Raamatu "Viimsed päevad" esitlus

Neli matti

Valge ja must panevad mõlemad kaks kahekäigulist matti.

Valge: Kf3, Ld6, Vc4 ja c5, Of4 ja g2, Rd5 ja g3, Ee2, f2 ja h5.
Must: Ka8, Lh8, Vc8 ja d8, Oe8 ja h4, Rc3, Ea7, b7 ja d4.

Itaalia keele tund

‘Rong’ rööbastel sõidab – treno.

Rööbaspuudel treeni.

 

Sõit – see on viaggio.

Kohale jõuda katsu.

 

Venemaa on Russia.

Kas diktatuur ei ussita?

 

Vaip – see on tappeto.

Kes põrandal paneb tapeeti?

 

Kloppima on sbattere.

Uksele kloppija ütles tere.

Variantide arvestamine

Mitu kahekäigulist matti on võimalikud? Musta või valge käik.

Valge: Kg1, La1, Of4, Ef2, g2 ja h2.
Must: Kf8, Lb4, Ve7 ja e8, Rh6, Ef7, g6 ja h7.

Rongisõit Venemaal

Vaibakloppimispuude juures sai ühte harjutust teha. Mõtlesin, et ma oskan seda, aga mulle tehti märkus, et seda tehakse teisiti, kõhulihased tuleb sisse tõmmata. Räägiti, et Kristeri koolihinded ei iseloomusta teda adekvaatselt, tal võeti korduvalt hinnet alla. Mõtlesin, et see, et õpetajad on rumalad, ei tähenda, et Krister oleks ise väga tark.

*

Olime Venemaal. Sõitsime rongiga. Isa läks vahepeal rongist välja ning tahtis koputamise abil eesuksest uuesti siseneda, aga rongijuht ei oodanud ja sõitis minema. Ema oli mures, et isal pole raha ja vene keelt ta ei oska. Aga järgmises peatuses jõudis rongile järele üks sõiduk, mis tõi isa rongi tagasi.

*

Mõtlesin, et muidugi sai isa ka vene keelt oskamata rongi tagasi. Ta on nii intelligentne, et tegi lihtsalt kätega õigeid märke.

Inglise avang

arvuti – inimene
Käikude tagasivõtmisega.
1. c4 c5 2. Rf3 Rf6 3. d4 e6 4. d5 ed 5. cd d6 6. Rc3 a6 7. e4 b5 8. Og5 Oe7 9. a3 h6 10. Oe3 Rbd7 11. Oe2 Ob7 12. Lb3 0-0 13. 0-0 Ve8 14. h3 Of8 15. Rd2 Vc8 16. f4 Vc7 17. Of2 c4 18. Lc2 Rc5 19. Kh1 Lb8 20. Od4 Rfd7 21. Og4 Rb6 22. f5 Rba4 23. Ra4 Ra4 24. Vac1 Rc5 25. Va1 f6 26. Oc5 Vc5 27. Rf3 Vec8 28. Rd4 Ve8 29. Re6 Vcc8 30. Oh5 Ve7 31. Lf2 Oa8 32. Vac1 Va7 33. Vc3 a5 34. b3 b4 35. ab ab 36. Vc4 Vc4 37. bc b3 38. Vb1 Va2 39. Lf3 b2 40. Lg3 Va1 41. Le1 La7 42. Oe2 Ob7 43. Od3 La3 44. Ld2 Oa6 45. Lc2 Lb4 46. Kg1 Oc4 47. Ld1 Od3 48. Ld3 Le1+ 49. Ve1 Ve1+ 50. Kf2 b1L 51. Lb1 Vb1 52. h4 Kf7 53. h5 Oe7 54. g4 Vb8 55. Rd4 Od8 56. Rc6 Vc8 57. Rd8+ Vd8 ja valge sai 85. käigul mati.

Illustratsioonina on kasutatud pilti raamatut "Ajalugu unenägudes" tutvustava video kohta.

