Muutused lingilehel ja seadetes

Ma olin blogi unenäoteooria rubriigis avaldanud lingid kahele võõrkeelsele unenägude andmebaasile, nüüd lisasin samad lingid ka kodulehekülje linkide lehele. Viimasel ajal teeb blogi ja kodulehekülje kirjutamise tülikamaks, et seadetes tulevad ette valed käsud. Praegu tähendas see seda, et kui olin ühe lingi loonud, pidin postituse korraks ilma teise lingita avaldama, muidu lingi lisamise käsku uuesti ette ei saanud, tulid mingid muud käsud. Blogi kirjutades sama moodi muutuvad lõiguvahe laiuse käsud pealkirja suuruse käskudeks, näiteks luuletuse avaldamiseks tuleb seetõttu ise html-i kirjutada. Võibolla see puudutab ainult eestikeelseid seadeid, võimalik, et ingliskeelsed on korras ja seetõttu pole märgatud viga parandada. Tegelikult need linkide lisamise käsud on üldse ikooni, mitte sõnaga.

Vihmavarjudest

Steinfeldt kirjutas, et vihmavarju ei tohi kanda, sest Jumala vihm peab saama inimesele peale sadada. Ma mäletasin, et ta varem ise on kandnud. Steinfeldt elas nüüd minuga samal tänaval ja ta kirjutas, et me oleme jälle tänaval kokku saama ja juttu ajama hakanud. Mul kummitas laulurida: "Lumemees Kusti tahtis olla riigimees". Läksin suurde tuppa vendadele rääkima, mida Steinfeldt oli kirjutanud. Vennad tahtsid selle Steinfeldti viidatud piiblikoha võrgust üles otsida. Aitasin neid, aga seejärel mõtlesin, et ma ei oleks tohtinud märgade kätega arvutit puudutada.

"Vene filosoofia ajalugu" 2

Vassili Zenkovski. „Vene filosoofia ajalugu. I köide“. Vene keelest tõlkinud Hillar Künnapas. Ilmamaa, Tartu 2025. Praegu loetud varem pooleli jäänud kohast leheküljeni 432. Esimesel köitel kokku 686 lehekülge.

KÜSIJA: Kas praegu tunduvad õigemad Zenkovski või Masaryki seisukohad?

VASTAJA: Mõlemal raamatul on oma eelised. Masaryk oli veendunud demokraat ja ma pooldan samuti demokraatiat. Kuid Masaryk oli realismi pooldajana romantismi vastane, mina vähemalt nooremana eelistasin romantismi ja ka praegu unenägude üles kirjutamine sarnaneb rohkem romantismile kui realismile. Minu raamatutest „Maailmakord“ ja „Viimsed päevad“ ja „Uneriigi“ kolmas tsükkel meenutavad kriitilist realismi, aga „Viimsed päevad“ meeldib mulle oma raamatutest kõige vähem.

Masaryk eelistas läänlasi slavofiilidele, kes olid vene romantikud. Zenkovski arvates aga slavofiilsus sobis Venemaale paremini, sest lähtus rohkem kohalikest oludest. Slavofiilide puhul toob ta välja nende andekust, läänlaste puhul nende sallimatust. Mõni ütleks vastupidi, et internatsionalism on sallivam kui natsionalism. Nooremana mulle meeldis eriti Uku Masing, Masingu soomeugri rahvuslus sarnaneb slavofiilide vene rahvuslusele. Masing arvas, et soomeugrilased on indoeurooplastest mitmekülgsemad, aga üks slavofiil kirjutas, et ka venelasi iseloomustab mitmekülgsus.

Kuigi ma pean ka ennast rahvuslaseks, ei ole ma kindel, et Zenkovski tegi õigesti, et oli vene rahvuslane, päritolu järgi oleks ta võibolla võinud olla ka ukraina rahvuslane. Masaryki tšehhoslovakkia rahvuslus sobib mulle paremini.

KÜSIJA: Kas Zenkovski lugemine on muutnud Masaryki loodud ettekujutust vene filosoofiast?

VASTAJA: Masaryki lugedes mulle jäi mulje, et Herzen sarnaneb Sorokinile, sest nii Herzen kui ka Sorokin olid algul revolutsionäärid ja siis pettusid revolutsioonides. Zenkovski toob aga Herzeni kohta välja ka seda, mille poolest ta Sorokinist erines. Sorokin arvas, et ajaloos kehtivad kindlad seadused ja seetõttu saab sotsioloogia tulevikku ennustada. Herzen aga jõudis järeldusele, et nii ajaloos kui ka looduses valitseb juhus, tulevikku ei ole seetõttu olemas ja inimene saab tahte abil tulevikku mõjutada.

Masaryki raamat andis ülevaate vaid ajaloo- ja religioonifilosoofiast, Zenkovski püiab anda kogu vene filosoofiast, ta toob informatsiooni ka loodusfilosoofia kohta. Masaryk küll väitis, et ajaloo- ja religioonifilosoofia ongi vene filosoofia tähtsaimad harud, Zenkovski seda ettekujutust päris ümber ei lükka, sest paljud filosoofid on kahes raamatus samad.

