlaks teha vaenlase lennukite asukoha, et neid seejärel traditsioonilistest suurtükkidest tulistada. Vist ajakirjast „Eesti Loodus“ lugesin ükskord, et sarnasel põhimõttel otsib ka nahkhiir putukaid. Nahkhiir saadab välja helisid ja tagasipeegelduste järgi saab aru, kus putukas asub. Sorokini raamatutes oli toodud statistikat, nagu oleks 20. sajandi algul leiutamise tempo võrreldes 19. sajandiga langenud. Ta tõi täiesti konkreetseid leiutiste ja avastuste arve, aga ilmselt ei teadnud ta siiski salastatud sõjatehniliste leiutiste arvu. „Imeline Ajalugu“ igal juhul ütleb, et Teises maailmasõjas Inglismaad pommitama minnes ei teadnud sakslased algul, et inglastel on radar.

Ühes lühinupus öeldi, et Rooma keiser Constantinus olevat ristiusku pöördunud unenäo mõjul, kuid et ajaloolased kahtlevad, kas ta sellise unenäo nägi. Miks ei küsita unenägude kohta psühholoogidelt? Kui inimene võtab vastu suure otsuse, siis on väga tõenäoline, et ta näeb selle otsusega seotud unenägusid, kuigi siis ta kaalus otsust tõenäoliselt juba enne unenäo nägemist. Aga William Jamesi järgi võib äkilisele usulisele ärkamisele eelnev protsess olla alateadlik. Olen ise unenägusid üles kirjutanud ja kõik lugejad ei usu, et need on kõik unenäod, aga ärkvel olles ei töötagi pea nii hästi, et sellises mahus väljamõeldisi kirjutada.

Üks pikem artikkel oli Ungari 1956. a. ülestõusust. Eestis on vastandatud ida- ja lääneorientatsiooni, aga ungarlased 20. sajandil venelaste toodud korra vastu üles tõustes seostasid seda esimeses järjekorras 1848. a. revolutsiooni mälestusega, mis oli rohkem sakslaste vastu. Ehk siis ungarlased paistsid eelistavad oma teed nii sakslastest kui ka venelastest eraldi, mida Eestis propageeris omal ajal Jaan Tõnisson.

Ajakirja kõigis numbrites on rohkelt pilte. Aga omapärane on, et kui artiklite sisu on populaarteaduslik, siis pildid võivad olla ka fantaasiapildid. Olen pidanud selle ajakirja nišiks, et ta kirjutab rohkem välisriikide ajaloost kui „Tuna“ ja „Ajalooline Ajakiri“, aga selles numbris tundub varem nähtutega võrreldes olevat Eesti ajaloo osakaal suurenenud.

Originaalide päritolu

Ühes vanaema maja moodi kohas toimus inglise keele tund, mida andis üks õpetaja. Ta käskis hakata kirjutama vihikusse harjutust. Mina kirjutama ei hakanud. Kui õpetaja küsis miks, siis ütlesin, et teen peast. Tegelikult selleks ajaks, kui tuli hakata harjutust ette lugema, võisin ära unustada, mis ma olin välja mõelnud. Kui jõudsin paari raskema sõnani, kirjutasin need endale välja, kuigi mitte terveid lauseid. Õpetaja ütles, et mul pole mitte ainult inglise keele hääldus halb, vaid ka eesti keele oma. Ta tõi näite, kuidas mina ühte eestikeelset sõna hääldan ja kuidas õige on. Õigeks nimetatud variant oli kole. Läksin rõdule ja sealt hakkasin ronima naabrite rõdule, kus vend juba ees ootas. Naabrite rõdul oli palju raamatuid. Naabrid ise olid toas. Nad paistsid midagi kahtlast märkavat. Põgenesime, sest naabrid ei tahtnud, et nende rõdul käidaks. Ühe raamatu võtsin kaasa. Mõtlesin, et see on küll võõras asi, aga selle kadumist keegi ei märka.

*
Koostasin teist Grenzsteini raamatut. Olin mõned "Oleviku" aastakäigud läbi vaadanud ja neist mõned artiklid ümber kirjutanud. Teised artiklid olin leidnud varem raamatutena ilmunud kogumikest. Mõtlesin, kas ei peaks originaale ajalehtedest välja otsima. Aga raamatust võtmisel oli see eelis, et raamatus ilmunud variant oli viimistletum. Pealegi võis ajalehes mõni täht olla raskemini loetav. Mõtlesin töö kiirkorras lõpule viia ja koostada eelmisest õhema raamatu. Lahkusin Pille toast. Kuulsin, et isa veel ütles seal midagi. Aga kui tagasi vaatasin, siis ta polnud rääkinud minuga, vaid ajas Taimoga juttu. Mõtlesin, kas hakata kirjutama enda või isa arvutiga. Läksin isa tuppa. Seal oli kirjutusmasinal käik sees ja see viskas järjest paberilehti põrandale. Otsustasin, et enne kui ma sellest isale teatama lähen, lasen paberite viskamise lõpule viia.

*
Ütlesin ühte asja, mida naabrid ei tohtinud kuulda. Aga meie trepikoja uks oli tehtud lühemaks. Ukse ja seina vahel oli lai pragu, kust trepikoda paistis. Üks naaber läks just mööda. Ma ei teadnud, kas ta kuulis.

