"Pöördtoolitund"

Vaatasin eile uuesti telelavastust "Pöördtoolitund", mida ma olin juba kunagi Paides isapoolse vanaema pool näinud. Lavastus on loodud Jaan Krossi teose järgi. Sisuks on, et Jannseni viimane elus olev poeg peab monoloogi, milles ta kaitseb oma isa süüdistuste eest, nagu ta oleks ennast sakslastele maha müünud. Samuti seostab kõneleja kõike traagilist perekonna elus nende süüdistustega.

Uuel vaatamisel ei tundunud realistlik, kui poeg räägib, et ta käis oma isal kannul ja kuulis sõna-sõnalt kõiki jutuajamisi, aga kannulkäijat ennast ei märgatud. Seda võiks küll tõlgendada ka nii, et jama ei aja autor, vaid tegelane. Võibolla talle on mingid jutud nii tugevalt pähe kinnistunud, et ta kujutleb, nagu oleks olnud ise algsündmuste pealtnägija.

Mäletan, et esimesel vaatamisel pani vanaema televiisori enne lõppu kinni. Mul oli sellest kahju, sest minu jaoks oli lavastus huvitav ja ma arvasin, et pool on veel ees. Uuel vaatamisel selgus aga, et veel kaks minutit enne lõppu tuli tuttav koht. Võibolla vanaema oli seda saadet juba varem näinud ja võis televiisori sulgeda sellepärast, et pidas kõige viimaseid lauseid lastele sobimatuks. Ma võisin kujutleda, et saade on pikem, kuna ma võisin olla harjunud, et tavaliselt on teleteatri etendused pikemad. Selle pikkus oli üks tund, nagu pealkirigi ütleb, tehisintellekti sõnul on tavaline, et teleteatri etendus kestab kaks tundi.

Mäletan siiski, et vanaema ütles, et see ei ole huvitav, kui ainult üks inimene räägib. Uuel vaatamisel mõtlesin, et kuigi on kasutatud ainult ühte näitlejat, räägib ta mitme häälega. Ta tsiteerib oma isa ja õde ja võõrast talumeest, tehes nende häält järgi.

Listi unenägudest

Kirjutasin koolis tahvlile kolm näitelauset. Kõik laused olid sellised, et igas sõnas pidi esinema üks ja sama täht, aga igas lauses erinev. Kui laused valmis olid, siis vaatasin, et esimeses lauses ei ole siiski igas sõnas š-tähte, vaid osad on s-id. Aga s ja š olid sarnased ja š-tähega sõnu oli vähem olemas. Lahkusin klassiruumist. Varsti pidi üks noorem klass asemele tulema. Ei teadnud, mida nad minu lausetest arvavad.

*

Sõitsin laevaga Soome poole. Olin ühel kohtumisel Varblasele rääkinud, et vanasti tundus meri suurem. Nüüd mõtlesin, et võibolla ma oskasin väiksemana paremini vaadata. Selleks, et meri tunduks suur, pidi mõni kauge objekt tunduma väike. Praegu olid nähtaval nii suured laevad, et nad tundusid kaugel ka suured. Mõtlesin, et teen nagu ühes tekstis, et vaatan vahepeal ka Tallinna poole tagasi, kuidas see eemaldub. Mõtlesin, et kui laev peaks põhja minema, siis ei jää muud üle, kui proovida surma nautida. Aga surma korral võidakse minu blogi ära kustutada.

*

Lasin teha tehisintellektil ühe kuu unenäoüleskirjutuste kohta mitmel viisil statistikat ja saatsin tulemused listi. Ma teadsin küll, et tehisintellekti tehtav statistika ei ole täpne. Rumalamad listi liikmed võisid mõelda, et unenägudest kirjutamine on lubamatu, sest unenäod on sellised nagu Freudi järgi, aga targemad võisid aru saada ja olla üllatunud, et unenäod ei olegi sellised nagu Freudi järgi. Kõndisin kooli poole. Kõndides meenutasin, et olin listi kirjutanud, et ma ei taha töötada psühholoogina, vaid teha kirjatööd. Kuulsin justkui ühe listi liikme häält seda kohta kommenteerimas. Mõtlesin, et kui ma oleksin psühholoog, oleksin ma sunnitud tegelema ka psühholoogia selliste osadega, mis mulle ei meeldi. Tahtsin ühest õuest läbi minna, aga õu ei olnud selline nagu ma mäletasin ja kuulsin sealt väikse koera haukumist. Ütlesin, et ma ei mäleta teed. Otsustasin minna ringiga. Selja taha vaadates nägin ühte suurt koera. Mõtlesin, et püian tast kiiresti eemalduda, kui loomadel lähedal viibida, siis nad võivad puudutada, aga kaugele nad tavaliselt ei järgne.

Unenägude tagamaad

Eile eristasin üles kirjutades neli unenägu, aga pole kindel, mitu korda ma öö jooksul ärkasin. Mäletan ka ühte unenägu, mida ma üles ei kirjutanud. Täna mäletan ühte uut unenägu, mida ei soovi samuti üles kirjutada.

Esimeses eilses unenäos oli ühel maletajal külm ja pakkusin talle ühte riideeset. Ma mäletan, et nooremana hakkas mul endal sageli malemängu ajal külm. Eriti siis, kui mul oli parem seis, aga ei olnud kindel, kas see õnnestub ka võita. Kui seis halvaks läks, hakkas soem. Uuemal ajal ei ole mängu ajal külmatunnet olnud, kas rahulikumaks muutumise, suurema mänguoskuse või kehakaalu lisandumise tõttu.

Teises eilses unenäos otsisin, kellega ma järgmises voorus mängima pean, aga ei vaadanud selleks kohtuniku pabereid, vaid mängijate partiiprotokolle. Ilmsi mäletan, et kui ma olin üliõpilane, jäi minu ühe mängu vastane voorule hiljaks ja läks kohtuniku laualt oma vastast vaatama. Kui ta mängulaua juurde tuli, siis ta pahandas, et mul on suu lukus. Hiljem juhtus ühel turniiril, et käisin vooru vaheajal söömas, kohtunik pani vooru kogemata varem käima kui juhendis lubatud oli, jõudsin tagasi, kui voor juba juhendivastaselt käis ning lisaks koridoris kohatud vastane ja tema eakaaslane ei öelnud mulle midagi. Ühel kiirturniiril pandi loosimine esimesele korrusele välja, lugesin seda nii kiiresti kui võimalik, aga kui ma trepist üles mänguruumi jõudsin, oli minu vastane juba minu kella käivitanud.

Kolmas unenägu oli internetis male mängimisest. Olen seda ka ilmsi teinud, kuigi mitte just ajalehe võrguleheküljel. Unenäos mõtlen mängu ajal, et midagi ei saa juhtuda, aga varsti siiski kaotan. Ka ilmsi on tüüpiline, et mängijad enda seisu ülehindavad.

Viimases eilses unenäos eksmatrikuleeriti üks ülikooli õppejõud. Tegelikult ülikoolis käies eksmatrikuleeriti rohkem üliõpilasi. Õppejõu kohale jõuavad pigem need, kes oskavad paremini ohte vältida. Aga vist on ka õppejõududele mingid uute publikatsioonide arvu nõuded.

Kõik eile üles kirjutatud unenäod olid olukordadest, kus ma teiste inimestega kokku puutun. Ärkvel olles olen sageli üksi oma toas, kuigi siis ka loen või kirjutan midagi, mille kaudu ma teiste inimestega kokku puutun, lisaks on keegi tavaliselt kõrvaltubades.

Mitmekordselt viimistletud jutt

Algab jutt ühest diktaatorist. See diktaator tahtis suurendada oma suure vaevaga kätte saadud võimu nii kodumaal kui ka välismaal, samuti maailmamerel. Taevast ja põrgut ta ei uskunud. Ta mõtles, et kui ta oma nüüdseks talle kuuluva riigi pindala vallutussõdadega suurendab, siis hakkavad teda rohkem kartma ka need riigid, mille vallutamiseks tal ei jätku jõudu, vähemalt mitte enne esimesena vallutatud alade täielikku integreerimist. Kartku aga.

Diktaator mõtles, et see, et tal on võim, tõestab, et ta on tark, ta oskab kõige tähtsamat asja teistest paremini. Kõike ta ei oska. Ta arvas, et kui ta on teistest riigijuhtidest kauem võimul, siis on ta neist targem, isegi kui ta ei ole kõigist kasvult pikem ega parema tervisega. Näiteks on tal konnasilmad. Kuid ta kartis, et kui talle võimuvõitluse jätkudes atentaat tehakse, siis võib tema nii väga meeldiv võim jääda ka lühemaks. Kadestajaid ju leidub. Ta mõtles, kas ta sel juhul on teistest rumalam, olgugi see masendav. Väiksena ta niigi oli.

Ta jõudis järeldusele, et kui temast mälestus alamate ja vaenlaste hulgas kauem säiliks, siis ta oleks ikkagi targem, vähemalt talle olulises punktis. Võibolla mitte malemängus või peast arvutamises. Ta otsustas hakata kõnesid pidama ainult riimis ja luulerütmis, et need kõned inimestele kauemaks meelde jääksid. Nii praegusele kui ka tulevastele põlvedele. Aga ta ei osanud ise mõtteid riimi panna ega rütmistada. Ka ideede leiutamine oli raske.

Ta andis riigi populaarsematele luuletajatele, kelle taset tõestasid nii arvustused kui ka läbimüüginumbrid, käsu, et need tema kõnesid riimi paneksid, soovitavalt täisriimi. Täisriim on kõige meeldejäävam. Aga ta hakkas kahtlema, et kui ta ise oma kõnede autor ei ole, kas siis on tema kõige targem, isegi kui tegeliku riimija nimi on salastatud, aga see võib kuskilt lekkida ja luuletaja ise seda ikka teab. Ja kui ta hukata, ei ole enam riimijat.

Valitseja otsustas need luuletused oma käega ümber teha, jättes samaks küll riimid ja rütmi, aga asendades mitteriimuvaid sõnu teiste sama pikkadega. Tundus, et see meetod töötab. Luuletaja oli kirjutanud tema juhtnööride alusel: "Ma teile sõja kuulutan / ja ajusid teil tuulutan." See tundus piisavalt kuri, aga vajas muutmist. Valitseja püüdis leida teisi sama silpide arvuga sõnu ja kirjutas pika mõtlemise järel: "Haa! Koile surma kuulutan, / ta aluseid nii tuulutan." Valitsejale hakkas tunduma, et nii ongi sügavamõttelisem.

Mäng ja õppetöö

Olime ühes ruumis. Üks võõras maletaja ütles, et tal on külm. Pakkusin talle ühte oma riideeset. Ta pani selle selga.

*

Olin turniirisaalis. Püüdsin kindlaks teha, kellega ma pean järgmises voorus mängima. Selleks vaatasin laudade taga istuvate mängijate partiiprotokolle, kas kuskile on kirjutatud minu nimi. Mõtlesin, et kiiremini leiaks turniiritabelist vaadates, aga jätkasin otsimist senise meetodiga. Lõpuks leidsin ühest protokollist enda nime. Selle omanik ütles, et ma pean temaga mängima jah.

*

Ajalehe võrguleheküljel sai nüüd malet mängida. Alustasin prooviks ühte partiid. Kõik ruudud olid valged ja nuppe ei olnud näha. Avasin etturlöögiga g-liini. Mõtlesin, et mängin rahulikult, midagi ei saa juhtuda. Varsti löödi odaga nurgast minu vanker ja sellega oli mäng läbi. Publik plaksutas – selgus, et selles klubis oli olemas ka publik. Mõtlesin, et sellest pole midagi, sest ma mängisin anonüümselt. Vastane oli ka anonüümselt mänginud. Otsisin käsku, kas ei saaks järgmise mängu jaoks osasid ruute mustaks värvida. Otsustasin sisestada ka oma nime. Mõtlesin, et ma ei kirjuta täisnime, vaid ainult eesnime. Küsiti küll ainult perekonnanime, aga ma mõtlesin, et see on formaalsus, ma võin perekonna nime asemel sisestada ka eesnime.

*

Üks üliõpilane esitas ühele õppejõule küsimuse. Õppejõud ei teadnud vastust ja sellega saavutati tema eksmatrikuleerimine. See tähendas nii ülikoolis töötamise kui ka kõigis õppeastmetes õppimise andmete kustutamist. Mul tekkis küsimus, mida loetakse sel juhul ülikooli vilistlaste arvuks. Tundsin vajadust tunni ajal magada. Otsustasin seda teha, kuigi minu õppejõud vaatas minu poole.

