Täna tegin uue bussireisi maale. Ilm oli natuke jahedam kui eelmine nädal. Mõtlesin, kas võtta fotoaparaat kaasa, aga kui võtsin, siis tegin kümme fotot. Esimese tegin bussiaknast enne sõidu algust, üheksa pärast bussist väljumist. Maale sõidu bussis istus minu kõrvale mees, kelle jutust oli kuulda, et ta on tuletõrjuja. Tagasisõidu ajal istus üks poiss, kes ei rääkinud. Maal rääkisin naabriga, seoses sellega, et ta ei tundnud mind ära ja kontrollis, ega ma võõras ei ole. Tegin ka ühe telefonikõne linna, et küsida, kas on vaja kasta.
„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 1/2021.
Esikohale pandud Jaan Unduski essee väärtus on, et ta annab asjadele hinnanguid, ainult et minu hinnangud on teistsugused. Undusk viitab Jaan Krossi romaanile „Kolme katku vahel“, kus peategelane taipab, et köielkõndija teda ei näe. Undusk järeldab sellest, et köielkõndija ei vaata inimestele silma, sest ta on tõusik ja autist. Mulle esseest romaani meeldetuletust lugedes tundus siiski, et Kross tahtis öelda hoopis, et köielkõndija ei näinud päikesevalguse käest hämarasse kirikutorni sisse. Ja kui nägigi, siis ütleb vanasõna ikkagi: tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. Köielkõndija peab keskenduma tasakaalu hoidmisele, mitte kellegi silmade imetlemisele. Võibolla ta vabal ajal imetleb ka silmi. Ja võib ka olla, et ta teeb seda isegi töö ajal, aga silmi on rohkematel inimestel ja ta ei saa kogu linnarahvale korraga silma vaadata.
Tõusikuks ja autistiks korraga nimetamine ei sobi hästi kokku, tõusik on pigem vaimselt terve inimene, tervisehäiretega inimestel on karjääri tegemine raskendatud, kuigi autist võib mingis konkreetses kitsamas valdkonnas väga edukas olla. Aga kahtlane, kas just köielkõndimises. Ajakirjas „Akadeemia“ on igal juhul suuremad asjatundjad kirjutanud, et autistidel on normaalsest kohmakamad liigutused. Nad ei pruugi saapapaela sidumist selgeks õppida.
Vaimselt liiga tervele inimesele võivat valmistada kannatusi, kui talle silma ei vaadata, sest ta mõtleb ehk, et silmad on kõige ilusamad ja nende vaatamine on seetõttu kõige viisakam. Psüühikahäiretega inimest silmad häirivad ja ta mõtleb, et viisakam on mõnda paremasse kohta vaadata. Fotol võib ta vaadata ka silmi, sest foto ei saa kallale tulla.
Undusk arvab, et Kross on ise parem kui tema romaani kõrvaltegelane, sest laveeris Nõukogude võimu ajal nagu köielkõndija, aga hoidis ka Balti ketis Unduskil käest kinni. Minu jaoks seostub Balti kett poliitiliste nõudmiste, mitte käepuudutusega.
Enn Küngilt on numbris kaks kaastööd. Rootsi aja teemalises artiklis ta erinevalt Unduskist hinnanguid ei jaga, aga huvitavamalt on kirjutatud Aleksander Loidi nekroloog, kus ta seda teeb. Mäletan, et Mertelsmann on minu koostatud raamatut kritiseerinud, aga Aleksander Loit kirjutas samast raamatust kiitvamalt. Küng ütleb nüüd, et Loit oli üldse heatahtlik arvustaja, isegi liiga heatahtlik.
Arvustajad tulid meelde ka lugedes Tiit Noormetsa allikapublikatsiooni Stalini ajast. Mulle on suulised ja kirjalikud arvustajad kord soovitanud joonealuseid märkusi rohkem ja kord vähem kirjutada. Pajur seminaritööd parandades ja „Sirbi“ arvustaja Carlyle’i tõlkest kirjutades arvasid, et kõige kuulsamaid nimesid teab lugeja ise ka. Mul oli põhimõte kommenteerida lihtsalt kõiki nimesid. „Tunas“ allikapublikatsioonide rubriigis seletatakse lihtsaid asju sageli. Seekord panin aga tähele, et just lihtsamaid asju ongi seletatud. President Trumani ehk iga ajalooüliõpilane enam ei mäleta, aga Päts peaks olema tuttav kõigile ja Varesest oli ühes hiljutises numbris terve kaastöö. Aga isikud, kes ei ole avaliku elu tegelased ja vajaksid ehk rohkem tutvustamist, on joone all kommenteerimata jäetud.
„Tuna“ artiklite osas tavaliselt nii palju asju ei seletata, aga Mari-Leen Tammela erandkorras seletab, kus asub Sahhalini saar. Nõukogude ajal elanud peaksid seda vast mäletama, kuigi mäletan ka, et koolis oli geograafia tundmise keskmine tase minu omast halvem, eksisid ka õpetajad. Artikli teema on siiski Eesti saar või laid, millel on erinevaid nimekujusid. Artiklis eelistatakse varianti Kesselaid, aga kui ma seal aastal 1983 käisin, siis ütlesime Kessulaid. Artikkel kinnitab mälestust, et Nõukogude ajal elas seal vaid majakavahi pere, Eesti ajal oli asustus suurem, aga kaaluti elanike minema saatmist ja sunnitöövangla asemele tegemist.
Mihkel Truman kirjutab välisõppejõud Cederbergi tülidest kohalike eestlastega. Välisõppejõudude ja eestlaste vaheliste tülide teemat on ajalooajakirjades ka varem esinenud. Truman võtab seisukoha, et antud tülis oligi rohkem süüdi eestlane Sildnik. Seda lugedes meenus, kuidas H. Runnel on arvanud, et Eestis väliseksperte liigselt kuulatakse. Luuletuses Eesti Komitee tegevusest olid tal umbes read: „Väisab Eestit väärt turist, / juhatise pääjurist.“
