Eestil oli naispresident. Ta ütles, et meie seltskonnast tahab ta kohtuda minuga. See tuli sellest, et mina erinevalt teistest olin poliitikahuviline. Eestil oli ka meespresident. Läksin presidendi vastuvõtule, aga ei kiirustanud õigeks kellaajaks kohale jõudmisega. Vastuvõtul oli kaetud peolaud paljudele inimestele. Parajasti alustati lauda istumist. Istusin laua saali nurga taha jäävasse ossa kaugemasse otsa, nii et ma poleks saanud ikkagi eesotsas istuva presidendiga rääkida. Kui olin mõnda aega ühe koha peal istunud, läksin kitsamasse koridori, kus sõi raamaturiiulite vahel ema.
*
Seisin ühe paneelmaja trepikoja ees. Vaatasin enda ette. Lõpuks üks noor mees küsis mult, mida ma vahin. Mõtlesin, et ma vist ei vaatagi talle otsa. Igaks juhuks keerasin pilgu veel kaugemale. Asusin koduteele. Mul ei puudutanud jalad maad. Mõtlesin, et kui ma sellest pärast räägin, siis ma ei nimeta seda lendamiseks, vaid ütlen, et kükitasin õhus ja liikusin nõksutades edasi. Jõudsin meie uude trepikotta. Ma ei mäletanud, millises korteris me elame. Algul mõtlesin teed küsida, aga seda polnud siiski vaja, sest nägin ühest uksepraost pereliikmeid. Sisenesin sinna korterisse.