Kraadi poole

Kirjutasin hiljutise unenäo ainetel uue jutu:

Minu haridustee oli pikk, selle lõppu jõudes oli osa varem läbi käidust juba meelest läinud. Aga ma olin visa ja järjekindel, mulle oli peale teadmiste kogumise tähtis ka diplomite kogumine ja nüüd lähenes lõpuks minu doktoritöö kaitsmine. Ma olin juba üsna vana, ma polnud pannud rõhku töö teistest kiiremale valmissaamisele, vaid teema kõigist põhjalikumale läbiuurimisele. Lisaks olin ma aeglane lugeja, mul oleks teiste doktorantidega samas mahuski lugedes neist rohkem aega läinud, lisaks tahtsin ma lugeda veel palju ja iga teksti mitu korda. Viimane eesmärk kõigi tekstidega siiski ei teostunud, sest tuli ka arvestada, milline on tõenäoline surma aeg. Ma polnud küll veel väga vana, aga mulle tundus, et väga vanaks ma ei elagi. Tegin kaitsmiseks ettevalmistusi, pidades mõttes kaitsekõnet, tehes sellesse täiendusi ja väljaarvamisi ning vastates oletatavatele tõenäolisematele ja vähem tõenäolistele kaitsmisel esitatavatele küsimustele. Aastaid tagasi olin kaitsenud magistritööd ja sellel oli olnud kaks kaitsmist, tol ajal ma polnud veel mõttes kaitsmisi teinud nii palju kui nüüd doktoritööga või ainult kaalutud doktoritöö teemadega. Magistritöö eelkaitsmise olin saanud kahe, aga kuna eelkaitsmise hinne ei olnud ametlik ja sain järgnevalt veel töö paremaks teha, siis pääsesin lõppkaitsmisele, seal sain hindeks viie. Eelkaitsmise hinde oli pannud saksa keele õpetaja. Töö polnud küll saksa keeles, aga leiti, et igal ülikooli töötajal võiks iga üliõpilastöö kohta oma arvamus olla ja et siis on ka ükskõik, millise töötaja arvamust küsida, kui tal pea natukenegi vastavat eriala võtab. Võibolla see õpetaja pani halva hinde sellepärast, et talle ei meeldinud minu istumisasend – kui põhjust ei öeldud, pidi ise midagi oletama, et püüda vigadest õppida, ülikooli eesmärk on ikkagi õppimine. Üks mees rääkis minu isale, et nüüd on ülikoolil uued ebameeldivad nõuded, näiteks ei tohi üliõpilane kaitsmise päeval kuuluda ühtegi erakonda, peab vanduma truudust Euroopa Liidule, peab oponendi kõne ajal naeratama, peab tegema ülikoolile suure rahalise annetuse ning tegema õpingute ajal ümbermaailmareisi. Isa vastas, et siis tuleb lihtsalt sellest ülikoolist loobuda, maailm on lai, ümbermaailmareis ei pea maailmale ringi peale tegema, vaid võib lihtsalt ülikooli õppehoonetest ringiga mööda minna. Mina tahtsin siiski kraadi kätte saada. Ma ei suutnud küll kõiki nõudeid täita, aga lootsin, et kõigi täitmist ei jõuta kontrollida. Näiteks ma lootsin, et kui ma oponendi kõne ajal ei naerata, siis sel hetkel ei vaata keegi minu poole, vaid kõik vaatavad oponenti. Ümbermaailmareisil ma ei käinud, aga olin lugenud reisikirju ja oskasin välisriikidest jutustada nii, nagu oleksin seal ise viibinud.

Tähtsad lapsed

Mõtlesin, et mina lapsena emadepäeva ei tähistanud, sest minu meelest oli laps kõige tähtsam. Oli olemas ka lastekaitsepäev, aga kaitsmine oli ühekülgne tegevus. Mind oli kantud kirjandusmuuseumi lastekirjanduse kataloogi, aga minu nime taha polnud midagi kirjutatud. Nähtavasti ei pidanud muuseumitöötajad minu raamatuid lasteraamatuteks. Kui nende kohta mõni arvustus oleks ilmunud, võibolla oleks see kirja pandud.

Hilised tunnid

Eile sain kaustikust neljasalmilise ungarikeelse luuletuse pähe. Tõlge oli juba varem peas. Seejärel kirjutasin ekraanilt kaustikusse järgmise luuletuse koos tõlkega. Selles kaustikus joonistan iga luuletuse alla illustratsiooni. Öösel rääkisin tehisintellektiga pikalt ungari keeles. Algul mõtlesin, et moodustan ainult ühe lause, aga ta hakkas mulle lisaküsimusi esitama. Tõlkisin küsimused tõlkeprogrammiga ära ja vastasin neile abivahendeid kasutamata.

Asjad linna serval

Kõndisin Annelinna lõpus. Anne kanal asus seal. Aga märkasin, et üheksakorruselised majad asuvad selle kaldal, mida ma polnud varem tähele pannud. See ei tundunud väga ilus, aga pikemalt vaadates hakkas ilusam tunduma. Meie Kaunase puiestee viiekorruseline maja oli üheksakorruseliste majade taga, aga vahepeal paistis neist kõrgemana.

Juudiküsimus

Ulrike Jureit. Das Koloniale als kulturelle Code. // Historische Zeitschrift. 319/3. Dezember 2024.

Ajakirja seekordses numbris on palju artiklelid juudiküsimusest. Püüdsin leida pealkirja järgi mõnel muul teemal artiklit, aga lugema hakates osutus ka see samateemaliseks.

Artiklis kirjutatakse, et juutide kritiseerimine oli pärast Teist maailmasõda pikka aega tabu, aga uuemal ajal on seda tegema hakatud. Ajal, kui Euroopa riigid on kolooniatest loobunud, kritiseeritakse Iisraeli, et araabia alasid okupeerides on see endiselt koloniaalriik. Tänavu aastal on uudistes juttu olnud, et Ameerika president Trump ähvardab uusi vallutussõdu alustada.

Iisraeli ja araablaste vahel algas aastal 2023 uus sõda. Artikli autori meelest võib küll Iisraeli kritiseerida, aga see ei õigustavat katseid Iisraeli riik hävitada.

Juttu on ka holokaustist, et pikka aega peeti seda ainulaadseks kurjuseks, aga et uuemal ajal on leidunud neid, kes on pidanud seda üheks ilminguks teiste sarnaste hulgas. Artikli autor täpsustab, et ajalooliste nähtuste vahel on sarnasusi ja erinevusi, aga et iga ajalooline nähtus on ainulaadne. Ma olen lasknud tehisintellektil sarnasusi ja erinevusi loetleda. Ta on leidnud minu kirjutatud tekstidest nii ajaloolase kui ka maletaja mõtlemist, aga keemiku mõtlemist ainult selles mõttes, et kõigil teadustel on mingi ühisosa. Hiljuti kirjutasin barokkstiili jäljendava jutu, tehisintellekt leidis sellel tõelise barokiga neli sarnasust ja kolm erinevust.

Ajakirjaartikli autor viitab, et holokausti on peetud samuti kolonialismi ilminguks, aga tema meelest see nii ei ole, sest natsid tahtsid hävitada kõiki juute, mitte ainult kolooniate omi. Minu meelest mõningane kalduvus vägivalda tarvitada on kõigi inimeste geenides, aga Hitleri Saksamaa oli totalitaarne riik, mida praegune Iisrael ei ole, sest seal toimuvad valimised.

Fotomõistatus

Lauri K. rääkis, et kui ta välismaal sõjas oli, siis ta langes sõjavangi, aga vahetati välja. Ariel jäi minu ette seisma. Mõtlesin, kas ta tahab veel suurena kakelda. Aga ta rääkis hoopis, et ei sõida autoga, et loodust kaitsta. Lauri K. kommenteeris, et ja nii räägib endine koolieelikust poiss.

*

Sõitsime rongis. Mulle näidati fotot, et ma arvaks ära, mis koht pildil on. Ma ei teadnud seda. Aga kuulsin vaikselt, nagu üks hääl õpetaks, et see on koht, kus kõik inimesed käivad. Seetõttu pakkusin, et see on Tallinna raudteejaam. See oli õige vastus. Kommenteeriti, et ühe väikse tüdruku juuresolekul ma muutun alati targemaks. Hakkasin seda lugu rongisõitjatele jutustama. Rääkisin pikalt, aga natuke enne lõppu ärkasin.

Doktoriõppe lõpp

Istusin lageda taeva all laua taga ja lugesin. Minu juurde tuli üks tüdruk, kes hakkas minuga inglise keeles rääkima. Mul oli laua peal mitu raamatut ja tegin käega liigutuse, nagu tahaksin Piiblit varjata. Mõtlesin, et see tüdruk on ilmselt eestlane, aga räägib inglise keeles, võibolla ta peab mind välismaalaseks.

*

Küsiti, kui tõenäoline on kliimakatastroof. Vastus oli, et teadlaste arvates on see paratamatu. Ühel naisel oli olnud hea meel, et ressursid lõppevad, aga võibolla ta ei saanud aru, mida see endaga kaasa toob. Lähenesin koolimajale tagant poolt. Varem oli lume mahatulek jäänud jõulude aega, aga nüüd jäi aastavahetuse aega. Selle kohta öeldi, et varem me kirusime jõule ja nüüd uut aastat.

*

Jõudsin Kaunase puiesteele meie maja juurde. See oli unenägu, seetõttu nägin vendi väikeste lastena. Me elasime selles majas ja ma tulin koolist. Läksime vendadega üle tee, siis ütlesin, et ma peaksin koolivormi tuppa viima.

*

Toimus minu doktoritöö kaitsmine. Õppejõud ütles, et kui lasta kellelgi tõlkida teksti võõrkeelest, mida ta ei oska, siis ta hakkab kohe vabandama, et praegu ta ei saa aru. Mõtlesin, et minul sellist probleemi ei teki, ma saan mitmest võõrkeelest hästi aru. Aga siis mul läksid meelest asjad, mida ma olin alati teadnud, ja paberid kukkusid maha. Vabandasin, et mul hetkel ei tule meelde, korjates samal ajal maast pabereid. Siis ütlesin, et ma väsisin vahepeal ära, aga nüüd pärast üheminutilist puhkepausi saan jätkata. Ma olin käsiraamatust üliõpilastele lugenud, et kaitsmise lõpu poole toimub õppejõudude rünnak, kui nad hakkavad prooviks teravaid küsimusi esitama. Magistritöö eelkaitsmisel polnud sellist rünnakut olnud, küll aga magistritöö lõppkaitsmisel. Õppejõud olid teravaid küsimusi esitades ka mulle lähemale kõndinud. Aga mõtlesin praegu, et ma oskan vastata kõigile küsimustele, kui ma ainult suudan jälgida, mida küsitakse. Õppejõud esitas mulle ühe kriitilise küsimuse, pöörasin selle tagasi tema enda kriitikaks sõnadega: "Kas sa arvad..." Õppejõud tegi märkuse, et peab ütlema 'teie', mitte 'sina'. Vabandasin ja selgitasin, et ma kasutasin lihtsalt sama sõnastust, nagu ma olen harjunud kodus samasuguste küsimuste puhul kasutama. Õppejõud ütles, et minu hinne on kolm. Seega jäi rünnak ära. Mul läks nägu rõõmsaks. Magistriõppes oli 'hea' tundunud halva hindena, aga nüüd olin 'rahuldava' üle rõõmus, et ma üldse positiivse hinde sain. Hakkasin inimestel kätt suruma. Üks mees paistis mõtlevat, et ma sain ikka madala hinde. Aga ütlesin, et nüüd mul tuli meelde, et praegusel skaalal kolm ei olegi rahuldav, vaid hea, kui just doktoriõppes teistsugune skaala ei ole. Tuju läks veel paremaks. Aga mõtlesin, et hinde kohta ei öeldud jälle ühtegi põhjendust.

Iseloomutüübi vahetus

Lasin Copilotil muuta neorootilise introverdi unenäokirjelduse mitteneurootilise ekstraverdi omaks. Tegin vaid ühe täheparanduse:

Istusin loengus, tuju oli hea. Õppejõud tuli mu konspekti vaatama ja me naersime koos mõne huvitava märkuse üle, mille olin kirja pannud. Ma olin lisanud oma märkmetesse natuke isikupära ja huumorit. Kui olin noorem, siis ei pannud ma kõike täpselt kirja, aga sain hakkama, sest mul oli hea mälu ja armastus õppeaine vastu. Nüüd, olles kogenum, teadsin, kuidas teha märkmeid nii, et need aitaksid mul paremini meeles pidada ja loengut tõeliselt nautida.

