Olen kabemängija. Mulle ei meeldi, et ajalehes avaldatakse maleülesandeid, aga ei avaldata kabeülesandeid. Kuigi kui avaldataks liiga raskeid kabeülesandeid, siis ma ei lahendakski neid. Aga ma tahaks ajalehest kabenuppude pilte näha. Unes näen neid sageli, aga unenäod on udused.
Kaberaamatuid on ka vähem välja antud kui maleraamatuid. Võiks olla vastupidi, sest malet mängitakse tavaliselt ühtede ja samade reeglite järgi, aga kabest on variante rohkem. Kui mängitaks ka ainult vene kabet ja rahvusvahelist kabet, peaks juba kaberaamatute arv maleraamatute arvust kaks korda suurem olema, sest kasutatakse kahte täiesti erineva suurusega kabelauda.
Aga vahel ma mõtlen, et see on hea, et kabemängijaid on vähe, siis saan mina võistlustel kõrgema koha. Kui kõik malemängijad oleksid kabemängijad, siis jääks ma võibolla iga kord auhinnast ilma.
Mõni ütleb, et talle ei meeldi, et kabes on löömine kohustuslik. Aga elus on palju sunnitud asju. On kritiseeritud ka seda, et kabes on nupud ühesugused. Aga inimühiskond koosneb ka ainult inimestest, mitte inimestest ja hobustest, nagu võibolla malemängijad arvavad. Malereeglid on nagu loomamuinasjutt, kus kõik loomad on inimkeeles rääkima pandud.