teisipäev, oktoober 22, 2019

Tugevad ja nõrgad küljed

Tervis logiseb mitmest kohast. Ei tea, mida ette peab võtma. Blogi kirjutamist peab jätkama. Eile kirjutasin kaks kirja listi. Üks oli India ja teine Valga teemaline. Need teemad polnud enda valitud, vaid teise listi saadetud kirjadest võetud. Igapäevane blogis kirjutamise teema on unenäod, aga mitte päris igapäevane, sest täna nägin sellist unenägu, millest ei taha kirjutada. Täna peaks võibolla ühte asutusse minema. Ma olen asutanud blogi, kodulehekülje, ühe kirjalisti ja kaks feisbuki gruppi. Lisaks olen kasutanud teiste asutatud asju. Mille poolest kodulehekülje tegemine on rohkem asutamine kui raamatu välja andmine? Kas asutamine on raamatu trükki andmine või käsikirja kirjutamine? Kas minu koolivihikud on enda või õpetaja asutatud? Enda tarvitusele võetud vihikud on huvitavamad kui õpetaja käsul täis kirjutatud. Aga huvitav oli ka, kui teine laps mulle vihiku laenas, et ma sellesse juurde kirjutaks. Üks päev mõtlesin välja viie kirjutamata luuletuse, viie romaani, viie novelli, viie maali ja viie karikatuuri teemad. Ma ei kirjutanud neid mõtteid üles, mistõttu kõik ei ole enam meeles. Hiljem mõned mõtted kirjutasin, aga ainult nii palju kui väiksele märkmikuleheküljele mahtus. Minu raamatuid halvustatakse ja minu kirjadele ei vastata. Võiks arvata, et teised ei ole nii andekad kirjutajad, et igale kirjale vastata, aga feisbuki andmetel tundub, nagu peetaks hoopis mind andetuks kirjutajaks. Enda antud hinne ja teiste antud hinne ei pruugi kokku langeda. Tegelikult kui magistriõppesse astumisel sai endale ise hindeid panna, hindasin ma ennast rangemalt kui ülikool oli hinnanud. Aga see ei ütle veel, milliseid hindeid ma teistele oleksin pannud. Mul on soovitanud oma teoseid mitte avaldada inimesed, kelle looming meeldib mulle vähem kui enda oma. Ma ei pea ennast igal alal parimaks, ma pole helilooja, autojuht ega hambaarst, aga oma kirjutiste ja mõtetega olen enam-vähem rahul. Üks päev küsiti mult toidu maitse kohta ja vastasin hiljem, et söömine pole nii huvitav kui mõtlemine. Soovitati, et ma ühendaks söömise ja mõtlemise. Vastasin, et söögitegemise saab ühendada, mitte söömise. Või milleks söömine endale nii meeldivaks mõelda, et paksuks läheb? Süia saab natuke aega järjest, mõtlemisega tegeleda kogu ülejäänud päeva.

esmaspäev, oktoober 21, 2019

Muutmiskatsed

Mängisin pikal maleturniiril Pärnitsaga. Pidin alistuma. Pärnits ütles, et tugevaid mängijaid on vähe. Olin mänginud mustadega. Olin valinud Šoti avangu, mida olin hiljuti õppinud. Käikude arv oli tulnud väike, aga mõtlemisaega oli kulunud palju.

*
Tahtsin blogi kujundust uuendada. Tegin katse seda muuta. Vaatasin, kas blogi muutub selliseks, nagu ma ootasin. See muutus teistsuguseks kui ma tahtsin. Nüüd ei teadnud, kas endise kujunduse saab taastada. Seda õnnestus siiski teha. Proovisin otsast peale soovitud muudatusi tegema hakata. Mind segas see, et suures toas oli ka muud rahvast. Ütlesin, et lähen oma tuppa ja kui keegi järele tuleb, viskan välja.

pühapäev, oktoober 20, 2019

Aste läbitud

Hoidisin Liisat. Kui hakkasin koju minema, muutis Marti ennast ise Liisaks ja läks minu ees. Mul oli raske meeles pidada, et tegelikult on ta minust vanem, mitte noorem.