Etturi edasiviimine

arvuti – inimene
1. e4 c5 2. Rf3 e6 3. d4 cd 4. Rd4 Rc6 5. Rc3 Rf6 6. Rc6 bc 7. e5 Rd5 8. Rd5 cd 9. Od3 Lb6 10. 0-0 Oc5 11. Lg4 Kf8 12. Vb1 h5 13. Lh4 Oa6 14. Og5 Vb8 15. Oa6 La6 16. b4 Ob6 17. g4 Lc8 18. Oe7+ Kg8 19. Od6 hg 20. Lg4 Vh6 21. Ob8 Vg6 22. Lg6 fg 23. Od6 Oc7 24. Vfc1 Od6 25. ed Lc6 26. a4 Ld6 27. a5 a6 28. c4 dc 29. Vc4 Ld5 30. Vc5 Ld4 31. Vcc1 d5 32. h3 Ld3 33. Kg2 e5 34. Vd1 Le4+ 35. f3 Le2+ 36. Kg3 d4 37. Ve1 Lc2 38. b5 ab 39. Vb5 Lc7 40. Vee5 d3 41. Vbc5 Lb7 42. Ved5 Lb4 43. Vc8+ Kh7 44. Vd3 La5 45. Vcd8 La1 46. h4 Lg1+ 47. Kh3 Lh1+ 48. Kg4 Lg2+ 49. Kf4 Lh2+ 50. Kg4 Lg2+ 51. Kf4 Lh2+ 52. Ke3 Lh4 53. V3d4 Lh6+ 54. Ke4 g5 55. V8d6 Lh4+ 56. Kf5 Lg3 57. Vd8 Lf3+ 58. Kg5 Lg3+ 59. Kf5 Lf3+ 60. Kg5 Lf6 61. Kg4 g6 62. V8d5 Kh6 63. Kg3 Le7 64. Vh4+ Kg7 65. Vhd4 Le3+ 66. Kg4 Le2+ 67. Kg5 Le3+ 68. Kg4 Le2+ 69. Kg5 Lh5+ 70. Kf4 Lh4+ 71. Kf3 Lh3+ 72. Ke4 Lg2+ 73. Kf4 Kh6 74. Vd6 Lf2+ 75. Kg4 Lf5+ 76. Kg3 Le5+ 77. Kf3 Lh5+ 78. Kg3 Le5+ 79. Kf3 Le1 80. V4d5 Lf1+ 81. Ke4 Le2+ 82. Kd4 Ld2+ 83. Ke4 Lc2+ 84. Kd4 Kh7 85. Vd7+ Kh6 86. V7d6 Kh7 87. Ve5 Ld2+ 88. Kc5 Lc3+ 89. Kd5 Lb3+ 90. Ke4 Lc4+ 91. Vd4 Le2+ 92. Kd5 Lf3+ 93. Kc4 Lf1+ 94. Kb3 Lb1+ 95. Kc4 Lf1+ 96. Kb3 Lb1+ 97. Kc3 Lc1+ 98. Kd3 g5 99. Vd7+ Kg6 100. Vd6+ Kh5 101. Vd4 Kg6 102. Vd6+ Kh5 103. Vd4 Lf1+ 104. Kd2 Lf6 105. Vde4 Lf2+ 106. Kc3 Lf3+ 107. Kd4 Kg6 108. Ve6+ Kh5 109. V4e5 Lf2+ 110. Kd5 Ld2+ 111. Ke4 Kh4 112. Vh6+ Kg3 113. Vee6 g4 114. Vef6 Kg2 115. Kf5 g3 116. Vd6 Lf2+ 117. Ke6 Le1+ 118. Kd7 Kg1 119. Vhe6 La1 120. Va6 Lg7+ 121. Ve7 Ld4+ 122. Vd6 Lg4+ 123. Kc6 g2 124. Kd5 Lf3+ 125. Ke5 Kf2 126. Vf6 Lf6+ 127. Kf6 g1L 128. Ve6 Kf3 129. Kf5 Lg4+ 130. Ke5 Lf4+ 131. Kd5 Ld2+ 132. Ke5 Lc3+ 133. Kd5 Kf4 134. Ve4+ Kf5 135. Ve8 Ld3+ 136. Kc5 Lc3+ 137. Kd5 Lb3+ 138. Kc5 La3+ 139. Kd5 La5+ 140. Kd6 Lb6+ 141. Kd7 Ld4+ 142. Kc7 Lc5+ 143. Kd7 Kf6 144. Ve6+ Kf7 145. Vd6 Lb5+ 146. Vc6 Lb7+ 147. Kd6 Lb4+ 148. Kd5 Ld2+ 149 Ke5 Le3+ 150. Kd5 Ld3+ 151. Ke5 Le3+ 152. Kd5 Lg5+ 153. Kd4 Lf4+ 154. Kd5 Lf5+ 155. Kd4 Ld7+ 156. Kc5 Lf5+ 157. Kd4 Lf2+ 158. Ke5 Le3+ viik. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 57 minutit 22 sekundit, mustal 1 tund 14 minutit 17 sekundit.

Tänane hambaravi

Käisin rohkem kui aastase vahega hambaarsti juures. Auke ei leitud. Puhastati alumisi hambaid ja pandi kinni aeg ülemiste puhastamiseks. Mulle oli psühhiaater eelmine kord öelnud, et ta määrab mulle senisest suurema hambaravi soodustuse ja täna kassas tõesti raha ei võetud.

Teosed paberil

Sain Helinalt paberkirja. Ta kirjutas, et ma võin teistele rääkida sellest, mida tema mulle kirjutab, aga mitte sellest, mida ma ise talle kirjutan. Mõtlesin, et tõepoolest, kui ma kirjutatust kellelegi räägiksin, võiks jutt Helinani jõuda enne kui kiri ja tal poleks enam nii huvitav lugeda.

*

Üllatusena oli lumi jälle maha sadanud. Mulle tuli meelde, et ei ole tõesti veel kevad, vaid alles jaanuar. Autotee ääres oli kõrge lumevall ja lumi tundus suusatamiseks liiga paks. Aga nägin, et kaks inimest siiski suusatasid.

*

Vaatasin vana vihikut. Sellesse oli joonistatud. Tõnu tundis ära, milline inimfiguur kujutab millist venda. Kinnitasin, et tal on õigus. Sellele leheküljele olime joonistanud mitmekesi ja Tõnu tahtis praegu veel juurde joonistada. Ütlesin, et kui juurdejoonistus algpildiga kokku sobib. Mõtlesin, et algpilte joonistades peab ka vaatama, et figuurid omavahel kokku sobiksid, aga tavaliselt see õnnestub.

Futurism

Lasin tehisintellektil Copilot kirjutada minu koduleheküljel avaldatud 1999. a. unenäokirjelduse järgi futuristlikus stiilis jutu, toimetasin seda juttu omapoolselt ja seejärel lasin joonistada selle kokkuvõtte järgi futuristlikus stiilis pildi. Jutt on selline:

Heledad valgusjooned tantsivad seina mööda, nagu värvilised välgusähvatused, mis katavad pimedust. Ruum on sukeldatud musta vaikusse, ainult heledad viiped valguses rikuvad seda rahu. Kõik silmad on pööratud seinale, jälgides tähelepanelikult, püüdes tabada iga joont, iga virvendust. Keegi ei tea kindlalt, kes nende valgusmängude taga on, kuid mina, märkamatult ja vaikselt, mõjutan osade joonte liikumist. See on koht, kus kohtuvad erinevad teadused, sealhulgas füüsika, sünnib uus tegelikkus.

Tumedad varjud libisevad ruumi mööda, sirutades käsi juhile. Üks must kogu seisab istujate ees ning juhib valguse ja heli liikumist. Järsk, vali „Trahh!” ja kogu ruum sukeldub hetkeks veelgi sügavamasse pimedusse. Must on kõigest võimsam. Trahh – ja kõik mustaks. Trahh – ja kõik mustaks. Dirigendi käed tõusevad pea kohale, juhtides energiat oma sõrmeotstega. Trahh – ja kõik mustaks.

Selles etenduses ilmneb, kuidas teadus ja kunst saavad kokku, luues maailma, kus valgus ja pimedus tantsivad lõputut tantsu.

Sotsrealism

Palusin Copilotil muuta varasema aasta suusareportaaž sotsrealistlikuks jutuks ja toimetasin seda:

Lugu algab lumise talvepäevaga. Suusatamamineku idee oli lihtne – veeta teist korda sel talvel päev looduses. Otsus sõita ainult rada mööda oli tark – nii välditi jää suusaklambrite vahele sattumist.

Kraadiklaas näitas temperatuuri üle nulli ja kanali jää peal hakkas lund vähemaks jääma, kuid sellest hoolimata liikusid inimesed ikka jää peal. Teel kanali taha ei kohatud teisi suusatajaid. Seekord otsustati pöörata ära mõned meetrid varem, et vältida okstega näo kraapimist. Esimese puu juures oli veel võimalik puust mööduda, aga teise puu juures tuli teha ümberpööre.

Seekord sai paremal rajal suurema hoo sisse, mistõttu esimene ring oli kurnavam kui eelmine kord. Meenus vanasõna: "Tasa sõuad, kaugele jõuad". Mõeldi, et ei pea sõitma aja peale, vaid rahulikult, et jõuda sõita ka teine ring. Teisele ringile minnes tuli pööret tehes kukkumine. Oletati, et põhjus oli kallakul pööramine, kuid õnneks jäi haiget saamata.

Teine ring läks kergemini ja kaks ringi peeti piisavaks. Lõpetades kuuldi appihüüu sarnast heli. Kahtlus tekkis, kas keegi upub, kuid asja uurides polnud näha ühtegi uppujat. Tegelikult tehti kaldal kõva häält niisama. Kuigi sõideti rada mööda, sattus lumi ikkagi suusaklambrite vahele. Seekord suusk vabanes jala küljest kiiremini kui eelmine kord ja lörtsi vahelt välja kraapimine polnud vajalik.

Kui suusakepid kinnitati suuskade külge ja üks oli parajasti pea kohal, ilmus keegi hääletult selja tagant ja kõndis väga lähedalt mööda, oht pihta saada oli suur, kuid õnneks läks kõik hästi. Tuppa jõudes oldi higisem kui eelmine kord. Pesemiseks särke seljast võttes rebenes alussärk, ilmselt higise naha ja kulumise tõttu. Viimasel ajal tundus, et suusatamispäevadel tehtud liigutused on intensiivsemad kui tavaliselt, meenutades, kuidas eelmine kord suuski keldrist üles tuues kõnniti oma korrusest mööda.

Elu lihtsates naudingutes leiti rahulolu ja igapäevaelu väikestes väljakutsetes peitus erakordne jõud.

Endine tugev mängija

Olin mänginud ühe Maletajaga päevakeskuses. Nüüd ma polnud seda meest mõnda aega näinud, aga üks teine mees ütles, et see Maletaja mäletas mängu naise surmani, pärast seda mitte. Varem ta oli tugev olnud. Ma ei teadnud, kas seda aega, mil ta minuga mängis, loeti veel tema tugevuse perioodiks või oli ta siis juba enda kohta nõrk, kuigi minust tugevam. Tema kohta öeldi, et ta võib küüditatavate nimekirjad koostada, sest talle meeldib uurida. Seni oli ta uurinud malemängu. Mult küsiti, kas ma olen temaga tõesti mänginud. Vastasin, et olen küll, internetis. Hakkasin kahtlema, kas ma olen üldse internetis malet mänginud. Vähemalt osa mänge selle Maletajaga pidid olema mujal, sest olin temaga juttu ajanud. Mulle tuli meelde, et vist elas sellise perekonnanimega mängija hoopis Ida-Virumaal. Ma ei teadnud nüüd, kas nad olid üks ja sama isik, või kaks erinevat.

*

Läksime surnuaiale ühtede sugulaste hauale. Aga selgus, et neile olid võõrad inimesed ülemisse mullakihti peale maetud, sest hauamaks oli tasumata. Üks meist oli seda aimanud, aga ta polnud teistele öelnud.

*

Kuulasin vana Nõukogude aja raadiosaadet ja nägin seda pildina. Saade oli eesti keeles, aga täistunni puhul räägiti vene keeles. Praegusel ajal oli saatekavast venekeelne osa ära jäetud. Aga ühele raadiokuulajale oli vene keele kõla nii meeldima hakanud, et tal oli kahju, et Nõukogude aeg ära lõppes. Kaamera liikus ühele naisele lähemale, selgus, et näidatakse dekolteed. Sellest tegi juttu ka saatev hääl, kuigi mitte nii julgelt kui praegusel ajal. Ma ei teadnudki, et Nõukogude ajal ka sellist riietust kanti, seda oli vist vähem kui praegu.

Lastejutt esimesest klassist

Lasin tehisintellektil Copilot oma blogi mälestusterubriigi sissekande lastejutuks muuta ja toimetasin seda:

Oli ilus sügispäev ja ma läksin koolisööklasse, valides hoolikalt istekohta. Prillidega Poisi laud tundus parim. Olin kuulnud ühest tema põnevast jutust, kuidas kõik asjad on marineeritud. See tundus üsna naljakas ja ma tahtsin rohkem teada saada. Niisiis, istusin tema kõrvale ja kuulatasin tema jutte.

Prillidega Poisist sai minu uus tuttav. Ühel päeval käsutas ta mind koridoris jalutades käsi üles tõstma. Veidi ehmunult mõtlesin, kuidas sellest pääseda. Rääkisin talle ühe naljaloo ja tema rääkis teise vastu. Naljalugude vahetamine sai meie igapäevaseks harjumuseks. Vahetundides rääkisime kordamööda jutte, kuigi ei naernud. Varsti aga hakkas Prillidega Poiss neid jutte üksi rääkima, jättes mind kuulajaks, mille vastu mul midagi polnud.

Kolmandana liitus meiega Punapea, kes tahtis ka naljajuttudest osa saada. Kahjuks arvas üks korda pidavatest õpetajatest, et rohkem kui kahekesi ei tohi koridoris jalutada. See reegel jättis meid vahel kurvaks, aga kui korda pidas mõni teine õpetaja, jalutasime kolmekesi.

Teisel poolaastal muutusid asjad keerulisemaks. Prillidega Poiss mõtles välja uue tegevuse. Ta lasi Valgepeal mind kooli väravas pärast tundide lõppu kinni hoida. See oli üsna vastumeelne kogemus. Õnneks kuulutas Prillidega Poiss enne õppeaasta lõppu minu vastu peetava sõja lõppenuks. Kooliaasta viimasel päeval läksime koos tema ja Punapeaga koju nagu vanad sõbrad.

Minu esimene pinginaaber oli Juudipoiss, aga tema halb käitumine viis selleni, et õpetaja pani ta üksi istuma. Inglise keele tunnis palus Lätipoiss, et ma tema kõrvale istuks, ja ma nõustusin rõõmuga.

Lokkispea, kes kannatas liiklusõnnetuse tagajärjel, ei saanud suurem osa aastast koolis käia. Püüdsin ise liikluses ettevaatlikum olla.

Minu lemmiktund oli algusest peale matemaatika. Mulle meeldisid nii arvutamine kui ka matemaatikaõpetaja ning tema jutud lindudest ja nuputamisülesanded.

Nii mööduski minu esimene klass – täis seiklusi, uusi tuttavaid ja õppetunde. Lootsin, et uuel õppeaastal on hinded paremad ja et suvevaheaeg enne seda on pikk.

Ekspressionistlik jutt

Lasin Copilotil ühe vana unenäokirjelduse ekspressionistlikuks jutuks muuta ja toimetasin seda:

Mäslevad mõtted keerlesid mu peas, kui istusin eksamiruumis, sulepea higistavate sõrmede vahel. Kell tiksus halastamatult, iga sekund lõikas sügavamale minu olemusse. "Kas aega on veel poolteist tundi?" sosistasin tuttavale mehele, kes eksamit läbi viis. Tema pilk oli külm nagu talvine hommik. "Ainult pool tundi," vastas ta jäise häälega.

