Reinhart Koselleck. „Kritik und Krise. Eine Studie zur Pathogenesen der bürgerlichen Welt”. Suhrkamp 1973, esimene trükk 1959. XII + 252 lehekülge.
KÜSIJA: Pealkiri „Kriitika ja kriis” tuletab meelde Sorokini pealkirja „Meie ajastu kriis”. Kas neil raamatutel on veel midagi sarnast?
VASTAJA: Raamatud on üksteisest üsna erinevad. Sorokini kriis on meelelise kultuuri kriis, Kosellecki oma absolutismi kriis. Sarnane on siiski, et mõlemal juhul viib kriis revolutsioonideni.
KÜSIJA: Kuidas Kosellecki järgi kriis tekkis?
VASTAJA: Koselleck toob kõige puhul välja põhjuslikke seoseid. Võib kahtlustada, et põhjuseid on tegelikult rohkem, sest füüsikas resultantjõud on kõigi mõjuvate jõudude summa. Aga üks mõjuv jõud võib teistest siiski tugevam olla.
Koselleck kirjutab, et reformatsioon põhjustas 16. ja 17. sajandi Euroopa riikide kodusõjad, kodusõdadele lõpu tegemiseks kujunes välja absolutism. Seda põhjendas filosoof Hobbes, et ususõjad tekivad sellest, et järgitakse südametunnistust, mis on igaühel erinev, rahu saavutamiseks tuleb kuulata südametunnistuse hääle asemel absoluutse võimuga kuninga sõna. Kodusõdade asemel tulidki riikidevahelised sõjad. 18. sajandil tüütas absolutism aga tärkavat kodanlust ära, valgustajad ja vabamüürlased hakkasid rääkima, et moraal on siiski tähtis. Valgustajate õhutusel jõuti aastal 1789 Prantsuse revolutsiooni puhkemiseni. Kosellecki arvates ei ole see kriis aga lõppenud ka 20. sajandiks, üks revolutsioon järgnes teisele.
Magistriõppes lugesin raamatut, mille järgi absolutism ei olnud kadunud ka 20. sajandil, sest see oli fašistliku filosoofia üks kolmest komponendist. Viimases „Sirbi” numbris ilmus artikkel, mille järgi fašism ei ole kadunud ka praegu, seda esindavat Ameerikas Trump ja Itaalias Meloni. Fašismiga on seostatud ka praegust Venemaad ja Hiinat.
KÜSIJA: Kas sa oled selle absolutismi ja tänapäeva seostamisega nõus?
VASTAJA: Absolutism oli tsentraliseeritud kuningavõim. Varem Saksa-Rooma keisririik ja Liivi orduriik olid tsentraliseerimata, nende puhul on raske öelda, mitme riigiga on tegemist, kas vasallriik on eraldi riik või suurema riigi osa. Koselleck kirjutab, et absolutism ei tunginud inimeste eraellu, pidi täitma kuninga käsku, aga ei pidanud mõtlema nagu kuningas. 20. sajandi totalitarism luuras ka inimeste eraelu ja mõtete järele. Praegu Itaaliast ei ole kuulda, et seda valitsetaks sama moodi nagu Mussolini ajal. Ameerikas Trumpi puhul on Mussoliniga sarnane poliitika heitlikkus, aga vähemalt esialgu on opositsioon alles, see ei ole väljakujunenud absolutism. Venemaal ja Hiinas on seda rohkem. „Sirbi” artiklis kasutatakse argumenti, et Mussolini ja Meloni miimika on sarnane, aga miimika võib ka juhuslikult sarnaneda, see on ainult üks element. „Sirbis” viidatud Eco artiklit kritiseeriti juba aastakümneid tagasi, et kedagi ainult ühe tunnuse järgi fašistiks kuulutada ei ole õige.
KÜSIJA: Mida tähendab kriitika raamatu pealkirjas?
VASTAJA: Autor kirjutab, et ’kriitika’ oli 18. sajandil moesõna, ’kriisi’ kasutati vähem. Kuid et need sõnad on olnud vahel ka sünonüümid. Mõtlesin, et ka praegu võivad ’kriitiline olukord’ ja ’kriisihetk’ olla sünonüümid. Raamatus mõeldakse kriitika all aga rohkem poliitilist kriitikat, kultuurikriitikat ja piiblikriitikat. Minu mälu järgi Uku Masing on ka ennast piiblikriitikuks nimetanud, aga ta nimetas ka teoloogiks, 18. sajandi piiblikriitikud otsisid Piiblist vigu. Poliitika kritiseerijad tahtsid poliitikat moraalile allutada. Koselleck nimetab valgustuse eesmärke utoopilisteks, aga absolutismi kaitsnud Hobbes’i kohta ütleb, et tema ei olnud utopist.
Valgustuse tehtud kriitika vastand on minu arvetes Carlyle’i romantiline kangelaste kummardamine. Carlyle kritiseeris ka oma kaasaega, aga tema raamatute peategelasteks olid need, keda ta pidas kangelasteks, ta ootas sellist suhtumist ka teistelt.
Koselleck ütleb, et valgustajad ennustasid revolutsiooni ka ette, aga enamasti mitte selle tegelikul verisel kujul. Nad ootasid pigem midagi Inglise Kuulsusrikka revolutsiooni kui Inglise kodusõja sarnast. Kui revolutsioone oli ka varem olnud, siis muidugi ei olnud väga keeruline ennustada, et neid võib veel tulla. Ameerika Ühendriigid ka iseseisvusid.
KÜSIJA: Mis on kahes loetud Kosellecki raamatus sarnast ja erinevat?
VASTAJA: Mõlemad raamatud on pikast perioodist, aga mõlema puhul on suurendatud rõhk 18. sajandil. „Möödunud tulevik” ütleb, et 18. sajandil läks tuleviku ennustamine raskemaks, sest areng kiirenes. „Kriitika ja kriis” ütleb, et ka 18. sajandil tehti osaliselt õigeid tulevikuennustusi. „Möödunud tuleviku” puhul on mõistete ajaloost rohkem juttu, aga natuke on seda teemat ka „Kriitikas ja kriisis”. „Möödunud tulevik” rääkis rohkem ajalooteaduse, „Kriitika ja kriis” politoloogia ning filosoofia mõistetest. „Möödunud tulevikus” esindas varjatud asjade teemat peatükk unenägudest, „Kriitikas ja kriisis” on pikalt juttu vabamüürlaste ja illuminaatide salaühingutest. Tänapäeva kriitikud ütlevad, et salaühingu loomine pole õige, kuid Koselleck näitab, et need said alguse absolutismi tingimustes, kui riik avalikku opositsiooni takistas.