*
Sain kätte keskkooli lõputunnistuse. Kõige halvem hinne sellel oli eesti keele eksam, mis oli mitterahuldav. Mõtlesin, et uuel skaalal on vist see ka positiivne hinne. See hinne oli kirjutatud väga keeruliselt. Oli öeldud, et minu teadmised õigekirjast on väiksed, ma pean seda osa iseseisvalt veel õppima, sisseastumisavaldusi keskkooli võetakse vastu septembris. Mõtlesin, et ei ole õige, et mu teadmised õigekirjast oleksid väiksed, ma olen eesti keeles saanud kogu aeg paremaid hindeid, viimane hinne tuli ainult õpetaja vihahoo tõttu. Või võibolla on õigekiri tõesti lõpuks ununenud. Ma ei viitsi uuesti õppida asja, mis on varem juba selge olnud. Nüüd saab ema öelda, et kui ta arvas, et ma olin lapsena düsgraafik, oli tal siiski õigus. Mõtlesin, et kui ma tulen septembris avaldust kirjutama, ei pruugita mind enam meie kooli võtta. Siis saan astuda mõnda teise kooli. Aga ma ei astugi parem keskkooli, mul on varasemast keskkooli lõputunnistus olemas ja kui ma seal uuesti õpiks, võiks uus tunnistus tulla halvem. Olime hakanud otsast peale teist korda koolis käima. Vist sellepärast, et Nõukogude ajal omandatud teadmised olid kõlbmatud.

laupäev, oktoober 19, 2019

"Vennad Karamazovid" II

F. M. Dostojevski. „Vennad Karamazovid. II köide“. Vene keelest tõlkinud J. Kurfeldt. F. M. Dostojevski kogutud teosed XIV. Kirjastus osaühing „Loodus“. Tartu, Tallinn 1939. 336 lehekülge.

Mäletan, et 1990. aastatel lugesin Ameerika kirjaniku Faulkneri raamatut, mille saatesõnas oli võrreldud vene ja ameerika kirjanikke. Ühelt poolt peeti sarnaseks Faulknerit ja Dostojevskit, teiselt poolt Hemingwayd ja Tolstoid. Esimese kirjanikepaari teostes esinevat mitu häält ja teisel üks hääl. Leidsin, et mulle meeldib esimene meetod rohkem. Nüüd loetud kaheköitelise romaaniga on tõesti nii, et ühel köitel on üks ja teisel teine peategelane, need on üksteisest küllaltki erinevad, lisaks esineb romaanis jutustaja hääl.

Esimesel köitel on peategelaseks üks ja teisel teine vend. Jäi meelde, et esimeses köites esinesid osad tegelased ees- ja isanime järgi, aga peategelane hüüdnimega. See vend, kes peategelane ei olnud, oli nimetatud veel päriseesnime, mitte hüüdnimega. Teises köites saab ta lugejale tuttavamaks ja siis nimetatakse ka teda hüüdnimega. Vene keeles saab samast eesnimest moodustada erinevaid hüüdnimesid. Maletrennis sellise eesnimega õpilane käis ja hüüdsime teda kindla venepärase hüüdnimega. Romaanis on aga samast eesnimest moodustatud teine ja kolmas hüüdnimi.

Mõtlesin, et on räägitud, et kuigi inglise keeles ei eristata tänapäeval asesõnu ’sina’ ja ’teie’, on öeldud, et sama tuleb välja, kui ühtesid nimetada ees- ja teisi perekonnanimega. Monarhe on samuti nimetatud eesnimega, aga vene keeles päriseesnimi paistab olevat siiski ametlikum kui tüüphüüdnimi, sest ei ole kuulnud, et neid hüüdnimesid moodustataks keisri nimest. Kuigi valitsejal võib olla muu hüüdnimi, nagu Julm või Suur, mis sarnanevad indiaanlaste nimedega.

Paksu raamatu eelis on, et raamatu lõppu jõudes on tähtsamate tegelaste nimed juba meeles. Esimese köite esimestes peatükkides oli tegelasi küll tutvustatud, aga algul ei jäänud võõrapärased nimed hästi pähe, raamatu lõppu jõudes oli juba kergem lugeda.