Esmaspäev, november 14, 2016

Suured probleemid

Viimasel ajal räägitakse sõjaohust, aga ähvardavad ka muud katastroofid - kliimasoojenemine koos veeuputusega, liikide väljasuremine.

Eesti tasandil on endiselt oht sisserände suurenemine. Mõnele probleemile ei ole head lahendust - sünnib uus laps ja planeedi ülerahvastatus kasvab, jääb laps sündimata ja eesti rahva püsimajäämine satub ohtu. See on kas minu või teiste viga, aga mind häirib, kui isegi olemasolevad eestlased ei tarvita eesti keelt. Umbes 99 protsenti linkedini konto omanikest tutvustab ennast inglise keeles.

Isiklikul tasandil on mul ka probeeme. Kui oletada, et sõjas ära ei tapeta, siis võib mul ühel päeval raha otsa lõppeda. Olen küll kogu aeg tööd teinud, aga sellist, mille eest pole sotsiaalmaksu tasutud, nii et kust ma võtan vanaduspensioni? Võidakse öelda, et oma viga, aga tervis ilma piinamiseta iga tööd hästi teha ei luba. Ja kuna ma pole terviseprobleeme saladuses hoidnud, siis ei pruugita mulle anda ka sellist tööd, mida teeksin väga hästi.

Muumitrolli tuntus

Vend ütles Muumitrolli asemel "üks olend". Vastasin, et Rootsis on Muumitrolli kohta tänaval silt ilma Muumitrolli nime nimetamata, sest eeldatakse, et kõik teavad, kes Muumitroll on. Tegelikult minul oli seda kergem teada kui vennal, sest minu lapsepõlves oli raamat "Muumitroll" veel värske, aga venna lapsepõlves juba kulunud. Lisaks oli vahepeal kodus raamatute arv kasvanud, nii et ühte raamatut teiste hulgast oli raskem märgata. Oleksin pidanud homseks koolipäevaks õppima, aga seda oli raske teha, sest ema tahtis minu toas raamatuid sorteerida. Hiljuti ta oli alles sorteerinud. Olin sel õppeaastal kõigist bioloogia tundidest peale viimase puudunud. Mõtlesin, et võibolla ma ei hakka õppima seda, mis homseks õppida on antud, vaid lugema bioloogia õpikut algusest peale. Läksin rahvast täis isa tuppa. Tõmbasin ühe elektrijuhtme teise seest välja. Öeldi, et vannitoas hakkas toru lekkima. Küsisin, kas sellepärast, et ma juhtme välja tõmbasin. Mul soovitati, et ma võin teiste asjadega tegeleda. Vastasin, et kui on oht, et keegi saab voolu all juhtmest lööki, siis ma ei saa teistele asjadele keskenduda. Üks mees hakkas juhet parandama. Hoiatasin teda, et ta lööki ei saaks. Mees lõikas juhtmeotsad lühemaks.

Pühapäev, november 13, 2016

Suusatamine sulaga

Täna läksin teist korda sel talvel suusatama. Paranduses polnud vahepeal käinud, seetõttu mõtlesin, et sõidan ainult mööda rada, siis ei lähe jää klambri vahele. Sooja oli kraadiklaasi järgi üle nulli, kanali jää peal oli lund vähemaks jäänud, aga inimesi kõndis jääl sellest hoolimata. Suusarada oli kanali taga olemas, aga teisi sõitjaid ma ei kohanud. Mõtlesin, et pööran täna mõned meetrid varem ära kui eelmine kord, siis ei lähe oksad vastu nägu. Esimese puu juures ei pidanud veel ümber pöörama, sest puust sai mööduda ka teiselt poolt, aga teisest puust ma enam ei möödunud. Kuna sain täna paremal rajal suurema hoo sisse, oli esimene ring väsitavam kui eelmine kord. Aga meenus vanasõna: tasa sõuad, kaugele jõuad. Mõtlesin, et ma ei sõida aja peale võidu. Et teise ringi ka sõita jõuaks, võin tempot vähendada. Teisele ringile minema hakkamiseks pööret tehes ma kukkusin. Mõtlesin, et võibolla sellepärast, et pöörasin kallaku peal. Haiget ma ei saanud. Teine ring läks kergemini ja kahte pidasin piisavaks. Teist ringi lõpetades kuulsin nagu appihüüdmist. Mõtlesin, kas keegi upub, aga asja uurides ühtegi uppujat näha ei olnud, vaid kõva häält tehti kaldal ja niisama. Kuigi olin sõitnud rada mööda, oli lumi ikkagi suusaklambri vahele läinud. Mõtlesin, kas nüüd läheb suusa alt saamisega veel rohkem aega kui eelmine kord. Aga kuigi esimesel sekundil suusk alt ei tulnud, tuli ta palju rutem kui eelmine kord, ei pidanud selleks üldse lörtsi välja kraapima. Kui hakkasin suusakeppe kojuminekuks suuskade külge panema ja suusakepp oli parajasti pea kohal, tuli keegi hääletult selja tagant ja kõndis must lähedalt mööda, nii et tal oli oht pihta saada, aga paistis, et ei saanud. Kõnniteel ma enda arvates ei seisnud. Tuppa jõudes olin higisem kui eelmine kord. Pesemiseks särke seljast võttes alussärk rebenes. Võibolla ta poleks rebenenud, kui nahk poleks higine olnud. Aga see on vist ka juba üsna vana särk ja selle võrra kulunud. Suusatamise päevadel teen vist ka tugevamaid liigutusi kui vaja, nagu eelmine kord kõndisin suuski keldrist üles tuues oma korrusest mööda.

