Kevadhooaeg ajakirjadega.
KÜSIJA: Kas
käisid raamatukogus ka kevadhooajal?
VASTAJA: Jah.
Lugesin ülikooli raamatukogu lugemissaalis nelja ajakirjaartiklit, millest kaks
jäid kahe kvartali piirile. Mõtlesin, et loen eestikeelseid ja võõrkeelseid
ajakirju kordamööda. „Tunas“ oli teemaks Rootsi kuningas maailmasõdadevahelises
Eestis, „Ajaloolises Ajakirjas“ 1941. aasta külvikampaania Eestis, venekeelses
lähema ajaloo ajakirja sanktsioonide eel laekunud numbris Alžeeria Prantsusmaa
valdusena ja ingliskeelses „Journal of Modern Historys“ Teise maailmasõja aegse
Ungari teismelise märkmed ja allajoonimised renessansiaja itaallase
Machiavelli kohta.
Kuid võib
märkida, et on endiselt ajakirju, mis käivad ka kodus. Tegin märkmeid ainult
raamatukogus loetu kohta, kuid meenub, et „Akadeemiast“ lugesin artiklit
maleajaloost, „Horisondist“ arheoloogilistest tööriistaleidudest ning „Keelest
ja Kirjandusest“ rahvaluulekogumise ajaloost. Võibolla veel midagi
ajalooteemalist, mille olen ära unustanud.
KÜSIJA: Kas oli
seoseid enda uurimistööde teemadega?
VASTAJA: Peale
selle, et viimati loetud artikkel seostub nii magistriõppe aegse Itaalia
teemaga kui ka praeguse vaba aja Ungari teemaga, tuletas see meelde ka Masaryki.
Ta kirjutas, et marksismi on nimetatud amoralistlikuks, mõtlesin, et see sõna
sobiks ka Machiavelli ja tema õpilaste kohta. Machiavelli arvanud, et valitseja
ei pea olema hea, sest maailm ei ole hea. Mulle tuletas see mõte meelde Piibli
soovituse, et tuleb eelistada kitsast teed laiale.
„Keele ja
Kirjanduse“ teema seostub Hermanni teemaga, kelle lehes ilmusid Jakob Hurda
rahvaluule kogumise aruanded ja Hermanni enda rahvaviiside kogumise omad. Hurta
nimetati ka „Keeles ja Kirjanduses“. Ta arvanud, et osa rahvaluulet on küll
patusem, kuid et teaduse huvides võib seda koguda.
„Akadeemia“
artikkel tuletab meelde, et kunagi koostasin Paul Kerese raamatu, olen seda teemat
juba blogis kommenteerinud. Kordan, et minu lugemuse põhjal oli noorel Keresel
rohkem huumorimeelt kui artiklis arvatakse. Kui inimene ühes olukorras nalja ei
tee, siis see ei tähenda, et ta ei teeks ka teises.
Alžeeria ajaloost
ma pole kirjutanud, aga kui kirjutasin Etioopia omast, siis tundsin huvi ka muu
Aafrika vastu. Prantsusmaa vallutas Alžeeria aastal 1830 natuke enne Juulirevolutsiooni,
Etioopia iseseisvus kestis veel üle saja aasta. Pärast Etioopiat austati selle
võrra rohkem ja ta mängis juhtrolli Aafrika Ühtsuse Organisatsioonis, nüüd
olevat see uuema organisatsiooniga asendatud.
KÜSIJA: Milline
loetud artiklitest oli parim?
VASTAJA: Võibolla
see Machiavelli teemaline, sest see oli kõige filosoofilisem. Mitte et
Machiavelli oleks ise austusväärne filosoof, aga tema uurijatel on olnud uusi
mõtteid. Machiavellit lugenud ungarlane mõtles natuke nagu Sorokin, et
minevikul on tähtsus ka oleviku seletamiseks. Ükskõik, kas ajalugu kordub või
areneb minevikust lähtudes edasi, mõlemal juhul on ajalool midagi öelda kaasaja
seletamiseks. Või ka kui minevik oleks täiesti erinev, siis erinevaga
võrdlemine aitaks kaasajast paremini aru saada.
KÜSIJA: Kas miski
artiklites kutsub vastu vaidlema?
VASTAJA: Esimese
asjana tuleb meelde, et Peeter Kaasik kasutas „Ajaloolises Ajakirjas“ Nõukogude
aja seletamiseks liiga pehmet sõnastust. Ta väljendus küll sisuliselt õigesti, aga
pehme sõnastus andis asjale vale varjundi, nagu oleks kõik ajad enam-vähem
normaalsed.
Venekeelses
artiklis Alžeeriast oli samuti varjund kahtlane, et arutatakse, kas
koloniseerimine on koloniseerijale kasulik, aga vähem räägitakse ohvrist, mis tuletab
meelde Venemaa enda ajalugu.
Maleajaloo
teemalise artikli vastuväitest ma juba rääkisin. Lisada võib, et autor Amar
Annus on üldse spetsialiseerunud autismi tunnuste otsimisele, aga mõni teine
autor võib samale objektile panna teistsuguse tagantjärele diagnoosi. Selle
artikli järgi oli malemaailmameister Fischer autist, aga varem on talle püütud
anda ka skisofreenia diagnoosi, mis on osalt vastupidiste tunnustega. Ühes
artiklis öeldi, et Fischer oli ülikiire lugeja, see võib seostuda pigem
autismiga.
