"Mõisteajaloo praktika"

Reinhart Koselleck. „The Practice of Conceptual History. Timing History, Spacing Concepts“. Translated by Todd Samuel Presner and Others. Foreword by Hayden White. Stanford University Press. Stanford, California. XIV + 367 lehekülge.

Kui varem loetud raamatutest kirjutades olen sageli intervjuu küsimused endale ise esitanud, siis täna tellisin need tehisintellektilt Copilot. Sain kõik 7 küsimust korraga kätte, aga järgnevalt paigutan küsimused ja vastused vaheldumisi.

COPILOT: Kuidas erineb mõistelugu (Begriffsgeschichte) traditsioonilisest poliitiliste, sotsiaalsete või sündmusajalugude kirjutamisest?

MINA: Kosellecki järgi on ajalugu alati seotud poliitika ja ühiskonnaga, teiselt poolt peab ta ka mõisteajalugu laiaks teemaks, sest kõik ajaloo teemad kasutavad mõisteid. Poliitiline ajalugu keskendub sageli vaid mingile kitsamale perioodile, aga Kosellecki mõisteajalugu ulatub läbi aastatuhandete. Mõisteid väljendatakse sõnadega, need on aga erinevates keeltes ja erinevatel aegadel erinevad. Et autori mõtet täpsemalt edasi anda, on selle raamatu tõlkija lisanud paljud saksakeelse originaali saksakeelsed sõnad sulgudes. Sõna ’Bildung’ ehk ’haridus’ on jäetud saksa keeles mujalgi kui sulgudes, sest autori arvates on see midagi muud kui inglise ’education’, inglise keeles hõlmavat mõiste vaid kooliharidust, aga Saksamaal ka iseõppimist.

COPILOT: Miks peab Koselleck oluliseks uurida ajalooliste mõistete tähendusmuutusi ning mida need muutused ühiskonna arengu kohta näitavad?

MINA: Koselleck leiab, et ajalugu saab edasi anda eelkõige keeleliselt. Kõik inimesed ei pruugi nii mõelda, mõni kunstnik jälle ütleb, et kunst saab edasi anda seda, mida kirjandus ei saa. Ajaloosündmusi võiks jutustada ka tummfilmi või sõnadeta koomiksina. Aga Koselleck tähtsustab keelt ja seda peab omakorda kollektiivseks, kuid ajas muutuvaks. Kosellecki järgi jaguneb keele kasutamine rääkimiseks ja kirjutamiseks. Ma lisaksin kolmanda punktina mõtlemise. Ka Koselleck ütleb, et ajalookirjutus ei anna ajalugu kunagi täielikult edasi. Uue aja inimene võib lisaks kasutada vana sõna uues tähenduses ja mõisteajalugu tundmata vanast tekstist valesti aru saada.

COPILOT: Kuidas on Kosellecki käsitluses seotud keel ja ajalooline tegelikkus? Kas keelemuutused peegeldavad ühiskondlikke muutusi või aitavad neid ka ise kujundada?

MINA: Koselleck ütleb, et mõisted ainult ei kirjelda tegelikkust, vaid ka programmeerivad tulevikku. Ta meenutab, et Prantsuse revolutsiooni ajal püüti kehtestada uut kalendrit. Kui aga kalender muutub, siis läheb raskemaks vanu pühasid õigel ajal tähistada. Isegi kui keegi vana püha endisel ajal edasi tähistab, tuleb tal arvestada, et ümberringi tähistatakse ka uut püha.

COPILOT: Mida tähendab Kosellecki eristus „kogemusruumi” (space of experience) ja „ootushorisondi” (horizon of expectation) vahel ning kuidas aitab see minevikku mõista?

MINA: Esimene tähendab minevikus läbi elatut, teine mingil hetkel selle suhtes tulevikku jäävalt ajalt oodatavat. Koselleck kirjutab, et varem kordus ajalugu rohkem, arengu kiirenedes aitab minevikukogemus järjest vähem. Kui varem loetud raamatutes seostab Koselleck aja kiirenemist eriti 18. sajandiga, siis siin näitab ta kiirenemislugu pikemana, juba esimesed tööriistad olid aja kiirenemine võrreldes eelnenud ürgajaga. Koselleck leiab siiski, et kordumine pole täielikult kadunud ja õigemaks osutuvad need ennustused, mis minevikukogemust rohkem arvesse võtavad.

