Hermanni uurimisteema lõpetuseks

1) “Auulane ja Ülo”. Jutt eesti muistsest ajast. Jutustanud K. A. Hermann. Tartus, 1887. Trükitud K. A. Hermann’i kulu- ja kirjadega. 33 lehekülge.

2) “Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani”. Kirjutanud ja kokku seadnud Dr. K. A. Hermann. Jurjevis – Tartus. Trükitud väljaandja kulu- ja kirjadega. 1898. 532 lehekülge. Loetud valitud peatükke.

3) Artikleid, videosid ja pilte Hermanni kohta.

 

HERMANN PROOSAKIRJANIKUNA

Hermanni ilukirjandusliku proosa näitena lugesin tema jutustust “Aulane ja Ülo”, mis räägib Sigtuna hävitamisest. See jutustus oli minu jaoks haaravam kui Hermanni luulekogud, aga teos ei olnud realistlik. Tõestisündinud Rootsi Sigtuna linna hävitamist on püütud omistada erinevatele rahvastele, selle jutustuse järgi tegid seda eestlased. Aga kirjutatud on nii, et kõigepealt röövisid rootslased eestlaste naised ja siis läksid õilsad eestlased neid tagasi tooma. Esimeses lahingus Eesti pinnal oli rootslaste vägi suurem, eestlaste oma ometi tugevam, ainult laevad röövitud naistega pääsesid põgenema. Kui eestlaste kogu vägi kokku saadi, oli see hiigelsuur, justkui oleks Eesti olnud Rootsist suurem. Vangi võetud eesti naised olid eesti meestele truud, rootslased tahstid naisi tappa, aga enne õnnestus nad päästa. Seega on tegemist tüüpilise romantilise ajaloolise jutustusega. Ungari kirjandusest sarnaneb see romaaniga “Egeri tähed” selle poolest, et kuigi oma rahva ajalugu on kannatusterohke, valitakse sellest raamatu kirjutamiseks üks võidukam hetk. Eesti kirjanduses on samal põhimõttel kirjutatud ka romaanid “Ümera jõel” ja “Nimed marmortahvlil”.

 

HERMANNI KIRJANDUSAJALUGU

Hermann ise on rõhutanud, et tema eesti kirjanduse ajalugu on väärtuslik selle poolest, et see on esimene omataoline. Ajakirjas “Looming” ilmunud Toomas Liivi artiklis näidatakse, et tegelikult oli see juba neljas eesti kirjanduslugu, kuigi eelkäijad olid õhemad ja üks neist jõudis trükki hiljem. Mõni kirjanduslugu võttis hulka ka rahvaluule, aga materjali rohkuse üle kaebav Hermann mitte. Seevastu on tal hulka võetud peale ilukirjanduse ka muu kirjasõna, ka ajakirjandus ja kõned.

Mina tean Kristian Jaak Petersoni luuletajana, aga Hermann tutvustab teda hoopis teadusmehena. Hermann on kirjutanud peatüki ka enda kohta, tuues välja oma paljusid tegevusvaldkondi ja pidades oma tähtsaimaks raamatuks “Eesti keele grammatikat”. Seda on ka hilisemad uurijad tema tähtsaima teosena nimetanud.

Raamatu kokkuvõttes teeb Hermann juttu ka eesti kirjandust edendanud sakslastest. Ta kirjutab, et sakslased on edendanud eelkõige vaimulikku kirjandust ja ka kirjutajad on vaimulikud. Hermann leiab, et kirjandust oleks pidanud edendama hoopis aadel, sest aadel on rikkam. Ma pole kindel, kas see mõte on õige, kui sõna ise ütleb, et vaimulik on vaimse töö spetsialist.

 

HINNANGUID HERMANNI KOHTA

Hermanni kohta artiklite kirjutajad leiavad enamasti, et tema loomingus on nii väärtuslikumat kui ka vähem väärtuslikku. Ühes väliseesti lehes seevastu leiti, et Hermann oli igas valdkonnas tugev. Mulle on Hermann andnud eeskuju muusikaga tegelemiseks, aga Leonhard Neuman “Eesti mõtteloo” sarja raamatus viitab, et Hermanni muusikaalast tegevust on ka kahjulikuks peetud. Neuman ise nii karm ei ole, ta leiab, et Hermanni loodud viisid olid küll ebaühtlase tasemega, kuid et ta oli parim muusika propageerija.

Valve-Liivi Kingisepp on läbi kahe “Keele ja Kirjanduse” numbri andnud ülevaate Hermanni tegevusest Tartu Ülikooli eesti keele lektorina. Seejuures pole tal kasutada olnud Hermanni loengukonspekte, aga ta eeldab, et Hermann rääkis loengus sama juttu, mida trükitud raamatutes ja artiklites. Täiendavalt saab teada, et venestusaegses ülikoolis nõuti eesti keele õpetamist vene keeles ja Hermann taotles tulutult õigust eesti keeles õpetada. Et lektorikohta ei kaotataks, teinud Eesti Üliõpilaste Selts oma liikmetele Hermanni loengute kuulamise kohustuslikuks. Artiklis refereeritakse palju ka materjale, mida olen varem Hermanni enda sulest lugenud.