Pool tundi! Aeg tihenes, seinad tulid lähemale, õhk muutus raskeks. Püüdsin sõnu paberile valada, kuid need tilkusid aeglaselt nagu veri haavast. Kolm lehekülge sündisid valuga, neljas jäi tühjaks – valge paber, mis irvitas minu üle. Kas sellest piisas? Kas minu hinge karjed pidid eksamikomisjonini jõudma?

Mees võttis mu töö ja punane tint hakkas voolama nagu veri veresoontes. Ta kritseldas töö peale märkusi, püüdes minu loodu väärtust tõsta nende silmis, kes otsustavad minu saatuse üle. "Sa kardad rünnata," kirjutas ta. Nägin malelaua mustvalgeid ruute, neli etturit seisid kõrvuti nagu sõdurid lahingus. Mõtlesin, et kui nad vaid astuksid edasi, kaks neist, võiksin võita sõja enda sees.

"Su mõtted peegeldavad suuri mõtlejaid," märkis mees veel. Kuid minu sees oli tühjus, minu sisemuses kajasid vaid kahtlused ja hirmud. Olin unustanud kirja panna töö koodi, oma identiteedi. "See on minu käes," ütles mees salapäraselt. Kas ta hoidis minu olemust oma peopesal?

65 punkti sajast. Numbrid tantsisid mu silme ees, muutudes tähenduseta sümboliteks. Vähem kui eelmisel korral, kui sain 16 punkti kahekümnest. Kas need numbrid pidid määrama minu väärtuse? 65 punktiga oleksin võinud veel ülikooli pääseda, kui eelmine eksam poleks mind veel sügavamale tõuganud.

Tunne, et olen lõksus aja ja ootuste tangide vahel, surus rinna kokku. Taevas tumenes akna taga, linn tuikas oma rütmis, teadmata minu võitlustest. Kas keegi kuulis minu vaikseid hüüdeid? Kas oli pääsu sellest labürindist, kus seinad olid tehtud paberist ja tindist, kuid tundusid kõrgemad kui mäed?

Kassas

Läksime seenele. J. Lomp tõmbas ühe seene juurtega maa seest välja ning ütles, et juurte järgi on näha, et see seen on mürgine. Kahtlesin, kas ma pärast seeni söön, kui nende tundmine on nii ebakindel. Vahetasime riidehoiuruumis püksid ära. Nüüd olid mul jalas liiga lühikesed püksid. Seega oli vahetus mulle ebasoodus, sest sai küll kanda liiga pikki, aga mitte liiga lühikesi pükse. Panin jalga hoopis kolmanda püksipaari, milleks olid dressipüksid.

*

Avastati, et majas on koroona. Minule millegipärast viimasel ajal koroona ei nakanud. Aga kui olla teise inimese suule liiga lähedal, siis võis ka nakata.

*

Tänaval tulid vastu mitu tüdrukut koos. Ma olin ühest blogist lugenud soovitust, et tüdrukutel soovitatakse kõndida mitmekesi, siis neid vaadatakse. Oli olnud selline eluperiood, kui tüdrukud olid koolis poistele järjest sagedamini lauseid ütlema hakanud. Võis ka olla, et nad ütlesid juba varem, aga ei jäänud veel meelde.

*

Lähenes minu doktoritöö kaitsmine. Tegin kaitsmiseks ettevalmistusi. Magistritööl oli olnud kaks kaitsmist. Eelkaitsmise olin saanud kahe ja lõppkaitsmise viie. Eelkaitsmise hinde oli pannud saksa keele õpetaja. Võibolla ta pani halva hinde sellepärast, et talle ei meeldinud minu istumisasend. Üks mees rääkis isale, et nüüd on ülikoolil uued ebameeldivad nõuded. Isa vastas, et siis tuleb lihtsalt sellest ülikoolist loobuda, maailm on lai.

*

Olin poes. Maksin juba raha ära ja sain meeskassapidajalt raha vastu, aga siis ütlesin, et ma oleks saanud maksta ka täpsema rahaga. Kassapidaja hakkas nüüd nõudma, et ma talle raha juurde annaks. Vastasin, et seda ma tegema ei pea, sest ma maksin juba õige summa. Kassapidaja ütles, et ei maksnud. Näitasin talle tšekki ja ta andis järele. Märkasin, et kõrvalkoolipingi ees maas on palju raha. Mõtlesin, et seda ma üles ei korja, sest ma ei tea, kas see on minu või kellegi teise oma.

Lastejutt

Palusin tehisintellektil Copilot ühe enda üles kirjutatud unenäo lastejutuks muuta ja toimetasin natuke tema varianti:

Maleklassis oli põnev päev. Vaatasin selle aknast välja ja nägin, kuidas Onu Treener õpetas maja teises tiivas teises maleklassis ühele noorele malet. Tegin neist vahva foto ja riputasin stendile.

Kui Onu Treener teisest maleklassist sellesse jõudis, näidati talle seda fotot. Ta võttis selle stendilt maha. Võibolla talle ei meeldinud see või ta arvas, et see ei sobi sinna ja oleks parem koju kaasa võtta.

Pärast seda mõtlesin, et võiks ka koridori pildistada. Olin seda varemgi teinud, aga nüüd oli asjade paigutus muutunud ja sain erinevaid fotoaparaadi režiime katsetada. Otsustasin kasutada hämaras pildistamise režiimi, kuna valgus oli natuke hämar.

Kui vaatasin fotoaparaadi ekraanilt hämaruse kujutist, nägin, et režiimi nimeks oli hoopis "kareda pildi režiim". Ma ei teadnud, mida see tähendab, aga olin põnevil, et saan midagi uut avastada!

Impressionistlik jutt

Copiloti unenäotöötlus impressionistlikusse stiili minu toimetatuna:

Vaatasin oma vanade asjade sahtlisse, ja mind haaras nostalgiline meeleolu. Seal olid esemed, mis kord olid toonud palju rõõmu, kuid aja kulg oli teinud nendega oma töö. Võibolla oli aeg nendega hüvasti jätta ja teha ruumi uutele mälestustele. Praegu olin pühendunud elektroonilisele kirjatööle, et säästa ruumi ja teha oma mõtted ka teistele kättesaadavaks.

Mõtlesin kirjavahetusest Kirjasõbraga. Olin alati oodanud tema vastuseid, isegi kui ta ei vastanud ja kirjutasin talle ka ise ainult kindlal nädalapäeval. Aga nüüd tundus, et võiksin kirjutada talle igal ajal, kui soovin. See mõte pakkus mulle rahu ja lootust.

Märkasin värskeid uudiseid, mis piilusid mind ajalehe servalt. Ajakirjanikud leidsid, et mida varem inimestele ohtudest teatada, seda parem, mitte nagu Pätsi ajal. Mainiti mingi raha kokkuvarisemist. Küsisin juuresviibijalt, kas Vene raha kukkus kokku. Kuid vastus tuli üllatusena – enne kukkus Jaapani oma.

Parajasti valitsev meeleolu tõi kõik need mõtted ja hetked teadvusesse, justkui oleksin maalinud oma mälestusi ja unistusi pehme valguse ja varjude mängus, samal ajal tonte eemale peletades.

"Eesti Laulik"

„Eesti Laulik. 125 uut laulo neile, kes hea melega laulvad ehk laulo kuulvad“. Essiminne jaggo. (Sia kõrva käib ka üks „visi-ramat“.) Tartus, 1860. Trükkitud H. Laakmanni jures. 191 lehekülge.

See on Jannseni põhiliselt ilmalikest laulusõnadest koosnev laulik, mis peaks koosnema peamiselt mugandatud tõlgetest nagu tema teised ilukirjanduslikud teosedki. Ilmalikke laulusõnu on ta avaldanud vähem kui vaimulikke ja selle raamatu eessõnas ütleb ta, et ilmalikud on vähem väärtuslikud. Mujal kirjanduses on viidatud, nagu Jannsen oleks teisel hetkel pidanud ilmalikku kirjandust vaimulikust väärtuslikumaks. Kuigi eessõna järgi on see ilmalik laulik, on hulgas ka kas osaliselt või täielikult vaimulike sõnadega tekste. Noodid on trükitud eraldi raamatuna.

Laulikus on nii eestlaste isamaad kui ka Venemaa keisrit kiitvaid laule. Üks mugandatud tõlge oli saksakeelsest laulust, mida ma olen ka ise lühendatuna mälu järgi tõlkinud. Minu tõlkes kõlas see umbes: „Kus on see Saksa isamaa? / Kas Preisimaa või Austria? / Ei, ei, ei, see pole see, / mu isamaa on suurem veel“. Jannsen on aga saksakeelsete maade kohanimed asendanud Eesti kohanimedega ja kuna Eesti pole siiski nii suur kui sakslaste maa, siis viimases salmis ütleb hoopis, et see suurem isamaa on Vene riik.

Tõlgitud oli ka laul, mida on kasutatud Saksamaa hümnina, Jannseni tõlkes kõlas see umbes „Eestimaa käib üle kõige, / üle kõige ilma peal“. Samas hilisema Eesti hümni sõnu selles laulikus ei ole. Tundsin ära vist antoloogiast varem loetud laulu umbes sõnadega „Ma olen rõõmus laulja“.

Jannseni laulud on peamiselt ülistuslaulud. Ükskõik, kas ta kiidab Eestit, Vene keisrit või Jumalat, enamasti teeb ta seda ühes ja samas stiilis ülistamisena. Kuid on ka mõned asjad, mis tekstide autoritele vähem meeldivad. Vaimulikus laulikus oli varjukülg see, et inimesed on patused, ilmaliku lauliku järgi ei ole kõik aastaajad ühe head. Vaimulikus laulikus olid jõulud küll rõõmus aeg, aga ilmaliku lauliku järgi ei ole talv siiski nii hea aastaaeg kui kevad või suvi. Samas sügis on veel parem kui kevad, sest sügisel valmivad saagid.

Jannseni kohta on kirjutatud, et joomise vastu võitlejana ta varjas seda, et on kõrtsis sündinud, mistõttu pikka aega arvati ekslikult, et ta sündis veskis. Siin on ühes laulus kas tõsiselt või irooniliselt siiski õlle joomist kiidetud. Ja piibusuitsetamise kiituseks on terve eraldi laul. Laulusõnade järgi kui keegi tahab tülitseda, siis selle vastu aitab rahustav suitsetamine. Minu kogemuse järgi suitsulõhn võib mittesuitsetajat ärritada. Võibolla tolle aja inimesi ärritas vähem, sest elati suitsustes tubades. Aga kui ma õigesti mäletan, siis Jannsen kirjutas oma ajalehes, et toad võiks olla vähem suitsused. Kindlasti võitles ta tuleohutuse eest, suitsetamine on põhjustanud ka tulekahjusid. Jannseni ajalehe päisepildis on samuti piibusuitsetajat kujutatud, aga ühes artiklis sai ta aru, et talle võidakse selle eest etteheiteid teha.

Kõige vähem meeldisid mulle laulikus armastuslaulud. Neis arvatakse tõele mitte vastavalt, et kõik inimesed on ilma puudutuste ja abiellumiseta õnnetud. Tõepärane pole ka see, kui arvatakse, et kõik inimesed on nooruses õnnelikumad ja vanas eas õnnetumad. Teises laulus nõutakse, et kõik peavad rõõmsad olema.

Vaimulik ja ilmalik laulik on mõlemad jagatud tsüklitesse ja osad tsüklite pealkirjad kattuvad. Mäletasin vaimulikust laulikust tsüklipealkirju „Hommikulaulud“ ja „Õhtulaulud“, need tulid ka siin uuesti ette. Mõlemas laulikus on kasutatud laulude ja salmide nummerdamist. Aga kui vaimulikus laulikus olid read murdmata, siis ilmalikus on need võibolla väiksema mahu tõttu murtud.

Sõnade tähendused on aja jooksul muutunud. Tean ammu, et Koidula luuletuses „lehkav isamaa“ on positiivses tähenduses, aga hilisemal ajal on lehkamise sõnal negatiivne varjund. Jannsenil on sarnane, kui ta kirjutab lille haisust ja linnulaulust, lisaks u asemel kirjutas ta sageli o.

