Laupäev, märts 31, 2012

Ilusad taimed

Raadio aiandussaate põhjal ei teinud ma järeldust, et on vaja isiklikku aeda, vaid et on vaja fotoaparaati. Räägiti, et mingis aiandusajakirjas on väga ilusad fotod. See võib tähendada, et aed on ilus, või et fotod näitavad aeda ilusamana. Ja aia kohta räägiti edasi, et kui osta roosiistikuid, siis need vahel ei lähe kuidagi kasvama. Seega aed ise on fotodest vähem ilus. Siis võib fotoaparaadi asemel osta ka fotodega ajakirju. Aga ise pildistada on ikkagi aktiivsem tegevus ja seda saab teha täielikult oma maitsega arvestades. Võib pildistada ka metsalilli, mis aias kasvaksid arvatavasti veel halvemini kui roosid.

Kahtlus kaablivarguses

Istusin maja ees pingil ja lugesin. Lähedusse tulid tuttavad tüdrukud. Läksin nende eest teisele poole maja. Seal mängisid liivakastis väiksed lapsed. Hakkasin nendega koos mängima. Ütlesin, et ma mängisin eile ka lastega. Tõstsime liiva ühest sektorist kolmandasse, nii et vahepealne sektor jäi vahele.

*
Kaks venda lamasid õhtul voodis ja sõimasid mind koos. Nad ütlesid, et SOS tähendab "Henn ja Joosep ütlesid". Joosep oli Tooma nimi. Keegi tuli välisuksest sisse. Ütlesin vendadele, et kui kogu elu muudetakse vastasseisuks ja kuningapoega rünnatakse rusikatega, siis on kuningapoeg sunnitud haarama mõõga.

*
Oli tund klassis 308. Õpetaja Maimre kirjutas tahvlile teksti, mille õpilased pidid vihikusse ümber kirjutama. Õpetaja kirjutas ühes sõnas k-tähte kolmekordselt, kus seda oleks pidanud olema ainult ühekordselt. See tuli hajameelsusest. Ma ei hakanud veale tähelepanu juhtima. Paistis, et keegi teine ka seda viisakuse pärast ei tee. Aga varsti Annika siiski ütles õpetajale, et teil on seal üks viga. Kus viga täpselt on ja milles see seisneb, seda ta ei öelnud. Õpetaja luges kõik ise läbi ja leidis vea üles. Enne kui ma sain kõik vihikusse ümber kirjutatud, kustutati tekst tahvlilt ära. Mulle öeldi, et ma pean minema kantseleisse, sest mind süüdistatakse kaablivarguses. Ma ei läinud, vaid vastasin, et mina lollidega ei räägi. Mõtlesin neile süüdistuse kordamise korral öelda, et mõelgu ka, keda nad süüdistavad, mul on olnud käitumishinne eeskujulik. Ja kui see vahepeal madalam on olnud, siis ainult sellepärast, et olen haiguse tõttu puudunud. Käisime koolis teist korda. Ma olin mõelnud, et see on halb, et ma olen hakanud saama ajaloos viisi miinusega, kuigi ülikoolis sain ainult viisi. Aga nüüd mulle tuli meelde, et viisi miinusega sain vahel ka esimene kord koolis käies, isegi ülikooli sisseastumiseksamiteks valmistumise perioodil. Ja tegelikult isegi ülikoolis pandi mulle viisi mõttelise miinusega, kuigi ei pandud miinust kirja. Kui olin läinud teise ruumi, tuldi mind selle kaablivarguse pärast arreteerima ja taheti käsi raudu panna. Ma ei lasknud seda teha. Ei olnud mingit põhjust mul käsi raudu panna, kui ma kuskile ei põgenenud. Mõtlesin, et võibolla mind kahtlustatakse kaablivarguses sellepärast, et arvatakse, et ma olen ülikooli õpinguraamatust lehe välja tõmmanud, kui kuskil ei ole näha halvemaid hindeid. Või oli asi selles, et olin sinna õpinguraamatusse joonistanud. Seda võidi pidada lubamatuks. Kuna selle kohta eraldi paragrahvi ei olnud, taheti joonistamise kohta võibolla kohaldada kaablivarguse paragrahvi.

*
Olin teinud endale mitme aasta õppeplaani ette valmis. Mõnel aastal polnud sõnade õppimine üldse ette nähtud. Aga mõtlesin, et niimoodi võivad sõnad ununema hakata. Võibolla peaks ikkagi ka neil aastatel vahepeal kiirkorras sõnaraamatut lugema. Või koolitee peal koos klassivendadega sõnu kordama. Kuulsin, kui teises toas räägiti, et hakkab selguma, kes meilt Meelvalt asju varastas. Lamasin ühes maamajas hommikul voodis. Kell oli kaksteist. Henn läks ja pani arvuti käima. Ta vajutas selleks ühte teist nuppu kui mina harjunud olin. Küsisin, mis nupp see on. Henn näitas, et see nupp asub serval. Ütlesin, et mina olen vajutanud keskel asuvat nuppu. Lisasin, et aga sellest me eelmine kord juba rääkisime. Olin teinud valmis päevaplaani, mille järgi oleksin pidanud praegu arvuti taha minema. Aga päevaplaanist ei tulnud midagi välja, kui Henn tahtis samal ajal sama teha. Varsti ta võttis kätte hoopis ajalehed. Mõtlesin, et nüüd on ajalehed veel suurem defitsiit kui arvuti. Arvutiga oldi juba nii ära harjunud, et seda vajati vähem kui alguses. Tegelikult ei olnud loota, et arvuti vabaneb, sest noorematel oli see nüüd muutunud koolitööde tegemise vahendiks. Mõtlesin, et sama laua taha teisele poole istuda võin ikkagi. Laud on nii madal, et taburetiga sinna istuda on liiga kõrge, aga võin võtta väikse lastetooli. Ühe lastetooli olime andnud koos lastelauaga Veljole, aga selgus, et teine on veel alles. Või nüüd nägin, et olime need hoopis tagasi saanud, sest see laud oli ka lastelaud. Hüüdsin emale, et tema arvas, et lastelaud ja lastetoolid jäidki Veljo kätte, aga me oleme need hoopis Peedule toonud.

Reede, märts 30, 2012

Kolme aasta kohupiim

Öeldi, et kirjandusmuuseum läks põlema. Alles oli seal olnud veeõnnetus ja nüüd tulekahju. Aga kui me sellele lähenesime, siis oli näha, et põleb hoopis üks vabrik. Nähtavasti olid siiski vabriku tulekahjust sädemed ka kirjandusmuuseumi katusele läinud. Ütlesin, et kui kirjandusmuuseum maha põleb, siis hävib kogu Eesti ajalugu. Isa vastas, et ega kogu maja ei põle. Läksime kirjandusmuuseumi ekskursiooni tegema. Kui sisenesime ühte hoidlasse, öeldi mulle, et kuidas ma sinna saabastega lähen. Võtsin saapad näpu otsa. Teistel olid vahetusjalanõud, aga mina kõndisin sokkides. Hoidlast välja tulles panin saapad jalga tagasi. Kuna tuld kuskil näha ei olnud, jõudsin lõpuks järeldusele, et see maja siiski ei põle. Öeldi, et keegi kakas ahju. Ma ei saanud kohe aru, kes. Aga varsti taipasin, et kass. Minu meelest oleks tulnud kohe ära koristada. Teised panid alles välisukse juures saapad jalga tagasi. Seega olin mina pannud liiga vara. Istusin õuel, kui üks auto hakkas seal manööverdama. Oli karta, et ta ajab mind alla. Karjusin appi. Võibolla pidin püsti tõusma, et juht mind näeks. Aga juhid nägid väikseid lapsi ka, kuigi need olidki lühikesed. Kuigi ma püsti ei tõusnud, auto mind siiski alla ei ajanud.

*
Maaja käis poes ja ostis palju kohupiima, kuigi vanaema külmutuskapis oli kohupiima juba enne. Nüüd oli seal kolme järjestikuse aasta kohupiima kolmes ukse küljes olevas riiulis. Keskmise aasta kohupiim oli keskmises riiulis ja sellele eelneva ja järgneva aasta omad kõrgemal ja madalamal. Ülemises riiulis oli neli pakki kohupiima ja kahes järgmises kummaski kolm. Maajal oli kaks haigust. Tegelikult oli haigusi paljudel inimestel, aga väliselt ei saanud sellest kellegi puhul aru.

*
Kevad oli käes, aga lumi sadas jälle maha. See oleks olnud hea, sest siis oleks saanud veel üks kord suusatamas käia, aga traktorid lükkasid kogu lume kohe kokku. Korraks hakkasin kahtlema, et võibolla teevad kaks traktorit kanali ääres hoopis suusarada. Aga nad lükkasid siiski lund kokku. Mõned sellest hoolimata suusatasid.

Meenutamispäev

Tänasele turniirile jätsin minemata, kuna mul eile ja üleeile selg valutas ja täna tahan vahelduseks kannatustevaba päeva. Siis kirjutan male kohta midagi muud. Mäng Jakobson-Runnel oli üheksa päeva hiljem loogiliselt tuletama hakates umbes selline:

1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. Rf3 e6 5. Oe2 c5 6. c4 dc 7. 0-0 Re7 8. Oc4 Rd5 9. Rc3 cd 10. Rd5 ed 11. Ob5+ Od7 12. Od7+ Rd7 13. Ld4 Rb6 14. a4 Vc8 15. a5 Oc5 16. Lg4 Rc4 17. Lg7 Ke7 18. Og5+ 1:0

Neljapäev, märts 29, 2012

Kevadlilled


Ma ei ole sel kevadel vist veel lilli peenral näinud, aga kingiks juba kuskilt toodi. Ema ütles, et tema on kasvamas ka näinud. Mina ei ole võibolla sellepärast näinud, et olen vaadanud autosid, mis jäävad peenardest ja muruplatsidest vastassuunas. Pildil olevatest lilledest hakkasin mõtlema, kas need on märtsikellukesed või lumikellukesed. Tundusid olevat vahepealsed. Aga kui ma võrdluspilte otsisin, siis sain selgeks, et need on lahti läinud õitega lumikellukesed. Mul olid jäänud varasemast meelde kinniste õitega.

Kehtetud rublad

Tõnu ei olnud rahul, et kui üks sugulane talle lepatriinuna küsimuse esitas, lendas ta vastu nägu. Samuti tundus Tõnule, et Klaus suhtub temasse üleolevalt. Mina nägin seletust selles, et Klaus tahtis teha tegemist ainult endaga võrdse IQ-ga inimestega.

*
Üks poiss kirjutas ühel päeval rea teravaid asju. Muuhulgas ütles ta, et hoiab meie korteris 15 000 kehtivuse kaotanud rubla. Ta hoidis need alles, kuna arvas, et neid saab veel kasutada. Mina andsin teada, et hoian oma voodis salajasi dokumente. Järgmisel päeval see poiss vaikis, aga üks mees kirjutas, et hoiab meie pool 15 000 kehtetut rubla. Ta tahtis mõtteid, mida nendega peale võiks hakata. Vanaema küsis, kas see mees on varem ka ajalehes kirjutanud. Mina vastasin, et ma ei ole näinud, aga ta on internetis häid asju kirjutanud. Tehti ettepanek, et vanade rubladega võiks lapsed poodi mängida. Aga sellele oli vastuargument, et rublasid võidakse mujalt ka saada ja mujalt saadud oleks nagu valeraha. Teine ettepanek oli, et rubladele võiks dokumente trükkida. Aga selle vastu oldi sellepärast, et rubladel oli kommunistlik sümboolika. Öeldi, et parem on need rublad panna juba Suurde väina. Mõtlesin, et sinna tahetakse nad panna tammi aluseks. Aga sellele oleks võidud vastata, et selle jaoks on neid väga vähe. Mõtlesin, et võiks Klausilt küsida, kas kahel päeval 15 000 rublast kirjutanud on üks ja sama. Aga ma ei hakanud seda tegema, sest Klaus oleks kindlasti vastanud, et ei ole. Viimati kirjutanul tuli uus huvitav mõte. Ta tuli ja näitas meile kaarti ja ütles, et ta ei saa aru, et kui ta Peterburist sõitma hakkab, millist sõidurada mööda ta peab liikuma, et saaks hiljem mere äärde keerata.

*
Kirjutasin loomade kohta blogisissekandeid ja joonistasin igale sissekandele ühe loomapildi juurde. Ütlesin Veljole, milliste loomarühmade kohta ma sissekanded kirjutasin. Veljo vastas, et ma kirjutaks kindlasti kahe ülejäänud loomarühma kohta ka. Ütlesin, et tegelikult neid rühmi on rohkem, sest selgrootutest olen kirjutanud ainult putukatest. Veljo naeris. Mõtlesin, et kui teatatakse mõne looma väljasuremisest, siis kirjutan, kui palju seda looma veel vana raamatu järgi oli. Ma ei teadnud millist looma imetajatest joonistada. Üks võimalus oli joonistada inimahv, aga teine rott. Ühest loomast, kellest ma olin juba kirjutanud, ei olnud ma enam kindel, kas ta on selgrootu või mitte.

Kolmapäev, märts 28, 2012

Sajandite põlvnemine

Kirjandusmuuseumis ei viida pooleli olevaid köiteid hoidlasse tagasi, vaid sinna pannakse vahele paber oma nimega ja jäetakse lähemasse riiulisse. Täna läksin pooleliolevat köidet otsima, aga ei leidnud kuidagi. Lõpuks selgus, et seal riiulis, kust ma teda otsisin, ta siiski oli. Ütlesin, et ma ei oska oma käekirja lugeda. Töötaja seletas, et asi oli selles, et see oli tagurpidi pandud. Tegelikult mul segas tähelepanelikumalt otsimist vist ka täna alanud seljavalu. Tänaval saapapaela sidumiseks kükitades veel midagi eriti ei märganud, aga kirjandusmuuseumi riiuli juures kükili asendist püsti tõustes käis tugev valuhoog. Mis valu põhjustas, sellest ei ole aru saada. Ema loetles tavalisi seljavalu põhjusi, aga ükski ei taha hästi sobida. Ärgates veel ei valutanud, aga kodust lahkumise ajaks oli juba natuke tunda. Teist korda väljusin täna kodust veel ümbrikute posti viimiseks. Üks oli enda ja teine isa ümbrik. Minu ümbrikus oli leping ja vist ka isa omas, sest see oli adresseeritud kirjastusse. Paar päeva varem käisin posti viimas avaldust autorihüvitusfondile. Eelmine aasta ilmus juurde üks minu autoriõigusega raamat. Sel aastal tuleb arv vist sama, kuigi siiani ei ole veel ühtegi ilmunud. Aga ühte praegu vist toimetatakse. Teist ma koostan, aga see peaks ilmuma järgmine aasta. Aastad pole vennad, võibolla on nad üksteise pojad. Või on sajandid üksteise pojad. Ühe teooria järgi lõppes pikk 19. sajand alles aastal 1914. Aga juba enne seda kirjutati, et alanud on lapse sajand. 18. sajandit on nimetatud naise sajandiks. Mehe sajandi nimetust ma ei ole oma mälu järgi kohanud.

