Kordumise määr

Ütlesin, et ühte laadi teose olen loonud ainult üks kord elus. Selle jätsin ütlemata, et midagi väiksemal määral sarnast olen loonud ka teisel korral. Aga kuulaja sai aru ja küsis, millal ma selle teise teose lõin.

Masaryki arusaam Venemaast

"Sirbi" arvustaja arvates Masaryk ei saanud aru Venemaa ohtlikkusest. Aga Masaryk ütleb selgelt, et Venemaal on isegi revolutsionäärid väiksemad demokraadid kui Läänes, ta seostab Vene marksistide objektivismi õigeusu objektivismiga, millel on justkui väljast tulev ilmutus tähtsam kui inimese enda mõtlemine. Masaryk ise oli demokraat ja eelistas mõtlemist ilmutusele. Ta küll arvas, et tulevikus jõuab õigeusk protestantlusele järele, aga ta ei arvanud, et see kiiresti juhtub, sest vaheaste on katoliiklus. Masaryk nägi, et Vene revolutsionääride hulgas kaldutakse verevalamist pooldama, ise ta eelistas veretut revolutsiooni ja pidas revolutsiooni lubatuks ainult äärmise vajaduse korral. Vene sotsiaaldemokraate pidas ta paremateks sotsiaalrevolutsionääridega võrreldes, sest esialgu propageerisid sotsiaalrevolutsionäärid rohkem verevalamist.

Rongkäik peopäeval

Oli laulupeo moodi päev. Saabus Steinfeldt, kellele hakkas järgnema rongkäik. Seda ei peetud tänasel päeval kõige sobivamaks. Liitusin ka rongkäiguga. Püüdsin sammu aeglustada, et mitte olla kohe Steinfeldtist järgmine, aga siis vaatasin, et üks inimene ongi meie vahel. Steinfeldti oli süüdistatud, et ta on laste vastu liiga sõbralik, aga vaatasin, et lapsed ise järgnevad talle. Üks vastu tulev laps suhtus temasse ka vaenulikult ja näitas keelt. Jõudsin ühte majja kohale. Seal üks mees rääkis, et Vanemuise tänava sinine maja on ürituse jaoks halb koht, sest seal on asunud KGB. Sain vihaseks ja vastasin, et enne KGB-d kuulus see maja juba kirjanikele. Viskasin vihaga ühe eseme vastu Steinfeldti arvuti ekraani. Arvuti lülitus välja. Ehmusin ja ütlesin, et nüüd ma lõhkusin tema arvuti ära. Aga arvuti õnnestus uuesti käivitada.

Seitsmeosaline rütm

Tuu-duu-ruu-duu-tuu-duu-duu,
Tuu-duu-ruu-duu-ruu-duu-uu.
Kuu toob luu, loob suu, koob puu.
Tuul teeb uu, see kuu veel muu.

Tulistamisvõimaluseta seis

Valge alustab ja võidab.

