esmaspäev, detsember 05, 2022

Juhendid leitud

Kõigi kolme mõtlemisajaga Tartu meistrivõistluste juhendid ripuvad Maleliidu koduleheküljel rubriigis Kalender. Otsisin neid enne avalehelt, kus neid ei olnud. Samuti mäletasin, et kunagi on neid pandud leheküljele Kultuuriaken, kust ma neid samuti ei leidnud, samuti polnud riputatud facebooki Tartu male gruppi. Välkmale meistrivõistlused on juba homme. Kolme juhendi aadressid on http://www.maleliit.ee/kalender/index.php?a=1-1215 , http://www.maleliit.ee/kalender/index.php?a=1-1216 ja http://www.maleliit.ee/kalender/index.php?a=1-1217 .

Metsoja mälestusturniir



Täna toimus Vello Metsoja mälestusturniir. Peebo pidas avakõne, milles rääkis, et Metsoja oli selle klubi asutajaliige ning kuulus nooruses linna paremikku, olles väga tugev esimene järk. Viller lisas, et Metsoja oli ka suur tantsija, keda tantsimine ei väsitanud. Parts ei öelnud kogu saalile, vaid mulle, et Metsoja on mänginud ka võrkpalli, sarnaselt Partsile endale ja Reile.

Tänase turniiri tulemused olid:

1. Põdersalu 6,5 punkti
2. Runnel 5
3.-4. Jevin ja Parts 4

Kokku 7 vooru ja 8 osavõtjat, mõtlemisaeg oli 15 minutit.

Räägiti, et kahe nädala jooksul toimuvad kolmed Tartu meistrivõistlused, aga ma ei tea, kust juhendeid lugeda saab.

Tegin kaks fotot mängusaalis olnud jõulukuusest, lisaks pildistasin mängumaja kõrvalmaja. Kui me 1980. aastatel Kaunase puiesteel elasime, siis nimetasime praegust mängumaja valgeks lasteaiaks ja täna pildistatud naabermaja pruuniks lasteaiaks, nüüd on mõlemad värvi vahetanud. Pruun lasteaed oli tol ajal meie maja vastasmaja.

pühapäev, detsember 04, 2022

Teine rekordreiting järjest

Täna mängisin Vint.ee-s kõigepealt ühe mittereitinguarvestusliku Fischeri male partii. Sain avangus kahvli, seejärel kaotasin tulede tõttu veel materjali ja alistusin. Seejärel mängisin ühe reitinguarvestusliku tavalise välkmale partii. Sain neli enametturit ja vastane ületas mõtlemisaja. Mul oli reiting juba enne mängu rekordkõrgusel ja tõusis veel kümme punkti, nüüd on see 2060 ja olin edetabelis 30. kohal 735 viimasel ajal aktiivse mängija hulgas.

Pühapäeva läbisõit

Täna käisin seitsmendat korda sel talvel suusatamas. Varasemal päeval olin kaalunud varianti, et kuna nädalavahetusel võib tööst puhata, siis nädalavahetusel sõidan kahe ringi asemel rohkem ja tööpäeviti vahepeal jälle vähem. Aga täna kaalusin ka terviseprobleemide tõttu suusatamise vahelejätmist või lumesaju tõttu distantsi lühendamist.

Läksin siiski suusatama. Väljumishetkel näitas kraadiklaas miinus kaks ja lumesadu oli vist just lõppemas. Kanali äärde jõudes mõtlesin, et nii soe ei olegi, vahepeal puhub tugev tuul. Aga sõidu ajal oli mul hea meel, et tuul jahutas.

Suusatamise ajal tulid mulle tagasi juba varem mõeldud mõtted, et suusatamise juures ei meeldi mulle kõige rohkem liikumine, vaid lumi, muidu võiks suvel ka joosta, või vähemalt kevadel ja sügisel, kui suvi on liiga palav. Soojemal aastaajal käin kõndimas, kõndimise juures ei ole ehk samuti kõige parem liikumine, vaid mõtlemine. Kuigi kuna olen tervishoiust lugenud, siis põhimõtte pärast pean liikumist ka vajalikuks.