Söömisvoor

Läksin maleturniiril kokku ühe tüdrukuga. Kui lauale vaatasin, siis nägin, et kuigi mina pole teinud veel ühtegi käiku, on vastane teinud minu tähelepanematust kasutades mitu, hiilides oma nuppudega minu kuninga suunas matti panema. Hüüdsin kohtunikule, et vastane ei tohtinud teha käike ajal, kui ma talle otsa vaatasin, mäng ei olnud veel alanud. Siis nägin, et need käigud ei olnud tehtud meie laual, vaid nii oli käinud kaugemal üks teine tüdruk. Hakkasime mänguga pihta. See oli pika turniiri eelviimane voor. Kui see läbi sai, istusin teise kohta laua taha, et hakata mängima viimast vooru. Üks osavõtja halvustas minu tulemusi. Aga vastasin, et ma mängin ju kõrgel laual. Viimase vooru jaoks oli lauale toodud toit ja mäng pidi seisnema söömises. Öeldi, et rohkem punkte saab see, kes rohkem juurde tellib. Minu meelest see ei vastanud tõele, sest tellida polnud midagi, vaid toitu anti tasuta, ja ei jälgitud, kui palju keegi sõi. Paistis, et viimasest voorust ei sõltu enam midagi.

*
Vaatasin oma arvutipostkasti. Sinna oli tulnud lisaks tavalistele kirjadele ka palju uudiseid. Ühes uudises öeldi, et välismaal oli rahvast kogu aeg täis oleval väljakul midagi ümber kukkunud. Sellises kohas pidi kindlasti keegi alla jääma. Ja öeldigi, et 8 inimest sai surma. Seda öeldi lühendiga D 8. Et neid ümberkukkumisi väljakutel oli sageli, siis tuli sellistest asjadest eemale hoida. Mõtlesin, et kui mulle nii palju kirju saatma hakatakse, siis ma ei loe kõiki läbi, vaid valin saatja nime järgi. Selliste saatjate nagu Helina kirjad loen kohe läbi. Aga lugesin lauset, mis ütles inglise keeles, et minu postkastis oli mingi asi peale keeratud. Sellepärast need uudised ilmselt tulidki. Proovisin seda maha keerata. Aga soovimatu kiri ei kustunud ikkagi ära. Kuna ma ei saanud võõrkeelest hästi aru, siis olin võibolla uudiste maha keeramise asemel neid veel omalt poolt leviatnud. Vaatasin, et parempoolsel leheküljel registreeritakse inimesi üksteisega kohtumistele. Paljud läksid Eeroga kohtuma. Need paistsid olevat kõik või suuremalt jaolt B-klassist. Tundus, et tegemist on B-klassi kokkutulekuga. Ma olin kirjutanud, et B-klassil ei ole veel olnud ühtegi kokkutulekut, aga nüüd nad olid nähtavasti seda korraldama hakanud. Tahtsin postkastist välja minna, aga selle asemel vist kustutasin postkasti üldse ära. Tahtsin sinna uuesti siseneda ja selleks puudutasin sõrmega suure arvuti ekraani. Aga suurel arvutil ei paistnud sellist mõjutamisviisi olevat. Puudutasin uuesti. Tõnu ütles, et ma ei puudutaks sõrmega ekraani. Vastasin, et ma olen harjunud väiksema arvutiga ja mul läheb segi, millise arvutiga mida teha tuleb. Mulle tuli meelde, et väikse arvutiga vist ka ei tule puudutada sõrmega ekraani, vaid hiirt.

Teisipäev, märts 27, 2012

Tasane

Lamasin öösel voodis. Teises voodis rääkis üks laulja, et inimesed arvavad, et kui tema lauldava laulu sõnad on sellised, siis tal ongi sõnadele vastav nägu. Magada ei saanud, sest toas mängiti öö läbi malet ja lauldi. Lõppenud malepartii kohta öeldi, et anname selle arvutile analüüsida. Mina vaidlesin vastu, et mis mõte on analüüsida arvutiga, kui arvuti antavatesse variantidesse ei hakka süvenema. Olime kottpimedas toas. Keegi paistis seal ringi käivat ja inimesi kepiga löövat. Klaus ütles selle kohta, et tal läks meelest, et naabrid saevad jälle seinu. Läksime majast välja, samuti kepiga lööja. Tundus, et ta liigub valguse järgi. Läksin valgustatud autoteele ja oli oodata, et ta tuleb sinna. Ta tuli kätest ja jalgadest kinni siduda. Selle ettevalmistamiseks tuli teda ennast kepiga lüia. Võitlesime temaga kaua. Iga kord, kui mul hakkas tema kinni sidumine õnnestuma, rabeles ta jälle lahti. Tema hüüdnimi oli Tasane. See tuli sellest, et löömise põhjuseks oli, et enda meelest tegeles ta korra loomise ja halbadega võitlemisega. Üks möödakäija ütles veel, et mis te tasast materdate.

Roosa karu


Eile käisid külas Tõnu ja Tõnis. Näitasin Tõnisele fotot roosast mõmmist. Tõnu vaatas ka ja ütles, et väga hea pilt. Ta soovitas selle võrku üles riputada. Ütlesin, et mul võrgus pilt Tõnise Mõmmist juba on. Tõnu soovitas need kõrvuti panna. Siis alles märkasin, et Tõnis oli külla tulles ka seekord oma Mõmmi kaasa võtnud. Panin fotoaparaadi ära ja tõin roosa karu enda, öeldes, et see tuli Tõnise Mõmmile tere ütlema. Tõnis ütles, et tal on ka karu.

Esmaspäev, märts 26, 2012

Süsteemne totrus

Ühte autorit uurides peab jääma aega lugeda ka teisi autoreid võrdluseks, et uuritava autori kohta rohkem järeldusi teha. Tähtsam kui lugeda kogu uuritava autori looming läbi, on lugeda midagigi võrdluseks. Võrrelda saab ka sellega, mida on loetud enne uue uurimisteemaga alustamist. Tänapäeval õpetatakse ülikoolis, et kõigele uurimistöös kasutatule tuleb viidata. Aga nii saavad teha ainult üliõpilased. Mida kauem on inimene elanud, seda rohkem on ta lugenud asju, mille mainimine annaks tööle juurde, aga millest ei ole enam kindlalt meeles, kust see on loetud. Kui inimene, kellel on juba üle poole elust elatud, tahaks leheküljenumbrite väljaotsimiseks kõik uuesti läbi lugeda, lõppeks ta elu enne otsa. Ühes ajaleheartiklis nimetati plagiaatideks kõiki üliõpilastöid, kus on mõnele asjale viide panemata jäänud. Ometi on olemas ka žanrid, kus ei pea panema ühtegi viidet. Äärmusse viies muutuvad kõik asjad totruseks. Üks totruste liik on jaburad euronormid. Eurovastaseid nimetatakse äärmuslasteks, aga äärmuslik totrus võib avalduda väga hästi ka euromeelsuses. Minu rahulolematus Nõukogude võimu, koolikorra, teaduspoliitika ja Euroopa Liidu suhtes on kõik rahulolematus ebainimliku totrusega. Aga mõni inkvisiitor küsiks, miks ma erineva nimega asju ühte patta panen.

Mussolini ütlus

Üks klassiõde joonistas tahvlile Lähis-Ida kaardi ja ütles, et Sander või üks teine nimepidi nimetatud klassikaaslane peab ütlema, mis riigid seal on. Kui arvati, et seda oskavad öelda ainult kaks klassikaaslast ja mitte mina, läksin protestiks klassist välja. Kuulsin kui selja taga öeldi: "Tema teab veel paremini". Läksin direktori klassi ukse taha. Aga kartes, et direktor võib uksest välja tulla, hakkasin oma klassi tagasi minema. Selja taha vaadates nägin veel, et direktor tuligi välja. Ütlesin, et juhtus täpselt see, mida ma arvasin. Uuesti oma klassi jõudes selgus, et Lähis-Itta joonistatud riike ei pidanudki ära tundma nende asukoha järgi, vaid kuju järgi. Sinna oli tõstetud riike mujalt. Niimoodi ära tunda poleks ma võibolla tõesti osanud. Tahvlile kirjutati matemaatikaülesandeid ja nende lahendusi. Tahtsin kirjutada vihikusse ülesannet ja seda ise lahendama hakata. Aga ütlesin, et ma ei saa aru, milline tahvlile kirjutatud tehetest on ülesanne. Klassist välja kõndides ja tiivatrepist alla minnes mõtlesin, et mulle oleks võidud vastata, et kogenud matemaatikatundja saab ka sellest aru, mis on ülesanne ja mis mitte.

*
Tulviste ütles, et Mussolini on vist öelnud, et kui kommunism küpsetab ära kaks kana, siis ei saa neid enam laululindudeks tagasi muuta. Läksin koju, kus tahtsin seda kontrollida. Minu riiulisse oli pandud uus paks ingliskeelne raamat Itaalia fašismi kohta ja muid uusi pakse ajalooraamatuid. Raamatust Itaalia fašismi kohta leidsin kohe Tulviste nimetatud ütluse üles. Kommentaariks oli kirjutatud, et see ütlus kuulutas ette sama päeva fašismi, oligarhiat ja surma. Vaatasin, et see lause oli öeldud aastal 1944 Salo vabariigi ajal, aga teadsin, et Mussolini elas aastani 1945. Lauset uuesti lugedes tundus, et ma olin esimesel lugemisel natuke valesti aru saanud. Öeldi taheti vist hoopis, et selles ütluses on nähtud seletust fašismile, oligarhiale ja Mussolini surmale. Mul oli magistritöö valmis, aga tahtsin selle raamatu täienduseks läbi lugeda. Magistritöös olin kasutanud õhemaid raamatuid, aga ikkagi palju ühele teosele viidanud. Kui ma oleks veel kasutanud seda raamatut, oleks väga suur osa viiteid sellele tulnud. Aga võibolla see polekski olnud halb. Vaatasin videot Mussolini kohta edasi. Seal öeldi, et Mussolini ei saanud lahti oma häälest. Olin ka varem lugenud, et Mussolinil oli väga ilus hääl. See video oli inglise keeles, aga hääl oli püütud programmeerida samasuguseks, nagu oli Mussolini hääl itaalia keeles. Fašistid videos olid helesinised. Oli varahommik ja koolimineku kellaaeg. Läksin väiksesse kööki arvuti taha, kavatsemata kooli minna. Mulle tuli meelde, et võidakse öelda, et põhjuseta puudumine on keelatud. Aga ma võisin vastata, et minu vennale ütles ükskord arst, et kui ta ei taha kooli minna, siis ärgu mingu, ja pärast selgus, et minul on veel tõsisem haigus.

Pühapäev, märts 25, 2012

Õhuhäired

Nõukogude ajal toimusid õhuhäired. Osad õhuhäired olid ülelinnalised ja osad vist ainult ühe asutuse omad. Ükskord kooli minnes vist pärast kooli ees bussist väljumist kuulsin, kui vanema klassi poisid rääkisid, et täna on õhuhäire. Meie klassi ei olnud hoiatatud. Olime neljandal korrusel tunnis, kui kooliraadios hakati rääkima, et Ameerika lennukid on tunginud Nõukogude Liidu kohale ja võivad heita tuumapommi. Seda räägiti eesti ja vene keeles, kuigi venelaste klasse meie koolis ei olnud. Kõigil kästi minna keldrikorrusel asuvasse sööklasse, osadel vist riidehoidu. Kuna mina olin teel kooli õhuhäirest kuulnud, ei võtnud ma raadios räägitavat tõsiselt, aga osad paistsid olevat ehmunud. Sööklas pidime istuma vaikides vist ühe koolitunni pikkuselt. Tristan õpetas endaga ühes lauas istujatele, et tuleb hingata läbi taskuräti. Mina ega enamus sööklas olijatest seda ei teinud.

1980. aastatel oli ka üks ülelinnaline õhuhäire. Ma ei mäleta, kas see oli mõnel teisel päeval või oligi see sama päev. Vist oli siiski teine päev ja olin sel ajal kodus. Tol ajal oli pandud laternapostide külge valjuhääldajaid, mille kaudu saaks õhuhäirest teada anda. Igale poole neid siiski pandud ei olnud ja mulle räägiti, et mööda tänavat oli sõitnud auto, kust pobiseti, et õhuhäire, kõigil varjenditesse minna. Linna oli ehitatud ka pommivarjendeid. Ma tean, kus asus Kaunase puiestee oma. See oli küngas, kuhu sai minna sisse raudluugist. See on praegu ka alles. Seestpoolt ei ole ma seda näinud, aga sinna ei paista eriti palju inimesi sisse mahtuvat. Varjendeid pidi olema ka mujal, aga ma ei tea nende asukohti siiamaani.

Algkoolis olid ka tsiviilkaitse tunnid. Need toimusid kehalise kasvatuse tundide ajal. Kuna ma olin sel ajal kehalisest kasvatusest vabastatud ja see oli esimene tund, siis mina neis ei käinud. Tegelikult seal ilmselt midagi kehalist ei tehtud. Ühel päeval nägin, kui üks klassikaaslane tõi kooli vatimaski, mille ta seal tunnis kuuldud õpetaja juhtnööride järgi oli valmistanud. Sander võibolla seoses nende tundidega, kus mul oli jäänud käimata, küsis mult bussiga kooli sõites, kas ma tean, millised on ohud tuumaplahvatuse korral. Mina vastasin, et ei tea, kuigi mingi ettekujutus mul vist siiski oli. Sander ütles, et isegi väiksed lapsed teavad seda. Mina küsisin, kust nad teavad. Sander seletas, et raadiost kuulevad.

