Bernhard Linde. „Loova Kesk-Euroopa poole. Kirjanduslikke ja teatrilisi reisimuljeid Lätist, Poolast, Tšehhoslovakkiast ja Ungarist“. Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1930. 320 lehekülge.
Sain läbi kolmanda Linde raamatu. See raamat ühendab minu jaoks vaba aja uurimisteema Ungari ja tõlketööga seotud Tšehhoslovakkia teema. Peale nende riikide on Linde enne raamatu kirjutamist reisinud ka Lätis ja Poolas. Ta ütleb, et on slaavi filoloogi haridusega. Aga kui samuti slaavi filoloogiat õppinud Torop keskendus hiljuti loetud raamatus Venemaale, siis Linde on käinud lääneslaavlaste juures. Ta ütleb, et ta poola ja tšehhi keelt oskab, aga läti ja ungari keelt mitte. Lätlasi ei nimeta ta seejuures baltlasteks, vaid baltislaavlasteks, võibolla neid niiviisi siiski oma erialaga seostades.
Reisi alustab Linde Lätist. Kuigi ta läti keelt ei oska, imetleb ta seal raamatupoodide vaateaknaid ja raamatute kujundust. Mäletan, et kui ise Riias käisin, siis müüdi seal raamatuid lageda taeva all. Küsisin malemaailmameister Fischeri partiide kogu hinda, aga see maksis liiga palju. Üks klassivend ütles, et temal midagi osta õnnestus, ta tingis hinna alla. Olen ostnud kaks numbrit 1990. aastatel Lätis ilmunud maleajakirja, aga ostmise üksikasju ei mäleta, ost võis teostuda Tartus.
Linde käib ka nii Lätis kui ka Ungaris vaatamas selliseid teatrietendusi, mille keelest ta aru ei saa. Mõnda liiki etendustel oleks see paremini mõistetav, muusika ja balleti puhul ei ole sõnad nii olulised. Aga Linde vaatab just sõnalisi lavastusi ja oskab näitlejate välimuse ja liigutuste põhjal neid etendusi ka arvustada. Psühholoog Võgotski raamatust mäletan seisukohta, et kultuuris vorm ja sisu ei ole kooskõlas, vaid võitlevad omavahel. Ilmselt tundmatus keeles etenduse puhul mõjutab muljet rohkem vormiline kui sisuline külg.
Lätist lahkub Linde üle Poola piiri. Osa tolleaegsest Poola piirist on tänapäeval Valgevene ja osa Leedu piir. Linde käib praeguses Leedu pealinnas Vilniuses, mis siis kuulus Poolale. Aga Linde sõnul ei olnud selle rahvastikus esikohal ei leedulased ega poolakad, vaid juudid. Linde käib ka Varssavis, mis on olnud Poola pealinn nii tol ajal kui ka praegu. Ta kirjutab nagu teistegi külastatud riikide puhul kirjandus- ja teatrielust. Poola raamatutel olevat tol ajal olnud tiraažid hoolimata suuremast rahvaarvust numbriliselt sama väiksed kui Eestis. Hiljem Tšehhoslovakkiat ja Ungarit külastades nimetab Linde nende maade suuremaid trükiarve. Linde tahab külastataval maal kohtuda eraldi kirjanike ja arvustajatega. Tänapäeva Eestist ma tean, et kirjaniku ja arvustaja isik võivad kattuda.
Juttu ei tule eriti tol ajal Poola piirides elanud ukrainlastest ja valgevenelastest, aga pärast Varssavi osa tuleb veel eraldi peatükk Poola juutidest. Juutidel on olnud mitu keelt ja ühe kohta neist olen ma varem kohanud võõrsõnalist nimetust jidiš, aga Linde nimetab seda eestipärasemalt juudi keeleks.
Poolast jõuab Linde järgmisena Tšehhoslovakkiasse. Ta näeb juba tol ajal hiljem üksteisest eraldunud tšehhide ja slovakkide vastuolusid. President Masaryki nimetab ta selles raamatus slovakiks, aga peab teda ainsaks, kes Tšehhoslovakkiat koos hoiab. Kui pärast kommunismi lõppu Slovakkia iseseisvus, siis Linde kirjutab veel ainult slovakkide autonoomiataotlustest, kuid neile polevat antud sedagi. Varem loetud raamatus tõi Linde Tšehhoslovakkia rahvuste statistikas tšehhid ja slovakid ühises lahtris, aga siit raamatust selgub, et neid ei liitnud kokku tema, vaid tolleaegne ametlik statistika riigis oligi selline, kuna tšehhid polevat tahtnud slovakke eraldi rahvusena tunnustada. Riigi nime järgi tundub küll, nagu oleks tegemist kahe enam-vähem samaväärse osapoolega.
Hiljuti loetud Halmani raamatu pealkirjas nimetatakse tšehhe Švejkideks. Linde aga kirjutab, et Švejki autor Hašek oli populaarne küll välismaal, aga mitte tšehhide hulgas, kuna ta olevat näidanud tšehhis sõdureid halvas valguses. Linde kirjelduses on Hašek ja teised tšehhid küll sarnased, sest Hašekit nimetab ta pilkekirjanikuks ja teiste tšehhide kohta ütleb, et sealses teatris on tugevad just komöödianäitlejad. Võrdluseks tuleb meelde, et viimastel aastatel lugesin kooli lugemikust ungari luuletaja Petöfi luuletust, kes iseloomustas madjareid ehk ungarlasi loomult tõsistena.
Viimasena neljast riigist külastab Linde Ungarit. Mind huvitas, et kui raamatutes Tšehhoslovakkia kohta kiidab Linde Tšehhoslovakkiat, kas ta siis Ungarist kirjutades kirjutab sama kiitvalt ka sellega tülis olnud Ungarist. Selgub, et neist neljast riigist on Linde lemmikmaa siiski Tšehhoslovakkia. Talle meeldib nii Tšehhoslovakkia demokraatlikum riigikord kui ka juba keskaegne Tšehhi arhitektuur rohkem. Aga Ungari peatükis ta kirjutab ka ungarlastest kaastundlikumalt kui eespool. Kui Tšehhoslovakkia peatükis ta arvab veel, et ungarlastel Tšehhoslovakkia võimu all on parem kui oli slovakkidel Ungari võimu all, siis Ungari peatükis nimetab ta Ungarit tükeldanud Trianoni rahu ebaõiglaseks. Mäletan, et 23. augustil lugesin „Spiegeli“ võrguväljaandest, et Trianoni rahu ebaõiglusest rääkimine olevat mäng tulega ja et kellegi arvates õigustab Ungari tükeldamist ungarlaste enda varasem käitumine.