Masaryki lugedes leidsin sarnasusi enda ja läänlase Belinski tegevuse vahel, sest mõlemad on kirjutanud palju raamatuarvustusi. Zenkovski aga näitab, et veel suuremas osas koosnes teiste loomingu kommenteerimisest slavofiil Homjakovi looming.

Masaryk seostas Tšaadajevit katoliiklusega, aga Zenkovskil on olnud kasutada hiljem avalikuks tulnud materjale Tšaadajevi kohta ja ta ütleb, et Tšaadajev ise solvus, kui teda katoliiklusega seostati. Mõni teine venelane läks küll tõesti katoliiklusesse üle.

Masaryk arvas, et õigeusk on läänekristlusest müstilisem, aga Zenkovski näitab, et Venemaale toodi sisse Lääne müstikute teoseid. Vabamüürlased tegutsesid nii Läänes kui ka Venemaal ja olid seotud müstitsismiga.

KÜSIJA: Kas on õige praeguse sõja ajal vene filosoofiat tutvustada?

VASTAJA: Vene filosoofia ajalugusid lugedes näeb, et venelased ei ole omavahel üksmeelel. Kellele ei sobi Putini poliitika, sellele võib sobida mõni patsifistlikum venelane. Ohtude hindamiseks võib tutvuda ka nende inimeste mõtetega, kellega nõus ei olda.

KÜSIJA: Masaryk pidas protestantlust õigeusust kõrgemaks. Mis on õigeusu eelistajate argumendid?

VASTAJA: Masaryk lähtus progressiteooriast ja arvas seetõttu, et hilisema tekkega asi on parem. Kuid on olemas ka regressiteooriad. Zenkovski raamatus refereeritakse, et õigeusu eelistajad pidasid miinuseks, et protestantlus seab esikohale pühakirja, kritiseerijale oli tähtsam kirik oma saladustega. Zenkovski iseloomustab ka vene mõtlejaid, et neile oli tähtis ilu. Varem olen lugenud, et Läänes on nimetatud fašismi ilupoliitikaks, seega teisi ideoloogiaid ilupoliitika mõiste alt välja jättes. Õigeusu kirik on aga meeleliselt toretsevam kui kalvinistlik kirik. Bütsantsi õigeusus on olnud ka ikonoklasmi, vene õigeusklikud on paistnud silma eelkõige ikoonide austamisega, Nõukogude ajal muutus see Lenini ja vahepeal ka Stalini piltide austamiseks.

Katusetüübid

Helina oli mulle kirjutanud, et ühel Raatuse tänava küljel on plekk-katusega majad ja teisel küljel kivikatusega. Ta oli lisanud, et ühte katusetüüpi oli välja vahetatud, aga ühe majaga olid väljavahetustööd lõppenud. Kõndisin Raatuse tänaval ja nägin, et Helinal on õigus. Ma polnud neid katuseid varem tähele pannud. Helina oli Tartus elanud vaid lühidalt, aga tema teadis paremini. Sain nüüd kodus Helinaga kokku. Ta ütles, et talle meeldib minu hääl rohkem kui minu välimus. Laulsin seepeale kaks laulujuppi. Helinale neist esimene meeldis ja teine mitte. Küsisin, mille poolest teine halvem on. Helina seletas, et noodikõrgused on ebaühtlased. Vastasin, et mul on noodikõrgus alati tunde järgi.

Joonisfilm malest

Teoste kuju

Pandi muusika mängima ja tuligi muusikat. Seda ei teadnud ette.

*
Pidin magistritööd kaitsma. Minu magistritöö oli bakalaureusetöö edasiarendus. Oleks tulnud kirjutada korralik töö, aga välja kukkus laialivalguv.

Pilves ilm

Tänase päevakeskuses kiirmaleturniiriga tähistati ühe mängija sünnipäeva. Pakuti õunu koju viimiseks, aga teised ütlesid, et neil on endal ka. Üks vastane kahis Hispaania avangu vahetusvariandis käiguga h5 oda, ma ei võtnud vastu, aga mõni käik hiljem tundus, et nüüd võib võtta ja võitsin selle mängu. Turniiril esikoha sai Põdersalu, teist-kolmandat jagasid Parts ja Haring, mina olin neljas, osavõtjaid oli kaheksa. Oma lõppkoha selgumist oodates lugesin "Maalehest" lehekülje suurust artiklit Toomas Pauli kohta.

Mängiv lugemine

Siiani on olnud huvitavam ise malet mängida kui teiste partiisid vaadata. Asja parandamiseks proovisin täna kaks tegevust ühendada, vaadates raamatust partiid nii, et igal käigul peale avakäikude mängisin ühe viiekäigulise kõrvalvariandi ja variandi lõpul kirjutasin üles seisuhinnangu.

