Vassili
Zenkovski. „Vene filosoofia ajalugu“. I köide. Vene keelest tõlkinud Hillar
Künnapas. Avatud Eesti raamat. Ilmamaa, Tartu 2025. Venekeelne esmatrükk
Pariisis 1948–1950. Tõlget eesti keelde loetud praegu leheküljeni 119. Esimesel
köitel kahest kokku 686 lehekülge.
KÜSIJA: Kes oli
Vassili Zenkovski?
VASTAJA: Vene-Ukraina
sõja tingimustes on rõhutatud, et Zenkovski oli ukraina päritolu. Aga
ukrainlased jagunevad katoliiklikeks ja õigeusklikeks, tema oli õigeusklik.
Iseseisvuse eest on võidelnud rohkem katoliiklik Ukraina. Zenkovski nimetab
raamatus vahepeal Ukrainat Lõuna-Venemaaks. Tema eluloos on sarnasust Sorokini
omaga. Kui Sorokin oli Veebruarirevolutsiooni ajal seotud Ajutise Valitsusega,
siis Zenkovski Vene kodusõja ajal ühe valgekaartliku valitsusega. Enamlaste võidu
tulemusel pidid nii Sorokin kui ka Zenkovski riigist lahkuma. Mõlemad peatusid
algul Kesk-Euroopas ja siis liikusid lääne poole edasi. Mõlemad on olnud ka
vangis, aga kui Sorokin oli Venemaal, siis Zenkovski Teise maailmasõja ajal
Prantsusmaal.
KÜSIJA: Zenkovski
raamatu teema, maht ja tõlke ilmumisaeg on sarnased sinu tõlgitud Masaryki
raamatuga. Mis on nende raamatute erinevused?
VASTAJA: Masaryki
raamat ilmus üle 30 aasta varem, aga selleks ajaks oli Zenkovski oma teose
kirjutamist juba alustanud, tema raamat on suuliste loengute edasiarendus.
Zenkovski on Masaryki raamatule ka viidanud, ta kiidab seda raamatut, aga
ütleb, et osades asjades Masaryk eksib. Masaryk kirjutas protestantliku Lääne
tsivilisatsiooni seisukohalt ning pidas õigeusku protestantlusest ja
katoliiklusest vähem arenenuks, Zenkovski oli ise õigeusklik ja hakkas ka
õigeusu vaimulikuks. Masaryk ütles, et Venemaa on Euroopa eilne päev, Zenkovski
meelest oli Venemaal juba keskajal näiteks ikoonikunst väga kõrgelt arenenud.
Masaryki raamat
räägib pealkirja järgi filosoofia kahest harust, Zenkovski oma kogu vene
filosoofiast. Masaryk pidas vene filosoofia mahajäämuse üheks tunnuseks, et Venemaal pole arendatud tunnetusteooriat, Zenkovski küsib, miks peab just
tunnetusteooriaga tegelema, Venemaal on seevastu olnud kõrgelt arenenud
ajaloofilosoofia. Masaryk ütleb, et Vene keisririik on olnud tsesaropapistlik,
sest kirik on allunud keisrile või tsaarile, Zenkovski vaidleb vastu, et
õigeusu kirik tuli vabatahtlikult monarhile vastu. Ta viitab mõtlejale, kelle
meelest keiser oli küll ajalooliselt kõrgem, aga kirik müstiliselt. Masaryk
ütleb, et õigeusk on olnud müstilisem kui katoliiklus või ammugi protestantlus,
Zenkovski meelest pole just Venemaal olnud selliseid müstitsismi äärmusi nagu
Läänes, tema arvates on Venemaal olnud müstitsismi kesktee ehk müstiline
realism. Mulle on ka tehisintellekt öelnud, et kuigi üldiselt on õigeusk
katoliiklusest müstilisem, peab katoliiklus unenägusid tähtsamaks.
KÜSIJA: Esimene
filosoof, kelle juures Zenkovski pikemalt peatub, on Skovoroda. Mida sa said
teada tema kohta?
VASTAJA:
Skovorodast on juttu raamatu teises peatükis. Enne on juttu eelloost. Kuigi
Zenkovski arvates oli Venemaal ka keskajal piisavalt arenenud kultuur, leiab ta,
et filosoofiat veel siiski mitte. Väärtuslik olevat küll ka intuitsioon, aga
filosoofia algavat alles mõtte teadvustamisest. Selleni jõutud Venemaal 18.
sajandi teisel poolel. Skovoroda oli religoosne mõtleja. Nagu see arvustus on
vormistatud küsimuste ja vastustena, nii pani ka Skovoroda filosoofiat kirja
dialoogidena. Mõtteloo metodoloogia seminarides, mida ma ükskord külastasin,
peeti filosoofia ja teoloogia erinevuseks, et teoloogial on mingid eeldused,
aga Zenkovski raamatust saab teada, et on olnud ka filosoofe, kellel on
eelduseks olnud Piibel. Eurolistis Silver Saks tõlgendas Piiblit väga vabalt,
ka Skovorodale olid Piibli tekstid sümboolse, mitte otsese tähendusega.
Filosoofia ei pruugi
olla kooskõlas hilisema teadusega. Skovoroda arvas näiteks, et inimene mõtleb
südamega. Piltlikult võidakse tänapäeval ka nii öelda, aga teaduslikult
rääkides peetakse mõtlemise asukohaks aju. Erinevatest ajupoolkeradest
pärinevad küll erinevad mõtted, võibolla piltlikule südamele vastab parem
ajupoolkera.
Vaatasin võrdluseks
ka, mida kirjutas Skovorodast Masaryk. Tema raamatus on vastavat nime ainult
kahes lauses, üks lause on esimeses ja teine teises köites. Ta seostab
Skovorodat hilisemate slavofiilidega, keda ta hindas madalamalt kui läänlasi.