Vanematel klassidel oli minu teada õppekavas ka sõjaline õpetus, aga kui mina nii vanaks sain, olid uued ajad. Sõjalist õpetust ei ole ma saanud ei koolis ega ülikoolis, samuti ei pidanud ma käima sõjaväes. Aga koolis saime siiski vaadata sõjalise õpetuse stende ja vitriine. Meile tegid eriti nalja juhtnöörid selle kohta, mida teha tuumaplahvatuse korral. Siis pidi minema linnast välja kas mõne transpordivahendiga või jala või siis lihtsalt pikali viskama. Sõjalise õpetuse klassis oli ka gaasimaske ja muud seesugust varustust. Respiraatoreid anti mõnedele minu klassikaaslastele kasutada, kui tegime ühel suvel kooli pööningut korda, mis oli üleni tolmu ja surnud tuvisid täis. Mina töötasin seal ainult esimesel päeval, kui veel respiraatoreid ei olnud, ja siis tuli mul koju jõudes ninast veel tükk aega tolmu.

Ükskord teatati kooli raadios ka tõelisest ohust. Klassijuhataja Maimre tundis ühes tunnis suitsulõhna. Ta vaatas aknast välja ja nägi seal tuletõrjeautot, sest koolis oligi tulekahju. Vist naistuletõrjuja soovitas tal akna lahti teha. Varsti teatati tulekahjust ka kooli raadios. Kooli katlamajast olid sädemed läinud katusele, kus oli süttinud tuli. Kui olematu tuumarünnaku ajal olid kõik pidanud keldrikorrusele minema, siis tulekahju ajal pidid ainult ülemise korruse tundides olijad minema korrus allapoole. Vist neljanda ja kolmanda korruse inimesed. See oli vist ajal, kui ma käisin teises klassis, sest siis olid meil Tähtveres ujumistunnid. Ja ma mäletan, et see oli ujula duširuumis, kui üks vanema klassi poiss rääkis, et neil oli tulnud kirjutada tulekahju kohta kirjand. Ta tegi nalja, nagu oleks ta ise olnud süütaja.

Eesti iseseisvuse ajal ei ole õhuhäireid olnud. Ka tulekahju tõttu pole evakueeruda tulnud. Vahel raamatukogus või päevakeskuses hakkab tuletõrje alarm tööle, aga siis ei hakkas keegi kunagi põgenema, sest ollakse kindlad, et tegemist on valehäirega.

Pidev pingutus

Pidin ühel üritusel luuletuse ette kandma. Kordasin seda mõttes, et valmis olla. Mõnel lugemisel mul tuli luuletus meelde ja mõnel ei tulnud. Juba ütles teadustaja isa nime, mis tähendas, et ma oleks pidanud minema ruumi ette seda isa luuletust ette lugema. Aga ma ei hakanud kohe minema, vaid kordasin seda veel mõttes. Seda kasutas üks tüdruk, kes läks ise enne ja luges ühe teise isa luuletuse. Pärast seletasin, miks ma kohe ei läinud. Olin kodus suures toas ja seisin peolaua kõrval. Seal toimus minu magistritöö kaitsmine. Naersin, sest kaitsmine oli kergelt möödunud. Aga selgus, et komisjoni arvates see veel ei olegi möödas, vaid nad tahtsid mind alles pinnima hakata. Ehmatasin natuke, aga arvasin, et ega pinnimine ka kaua ei kesta.

*
Mängisin Tartu meistrivõistlustel. Vastasel oli lipp ja vanker rohkem, aga ta tahtis viiki teha, sest ta ei osanud etturitega lippu minna. Ühel liinil oli tal seitsmikettur ja ka mujal puudusid vabaetturid. Mina ütlesin, et ega ta ei pea viiki tegema, ta ei pea ettureid patti mängima, vaid võib tagurpidi ka käia. Mõtlesin, kas ma pidin nüüd ikka vastast õpetama, kui see võib tähendada mulle viigi asemel kaotust. Aga vastane tegi ikkagi viigi. See oli niipalju põhjendatud, et tal hakkas mõtlemisaeg lõppema. Pärast vooru lõppu kõndisin mööda tänavat. Mõtlesin, et mul on turniiriseis väga hea, sest ma olen aasta otsa järjekindlalt malet õppinud. Kui järgmine aasta sama moodi jätkan, võibolla siis läheb veel paremini. Kuigi see ei olnud kindel. Kodu juurde jõudes vaatasin, mis raamatuid tuleb lugeda järgmiseks ülikooli eksamiks. Seda oli väga pikk nimekiri. Eelmistel kordadel ma ei olnud neile nimekirjadele tähelepanu pööranud, aga nüüd tahtsin kõik läbi lugeda. Käisin kohustuslikku kirjandust raamatukogust välja võtmas kaks korda. Tagasi viia tuli seda ka kaks korda, sest ühe korraga ei jaksanud nii palju kanda. Kõike ei pruukinud eksamiks loetud jõuda. Mõtlesin, et tegelikult ei juhtu siis ka midagi, kui ühtegi neist raamatutest ei loe, sest üks õppejõud on öelnud, et osad käivad eksamit tegemas kooliõpiku põhjal. Hakkasin turniirile tagasi minema.

Laupäev, märts 24, 2012

Mõtete peitus

Hakkame mängima mõtete peitust. Mõte tuleb sümbolite abil kirja panna ja teine peab selle täpse tähenduse ära arvama.
Küsin, kas sellest ei piisa, et ma unenägusid kirja panen, seal on ka sümbolid.
Vastatakse, et ei piisa. Ma pean ise kindlalt teadma sümboli tähendust, et ma saaks öelda, kas vastus on õige või vale.
Enne kui ma midagi nõudmiste kohast kirja panna jõuan, antakse esimene mõistatus mulle. Kirja on pandud järgmist:
Kriipsujuku läheb põllule kündma. Ta on liiga kõhn, et ise atra vedada. Seetõttu paneb ta adra ette traktori. Aga see veab nii sügava vao, et kriipsujuku kukub vakku ja ei saa enam välja. Mida see tähendab?
Pakun, et seletus võiks olla see, et me oleme alustanud mängu, mis käib meile üle jõu. Kui me püiame sümboleid ausalt seletada, siis räägime liiga palju välja enda kohta, see käibki üle jõu. Kas vastus on õige?
Mõistatuse esitaja vastab, et ei ole. Ja jääb vait.
Mina ütlen, et ta peab siis seletama, mida ta tegelikult mõtles.
Tema vaidleb vastu, et seda ei näe reeglid ette. Tema pidi ainult ütlema, kas minu seletus on õige või vale. Kui ma oleks õiget seletust pakkunud ja tema oleks seda kinnitanud, siis ma olekski vastuse teada saanud.
Ütlen, et teist varianti ma ei paku.

Võitlus planeedi pärast

Inimesed püüdsid väikse vaala kinni. Talle öeldi, et vangistuses olles inimese hoole all on võimalik kauem elada kui vabaduses. Aga lae all saagisid ahvid seina läbi, nii et kaks suuremat vaala põgenesid vabadusse. Väike vaal tahtis ka põgeneda, aga talle öeldi, et inimeste juurde jäädes saab ta paremini süia ja kasvab suuremaks. Ahvid hakkasid inimesi ründama. Nii suuremad kui ka tohutu hulk pisikesi ahve hüppasid iga hetk inimestele peale. Inimestel polnud nende eest enam mingit pääsu. Seda nimetati ahvid alatiseks. Sellega sai film läbi. See oli seeria viimane osa. Aga kohe algas uus seeria sellest, kuidas inimesed vallutavad Maa tagasi. Inimesed leidsid ühe mäe tipus nii külma koha, et seal ahve ei olnud. Sealt pidi inimeste võim laienema järk-järgult kogu planeedile, sama moodi nagu eelmise seeria alguses. Aga ma ei tahtnud nii pikalt televiisorit vaadata. Astusin mäge mööda allapoole ja tõstsin käe võidu märgiks püsti. Aga selgus, et ma käitusin valesti, sest stsenaarium nägi ette, et mäe alumises otsas olid veel ahvid. Rohkem ma filmis ei osalenud, vaid jäin seda kõrvalt vaatama, kuigi algul polnud plaanis vaatamisele aega kulutada. Ago ütles, et neid raamatute järgi tehtud seeriaid on palju ja need raiskavad aega. Ta küsis täpsustavalt, mis keelud muusika esitamisel on. Vastasin, et kui ühte laulu laulab üks ansambel, siis teine ei tohi sama laulu laulda. Filmis kaebas naistegelane, et tal ei jää kõik asjad meelde. Soovitati, et siis tuleb need üles kirjutada. Sellega leiutati raamat ja mäele kerkis üks korrus juurde. Tehti märkus, et ühel mehel on habe. Vanaema ütles, et kõik, mis ta on spordi kohta kasulikku õppinud, on ta õppinud habemega meestelt. Mulle tuli meelde ütlus, et habemega mehed ei valeta.

*
Jõudsin jalutuskäiguga kanali äärde. Olin selle talve suusatamisi juba lõppenuks pidanud, aga täna oli jälle lumi maas ja ilm soe, mistõttu kanali ääres oli eriti palju suusatajaid. Mõtlesin, et mina vist täna siiski suuski ei too, sest ma juba jalutasin. Vaatasin, kuidas mäest alla suusatati. Olin arvanud, et silla küljelt enam alla lasta ei saa, sest seal on nüüd kõnnitee, aga seda seal siiski tehti, kuigi poole mäe pealt. Tipust alla lasta oleks olnud liiga järsk. Kolm suusatajat hakkasid alla laskma igaüks erinevast kohast, aga lõpetasid laskumise kõrvuti. Kuigi vaatasin allalaskjaid tükk aega, ei näinud ma ühtegi kukkumist. Hakkasin ümber kanali ringi tegema. Mulle tulid alla kujutletavad suusad. Kui pool ringi oli sõidetud, hakkasin eessõitjatele järele jõudma, nii et minu suusa esiotsad läksid ühe eessõitja suuskade tagumiste otste peale. Ta jäi otsasõidu vältimiseks seisma. Ütlesin palun vabandust. Mõtlesin, et nüüd võiks suusad alt ära kujutleda, et eessõitja ei saaks aru, mille eest ma vabandust palusin.

*
Meil ei olnud malemängu alustamiseks kella ja me ei leidnud seda arvutist üles. Küsisime nõu targalt vanamehelt. Ta ütles, et ketas on teise arvuti juures. Rohkem ta meiega ei tegelenud. Me ei saanud vastusest päris täpselt aru. Aga tegime katset. Võtsime peaarvuti juurest ketta ja panime selle teise arvutisse sisse. Andsime käsu installeerida kõik kettal olevad programmid. Kartsin, et tagajärg võib olla, et see arvuti muutub peaarvutiks. Läksime arvutist kaugemale. Naismaletreener saabus lastele tundi andma. Ta rääkis pahaselt, et üks poiss oli kõndinud kanali ääres suu kõrvuni ja lugenud tema õpetatud halbu salme. Treener lubas, et edaspidi õpetab ta meile ainult häid asju.

Reede, märts 23, 2012

Piiratud teadmised

Ei tea, mida edasi tuua võib elu.
Ei tea, millal saabuda otsustab surm.
Ei vastuseid anna ka arutelud.
Ei teadmisi näita, et kirjutab sõrm.

Kas räägin või vaikin, ikka on kaalul,
et asja tagajärg olla võib halb.
Mis tagajärg olla võib käsul või keelul,
ei tea, ega mis on tõeline palg.

Õiged olema peavad küll sihid,
kuid seda ei tea, mis õigeim on siht.
Kui kasvõi kogu elu sa pihid,
ikka ei avane iga veel kiht.

Soov õppida

Tahtsin korralikult õppida ja ülikoolis viimased eksamid ära teha. Selleks mõtlesin igapäevastest maletreeningutest ajutiselt loobuda. Mul oli ülikooli õppetöösse paus sisse tulnud ja pärast seda oli raske uuesti alustada, aga tahtsin seda teha. Vahepeal hakkasin siiski kahtlema, kas ma käin veel ülikoolis. Aga tundus, et vist käin. Üks üliõpilane ütles, et üheks eksamiks õppimiseks tuleb kirjutada 500 sedelit. Talt küsiti, mispärast. Ta vastas, et A saamiseks tuleb nii palju asju pähe õppida. Talle öeldi, et eksami võib mõnele madalamale hindele ka teha. Mina ütlesin, et osa asju jääb iseenesest meelde. Viisin oma toast väiksesse kööki maleümbriku, et sellega praegu mitte tegeleda. Ütlesin emale, et panen sinna karpi kõige parema maleümbriku. Seda ütlesin selleks, et ema seda ära ei viskaks. Oma tuppa tagasi minnes mõtlesin, et varsti võtan selle ümbriku vist siiski uuesti karbist välja, et malega tegelemist jätkata.

Neljapäev, märts 22, 2012

Minu kroonimine

Mind kroonitakse kuningaks. Ma ütlen, et ma tahan olla üksinduses veel rohkem kui enne kuningaks saamist, mulle pole õukonda vaja. Aga vastatakse, et ihukaitse peab mul ikkagi olema. Mina ütlen, et kui õukonda ei ole, on ihukaitsjaid ka vähem vaja, sest keegi ei saa võtta ette paleepööret. Võtan oma krooni peast ja vaatan seda. Krooni valmistamisel on kasutatud minu soovil kasetohtu. Aga spetsialistide nõuannete järgi on see töödeldud nii, et ta ei hakkaks kõdunema. Kasetoht on kirjutatud üleni täis hieroglüüfe. Hieroglüüfid on kuninglik salakiri, mida rahvas ei mõista. Rahva jaoks on hääldusel põhinev tähestik. Tegelikult on kroonil isegi kahte liiki hieroglüüfe. Ühtesid tunnevad preestrid, aga mitte mina. Nendega on kirjutatud preestrite palved minu ja riigi eest. Teisi hieroglüüfe tunnen ainult mina ja nendega on kirjutatud minu salamõtted. Selle kirja hieroglüüfidel ei ole süsteemi, et seda ei saaks dešifreerida, vaid ma pean kõik meeles. Sama asja kohta kaks korda sama hieroglüüfi ei kasutata, vaid järgmine kord kasutatakse uut. Vandenõuteoreetikud püiavad neile märkidele ka seletust leida, aga nad ei jõua omavahel kokkuleppele. Mõned arvavad, et tähendust polegi.