Valged: Kg1, Ld1, Ve1, e2, Rb5, f3, Ea2, b3, c4, d4, f2, g2, h2

Mustad: Kg8, Lc8, Va8, f8, Oc7, Re8, Ea7, b7, c6, f6, f7, g7, h7

Luuletuste autorlus

Lugesin arvutist isa järgmise luulekogu käsikirja. Leidsin sellest mitu enda luuletust. Varem oli meelega minu luulekogus avaldatud isa luuletusi, aga minu luuletuste puhul oli vist isa valesti mäletanud, nagu oleksid need tema kirjutatud. Rääkisin sellest emale ja ema rääkis isale edasi. Isa küsis, millised luuletused on minu omad. Mõtlesin, et võibolla ma mäletan ise valesti, võibolla need ongi isa luuletused. Tahtsin minna Oudekki pere uksele küsima, kas neil on see isa luulekogu. Mõtlesin, et sel korral ma ei kutsu uksele Oudekkit, vaid tema ema. Aga kui jõudsin nende hoovi nurgale, siis mõtlesin, et mul pole mõtet korteri uksele minna, kui ma pole üles kirjutanud isa luulekogu pealkirja. Seetõttu asusin koduteele. Anne tänava ja Sõpruse puiestee piirile jõudes kallasin teeklaasi liimi, et klaasi puhastada. Mõtlesin, kas seda klaasi saab hiljem joomiseks kasutada, võibolla ei tule liim enam lahti. Mõtlesin, et võibolla kallasin õli klaasi liiga soojalt, see võib plahvatada. Algas soojuspaisumine ja õlisammas klaasis kerkis järjest kõrgemale, jõudes klaasi servani. Kallutasin klaasi, lastes üleliigsel õlil maapinnale voolata. Kui klaasi jälle püstiasendisse panin, siis vaatasin, et olen klaasis õlikogust vähendanud liiga palju. Lähedal alustasid mängu lapsed. Kartsin, et võibolla nad tahavad lombist juua ja joovad vee pähe õli. Läksin neid hoiatama, et maas on õli. Üks poiss küsis, kus. Kui olin suunda nimetanud, suundus laste tähelepanu mujale.

Hilised Hermanni päevalehed

„Valgus“, juuli – detsember 1906, „Hüüdja“ detsember 1906 – märts 1907.

KUJUTLETAV KÜSIJA: Mis lehed olid aastatel 1906–1907 ilmunud „Valgus“ ja „Hüüdja“?

VASTAJA: Ajaleht „Valgus“ oli juba varem olemas, seda toimetas Grenzsteinist venestusmeelsemaks peetud Kõrv, aga ta müüs lehe rahvuslikumaks peetud Karl August Hermannile maha, kes muutis selle päevaleheks. Esialgu kirjutas Hermann, et „Valgus“ on hea ajalehenimi, kuid kirjanduse andmetel hakkas ta varsti pidama vana nimetust liigselt eelmise toimetaja suunaga seotuks, mistõttu asutas Hermann „Valguse“ asemele uue päevalehe „Hüüdja“. See jäi lugejate vähese huvi ja konkurentsi tihenemise tõttu veebruaris 1907 seisma, märtsis ilmus veel üks number selle muusikalisa. Aastal 1905 oli Venemaal puhkenud revolutsioon, mis veel nõrgeneva hooga jätkus, tavaliselt revolutsioonide ajal huvi ajakirjanduse vastu suureneb, aga nüüd oli päevalehti rohkem ja Hermann vanem kui „Postimeest“ toimetades, tal polnud enam palju elada jäänud.

KK: Mille poolest erinesid Hermanni hilised päevalehed tema varem toimetatud „Eesti Postimehest“ ja „Postimehest“?

V: Nüüd oli kaotatud eeltsensuur ja kõik lehed said teravamalt kirjutada. Kuid säilinud oli järeltsensuur. Hermanni leht kirjutas, et palju pole muutunud, artikli saab küll ära trükkida, aga paljud lehed on pärast seda karistuseks kinni pandud. Rahvas oli revolutsiooni ajal rohkem lõhestunud, aga Hermann oli rahvuslane ja väljendas soovi esindada kõiki eestlasi, mitte ühte kihti. Krista Aru arvates Hermanni muusikalehe populaarsust vähendas, et ta tahtis erinevaid teemasid samaaegselt sisse tuua, võibolla vähendas ka päevalehe populaarsust erinevate ühiskonnakihtide samaaegselt esindada püüdmine. Leht ise leidis, et klassivõitlus ei ole põhjendatud, sest vahel on peremees vaesem kui sulane.

Hermanni varasem tegevus oli toimunud venestamise tingimustes, kui koolid venekeelseteks muudeti. Nüüd hakati emakeelseid koole taas lubama, Hermann kutsus üles võimalust kasutama.

Varem olid ajalehed asendanud parteisid, nüüd oli riigis ka poliitiliste parteide asutamine lubatud ja oli loodud riigiduuma ehk riigivolikogu.