Täna oli jääl olevate poiste arv kasvanud kahelt kolmele. Teise ringi ajal nägin neid algul eemalt ja nad tagusid jälle jalaga jääd. Algul arvasin, et kui nad üleeile läbi ei kukkunud, siis nad täna ka jääle auku sisse ei saa. Aga lähemale jõudes nägin, et neil on õnnestunud siiski kalda piirile auk sisse saada. Kolmanda ringi ajal olid nad ikka veel seal ja väike ümmargune auk oli kasvanud pikemaks piklikuks kraaviks. Kolm ringi ma sõitsingi.

Teise ringi ajal olin märganud uisustiili suusataja jälgi, mida ma esimese ringi ajal veel tähele ei pannud. Kolmanda ringi lõpupoole tuli mulle üks klassikastiilis suusataja vastu. Mul võttis ühe suusa alt saamine kaua aega ja vastu tulnud suusataja tundus selle ajaga peaaegu terve ringi ära tegevat.

Riiklik avanguvariant

Näidatud oli, milline avanguvariant on parlamendihääletusel vastu võetud. Ütlesin, et siin on seis veel täiesti võrdne. Aga üks maletaja vaidles vastu, et ühel poolel on suur paremus. Ta oli lugenud uuemat teooriat. Mina olin lugenud ainult vanemat, kus seisu veel võrdseks peeti.

laupäev, detsember 03, 2022

"Hiline pidu"

Andres Herkel. „Hiline pidu“. „Ilmamaa“, Tartu 2022. 95 lehekülge.

Raamatu pealkiri viitab võibolla sellele, et autor on tüüpilisest luuletajast vanem. Aga ega ei tea, mitme aasta jooksul need luuletused on kirjutatud.

Raamatus esineb eriti palju sõnamängulisi luuletusi. Kuna sõnade arv on piiratud, võivad erinevad autorid jõuda sama tulemuseni. Siin raamatus on sõnavara suurendatud sellega, et hulka on võetud ka võõrkeelte sõnu. Aga eesti keelega mängides on tuletatud sama moodi nagu minu venna luuletuses sõnast „olendid“ uus sõna „polendid“. Võibolla pole Herkel minu venna luuletust lugenud. Kuigi mõnel juhul tsiteerib ta varasemaid autoreid selgemalt tahtlikult, näiteks Juhan Liivi.

Minu esimese luulekogu puhul seletas luuletaja Kelk sõnamängu minu noorusega. Mul oli ka poliitilisi luuletusi, kirjanik Vahing ütles, et noored kirjutavad poliitilisi. Herkel on tuntud eelkõige poliitikuna, aga tema luulekogus on poliitikat vähe. Võibolla sellepärast, et ta on sellest mujalgi kirjutanud. Või tundub talle poliitika proosaline tegevus. Luuletustel on sarnasust unenägudega, psühholoog ja poliitik Tulviste rääkis mulle kunagi, et tema jaoks on poliitika selline jama, et tema unenägudesse erinevalt minu omadest poliitika ei jõua.

Loetud luulekogus on juttu ka sellest, kuidas minategelasele meeldivad paljad kehad. Sorokin ja Metsar on kirjutanud, et paljastesse kehadesse suhtuvad erinevad inimesed erinevalt.

Sõnamänguliste luuletuste osakaal tagapool väheneb, aga kõige viimane on jälle sõnamänguline.

Lugemise lubatavus

Üks arst ütles, et mu jalanahk vajab ravi. Vastasin, et ma just lõpetasin ravikuuri. Arst ütles, et uuesti tuleb teha. Tekkis vestlusring. Andsin ühele küsimusele sellise vastuse, et mulle öeldi, et kui ma nii rumalat juttu räägin, siis ma kunagi ajalooraamatuid ei loeks. Vastasin, et ma ainult oletasin, kui mulle poleks küsimust esitatud, poleks ma sel teemal midagi öelnud.