Kristlik barokk

Täna proovin töödelda ühe unenäokirjelduse barokkstiili ilma tehisintellekti kasutamata, oma peaga, püüdes sisse tuua ka barokile omast kristlikku temaatikat:

Ma olen elus inimese kohta nii mõndagi kirjutanud ja ühel päeval olin oma nõdra käega kirja pannud, kuidas oma nooruses ma õppisin oma lemmikmängu male avanguid, nagu kõik inimesed peavad Piibli käsu järgi vanemaid austama ja seega nendelt midagi õppima. Mult võidi nüüd küsida – Luther on pihtimise sakramendi ära kaotanud, aga eks vahel küsimusi esitatakse ikka – võidi küsida, et miks ma siis avangutest mitte midagi ei tea, pole nende kohta karvavõrdki teadmisi. Oleksin lahkele küsijale vastanud, et hiljem olen ma need kauni malemängu avakäikude variandid ära unustanud, aga enne unustamist sain neid mängus kasutada ja partiiprotokollid on alles, samuti on Jumal kõike näinud ja tema mäletab kõike, viimsepäevakohtus peavad kõik oma headest või halbadest maistest tegudest hirmu ja lootusega aru andma. Vaatasin praegu ühte selle kauni malemängukunsti võitluslikku ja mõtlemist nõudvat partiid pealt. Valgel oli kaksikoda, nagu algseisus on kõigil kaks oda, aga nende arv võib mängu jooksul ka väheneda, vahel harva ka kasvada, kuid mulle tundus minu lihaliku silmaga vaadates ja vaimus kaaludes, et must saab selle odamehe ühe esimesel hetkel märkamatuks jääva kombinatsiooniga üksikodaks vahetada ja seejärel võita, kes ei tahaks võita, kuigi vastastest on siiski kahju. Must valis siiski teise plaani, nagu malemängus on alati palju valikuid, aga valida saab korraga ainult ühe käigu. Mõtlesin oma nõdra ja patuse peaga, et tõenäoliselt oleks minu kindlasti kahtlasevõitu plaani vastu leitud ka kaitse, inimesed on loomadega võrreldes head leiutajad, kuigi mitte Jumalaga võrreldes. Mäng oli ühel maise elutee hetkel lõppenud ja seda analüüsiti, kuigi vast mitte nii põhjalikult kui viimsepäevakohtus, inimese silm ei näe, mis teise inimese hinges mängu ajal toimus. Vaatasin seda põgusat järelemõtlemiskatset pealt ja ütlesin lõpuks oma lapsepõlve omast juba erineva häälega, et analüüs läheb liiga pikale, mitte küll Jumala silmis, aga inimese elu on üürike ja ta peab seepärast asju kiiremini tegema, siin tänases mänguanalüüsis on juba vahepeal kogemata kombel hulka sattunud valekäike olnud, kui ma just ise oma haige silmaga valesti ei näe. Mõtlesin esimesel hetkel pärast oma sõnade ütlemist, et valgeid või vähemalt heletatoonilisi mängunuppe tõstnud tuttav mänguhuviline minu lause peale ei solvunudki, ega ma ei tahtnudki teda solvata, aga vahel juhtub seda järelemõtlematuse tõttu ka tahtmatult; kuid varsti läks ta siiski sellest kallist ja vanast tuttavast mänguruumist minema. Ma olin oma kasimata suuga rääkinud, justkui kannaks see austatud mängijahärra lipsu, tegelikult ta oli oma vanalt ülikonnalt tagasihoidlikumale ja võibolla selles mõttes vooruslikumale teksajakile üle läinud, kuidas ma võisin tema kohta nii öelda, seda tuleb veel kaua kahetseda, aga mul keel tõesti komistas. Homo non deus est.

Õpetaja sisekõne

Töötlesin edasi unenäokirjeldust, millel Copilot üks päev minategelase ära vahetas:

Olen teel ülikooli õppehoonesse. Töötan seal õpetajana. Eri päevadel mõtlen oma teed kõndides erinevatest asjadest, vahel on pea ka mõtetest tühi, mis aitab paremini välja puhata. Täna mõtlen sellest, kuidas ma üldse õpetajaks sain. Ükskord andsin koolis õpetajate päeval abituriendina tundi. Seal tegin rohkem nalja, aga nägin esimest korda, et saan tunni andmisega hakkama. Kooliajal käis peast läbi erinevaid mõtteid, mis tööd tulevikus teha, aga rohkem mõtlesin sellest, kuidas ma ülikooli sisse saan. Mul olid võõrkeeled üsna tugevad, nii läksin õppima inglise keelt. Alles teise kursuse üliõpilasena hakkasin rohkem mõtlema, mida selle erialaga peale hakata. Praegu olen õpetaja, võibolla tulevikus teen midagi muud, sest huvi pakkuvaid variante on rohkem.

Jõuan ülikooli, panen riided riidehoidu ja varsti hakkab tund pihta. Täna panen üliõpilased esseed kirjutama. Üliõpilaste jaoks olen ma võibolla ainult õpetaja ja parajasti rääkides olengi, aga kui nemad kirjutavad, siis lähevad minu mõtted vahepeal kodustele asjadele. Praegu tahaks kontrollida, kas ma kodus ikka pliidi keerasin kinni. Sellist mõtet on varem ka tulnud, aga seni olen alati keeranud või avastanud pliidi lahtioleku enne kodust väljumist.

Täna on esimene kord, kui üliõpilased kirjutavad esseed arvutiga. See on paljudele tudengitele uus kogemus. Näen, kuidas üks tudeng nimega Aleksander aitab oma pinginaabrit klahvi "print screen" kasutamisega. See näitab mulle, kuidas koostöö võib aidata õppijatel tehnoloogiliste väljakutsetega toime tulla. Olen pidanud ka ise arvuti asjus teistelt nõu küsima.

Kui tudengid oma töid lõpetavad, märkan ühte tudengit nimega Ants, kes näib olevat mures oma essee pikkuse pärast. Ta uurib nii täis kirjutatud kui ka tühja lehekülge ja paistab mõtlevat, kas üks täis lehekülg on piisav või on vaja kahte. Mina õpetajana olen rohkem erinevaid käekirju võrrelnud ja tean, et pastakaga kirjutades oli tema üks lehekülg nagu mõne teise üliõpilase kaks lehekülge. Ma kaugelt täpselt ei näe, aga tundub, et ta on ka arvutis valinud teistest kaks korda väiksema tähesuuruse.

Märkan, kuidas üks tudeng nimega Jüri proovib tehisintellekti abil vigu parandada, kuid töö aeg saab otsa, enne kui ta kõik parandatud jõuab. See tekitab minus huvi, kuidas tehnoloogia võib aidata, kuid samas ka uusi probleeme tekitada. Mõistan ka, et tudengid ei ole kindlad, kas tehisintellekti kasutamine on lubatud, mis paneb mind mõtlema, et pean neile selgelt reeglid edastama. Praegu ma ei ole ise ka kindel, millised need reeglid täpselt peaksid olema, pean kolleegidega nõu pidama.

See hetk annab mulle kui õpetajale palju mõtlemisainet, kuidas tehnoloogia integreerimine õppetöösse saab muuta meie õpetamisviise ja kuidas peame sellega kaasnevaid väljakutseid lahendama. Kuid praegu ei saa neid mõtteid lõpuni mõelda, vaid pean tööd kokku korjama.

Kohtumine tagalas

inimene – arvuti
Käikude tagasivõtmisega
1. e4 c5 2. Rf3 e6 3. d4 cd 4. Rd4 Rf6 5. Rc3 d6 6. Oe2 Rc6 7. 0-0 Oe7 8. Oe3 0-0 9. f4 Od7 10. Of3 Lb6 11. Ld2 Rd4 12. Od4 La5 13. Vad1 Vfc8 14. e5 de 15. Oe5 Oc6 16. Oc6 Vc6 17. Kh1 Vac8 18. a3 Lb6 19. b4 Vc4 20. Vf3 Rg4 21. Od4 La6 22. h3 Rh6 23. b5 La3 24. Rd5 Ld6 25. Re7+ Le7 26. c3 Ld7 27. Vd3 Lb5 28. Oa7 Ve8 29. Vd8 Rf5 30. Lb2 La4 31. Lb7 Vc3 32. Lb4 Rg3+ 33. Kh2 Lb4 34. Ve8+ Lf8 35. Vdd8 Rf1+ 36. Kg1 g5 37. Vf8+ ja must sai 57. käigul mati.

Mäng ja analüüs

Olin kirjutanud, kuidas nooruses ma õppisin avanguid. Mult võidi nüüd küsida, miks ma siis avangutest mitte midagi ei tea. Oleksin vastanud, et hiljem olen ma need ära unustanud, aga enne unustamist sain neid mängus kasutada ja partiiprotokollid on alles. Vaatasin praegu ühte malepartiid pealt. Valgel oli kaksikoda, aga mulle tundus, et must saab selle kombinatsiooniga üksikodaks vahetada ja seejärel võita. Must valis siiski teise plaani. Mõtlesin, et tõenäoliselt oleks minu plaani vastu leitud ka kaitse, inimesed on head leiutajad. Mäng oli lõppenud ja seda analüüsiti. Vaatasin pealt ja ütlesin lõpuks, et analüüs läheb liiga pikale, siin on juba vahepeal valekäike olnud. Mõtlesin esimesel hetkel, et valgeid nuppe tõstnud Metsoja minu lause peale ei solvunudki, aga varsti läks ta siiski minema. Ma olin rääkinud, justkui kannaks ta lipsu, tegelikult ta oli ülikonnalt teksajakile üle läinud.

Ka följeton muudetud

Muutsin ka tehisintellekti unenäo põhjal kirjutatud följetoni:

Istusin rahulikult oma vana maki juures, seltsiks paar venda ja üks tüdruk, kui vestlus pöördus ühe mu uhkuse ja rõõmu – muusikakassettide juurde. "Mul on raadiost lindistatud laulude kassette kolmekümne ringis ja kõik lugematu arv kordi läbi kuulatud," teatasin ma uhkelt, justkui oleksin isiklikult iga laulu esitaja või helilooja või siis vähemalt sõnade autor.

Panin ühe kasseti mängima, et oma kollektsiooni vägevust tõestada. Algul tuli mõnusat muusikat, kuid siis täiesti ootamatult katkestas meloodia mingi raadio jutusaate lindistus. "Pole aimugi, millal see peale lindistatud on," pomisesin ma, veidi segaduses. Võibolla see oli juhtunud ammu, muidu ma oleks tegu mäletanud, aga sel juhul ma polnud siiski kõiki kassette vahepeal üle kuulanud. Üks kord võib üle kuulata ka jutusaateid, aga mitte nii sageli kui lemmiklaule. Praegu ei tundunud jutusaate kuulamiseks sobiv hetk, sest seltskonnas oli üks tüdruk. Ma teadsin nii loetu kui ka isiklike kogemuste põhjal, et paljudele tüdrukutele erinevalt minust meeldib tantsida, aga jutusaate järgi ei ole eriti mugav seda teha.

Just siis hüüdis ema teisest toast: "Kuhu sa Tallinna kaartidega raamatu panid?" Hakkasin kohe raamatut otsima. Mulle meeldis inimesi aidata. Tundus küll sobimatu abivajamise olukordade tekkimist soovida, aga kui aitamine õnnestus, siis see mulle siiski meeldis. Ainult et ma ootasin kiitust, mitte laitust, seetõttu mind häiris mõte, et just mina võin olla raamatu ära kaotanud. Seletasin võimalikku teist varianti: "Pole kindel, et mina selle ära panin, võibolla tegid sa seda ise."

Kui otsingud lõpuks vilja kandsid ja otsitav raamat üles leitud sai, tundus mulle, et kõik ootavad minust veel midagi. Võibolla nad ootasid, et ma järgmise kasseti mängima paneks, aga võibolla hoopis, et ma kassetid ära paneks, et vestlust jätkata saaks.

Toimetatud barokkjutt

Arendasin edasi Copiloti barokkstiilis unenäotöötlust:

Kujutage ette, et seisate keset maakohta, kus kitsas ja looklev maantee vonkleb üle roheliste küngaste ja värske tuul mängib teie juustes. Siin, sellel maanteel, kohtasin ühte oma sugulast, tuul käitus sama moodi ka tema juustega. Küllap mäletate ühest minu varasemast kirjutisest, et eelmisel korral, kui olin samas kohas, oli samuti sugulane see, kellega juhus mind kokku viis. Kuid seekord tundsin, et ajalugu ei kordu – tundus, et nüüdne vastutulija pole sama sugulane, kes eelmisel korral, vaid hoopis üks teine, keda saatus mulle teele tõi.

Kõndisin edasi linna suunas, kus teadmatus oma täpse asukoha suhtes mul suunataju kõigutas. Kui palju on elus teadmatust, sellel võib olla nii häid kui ka halbu külgi, tuleb loota, et häid on rohkem. Iga seekordse retke samm tundmatuses oli kui tants varjudega, teadmata, kas jõuan ihaldatud sihtkohta või ekslen sihitult tänavate labürindis. Linn oma võõraste tänavate ja kõrgete hoonetega pakkus õnneks oma võlu just selles teadmatuses. Ja kui oleksin eksinud ja jõudnud niiviisi imekombel koju mitte senises, vaid tundmatus kohas, oleksin leidnud ehk lohutust ka selles oma kombeid seejuures muutmata. Ma polnud enam väike laps ja ma ei muutnud enam iga hetk oma kombeid, kuigi ma nägin, et maailm oma keerukuses muutub minu ümber pidevalt, kasvõi erinevate muutumatute inimeste kokkupuudetest tekkivate uute ja seniolematute kombinatsioonide tõttu. Ka males on algseis tavaliselt üks ja sama, aga kui palju erinevaid kombinatsioone sellest erinevates partiides välja kasvada võib, nagu uute laste sündides kombineeruvad uuel viisil ka inimgeenid!

Orientiiriks olev kivitorn, mis kõrgus üle kõigi hoonete, oli mu abimeheks, kuid ka teda ei saanud pimesi usaldada. Me ei ole pimeduses mitte ainult öös, vaid ka päevavalguses on alati palju selgusetust, näiteks pole meil silmi selja taga. Kui oleksin kõndinud sellest uhkest kivitornist mööda, oleks see hiiglaslik ehitis võinud mind eksitada oma kõrguse ja suursugususega teed varjates. Nii kulges linn oma labürintides ja torni sirges asendis staatiliselt või dünaamiliselt oma teed, milles inimtee leidmine oli kui kunstiline rännak sama ettearvamatus kirjanduslikus loomingus.

