reede, detsember 13, 2019

Konverentsikutse

Andres Adamson palus levitada teadet neljapäeval, 19.12 kl 13 Rahvusraamatukogus toimuva konverentsi kohta:

KUTSE

Konverents „30 aastat Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide tühistamisest”

Päevakava:

13.00-13.10 Tervitused

13.10-13.55 „Molotovi-Ribbentropi Pakti ja selle salaprotokollide tühistamise rahvusvaheline tähendus“, akadeemik Lauri Mälksoo

13.55-14.15 „Mis toimus Kremlis 1989. aasta 23. detsembri õhtul ja öösel enne MRP otsuse hääletamist Rahvasaadikute Kongressil?“, president Arnold Rüütel

14.15-14.25 MRP Venemaa ajaloos ja välispoliitikas, Juhan Aare videointervjuu MRP komisjoni esimehe Aleksandr Jakovleviga

14.25-14.45 „Millest räägivad NSVLi Rahvasaadikute Kongressi MRP komisjoni protokollid?“, endise MRP komisjoni liikme dr Igor Gräzini kommentaarid Aleksandr Jakovlevi intervjuule

14.45-15.15 Kohvipaus

15.15-15.40 „Meenutusi MRP komisjonist“, MRP komisjoni kaasesimees Edgar Savisaar

15.40-16.00 „Balti pagulaste apell ÜRO-le ja BATUNi tegevus”, BATUNi kauaaegne aktivist Sirje Okas Ainso

16.00-16.20 „Eesti dissidentide ja Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi tegevus MRP avalikustamisel Eestis,“ MRP-AEG liige Eve Pärnaste

16.20-16.35 „Balti kett ja Eestimaa Rahvarinde tegevus MRP salaprotokollide tühistamise taotlemisel“, Rahvarinde eestseisuse liige Rein Veidemann

16.35-16.45 „Eestist valitud NSVLi rahvasaadikute 1989. aasta jõulud Kremli kongressil“, MTÜ „Eesti vabaduse eest” juhatuse esimees Jüri Kraft

16.45-17.35 Paneeldiskussioon: „MRP salaprotokollide tühistamise tähendus tänapäeval. Kas MRP võib korduda?“, rahvasaadik Ivar Raig (paneeli juht), MRP komisjoni liige Marju Lauristin, MTÜ „20. augusti klubi“ president Ants Veetõusme, BATUNi kauaaegne juht ja Eesti diplomaat ÜRO juures Heino Ainso



Eestlased on väike rahvas ja Eesti väike riik – nii väikesed, et meid süüdistatakse vahel (või süüdistame end ise) oma tähtsuse ja tähenduse suurendamises. Räägime end sageli nõnda ise väiksemaks.

Näiteks ei lagundanud muidugi ainult meie – või Baltimaad üheskoos – Nõukogude Liitu. Kas Nõukogude Liidu lagunemine oli üldse paratamatu või oli sellele alternatiive? Kui oli paratamatu, siis millised olid selle peamised põhjused? Konsensust nendes küsimustes ei ole ega tule. Impeeriumi lagunemisel just 1991 olid otsustavateks faktoriteks Kremli keskvõimu ja Vene Föderatsiooni vastasseis, Venemaa suveräniseerimine ja B. Jeltsini tegevus, Baltimaadele aga kuulus selles kõiges mitte otsustav, vaid ettevalmistav ja eriline roll. Baltimaad olid eeskujuks. Siin tekkis massiline rahvuslik liikumine tsiviliseeritud, rahumeelses vormis, sealhulgas rahvarinnete kujul. Eesti kuulutas end esimesena suveräänseks (Ülemnõukogu otsus 16. novembril 1988), millega algas nn seaduste sõda. Seda peetakse sageli Nõukogude Liidu tegeliku poliitilis-juriidilise lagunemisprotsessi stardipauguks. Eestis tuldi esimesena välja isemajandamise ideega, mis võeti mõne aja pärast kasutusele pea kõikjal Nõukogude Liidus ja kujutas endast ühtlasi rahumeelse eraldumise mehhanismi. Leedu kuulutas end esimesena iseseisvaks (Leedu Ülemnõukogu otsus 11. märtsil 1990). Balti vabariikide komparteide juhtkonnad tegid koostööd rahvuslike liikumistega, eraldusid NLKPst, likvideerisid ise oma võimumonopoli ja tsensuuri, loovutasid rahumeelselt võimu uutele, vabalt valitud parlamentidele ja viimaste poolt moodustatud valitsustele. Siiski võinuks Nõukogude Liit ilma 1991. aasta augustisündmusteta vabalt veel aastaid või aastakümneid püsida.