*
Ema soovitas, mis rohtusid ma võiks võtta. Üks neist oli maovähi rohi. Lootsin siiski, et mul vähki ei ole.

*
Läksin koos Joosepiga ühes majas teise tuppa ja vastasin talle teemal, mida on maakaardil kujutatud. Rääkisin sellest pikkade lausetega.

*
Küsisin tugevalt maletajalt, kas kaks minu nimetatud käiku selles seisus kaotaksid. Ta vastas jah. Küsisin ka kolmanda käigu kohta. Selle kohta vastas maletaja, et ta ei tea.

*
Võtsin fotoaparaadi. Mõtlesin, et selline fotoaparaat leiutati seoses sellega, et samal ajal läksid dekolteed moodi. Tegin vennast portreepilti. Mõtlesin, et ei tea, kas ma hiljem mõnest dekolteega naisest ka teen. Vennal läksid silmad pilukile, see tuli välklambist. Pildistamine võttis fotoaparaadil täna kaua aega. Lõpuks keerasin selle teises suunas. Mõtlesin, et vaatan, kas nüüd on foto olemas, võibolla läksid mitu erinevas suunas vaadet üksteise otsa. Fotot polnud üldse.

*
Lehitsesin ajalehte. Esimesel ringil lugesin läbi umbes ühe pealkirja lehekülje kohta. Siis läksin teisele ringile, mille ajal kavatsesin läbi lugeda kõik pealkirjad.

reede, detsember 02, 2022

Hea suusailm

Täna käisin kuuendat korda sel talvel suusatamas. Novembris sai käidud viis korda, võibolla see on novembrikuude rekord.

Kraadiklaas näitas väljumishetkel kaheksa kraadi külma, mis peaks olema selle talve seni kõige külmem näit. Algul mõtlesin, et enne suuskade alla panemist suusariietega kõndides võib jahe hakata, aga seda ei juhtunud. Vaatasin, et kõnniteele on jälle liiva visatud. Liivatriibud tundusid hõredad ja mingis punktis tundus jala all natuke libe, seetõttu kõndisin algul ettevaatlikult, aga hiljem unustasin selle mõtte ja ei libisenud.

Suuski alla pannes jälle üks muusikat kuulav laps kiikus, muusika tõttu oletasin, et see võib olla juba varem kohatu. Nüüd oli kanal igalt poolt peale talisupluse koha jääs, aga eelmine kord lahtise veega olnud servades ei olnud jää peal lund. Kaks poissi olid eelmine kord jääta koha lähedal jää peal ja veel trampisid jalgadega, et jääd katki saada. Mõtlesin, et võibolla peab hakkama uppujat päästma või vähemalt poisse hoiatama. Aga sel hetkel kui ma neist möödusin, olid nad parajasti teel kaldale, ma jätsin nad hoiatamata. Teisele ringile minnes nägin vist neid samu poisse uues kohas talisupluse augu lähedal ja ka seal trampisid nad jalgadega.

Suurem osa sõidu ajast tundus temperatuur paras. Ma ka väga ei kiirustanud, sest teel suusatama oli südamest jälle valuhoog läbi käinud, oletasin, et põhjus on närvides. Alles teise ja viimase ringi teisel poolel hakkas mul natuke palav. Suuski alt võttes oli jälle paras. Kui mina kanali äärest lahkusin, tundusid samal ajal lahkuvat ka jääl olnud poisid, samuti ei olnud enam näha kiikujat.

neljapäev, detsember 01, 2022

"Tuna" 2/2022

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 2/2022.