KK: Kuidas leht revolutsiooniteemat kajastas?

V: Ajakirjandus ei olnud sündmuste ennustamisel eriti ettenägelik. Hiljem Sorokin avastas, et kõik revolutsioonid jõuavad pidurdamisfaasi, kuid ajakirjandusele tuli esimese riigiduuma koosseisu laialisaatmine üllatusena. Toimus atentaat minister Stolõpinile, seda kajastati reportaažilikult, ennustamata Stolõpini ellu jätnud, aga palju teisi inimesi tapnud atentaadi tagajärgi. Kuulutati välja riigiduuma uue koosseisu valimised, leht kommenteeris esimese hääletusvooru tulemusi, et maal on tulemused läinud valimistsensuse tõstmise tõttu paremale, aga linnades veelgi vasakule. Kirjutati sotsiaaldemokraatiast ja idealismist, nende mõistete seletamist alustati keeleteaduslikult, kuigi on teada, et partei sisu ei vasta alati nimetusele. Karskuskongressil esinesid kuberner ja opositsioon samal üritusel, leht näitab, et riigivõim eelistab majanduslikel kaalutlustel parajust, aga kongressil samuti sõna võtnud Villem Reiman täiskarskust.

KK: Mida kirjutati keeleküsimustest?

V: Hermann oli pikka aega töötanud Tartu ülikooli eesti keele lektorina, nüüd oli arutusel ühe eestikeelse professorikoha loomine. Jakob Hurt teises lehes soovitas luua eestikeelse usuteaduse professori ametikoha, Hermanni meelest oli keeleteaduse professorit rohkem vaja. Lektor saavat muidu küll õpetada sama hästi kui professor, aga takistuseks olevat väiksem palk. Hermann põhjendas keeleteaduse professori eelistamist sellega, et eesti keelt läheb kõigil elualadel vaja. Saaks ka mõelda, et rääkida võib ühte või teist keelt, aga usuteadus õpetab kõigile inimestele eetikat.

Hermann kiitis prantslasi, et nad on oma õigekirja reeglid kokku leppinud, mitte igaüks ei tule oma reeglitega. Ometi kirjutas ka Hermann mõnda sõna teisiti kui teised lehed. Loodi Eduerakond, aga Hermann ei pidanud sõnalõppu -kond õigeks, kuna see käändub sama moodi nagu konn, seetõttu kirjutas ta ’erakund’ ja ’perekund’. Linnanime Haapsalu puhul sai ta küll aru, et traditsiooni on raske murda, ometi pidas ta sellist kirjapilti vigaseks, sest linnanimi tulevat haavapuust ja mitte kehahaavast, Hermanni arvates on viga nii tugeva p kasutamine sõna keskel kui ka ebasoovitav H tähe kasutamine sõna algul, kui linnanimi viitab aava salule.

KK: Mida kirjutati muusikast?

V: Märtsikuus ilmunud muusikalisas toodi ära kahe laulu noodid, neist esikohal laul „Lootus“ oli Hermannilt endalt. See tõsisena mõeldud laul ütleb, et kui elu on raske, tuleb siiski loota. Erinevalt „Postimehe“ töö lõpust ei toonud Hermann „Hüüdjat“ seisma jättes lehes lõpujuhtkirja, tundub, et ta veel lootis toimetajatööle tagasi pöörduda. Lehes viimase asjana lootuse kiitmine tuletab meelde Dumas’ romaani „Krahv Monte-Cristo“, mille lõpus öeldakse, et kogu inimliku tarkuse võib võtta kokku kahe sõnaga: oodata ja loota. Mõned Hermanni lootused on hiljem täitunud, haridus muutus eestikeelseks, anti välja täismahus eestikeelseid entsüklopeediaid ja muusikaajakirjandus muutus stabiilsemaks.