Raamatu sisu kohta ei taha ma kõike mittelugenutele välja lobiseda. Ka autor ei lobise kõike välja. Mõnda asja nimetab ta ette juba siis, kui tegevus ei ole veel sinnamaani jõudnud, teisi ei ütle isegi tagantjärele. See on mõeldud ilmselt pinge kruvimiseks. Teise köite lugemine läks hoogsamalt, eriti selle kõige viimane osa. Otsustasin, et enne ma magama ei lähe, kui raamat läbi saab.

On selge, et üks tegelane on vagam ja teine patusem, aga tegevust saab arendada selle ümber, et jätta lahtiseks, mitmes kuriteos ta täpselt süüdi on ja mitu tegelast on kuritegudes süüdi. Ühiskonna kohta üldistuste tegijad ei pruugi sellistesse detailidesse laskuda. Jaan Tõnisson ütleb kokkuvõtlikult, et kui ühiskonnas tarvitatakse rohkem alkoholi, siis sooritatakse ka rohkem kuritegusid. Sorokin ütleb, et kui ühiskond on kriisis, siis saadab kindla teo korda kas üks või teine inimene, kas ühel või teisel ettekäändel.

On inimesi, kellega loetavaid raamatuid arutada. Kui mainisin, et loen Dostojevskit, küsiti, kas tõlkija on Tammsaare. Mäletasin ka, et Tammsaare ja Dostojevski loomingut on võrreldud, aga vastasin, et vähemalt selle raamatu tõlkija Tammsaare ei ole. Seepeale vaadati raamatukogu kataloogist, mida Tammsaare on tõlkinud. Kataloogi andmetel on ta Dostojevskilt tõlkinud ainult „Kuritöö ja karistuse“. Dostojevski nüüd loetud raamatu tegelased mainivad, et romaanikirjanikest on nad lugenud Turgenevit ja pooldavad realismi. Kahe köite lugemise vahepeal vaatasin entsüklopeediasse, kus Dostojevskit nimetati ajas muutunuks, aga ei kasutatud realismi, vaid romantismi sõna, et see teda huvitas.

/TÄIENDUS: Seda sissekannet kirjutades mõtlesin, et tegemist on viimase köitega, aga veel ei ole./

reede, oktoober 18, 2019

Imetajate levikust

Otsisin pilte Saksamaa metsade kohta. Sain rohkelt metskassi pilte. Ühel pildil oli ka pesukaru. Kontrollisin ka vikipeediast üle, et metskass tõesti Saksamaal elab. Tänapäeval elab ka pesukaru, aga sissetoodud liigina. Nägin pealkirju, mis kutsusid üles Saksa metsasid päästma. Pesukaru kohta kirjutati, et neid on seal maal palju. Ei tea, kas seda elab rohkem metsades või linnades. Üks päev tundus, et nägin ka Tartu tänaval rebast.

Pakkusin lahendust

Vaatasin Kairi R-i võrgulehekülge. Ta oli sinna riputanud ühe maleülesande. Pakkusin lahendust, et õige käik on lipukahing. Ma olin Kairist rohkem malega tegelenud, aga kui temaga kohtusin, siis ta ütles, et minu pakutud lahendus oli vale. Õige lahendus oli hoopis, et tuli aru saada, et sellises seisus hakkab 50 käiku täis saama ja varsti tuleb 50 käigu reegli alusel viik. Ta hakkas õiget lahendust näitama. Aga märkasin, et seis ei ole laual õige, sest kui mina olin lipukahingut pakkunud, siis pidi lipp ka laual olema.

neljapäev, oktoober 17, 2019

Mesi on paksem kui vesi

Elu on ainult vahepeal meelakkumine. Mesi ei ole võibolla kõige maitsvam toit. Mesi on maitsvam siis, kui panna seda leiva või saia peale, mitte lusikaga otse suhu pannes. Kas siis elu ongi parem, kui lakkuda kordamööda mett ja leiba? 'Mett ja leiba' kõlab nagu 'vett ja leiba'. Osad arvavad, et riimid teevad elu halvemaks, aga mida teha, kui neid tuleb otsimatagi pähe? Kui väga palju seoseid pähe tuleb, siis see võib tulla haigusest. Olevat vahe, kas pähe tulevad õiged või valed seosed. Kui meelde jätmisele aitavad seosed kaasa, siis kas haigus ei või mälu parandada? Haiguse teeb sellest võibolla, kui seosed põhjustavad inimesele või teistele inimestele kannatusi. Mulle valmistab kannatusi, kui prilliklaasid määrduvad, kui ma ei tea, kuidas saada suuremat vanaduspensioni ja kui minu teoseid ei taheta avaldada. Blogis saan ma lühemaid tekste avaldada, aga kahtlane on, kui palju peale robotite lugejaid on. Kui mõne inimese parim sõber on koer, siis mõnel võibolla ka robot. Mul oli hea meel, kui mulle mängukaru kingiti, kuigi praegu võiks mõelda, et ta oli elutu. Aga tol ajal ta elutu ei tundunud. Mulle tundub, et kirjutamine teeb tuju paremaks. Kui ma oleks selle jutu paberile kirjutanud, siis poleks lugenud isegi robot. Või paber on nagu elusolend, et ta vananeb ja tema näole lisandub kortse.