Cornelius Hasselblatt kirjutab Nõukogude aja nostalgia teemal. Seoses tänavuse Vene-Ukraina sõjaga tunneb mingi osa temast, nagu 1970. aastate Nõukogude Liit oleks olnud parem kui praegune aeg, sest oli rahu. Rahu siiski ei olnud, sõditi lihtsalt teises punktis, Vietnamis ja Afganistaanis. Nõukogude aega jäävad ka varasemad sõjad Ukraina territooriumil. Tänavu on suurenenud tuumasõja oht, aga meile öeldi ka 1980. aastatel kooli raadiost, nagu oleks alanud tuumasõda. Hasselblatt kirub Zweigi „Eilse maailma“ eeskujul rahvuslust. Minu jaoks seostub 1980. aastate rahvusluse tõus siiski demokratiseerimisega. Demokraatia ning diktatuuri lained peaksid sõltuma sellest, milline on demokraatia ning diktatuuri küsimuses eelmine laine, mitte sellest, kas uue laine ajal on moes rahvuslus või mitte. On olnud nii demokraatlikku kui ka diktaatorlikku rahvuslust ja ka rahvusluse vastasust.

Kristi Metste kirjutab Marju Lepajõest, järgneb Lepajõe enda kirjutis. Lepajõe kohta kirjutatakse, et ta oli arhiiviteadlik inimene, ta hakkas juba ülikooli ajal koostama oma ülikoolikursuse arhiivi. Minu ajal oli kursuse mõiste vähem tähtis, loengus käidi sageli oma kursusekaaslaste asemel koos aasta vanemate või aasta nooremate üliõpilastega, erinevatel üliõpilastel olid erinevad peaained. Esimese kursuse loengus küsis Tiit Rosenberg meilt, kas keegi meist päevikut peab. Keegi ei vastanud, et ta seda teeks. Ma olin küll varem kalendermärkmikutesse kirjutanud, olen seda teinud ka hiljem, samuti blogis või kaustikutesse päevakokuvõtteid kirjutanud, aga sel hetkel mitte. Tegelikult kirjutasin ülikooli esimese kursuse ajal üles vähemalt oma maletulemusi, aga loengu ajal mul see päeviku pidamise küsimusega ei seostunud.

Lepajõe kahetseb, et ülikoolis ei õpetata eesti keelt ja kirjandust enam ühendatult. Ta arvab, et ilukirjandus on huvitavam kui selle uurimine. Ma tean siiski, et paljud lugejad eelistavad ilukirjandusele teaduskirjandust, ka mulle tundub praeguses vanuses teaduskirjandus huvitavam, kuigi ilukirjandusteoseid on erineva huvitavusastmega.

Paavo Kivine kirjutab Lurichi tšehhikeelsest raamatust. Lurich ei olnud mitte ainult sportlane, vaid ka spordist kirjutaja. Mõtlesin, et füüsilise spordi puhul ei eeldata, et sportlane on ise tingimata parim sellest kirjutaja, ühel võivad olla tugevamad lihased ja teisel aju. Aga male puhul nõuavad nii võistlemine kui ka kirjutamine head aju. Olen malest blogis palju kirjutanud, aga ei oska soovitada, kuidas maailmameister paremini mängida saaks. Mõnes malest kirjutamise valdkonnas võin siiski mõnda maailmameistrit ületada, näiteks maleteemaliste luuletuste või maleteemaliste unenäoüleskirjutustega. Maleturniiri pildistaja ei pea üldse käike tundma, kuigi käikude tundmise korral on ilmselt huvi selleteemalisi fotosid teha suurem.

Toivo Kikkas kirjutab ühe inimese kohta, et pole teada, kas ta Tartu ülikooli lõpetamiseni jõudis. Ma ei kontrollinud seda väidet üle, aga see tundub kahtlane, sest ülikooli ajal kasutasin raamatuid pealkirjaga „Album Academicum“, kus on lõpetajate nimekirjad toodud. Võimalik, et mingis punktis on lünk, aga seda artiklis ei öelda, võibolla on artikli autor püüdnud vastust leida ainult konkreetse ajaloolise isiku enda dokumentidest.