COPILOT: Millist rolli mängis Kosellecki järgi uusaja algus ja moderniseerumine selliste poliitiliste mõistete nagu „riik”, „revolutsioon”, „demokraatia” või „progress” tähenduse muutumisel?

MINA: Revolutsiooni mõistest ma vist juba varasemas intervjuus kirjutasin. Progressi mõiste tekkis Kosellecki järgi ka uusajal, kui areng kiirenes, Koselleck ise on pessimistlikum, sest teab ka massihävitusrelvade ja ressursside ammendumise ohtu. Kosellecki järgi on ka teised inimesed pessimistlikumaks muutunud. Varasemas intervjuus mainisin, et kriisi mõiste seostus talle absolutismi kriisiga, siin ta aga ütleb, et kriisi mõistet on hakatud kasutama järjest rohkemate asjade kohta, nüüd räägitakse kõikehõlmavast kriisist.

COPILOT: Kas mõisteloo meetodit saab rakendada ka tänapäevaste mõistete uurimisel? Milliseid nüüdisaja mõisteid oleks huvitav Kosellecki meetodiga analüüsida?

MINA: Püüdsin ühes blogisissekandes Kosellecki eeskujul uusi mõisteid välja mõelda. Kuna avaldan selle intervjuu internetis, siis võiks lisada mõisted ’võrgukeskkonna kõrgaeg’, ’osaliselt tehisintellektiga loodud sisu’ ja ’tehisintellekti miinustest teadlikuks saamine’.

COPILOT: Millised on mõisteloo meetodi tugevused ja piirangud? Kas ajaloolise tegelikkuse mõistmisel võib mõistete analüüs mõnikord jätta tähelepanuta muid olulisi tegureid?

MINA: Mõistete analüüsimisel tuleb otsustada, kas analüüsida sõna kirjakeelset või kõnekeelset tähendust. Magistriõppes lugesin, et mõnda politoloogia mõistet kasutatakse enamasti valesti. Valik tuleb teha iga teema juures, intervjuu maht on täis.

Lootus tulevikule

Olin just jõudnud hooldekodusse ja ei saanud sealsest süsteemist aru. Sinna oli jõudnud ka isa, kes sai veel vähem aru. Üks töötaja tuli mulle appi.

*
Tegin ülikooli sisseastumiseksameid. Sain ühe eksami eest negatiivse hinde. Protesteerisin, et selline hinne on ebaõiglane. Isa sai kolme ja nõudis samuti seletust, miks nii madal hinne. Ütlesin, et lõpuks on kõik ülikooli sisse saanud. Ainult need ei ole saanud, kes ei ole uuesti proovinud.

Erinevad kuulamisviisid

Muusika passiivselt kuulamine võib teha unisemaks kui ise mõttes laulmine. Aga võib katsetada ka vahepealset varianti, et panna küll muusika mängima, aga sellega mõttes või soovi korral ka suuga kaasa laulda. Selgub, et selleks ei pea sõnad peas olema, vaid saab peaaegu kooris reageerida, ka muusika instrumentaalsele osale. Saab ka laulmise asemel muusikat kommenteerida, mõned tantsivad või tekitavad visuaalseid kujutluspilte, varem olen muusika järgi joonistanud.

Viisi abil meeldejätmine

Koolis saksa keele õpetaja soovitas, et õppige grammatikat lauldes. Tol ajal ma seda võtet ei proovinud. Ülikooli ajal hakkasin asju meelde jätma riimide abil. Aga viimati kirjutatud riimkonspekt ei tahtnud riimidest hoolimata pähe jääda. Kui sellele viisi ka juurde mõtlesin, siis jäi kiiresti. Ma unustan viisi kergemini ära kui sõnad, aga kui viisi abil on sõnad meelde jäetud, siis loodetavasti jäävad vähemalt need püsivamalt.

Kaks olukorda

Olime koos Maajaga Paides. Viibisime maja tagumises toas. Õhk oli liiga soe. Õhus lendas putukaid.

*
Klaus valmistus ettekandeks. Mind huvitas, kas see on uurimus või referaat. Klaus ütles, et vajalikul teemal on Eestis ainult üks raamat.