Ülesande pealepanek

Oli vaja peale panna maleülesande seis. Oskasin seda teha lõppseisust käikude tagasivõtmise teel, aga lahendajale ei tohtinud lõppseisu ära näidata.

"Mees, kes naeris"

„Mees, kes naeris. Peeter Tulviste kaasteeliste mälestustes.“ Koostanud Tõnis Arro. EÜS Kirjastus. 248 lehekülge.

INTERVJUU KUJUTLETAVALE KÜSIJALE

A: Oled lugenud enne seda raamatut Peeter Tulviste „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud raamatut. Võrdle neid raamatuid omavahel.

B: Lugesin mõtteloo raamatu enne läbi, sest pidasin seda väärtuslikumaks. Seal on esitatud psühholoogi läbimõeldud teooria mõtlemise muutumise kohta ajaloos. Mälestusteraamat oli eeldatavalt pealiskaudsem ja ebatäpsem. Kuid ka mälestusteraamatul on oma eelised. Mõtteloo raamatu puudus oli, et seal korrati ühe ja sama inimese mõtteid. Mälestusteraamatul on rohkem autoreid ja see on seetõttu vaheldusrikkam. Paljud küll meenutavad, et Tulvistele meeldis anekdoote rääkida, aga nad toovad selle kohta erinevaid näiteid. Mälestusteraamat pakub rohkem ka fotohuvilistele. Mõtteloo raamat räägib ühekülgselt psühholoogiast, aga mälestusteraamat ka Tulviste tegevusest ülikooli rektori, poliitiku ja perekonnaliikmena.

A: Oled ise mälestusteraamatu ühe peatüki autor. Võrdle enda ja teiste mälestusi Tulvistest.

B: Minul oli Tulvistega kokkupuuteid tema elu lõpukümnenditel, mõni minust vanem inimene mäletab teda ka lapse või üliõpilasena. Mõni meenutaja on Tulvistega koos ühist poliitikat ajanud, mina olen temaga poliitika üle ka vaielnud. Suhtusime erinevalt Euroopa Liitu astumisse, karskuspropagandasse, aeglastesse liiklejatesse ja kuupäevade meenutamisse. Ühte ülikooli töötajat häirib, kui Tulvistel on muheda anekdoodivestja maine, kui ta oskas olla ka terav. Minu meelest tema anekdoodid olid ka sageli teravad, kuigi ühel autoril on vastupidine mulje jäänud. Ajalehes vaidlustas Tarmo Kulmar raamatu pealkirja, tema mäletab Tulvistet muheleja, mitte naerjana, aga ma olen teda ka naermas kuulnud, võibolla vähem ametlikus keskkonnas naeris ta rohkem. Toon raamatus ära kaks Tulviste räägitud anekdooti ja ühe tema kohta räägitu, järele mõeldes on kõik need kolm anekdooti juhtide kohta, mõni teine autor raamatus meenutab anekdoote mäluhäiretest või psüühiliselt haigetest inimestest. Ühe anekdoodi järgi skisofreeniat põdev inimene teeb arvutusvigu, aga on rahulik, minu teada võib skisofreeniat põdeda ka matemaatik ning haigusega kaasnevad sageli ärevus ja foobiad.

A: Oled õppinud ülikoolis Tulviste rektoriajal. Iseloomusta teda rektorina.

B: Ülikoolis käies ei teadnud ma täpselt, mis ülikooli poliitikas on kelle algatatud või milline on olnud varasem ülikool või milliseks see hiljem muutub. Kes ülikooli erinevatel aegadel võrrelda oskab, see ütleb, et Tulviste ajal oli akadeemilist vabadust rohkem kui varem või hiljem. Marju Lauristin vastupidi peab Tulvistet rektorina autoritaarseks, sest ta ei lubanud kooskõlastamata ülikooli probleeme ajakirjanduses arutada. Raamatus meenutatakse, et Tulviste saatis pensioniealised õppejõud pensionile, asudes sellega täitma ülikooli põhikirjas tegelikult juba varem olemas olnud punkti, aga põhjustades pahameelt. Mina mäletan oma ülikooliõpingutest, et pensioniealised ajalooõppejõud nimetati emeriitprofessoriteks ümber ja nad ei tohtinud enam üksi eksameid vastu võtta, aga mõni sai siiski tööd jätkata.