Kuid enam-vähem täpselt kolmkümmend aastat tagasi toimus suuresti just tänu Eestist valitud rahvasaadikuile Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressil midagi täiesti erakordset – Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide hukkamõistmine, mis ei lagundanud küll veel otseselt impeeriumit, kuid häbimärgistas avalikult vastavat osa Nõukogude Liidu minevikust, tegi Kremli vastasseisus Baltimaade rahvastega relvituks moraalses mõttes ning muutis pöördumatuks meie taasisiseseisvumise. Sellest saadi aru juba sündmuste toimumise ajal, just seetõttu sõdiski Kreml viimase võimaluseni Kongressi poolt moodustatud uurimiskomisjoni järelduste kinnitamise vastu.

See pole Eesti suuremaks rääkimine, vaid tegelikult toimunu kiretu konstanteering. Need on sündmused, protsessid ning nende tahud ja tagajärjed, millest ka me ise pole veel lõpuni aru saanud, täielikult mõistnud; muu maailma aga enamasti ei teagi neist – mõned teadjamad ringkonnad aga püüavad unustada või maha vaikida. Need on asjaolud, mis võimaldavad näidata, et vahel on ka väikese rahva ja riigi roll suurtes ajalooprotsessides või nende käimalükkamises oluliselt suurem kui tavaks on arvata.

Meie kohus on toonaseid tegusid mäletada ja maailmale meenutada. Eriti on see aga nende isikute ja institutsioonide kohus, kes esindavad Eestit välissuhtluses. Meie konverents on kutsutud selles abiks olema.

neljapäev, detsember 12, 2019

Detsember

Detsembrikuu unematid hiilivad pimedas toas. Aga ärkan juba enne päikesetõusu. Üks unemati selgitab: "Unemati toob une ja unemati ka viib selle."

kolmapäev, detsember 11, 2019

Televiisorivaatamine

Vaatasime televiisorit. Televiisoris näidati, kuidas kaks inimest hakkasid kolmandat kägistama. Vaatajad naersid, sest mõtlesid, et tehakse nalja, aga siis tundus, et kägistatu surigi ära.

teisipäev, detsember 10, 2019

Masaryk "Riigi loomine"

„The Making of a State. Memories and observations 1914–1918“. By Dr. Thomas Garrigue Masaryk, President of the Czechoslovak Republic. An English version, arranged and prepared with an Introduction by Henry Wickham Steed, Author of „The Hapsburg Monarchy“ and „Through Thirty Years“, Ishi Press International. New York ja Tokio 2009, esimene trükk 1927. 518 lehekülge.

Tšehhoslovakkia maailmasõdadevahelise presidendi Masarykiga oli mul esimene kokkupuude, kui tema kohta ilmus ajakirjas „Akadeemia“ artikkel ja pidime selle keskkooli ajaloo lõpueksamiks läbi lugema. Hiljem olen tema nime kohanud nii Jaan Tõnissoni kui ka Pitirim Sorokiniga tegeledes. Tšehhoslovakkia iseseisvus pärast Esimest maailmasõda Austria-Ungari alt. See ühendas peamiselt kahte slaavi rahvast – tšehhe ja slovakke, kelle riigid hiljem pärast kommunismiperioodi lõppu üksteisest lahku läksid. Kuid Teise maailmasõjani elas riigi läänepiiril ka palju sakslasi, Slovakkia lõunaosas elavad ungarlased ja riigi idaosas elasid ruteenid, keda on nimeatud ka väikevenelasteks või ukrainlasteks. Tšehhoslovakkia riigi loomist liitriigina on seletatud ka sellega, et Masaryk oli tšehhi ja slovaki vahepealne. Ühest raamatust lugesin hiljuti, et tema vanemad tarvitasid saksa keelt.

Masaryki raamat koosneb peamiselt mälestustest Esimese maailmasõja kohta, tagapool tulevad filosoofilisemad peatükid sellest, milliseks Tšehhoslovakkia riik võiks kujuneda. Masaryk on teatmeteoste järgi poliitik, filosoof ja sotsioloog. Ta on kirjutanud palju teoseid tšehhi keeles, mõnel oli esimene trükk ka saksa või inglise keeles.