Et käikude loendamine segi ei läheks, kirjutasin variandi ette partii käigunumbri ja varinadis käigunumbrid alates ühest valge käigu korral musta viienda ja musta käigu korral valge kuuenda käiguni. Käike kirjutasin üles pikas notatsioonis, et käigud protokolli järgi tagasi võtta.

Alustasin pärast lõunasööki ja lõpetasin natuke enne õhtusööki. Selle ajaga vaatasin kõrvalvariante partii valge 5. käigust musta 10. käiguni, vahepeal käisin kahte füüsilist tööd tegemas. Raamatus lõppeb aga partii pärast valge 66. käiku.

Viga realiseerimisel

L-O-R-R-O-V-K-V
1. c4 Re6 2. b3 f6 3. d4 c5 4. d5 Rc7 5. e4 Rd6 6. Re3 Og6 7. f3 Ve8 8. Og3 0-0 9. Re2 Ra6 10. Vd1 Rf7 11. f4 Oh5 12. Vd2 Oe2 13. Ve2 e6 14. 0-0 e5 15. f5 Oc7 16. a3 Re6 17. Od3 Od8 18. h3 Lb8 19. Oh4 b5 20. g4 h6 21. Of2 bc 22. Rc4 Rc4 23. Oc4 Lb6 24. d6+ Kh8 25. Vd2 Rb8 26. b4 Rc6 27. Oc5 Lb7 28. Od5 Ob6 29. Vc1 Oc5 30. Vc5 Lb6 31. Kg2 Rd4 32. Vc7 Ld6 33. Va7 Vc8 34. Lb2 Rb5 35. Va5 Rd4 36. b5 Vb8 37. a3 Lb6 38. Va6 Lc7 39. Vd3 Vfc8 40. b6 Ld6 41. a5 Vc2+ 42. Lc2 Rc2 43. Va8 Rb4 44. Vb8 Lb8 45. Vb3 Rd5 46. ed Lb7 47. Vb5 La6 48. Vb2 Lb7 49. a6 Ld5+ 50. Kh2 Ld4 51. Vb1 Ld2+ 52. Kg1 Le3+ 53. Kh2 Lf2+ 54. Kh1 La2 55. Vb4 La5 56. a7 Ld5+ 57. Kg1 Ld1+ 58. Kf2 Ld2+ 59. Kg3 Le1+ viik.

Raamatuidee sünd

Saatsin listi pilte ja luuletusi. Kirja koostamise käigus tuli mulle mõte uus luulekogu välja anda. Teatasin sellest kavatsusest ka kirjas. Eelmine luulekogu oli olnud juubeli tähistamiseks, nüüdne oleks olnud vanaduse tähistamiseks, aga juubel ei olnud ka veel kätte jõudnud. Mõtlesin, et ma olen suurema osa luuletusi, mida ma tahtsin uude kogusse panna, ära unustanud.

*
Sõitsime perega rongis. Hakati maha minema. Vaatasin, et üks ese on rongi jäänud. Väljusin rongist viimasena ja küsisin, kelle lillekimp rongi jäi. Vastati, et see on Joosepi oma, aga seda ei ole vaja, Joosep on koos sõbraga Narvas. Küsisin Pillelt, kas rongi jäi tema punane kott. Pille vastas, et ei, tal on enda oma kaasas. Ütlesin, et ma ei saanud rongis kaua uurida, rong ei oleks oodanud, vanaema sõitis ükskord depoosse. Teised istusid praegu autosse ja mõtlesin, et ma pean autot lükkama. Pikalt ma ei lükanud, sest kartsin, et muidu veab auto mul sõrmed küljest.

Ruumidesse minekud

Eestil oli naispresident. Ta ütles, et meie seltskonnast tahab ta kohtuda minuga. See tuli sellest, et mina erinevalt teistest olin poliitikahuviline. Eestil oli ka meespresident. Läksin presidendi vastuvõtule, aga ei kiirustanud õigeks kellaajaks kohale jõudmisega. Vastuvõtul oli kaetud peolaud paljudele inimestele. Parajasti alustati lauda istumist. Istusin laua saali nurga taha jäävasse ossa kaugemasse otsa, nii et ma poleks saanud ikkagi eesotsas istuva presidendiga rääkida. Kui olin mõnda aega ühe koha peal istunud, läksin kitsamasse koridori, kus sõi raamaturiiulite vahel ema.

*
Seisin ühe paneelmaja trepikoja ees. Vaatasin enda ette. Lõpuks üks noor mees küsis mult, mida ma vahin. Mõtlesin, et ma vist ei vaatagi talle otsa. Igaks juhuks keerasin pilgu veel kaugemale. Asusin koduteele. Mul ei puudutanud jalad maad. Mõtlesin, et kui ma sellest pärast räägin, siis ma ei nimeta seda lendamiseks, vaid ütlen, et kükitasin õhus ja liikusin nõksutades edasi. Jõudsin meie uude trepikotta. Ma ei mäletanud, millises korteris me elame. Algul mõtlesin teed küsida, aga seda polnud siiski vaja, sest nägin ühest uksepraost pereliikmeid. Sisenesin sinna korterisse.