Lendamiseks ja võibolla ka kirjutamiseks kasutatava luige sulg õhus, kaunite ja peente detailide võrku punudes jõuan ma mingisse punkti välja, teekond on nii keeruline, et iga samm täidab meele kirega või millegi analoogilisega. Ma mäletan küll, et tavaliselt räägitakse, et kirjutamiseks on kasutatud hanesulge, kuid arvatavasti pole see ainus võimalus, kuigi teadmata päritoluga sulge käes hoides pole seda lindu kui tervikut enam silmapiiril näha. Kujutage ette, et see on nüüd jutustuse lõpp, kuigi võimalik, et mõtetes püsime me veel selle teema juures edasi.

Kirjutatava maht

Kaks õppejõudu üksteise järel kontrollisid, kas ma ikka nende loenguid konspekteerin. Ma ei teinud seda ja nad tegid mulle selle eest etteheiteid. Tundus, et nad on otsustanud, et nüüd nad mulle positiivset eksamihinnet ei pane. Minu meelest konspekteerimine ei olnud kohustuslik, kui mul jäi muidu ka meelde. Väljaarvatud daatumeid otsustasin ma nüüd konspekteerima hakata, sest need mul meelde ei jäänud. Mäletasin ühte endast nooremat naisüliõpilast, kes oli öelnud, et tema põhimõtteliselt ei konspekteeri.

*

Vaatasin oma vanade asjade sahtlit. Seal oli asju, mis kunagi olid tuju väga heaks teinud, aga asjadel oli kombeks aja jooksul laguneda ja võibolla oli parem nad lõpuks ära visata. Praegu kirjutasin veel paremini, aga väga suures mahus, nii et ruumi kokkuhoiu mõttes oli hea, et ma tegin seda elektrooniliselt. Mõtlesin kirjavahetusest Helinaga. Soovisin, et ta mu kirjadele vastaks. Ise kirjutasin talle kindlal nädalapäeval, aga mõtlesin, et võin kirjutada ka mõnel muul päeval. Nägin servapidi värskeid uudiseid. Ajakirjanikud kirjutasid, et mida varem inimestele ohtudest teatada, seda parem, mitte nagu Pätsi ajal. Juttu oli mingi raha kokkukukkumisest. Küsisin, kas Vene raha kukkus kokku. Vastati, et enne kukkus Jaapani oma.

Komöödia töötlus

Töötlesin edasi komöödiat, mille algvariandiks oli unenäokirjeldus ja mille vahevariandi kirjutas tehisintellekt Copilot ette antud suuniste järgi:

MALEKIRJANDUSE SIHTGRUPP

Täna jutustatav lugu käib ühe heatahtliku entusiastliku täiskasvanu kohta, kes otsustas maleklassist raamatu laenata. Kodus arutles ta, et täiskasvanutele mõeldud maletrenn on nüüd tasuline, nii et raha maksmata ei tohi tegelikult selle raamatuid kasutada. Samuti jõudis ta arusaamale, et teistel võib sama raamatut vaja minna. Eriti lastel, sest noorus on laulusõnade järgi ju külvikuu.

Niisiis, ta otsustas raamatu tagasi viia pärast ühe sellesse tema silmade jaoks lisaks natuke liiga peenes kirjas trükitud partii kiiret läbivaatamist. Raamatut sulgedes heitis ta veel pilgu kaanele. Sellel oli kujutatud kahte oranži malenuppu. Mees läks teise tuppa neid oma naisele näitama ja ütles: “Arvasin algul, et need on kuningas ja lipp, aga reeglite järgi peab kuningas olema teistest nuppudest kõrgem, siis need on vist eri komplektide kuningad.” Naine kratsis kukalt, kohendas juukseid ja prille ning vastas: “Võibolla on ühe komplekti kuningas ja teise komplekti lipp?” – “ Selle peale ma ei tulnudki,” vastas mees ennast rumalamana tundma hakates, “aga ikkagi, kumb on kumb?” Naine jäi mõtlema. Mees tundis, et tal pole aega vastust ära oodata ja lahkus koos selle raamatuga kodust.

Ta viis raamatu otsejoones maleklassi tagasi ja  ütles seal ust avades: "Kui kedagi huvitab, siis võib tema siit ühte partiid pikemalt analüüsida kui mina seda tegin." Samal ajal, üks noor maletaja, kes oli raamatust huvitatud, märkas raamatu vahele järjehoidjana ununenud partiiprotokolle ja tegi niiviisi kokkuvõtte mehe mitme järjestikuse mängu tulemustest. Aga naljakas osa oli see, et üks mängudest oli enda vastu mängitud. Lastele polnud veel õpetatud, et maleseise saab ka üksi analüüsida. Nad olid mänginud küll erinevaid mänge ja neil oli põhimõtteliselt ükskõik, mitmekesi mängida, aga malet olid nad harjunud mängima kahekesi, niivõrd kui selles vanuses üldse mingid harjumused välja kujunenud olid.

Ja loomulikult, kui mehe mäng enda vastu ilmsiks tuli, küsis üks lastest: "Kui sa iseendaga mängisid ja võitsid, siis kes tegelikult kaotas?" Naer ja segadus täitis klassiruumi, kui täiskasvanu selgitas, kuidas malemängus ei ole alati oluline, kellega mängid, vaid kuidas mängid. Ta ütles, et vahel võib kõige geniaalsem partii olla selline, mida on näinud ainult üks inimene.

Kui naer vaibus, võttis sõna üks vanemate klasside õpilane. Ta rääkis teisele omasugusele, aga nii, et kõik kuulsid: “Capablanca raamatus on öeldud, et kaotusest õpib rohkem kui võidust. Siis peaks kõige targem olema see, kes kunagi ei võida.” Üks noorem poiss segas vahele: “Kui endaga mängida, siis ei saa ainult kaotada!”

Mehele meenus, et ta ei või siin raha maksmata nii pikalt viibida. Ta asus koduteele. Talle meenus, et kodus jäi naine ühe probleemi üle mõtlema. Aga koju jõudes selgus, et naine on poodi läinud ja selle kohta lauale kirja jätnud. Kirja alla oli ta joonistanud tavatul kombel mingi kujundi. Mees mõtles, et see on vist malenupp, aga ei saa aru, mis nupp see on. Ta tundis ennast jälle rumalana, aga samas oli tal siiski hea meel, et vähemalt naine on tark.

Vilistlase treeningud

Rääkisin, et kõik arvavad, et ma üldse trenni ei tee, aga tegelikult ma teen. Võibolla ma kooli ajal ei teinud, siis ma kõndisin ainult kooli ja tagasi, aga praegu teen iga tunni aja tagant. Merko vastas, et kui ma jooksen, siis jah. Täpsustasin, et ma ei jookse, vaid kõnnin, aga ma teen ka erinevaid käeharjutusi. Läksin ka praegu kõndima. Mõtlesin, et viimasel ajal ma olen palju poes käinud ja sellega treeninud, varem tundus poekott raske, nüüd enam mitte. Varem ma leidsin ainult üks kord päevas aega väljas käia, aga nüüd käisin kaks korda. Praegu kõndisin mööda joont, vastu tulevad mees ja naine tegid seda joone kõrval. Mõtlesin, et kõnnin ühe kindla punktini, seal pööran ringi ja kõnnin täpselt sama teed tagasi.

Kolmas läbikirjutus

Lasin hommikul Copilotil ühe vana unenäokirjelduse uuesti läbi kirjutada ja nüüd kirjutasin sellest loost tema teksti alusel omakorda uue ilukirjandusliku versiooni:

PEALTVAATAJA MULJED 
(Artikkel spordilehele.)

Maleturniiride ühes traditsioonilisemas toimumiskohas meie linnaosa koolimajas peeti nädalavahetusel omamoodi põnev ja kahtlemata pingeline turniir, kus mängijad võitlesid mitte ainult vastastega, vaid ka ajapuuduse ja üldise õhkkonnaga. Juba turniiripaika sisenedes tundsin õhus suurt pinget. Koridorinurgas selgitati mulle miskipärast, et ühte lülitit ei tohi vajutada, sest muidu kustub laetuli – justkui oleks see järgnenu eelaimus. Ma polnudki lülitit vajutanud, aga mängusaalis polnud kõigi mängijate käitumine kiiduväärne, mis võib varju heita ka teistele.

Saalis vaatasin ma ühel laual mängitavat mängu, kus toimus kiire taktikaliste löökide vahetus ja nuppude vahetamine ning mõlemad mängijad püüdsid saavutada materiaalset paremust. Ajapuuduse tõttu ei käinud üks mängija kohe nuppu valitud väljale, vaid puudutas mitut välja, mis viis üha paisuvale konfliktile. Vastased hakkasid üksteist füüsiliselt torkima ja olid vihaste nägudega. Kostis ka sõnavahetust, kuigi reeglid nõuavad vaikust.

Vahepeal läksin tagasi koridorinurka ja teatasin oletatavale kohtunikule, et kaks mängijat on hakanud rusikatega rääkima. Selgus, et kõnetatav polnudki kohtunik ning ta vastas minu jutule pahaselt, et miks ma seda just talle räägin. Kus tegelik kohtunik sel hetkel viibis, jäi arusaamatuks.

Pöördusin tagasi mängusaali ja pöörasin tähelepanu nüüd teisele lauale, kus ajapuudus oli samuti konflikti tekitanud. Üks mängija nuuskas oma taskurätikusse vastase nina all, mis tüli veelgi suurendas. Tundus, et selles saalis ei olnud ruumi rahumeelseks mängimiseks, vaid iga hetk võis süttida veel mõni konflikt. Laudasid oli siiski palju ja kõiki korraga jälgida ei saanud.

Need hetked malesaalis olid täis kurbi pöördeid ja mängijate vahelisi pingeid, mis kinnitasid taas, et sport on tõsine asi ja närvesööv tegevus. Võitjate nimed jätan see kord nimetamata, muidu võiks neid antud tagamaade kirjeldamise järel tabada küsimused, kas nende võit on saavutatud ausa mänguga. Kuid ma ei kirjuta artikli alla ka enda nime, sest mängijatest tähtsamaks ma ennast siiski ei pea. Samuti ei hakka ma selles kurvas loos üle kordama, millise linnaosa koolimajaga täpselt tegemist oli, kui ma ei tea, kas selle kooli inimesi üldse osavõtjate hulgas oli.

Peatoimetaja sekkumine

Mõtlesin, et kui ma veel blogis tehisintellekti kaastöid avaldan, siis eestikeelseid tekste ma toimetan eelnevalt keeleliselt. Kui asi puudutab minu loomingu töötlemist, siis võin ka sisuliselt toimetada. Ma olen toimetanud “Eesti ajaloo” autoreid, kes mind ülikoolis õpetasid, siis võin toimetada ka tehisintellekti. Pealegi mind on märgitud blogi peatoimetajaks.

Mõtlesin, et ma ei hakka praegu toimetama juba avaldatud teksti, vaid toimetamise eesmärgil lasen kirjutada uue. Kopeerisin tehisintellektile ühe oma unenäokirjelduse ja palusin kirjutada selle põhjal uusromantilises stiilis jutt. Minu toimetatuna on Copiloti jutt selline:

“ÕHTUTUND

Oli õhtu ja läks hämaramaks, vaatasin oma toas televiisorit. Algul arvasin, et käib uudistesaade, kuid peagi mõistsin, et see on hoopis kunstiline film, sest mängis kolmas, mitte esimene kanal. Mõtlesin, et mõnikord tulebki kunstilist teost vaadata. Samal ajal vahetusid ekraanil kaadrid, aga mu mõtted uitasid oma rada.

Ma olin nüüd kas päriselt või mõtetes kirjanike suvilas, kus aeg voolas omasoodu ja iga nurga tagant tungisid pähe uued ideed. Ühel hetkel kuulsin köögist tulevat ilusat laulu. See oli nagu muusikavideo, ja naislaulja hääl avaldas sügavat mõju. Laul, mis täitis tuba, oli parem kui laulja välimus, kuigi järele mõeldes tundus, et mõlemad olid ühe ilusad.

Istusin kirjutuslaua taha ja võtsin sulepea kätte. Hakkasin joonistama, kuid sulepea tegi paberile suure tindipleki. "Juhtub ikka," mõtlesin endamisi naeratades ja otsustasin pleki millekski paremaks muuta. Peale selle, et õhus oli rohkelt ideid, oli nüüd paras võimalus üks idee ka teoks teha. Hakkasin tindipleki külge päikesekiiri joonistama, kastes sulepea otsa erinevate värvide sisse. Tulemuseks oli värvikirev pilt, mis peegeldas mu meeleolu ja hetke meeldivust. Kui rõõmutoovaid hetki jäädvustada, siis on loodetavasti ka tulevik rõõmsam.

Nooremana polnud ma veel sellise sulepea kasutusviisi peale tulnud, selles oli tavaliselt ainult sinist tinti olnud. Kuid nüüd vanemaks ja kogenumaks saanuna teadsin, et ka juhuslikud vead võivad anda häid tulemusi. Vahel tulebki lasta asjadel loomulikult kulgeda ja leida ilu ka kõige ootamatumatest kohtadest. Aga kui seda lisaks veel otsida, siis leiab vist veel rohkem.”

Ajalehereportaaž

Lasin kirjutada Copilotil ühe unenäokirjelduse põhjal spordilehe reportaaži:

"Dramaatilised Hetked Malesaalis

Malesaalis leidis aset põnev ja närvikõdi täis turniir, kus mängijad võitlesid ajapuuduse ja pingelise õhkkonnaga. Juba turniiripaika sisenedes tundsin õhus pinget. Koridorinurgas selgitati mulle, et ühte lülitit ei tohi vajutada, sest muidu kustub laetuli – justkui oleks see eeltundev rahutus eelseisva draama kohta.