Mann Loper kirjutab kahest rahvusliku kasvatuse kongressist, millest üks toimus 1920. ja teine 1930. aastatel. Kongressikõnedes kritiseeriti ühelt poolt lastetuid ja vanapoisse, teiselt poolt taheti nõrgema tervisega inimesi sundsteriliseerida, teadmata veel, et geniaalsuse ja vaimuhaiguse geenid on ühised. Nii tuleb välja, et lastetuse süüdistusest pääsemiseks peab inimene avalikustama, et on sundsteriliseeritud, aga terviseandmete avalikustajat ähvardab teiselt poolt töötuks jäämine.

Ivi Tomingas fotonurgas segab Nõukogude aja arhiivimaterjalide põhjal uurimist isiklike mälestustega. Mõni vanema perioodi uurija vahel kritiseerib isiklikule elule viitamist, aga kes peaks tänapäeva jäädvustama, kui mitte ajaloolased, kes on õppinud, mis on mälestuste üles kirjutamise tugevad ja nõrgad kohad?

Peeter Kaasik uurib, kas väliseesti lehtedes metsavendade kohta kirjutatu on tõepärane. See sarnaneb minu magistritöö uurimiseesmärgiga, kuigi ma uurisin muuteemalise ajaleheinformatsiooni tõepärasust. Õppejõud rääkisid, et faktide tõepärasuse asemel on parem uurida filosoofilist kirjandust. Minu meelest tõepärase filosoofia aluseks peavad siiski olema tõepärased faktid. Praegu ma filosoofia sarja jaoks tõlgin.

Sarnasus luuletusega

Tänases unenäos toimus midagi, mille tõttu see unenägu tundus pärast ärkamist halb. Selline ärkamisjärgne suhtumise muutus tuletab meelde Arderi luuletust plekist präänikust. Uni läks ära umbes viis tundi enne äratuskella ja ei tulnud tükk aega tagasi, aga kui kolmanda teki peale panin, siis lõpuks tuli, kuigi oleks võinud siis ka parem olla.

kolmapäev, november 30, 2022

Toimetajad ja kommenteerija

Lehitsesin K. Ehini uut luulekogu. Selles olid toimetajad täitnud vaid osad autorite soovid. Nägin, kuidas Ehini kaasautor Lauri N. nelja toimetajaga kohtus. Toimetajad küsisid ühe paranduse tegemise eest 200 000 eurot, põhjendusega, et selle paranduse tegemine on aeganõudev. Raha maksti ära. Aga pärast ütles viies toimetaja, et ta tegi selle paranduse ühe hetkega.

*
Mängisin K. Ehiniga malet. Pärast lugesin ajalehest selle partii kommentaare. Kirjutati, et mõlemad mängijad räägivad küll oma vanematega ja muude inimestega, aga vähe on märgata kahe mängija omavahelist suhtlust. Vabanduseks öeldi, et ega malemaailmas tulebki olukordi mees naise vastu või maletaja kabetaja vastu vähe ette. Ehin oli nimelt rohkem kabetaja.

teisipäev, november 29, 2022

Sula ja sadu

Täna oli selle talve viies suusatamine. Eile oli sulailm, täna näitas kraadiklaas pluss üks, aga õhtuks lubati külmakraade. Enne külmaks minekut jõudis tulla väike lumesadu.

Hiljuti kommenteerisin ühe blogi mängude teemalist sissekannet. Täna mõtlesin, et male ja suusatamine on mõlemad spordialad, malet ma nimetan mänguks, aga suusatamist ei ole nimetanud. Kuid suusatamine on olümpiamängude kavas, kas teda ei või siis mänguks nimetada ka mujal? Võiks öelda, et olümpiamängudel võisteldakse reeglite järgi, mina suusatan niisama. Aga liivakastis mängimine ei tähenda ka alati võistlemist ja reegleid.