Leidlik ratsu

1. f4 d5 2. e3 Rf6 3. d4 Rbd7 4. Od3 Re4 5. Oe4 de 6. Rc3 f5 7. Rge2 b6 8. 0-0 Oa6 9. b3 e6 10. Ob2 Lh4 11. Le1 Le1 12. Vad1 Oe7 13. Kh1 0-0-0 14. Vg1 g5 15. d5 ed 16. Rd5 Vhe8 17. Re7 Ve7 18. fg Rc5 19. Vd1 Oe2 20. Vd8+ Kd8 21. Of6 Re6 22. Oe7+ Ke7 23. h4 Rg7 24. Ve1 Og4 25. Vf1 Rh5 26. Vf2 Rg3+ 27. Kh2 Re2 28. g3 Rc3 29. a4 Rd1 30. Vd2 Rd3 31. Kg1 Rd1 32. Kf1 e3 33. Vd3 e2+ 34. Ke1 a5 35. Vd4 Re3 36. Vg4 fg 37. Kd2 Rc2 38. Ke2 Rd4+ 39. Ke3 Rb3 40. Kf4 c5 41. Kg4 c4 42. h5 Kf7 43. Kf5 c3 44. g6+ hg 45. hg+ Kg7 0:1. Valge mõtles 18 ja must 16 minutit.

kolmapäev, oktoober 16, 2019

Tähelepanekuid

Lastevorst hakkas mulle võibolla sellepärast maitsema, et olin ise laps. Aga on maitsenud ka hiljem. Meile õpetati koolis, et liha söömine on tingimata vajalik. On ka asju, mida koolis õpetati, aga mis ei tundnud usutavad. See ei tundunud õige, et eestlastel oleks vaja vene keelt õppida. Praegu leian, et kui ma oskan rohkem keeli, saan lugeda rohkem raamatuid ja võrgulehekülgi. Eile lugesin võrgulehekülge Venemaalt Ameerika Ühendriikidesse rännanute kohta. Seal kasutati nii mõisteid ameeriklased, vene ameeriklased kui ka venelased. Toodi välja tabelina Venemaalt Ameerikasse kolimise plussid ja miinused. Ameerikast Venemaale tagasi kolimise plusse ja miinuseid ei nimetatud. Öeldi ka, et üks Venemaalt lahkumise võimalik põhjus oleks rahvuslikul pinnal tagakiusamine. Samas mainiti ka Ameerikas esinevaid rahvuslikul pinnal konflikte. Lehekülg oli vene keeles. Olen vaadanud ka ungari keeles võrgulehekülgi, aga nende lugemine läheb esialgu aeglasemalt. Vaatasin näiteks informatsiooni Budapesti parkide kohta. Näidati pilte, millel olid suured muruplatsid, keskel lillepeenraid, aga puid ainult servadel. Mulle meeldib, kui pargis kasvavad puud. Muruplatse ma nimetaks pigem haljasaladeks kui parkideks. Pildiotsingud võivad küll kokku panna pilte, millel tegelikult omavahelist seost ei olegi. Oma nime järgi pilte otsides olen leidnud fotosid inimestest, keda ma ei tunne. Hulgas on olnud küll ka minu autoportreesid. Google on näidanud minu kohta põhipildina fotot, millel on minu ema ja õde, aga mitte mind. Vähemalt nii on mulle räägitud, et pildil olev laps on minu õde. Ja miks peaks lapse ema eksima?