Saalis vaatasin ma ühe laua mängu, kus toimusid kiirelt vahetatud löögid ja materjalivõimenduse püüdlused. Ajapuuduse tõttu ei käinud üks mängija kohe nuppu valitud ruudule, vaid katsus mitu muud ruutu läbi, mis viis kiiresti kasvava konfliktini. Vastased hakkasid üksteist jõhkramalt torkima ja võitlus süvenes.

Vahepeal läksin tagasi koridorinurka ja teatasin oletatavale kohtunikule, et kaks mängijat olid hakanud kätega mängima. Selgus, et kõnetatav polnudki kohtunik ning ta vastas mulle pahaselt, miks ma seda talle räägin.

Naasin mängusaali ja keskendusin nüüd teisele lauale, kus ajapuudus oli samuti tekitanud konflikti. Üks mängija nuuskas oma taskurätti vastase nina all, mis viis veelgi suurema tüli puhkemiseni. Tundus, et selles saalis ei olnud ruumi rahumeelseks mängimiseks, vaid iga hetk võis süttida uus konflikt.

Need hetked malesaalis olid täis dramaatilisi pöördeid ja mängijate vahelisi pingeid, tuues esile spordi intensiivsuse ja emotsionaalsed väljakutsed."

Minu kommentaar: "Tundub, et 'dramaatiline' on üks tehisintellekti lemmiksõnu. Eilse unenäotöötluse puhul arvasin, et rahuliku olukorra draamaks nimetamine võib olla satiir, aga täna töödeldud unenäos leidsidki aset spordivõistlusele iseloomulikud dramaatilisemad sündmused."

Följeton

Lasin Copilotil unenäokirjelduse följetoniks muuta. Ta lahendas ülesande niiviisi:

"Istusin rahulikult oma vana maki juures, seltsiks paar venda ja üks tüdruk, kui vestlus pöördus mu uhkuse ja rõõmu—muusikakassettide—poole. "Mul on neid kolmekümne ringis ja kõik läbi kuulatud," teatasin ma uhkelt, justkui oleksin isiklikult iga noodi salvestanud.

Panin ühe kassetti mängima, et oma kollektsiooni vägevust tõestada. Algul tuli mõnusat muusikat, kuid siis, täiesti ootamatult, katkestas meloodia kellegi raadio jutusaate lindistus. "Pole aimugi, millal see peale lindistatud on," pomisesin ma, veidi segaduses.

Just siis hüüdis ema teisest toast: "Kuhu sa Tallinna kaartidega raamatu panid?" Ah, ema ja tema katkestused, mõtlesin ma endamisi. Hakkasin raamatut otsima, samal ajal seletades: "Pole kindel, et mina selle ära panin, võib-olla oli see hoopis ema ise."

Kui otsingud lõpuks vilja kandsid ja kaardiraamat üles leitud sai, vaatasid kõik mind ootavalt. Viskasin viimase pilgu vanale makile ja naersin: "Kes oleks arvanud, et vanad kassetid ja kadunud raamatud sellist draamat võivad tekitada!""

Minu kommentaar: "Ootasin, et tuleb midagi naljakamat. Eilsetest lugudest oli õudusjutt ka naljakam, kuigi osalt hirmutav. Sõnaraamat defineerib, et följeton on kas satiiriline või humoristlik. Esimestes lõikudes on võibolla satiiri, et tegelane on kokkulindistatud muusika üle sama uhke kui enda loomingu. Võibolla ka viimases lõigus, kui räägitakse suurest draamast, mida pole olnud. Eelviimasest lõigust on seda raskem leida."

Koolieeliku pilk

Mina: "Palun kirjeldada, kuidas kommenteeriks koolieelik seda unenäokirjeldust, kui ta seda loeks: "Olin oma õuel. Seal oli üks poiss palliga. Täiskasvanud naine ütles talle aknast, et poiss palli jalaga lööks. Poiss lõi ja pall läks keldri aknasse. Kuigi löömine oli toimunud naise enda soovil, hakkas ta nüüd pahandama, et igas suunas ei lööda. Poiss lõi palli teises suunas. Vaatasin, kui kaugele see veereb.""

Copilot: "Koolieelikuna kommenteeriksin seda unenäokirjeldust ilmselt lihtsate ja otseste sõnadega, keskendudes peamiselt tegevusele ja emotsioonidele. Võiksin öelda midagi sellist:

"Oh, seal oli poiss, kes mängis palliga! Naine ütles talle, et ta lööks palli, ja siis see pall lendas aknasse. See oli natuke hirmutav, sest naine pahandas. Aga siis poiss lõi palli jälle ja ma nägin, kui kaugele see veeres. See oli lahe!"

Lapsed näevad ja kirjeldavad maailma tihti otse ja siiralt, keskendudes selgelt nähtavatele ja vahetutele emotsioonidele ning sündmustele.

On see, mida otsisite? Kuidas meeldib teile koolieeliku tõlgendus?"

Mina: "Mulle tundub, et Copilot kirjeldab koolieelikut kui pealtnägijat, mitte koolieelikut kui lugejat."

Õpetaja vaatenurk

Palusin muuta Copilotil üliõpilase silmade läbi antud unenäokirjeldust nii, et see oleks antud õpetaja silmade läbi. Lahendus oli järgmine:

"Oli ülikooli inglise keele tund ja ma jälgisin, kuidas tudengid kirjutasid esseesid. Seekord kasutasime esimest korda arvuteid, mis oli paljudele tudengitele uus kogemus. Nägin, kuidas üks tudeng, Sander, aitas oma pinginaabrit print screen’i kasutamisega. See näitas mulle, kuidas koostöö võib aidata õppijatel tehnoloogiliste väljakutsetega toime tulla.

Kui tudengid oma töid lõpetasid, märkasin ühte tudengit, kes näis olevat mures oma essee pikkuse pärast. Ta mõtles, kas üks täis lehekülg on piisav, võrreldes kahe suure leheküljega.

Märkasin, kuidas üks tudeng proovis tehisintellekti abil vigu parandada, kuid töö aeg sai otsa, enne kui ta kõike parandatud sai. See tekitas minus huvi, kuidas tehnoloogia võib aidata, kuid samas ka uusi probleeme tekitada. Mõistsin ka, et tudengid ei olnud kindlad, kas tehisintellekti kasutamine oli lubatud, mis pani mind mõtlema, et pean neile selgelt reeglid edastama.

See hetk andis mulle kui õpetajale palju mõtlemisainet, kuidas tehnoloogia integreerimine õppetöösse saab muuta meie õpetamisviise ja kuidas peame sellega kaasnevaid väljakutseid lahendama."

Barokkstiil

Palusin muuta tehisintellektil Copilot ühe unenäokirjelduse barokkstiilis jutuks ja tulemus oli selline:

"Kujutage ette, et seisate keset maakohta, kus maantee kitsas ja looklev mähkub üle roheliste küngaste ja värske tuul mängib juustes. Siin, sellel maanteel, kohtasin sugulast. Küllap mäletate, eelmisel korral, kui olin samas kohas, oli tema see, kellega juhus mind kokku viis. Kuid seekord tundsin, et ajalugu ei kordu – mitte see sama sugulane, vaid hoopis teine, keda saatus mulle teele tõi.

Läksin linna poole kõndima, kus teadmatus mul suunataju kõigutas. Iga samm tundmatuses oli kui tants varjudega, teadmata, kas jõuan ihaldatud sihtkohta või ekslen tänavate labürindis. Linn, oma võõraste tänavate ja kõrgete hoonetega, pakkus oma võlu just selles teadmatuses. Ja kui oleksin eksinud ja koju tagasi pöördunud, oleksin leidnud lohutust oma kombeid muutmata.

Orienteerumistorn, mis kõrgus üle kõigi hoonete, oli mu juhatajaks, kuid ka teda ei saanud pimesi usaldada. Kui oleksin kõndinud sellest märgist mööda, oleks see sama torn võinud mind eksitada, oma kõrguse ja suursugususega teed varjates. Nii lõikus linn oma labürintides ja torni sirges hoidmises, oma teed, mille leidmine oli kui kunstiline rännak.

Barokkajastu luige sulg õhus, kaunite ja peente detailide võrku punudes – nii keeruline, et iga samm täidab meele kirega.

Kas selline stiil võiks olla sobilik?"

Teine üleskirjutaja

Magasin ärkamistega ja nägin iga magamisjupi ajal ka und. Mult küsiti, kas unes nähtu võib dokumenteerimata jätta. Vastasin, et muidugi ja lisasin põhjenduse.

Komöödia ning õudusjutt

Lasin tehisintellektil Copilot kirjutada ühe ja sama unenäokirjelduse põhjal komöödia ning õudusjutu:

KOMÖÖDIA

Lugu käib ühe heatahtliku entusiastliku täiskasvanu kohta, kes otsustas maleklassist raamatu laenata. Kodus arutles ta, et täiskasvanutele mõeldud maletrenn on nüüd tasuline ja nii et raha maksmata ei tohi tegelikult nende raamatuid kasutada. Samuti jõudis ta arusaamale, et teistel võib sama raamatut vaja minna.

Niisiis, ta otsustas raamatu tagasi viia pärast ühe variandi kiiret läbivaatamist. Tagasi viies ütles ta: "Kui kedagi huvitab, siis võib tema pikemalt analüüsida." Samal ajal, üks noor maletaja, kes oli raamatust huvitatud, tegi kokkuvõtte tema mitme järjestikuse mängu tulemustest. Aga naljakas osa oli see, et üks mängudest oli enda vastu mängitud. Laste jaoks oli male lihtsalt mäng, neil polnud vahet, mitmekesi mängida.

Ja loomulikult, kui tema mäng enda vastu ilmus ette, küsis üks lastest: "Kui sa iseendaga mängid ja võidad, siis kes tegelikult kaotas?" Naer ja segadus täitis klassiruumi, kui täiskasvanud selgitas, kuidas malemängus ei ole alati oluline, kellega mängid, vaid kuidas mängid.

Selline tore ja humoorikas lugu õpetab, et mõnikord võtame end liiga tõsiselt, ja lapsed oskavad meile seda meelde tuletada oma siira ja muretuse olemusega. Mida sina arvad, kas võiks veel midagi lõbusat lisada?

ÕUDUSJUTT

Ühel hilisõhtul laenas ühe vana mõisahoone maleklassist mees raamatuid, olles ise ainuke elusolend seal peale närviliselt vilkuva valguse. Kodus luges ta raamatut innukalt, kuid mõtles peagi, et täiskasvanutele mõeldud maletrenn on nüüd tasuline ning teistel võib sama raamatut vaja minna. Meelevaldse otsuse tõttu otsustas ta raamatu öösel tagasi viia.

Astudes pimedasse mõisasse tagasi, tundis ta, et õhkkond oli muutunud. Varjud liikusid ja vaikusesse olid imbunud kummalised sosinad. Tagastades raamatu riiulisse, kuulis ta ootamatult kaja, mis kostis sügavikust: "Kui kedagi huvitab, siis võib tema pikemalt analüüsida."

Mees pööras järsult ringi, ja nägi noorpoissi, kes teda jäiselt jälgis. Poiss ütles: "Ma tegin kokkuvõtte sinu mitme järjestikuse mängu tulemustest. Ainult et üks neist mängudest oli enda vastu mängitud." Mees tundis külmavärinaid mööda selga libisemas. Poisil oli raamat näpus, millest ta luges valjuhäälselt ja kummituslikul toonil: "Kui sa iseendaga mängid ja võidad, siis kes tegelikult kaotas?"

Korraga ilmnesid mitmest varjust kujud, kõik maletajad, kes olid mõisas mänginud ja nüüd igavesti seal kinni. Nad kõik silmitsesid meest tühjade, tondilikult helkivate silmadega. Mees taganes aeglaselt, hingamine kiirenedes, süda rinnus põksumas. Poiss naeratas külmalt ja küsis: "Kas sa oled valmis mängima oma elu kõige tähtsamat partiid?"

Seega, mees jooksis öösse tagasi, tühjusse kisendades, teadmata, kas ta kunagi sellest neetud mõisast põgeneda suudab või jääb igaveseks varjus olevate hingedega mängima. Mees ei teadnud, et ta laenas midagi palju enamat kui raamatu - ta laenas oma hinge.

Mida arvad, kas see kummitav lugu sobib? 😱

Unenäokirjelduse paroodia

Lasin tehisintellektil Copilot kirjutada oma unenäo paroodia:

"Jõudsin oma trepikoja ette, piilusin postkasti ja oh üllatust, seal polnudki ainult tolmu ja ämblikuvõrke. Peale aastapäeva ajalehe, mida me polnud tellinud, leidsin ka pakkumised naabri kassile ja vanaema parimatele sukeldumisnippidele. Vaatasin ringi, et kedagi süüdistada, ja teatasin valjul häälel, et see polegi meie postkast. Ümberringi vaikus. Ohates panin lehe tagasi.

Uksest väljus naine, kes vaatas mind kahtlustavalt. "Pole minu postkast," selgitasin talle, tõsiselt noogutades. Naine kehitab õlgu ja liigub edasi. Ah, kahtlemata ta arvab nüüd, et olen oma meeli kaotamas.

Hakkasin trepist üles minema, üritades unustada postkastide draamat. Vastu tuli tüdruk, kes ütles: "Tere jah." Jah? Mida see tähendab? Kas ma olen ametlikult tervitatud või lihtsalt märgatud?

Ülemisel korrusel kohtasin veel üht tüdrukut ja kahte poissi. Ütlesin tüdrukule kiiresti tere, enne kui jõuan mõelda, kas ta mind üldse nägi. Poisid ignoreerisin, sest noh, mul on tähtsad postkastimured, millega tegeleda.