Vangerdusseisude avamine

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. g3 d5 4. Og2 dc 5. La4+ Od7 6. Lc4 Oc6 7. Rf3 Rbd7 8. Rc3 Rb6 9. Ld3 Ob4 10. 0-0 0-0 11. Vd1 h6 12. Od2 Le7 13. a3 Oc3 14. Lc3 Vfd8 15. Oe1 Vac8 16. Of1 Od5 17. b4 Rbd7 18. Rh4 Re4 19. Lc2 Rd6 20. f3 g5 (Siiani partiist Smõslov-Keres) 21. e4 Oe4 22. fe gh 23. gh Kh8 24. Kh1 Vg8 25. Od2 Lf8 26. Lc1 Lg7 27. Oh3 Lf6 28. Vf1 Ld4 29. Oc3 1:0

Kirjade köide

Vaatasin televiisorit. Seal näidati paljaste õlgadega naist. Ütlesin vennale, et tal on selle naisega ühesugused riided, sest vennal ei olnud särki seljas. Ema ütles, et seda saadet ta juba eile nägi. Täna oli kordussaade.

*
Üks mees meenutas ühte lugu, et lennukid tõusid Haiitilt õhku. Tal ei tulnud meelde, kuidas lugu edasi läks. Mina parandasin, et mitte Haiitilt, vaid ühelt teiselt saarelt. Üks inimene oli kirjutanud kirjavastuseid. Neid sai kokku raamatu mahus. Need pidid ilmuma ühe paljuköitelise raamatu viimase köitena. Aga minu teada ei õnnestunud neid välja anda, selle asemel tehti valgete lehtedega köide. Kui kontrollimiseks selle köite riiulist võtsin, siis seal olid küll need kirjad ära trükitud. Köide kukkus põrandale ja tükid lendasid laiali. Ütlesin, et see oli juba varem katki.

Laupäev, november 12, 2016

Pärast pildistamist

Ajalehes kirjutati minust viimasel ajal sageli ja juurde pandi fotosid, millel ma peal olin. Tänases lehes avaldati lühinupp sellest, mida ma rannapingil istudes mõelnud olin ja juurde oli pandud mingi fotograafi märkamatult tehtud foto sellest, kuidas ma seal teiste hulgas istusin. Võibolla minust kirjutamisega taheti mind mõjutada, et ma ajalehtedele rohkem kaastööd saadaks. Läksin kodu poole. Mõtlesin, kas osta tee peal putkast süia. Otsustasin, et kui ma eelmine kord ostsin, siis seekord mitte. Kõndisin läbi suure haigla või õppehoone moodi maja. Nüüd oli mul tee selge. Varem polnud pikka aega olnud. Algul olin siin käinud alati kellegagi koos, selle ajaga ma polnud teed selgeks õppinud. Ühes palatis elasid patsiendid, keda ma kunagi vaatama ei läinud, kuigi oleks võinud. Räägiti ülikooli õppetööst. Üks ülikooli töötaja hoidis käes loenguplaani. Üks varem ülikoolis õppinu ütles, et ta ei leidnud kõigi varem tehtud eksamite koode üles, seetõttu jäi tal ülikool lõpetamata.

Reede, november 11, 2016

"Õhtumaa allakäik I"

Oswald Spengler. „Õhtumaa allakäik. Maailma-ajaloo morfoloogia piirjooned. I köide. Kuju ja tegelikkus“. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa, Tartu 2012. 645 lehekülge.

Spengleri raamatu pealkiri on üks neist, mis võivad eksitada. Pealkiri mainib ainult allakäiku, aga raamatu algul peab autor ise teost optimistlikuks ja esimese köite lõpus ütleb, et loojangule järgneb uus koit. Kui Sorokin võrdles enda ja Spengleri teooriate erinevust sellega, et Spengler ennustab allakäiku, aga Sorokin uude faasi jõudmist, siis tegelikult ei ole erinevus nii suur. Sorokini järgi on varemgi vaheldunud ideevõimelisuse, idealistlikkuse ja meelelisuse faasid. Aga Spengleri puhul tuleb tähele panna, mida ta õhtumaa all mõtleb. See ei ole tal mitte ainult geograafiline, vaid ka ajaline määratlus. Ta vastandab antiiki ja õhtumaad, seega ei pea antiiki veel õhtumaa osaks, isegi kui neil on geograafiliselt kattuvaid punkte.

Spengler ei pea õhtumaa osaks ka Venemaad. Eesti lugejal tekib küsimus, kuhu meie siis kuulume, kui oleme kuulunud kord Rootsi ja kord Vene riigi alla. Uku Masingu järgi ei ole Eesti Euroopaga seotud, sest ta näeb suurt vahet, kas mõelda soomeugri või indoeuroopa keeltes. Huntingtoni järgi me läänetsivilisatsiooni osa oleme, sest ta ei pea määravaks keelt, vaid religiooni, liites protestantismi ja roomakatoliikluse erinevalt kreekakatoliiklusest samaks tsivilisatsiooniks. Viimastel aastatel näitab statistika, et Eestis on juba õigeusu kirikul rohkem liikmeid kui luteri kirikul. Seda siiski kogu elanikkonnas, mitte eestlaste hulgas. Luteri kiriku mõju all olevate inimeste arv on vast endiselt suurem, kuigi neil on vähem ametlikult registreerituid.