Masaryk ei uskunud nooremana Tšehhoslovakkia iseseisvumise võimalust, kuid kui puhkes Esimene maailmasõda, siis tal selle suhtes lootus tekkis. Ta asus sõja ajal eksiilis ja juhtis võitlust Tšehhoslovakkia riigi loomise eest. Kui Venemaale allutatud soomlased hakkasid minema Saksa sõjaväkke, et võidelda Venemaa vastu, siis tšehhide hulgas oli populaarne Venemaa ja nad hakkasid ennast Vene sõjaväele vangi andma. Keegi lasi ka ennast surnuks tulistada ise vastu tulistamata. Masaryk ei lootnud erinevalt teistest tšehhidest Venemaa peale, sest ta pooldas demokraatiat. Sõja ajal kuulutas ta ennast küll diktaatoriks, kuid see olnud mõeldud ajutise sammuna. Venemaa kohta teadis Masaryk lisaks, et Venemaa ei toetanud kõiki slaavlasi, vaid õigeusklikke slaavlasi. Katoliiklikud poolakad olid Vene võimu vastu mässanud, aga õigeusklikku Serbiat oli Venemaa nõus toetama, kuigi Bulgaaria sõdis teisel poolel. Teiselt poolt ütleb Masaryk raamatu hilisemas osas slaavlaste koostöö kohta, et panslavismil on sügavam mõte kui germaani või romaani rahvaste koostööl, sest slaavi keeled olevat üksteisele sarnasemad. Enne sellesse kohta jõudmist lugesin tšehhikeelset maleraamatut ja sain tõesti vene keele analoogia tõttu partiikommentaaridest ja ka mõnedest muudest lõikudest umbes aru tšehhi keelt õppimata ja sõnaraamatut tarvitamatagi.

Kuigi Sorokin oma revolutsioonide teemalise raamatu saatesõnas Masarykki lahke vastuvõtu eest tänab ja ka Masaryk mainib oma raamatus, et oli Sorokiniga kohtunud juba Venemaal, on nende suhtumine revolutsioonidesse ja sõdadesse erinev. Sorokin pettus revolutsioonides täielikult, aga Masaryki arvates on revolutsioonid ja sõjad enesekaitseks lubatud. Masaryki arvates aitasid patsifistid Esimese maailmasõja ajal Saksa poolt, kuigi Itaalias käies oli ta rahul ka Itaalia erapooletuks jäämise võimalusega, peaasi oli mitte Saksa poolel sekkumine. Kuid ka Masaryk ei poolda igasuguseid sõdasid ja revolutsioone ning loodab, et tulevikus need täielikult kaovad.

Tšehhoslovakkia rahva enamus olid katoliiklased, aga Masaryk eelistas protestantismi, sest tahtis jätkata Jan Husi traditsioone. Hus oli olnud eelreformatsiooni tegelane, kuid hussiitide mahasurumise järel oli tšehhi rahva enamus katoliiklusesse tagasi pööratud. Husi vastu esines siiski austust ka hiljem, sest lisaks usupoliitikale toetas ta ka tšehhi rahva iseolemist.

Masaryk rändas Esimese maailmasõja ajal riigist riiki. Ta käis ka Venemaal, kus tšehhi sõjavangidest taheti luua rahvusväeosi ja saata neid Vaikse ookeani kaudu Prantsusmaale rindele. Kommunistlikus kirjanduses on räägitud tšehhide agressioonist Nõukogude Venemaa vastu, kuid Masaryki järgi oli nende tegevus enesekaitse, et saada Venemaalt lahkuda.

Nii Tõnissoni kui ka Sorokiniga ühendab Masarykki eetilise poliitika pooldamine. Ühte raamatut Sorokini kohta lugedes kritiseerisin seda, et kaanel kasutati armastuse sõna. Masaryk ütleb, et kuna see sõna tähendab uuemal ajal sageli sugudevahelist armastust, kasutatakse selle altruismi tähenduses mõtlemisel muid sõnu, aga altruismi pooldamise poolest on Sorokini ja Masaryki eesmärgid sarnased. Raamatus Sorokini kohta kritiseeriti egoismi, aga Masaryk peab sarnaselt Tõnissonile mõningat egoismi lubatavaks. Raamatut Sorokinist lugedes tekkis mul küsimus, kas Piiblis mõeldakse käsuga ligimest armastada kõiki inimesi või lähedasemaid inimesi. Masaryk vastab sellele, et Vana Testamendi ajal mõeldi teisi juute, aga Jeesus lisanud ligimese mõistele ka muud rahvad.

