Üks mees läheb peole. Ta tahab panna lauale nõusid. Aga kraanikausi kõrval, kus nõusid hoitakse, on palju plekke. Mees hakkab neid ära pühkima. Iga pleki pühkimine võtab kaua aega. Lõpuks pritsib talle käe peale veel kuuma sulatatud ainet. Mees püiab selle aine käe pealt maha pühkida, enne kui see naha sisse kasvab. Aga koorub ka naha pealmine kiht. Mehele öeldakse, et sellise haava kätte võib surra, seda on juhtunud isegi kirurgidel. Mees palub selline jutt lõpetada. Varsti pühib ta käe asemel jälle neid plekke, millest ta alustas. Ta saab kõik plekid pühitud.
Seejärel katavad mitu inimest koos laua ja pidusöök algab.
"Mida me täna tähistamegi?" küsib mees.
"Kas sa tõesti ei mäleta?" küsitakse talt vastu.
"Vastupidi, ma mäletan rohkem kui ühte varianti," ütleb mees.
"Siis sul on hüpermälu," öeldakse talle.
"Ilukirjanduslike juttude kirjutamisel tuleb see kasuks," ütleb mees, "aga ajaloo kirjutamisel kahjuks."
Mees ongi ajaloolane ja selle jutu peale soovitatakse tal elukutset vahetada. Mees ütleb, et talle makstakse ajaloo eest paremini kui ilukirjanduse eest.
"Ise sa ütlesid, et hüpermälu tuleb ilukirjanduse puhul kasuks," öeldakse talle.
"Kui ma viimati romaani käsikirjale raha taotlesin, siis mul veel hüpermälu ei olnud," ütleb mees. "Või ma pole kindel, kas ma taotlesin romaanile või novellikogule."
Teised vaatavad, et mees mäletab tõesti kahte varianti. Mees vaidleb vastu, et ta ei mäleta kumbagi.
Peole saabub uus inimene.
"Kumb sa oled?" küsib talt mees.
"Ma olen hoopis üks kolmas," ütleb saabuja.