Spengler ei rõhuta õhtumaa olemuse seletamisel niivõrd läänekristlust, kui üldist tunnetuslaadi. Mis on varem kirjutatud Piiblis kirjas, sellest ei peeta sama moodi kinni. Spengler nimetab antiigi inimest apollooniliseks ja õhtumaa oma faustiliseks. Apollon oli seejuures valgusejumal, mitte peajumal, õhtumaad saaks nimetada kristlikuks, aga Goethe Faust sõlmis hoopis kuradiga lepingu. Faustiliseks nimetamise võib vaidlustada veel sellega, et Goethe „Faust“ ilmus ajal, mil Spengleri meelest oli õhtumaa kõrgpunkt juba möödas.

Spengleri lugemine tekitab võrdlusi ka Toynbee raamatuga. Kui Kaido Jaanson pahandas kunagi, miks ei kasutata tsivilisatsiooni sõna õigesti, siis Toynbeed ja Spenglerit võib pidada küll selle sõna tarvitamise osas autoriteetideks, aga ka nemad kasutavad erinevalt. Toynbeel on tsivilisatsioon pikaajalisem nähtus, aga Spengler nimetab tsivilisatsiooniks vaid õhtumaa hilisemat faasi, enne seda oli kultuur. Kultuuri ja tsivilisatsiooni erinevuseks peab ta, et kultuur on religioosne, tsivilisatsiooni kohta on raamatus kasutatud sõna irreligioosne.

Spengler, Sorokin ja Toynbee on kõik laiahaardelised, aga haaranud maailmast erineva tüki. Toynbee kirjutas oma peateost kogu elu ja luges selle jaoks võimalikult palju maailma ajalugu. Spengler ja Sorokin teavad ajaloofakte vähem, aga muude teaduste kohta rohkem. Spenglerile meeldib tuua eriti võrdlusi matemaatikaga. Ta ütleb, et ei ole olemas ühtset matemaatikat, vaid igal ajastul on oma matemaatika. Koolis õpetati loodusteaduste avastusi dogmadena, aga mõned kooliõpetajatest suuremad mõtlejad on need kahtluse alla seadnud. Uku Masing kahtles evolutsiooniteoorias ja tegi selle kohta läbimõeldud kriitikat. Spengler kirjutab, et tema aja füüsika ei ole ainus veenev viis füüsikast aru saada. Näiteks peab ta ebaveenvaks energia jäävuse seadust, juhul kui energia hulk on lõpmatu. Nii Spengler kui ka Sorokin arvavad, et palju loodusteaduslikke avastusi tehakse ainult kindlatel ajalooperioodidel. Sorokini meelest jäävad meelelisel perioodil tehtud hulgalised avastused siiski ka teistsugusesse kultuurifaasi üleminekul vähemalt senises ajaloos alles, Spengleri meelest sedagi mitte.

Spengler kirjutas Esimese maailmasõja paiku ja tema meelest hakkas rohkearvuliste teaduslike avastuste aeg läbi saama. Minu meelest Esimene maailmasõda ise kiirendas sõjatehnika leiutamist ja ka praegu räägitakse, et teadus läheb järjest kiiremini edasi. Spengleri tulevikuennustuste viimane tähtaeg ei ole küll veel kätte jõudnud, ta ennustas tulevikku aastast 2200 hilisema ajani.

Kahe inimese tuba

Elasin ühe tüdrukuga kahekesi samas toas. Ühel hommikul läks ta minu voodisse. Mina läksin selleks ajaks tema voodisse, et talle ruumi teha. Kui ta oma voodisse tagasi pöördus, siis läksin mina oma voodisse. Varsti tuli ta jälle sinna. See kord ma enam eest ära ei läinud, ainult olin tema poole seljaga. Tüdruk küsis, kas me läheme jõhvikale kahekesi või teistega koos. Vastasin, et lähme kahekesi. Tüdruk ütles, et ta ei jaksa nii kaugele minna. Vastasin, et lähme siis teistega koos. Tüdruk küsis, kes patta kaks kanatükki juurde pani, kui igaüks pidi sööma kaks. Sellele ei osanud ma vastata.

Neljapäev, november 10, 2016

Mürgised tapeedid

Eesti keeles on olemas liitsõna "mürkroheline". Lugesin üks päev Inglise lehest, et 19. sajandil tehti rohelist tapeedivärvi arseeniga. Mõned inimesed nagu lapsed sellise tapeedi tõttu surid, aga tugevama tervisega inimesed mitte, seetõttu selle mürgisust tükk aega ei usutud. Kui sellest ajaleheartiklist suuliselt rääkisin, siis vastati, et Napoleoni surma põhjuseks peetakse vist ka mürgist tapeeti. Leidsin sellele ka otsingumootoriga kinnitust, kuigi on ka muid oletusi.