Lammutatud hoone

Kõndisin mööda tänavat. Märkasin, et üks kaubamaja on kadunud, selle koha peal on nüüd auk. Küsisin, kas siia visati pomm. Vastati, et ei, pood lammutati, et see pommitamiskindlana uuesti üles ehitada. Ütlesin, et ma ei saanudki senise hoone arhitektuuri selgeks. Tahtsin viimati minna ühele korrusele, aga sinna jõudmiseks ei leidnud muud teed, kui pidin minema kõigepealt korrus kõrgemale.

*
Istusime ühes klassiruumis. Tund oli lõppenud ja mõned õpilased laulsid. Kiitsin, et nad laulavad ilusa häälega. Vastati, et laulab hoopis üks naiskirjanik. Järeldasin, et praegu ei tohi rääkimisega laulmist segada. Räägiti ühest malepartiist. Ühel mängijal oli plaan, kuidas oleks võinud edasi mängida, aga sellele plaanile esitati vastuväiteid. Läksin hoonest välja. Sander ütles, et järgmine tund on tsiviilkaitse. Vastasin, et ma pole veel üheski selle aine tunnis osalenud. Täna oleks olnud esimene kord, sest see ei olnud enam esimene tund. Kui see esimene tund oli, siis ma tulin hiljem kooli. Ütlesin ühe asja õpetaja Miti kohta. Nägin, et eemalt tulebki õpetaja Mitt.

Pildist ja helist

Karikatuuril tuli üks inimene kabiinist välja, nii et kabiin nihkus edasi ja seetõttu muutus kabiini kohale kirjutatud täht. Erinevate kabiinide kohale kirjutatud tähed moodustasid kokku teksti, aga nüüd oli ühe tähe muutumise tõttu teksti sisu teine. Enne kui üks inimene seda lugeda jõudis, taastus endine tekst. Siis hakkas kaamera juhuslikku pilti näitama, nagu oleks karikaturistiga midagi juhtunud.

*
Kuulasin kassetilt muusikat. Kui lõpetasin, siis märkasin, et olin kogemata kuulanud kassetti ja lindistanud sellele raadiost uut muusikat peale korraga. See tähendas, et vana muusika oli hävinud, ma ei teadnud, kui pikas ulatuses. Lohutasin ennast, et vana muusika oligi pähe kulunud, uus on küll halvem, aga pähe kulumata.

Tartu autoliiklus

 

Kajastatud konverentsi algusest

Mainisin ühes postituses juba ajaloo arutelu listi saadetud kirja Tartu ajaloo konverentsi teemal, mida ma esialgu blogisse ei kopeerinud. Täna kopeerin, aga toimetan seda:

Suures ajaloolistis anti link konverentsi videotele, videosid mul lubab tervis vaadata paremini kui konverentsidel kohal käia, takistuseks on ainult ajapuudus. Vaatasin aadressilt https://www.youtube.com/watch?v=yjRIftyPzGs&list=PLe6i4cOfA5RY alustuseks kahte esimest paarisesinejat, olemata siis veel kindel, kas vaatan ka teisi videosid.

Esimesena rääkis Arvi Haak, kellega ma kohtusin esimest korda enne ülikooli astumist ühel maleturniiril. Ka selles ettekandes tõi ta võrdluse malega, et mõned pitsatid sarnanevad malenuppudega. Kahe esimese ettekandja teemaks olidki pitsatid. Juttu oli sellest, mis materjalist neid valmistati. Mulle meenus kuulates, et minu klassivennad pitseerisid kolmandas klassis jõugu kirja küünlarasvaga. Ise valmistasin umbes aasta hiljem pitsati või templi kustutuskummist, nii et seda tindiseks tehes ja paberi peale vajutades jättis uuristatud kustutuskumm paberile pildi.

Haagi juttu täiendanud Anu Mänd rääkis kunagiste pitsatiomanike perekonnanimedest. Mainiti, et kaupmeeste hulgas kasutati perekonnanime Olde. Seda oleks saanud seostada samuti maleteemaga, sest praegu on see eesti maletajate perekonnanimi, üks Olde oli kauaaegne Eesti Maleliidu esimees.

Üks küsimuse esitaja tundis huvi, kas ühel pitsatil ikka on hakid või hoopis pardid. Vastaja ütles, et taheti kujutada hakke, aga mis välja tuleb, see sõltub kunstniku oskustest. Mulle meenus, et ka praeguse Eesti vapi osas on olnud erinevaid arvamusi, kas seal on lõvid või leopardid.