A: Miks rääkis Tulviste teistest rohkem anekdoote?

B: Ma arvan, et tema anekdoodihuvi tuli psühholoogiahuvist. Ta kogus anekdoote, aga arvatavasti mõtles neid ka ise välja. Ta ei pidanud kõige õigemaks, kui räägiti, kust anekdoot pärit on. Ükskord rääkisin talle, millise anekdoodi minu vend väiksena välja mõtles. Tulviste kommenteeris, et üllatus on olemas, nali põhineb üllatusel. Vanade anekdootide rääkimise kohta ütles ta, et Kain tappis Aabeli sellepärast, et Aabel rääkis vanu anekdoote. Kõik inimesed pole nii loomingulised, et ise anekdoote välja mõelda. Ma olen kirjutanud anekdootide asemel naljaluuletusi ja följetone. Seda raamatut lugedes proovisin siiski ühe anekdoodi ise välja mõelda, see kõlab järgmiselt:

Ülikoolis toimub psühholoogia ajaloo eksam. Eksamineerija ütleb üliõpilasele: „Loengus oli juttu Peeter Tulvistest. Kuidas on inimese mõtlemine ajas muutunud?“ Üliõpilane vastab: „Alguses tahtis ta saada psühholoogiks, siis ülikooli rektoriks ja siis presidendiks.“

A: Eelmise raamatuarvustuse lõppu kirjutasid luuletuse ja küsimusi. Kas midagi sellist on ka täna varuks?

B: Raamatu alguses olles ma ühe salmi Tulviste kohta facebookis ja blogi luuletuste rubriigis avaldasin. Üles on kirjutamata veel teine salm:

Tundsin teda elus kaua.

Talle meeldis käia saunas.

Tegime koos mõnda reisi,

soovitas mul William Jamesi.

 

Mälu harjutusteks sobivad küsimused: 1) Milliseid rektoreid ja rektorikandidaate peale Tulviste veel meelde tuleb? 2) Milliseid presidendikandidaate peale Tulviste veel meelde tuleb? Mõtlemisküsimus on: 3) Kas Tulviste rektoriksoleku aegne loengukursuste valmise vabadus tuli pigem üliõpilaste arengule kasuks või jättis nad asjatult ilma vanemate põlvkondade kursusetundest?

Tiir maakohas

Olime Peedu suvilas. Ema läks sealt kõndima ja mina teises suunas. Mõtlesin, kas ma jõuan ikka nii õigeks ajaks rongile, vahepeal tuleb veel suvilas asju teha. Jõudsin järele kolmele väiksele tüdrukule. Mõtlesin, et neid on kolm ja mind üks, kui nad kallale tulevad, võivad nad must jagu saada. Ütlesin neile tere. Üks tüdruk küsis, miks ma neile tere ütlen. Selgitasin, et Peedul on kombeks, et mõned ütlevad kõigile tere, nii tuttavatele kui ka võõrastele. Kõndisime edasi ühe tüdrukuga üksteist käega puudutades. Kui rahvarohkesse kohta jõudsime, siis lasime lahti ja eemaldusime üksteisest. Mõtlesin, et linnas sellepärast üksteist ei puudutatagi, et igal pool on inimesed. Jätkasin suvilasse tagasiteed üksi. Ühes aias haukus kuri koer, eemaldusin aiast. Aga ka järgmises aias hakkasid kaks koera haukuma. Ja nad said aia alt välja. Ootasin, et nad mind hammustavad, aga esialgu nad eemaldusid minust. Jõudsin oma suvilasse tagasi. Ema küsis, kas mina sõidan linna koos Hennuga. Vastasin, et ma pole vastu.

Raamatu "Ajalugu unenägudes" esitlus