Jutuajamised duširuumis

Olime koolimaja kolmandal korrusel. Saabus üks naisõpetaja, kes pidi kätte juhatama, kus ruumis meil järgmine tund tuleb. Ta juhatas meid poiste duširuumi ukse taha, mis tähendas, et järgmine tund on kehaline kasvatus. Küsisin, miks siis muu aine õpetaja pidi seda näitama. Duširuumis panin pingi peale malelaua. Jürgen I. näitas ühte etturit ja ütles, et see ei ole selle komplekti oma. Vastasin, et võistlustel käies on mõned nupud vahetusse läinud, karp on küll minu oma. Siis märkasin, et sellel malelaual on ridu rohkem kui kaheksa. Ütlesin, et selliseid laudu pole mul ühtegi. See on vist vendade oma, nemad on sellistega mänginud. Ma küsin vendadelt. Lisasin, et nii suure lauaga ei saa me tunnis mängima hakata, sellega kestab mäng terve koolipäeva pikkuselt, aga koolipäev on lühemateks tundideks jagatud. Jürgen ütles selge. Krister haaras minu prillid enda kätte, et nendega midagi halba teha. Hoidsin Kristerit kinni, väänasin teda ninast ja tegin muud moodi haiget, et ta prillid tagasi annaks, aga ta ei andnud. Lõpuks karjusin: "Ma käsen!" Selle peale ta andis. Olin algkooli ajal kodus kiitnud, et Kristeril on hea huumorimeel, aga seda tehes polnud mul üldse meelde tulnud, et olen temaga kakelnud. Täiskasvanud kakluste tõttu lahutasid abielusid. Olin Kristeriga varem hästi läbi saanud, seetõttu seisime duširuumis endiselt kõrvuti. Kas ma oleksin pidanud seisma siis Tristani kõrval? Tristaniga olin ka vahepeal hästi läbi saanud, kui ta istus füüsikatunnis minu taga. Lähenesid 12. klassi lõpueksamid. Nendeni oli jäänud veel 10 päeva. Antti küsis imestunult teistelt: "Kas te juba õpite?" Haarasin kätega peast ja hüüdsin: "Ma veel ei õpi!" Olime juba kätte saanud tunnistused aastahinnetega, kust olid puudu veel eksamihinded. Ütlesin, et ma arvasin, et mul tuleb mitmes aines aastahindeks kaks, aga ei tulnud üheski. Kas neid parandati direktsiooni otsusega? Võibolla oli siiski mõne aine hinne tunnistusele märkimata jäänud. Küsisin, kas ma pean üldse keskkooli lõpueksameid tegema, kui ma olen juba ülikooli sisse saanud. Kati P. vastas teisel pool ust: "Jah, Simo." Lauri H. ja Artur hakkasid turtsudes naerma. Ma ei saanud aru, kas Kati hääle või minu küsimuse pärast.

Kolmapäev, november 09, 2016

Suusahooaja avasõit

Täna käisin sel talvel esimest korda suusatamas. Sõitsin rohkem kui eelmiste aastate esimestel sõitudel - mitte üks, vaid kaks kanali ringi. Kas on veel eelmiste aastate treeningust kasu või oli täna tempo aeglasem, et vähem väsisin. Esimese ringi sõitsin kanali ees. Suurem osa sellest oli suusarajata. Enda tehtud rada mööda teises suunas tagasi sõitma hakates oli algul tempo kiirem, aga kui ühest mättast üle sõitsin, lõppes libisemine. Suuska alt võtmata teise suusa vastu hõõrudes tuli siiski libisemine tagasi. Teise ringi tegin kanali ja jõe vahel. Seal oli rada olemas. Tuli kaks korda vastu ka teine suusataja. Raja miinus oli, et see läks lõpus puuokste alt läbi, mis puutusid vastu pead. Tegin maateadusliku avastuse, et tagumise kanali ja jõe vahel on traataed, kus jookseb ringi suur koer. Suurim raskus tuli pärast seda, kui olin sõidu lõpetanud. Kuna üks klamber on pooleldi katki, läks sinna jää vahele ja suuska alt saada oli raskem kui kunagi varem. Lõpuks õnnestus suusakepi otsaga jää vahelt välja kraapida ja sain suusa alt. Algul tundus, et suusakepp ei mahu vahele, proovisin ka puuoksaga, mis oli natuke liiga pehme. Taskus olevaid suuskade kokkupaneku klambreid ei tulnud meelde proovida. Suusad on vanad, aga uusi osta on vast veel vara, võibolla peaks proovima kinnitusseadme väljavahetamist. Ma loodan, et ma suusa alt võtmise venimisega ei külmetanud, aga eelmistel talvedel oli pärast suusatamist tuppa jõudes soojem.

Totalitarismi taotlemine

Lugesin eile ajalehest Newsru.com, et Venemaa parlamendi Ukrainalt ära võetud Krimmist valitud saadik esitas seaduseelnõu, et Venemaal peab olema üks ideoloogia. Eelnõu vastased ütlevad, et see on vastuolus Venemaa põhiseadusega, kuhu pärast kommunismi langust kirjutati paragrahv, et Venemaal riigiideoloogiat ei ole. Mulle meenus Saksa natside loosung "Ein Reich - ein Führer" (Üks riik - üks juht).

Kirjanduspsühholoogia

Lev Võgotski. "Kunsti psühholoogia. Esteetilise reaktsiooni analüüs". Tõlkinud Enn Siimer. Tartu 2016. 528 lehekülge.