Kolm kuubikut

Vanaema näitas, et tal õnnestus kuubik kokku panna. Ta ütles, et ta hakkab kuubikut kokku panema siis, kui ta on napsu võtnud, siis on ta paremas vormis. Ta hakkas Peedule sõitma ja pani valmis kolm kuubikut, mis kaasa võtta. Vaatasin, et talle ainult tundus, et ta terve kuubiku kokku pani, tegelikult pani ta ainult kaks külge. Napsu võttes võiski märkamata jääda, et kõik ei ole koos. Mõtlesin, et mul ei õnnestu kuubikut kokku panna, sest ma teen sellega alati ühtesid ja samu liigutusi. Mul ei tule ideid, millised liigutused veel võimalikud on. Ema tõi minu tuppa uued püksid. Ta ütles, et ma pean hakkama vahetama lisaks meestepükstele ka naistepükse. Pille ütles teises toas emale, et ma olen valinud kõik naised šokeerimise põhimõttel.

*
Magasin hommikul. Olin näinud öö läbi unes, et võtan ühe tüdruku naiseks. Ütlesin mõttes, et andke meile andeks. Siis mõtlesin, et unenäos võib naise võtta. Kuulsin, kuidas Henn tuli sealt toast oma asju võtma. Äkki lõi ta mulle plekk-karbi kaanega vastu pead. Mõtlesin, et võibolla see polegi Henn. Hakkasin kuulma ulgumist. Aga kui ütlesin endale, et kõik on hästi, siis lõppes ulgumine ära.

Kolmapäev, märts 21, 2012

Kustutatud tabel

1. Jakobson 5 p.
2. Laasmägi 3,5
3. Runnel 3
...
6 osavõtjat, 10 minutit.

Laasmägi-Runnel 0,5:0,5
Jakobson-Runnel 1:0
Runnel-Igumenovs 1:0
Vilbaste-Runnel 0:1
Runnel-Härmas 0,5:0,5

Täna ei kirjutatud turniiritabelit paberile, vaid tahvlile. Pärast turniiri lõppu kustutati see ära ja kirjutati paberile listi saatmiseks ainult punktide arv. Eelmise nädala turniiri puhul mäletasid kaks mängijat ühe mängu tulemust erinevalt. Aga seda ei vaidlustatud, et esikoha sai Okas 4,5 ja teise Hinrikus 3,5 punktiga. Osavõtjaid oli siis neli. Ülikooli klubis käib korraga küll kohal vähem mängijaid kui päevakeskuses, aga eri turniiridel kokku käib üsna palju rahvast. Ainuüksi välisüliõpilasi on käinud terve hulk. See teeb minust rahvusvahelise kuulsusega mängija ka siis, kui ma kuhugi ei sõida. Kuigi vastased unustatakse ka arvatavasti ära. Vahel mõnda tugevamate mängijate partiid järgi mängides jäävad esialgu meelde küll kõik käigud, aga mitte kummagi mängija nimi.

Hind sentides

Ajaloo õpetaja ütles, et ta teeb meile kontrolltöö. Keegi polnud õppida jõudnud, sest teistes ainetes oli ka palju õppida. Õpetaja ütles, et ega õpikut lugeda ei ole vaja, sest vihikust saab kõik kätte. Sellega andis ta loa kontrolltöö ajal vihikut kasutada. Aga kahjuks tuli see minule, sest minul ajaloos vihikut ei olnud. Ma olin üles kirjutanud ainult neid asju, mida ma kuidagi teada ei saanud. Ühe kontrolltöö ajal oli tulnud kaardile joonistada. Seda teha oli raske, aga see oli vajalik, sest ajaloolane pidi oskama ise kaarte koostada. Nüüd ütles õpetaja, et ta annab kontrolltöö küsimuseks baasidelepingu sotsiaal-poliitiline liikumine. Nähtavasti oli ta jälle tunnis rääkinud, et toimus töörahva ülestõus, nagu ta oli rääkinud mõne aasta eest. Ütlesin, et mingit liikumist ei olnud. Selle eest võis mind oodata karistus, sest ma ei kirjutanud ainult ise oodatust erinevalt, vaid mõjutasin ka teiste kontrolltööde sisu. Tunnist astus läbi Ivo. Ta oli kuskil kakelnud, mistõttu ta nägu oli lõhki. Õpetajale ütles ta ka paar ähvardavat sõna. Mõtlesin, et ma oskan ilma õppimata ka pikalt kirjutada. Ainult et niimoodi kirjutatav jutt võib tunduda liiga otsitud.

*
Vaatasin pöördeliste aegade "Postimeest". Kui "Edasi" asemel hakkas ilmuma "Postimees", maksis see algul ainult üks sent, aga praeguseks maksis palju kroone. Natukese aja pärast oli ta maksnud juba kaks senti. Sendid olidki kasutusele võetud algava hüperinflatsiooni varjamiseks, sest ühe kopika asemel üks sent hinda tõstes sai tõsta kümme korda rohkem. Aga võibolla tuli hinnatõus siiski sellest, et ajaleht oli läinud natuke paksemaks ja päris sama hinna eest teda enam müia ei saanud. Mulle tuli meelde, et kroon ei olnudki veel sel ajal käibel. Kui hind trükiti peale rahas, mida veel käibel ei olnud, siis sai ajaleht ise otsustada, mis on selle raha kurss.

*
Laar oli peaminister. Ta teatas, et nad arutasid läbi kogu kriitika, mis rahvas on Lukase kohta teinud, ja teevad sellest nüüd järeldused. Tundus, et kui Lukase asemel oleks samu avaldusi teinud keegi teine, ei oleks sellele üldse tähelepanu pöörama hakatud, aga Laar ja Lukas olid sõbrad, mistõttu Lukase mõtteid tuli kuulda võtta. Hakati koguma allkirju, kes on Euroopa Liitu kuulumise poolt või vastu. Allkirju anti nii palju, et selle kohta öeldi, et see on esimene rahvahääletus. Allkirju kogus Liisa. Ma ei läinud allkirja andma. Lõpuks toodi paber minu kätte. Poolthääled olid väikses ülekaalus. Enne Euroopa Liitu astumist korraldatud küsitluses olid ülekaalus olnud vastuhääled. Rahvahääletusel oli vastuhääle andnud kolmandik ja see kolmandik ei saanud kuskile kadunud olla. Nii palju poolthääli oli rahvahääletusel antud inimeste töötlemise tagajärjel. Kirjutasin mulle toodud paberile vastuhäälte lahtrisse, et ma ei hääleta üldse, sest ma ei tea, kas Euroopa Liidust lahkumine on hetkel kasulik. Rahvahääletusel muidugi hääletasin vastu. Vastuhääled olidki praegusel küsitlusel vähemuses sellepärast, et isegi vastu olijad ei andnud häält. Sellest, mida ma kirjutasin ja kuhu lahtrisse, võidi ikkagi järeldada, et ma astun esimesel võimalusel Euroopa Liidust välja. Aga mõtlesin, et enne Euroopa Liitu astumist oli üks olukord, aga seal juba olles välja astudes annab see Venemaale teistsuguse signaali.

Teisipäev, märts 20, 2012

Joonistusklassi auto

Eile vaatasin pärast pikemat vaheaega, mis värvi asju tänaval näha on. Neist värvidest, mida ma otsisin, nägin kõige vähem lillat, sest sirelite aeg ei ole veel käes. Algul mul ei tulnud isegi meelde lillat otsida. Viimastel päevadel olen lugenud Ellen Niidu paksu lasteluulekogu. Kõigisse luuletustesse ma ei saa enam sama hästi sisse elada kui lapsena, aga pärast värvide vaatelmist oli luuletus suurest maalritööst üks, mis tundus päevakohane. Luuletus sellest, kuidas õpetaja lapsed metsa viis, mõjus tugevamalt kui oleks mõjunud lapsena. Vahepeal olin vist lugenud artiklit, kus ühte selle salmi tsiteeriti. Tänaval kõndides olen vahel lugenud mõttes luuletusi ja vahel vaadanud autonumbreid, aga täna sain teha mõlemat korraga. Tuttava numbriga autosid olen tavaliselt näinud ühes ja samas kohas, aga täna oli hea meel, et autot, mida varem olen näinud ühes kohas seismas, nägin nüüd teises kohas sõitmas. Sõitvate autode numbreid ma olen üldiselt vähem vaadanud kui seisvaid ja vaatamise korral on sõitvate hulgas vähem tuttavaid. Aga see auto, mille täna sõitvana ära tundsin, oli 206 MHG. Tähed on nagu meie kooli praeguse nime lühend. Numbrid on selle kooli minuaegse joonistusklassi number. Ja joonistusklassiga seostub see auto selle poolest, et klassis rippus minu algkooli ajal pilt triibulisest tiigrist ja see auto on sama moodi triibuline.

Neonatside blogid

Meie naabritel maal käis sageli kiirabi. Kui nemad kutsusid kiirabiauto endale, ei saanud seda meie kutsuda.

*
Öösel astus magamistuppa sisse keegi võõras ja ütles nimepidi, et tõi ühe mehe pidžaama. Ta riputas selle nagisse ja ise lahkus. Meie tõusime üles ja läksime teise tuppa rääkima. Ütlesime, et arvatavasti see pidžaama mürgitati. Mõtlesin, et vaenlased tõenäoliselt minu mürgitamisega ei tegele, pidades Klausi minust võimekamaks.

*
Läksin Peedul duši alla. Ma ei teinud seda pesemisruumis, vaid toas, mis ei tohtinud märjaks saada. Aga ütlesin, et ma kasutan kuiva vett.

*
Heitsin pimedas toas pikali. Tuppa tuli Tulviste, kes tegi sellist nägu, nagu saaks aru, et ma midagi varjan. Märkasin, et varjangi tekiga poolt nägu.

*
Ühe neonatsi blogi nimes oli kasutatud arvu 77. See oli tuletatud arvust 88. Olin hakanud tähele panema, et kõik neonatsid kasutavad oma blogide nimedes arve. Seetõttu tahtsin oma blogi nimest arvu 13 ära kaotada. Aga mõtlesin, et minu blogi on nende omadest vanem. Vennad vaatasid filme, kus näidati tulistamist ja pornot. Nemad olid nõus selliseid filme vaatama, aga mina mitte.

Esmaspäev, märts 19, 2012

Arvamused ämblikest

Kui lugesin, et teadlased ei liigita ämblikke putukateks, aga et ka lülijalgsete liigitamiseks on erinevaid süsteeme, siis oletasin, et võibolla siis mõne süsteemi järgi ämblik ikkagi on putukas. Ja nüüd lugesingi edasi, et Linne 18. sajandil liigitas veel ämblikud putukateks. Mida ma ei mõelnud, aga oli huvitav teada saada, et ämblikul on mitut liiki niiti, nii et ta võib teha võrgu ühe niidiga ja kookoni teisega. Ühe laulu sõnad ütlevad, et ämblikud on väga head loomad. Ühes poliitikaraamatus liigitati inimesed kärbesteks ja ämblikuteks, pidades ämblikuid halvemaks. Tegelikult võiks ämblikeks liigitada rätsepad ja kalamehed, sest nemad kasutavad niiti ja võrku.

Tundus vaikne

Vaatasin uuesti oma proovikirjandit. Eelmisel korral olin vaadanud, et sain selle eest kahe, aga nüüd nägin, et hindeid on rohkem. Olin jätnud lõikude vahele tühjad read, mistõttu õpetaja oli iga lõigu eraldi ära hinnanud. Hinded olid erinevad. Kõige parema lõigu eest olin saanud isegi hinde 7, mis oli kaks palli maksimaalsest hindest kõrgem. Kõige halvemad lõigud olid tõesti saanud hinde 2. Ainult et ei saanud kindel olla, millised hinnetest on õpetaja pandud ja millised on kaasõpilased omavoliliselt juurde kirjutanud. Erik hakkas mul juukseid peast tõmbama, nagu oli tehtud hiljuti nähtud filmis. Tõmbasin selle eest tema juukseid ka.

*
Tõnu tõi ennast eeskujuks, et arstile tuleb rääkida kõigest. Ta ütles, et muidu võib olla igasuguseid haiguseid, isegi vähk. Vastasin, et ta ei tohi vähki mainida, sest see on sisendamine ja nii võibki vähki jääda. Klaus küsis, mida tuleb teha teetanuse, peavalu ja palaviku korral. Vastasin kõigile kolmele küsimusele.

*
Olime Haapsalus laagris. Eelmine kord olin Haapsalus käinud koos isa ja Pillega. Seekord neid ei olnud, aga olid kõik vennad. Pereliikmetest ei olnud ma Haapsalus olnud ainult koos emaga. Tulvat ei olnud enam näha. Ta oli ilmselt enne laagri lõppu koju sõitnud. Täna oli reede, mis oli laagri viimane päev. Õhtul pidi Tartus maleturniir algama. Mõtlesin, et võibolla jõuan sinna ka. Magasin kaua. Mõtlesin, et siin on hea vaikne. Aga kui ärkasin, kostis hoopis puurimist.

Pühapäev, märts 18, 2012

Saage targemaks

Eestlasi ei saa pidada targaks rahvaks, sest nad lähevad väga sageli võõrkeelele üle. Kuigi üks vanasõna ütleb, et targem annab järele. Aga rumala rahva vanasõnad ei pruugi olla targad. Ma ei tea, kui paljudes maades veel seda vanasõna tuntakse. Võibolla Eestis elavatel venelastel on ka oma vanasõnad. Kui laps sünnib segaperekonnas, võibolla talle õpetatakse mõlema rahva vanasõnu. Ja kui tal täpselt meelde ei jää, võib ta ise midagi vahepealset kujundada. Grenzsteini lugemikus olid kõik vene vanasõnad riimiga. Kuna lugemik oli eesti keeles, siis oli tegemist eestikeelsete riimidega. Mulle on koolis venekeelsete riimidega vene vanasõnu ka õpetatud. Aga Grenzsteini lugemikus oli neid vist rohkem kui minu vene keele õpikutes. Grenzstein kirjutas vene keele õpiku ka, aga seda ma pole lugenud. Olen lugenud ajaleheartikleid, kus ta põhjendab, miks tema vene keele õpik eelkäijast parem on. Grenzstein ise polevat vene keelt kõige paremini osanud. See on ka arusaadav, sest ta käis õppimas läänes, mitte idas. Hiljem põgenes ta elama veelgi rohkem läände. Prantsusmaal elas ta põhiliselt Pariisis, aga suri hoopis Mentonis.