Meenutasin veel, et see oli vist ülikooli maleklubist tuttava inimese artiklis, kus kirjutati, et inimesel on evolutsioonist tingitud vajadus looduses viibida, looduses viibimine mõjub inimese tervisele hästi. Mõtlesin, et ma kirjutan blogirubriigis 'päev' meelsamini tõesti just looduses viibimistest - kas suvel maal või talvel kanali ääres suusatamas käimistest.

Kanali äärde jõudes nägin, et kanalil on suuremalt jaolt endiselt jää peal ja nüüd on kogu jää peal ka natuke lund, aga üleeilsega võrreldes on kanali serv lahti sulanud. Kui ma suuski alla panin, kõndisid läheduses parajasti üks naine ja laps. Kui ma õigesti mäletan, siis naine vedas enda taga nööri otsas kelku, aga laps parajasti kelgu peal ei istunud. Suusatades vaatasin, et Sõpruse silla ja kõrstaimede pool, kus üleeile oli ka kanali keskel lahtist vett, on tänaseks see lahtise vee laik suuremaks läinud.

Kui suusatasin esimese ringi teist poolt, mõtlesin, et tahaks täna teist ringi ka suusatada, aga selleks on liiga palav, võibolla ei oleks pidanud sellise õhutemperatuuriga kampsunit jopile alla panema. Aga lahendasin probleemi sellega, et tõmbasin jopi luku lahti. Teise ringi keskel tuul tugevnes, seetõttu tõmbasin luku kinni tagasi. Tuul uuesti vaibus, kaalusin uuesti luku lahti tõmbamist, aga seda ma siiski ei teinud.

Kui suuski alt võtsin, tulid üks mees ja naine kanali äärde parte vaatama. Pardiparv hakkas neil kaldal lume peal järel kõndima, mõned tiiru moodi linnud olid ka hulgas. Kui tegin suuski käes hoides pöörde, et minna ülekäigukohas üle autotee, siis osa linde tundus sellest ehmuvat ja tõusid lendu, aga suurem osa mitte.

Toas mõtlesin, et suusatamine tähendab riski surra, kuigi tavaliselt tulevad sellised tunded vaid ärevushäiretest. Üks minu sugulane ütles ükskord, et ta tahab surra tantsides. Mulle tantsimine ei meeldi, aga kui saab elu viimasel päeval suusatamas käia, siis on see päev vähemalt osaliselt meeldiv. Ärevus küll ei ole meeldiv.

Ise tehtud asjad

Võtsin puutüki ja hakkasin sellest skulptuuri nikerdama. Tegime Toomaga koos maski, nii et mina tegin näo ühele ja Toomas teisele küljele. Puu läks õhukeseks linaks. Ema ütles, et see on rumal film, mille järgi me maski teeme. Vastasin, et ma ei teegi selle järgi, ma pole seda filmi näinud, võibolla Toomas teeb. Läksin mask üle pea rohu peale rahva hulka kõndima.

*
Olime käinud Paides peol. Ma polnud kindel, kas seal oli tähistatud sünnipäeva või sünniaastapäeva. Oli öeldud üks variant, aga võibolla oli keel komistanud. Olin teinud seal fotosid. Näitasin, et ühel fotol on kaks klassikaaslast juba väga kortsus nägudega, aga teisel fotol olijad mitte, kuigi on sama vanad. Vastati seletuseks, et teisel fotol on valgus teine. Olin fotosid paberile ilmutanud ja postkaardialbumisse pannud. Fotosid oli albumi lõpus paar lehekülge, suurema osa albumist võtsid enda alla postkaardid. Ütlesin, et oma fotosid on siit albumist palju huvitavam vaadata kui postkaarte. Varem on küll postkaarte ka huvitav vaadata olnud.