Hääletus

Üks küsimus pandi hääletusele. Hääletustulemuse mõjutamiseks pakuti hääletama panija eelistatud varianti rohkem kordi kui teist varianti.

Juhtme ohutus

Täna tõmbasin toa koristamise ajaks arvuti juhtme pikendusjuhtmest välja. Tagasi pannes lõi juhe tuld. Oletasin, et sellepärast, et arvuti ei olnud välja lülitatud, vaid unerežiimil. Tehisintellekt oli nõus, et nii juhet sisse kui ka välja liigutades tuleb enne arvuti välja lülitada. Vahel võivat siiski juhe ise katki olla, sel juhul tulevat uus hankida.

Kallutatud stiilid

Täna proovin mängida traditsioonilisest algseisust nii, et valge taotleb võimalikult kiiret lõppmängu üleminekut ja must võimalikult pikka keskmängus püsimist. Kumbki ei taha seda siiski teha kaotuse hinnaga.

1. e4 g6 2. d4 Og7 3. Oc4 e6 4. d5 e5 5. d6 c6 6. Lf3 Rf6 7. Og5 h6 8. Of6 Of6 9. Re2 b5 10. Ob3 0-0 11. Le3 Og5 12. f4 Oh4+ 13. g3 Of6 14. fe Oe5 15. c3 Og7 16. 0-0 a5 17. a4 b4 18. cb Ob2 19. Va2 Og7 20. ba La5 21. Rd4 Oa6 22. Vf3 Lc5 23. Rf5 Lb4 24. Rg7 Kg7 25. Vaf2 c5 26. Vf6 Rc6 27. Lf3 Re5 28. Le3 Oc4 29. Ld4? Vae8? 30. Oc4 Lb1+ 31. Kg2 Lb4 32. Ld5 Rc4 33. Vf7+ Kg8 34. Vf8+ Kg7 35. V2f7++

Ei märganud vahepeal, et lipp oli ees. Mängu kokkuvõte on, et kumbki mängija ei saavutanud oma eesmärki – valge ei jõudnud lõppmängu ja mustal ei õnnestunud kaotust vältida.

Muinasaja aarded

Täna vaatasin aadressilt https://www.youtube.com/watch?v=orPBwQ9L0Zw&list=PLe6i4cOfA5RY&index=4 järgmist Tartu linnaajaloo päeva videot. Rääkis Ivar Leimus, teemaks olid muinasaegsed mündileiud. Kõneleja ütles, et muinasaja piir ei ole täpselt määratud. Mina olen siiski õppinud, et Eesti muinasaja lõpuks on Muistne vabadusvõitlus, alguseks ilmselt inimasustuse teke.

Münte toodi sisse teistelt maadelt. Minu kooliajal oli Nõukogude aja lõpul välisvaluutal suurem väärtus kui Nõukogude rublal, "Eesti Ekspress" oli täis valuuta ostmise kuulutusi. Aga Eestis ei olnud muinasajal riiki ja münte kasutati hoopis ehete osana. Ma olen vist ülikoolis etnoloogias õppinud uuema aja kohta kargo kultust, kui mingi maa pärismaalased kummardasid Euroopa kaupasid ehk cargot. Eestlaste harrastatud raha ehte koosseisu panemine tähendas vist, et mündist löödi auk läbi. Ma mäletan, et uuemast ajast olen lugenud seaduseparagrahvi, et rahatähtede kahjustamine on karistatav.

Ettekanne oli kooskõlas konverentsi teemaga pealkirjastatud Tartu piirkonna järgi, aga ettekande lõpul näitas esineja kogu praeguse Eesti ala aardeleidude kaarte.

Kui ettekandja oli lõpetanud, rääkis keegi saalist, et Jurjevi perioodist ei ole Tartust üldse mündi ega kaaluvihi leide, muudest perioodidest on. Mõtlesin, et võibolla see näitab, et vallutajad oskasid raha põliselanikest kõrgemalt hinnata ja ei matnud seda maasse, vaid võtsid lahkudes kaasa.

Faili pilt

Kuulasin arvutiekraanilt helifaili. Selle pilt oli enne alustamist ühte moodi ja pärast lõpetamist teist moodi. Ma oleks tahtnud, et see oleks kogu aeg ühesugune.