Peast analüüsimine

Kuigi vabavärsilistel luuletustel on kõla halvem, võivad need ikkagi pakkuda mõtlemisainet. Riimiline luuletus pakub aga mõtlemisainet rohkem, sest tänu kõlale jääb see paremini meelde ja seda saab analüüsida ka seal, kus raamatut kaasas ei ole. Varem lugesin jalutuskäikude ajal peast luuletusi, hiljem hakkasin neid ka analüüsima. Luuletus on järgmine kord ka meeles, aga analüüs kipub ununema ja saab järgmine kord otsast peale mõelda. Kõik analüüsitav ei pea küll riimis olema, olen analüüsinud ka romaanide ja ajalooraamatute kohta meeles olevat. Kuigi ei jõua elus kõiki raamatuid palju kordi lugeda, võib varem loetute kokkuvõtteid iga päev meenutada. Kellel on mälu halvem, võib ka enda jaoks lühemaid arvustusi või referaate paberile ja arvutisse kirjutada ja neid teine kord üle lugeda. Jalutuskäigu ajal võib olla huvitav teha küll ka visuaalseid tähelepanekuid. Mõne jalutuskäigu ajal olen rakendanud segasüsteemi, et teen kordamööda kümme visuaalset tähelepanekut ja mõtlen kümme mõtet mälestuste põhjal.

Vett täis ruum

Läksin vannituppa. Ma ei teadnud, kas ma saan pesema hakata, kui ukse taga koridoris on inimesed. Mul olid päevariided käeotsas kaasas, aga vannituppa sisenedes said need kohe märjaks, sest vesi polnud mitte ainult vannis ja kraanikausis, vaid seda oli ajanud ka üle vanniääre, nii et põrandal oli sama kõrge veesammas. Tegin kurba häält, sest nüüd pidin kuivemad riided asemele hankima. Lasin vannist ja kraanikausist vee ära. Neil ei olnudki korki põhjas. Vesi oli üle ääre ajanud sellepärast, et äravoolutoru ummistasid juuksed.

pühapäev, detsember 08, 2019

Loominguline päev

Joonistan pilti. Ma ei mõtle, mida ma joonistan, tõmban jooni lihtsalt selle järgi, kuidas kõige ilusam oleks. Aga kõik objektid, mis ma paberile kannan, tulevad inimese sarnased. Mõne inimese tunnen ma pildilt ära. Mõtlen, mis siis saab, kui need inimesed ise näevad, et ma neid joonistanud olen. Lähen näitan pilti ühele inimesele, keda ma joonistanud ei ole. Ta ütleb, et üldse pole ilus. Vastan, et minu meelest on küll. Ta ütleb, et ma vaataks siis ise, kui mulle meeldib. Küsin, milleks ma siis joonistasin, kui kellelegi näidata ei või. Ta vastab, et mulle sobib rohkem kirjutamine. Seepeale loen ette ühe oma joonistamise teemalise luuletuse. Öeldakse, et see pole ka ilus, mulle sobib rohkem proosa kirjutamine. Kirjutan seepeale tänaste tegevuste kohta proosajutu ja lähen seda näitama. See kellele ma näitan, ütleb, et ta ei jaksa nii pikka teksti lugeda, ta tahab televiisorit vaadata. Vastan, et televiisorisse ma ei lähe, sest tahan olla nähtamatu. Öeldakse, et see, kui ma tahan oma loomingut näidata, on täpselt sama asi, kui teised tahavad, et nende näitlemist vaadataks. Ütlen, et aga looming tuleb mul välja, näitlemine mitte. Teine kord lasen enda kirjutatud luuletuse ja jutu ette kanda näitlejal. Riputan need internetti üles ja annan trükki, siis võibolla teatriinimesed leiavad need.

laupäev, detsember 07, 2019

Koerad ja lumeinimesed

Üks mees oli kirjutanud Tõnissoni kohta raamatu. Läksin esitlusele. Istusin autoriga samasse lauda. Ütlesin talle, et tema raamatus on kirjas, et Tõnisson kirjutas magusas stiilis, aga minu mulje on, et kurjas stiilis. Mees ütles, et ma ei hakkaks Tõnissoni ümber lamenti lööma. Vastasin, et kommenteerisin teemat ka praegu ja kui tahan, siis kommenteerin veel. Läksin esitluselt minema.