See on selles sarjas teine Võgotski raamat. Esimene "Mõtlemine ja kõne" oli natuke huvitavam. Uue raamatu saatesõnad ütlevad ka, et "Mõtlemine ja kõne" on Võgotski kõige tuntum raamat, "Kunsti psühholoogia" väitekiri. Pealkiri oli natuke eksitav, arvasin, et juttu tuleb maalikunstist, aga tegelikult ilukirjandusest. Seega sarnaneb see teema poolest ühe teise vene psühholoogi raamatule "Ilukirjanduse vastuvõtu psühholoogia", mida lugesin ükskord varem. Võgotski rõhk ei ole nii palju vastuvõtul kui tollel raamatul, vaid ka raamatu tegelaste psühholoogial. Autori psühholoogiat ei pea ta raamatu järgi taastatavaks. See väide on natuke kahtlane, mul on küll vanu ajalehti uurides kujunenud nende toimetajate psühholoogia kohta oma ettekujutus. Ilukirjanduses võib ajalehtedega võrreldes olla see probleem, et raamatu "mina" ei pruugi kattuda autori omaga, vaid võib olla isegi selle vastand.

Võgotski usub või teeb nagu usuks autoreid, kes tänapäeval tunduvad olevat suurelt osalt ümber lükatud - Marxi ja Freudi, isegi Trotskit. Freudiga ta päris kõiges ei nõustunud. Aga Võgotski pole siiski väga suur autoriteetide kummardaja. Kui tänapäeva üliõpilastöödele heidetakse ette oma mõtete puudumist, siis Võgotski Shakespeare'i uurimisel leiab, et tema kohta on liiga palju kirjandust, parem on alustada tühjalt kohalt. Üks peatükk on valmidest, kust sain teada, mida ei mäletanud, et valmiks loetakse nii luule- kui ka proosateost. Lisades on toodu ära üks terviklik ilukirjandusteos "Kerge hingus". Selle luges meie klassile kunagi Tartu 2. keskkooli kirjanduspäeval ette ka A. Malts.

Võgotski meelest ilukirjanduse sündmustesse suhtutakse teisiti kui reaalse elu omadesse. Ilukirjandust lugedes ei üllatavat, et loomad oskavad rääkida. Piiblis aga olevat üllatav, et üks loom oskab. Üks põhjus, miks mulle unenäod meeldivad, on see, et unenäos läheb tavaliselt meelest, et see on unenägu. Nii tunduvad unenäosündmused reaalsemad kui ilukirjanduse omad. Isegi kui romaan on realistlikumas stiilis ja loodusseadustega arvestav.

Võgotski meelest ei saa ilukirjanduse põhjal elu tundma õppida, sest kirjandusteoste tegelased ja sündmused on tegeliku eluga võrreldes ebatavalised. Minu meelest kui kirjandusteos ei näita ka sellele eelnenud elu, siis on hea teos ise nagu moeajakiri elu kujundav. Lapsepõlves mängisime palju mänge, mille eeskujuks oli mõni konkreetne raamat. Võgotski ei analüüsi selles teoses teaduskirjandust, aga saaks ka öelda, et kuningatest ja kangelastest kirjutanud ajaloolased ei ole uurinud tüüpilisi inimesi. Ometi öeldakse, et ajalugu on elu õpetaja.

Teisipäev, november 08, 2016

Kosmoselaeva start

Oli ilmumas teine Grenzsteini raamat. Oli oodata, et üks välisõppejõud avaldab selle kohta arvustuse, et ma ei suuda teha ainsatki tõepärast järeldust. Oleksin vastanud, et ta võiks kirjutada Eesti ajaloost sakslastele, mitte eestlastele. Mõtlesin, et Grenzstein oli kogu elu pessimistlikus meeleolus. Vanas eas sellepärast, et tema poliitika oli läbi kukkunud, ja nooremana sellepärast, et ta ei näinud peale Venemaa ühtegi valikut. Olin Paides. Kõndisin vanaema maja juurest bussijaamani ja sealt pöörasin tagasi. Vaatasin selja taha ja nägin kahte tüdrukut. Need tundusid olevat samad tüdrukud, kellega olin ükskord kohtunud. Teises suunas nägin kahte suuremat tüdrukut. Võibolla olin kohtunud hoopis nendega.

*
Startis kosmoselaev, mis pidi lendama Päikesesüsteemist välja. See startis sellise kaldenurga all, et arvati, et ta võib lennata selle võrra aeglasemalt. Ta lendas veel aeglasemalt kui linnud. Nii pidi ta veel aastaid Maa atmosfääris viibima. Mõtlesin, et kui ta läbiks selle rutem, siis ei oleks nii suurt tõenäosust, et ta millegagi kokku põrkab. Koolis olin õppinud, et juba esimene kosmiline kiirus Maast lahti rebimiseks on väga suur. Vaatasin raamatust kosmilise kiiruse valemit.