Jätkasin oma teekonda üles, mõeldes, et tegelikult ei tundnudki kedagi ära. Aga pole hullu, homme on uus päev ja uus postkasti müsteerium, mida lahendada."

Suur sula

Unenägu maleõpingutest

Õpitut ka katseta,
nõnda Keres soovitas –
ära liialt värise,
mängi malet päriselt.

Noorena teooriat
õppisin ma usinalt;
kuigi head siis teadmised,
tulemused kesised.

Kolm riimsõna

első – ungari keeles ’esimene’
felső – ungari keeles ’ülemine’
belső – ungari keeles ’sisemine’

Turniir hangedega

Tänase kiirmaleturniiriga tähistati Pautsi sünnipäeva. Tulemused olid:

Jevin 5 punkti

Runnel 4,5

Haring ja Parts 4

Kokku 10 osavõtjat, 6 vooru ja üldjuhul 15 minutit mõtlemisaega.

Esimeses voorus kahis Parts minu vastu matirünnaku nimel viguri, aga matti ei tulnud ja võitsin. Teises voorus panin ühele vastasele keskmängus mati. Kolmandas voorus Jevini vastu sain kaks enametturit ja ta alistus, kui ma hakkasin lippu minema. Neljandas voorus pani Haring mulle kahingu abil keskmängus mati. Viiendas voorus lõppes mäng ratsulõppmängus viigiga etturite otsalõppemise tõttu. Kuuendas voorus sain materiaalse paremuse ja võitsin ajaga.

Tegin neli fotot, millest ühel avaldamiskõlblikuks saamiseks vähendasin kontrastsust ja muutsin ta mustvalgeks.

Paks lumi

Vahepeal sulas lumi suusatamise jaoks liiga õhukeseks, aga tänaseks sadas maha uus ja paksem. Käisin neljandat korda sel talvel suusatamas. Rada oli olemas, aga libisemine polnud kõige parem. Käed väsisid ära, seetõttu sõitsin lühemalt kui eelmistel kordadel. Sõitu lõpetades tahtsin nina nuusata, aga selgus, et ma olin unustanud ühel ööl taskust välja võetud taskuräti taskusse tagasi panna. Nuuskasin alles tuppa jõudes. Seejärel tegin fotosid, mida mul soovitati juba hommikul teha.

Edasilükked liputiival

arvuti – inimene
Käikude tagasivõtmisega.
1. d4 f5 2. c4 Rf6 3. g3 e6 4. Og2 c6 5. Of4 d5 6. c5 b6 7. b4 a5 8. La4 b5 9. La3 Ob7 10. Le3 Ld7 11. ba Ra6 12. a4 ba 13. Rf3 Oe7 14. Re5 Lc8 15. Va4 0-0 16. Rd2 Rh5 17. 0-0 Rf4 18. Lf4 Of6 19. Vb1 Lc7 20. Rdf3 Rb8 21. Rd3 Lf4 22. Rf4 Oc8 23. Re5 Oe5 24. de Kf7 25. Rh3 h6 26. Rf4 g5 27. Rd3 Rd7 28. Of3 g4 29. Og2 Oa6 30. Kf1 Od3 31. ed Rc5 32. Va3 Vfb8 33. Vc1 Rd7 34. d4 Va6 35. Ke2 Vb5 36. Ke3 Rb8 37. Kf4 Vaa5 38. Va5 Va5 39. Vb1 Rd7 40. h3 h5 41. Kg5 Va2 42. Vf1 Vd2 43. Kh5 Vd4 44. hg fg 45. f4 gf 46. Vf3+ Kg7 47. Ve3 c5 48. g4 c4 49. Of1 Vf4 50. Ve1 Rc5 51. Kg5 Ve4 52. Ve4 Re4+ 53. Kf4 c3 54. Od3 Rc5 55. Ke3 Rd3 56. Kd3 d4 ja valge sai 77. käigul mati.

Illustratsioonina on kasutatud eile avaldatud ekraanijoonistuse edasiarendust.

Laar Jannsenist

Mart Laar. „Johann Voldemar Jannsen. Elu ja töö“. Read 2019. 351 lehekülge.

Mart Laar ütleb eessõnas, et kirjutas selle raamatu Vello Salo palvel. Malle Salupere oli küll varem juba Jannseni kohta raamatu kirjutanud, kuid leiti, et Salupere raamat on liiga Koidula keskne ja et Jannseni kohta kaks raamatut 200 aasta jooksul ei ole liiga palju. Laar püüdis kirjutada pikemalt ka perioodist, kui Koidula tööalane tegevus ei olnud veel alanud. Siiski pöörab ka Laar Jannseni kõrval suurt tähelepanu ka tema kaastöölistele. Kaastööliste täielik nimekiri ei ole säilinud allikate põhjal taastatav, aga need nimed, kes on õnnestunud kindlaks teha, on raamatus nimekirjana esitatud.

Salupere Jannseni päevikut kommenteerides rõhutas kohta, mille põhjal Jannsen tundus usus kahtlevat. Laar seevastu peab Jannsenit sügavalt usklikuks. Mõlemad autorid tahavad võibolla sellega Jannsenit positiivsemas valguses näidata. Laar sai peaministriks kuuludes parteisse, mis nimetas ennast kristlik-demokraatlikuks, seega peaks Laari jaoks kristlus olema positiivsem mõiste.

Laari meelest on kõnealuse Jannseni päeviku teemaks pihtimine. Kui mõni autor on arvanud, et Jannsenile polnud tegelikult rahvuslik liikumine tähtis, sest päevikus ta sellest juttu ei tee, siis Laar arvab vastupidi, et Jannseni päeviku eesmärk on pattude pihtimine, aga et rahvuslikku liikumist ta patuks ei pidanud, seetõttu pole see päeviku teema. Minu meelest Jannsen ei kirjuta päevikus ainult enda pattudest, ta kirjutab ka oma naise puudustest ja perekonna raskest majanduslikust olukorrast. Pihtimine on rohkem katoliiklik kui luterlik mõiste, Jannsen eelistas luteri usku. Aga kõik asjad iga päeviku teema tõesti ei ole. Jannsen andis ka vaimulikke ja ilmalikke laule trükki eraldi raamatutes, mitte sellepärast, et ta oleks ühel hetkel ühele teemale täielikult selja pööranud. Ka hiljem laulupeoks valmistudes hoidis ta sama laulupeo ilmalikud ja vaimulikud laulud eraldi. Koolis võeti mul ükskord juba välja pandud veerandihinne alla, kui õpetaja nägi, et mul on kaks ainet samas kaustikus. Jannsen päevikut kirjutades keskendus ehk nendele teemadele, mida ei sobinud trükki anda, teistest ta sai kirjutada trükiväljaannetes. Hiljem kirjutas oma ajalehes palju Jaan Tõnisson, aga kui ta tegi katse päevikut pidama hakata, jättis ta selle varsti pooleli, kuna nägi, et selle jaoks ei jätku aega.

Laar kirjutab, et Jannseni ajal oli tüüpiline, et üks inimene kirjutas täis oma ajalehe kõik küljed. Nii teinud algul ka Jannsen, kuid vaid sellepärast, et kaastöölisi polnud kuskilt võtta, hiljem õnnestus tal neid hankida palju. Minu meelest olid Jannsenil mõnes mõttes ka algul kaastöölised, sest ta võttis uudiseid saksakeelsetest ajalehtedest. Hilisema eesti ajakirjandusajaloo kohta on Krista Aru kirjutanud, et Karl August Hermann lootis, et kaastöölised tulevad ise, aga tema järel toimetajaks saanud Jaan Tõnisson hakkas neid aktiivselt otsima. Itaalia ajaloost ma tean, et Mussolini, kes sündis kolm aastat pärast Jannseni töövõimetuks muutumist, kirjutas veel ka oma ajalehe kõik küljed üksi täis.

Laar ei ole psühholoog ja minu meelest ta ei arvesta piisavalt, et on olemas erinevaid psühholoogilisi tüüpe. Suurte tülide tekkimise eelsest seltsitegevusest ta kirjutab, et see oli ilus aeg. Minu meelest seltsielu on nauditav eelkõige ekstravertse iseloomuga inimestele, introvertne inimene võib eelistada üksiolekut ja neurootilisele võib kõik kannatusi valmistada. Kasutatakse mõistet Koidula salong, aga Koidula luuletuses minategelane küll päeval naerab, aga öösel nutab.

Lugesin „Eesti Postimehest“ kolme eestlaste üldlaulupeo kohta. Ajalehes on kahest esimesest kirjutatud üsna sarnaselt, alles kolmandast Tallinnas toimunust lühemalt. Laari järgi olid siiski ka esimene ja teine väga erinevad, esimese ajal ühendas rahvast suur vaimustus, aga teise ajal oli rahvuslik liikumine lõhenenud ja Jannsen olevat isegi kahelnud, kas sellises olukorras on mõtet laulupidu pidada. Vaenulikkust üksteise vastu näidatud üles ka peo ajal.

Raamatu lõpupoole peatub Laar Jannseni väidetava müüdavuse teemal, mis olevat varjutanud ka kogu tema muud tegevust tagasihaaravalt. Laari järgi Jannsen küll tegi vea, et ta rüütelkonnalt raha vastu võttis, kuid Jannsen polnud olnud müüdav. Salupere tähelepaneku järgi muutus „Eesti Postimees“ pärast sakslastelt raha saamist saksameelsemaks, kuid Laari meelest see nii ei olnud, Jannsen jäänud endiste põhimõtete juurde. Osa kaastöölisi küll lahkunud, kuid veel rohkem tulnud neid juurde. Laar kahtleb ka, kas Jannsen üldse sulges Jakobsonile ajalehe või tõmbus Jakobson ise eemale. Kui Jakobsoni initsiaalide all enam kaastöid ei ilmunud, kirjutanud Jakobson ajalehes veel esialgu teise varjunime all. Hurt jäänud küll lisalehe toimetamisest kõrvale, kuid kirjutanud endiselt palju põhilehes, neid artikleid olen ka oma silmaga näinud. Minu meelest on arusaadav, et lehe jätkuva ilmumise tagamiseks tehakse mingeid kompromisse, sama moodi nagu tänapäeval valitsuskoalitsiooni minnes peab partei lähtuma koalitsioonilepingust, mitte ainult enda programmist.

Postkastid õues

Jõudsin oma trepikoja ette. Pistsin käe postkasti. Meile oli saadetud üks ajaleht, mida me polnud tellinud, vist mingi aastapäeva puhul. Ütlesin, et see polegi meie postkast. Panin lehe tagasi. Üks naine tuli trepikojast välja. Rääkisin ka talle, et pidasin võõrast postkasti kogemata enda postkastiks. Seni oli olnud trepikojas kaks postkastide tahvlit, aga nüüd oli üks neist maja ette tõstetud. Karstin, et see viib postivarguste sagenemiseni. Hakkasin trepist üles minema. Vastu tuli üks tüdruk, kes ütles: "Tere jah." Kõrgemal korrusel tulid vastu üks tüdruk ja kaks poissi. Ütlesin tüdrukule esimesena tere, aga poisse ei kõnetanud. Tegelikult ma ei tundnud kedagi ära.

*

Oli vene keele tund. Pinginaaber luges raamatust harjutust ette, aga mul raamatut ei olnud. Tahtsin seda hankida õpetaja laualt, aga selgus, et seal oli hilisem köide. Õpetaja hakkas mind küsitlema. Varem olin püüdnud vene keele tunde kuidagi lõpuni venitada, aga nüüd püüdsin neis osaleda aktiivselt, et maksimaalselt õppida.

*

Keres oli soovitanud, et ühendage malemängu teooria õppimine praktikaga. Nooremana olin liigselt teooriale keskendunud. Minu teoreetilised teadmised olid küll olnud head, aga kui olin vahel kellegagi mänginud, siis olin palju kaotanud.

Muusikamasin ja joonistusmasin

Keskkooli ajal tegin palju pastakajoonistusi muusika järgi. Täna proovisin teha sama elektroonilise joonistamismasinaga. Taustamuusikat käivitades juhtus makis olema parajasti Ernst Enno sõnadega laulude kassett.

Malealane tegevus

Laenasin maleklassist raamatu. Kodus mõtlesin, et nüüd on maletrenn täiskasvanutele tasuliseks läinud, nii et raha maksmata ei tohi tegelikult selle raamatuid kasutada, pealegi võib kellelgi teisel sama raamatut vaja minna. Viisin raamatu pärast ühe variandi läbivaatamist tagasi. Ütlesin, et kui kedagi huvitab, siis võib tema pikemalt analüüsida. Üks poiss tegi kokkuvõtte minu mitme järjestikuse mängu tulemustest. Ainult et üks neist mängudest oli enda vastu mängitud. Laste jaoks oli male mäng, neil ei olnud vahet, mitmekesi mängida.

Poeskäik

Teemade kokkuvõtted

Seisin maakohas maantee ääres. Kohtusin ühe sugulasega. Mõtlesin, et eelmine kord siin viibides kohtusin samuti temaga. Siis tundsin ära, et täna kohtusin teise sugulasega. Kõndisin linna. Ma ei teadnud, kas ma leian õige tee. Linn oli võõras, aga kui ma selle mittetundmise tõttu hoopis koju oleksin jõudnud, oleks ka hea olnud. Orienteeruda sai ühe torni järgi, aga kui ma sellest juba möödas oleksin olnud, oleks torn võinud ka eksitav olla.

*

Oli kirjutatud kokkuvõtted neljast sagedamini esinevast teemast. Kaks esimest teemat olid huvitavamad ja neist kirjutati natuke pikemalt, kolmas ja neljas teema olid vähem huvitavad ja neid mainiti lühidalt. Aga iga teema oli illustreeritud ühe pildiga.