Juhan Peegel. „Puhtetähed. Ajakirjandusloolisi jutustamisi“. 225 eesti ajakirjandus. Tallinn, „Eesti Raamat“ 1991. 128 lehekülge.
KÜSIJA: Milline on selle raamatu lühikokkuvõte?
VASTAJA: Juhan Peegel annab ülevaate eestikeelse ajakirjandusajaloo algusest ja selle eelloost. Ta loeb eellooks ka kirikutele ettelugemiseks saadetud ilmalikud teated, mida nimetati plakatiteks. Mõtlesin, et on küll raadio eelkäija moodi, aga et võibolla on seda siis ka kirikuõpetaja peetud vaimuliku sisuga jutlus.
Edasi läheb raamat kalendrikirjanduse juurde. Kalendrites avaldati samasuguseid õpetlikke lugusid nagu hiljem esimestes ajalehtedes. Kalender ilmus küll ainult üks kord aastas, aga kuna tegi seda iga aasta, siis oli ikkagi perioodiline. Mõtlesin, et „Eesti mõtteloo“ sarja on ilmunud ka kindel arv köiteid aastas.
Kolmandaks läheb raamat aastatel 1766–1767 ilmunud esimese eestikeelse ajakirja „Lühhike öppetus“ juurde, mida anti välja paraalleelselt samasuguse lätikeelse ajakirjaga, nii et korraga algas kahe naaberrahva ajakirjandus tänu ühele ja samale mehele. Neljandaks on juttu aastal 1806 ilmunud esimesest eestikeelsest ajalehest „Tarto maa rahva Näddali-Leht“, milles kajastati muuhulgas Napoleoni sõdu. Ajalehe numbreid leiti alles hiljem üles, Peegel ei olnud neid näinud, aga talle oli ajalehe sisu umbes teada, sest seda oli pikalt refereeritud tsensuuriaruannetes. Raamatu kolmas ja neljas teema on esitatud ilukirjanduslikumas stiilis kui kaks esimest, aga autor lubab, et fantaasiat kasutades jääb ta võimalikkuse piiridesse.
KÜSIJA: Milline oli Juhan Peegli maailmavaade?
VASTAJA: Juhan Peegel oli nii Nõukogude Eesti ajakirjandushariduse rajaja kui ka kirjanik. Ükskord seltskonnas toodi tema kõrget eetilisust välja näitega, et ta olevat ajakirjandusüliõpilastele õpetanud: „Ajakirjanikud te võite olla, aga inimesed te peate olema.“ See raamat on kirjutatud Laulva revolutsiooni ajal ja vaatab ka tulevikku. Peegel ühendab oma kaasaja ja valgustusaja sellega, et ütleb, et vabaduseiha ei ole kunagi kustunud. Mulle tuli seda lugedes meelde Sorokini mõte, et vabadust on mitut liiki, aga Peegel seda liikidesse ei jaga. Näib, et Peegel ei ole formalist, sest ta ütleb, et ajakirjandusajaloo seisukohalt ei ole mingit tähtsust, kas ajakirja väljaandjal oli doktorikraad või mitte. Peegel hindab siiski täpsust, ta kahetseb, et faksiimileväljaannetes ei ole gooti kiri täpselt edasi antud. Esimeses ajakirjas oli palju praktilisi nõuandeid, aga Peegel hindab kõrgemalt selle väiksemat filosoofilist osa. Ma olen tõlkinud autoreid, kes pidasid religioossuse vähenemist allakäiguks, Peegel hoolimata oma eetilisusest arvab, et see näitab ajalehe kõrget taset, kui leht kirikuõpetust peale ei suru.
KÜSIJA: Juhan Peegel ja sinu ajaloolasest vanaisa Herbert Ligi olid mõlemad pärit Saaremaalt. Võrdle neid omavahel.
VASTAJA: Kuigi nad olid samast maakonnast pärit, on nende meetod küllaltki erinev. Vanaisa ühendas ajaloo ja matemaatika, Peegel ajaloo ja kirjanduse. Vanaisa oli ilukirjanduse tõepärasuse suhtes kriitiline. Ta ütles peolauas, et Edgar Allan Poe on teda alati külmaks jätnud ja oma artiklites kritiseeris teravalt Lennart Mere poolilukirjanduslikke uurimusi. Peegli ja Mere meetod on sarnane. Vanaisa tegi mineviku uskumuste faktikontrolli ja kirjutas, et väikelaste liha ja alkoholiga toitmine suurendas nende suremust, Peegel sageli vaid refereerib, mis minevikus arvati ja ei oska uskumuse tõepärasuse suhtes seisukohta võtta. Kuigi ma olen tegelenud sarnaselt vanaisale male ja suusatamisega, on Peegli ajakirjandusloolised uurimisteemad minu uurimisteemadega sarnasemad.
KÜSIJA: Peegel kirjutab eesti ajakirjanduse algusest, sina oled näinud interneti jõudmist Eestisse. Võrdle neid perioode omavahel.
VASTAJA: Trükisõna ja internet on mõlemad kommunikatsioonivahendid, nende alguses on sarnasusi. Üks sarnasus on kasutuse sagenemine. Perioodika jõudis aastakalendritest nädalalehtedeni ja hiljem päevalehtedeni. Oma esimest e-maili postkasti ma ei jõudnud ühtegi korda kontrollida, teist hakkasin kontrollima kord nädalas, koju interneti jõudmisel kontrollisin postkasti viis korda nädalas, hiljem vahel juba iga tunni aja tagant. Ka avalikult üles riputatav on muutunud sagedasemaks, algul tehti staatilisi kodulehekülgi, hiljem perioodilisi blogisid või facebookipostitusi. Peegel kirjutab, et esimestele ajalehtedele oli iseloomulik välisuudiste suur osakaal, ma ei kirjutanud internetis ka algul millestki muust kui Euroopa Liidu teemal.