Esmaspäev, november 07, 2016

Mõtteid ajalehest

Saabusid mõned üliõpilased, kes küsisid ülikooli maleklubi kohta. Neile öeldi, et ülikooli maleklubi ei ole sel õppeaastal koos käinud. Üliõpilased võtsid võtme, et seal ise mängima hakata. Mõtlesin, et kui ma ka sinna lähen, siis nad mängivad arvatavasti omavahel ja mulle ei jätku vastast. Läksin selles suunas. Vastu tuli endisi kursusekaaslasi, kellest osad olid doktorandid ja teised polnud doktoriõppesse jõudnud. Neid ühendas arvatavasti see, et nad olid kõik õpetajakoolituse üliõpilased. Istusin klassis 308 esimeses pingis. Minu selja taga istus Krister. Kuigi ta istus ka üksi, ei läinud ma temaga samasse pinki, aga istusime ilma selletagi üksteise lähedal. Lugesin Kristeri ajaleheartiklit. Märkasin, et selles esineb minu nime. Mõtlesin, et natukese aja eest rääkisin Kristeriga sõbralikult, aga kas ta oli juba enne seda minu kohta ajalehes halba kirjutanud? Vaatasin järele. Krister kirjutas, et ma olevat kirjutanud, et mulle tehti koolis halba. Ma olevat seda öelnud luuletuses, aga polevat ütlemata jätnud. Krister võitles ajalehes kurjusega, aga ei pannud tähele, et kirjutab ise ka kurjal toonil. Ajalehes oli ka üks tuntud inimeste küsitlus. Kõrvalveerul üks poliitik pahandas, et miks ei küsitud poliitikutelt, poliitikut huvitab ainult poliitikute arvamus, aga mitte kirjanike oma, kes teevad nalja. Ühte lehekülge lugesin pikalt, aga mitte juures olevate fotode pärast. Lehitsesin läbi ka järgmised leheküljed, aga sealt ei leidnud midagi lugeda.

Pühapäev, november 06, 2016

Soomlaste puudutused

Soome ajalehe "Kaleva" kultuurirubriigist tõlkisin eelmisena artiklit kirikumuusika kohta, nüüd sama lehe samast rubriigist hoopis pikemat lugu festivalist, mille kirjeldus meenutas prostitutsiooni kirjeldust. Et esineja ja külastaja läksid koos teki alla, puudutasid üksteist ja ajasid juttu. Prostitutsioonist erines asi küll selle poolest, et üritus oli tasuta.

Nõukogude ajal eestlased ei kallistanud üksteist nii palju kui praegu. Kallistamise komme tuli Soomest. Soomlased hakkasid eestlasi kallistama ja nüüd on ka eestlased ise üksteist kallistama hakanud. Mina seda küll ei tee. Nii et Soome kultuuris ei olnud puudutuste teemaline festival ehk midagi šokeerivat. Enne jätsin venekeelse ajalehe kultuurirubriigist pooleli teise artikli, mis oli ka prostitutsiooni meenutava kultuuriürituse kohta, ma ei mäleta, mis riigis. Erinevus oli, et kui venekeelses lehes kirjeldatud ürituse puhul sai esineja karistada, siis soome lehes teisi esinejaid kiideti. Mitte küll selle eest, et nad kirjutaja arvates üritusele liiga vähe reklaami tegid. Kirjutaja arvab, et selline üritus sobib kogu perele, seega polnud see isegi ainult täiskasvanutele mõeldud.

Kuigi artikli teema pani imestama, on soome keel ise üks meeldivamaid. Ma mitte ainult ei tõlkinud, vaid õppisin ka uusi sõnu. Imestamapanek tegelikult õigustab tõlkimist, sest see näitab, et sain teada midagi uut, mida pole eestikeelsetes väljaannetes kohanud.

Nõrgestus vigurit püüdes

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. g3 d5 4. Og2 dc 5. La4+ Od7 6. Lc4 Oc6 7. Rf3 Rbd7 8. Rc3 Rb6 9. Ld3 Ob4 10. 0-0 0-0 11. Vd1 h6 12. Od2 Le7 13. a3 Oc3 14. Lc3 Vfd8 15. Oe1 Vac8 16. Of1 Od5 17. b4 (Siiani partiist Smõslov-Keres) Rbd7 18. Re5 Re5 19. de Rd7 20. f3 Lg5 21. e4 Oe4 22. fe Re5 23. Vd8+ Vd8 24. Lc7 Vd7 25. Lc8+ Kh7 26. Og2 Le3+ 27. Of2 Le2 28. Vc1 Vd2 29. Oc5 Lg2++

Näitus ja kogu

Mõtlesin, et ma kirjutan tuhandetele inimestele. Kivisildnik oli ennast nooremana tuhandete lemmikuks nimetanud, aga nüüd enam mitte, sest vanemaks saades tundub tuhandetele meeldimine juba loomulik. Kivisildnik teatas feisbukis, et avab pildinäituse. Ta kirjutas, et kui keegi arvab, et hea mulje näitusest tekib ainult lossi tõttu, kus see avatakse, siis arvaku pealegi. Ütlesin emale, et Kivisildnik avab pildinäituse ja arvab, et kõigile peab meeldima. Parandasin, et õigemini ta arvab, et kõigile ei meeldi, aga et kellele ei meeldi, on loll. Varem olin lõiganud ajalehtedest malepartiisid välja. Mõtlesin, et kui veel tahan lõigata, siis pean enne Klausilt küsima, kas tal lehe teist külge enam vaja ei lähe. Aga kui Klausil ei lähe, siis võib emal minna. Ma ei lõika enam ajalehtedest malepartiisid välja, nii jäävad mulle kogusse ainult vanad partiid. Aga ma võin uusi partiisid endale ümber kirjutada. Kaustikusse ümber kirjutamise korral saab lisada ka kommentaare.