Töötajate puudus

Näitasin isale seadust, mille järgi president võib juhataja vallandada ja võib selle eest anda ümbriku ja küpsisepaki. Isa ei olnud selle seadusega varem kursis. Ta oli arvanud, et tema ametikoht on tähtsam kui kirjastuse presidendil. Nüüd ta ütles, et seega on kõik hoopis vastupidi. Ta küsis, kas talle ei pea isegi küpsisepakki andma. Ütlesin, et ega need seaduste vastuvõtjad ei mõtle. Mõtlesin, et nad vaatavad kõike ainult raha teenimise seisukohalt. Varsti ütlesin, et aga juhataja ei tähenda võibolla esimeest, sest on olemas osakonnajuhatajad. Isa vastas, et vast jah.

*
Räägiti, et see ei ole hea, et passid ära on kaotatud. Lennuki peale minejad otsitakse ainult läbi, aga võiks vaadata ka passi, ega selle nimega inimene ei ole kurjategijate nimekirjas. Mina lisasin, et endale oleks ka hea, kui passid oleks alles. Kui kohtuks mõne inimesega, kes osutub kurjategijaks ja ei tunne teda pärast näo järgi ära, siis oleks hea, kui oleks küsinud tema passi ja teaks vähemalt tema nime. Ja passi nähes saaks kohe võrrelda, kas passipildil on sama nägu kui passi esitajal. Mulle tuli meelde, et isikutunnistused on veel kasutusel ja saab küsida neid. Ukse taha tuli üks tuttav noor inimene. Ta tõi isale luubi, sest isa oli kirjutanud luuletuse luubist. Ma ei saanud aru, kas tooja on üks tuttav poiss või üks tuttav tüdruk.

*
Televiisoris näidati mind, kuidas ma olen voodis teki all kõhuli ja üks tüdruk on sama teki all ja ruumis on rohkem rahvast. Mind oli juba varasemas saates teistsugustes kaadrites näidatud, aga nüüd tuli teine osa. Ja mulle ei meeldinud, et neid kaadreid näidati, sest nii võis jääda mulje, nagu oleks see tüdruk öösel minuga samas voodis maganud. Tegelikult oli ta sinna tulnud hommikul. Tüdruk vaatas minu poole. Seejärel vaatasin mina tema poole, kuigi ainult selleks, et midagi öelda. Lootsin, et sellest, et mul on prillid ees, saadakse aru, et meil on päevariided seljas.

*
Kirjutati, et ameeriklased on sunnitud kosmoseprogrammid lõpetama, sest keegi ei taha enam seda eriala õppida. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et varem olid kosmosega seotud esmakordsed saavutused ja inimesed tahtsid seda au endale, aga nüüd tuleb varem saavutatut korrata ja selle jaoks ei viitsita nii rasket asja õppida. Siiri tegi raadio lahti, et hakata kuulama "Vaba Euroopa" saadet. Aga mina avasin arvutist raadio kodulehekülje, kus saate tekst oli kirjalikul kujul toodud juba enne kui ta raadiost kõlama hakkas. Kirjutati, et töötajate puudusel on "Vaba Euroopa" sunnitud sulgema juba 16. programmi. Ütlesin, et see on Rooma langus.

Laupäev, märts 17, 2012

Head mõtted

Akadeemias ilmus artikkel 70. ja 80. aastate eesti luulest. Minu meelest ei olnud seal nimetatud ühtegi väliseestlast. Artikkel oli küll luule retseptsioonist, nii et kasutatud kirjanduse loetelus ei olnud luulekogusid, vaid kirjandusteadus. Väliseestlased kirjutasid nii välismaal kui ka kodumaal ilmunud eestikeelsetest raamatutest. Minu 1989. kirjutatud luuletusest ilmus ka "Teatajas" artikkel. Hiljuti leidis isa selle oma paberite hulgast üles ja andis minu kätte. Kui ilmus minu esimene luulekogu, siis M. Orav kirjutas võrgukommentaari ja mulle kirja, mis kuupäeval see artikkel ja luuletus ilmusid. Aga mul ei jäänud sellest veel täpselt meelde ja postkast koos selle kirjaga lendas õhku. Aastaarv on mul küll algusest peale meeles olnud. Feisbukis avaldasin tänavu foto 1989. a. saadud viktoriinidiplomist. See oli vist esimene viktoriin, mille ma võitsin, aga ei jäänud viimaseks. Aga võibolla ei olnud ka esimene, sest vahepeal korraldasime kodus väikseid igapäevaseid viktoriine, mis ei olnud sünnipäevadega seotud. Klassiõhtutel korraldati ka viktoriine vist juba esimeses klassis. Niikaua kui seal viktoriine korraldati olid nad huvitavamad kui siis, kui tantsima hakati. Hiljem ma lõpetasin seal käimise ära. Tantsima hakkamise peale kohe ei lõpetanud, aga kui hakati nende eest raha küsima, siis otsustasin, et sinna ma ei lähe. Kooli lõpupeo kohta ütlesin, et kui ma saan raha, siis lähen kohale, ja kui ei saa, siis ei lähe. Aga kui mulle raha pakuti, siis ma ikkagi ei tahtnud minna. Vahepeal mõtlesin, et lähen sinna lõpupildi kättesaamiseks. Aga üks klassivend ütles, et mis ma ainult pildi pärast ikka minema hakkan. Selle peale mõtlesin ümber. Ma olen korduvalt ümber mõelnud, kas hakata pärast kuuajalist vaheaega feisbukis uuesti kirjutama või mitte. Kuna see kuu ei ole veel läbi, on veel aega mõelda. Lõplikku otsust on vast parem mitte teha, et hiljem kahetsema ei peaks. Seda ma ei kahetse, et ma kuuajalise vaheaja välja kuulutasin. Kui seal ei kirjuta, jääb blogi jaoks rohkem häid mõtteid. Tartu olevat heade mõtete linn. Ma ei saa öelda, nagu mul siin häid mõtteid ei tuleks.

Sünnipäevahooaeg

Praegu oli minu sünnipäeva hooaeg. Minu sünnipäev seostus Rooma keisrite sünnipäevadega. Caesar oli sündinud aasta esimesel päeval, aga raamatus kirjutati, et praeguse kalendri järgi on see 6. jaanuar. Seega sündisid Caesar ja Paide vanaema ühel päeval. Tahtsin oma sünnipäevapeol viia läbi viktoriini, aga ei viitsinud küsimusi ette valmistada. Mõtlesin, et võiks anda mõned ettevalmistamata küsimused. Või öelda, et mingeid mänge me võiks mängida. Aga see võis läbi kukkuda, sest peole oli oodata ka inimesi, kes ei ole mängudest huvitatud. Nii oleks jälle välja tulnud, et istutakse lihtsalt ümber laua ja räägitakse. Nii juhtus, kui seltskond koosnes liiga erinevatest inimestest. Selle vältimiseks tuli kutsuda ainult ühte liiki külalisi. Kirjutasin oma sünnipäeva teemal blogis iga päev, ja sünnipäevahooaja tõttu oli blogil praegu rohkem külastajaid. Ma ei teadnud, kes need on. Võibolla olid nende hulgas onulapsed. Üks blogisissekanne oli minu papagoist. Päriselt mul papagoid ei olnud, aga blogi lugejad ei võinud teada, kas nägin papagoid ainult unes või on unenäo põhjus, et see on mul päriselt. Lugesin kaks eile kirjutatud blogisissekannet uuesti üle. Selgus, et palju keelevigu oli sisse jäänud. Need tuli ära parandada. Järgmiseks tahtsin hakata kirjutama tänaseid sissekandeid. Olin ühes väikses majas ja läksin kööki. Seni olin majas üksinda, aga nüüd saabusid mõned teised pereliikmed. Seega ei saanud kohe kirjutama hakata. Vaatasin televiisorist muusikasaadet. Ühte ansamblit näidati tund aega, seejärel tuli tund aega saade teise ansambliga. Osad laulud olid päris head, aga pilt ei olnud ilus. Mõtlesin, et see ei ole eriti sisukas sünnipäev, kui vaadata kaks tundi televiisorit. Hakkasime kesklinna bussijaamast koju minema. Enne vaatasin arvutiekraanilt oma blogi. Seal oli viimase sissekande pealkiri "Pulma in". See oli vist ema kirjutatud. Ütlesin, et see sissekanne ei ole minu kirjutatud, mina poleks elusees sellist pealkirja pannud. Tahtsin selle ära kustutada, aga ei julgenud seda enne koju jõudmist teha, sest siin sisse logides oleks võidud minu paroolid kätte saada. Proovisin siiski sisse logida nii, et vajutasin mõned korrad sõrmega ekraanil vastavat pealkirja. Varem oli niimoodi siseneda saanud, aga nüüd ei õnnestunud. Proovisin uuesti, aga ikka ei õnnestunud.

*
Kaks väikest last maalisid vesivärvidega. Villem oli nüüd ka maalima hakanud. Aga vaatasin, et tal on sellise kujuga veepurk, mis võib kergesti ümber minna. Pealegi maalis ta raamatute kõrval. Võtsin talt selle purgi ära ja ütlesin, et toon parema. Hakkasin paremat otsima, aga kõik purgid, mis ma leidsin, olid kehvad. Vaatasin, et pärast seda, kui ma Villemilt pintsli ära võtsin, hakkas ta värvi laiali kandma väikse labidaga. Lapsed värvisid vesivärvi karbi kaane põhja. Ise olin lapsena sama moodi teinud, sest tolleaegse karbi kaane põhi oli üleni värviline olnud. Läksin kaugemalt head purki tooma. Kõndisin mööda raudtee äärt. Mul oli üks jalg ette ja teine taha sirutatud, aga ma ei saanud neid üksteise ette tõsta, vaid liikusin hüpetega. Klassiõed vaatasid selja tagant, et nagu ma ei oska liigutada käsi, nii ei oska ma ka jalgu liigutada. Ometi olin vahepeal teistest kiiremini kõndinud. Teele jäi ette inimene, kes jalutas koeraga. Oleks tahtnud neist ringiga mööda minna, aga siis oleksin pidanud lähenema kuuri küljes ketis olevale koerale. Hirmust koerte ees hakkasid mul nüüd sammud korralikult välja tulema.

*
Eurolisti kaudu oli tulnud kaks kirja. Tahtsin need keeleliselt ära parandada ja siis listi tagasi saata. Parandasin ühe kirja ära. Mõtlesin, et lihtsalt sama kirja tagasi saata on liiga vähe, peaks midagi omalt poolt lisama. Kirjutasin ühe lause kommentaariks. Enne kui ma kirja teele saata jõudsin, läksid kõik parandused kaotsi. Kuna nende sisestamine oli võtnud palju aega, ei tahtnud ma seda uuesti teha. Kirjutasin oma lause uuesti sisse ja saatsin kirja ilma parandusteta tagasi.

Reede, märts 16, 2012

Kutsusin kohtuniku

Mängisin pikal maleturniiril Sveniga. Tal oli ettur h6. Mõtlesin mängida g4 ja g5. Aga siis leidsin, et kui ettur läheb kaugele, on teda raske kaitsta, ja g-etturiga käimine nõrgestab enda kuningaseisu. Mul tuli mängida hoopis liputiival, sest seal oli mul etturite ülekaal. Sven hakkas nuppe laual ümber tõstma ja pani peale natuke teistsuguse seisu kui oli tekkinud mängus. Kutsusin kohtuniku, kelleks oli Karba. Ta püüdis protokolli järgi aru saada, kas laual on õige seis. Mulle tuli meelde öelda, et laua segi löömine on reeglite järgi kaotus. Karba hakkas kaugemal laual protokolli järgi käike uuesti peale mängima. Ta ütles ühe käigu järel, et selle ma kaotasin ära. Mina mäletasin, et mul oli parem seis. Ütlesin, et protokollis võib olla vigu ja ma võin käigud mälu järgi peale tõsta. Sven haaras mul käest. Kui ma käe vabastasin, haaras ta teist korda ja ma pidin vabastama teist korda. Karba järeldas protokolli viimase käiguni jõudes, et ma saan varsti mati panna, sest ma ajan vastase kuninga järjest enda nuppude suunas. Seda plaani ma polnudki märganud. Karba ütles, et mina võitsin ja mina ja Sven pääseme mõlemad finaalturniirile edasi. Mõtlesin, et Svenile tuli vist minu edasipääsemine kasuks ja sellepärast ta kaotaski meelega.

Mustade edu

1. Sprivul 6 p.
2. Harujõe 5,5
3.-6. Ojaste, Seljodkin, Kõiv, Kure 4,5
7.-8. Tätte, Runnel 4. Mul võiks olla ka üks punkt vähem, sest viimases voorus võitsin tänu sellele, et vastane lubas mul puudutatud nupuga mitte käia. Osavõtjaid oli täna 20, voore 7 ja mõtlemisaega 15 minutit. Väga head tulemust ma täna ei lootnud, sest öösel magasin katkeliselt. Õhtul olin lahendanud kolmveerand tundi maleülesandeid. Tundub, et hästi magamiseks ei või maletreeningut päeva viimasele tunnile jätta, isegi kui järgmisel päeval võistlust ei ole. Tänase päeva suurim saavutus oli teise koha saajaga viigistamine. Ebatavalisim oli, et mustadega läks märgatavalt paremini kui valgetega. Valgetega kippusin liiga kõvasti ründama ja sellega nõrgestasin enda seisu.