Ea Jansen teises “Keele ja Kirjanduse” artiklis räägib eesti ajalehtede omavahelistest suhetest venestusajal. Kui mina olen tähele pannud, et venestus tegi “Oleviku” ja “Postimehe” mõlemad ettevaatlikumaks, siis Janseni meelest Hermann jäi siiski herderlikule positsioonile, sest vaidles Grenzsteini artikliga “Eesti küsimus”.

Villem Reiman “Eesti mõtteloo” sarja raamatus iseloomustab Hermanni rahumeelse inimesena, kellele ajalehetöö seetõttu ei sobinudki. Hermanni ja Grenzsteini tüllimineku ühe põhjusena toob Reiman välja, et kaastöölise hakkasid “Oleviku” juurest “Postimehe” juurde üle minema. Seda on seletatud “Postimehe” suurema eestimeelsusega, aga võib oletada, et üks põhjus oli ka, et sagedamini ilmuvas lehes on rohkem ruumi kaastööde äratrükkimiseks ja seda saab teha kiiremini.

Kellaga laulmine

Tahtsin ühest koolimajast läbi kõndida. Jõudsin hooga minnes saali ja seal pidurdasin, sest märkasin, et olen sattunud aktusele. Läksin seisatuse järel aeglaselt mööda seinaäärt istujate jalgade vahelt edasi ja väljusin saali külguksest. Koridoris ütlesin ühele võõrale inimesele, et ma tahan majast välja jõuda, aga ei tunne teed. Ta juhatas, mis suunas minna.

*

Laulsin mitu korda järjest ja mõõtsin iga kord laulmisaega elektipliidi kellaga. Laulmist alustades lülitasin kella sisse ja lõpetades välja. Kell pani laulmiste kestused kirja.

Kaasavõetud pilt

Olin arvuti taga. Minu kõrvale tuli Klaus. Küsisin, kas ta loeb üle mu õla. Ta vastas jah. Ütlesin, et seda ei peeta viisakaks. Klaus läks oma koju. Arvuti ütles mulle, et kellelgi on endiselt minu blogisse sisenemine pooleli. Mõtlesin, et see võib olla Klaus, ta alustas siin ja jätkab oma kodus.

*

Viisin ühte majja enda tehtud pildi. Kui kolmas inimene seda vaatas, siis ütlesin, et kahel esimesel langes pilk kõigepealt kolmest sektorist keskmisse, aga temal kõige ülemisse. Ta vastas, et ta vaatab seda sektorit, kuna ta on maali spetsialist. Mõtlesin, et alumises sektoris on ju ka maal. Meil toimus väikse vaheaja järel uus kursusekokkutulek. Riputasin pildi kokkutuleku toimumise ruumi seinale. Mõtlesin, et pildil on vist kujutatud Reelit. Ma läksin Reeli istumiskoha lähedale kraani juurde. Mõtlesin, et tegelikult ma ei tea üldse, milline Reeli välja näeb, tema poole on kõige raskem vaadata.

Ajaloolase ettevalmistus

Kirjutasin internetis ühest ajaloolisest isikust. Ma ei viitsinud ta nime kirjapilti kontrollida ja arvatavasti kirjutasin selle valesti. Meenutasin, et Kasekamp oli öelnud, et enne kui ta ülikoolis fašismi ajalugu õpetama hakkas, uuris ta seda 15 aastat ajalehtedest. Selle jätsin ütlemata, et ma uurisin ise ka koos bakalaureuseõppega kauem kui ainult magistriõppes. Kuulajad ei pruukinud aru saada, et Kasekamp uuris vanu ajalehti, nad võisid mõelda, et ta luges värskeid ajalehti, mis poleks midagi erilist olnud.

*

Pidime minema peole. Isa kahtles, kas ma saan seal näidata oma joonistusi, kui need on nii kehvad. Ta ei teadnud, et piltide näitamine oli ette valmistatud peo põhiatraktsioon. Läksin ühte bussipeatuse moodi hoonesse. Sinna toodi üks koer. Mõtlesin, et lasen oma koeral pea kotist välja pista, et ta juurde toodud koera näeks.

Meeldejäävus

Luuletustest on mul kõige paremini meeles enda omad, aga muusikast mitte. Raadios kõlavad rokk- ja kantrilaulud võivad meelde jääda, aga klassikaline muusika ja enda muusika halvemini.

Filmikaadrid staatiliselt

 

Neid pilte olen ma juba videos kasutanud, nüüd avaldan samad fotod ka staatiliselt. Joonistuse kõrvale kirjutatud tekstis on huvitav, et ei ole kasutatud veel komasid, punkte ega sõnavahesid, aga kasutatud on juba sulgusid. Tehisintellekt ütles, et selles vanuses lapsed tavaliselt veel sulgusid ei kasuta.