Laupäev, november 05, 2016

AVRO 2016

Täna toimus AVRO kiirmaleturniir Munga tänaval ministeeriumi hoones. Seal käisin vist aastal 2003 isa sünnipäevapeol, aga maja ma nüüd enam ära ei tundnud. Turniirile kogunes üle saja osavõtja. Mul lubati tasuta mängida, kuna tuttav kirjastus toetas raamatutega. Kõnedes öeldi ka, et taastatakse traditsioon, et esikoha võitja saab auhinnaks juustukera. Kogusin 7 mängust 3 punkti. Praegu vaatasin maleliidu koduleheküljelt, et sellega saavutasin 114 osavõtja hulgas 70. koha. Punktidega jagasin 66.-87. kohta. Esikolmik on 1. Seeman, 2. Külaots, 3. Ladva. Teise ja kolmandaga võrdselt punkte said veel Vorobjov ja Volodin.

Reede, november 04, 2016

Ülikooli asjad

Henn vaatas pabereid linnaplaaniga. Küsisin selle enda kätte, et otsida ühe ülikooli peahoone lähedal paikneva maja asukohta. Ma olin seda maja juba varem otsinud, aga ei leidnud ka nüüd. Esmaspäev oli loenguplaanis kunstiõpetus. Ma polnud seal veel ühtegi korda käinud, aga mõtlesin, et võin ka hilinemisega käima hakata. Sama lugu oli kolmapäeval plaanis oleva seminaritöö seminariga. Mul oli ülikooli lõputöö kaitstud, aga ühe seminaritöö eest ainepunktid veel saamata. Lõputöö oli selle seminaritöö edasiarendus. Mõtlesin nüüd, et ma ei kirjutagi seda seminaritööd uue tööna, vaid lühendan lõputöö seminaritööks. Panen sisse ka mõned sellised asjad, mida lõputöös ei ole. Minu juhendajal oli käes hinneteleht, kuhu ta oli kirjutanud igale üliõpilasele kaks hinnet. Ta ütles, et ei tea, mida sellega teha, ja naeris.

Neljapäev, november 03, 2016

Müürisarnased mäed

Sõitsime Ameerikasse. Seal olid mäed, mis paiknesid nagu müürid üksteise taga. Ütlesin, et hea, et seekord fotoaparaati kaasas ei ole, nüüd jääb rohkem aega fotoaparaadi asemel mägede vaatamiseks. Ronisime mäest üles. Mäed olid pudedad ja ronimise käigus varises nende küljest tükke. Jõudsime selle mäestiku kõrgeimasse tippu. Oli teada, mis oli selle kõrgus enne varisemist, aga ütlesin, et ei tea, kui palju see praegu on.

*
Kõndisime perega mööda autoteed. Tee oli ühes kohas nalja pärast kitsamaks tehtud. Teeservadel olid tõkked ees, et auto sõidaks tee keskosas ja nende tõkete ees seisid veel inimesed. Auto sõitis nende inimeste vahelt läbi ja jäi arusaamatuks, miks ta neid ei riivanud. Tee oli metsavaheline. Kirjutasin kõndides naljajuttu. Teised olid kaugemal eespool. Ühe puu otsast hakkas vett tulema. Seal elas suur loom, kes võis olla ohtlik, aga kallale siiski ei tulnud. Tagasi kõndides vaatasin oma juttu läbi. Olin seda kirjutanud tempot moonutades. Hakkasime seda saadet otsast peale vaatama. Tundus, et see polnud see osa, mida olime varem näinud, vaid oli tehtud uus. Sõitsime rongis. Valjuhääldajast hakati ühte venitatud laulufraasi korrutama. Mitmed sõitjad andsid mõista, et selle võiks vaiksemaks keerata. Püüdsin leida kohta, kust seda teha.

Kolmapäev, november 02, 2016

Kaks mängu sama vastasega

Mängisin maleturniiril tugeva vastasega ja võitsin. Pidime omavahel mängima ka teise partii. Esimese ajal oli vastane ringi jalutanud, aga nüüd võttis ta kogu jõu kokku, istus kogu aeg laua taga ja mõtles pikalt. Mäng läks viiki. Nüüd vastane enam auhinda ei saanud, aga mina vist ka mitte. Pidin mängima veel Klausiga. Olin temaga juba varasemas voorus mänginud. Küsisin, kas kõik peavad omavahel mängima kaks partiid. Klaus vastas jah. Pärast mängu lõppu näitasin talle, kuidas olime otsustaval hetkel mänginud.

Teisipäev, november 01, 2016

Uus tuba

Olime kolinud uude tuppa. Vana toa mööbel mahtus uude täpselt ära. Mõtlesin, et tegelikult mahuks Tõnu voodi taha veel üks raamaturiiul, sinna saaks hakata uusi raamatuid panema. Üks noorem vend kaebas, et arvutites ei ole ühtegi arvutimängu. Ema vastas, et tema ei oska arvutisse arvutimängu panna ja mina ka ei oska. Vaidlesin vastu, et ma oskan. Aga ema oli tahtnud vist ainult sellele jutule lõppu teha.