Krista Aru. „Jaan
Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem. 2. osa“. Rahvusarhiiv, Tartu 2019. Kahes
köites kokku 992 lehekülge.
Sain läbi kaheköitelise Tõnissoni elulooraamatu teise köite, mille esimesest köitest kirjutasin juba varem. Olen kirjutanud Tõnissonist rohkemgi ja järgnevalt keskenduks sellele, mida ma pole tema kohta veel varem öelnud.
Esimene raamat, kust ma Tõnissonist pikemalt lugesin, oli Märt Raua „Kaks suurt“, mille teemaks olid Päts ja Tõnisson. Lugesin seda kooliajal. Panin tähele, et Raud kiidab rohkem Pätsi, mina elasin kaasa rohkem Tõnissonile. Raamatus kirjutati, kuidas Tõnisson oli karsklane, see aitas võibolla kaasa, et kui sain 16-aastaseks ja mulle pakuti sünnipäevapeol seoses vanemaks saamisega esimest korda šampust, siis ma ei võtnud seda vastu ja ei ole ka hiljem rohkem alkohoolseid jooke joonud, kui kaks korda ülikooli bakalaureuseõppe lõpetamise päeval. Kui mulle 6-aastaselt mõned korrad koduõlut pakuti, siis ma veel ei keeldunud. Aru sõnavõttudest ma saan aru, et tema karsklane ei ole ja ei pea karskuspropagandat Tõnissoni tegevuse kõige tähtsamaks suunaks.
Ülikooli kolmandal kursusel kirjutasin seminaritööd vabadussõjalastest ja siis minu arvamus Tõnissonist vahepeal langes, sest mulle tundus, et vabadussõjalastele on ülekohut tehtud ja nad ei saanud ka Tõnissoniga hästi läbi. Hiljem olen mõelnud, et kui ka vabadussõjalased pandi alusetult vangi, siis see ei tähenda, et nende enda poliitika õige oleks olnud. Mõned aastad pärast magistriõppe lõpetamist tegelesin kolm aastat Tõnissoni enda artiklikogude koostamisega ja sel ajal minu arvamust temast taas paranes. Ka Aru on Tõnissonist kõrgel arvamusel. Ta on rääkinud, kuidas ta on Riigikogu saadikuna propageerinud Tõnissoni poliitilisi seisukohti ka tänapäeva poliitikas. Loetud raamatut kirjutades on ta kokku puutunud vastuoluliste allikatega, aga kahtleb rohkem nendes, mis Tõnissonile varju heidavad, kiitvamaid usub ta kergemini. Politoloogia raamatus on kirjutatud, et see on tavaline, et ühe grupi liikmetel tekib grupiaru, mille tõttu enda grupi suhtes kaob kriitikameel.
On kirjutatud, et liiga palju on võrreldud Pätsi ja Tõnissoni, aga siin raamatus tehakse seda taas. Aru arvates Päts oli kompromisside tegija, kes uskus rohkem asutustesse, Tõnisson uskus rohkem isikusse. See võrdlus on kahtlane, sõnades võis Päts suurem asutuste propageerija olla, aga 1930. aastatel kehtestas just tema riigis tugeva isikuvõimu. Tõnissonil säilis valmisolek vajaduse korral ka tagasi astuda. Ja ka Tõnisson ei propageerinud individualismi, vaid seltsielu ja ühistegevust. Võibolla mingi definitsiooni järgi ei ole seltsid Pätsi propageeritud kindlad asutused, aga enne Eesti riigi loomist ei saanud ka Päts luua riiklikke institutsioone.
Raamatus võrreldakse ka Tõnissoni ja Hitlerit. Leitakse, et nende kõnepidamise tehnika oli sarnane, mõlemad toetusid emotsioonidele. Kuna Tõnisson oli Hitlerist vanem, siis ei saa hästi Tõnissoni Hitleri õpilaseks pidada, aga Aru peab vajalikuks kahtluse alla seada vastupidine mõjutus, et kas Hitler ikka õppis Tõnissonilt. Minu meelest Tõnissoni esinemised on põhimõttekindlamad kui Hitleril. Hitler olevat kõnet pidades jälginud publiku reaktsiooni ja valinud selle järgi, mida rääkida, Tõnisson ei püüdnud kuulajaid meelitada, vaid oli valmis neid koodiga lööma. Üks sarnasus on, et nii fašismi kui ka Tõnissoni ühistegevust on peetud keskteeks kapitalismi ja sotsialismi vahel. Aga magistritöös püüdsin lisada kahele ristuvale politoloogia teljele kolmandat diktatuuri-demokraatia telge, sellel teljel paikneb Tõnisson natsidest ja fašistidest erinevas otsas.
Aru kirjutab, et 1930. aastatel mõjutas Tõnissoni välispoliitilisi vaateid ilmselt tema poeg Ilmar Tõnisson. Tavaliselt peaks siiski rohkem vanem inimene nooremat mõjutama. Võibolla aitab jätta muljet Ilmar Tõnissonist kui mõjutajast see, et Jaan Tõnisson oli vaikival ajastul ilmselt suurem tsensuuri ohver. Kui mõtted on ilmunud trükis vaid Ilmar Tõnissoni nime all, siis võib jääda võibolla ekslik mulje, et tema ongi nende autor. Aga Krista Aru on lugenud ka Jaan ja Ilmar Tõnissoni omavahelist kirjavahetust, võibolla sealt leiab paremaid tõendeid.
Argumendina praeguse Euroopa integratsiooni toetuseks on välja toodud, et ka Jaan Tõnisson pooldas Euroopa integratsiooni. Iseküsimus, kellega ja mis kujul ta seda integratsiooni teostada tahtis, kui ta eelistas Stalinit Hitlerile ja praeguste eurostandardite järgimise asemel ehitati sama riigi piires erineva rööpalaiusega raudteid.