/TÄIENDUS: Krista Aru raamatus on Hermanni lisalehtede kohta kaks viga. „Hüüdja“ kirjanduslisa ei kandnud nime „Hüüdja Hääl“, vaid esimesest viimase numbrini „„Hüüdja“ lisa“. Nimetust „Hüüdja Hääl“ on küll kasutatud, aga ühe pärast Hermanni surma ilmunud lehe kohta. Samuti ei ilmunud „Hüüdja“ muusikalisa kaks numbrit, vaid ainsas numbris on laulud nr. 1 ja 2. Lisalehele ei ole kuupäeva peale trükitud, aga digiteeritud ajalehtede andmebaasis on seda kuidagi seostatud konkreetse kuupäevaga./

Fotod lausetega

Kirjutasin Helinale elektronkirja. Panin sellesse kolm fotot ja kirjutasin ka sõnalist teksti. Kartsin, et kiri võib enne teele minna kui ta valmis on. Kiri oli juba valmis, aga selle pealkiri kustus veel ära, pidin pealkirja uuesti sisestama. Olin pannud samad kolm fotot ka feisbukki. Neid kommenteeris üks klassiõde, kes ei olnud varem minu postitustele reageerinud. Olin ise kirjutanud, et fotod on tagurpidises järjekorras, ilmselt sellepärast oli ka klassiõde kirjutanud, et need võiks olla vastupidises järjekorras. Tegelikult olid need mul just valmimisjärjekorras. Üks foto oli tehtud nii, et olin pannud joonistuse peegli ette peeglilauale ja pildistanud sealt, ise fotole jäämata. Aga klassiõde kirjutas, et see foto tuletab meelde peeglisse vaatamist. Oma kommentaari lõppu oli ta kirjutanud, et klassikokkutulekul kohtume, kõige lõpus nimetas ta ennast jaanipäevanaiseks.

Kiire alistumine

Mängisin Särgavaga malet. Ütlesin, et ta tegi kaks käiku järjest, nüüd võin mina ka teha. Pärast minu kahte käiku Särgava alistus, kuigi mul oli ettur vähem. Minu vankrid olid küll aktiivsed. Ma polnud kindel, kas ma oleksin osanud edasimängu korral paremust realiseerida. Vastase kuningas oli taganenud mägede suunas, mägede vallutamine on sõdades raske. Mäng oli tundunud pikk, aga selle suuline analüüs sama arvu minutitega tundus kestvat ainult mõned laused. Olin mängu ajal Joannalt protokolli küsinud, aga selle kohe tagastanud, sest ta märkis käike üles ebatavalises süsteemis. Joanna oli öelnud, et ma olen loll.

Kuivenduskraav

Täna lasin illustreerida Tammsaare "Tõe ja õiguse" esimest köidet. Raamatus küll on talu nimi Vargamäe, see eeldab, et ta päris tasasel maal ei asu, pilt seda ei peegelda.

Suusapiirkond

Läksin koos emaga kanali äärde suusatama. Lumest oli lükatud lahti tee, mis oli üle autotee tulles risti meie õue suunalt tulev. Vahepealsetel aastatel ei olnud seda teed kasutatud. Ütlesin, et jälle nagu vanasti. Aga seejärel sain aru, et see pole siiski see tee, vaid olime läinud enne teises suunas ja nüüd viis kasutatav tee kanali äärde diagonaalis. Suusatasin üksi ringe. Kui olin lõpetanud, hakkasin koju tagasi minema. Aga lõpuks meenus, et ma olen suusad maha unustanud. Tahtsin minna tagasi neid otsima, aga ei teadnud, kust otsida.

*

Mõõtsime, kas pikem olen mina või Ariel. Ariel surus oma peaga minu pead. Ütlesin, et Arielil on kael tugevam. Jõudsime järeldusele, et tema blogisissekandel on tähemärke ka rohkem kui minu omal. Aga kui sissekannete read üle lugesin, siis minu sissekandel oli ridu rohkem. Järelikult need olid kitsamad.