Harujõe-Runnel 0,5:0,5
Runnel-Šukis 0:1
Salupere-Runnel 0:1
Runnel-Ojaste 0:1
Tobre-Runnel 0:1
Runnel-Tätte 0,5:0,5
Marksoo-Runnel 0:1

Neljapäev, märts 15, 2012

Kõrge kvaliteet

Täna sõitsin trenažööriga kümme kilomeetrit. Rohkem ei ole vist vaja koormust suurendada. Täna kümmet kilomeetrit sõites oli kiirus suurem kui eile kuut kilomeetrit sõites. Koormust võibki suurendada veel kiiruse arvel. Aga minu vanuses vist enam väga palju tugevamaks ei saa minna. Või võibolla mina saan, sest lapsepõlves ma väga kõvasti ei treeninud ja selle jagu võib veel varu olla. Aga muude asjade arvelt ei ole mõtet selles osas ennast ületama hakata. Eile kirjutati ajalehes, et need inimesed, kes ei taha olla mitte milleski parimad, ei loo mingit väärtust. See on kahtlemata vale või vähemalt halvasti sõnastatud. Ma olen nõus, et inimene peab andma endast parima, aga see ei tähenda, et ta peab teistega võistlema. Võistlema peab iseendaga. Ja ei saa kogu elu endaga võrreldes ka kõiges paremaks minna. Ja hästi tuleb teha just kõike, mitte ühes kitsas valdkonnas maailma tippu jõuda. Ajaleht võiks ise ka parem olla. Ta ei pea eesmärgiks seadma maksimaalset trükiarvu, vaid kvaliteedi. Ma ei pea isegi "Sirpi" eriti kvaliteetseks ajaleheks, sest seal avaldatakse sõimu. Kirjanduskriitika on hullem kui koolikiusamine, sest koolis avaldati luuletuse kirjutamise eest tunnustust, aga kriitikud mõnitavad. Või kui nad kedagi kiidavad, siis teist mõnitajat ja elu madaldajat. Kui minu raamatut halvustab joodik, ei ole ta minu jaoks mingi autoriteet, kuigi masendust võib see ikkagi tekitada, et joodikud üldse olemas on. Mõni ütleks võibolla, et nüüd ma mõnitan ise joodikuid sama moodi. Aga kui võrrelda kasvõi sõnavara, siis mina ei kasuta siin ühtegi ebatsensuurset sõna ja joodikuks nimetan ainult neid, kes tõesti on joodikud. Ja mina ei väida, et joomise maha jätmine on võimatu, vaid arvan, et inimesed saavad ennast vähemalt osaliselt parandada. Kuigi pikaajaline alkoholi tarvitamine on organismi juba pöördumatult mürgitanud. Aga ma arvan, et kui inimene ennast selle tagajärjel ka pidevalt halvasti tunneb, saab ta siiski hakata vähemalt väliselt meeldivalt käituma ja teistele sellega rõõmu valmistades võivad ka ise natuke rõõmu tunda.

Niidid põrandal

Vaatasin ühte malepartiid, kus valge tõi kiiremini vigurid mängu ja sai tänu sellele tohutu paremuse, võites kiiresti. Kahtlesin, kas mina oskaks saavutatud paremust realiseerida. Mõtlesin, et kui ma hakkan igas mängus vigureid kiiresti arendama ja ruumilist paremust taotlema, hakkan saavutama väga häid tulemusi. Kui ma sean eesmärgiks ruumilise paremuse, siis peaksin hakkama mängima Caro-Kanni asemel Sitsiiliat, et etturiga kohe pikem käik teha. Tegelikult nii see siiski ei olnud, sest käigu c5 järel läks ettur vahetusse, aga c6 ja d5 järel jäi just ettur tsentrisse püsima. Sitsiiliat mängisid need, kes tahtsid kiiresti saada vaba liini ja ajasid sellega mängu teravaks. Või Caro-Kanni korral avanesid teised liinid. Raske oli aru saada, milles on erinevus.

*
Uus poliitika oli, et ei tahetud enam vaadata töövõime kaotuse protsenti, vaid seda, kui palju töövõimet alles on. See muutis minu elu raskemaks ja pidin hakkama rohkem pingutama. Seisin Kaunase puiestee hoovil muruplatsil. Raido küsis perekonnanime järgi, kas ma ühte poissi mäletan. Vastasin, et ta käis vist B, mitte C-klassis. Kui ta oleks käinud C-klassis, siis ma tema nime ei mäletaks, sest sealt klassist mul ei jäänud kellegi nimi meelde. Ma mäletan ainult, et seal käisid kaksikud, kes kogu aeg äritsesid, ja et nad olid punapead. Raido küsis, kas ma olen kuulnud lugu tema vanaisa ja minu vanaisa kohta. Ma kindlasti tean, et tal oli kaks vanaisa. Vastasin, et ma vist olen kuulnud, aga täpselt ei mäleta. Ma ei tahtnud hakata rääkima, mida ma mäletan, sest see lugu oli seotud mõrvakahtlusega. Pidime minema täna lasteaia õuele laeva peale, et sõita laagrisse. Ootamatult selgus, et laeva väljumiseni on jäänud veel ainult viis minutit. See tähendas, et ei jõudnud enam wc-s käia. Küsisin, kus mu kott jäi. Raido vastas, et vist Tähtvere tänavale. See tähendas, et pidin lisaks laagrisse minema ilma asjadeta. Aga mõtlesin, et sellest pole midagi, saan laagris ilma asjadeta ka hakkama, sest seal antakse puhtad saunalinad. Läksime veel trepikotta. Seal ütlesin lõpuks, et minu vanaisa oli Raido vanaisa sugulane. Ütlesin seda kõige ebasobivamal hetkel ja see pidi selle abil meelde jääma.

*
Mulle teatati, et laulupeo ajal näidati mind kaks korda televiisoris. Lisati, et ei näidatud lihtsalt mind, vaid lisaks paistis sealt ka midagi muud. Mis asi see oli, seda ma ei kuulnud. Kui ma ei kuulnud, siis öeldi tavaliselt midagi halba. Henn istus diivani peal laua taga teiste kõrval ja ütles, et kui jõuludest räägitakse, on see tavaliselt igav. Seepeale hüüdsin: "Henn, peksa!" Läksin laua alla ja lõin talle mõned korrad vastu jalgu. Isa tuli vannitoast ja teatas, et toru on millegagi ummistunud. Ta läks seda puhastama. Korjasin põrandalt riiuli kõrvalt kaks niiti ja ütlesin, mille ma sealt leidsin. Ema ütles, et kui isal on parajasti paha tuju, siis ärgu ma niitidele tähelepanu juhtigu. Vastasin, et sellepärast ma nad üles korjasingi.

Kolmapäev, märts 14, 2012

Tubane treening

Nüüd ma olen lisaks kõndimisele sõitnud trenažööriga kuus kilomeetrit päevas. Eile jäi küll külaliste vastuvõtmise tõttu vahele, aga täna jälle sõitsin. Higistamine on alanud iga kord umbes pärast kolme kilomeetrit sõitu. Kuue kilomeetriga ei lähe nii higiseks kui läks sooja ilmaga suusatades, aga higistamine on paremini tajutav. Üks päev päevakeskuses sõitsin raskema trenažööriga üks minut ja seal hakkas juba selle minuti lõpuks palav. Vahepealsetel aastatel ma lühendasingi trenažöörisõidud ühele kilomeetrile sellepärast, et ei tahtnud pesta. Kui soemal aastaajal pesta veel ka kõndimise järel ja lisaks hommikul ja õhtul, siis tuleb juba neli pesemist päevas. Aga viimastel aastatel on mulle räägitud, et iga päev higistada ongi väga vajalik. See kõik võtab aega ka. Trenazöör näitas, nagu ma oleks täna sõitnud üle 16 minuti. Mulle tundub, et ta näitab veel vähem kui tegelikult kulub, jättes liikumise aeglustamisel kella seisma. Natuke aega võttis ka pesemine, joomine ja pärast joomist hammaste loputamine. Märtsis olen aega kokku hoidnud sellega, et pole feisbukis käinud. Selle aja kokkuhoiu eesmärk pidi olema maletreeningu jaoks aja leidmine, aga maletreeninguni ma sellest hoolimata iga päev ei jõua. Rohkem olen tegelenud põhitöö ja füüsilise treeninguga. Põhitöö on õnneks malest huvitavam. Füüsilisel treeningul on ka maletreeninguga võrreldes eeliseid. Kuigi inimese juures pean mõtlemist füüsilisest jõust tähtsamaks, on suusatamisest olnud kergem kirjutada kui malest, sest see ei riku kellegi privaatsust. Mulle meeldib üksindus ja suusatada sain ma üksinda, samal ajal kui maleturniiridel peab kuulma rohkesti solvanguid. Kooliajal oli asi küll vastupidi, et maletrennis mind austati rohkem kui kehalise kasvatuse tundides, sest males võitsin osad inimesed ära, aga mõnel alal mitte kedagi. Aga ebaviisakuste vastu ei aita isegi võidud.

Püüdsin kala

Läksin juuksurisse. Juustelõikajat parajasti ei olnud ja hakkas kogunema järjekord. Mõtlesin, et varsti pean hakkama seletama, et mina ootasin esimesena. Aga kui juuksur tuli, kutsus ta ise mind esimesena. Olime joonistanud paberile maailmakaardi, mis sarnanes väga reaalse maailma kaardile. Hakkasin sinna meredele värve juurde joonistama, et näiteks ekspeditsioon läheb põhjapoolust avastama. Teised joonistasid ka värve juurde. Aga me ei seletanud üksteisele, mida kellegi värvid tähendavad.

*
Olime Läänemaal laagris. Lauri K. luges fašismi ajalugu. Ta küsis, mille lugemine mul praegu pooleli on. Vastasin, et ma loen ka fašismi. Lauri küsis, kui palju ma olen lugenud. Vastasin, et ainult kaks lehekülge. Lugesin nii põhjalikult, et rohkem polnud jõudnud. Üks buss sõitis mööda maanteed tee välimises servas, et vältida kokkupõrget vastusõitjatega. Lauri ja Jürgen mängisid malet. Küsisin, kas nad teevad terve päev maletrenni. Jürgen vastas, et ei, nad mängivad mõnuga. Minul, Tõnul ja teistel vanematel laagrisolijatel olid arvutid kaasas. Oli oht, et need varastatakse ära.

*
Seisin ühes rongijaamas ja tahtsin müia maleraamatut. Vene poisid imestasid selle üle. Sven küsis, kuidas saab nii väärtuslikku raamatut ära müia. See oli Suetini raamat. Mõtlesin, et ostsin selle Trohhalevilt viie euro eest ja edasi müün kümne euroga. Ütlesin, et see raamat on põhimõtteliselt sama kui Kerese maleülikool, ainult et Kerese stiil on vähem võõras. Tahtsin hakata püüdma kala. Järv oli nii rohtu kasvanud, et sinna sisse minnes oleks jalad kinni jäänud, aga kala püüda vast sai. Kohe kui ma õnge vette heitsin, tuli kala otsa. Mõtlesin, et osad kalad söövad teisi kalu, nüüd ma püian suurema kala selle kala peaga. Panin siiski konksu otsa pea asemel pea ja kere vahelise väiksema tüki. Enam uut kala otsa ei tulnud. Mõtlesin, et võibolla nüüd kalad hoiatasid kõiki teisi kalu oma keeles, et selle konksu otsast ei tohi midagi süia, sellega on üks kala tapetud. Tõmbasin konksu veest välja, et panna kalatüki asemel otsa saiaviil. Mõtlesin, et ma ei pane väikest saiatükki, vaid terve kannika, sellega püiab suurema kala. Või panen hoopis granaatõuna marja.

Teisipäev, märts 13, 2012

Nartsissisibulad


Võtsin fotoaparaadi ja ütlesin, et pildistan sibulaid, kuigi olen seda varem ka teinud. Ema vastas, et seekord ei ole tegemist sibulatega, vaid nartsissidega. Ütlesin, et hea, et ma teada sain, muidu oleksin võinud neid sööma hakata. Küsisin, kas isa on hoiatatud, et neid ei või süia. Ema vastas, et isa ise tõi need.

Kui tulin kirjandusmuuseumist koju, algas tugev rahesadu. Läksin selle eest kaubamajja varjule ja ootasin, kuni ta möödus. Kui koju jõudsin, tulid varsti külla Ann, Joosep ja Villem. Ann ütles, et nad nägid mind autoaknast, aga ei saanud peale võtta. Vastasin, et ma tahangi iga päev jala kõndida. Joosep ütles, et ta ei ole kunagi kassi näinud. Sellele vaieldi vastu. Villem ütles kõige rohkem sõnu anna-anna.

Uinakud venisid

Lugesin Heueri raamatut 1976. aasta taliolümpiamängudest. Heueri stiil oli täpselt nii hea, nagu ma olin kirjeldanud. Heuer kirjutas seal, et ta nägi unes, et minu isal sünnib ohtlik poeg, kes jätab võrrandist ühe elemendi välja. See oli kirjutatud aasta enne minu sündimist, aga see kirjeldas täpselt seda, milline ma olin praegu.

*
Mõtlesin, et täna ma ei kirjutagi blogisse unenäokirjeldusi, vaid selle asemel rubriiki "unenäoteooria", et nagu ma olen kirjutanud rubriigis "mõttekäik" nii, et üks mõte kasvab välja teisest, sama moodi hakkasin täna öösel nägema unenägusid, kus iga järgmine unenägu kasvab välja eelmisest.

*
Lamasin voodis ja lugesin füüsika käsiraamatut. Mait vaatas raamatusse ja ütles, et sellelt leheküljelt leiab isegi kasulikku. Sealt sai teada, et üks ühik on meeter sekundi ruudu kohta, aga teine meetri ruut sekundi kohta. Ütlesin, et ma ei mäleta, kas me füüsika eksamiks lugesime läbi kogu käsiraamatu või ainult eksamiprogrammis olevad punktid. Mait vastas, et vast ikka ainult programmi punktid. Ta lisas, et meie eksami põhirõhk oli mehaanikal. Mõtlesin, et see oli vist sellepärast nii, et mõeldi, et kes juba mehaanikast aru ei saa, sellele on elektrilised ja soojuslikud nähtused lootusetud. Tahtsin teha päeva jooksul palju lühikesi uinakuid. Aga need hakkasid venima oodatust pikemaks. Lõpuks ma ei teadnud enam, mis päev on.

*
Vaatasin Peedul metsa vahele viivat rada. Olin seda mööda kõndinud ringe, aga raske oli arvata, kui pikad need ringid õieti on. Ringi tegema oleks võinud minna ka praegu. Aga kartsin, et sel juhul võin kohata karusid.

*
Lugesin ühte raamatut. Seal kirjutati, millise maailmajao juures elab kui palju kalaliike, kuigi seda oleks võinud esitada ka ookeanide kaupa. Kõige rohkem kalaliike oli Aasias ja Aafrikas ja kõige vähem Põhja-Jäämeres. Ilmselt seal oli neid sellepärast vähem, et seal oli kõige külmem.

Esmaspäev, märts 12, 2012

Õhtust õhtusse

Kas jäätuvad teed või voolavad veed,
ikka joon igal õhtul teed.
Kui asjad on hästi, siis rahul on hing.
Uut ja vana toob päevaring.