*
Moodi oli läinud ühe uue koeratõu pidamine. Seda tõugu koerad läksid järjest ühe ja sama voodi alla ja jäid sinna kõik ketti pidi kinni, mistõttu omanikud neist loobusid. Selle voodi alla läksid ka lumeinimesed, keda oli viimasel ajal samuti palju näha. Varem öeldi, et lumeinimest pole olemas, aga nüüd olin ma neid oma silmaga näinud. Öeldi, et on avastatud, et voodi all on parem kui voodis. Seda öeldi vist koerte ja lumeinimeste, mitte inimeste kohta.

*
Läksin peol ühest ruumist teise. Võibolla ma poleks sinna läinud, kui üks mees poleks ka sinna minema hakanud. Seal üks mees luges ette oma luuletuse, et tal on oma luuletus peas. Sellest hoolimata, et tal see peas oli, ei avaldanud see luuletus mulle muljet. Mees ütles, et kõige tähtsam asi on inimesed. Vastasin, et minu jaoks on puud tähtsamad kui inimesed. Läksin söömisruumi. Seal oli peolaud juba osaliselt kaetud, aga nüüd märgati, et varem lahti tõmmatud laud on kokku lükatud. See tõmmati uuesti lahti, sest sööjaid oli palju. Kaetud laua lahitõmbamine oli toidu ümberminekuga riskimine. Istusin lauda, aga mitte oma kõige tavalisemale kohale, kuigi olin varem istunud ka sellel kohal.

reede, detsember 06, 2019

Käikude kontrollimine

Vanasti õpetati, et enne käigu sooritamist tuleb see üles kirjutada ja üle kontrollida. Siis keelati uute reeglitega enne käigu sooritamist selle üles kirjutamine ära. Nii on oht lohakamalt mängida. Aga täna otsustasin, et valin käigu mõttes välja ning kontrollin üle. Mängupõhimõte oli mõelda umbes viis mõtet käigu valimiseks, seejärel kaks mõtet valitud käigu üle kontrollimiseks, vajaduse korral valikut muuta ja selleks uuesti mõelda. Juhtus, et muutsin käiku. Niiviisi mängides kulus keskmiselt kaks minutit käigule. Seda on üle kahe korra rohkem kui kontrollimiseta mängides. Valge kaotas lipu varakult mängu toomisega temposid, mida must kasutas materiaalse ülekaalu saavutamiseks.

V-O-R-L-O-K-V-R
1. d4 d5 2. c4 Rg6 3. Lb3 Oc6 4. Rd3 a5 5. Rg3 a4 6. Lb4 Oa7 7. e3 dc 8. Lc4 Rd6 9. Lb4 0-0 10. Oc2 Ob6 11. Ld2 Rc4 12. Lc1 e5 13. Re5 Rce5 14. de Ob5+ 15. Re2 Re5 16. Ld1 Lh4 17. f4 Lh2 18. Of2 Rg4 19. Lc1 Oe2+ 20. Ke2 Rf2 21. Kf2 Lf4+ 22. Ke2 Vfe8 0:1. Valge mõtles 41 ja must 42 minutit.

Koolipäeva algus

Olin hommikul enne kooli minekut köögis ja magasin kapi peal. Kui Jürgen kööki tuli, ronisin kapi pealt maha. Jürgen ütles, et kooli tuleb minna varem, et mitte hiljaks jääda. Vastasin, et ma kõnnin nii kiiresti, et ma ei jää hiljaks. Rääkisin, et meil oli koolis kontrolltöö, ma oskasin kõike, aga võin ikkagi halva hinde saada, sest õpetaja ütles, et ta võtab tähevigade eest ka hinde alla. Vaatasin, et mul ongi selles töös punasega palju tähevigu parandatud. Hinnet ei olnud paberile märgitud, aga õpetaja võis selle kuskile mujale kirja panna. Ütlesin, et ma ei olnud selleks tööks õppinud, aga ikkagi oskasin. Ma ei ole selle vastu, et iga kord õppida, aga iga kord kõige õppimiseks ei jätku aega. Läksin kooli. Seal oli meie klass kogunenud ruumi 108 ukse taha. Klassikaaslased ütlesid, et õpetaja ei luba neid ruumi sisse. Vastasin, et seejuures kui ma hakkasin ühel korral esimese kella peale tundi minema, õpetaja mind sinna enam ei lubanud, öeldes, et kell on tunnis. Lauri H. läks praegu klassi ukse peale ja ütles õpetajale, et ta teised ka sisse lubaks. Õpetaja vastas, et ei saa.