Päriselt metsas

Mul oli "Metsamineku laul" fotoaparaadiga kaasas ja panin selle metsas mängima. Tegin seal ka uusi fotosid. Vahepeal kõndisin mööda teed kummargil, sest oksad olid madalal.

Pea töö

Luuletuse väljamõtlemine nõuab pingutust, aga väljamõeldud luuletus jääb mulle väga sageli pähe. Luuletusele viisi võin improviseerida ühe hetkega, aga viisi unustan ma ära. Nii saab peas olevatele tekstidele improviseerida iga kord uusi viise, ühendades meenutamise ja leiutamise. See on nagu malemäng, kus reeglid ja mängupõhimõtted on püsivad, aga variantide arvestus iga kord uus.

Tegelased raamides

Vabavärss muusikas

Klassikaline muusika sarnaneb rütmi poolest vabavärsiga. Aga klassikalise muusika kirjutamise periood ei olnud vabavärsi kirjutamise periood, vabavärsiline oli instrumentaalmuusika. Hiljem on muusika ja luule justkui osad vahetanud, üks on läinud rütmilisemaks ja teine vähem rütmiliseks. Minu osad luuletused on tehisintellekt liigitanud korrapäratu rütmi tõttu riimiliseks vabavärsiks, kuigi minu luuletustes on keskmisest tugevam, mitte keskmisest nõrgem rütm.

Unenäod tagasi

Olime teises linnas ja pidime Tartusse tagasi sõitma. Üks klassikaaslane küsis mult sõidu jaoks raha. Pakkusin talle kümnest rahatähte. Ütlesin, et see on natuke katki. Ta vastas, et katki jah, ta tahab tervemat. Leidsin, et tegelikult ei pea ma talle üldse raha andma, temal on suurem sissetulek kui minul. Aga kõik ei kontrollinud nagu mina, kas raha on kaasas.

*

Klassikaaslased tulid ühte majja, kus ma elasin. Nad ütlesid, et ma olen lubanud täna peo korraldada. Ma polnud kindel, kas ma olen ikka seda lubanud, ma ei tahtnud pidu korraldada. Ema oli jätnud toidu pliidile valmima. Oletasin, et nüüd võib kuumuse kinni keerata. Aga kui ma kooki katsusin, oli see veel liiga pehme. Keerasin kõigele kuumuse alla tagasi. Lõpuks tuli ema, et nüüd võib kuumused kinni keerata. Ma polnud kindel, kas võib, kui kuumustamises oli olnud vaheaeg.

*
Olin koolis. Mõtlesin, et pärast esimest tundi viin magistritöö juhendajale töö ära. Ma ei teadnud, kas viia enne töö ära või käia wc-s. Algas tund. Meil oli uus meesõpetaja. Ta käskis kõigil püsti tõusta. Kui natuke aega oli seistud, istusid osad maha, aga õpetaja polnud selleks luba andnud. Talt küsiti, kas võib istuda. Ta vastas, et ei või. Seepeale tõusid kõik uuesti püsti.

Pühapäev juulis

Sünniaastapäeva mälestused

Vastasin üks päev listi kirjale:

1. Kuulasin Sulev Vahtrelt ülikoolis ühte üldõppe loengukursust, mida ta luges Tiit Rosenbergiga kahepeale.
2. Nendes loengutes oli nii palju kuulajaid, et osa üliõpilasi istus aknalaudadel ja põrandal.

3. Ühte loengut alustades vaatas Vahtre vist aknalaual istuvate üliõpilaste poole ja ütles millegipärast: "Ajaloolased teevad jälle ajalugu."

4. Kui läksin eksamihinnet kätte saama, ütles Vahtre: "Runnel sai siis esikoha."

5. Kui olin magistrant, palus isa mul toimetada "Eesti ajaloo" neljanda köite käsikirja, peatoimetaja Vahtre vaidles vahepeal sellele vastu, aga lõpuks oli nõus.

6. Enne magistriõppe lõpetamist jõudsin toimetada ka kuuendat köidet, siis olevat Vahtre öelnud, et väga hea, et mina seda tööd tegin.

7. Toimetasin ka viiendat köidet, enne selle valmis saamist Vahtre suri.

8. Minu blogile on tulnud kriitiline kommentaar, kui kirjutasin, et andsin valimistel hääle Sulev Vahtre pojale Laurile.

9. Täna tahtsin Sulev Vahtre värskest raamatust ühte peatükki lugeda, aga venna külaskäigu tõttu ei jõudnud esialgu peatüki esimesest leheküljest kaugemale.

10. Valimisliidu Isamaa valmisloosung oli aastal 1992 "Plats puhtaks!", selle loosungiga plakatil oli mees luuaga, see olevat Sulev Vahtre.