Märts Tartus



Väljas on praegu palju sulaveelompe. Seda ma hästi ei usu, et sel talvel veel suusailma tuleks. Seda rohkem on võimalust jalutada. Täna näitas kraadiklaas kuus kraadi sooja, mistõttu läksin välja ilma mütsita. Aga hakkasin seda kahetsema, sest tuul puhus kõrvadele. Tagasi minna enam võimalust ei olnud, vaid ootasin bussi varjualuses. Pärast kõndisin koju tagasi jala ja ei pannud enam tuult tähele. Eile avaldasin blogis peegli abil tehtud pildi ja täna avaldan eile tehtud pildi, millel lombi pinnalt on näha peegeldust.

Pühapäev, märts 11, 2012

Keisrid hävitavad keeli

Saksamaal on olnud kaks Friedrich III nimelist keisrit - üks oli Saka-Rooma ja teine teise keisririigi keiser. Teises keisririigis keisrit Friedrich I ei olnud, vaid seda numbrit kandis Preisi kuningas. Kuigi kahes keisririigis on keisrite numeratsioon erinev, on vahel püütud näidata Saksa-Rooma keisririiki ja Frangi keisririiki ühe riigina, sest mõlemad pärisid keisritiitli Lääne-Rooma riigilt. Karl V oli nii suure numbriga sellepärast, et esimene oli Karl Suur. Esimene Saksa-Rooma keiser oli Otto I ja esimene Frangi keiser Karl Suur, kes krooniti aastal 800. Lääne-Rooma riik lõppes koolis õpitu järgi aastal 476 keiser Romulus Augustusega, aga teise arvestuse kohaselt aastal 480 Julius Neposega. Viimase nimetas Lääne-Rooma keisriks Ida-Rooma keiser. Julius Nepos asus tegelikult Dalmaatsias, mitte Roomas. Dalmaatsia asub Aadria mere idakaldal. Romaani keelkonda kuulus ka dalmaatsia keel, mis 19. sajandil välja suri. Praegu olemasolevatest keeltest on väljasuremisohus vähemalt pooled. Erinevate maailmajagude keeltest kõige väiksem protsent on alles Austraalias. Venemaal halvenes kahe rahvaloenduse vahel kõigi soome-ugri keelte olukord, aga paranes tatari keele oma. Samal ajal Eestis elavate tatarlaste hulgas on emakeelsuse protsent vähenenud. Venemaal tatarlaste arv jäi statistika järgi umbes samaks, sõjast hoolimata kasvas kõige rohkem tšetšeenide oma. Arvati, et osad varem tatarlastena registreerunud lasid ennast järgmine kord kirja panna baškiiridena.

Roheline pilt

Laupäev, märts 10, 2012

Kruvi klaasi

Olime oma endises koolimajas ja kõndisime trepist üles. Laest rippusid suured lumelahmakad. Kartsin, et kui need kellelegi pähe kukuvad, saab inimene surma. Püüdsin neid alla taguda hetkel, kui keegi nende all ei seisnud. Homme pidi olema koolipäev ja maja lapsi täis, siis võis oodata, et keegi saab pihta, kui ka seda seni juhtunud ei olnud. Viskasin jääpurika tükid trepivahest alla. Hüüdsin allkõndijatele, et seda ma ei tahtnud.

*
Tõusin hommikul üles. Pille tuli minu toa uksele ja ütles, et kas sa saad ühe kruvi seina keerata. Alles pärast Pille lahkumist märkasin, et teises voodis lamas Klaus. Küsisin, kummale meist Pille seda ütles. Klaus läks ja hakkas kruvi vannitoa ukse küljes olevasse klaasi keerama. Ta ütles, et auk on liiga väike.

*
Klaus tuli minu tuppa ja ütles, et ostis mulle ühe maleraamatu. Ta andis mulle raamatu Juhan Liivi ja Jaan Krossi seostest. Ütlesin, et olen ise sama raamatu ostnud. Kui Klaus oli läinud, vaatasin, et ma ei näe riiulis siiski sama raamatut, vaid teist selle sarja oma. Mõtlesin, et kuskil peaks sama raamat ka olema. Üks sarjas ilmunud raamat oli maleraamat ja teine mitte.

*
Henn näitas meile ühte maja, et sinna on tunginud võõrad. Tundus, et see oli meie Peedu suvila. Võõrad ütlesid, et vabandust, nad ei teadnud, et sellel majal on omanikud. Nad lahkusid. Seletasin Hennule, et ta on unustanud, et nüüd on suvilal uued omanikud. Henn vaidles vastu, et tal on kindlad andmed, et see kuulub meile. Ta käis vaatas kartulimaad ja ütles tagasi tulles, et meie kartulimaa on ka võõrad endale võtnud.

Esimesed Tudorid

Aastatel 1455-1485 peeti Inglismaal Rooside sõda. Sõjas olid vastatkuti Yorkid ja Lancasterid. Sõja lõppedes sõlmiti Yorkide ja Lancasteride vahel abielu ja üks abiellujatest Henry VII sai uue Tudorite dünastia esimeseks kuningaks. Henry VII järel pidi järgmiseks kuningaks saama tema poeg Arthur. Arthur sai nime legendaarse samanimelise kuninga järgi, kelle olemasolu ei ole tõestust leidnud. Ka kuningas Arthuri pealinna Cameloti puhul ei ole teada, kas see vastab mõnele reaalsele pealinnale või on täielikult väljamõeldis. Selliseid maid ja linnu, mille asukoht ei ole määratav, tunneb ajalugu teisigi - Atlantis, Eldoraado, budistidel Shambhala. Viimane on kuningriik, mille kõik elanikud on valgustatud. Camelot asus võibolla hoopis Walesi alal. Aga Walesi ega Inglismaa mõistet ei olnud veel tekkinud, vaid Arthur oli keldi kuningas, kes võitles Suurbritanniasse tungivate anglite, sakside ja viikingitega. Henry VII poeg Arthur kuningaks ei saanud, vaid enne ta suri. Surma täpset põhjust ei ole teada, aga oletatav on tuberkuloos. Tuberkuloosi suri vanasti iga seitsmes inimene. Tänapäeval sureb selle haiguse ravimata jätmisel 50 protsenti haigetest. Kõik, kes on jäänud tuberkuloosi, ei oska seda enda puhul kahtlustada, sest esialgu ei ole kannatused suured. Tuberkuloosi baktereid kandvatest inimestest enamus ei haigestu, aga ühel hetkel võib haigus ikkagi välja lüia, eriti HIV-nakkuse lisandumisel. Prints Arthuri surma tõttu sai kuningaks hoopis Henry VIII, kes oli tema noorem vend. Henryst oli üks õdedest ka vanem, aga sel hetkel ei olnud vist Inglismaal naistel troonipärimisõigust, kuigi hiljem on seal olnud ka kuningannadest valitsejaid. Kuna Henry VIII algselt ei pidanud trooni pärima, oli tema hariduses põhirõhk teoloogial. Võibolla tänu sellele ta tuligi mõttele katoliku kirikust lahku lüia ja rajada anglikaani kirik, kuigi ilma Lutheri eeskujuta ta poleks seda ilmselt siiski teinud. Henry VIII oli füüsiliselt tugev ja tegeles spordiga, muuhulgas tennisega. Jaan Kross Liivi sõjast rääkivas romaanis "Kolme katku vahel" ütleb, et sõna sport ei olnud veel olemas, aga Inglismaal sellega ometi tegeleti, seal vast seda sõna siiski tunti. Olümpiamänge peeti juba Vana-Kreekas. Mõni nähtus on ajaloos küll olemas olnud juba varem kui seda tähistav sõna. Henry VIII on tuntud veel selle poolest, et tal oli elu jooksul palju naisi. Üks naine oli tal Arthuriga ühine. See oli pärit Hispaaniast. Tema vanemad olid Fernando ja Isabella, kelle abieluga ühendati kaks väiksemat riiki ühiseks Hispaania riigiks. Seega olid Yorkide ja Lancasteride ühendajad ja Hispaania ühendajad perekondlikult lähedalt seotud.

Reede, märts 09, 2012

Eksam ootamatult vara

Kohtusin tänaval matemaatikaõpetajaga. Me hakkasime teist korda keskkooli lõpetama. Ütlesin, et see, mida me õpime, läheb uuesti meelest. Õpetaja vastas, et seda muidugi. Lisasin, et tahvlile vaatamisega oleks saanud korrata, aga tahvlile ma ei näe. Olin kogu aeg rääkinud, et ma ei lähe eksamitele. Aga nüüd ma tahtsin eksameid teha. Mõtlesin, et kuu aja jooksul jõuan kõik ära õppida. Olin eelmisel keskkooli lõpetamisel lahendanud ära kõik füüsika käsiraamatu ülesanded ja nüüd tahtsin samad ülesanded uuesti lahendada.

*
Feisbuk oli ülikooli raamatukogu. Mõtlesin, et siin on kõik programmeeritud nii, et oleks võimalikult ahvatlev. Üles viivad trepid, et tekiks tahtmine järele vaadata, mis trepist üleval on. Muidu otsest vajadust niimoodi programmeerida ei olnud. Siin käis palju rahvast, sest seina ääres oli pood, kust kõik ajalehti ostsid.

*
Mina lõpetasin teist korda keskkooli ja vennad põhikooli. Olin mõelnud, et jõuan kuu ajaga kõigiks eksamiteks õpitud. Aga nüüd mõtlesin, et kuigi viimane eksam on kuu aja pärast, on teised varem. Ma ei teadnud täpseid kuupäevi, aga kahtlustasin, et mõnega võib kiireks minna. Vendadel oli lõpukirjand juba täna. Küsisin neilt, millal minu oma on. Nad vastasid, et homme. Küsisin, miks keegi mulle seda öelnud ei ole. Ma olin enne lõpukirjandit halvas seisundis, sest proovikirjandi olin saanud kahe. Kahe olin saanud küll ainult sellepärast, et kirjand oli liiga lühike. Mulle polnud öeldud, et ta peab olema sama pikk kui lõpukirjand. Aga lõpukirjandi mahu täis kirjutamisega vast eriti suurt probleemi tekkida ei saanud, sest nüüd mul oli parem fantaasia kui esimesel keskkooli lõpetamisel. Ainult et mul võis grammatika nüüd halvemini meeles olla, eriti kokku ja lahku kirjutamine. Oleks vaja olnud sõnaraamat läbi lugeda, aga seda ma teha ei jõudnudki, kui eksam oli juba homme. Siis oli võimalus mõelda välja selline sõnastus, mille õigekirjas ma kindel olen, nagu olin teinud esimesel lõpetamisel, aga seda ma enam teha ei viitsinud. Hakkasin lugema kirjandiõpetuse õpikut, mille olin ükskord juba läbi lugenud.

Tugevad vastased

1. Peebo 6,5 p.
2. Okas 5,5
3.-4. Seljodkin, Metsoja 4,5
...
9.-13. Runnel jt. 3,5
...
20 osavõtjat, 15 minutit, 7 vooru.

Raidväli-Runnel 0:1
Runnel-Ivainen 1:0
Okas-Runnel 0:1
Peebo-Runnel 1:0
Runnel-Tätte 0:1
Runnel-Seljodkin 0,5:0,5
Metsoja-Runnel 1:0

Mängisin kõigi esinelikusse tulnutega ja kõigiga, kes on minu teada olnud meistrikandidaadid. Omaette saavutuseks pean seda, et eelmise turniiri neli viimast mängu ja tänase kolm esimest andsid kokku seitsmepartiilise võiduseeria. Kaotada ei olnudki igas mõttes halb, sest võidud suurendasid ja kaotused vähendasid närvipinget.

Neljapäev, märts 08, 2012

Erinevad kiirused

Kosmiline kiirus on väiksem kui maine välgukiirus. Kui kosmilist millegi hästi suurega seostada, siis suur on kosmiline avarus. Praegu tegelen sellise autoriga, kellele paistab meeldivat avarus, aga mitte kitsad kohad. Ennast ma selle koha pealt nii hästi iseloomustada ei oska. Mulle meeldib nii kodu kitsastes ruumides kui ka vaade merele. Kui viimati merd nägin, siis olin pettunud, et ta ei jätnud enam nii suurt muljet kui vanasti. Kui vastaskallast ka natuke näha on, siis tundub vast veekogu suuem, sest näeb, kui kaugel väiksed objektid on. Ükskord mind nimetati ühe artikli kommentaarides tähenärijaks ja väideti veel, et ma närin tähte alati. Teine kommenteerija vaidles sellisele ettekujutusele vastu. Kui tegeleda malemänguga, siis peab olema ruudunärija. Aga minu mängu viga on olnud, et ma olen olulisi ruute kahe silma vahele jätnud. Edukaks mängimiseks peab olema ülevaade kogu malelauast. Viimasel turniiril mängisin küll edukalt, aga mitte esikoha vääriliselt. See nädal oleks olnud kord mängida teises klubis, aga seda ma ei teinud. Algul mõtlesin, et ma ei lähe sinna, sest pika mõtlemisajaga turniiriks on parem treenida pikema mõtlemisajaga klubis. Siis mõtlesin, et lähen ikka, kui ma tiitlivõistlusteks liiga tõsiselt valmistuma hakkan, siis on tulemus, et ma ei saa lihtsalt magada ja see rikub mängu ikkagi ära. Aga lõpuks jätsin eilsele turniirile minemata selleks, et saaks pead pesta ja täna juuksurisse minna. Juuksuris käisin ka ära. Juuksur alustas tööd sellest, et kohendas minu kampsuni kraed. Talvel sinna minnes võib rahulikult kampsuni selga panna. Suvel oli natuke imelikum, kui juuksuri juurde minnes panin külma kartes teksajaki selga, kuigi samasuguse ilmaga niisama jalutades oleks sellega palav olnud. Täna jäid ära nii pikk jalutuskäik kui ka suusatamine. Suusatama ei läinud ma sellepärast, et tahtsin anda peopesale aega paraneda. Seetõttu sõitsin trenažööriga tavalise ühe kilomeetri asemel kolm. Kui lumi ära sulab ja suusatada pole enam mingit võimalust, mõtlen hakata sõitma trenažööriga kuus kilomeetrit korraga nagu vanasti. Täna ma veel sõidu pikkust ühe korraga kuuekordistama ei hakanud. Kui ma vanasti kuus kilomeetrit sõitsin, siis pidin pärast seda ka pesema, aga kolme kilomeetriga polnud veel vaja. Ma ei püüdnud ka maksimaalselt kiiresti sõita. Vahel üks kilomeeter on rohkem hingeldama võtnud.

Praegusest ajast

Päike paistab märtsikuus,
nüüd on märtsilaulud suus.
Veebruaris paistis ka.
Valge õhk ja valge maa.

*
Kurvana algab päev,
kui ma ilusat und ei näe.
Rõõmustan millestki muust,
elu koosneb veel meest.

Kolmapäev, märts 07, 2012

Kosmoses on asjad teisiti

Kosmoses peaks olema valgem kui maa peal, sest atmosfäär ei lase ilmselt kogu valgust läbi. Aga pildid kosmosest seostuvad rohkem sellega, nagu seal oleks pime. See tuleb vist sellest, et kosmos on nähtav öösel ja kosmosepildid on ööpildid. Öösel on pime ja päeval oleme pimestatud. Kuigi päikeseplekke ei ole sellepärast palja silmaga näha, et päike pimestab, on veel vähem kuulda teiste tähtede plekkidest, mis vähem pimestavad. Luuresatelliitidele peaks kasuks tulema pilvede puudumine. Pilvikute kasvule mõjuvad pilved hästi. Täna oli lõunasöögi ajal laual marineeritud seeni. Kartuleid tundus olevat liiga vähe, aga teised ei tahtnudki nii palju kui mina. Isa oli hommikusöögi ja lõunasöögi vahel tatrapudru ära söönud. Tatrapuder oli hommikusöögiks, aga mina seda ei söönud, sest oli veel Klausi sünnipäeva torti. Klausi sünnipäeval värvis Tõnis suurema osa paberist vesivävidega roheliseks. Värvimata jättis ta need kohad, kuhu mina olin midagi teinud. Aga kui mina olin maalinud päiksele kiired, siis Tõnis tegi kiired rohelisega üle, kuigi ei puutunud päikse keskosa. Pärast seda tahtis ta, et ma madalamale uue päikse teeks. Uuele ma ei hakanud kiiri tegema. Mõlemad päiksed tegin kollase värviga. Kui oleks mõelnud, et madalam päike on loojuv, siis oleks selle saanud teha ka punasega. Kosmoses vist loojuv päike punane ei ole. Või võibolla juba ise Maa atmosfäärist väljas olles näeb loojangut ikkagi läbi atmosfääri. Ükskord vist vaieldi, kas MRP järgi kuulus Eesti Nõukogude Liidu mõjusfääri või huvisfääri. Kes nimetavad pakti Stalini-Hitleri paktiks, peaksid kasutama lühendit SHP. Aga sellist nimetust kasutatakse rohkem võõrkeeltes. Kuigi võõrkeeltest osades tuleks lühend ikkagi sama. Ühes unenäos heideti mulle lühendite kasutamist ette ja ma väitsin, et enam ma seda ei tee. Keemia tundides oli ärkvel olles vaja, et ei oleks tuttav mitte ainult keemiline ühend, vaid ka selle lühend. Seda on ristsõnades ka vaja. Kuigi ristsõnades on küsitud elemente, mitte ühendeid. Aga ma pole neid ammu lahendanud ja ei tea täpselt, mida seal vahepeal küsitud on. Neid ühendeid, milles numbrit ei ole, saaks küsida. Ja saaks küsida ka numbrit sisaldavat, kui kirjutada number sõnaga.

Fotode vaatamine ja varjamine

Nägin B-klassi pilti. Ütlesin, et kuigi ma pole seda fotot varem näinud, tunnen sealt mitu inimest ära, sest nad käisid hiljem C-klassis. Kairi oli kõige ees nagu tavaliselt. Kairi ja Egle olid kahel pool õpetajat. Tundsin ära ka Lauri H. Aga neid, kes oleks võinud olla Peeter, oli kolm tükki, kuigi olla sai ainult üks. See foto oli toodud Grenzsteini raamatus ja Grenzstein tõi ära ka pildilolijate nimed. Aga need olid läinud ühe võrra nihkesse, nii et suurem osa nimekirjast oli vigane. Kirjutasin selle siiski täpselt sama moodi ümber. Ma teadsin omast käest, et oli eksitud ka nende fotode allkirjadega, kus mina peal olin. Tõin köögist klaasi ja lasksin sellesse tagumises vannitoas vett, et seda suures toas jooma hakata. Alles suurde tuppa jõudes märkasin, et olin võtnud hiigelsuure klaasi. Vesi läks kohe vaiba peale ümber. Mul õnnestus osa sellest klaasi tagasi tõmmata. Riinu oli mitmel fotol. Riin tuli uksest sisse. Kui saabus Lauri N., näitas ta, et tal on alles suvise kokkusaamise toit. Ütlesin, et mul on selle toidu kohta foto ka alles. Foto tegemise ajal oli toit veel natuke teist värvi kui praegu. Klassiruumi tuli üks õpetaja ja küsis ühelt õpilaselt, kas see saab talle näidata ühte taime. See oli püha taim, aga õpetaja tundis seda hoopis maitseainena ja oli sellepärast huvitatud. Ma ei tahtnud enam kellegagi rääkida. Iga kord, kui ma laskusin vaikimisse, pääses võidule Riinu tõlgendus minu kohta. Tristan hakkas oma fotoaparaadist fotosid näitama. Tahtsin ka näha. Aga raske oli vaadata, kui aparaat oli Tristani käes. Ütlesin, et mina enda tehtud fotosid kellelegi ei näita. Mul ei olnud seal küll midagi sellist, mida varjama peaks, aga ma ei tahtnud näidata.

Teisipäev, märts 06, 2012

Vähem und, rohkem meetreid

Täna öösel magasin neli tundi. Magama läksin pool kaks ja ärkasin umbes pool kuus. Kui ärkasin, siis naabritel televiisor või raadio mängis. Kui lihtsalt vahel uni vara ära läheb, siis sellega võiks veel leppida, kuulates vaikust või lindude hääli, aga televiisor rikub öö meeleolu ära. Ma ei mäleta, kas see oli täna öösel või natuke varem, kui magama jäämise hetkel hakkas ka kuskilt muusikat kostma. Täna nägi päevaplaan ette suusatamist. Aga ma polnud kindel, kas magamatuna on hea sõitma minna, eriti kui igasugu kohtades käis valuhooge. Teiselt poolt füüsiline liikumine on üks une peletajaid. Tegin lõunauinaku, mille ajal ma päris magama ei jäänud, jõin ravivat kummeliteed ja ootasin, millal lõunauinaku järel rohkem ärkan. Siis läksin suusatama. Kraadiklaas oli langenud eelmise korra soojemalt ilmalt miinus kolmele, aga lund ei ole juurde sadanud. Esimene ebameeldivus oli trepikojas, kui lõin järjekordselt suuskadega vastu seina. Ma pean meeles pidama, et läbi trepikoja minnes peab suusa ette sirutatud osa olema pikem kui taha sirutatud, et näeks, kuhu ta liigub. Teine ebameeldivus oli üle autotee minekul, kui üks auto lasi signaali. Mõtlesin, miks ta seda tegi, kas ta arvas et seal pole ülekäik lubatud. Jõudsin oletusele, et kuigi olin eelmisel rajal peatunud ja seega ise autole ette ei jäänud, ei kontrollinud ma võibolla, et suusk ette ei jääks. Igatahes kui magamatud juhid teevad rohkem avariisid, siis ilmselt kehtib sama jalakäijate kohta. Suusatama hakates ebameeldivusi ei olnud. Suusk tegi küll jää peal vahepeal kahtlast häält, aga sõitu see ei takistanud. Kui kodust väljumisel olin mõelnud, et kahtlase enesetunde tõttu pean täna sõitma vast kahe ringi asemel üks, siis kuna sõidu ajal kõik ebameeldivad tunded lõppesid, sõitsin hoopis talve uue rekordi, et ühe sillani jõudsin kaks ja teiseni kolm korda. Kui eelmine kord olin sõidu kahelt ringilt edasi pikendamisest loobunud algava väsimuse tõttu, siis täna sõitu lõpetades mingit väsimust ei olnud. Aga kolme ringi ma ei hakanud sõitma, kuna kodust väljumisel oli hakatud juba lõunasööki valmistama. Et ma täna varem ärkasin ja seetõttu lõunauinaku tegin, jõudsin suusatama hoopis tavalisest hiljem. Kui tuppa tagasi jõudsin, oligi teistel juba söödud. Toas märkasin veel ühte ebameeldivust - suusakepp oli hõõrunud käe katki rohkem kui varasematel kordadel, nii et nahk ripendas. Ema ütles, et tal juhtub seda maad kaevates. Küsisin, kas see valutama ka hakkab. Ema vastas, et tavaliselt ei hakka. Eelmine nädal tundis üks mees huvi, kust mul on suusakepp kätt hõõrunud. Kui näitasin, ütles ta, et see on tavaline koht, sest see on rihma koht. Pärast seda pole ma rihma ümber käe panna proovinudki, kui see pealegi viimati pannes ei tahtnud kinni püsida. Aga nagu näha, rihmast loobumine hõõrumisest ei päästnud. Tegelikult ei ole see uudis, sest sulgpallireket on mul ka kätt katki hõõrunud, kuigi siis oli erinevus, et ei olnud kinnast käes. Tänasega sai täis kahekohaline arv suusatamisi talve kohta. Kui üks kord veel käiks, oleks kõik vahelejäänud aastad ühe korraga kaetud.

"Valge krae"

Paul Viiding. "Valge krae". (Eesti novellivara). Tallinn 1987. 224 lk.

Selle raamatu novellid on reastatud kronoloogiliselt, ja sisu järgi võib nad jagada nelja perioodi. Esimene periood on, kui tegelaste elu sisu on sarnaselt sama autori "Elu aseainele" kohvikus logelemine. Teine periood mahub samuti Eesti iseseisvusaega, aga novellide teemad on muutunud mitmekesisemaks. Kolmas periood on stalinistlik, kus küll hea tahtmise korral võiks ridade vahelt leida stalinismi kriitikat, aga lugemine läheb ebameeldivamaks. Viimane novell mahub Hruštšovi sula aega ja selle teema läheb jälle natuke avaramaks. Kokkuvõttes on esimese ja kolmanda perioodi näol tegemist kriisiga ja mõlemale järgneb avardumine. Kuigi asju võiks näha ka natuke teisiti, sest tegelikult ka teise perioodi novell diktaatorist räägib Euroopa poliitilisest kriisist, kuigi see ei laiene kirjanikule endale. Kas perioodide iseloomustus laieneb ka sellest raamatust välja jäänud loomingule, ei ole muud lugemata näha. "Elu aseaine" ilmus tegelikult teise perioodi novellide ajal, kuigi sisu poolest sarnaneb ta esimesele perioodile. "Elu aseaine" meeldis mulle novellidest rohkem. Peapõhjus paistab olevat suurem maht.

Esmaspäev, märts 05, 2012

Nuusutage tuult

Juunikommunistid olid need, kes astusid kommunistlikkusse parteisse juunipöörde ajal, ilma seal varem olemata. Poliitikas on põhimõttelagedust ja tuulenuusutamist hukka mõistetud. Aga ka riietusega on nii, et inimene võib hakata kandma riideid, mida ta varem poleks mingil juhul selga pannud, kui need lähevad moodi. Halvustada võidakse hoopis selle eest, et inimene ei lähe moega kaasa. Miks siis riietumise küsimuses ei või eluaegseid põhimõtteid olla? Moehaige ei ole tegelikult igas mõttes tuulenuusutaja, sest ta ei pane tuulise ilmaga soojalt riidesse, kui talle eeskujuks olevas soojema kliimaga riigis on moes õhemad riided.

Katusel luuramas

Kirjutati, et kuigi Euroopa riigid on nüüd poliitiliselt tugevamalt integreerunud, toimub samal ajal sotsiaalne desintegratsioon. Võrguühenduse saamiseks tuleb nüüd oodata, sest elekter ei voola enam nii hästi. See tuli arvutivõrgu ülekoormatusest. Elektri kokkuhoidmiseks taheti võtta vastu seadus, et teises riigis asuvat muusikavideot ei tohi vaadata. Mina olin alles hiljuti muusikavideote vaatamist alustanud. Üks pood seadis oma ruumides üles küsitluse, kes on selle seaduse vastuvõtmise vastu. Juures oli ka näidismuusikavideote vaatamise võimalus. Oli selge, et seadus hääletatakse maha. Aga selle poolest, et elektrit oli tõesti vaja kokku hoida, oleks ta kasulik olnud.

*
Mõtlesin blogis kirjutada, et ma mäletan, nagu oleksin ükskord näinud unes, et läksin koos Erikuga kesklinna lastepolikliiniku katusele luurama. Seal katusel käib veel praegugi inimesi peidus. Aga lennukiga üle lennates oleks neid näha. Sealt katuselt vaatasime, kuidas bussijaama jõudis buss number 18, mille pealt tulnud Ivar läks üle Raekoja platsi kooli. Tema möödumist nähes läksime teda jälitama, et ise ka kooli jõuda. Selleks, et õigeks ajaks katusele jõuda, olime sõitnud bussiga number 14, mis peatus sellises kohas, et selle peale sai mõlema kodust minna, nii et me kokku saaksime. Eelmisel päeval olime teinud ettevalmistusi ja küsinud bussijaamast busside 18 ja 14 aegu. Meie klassile pandi köied kaela, et meid üles puua. Esimese poomispäeva lõpus küsis üks tüdruk, millal poomine mõjuma hakkab. Üks poiss vastas, et suremisprotsess algab juba esimesel päeval. Tüdruk tegi pettunud näo. Poiss parandas, et tegelikult enne kahe päeva möödumist ei juhtu midagi. Kutsusime pooja ja ütlesime, et maksame talle raha, kui ta meil köied kaelast võtab. Ta võttiski. Pärast seda ütlesime, et tegelikult me raha ei maksa, poomisest pääsemiseks on valetamine lubatud.

*
Olime ühes majas laagris. Üks poiss ütles, et inimene võib ennast malega piinata, aga ta ei tohi igavat malet teistele peale suruda. Vastasin lausega, kus nimetasin malet tüütuks. Siis mõtlesin, et ise ma panin maleraamatu pealkirjaks "Igavene tuli". Või mind vabandas see, et see ei olnud minu enda väljamõeldud. Poisid tahtsid hakata mängima kitarri. Selleks panid nad kitarrile traati juurde. Ütlesin, et õige jah, nii ka tehakse. Poisid tahtsid hakata mängima pingpongi. Selleks tahtsid nad pingpongilaua ümarakujuliseks saagida. Minu meelest sai kandilise laua peal ka mängida. Poisid tegid õige kujuga asja järgi lauale joone, kuidas seda saagida. Mõtlesin, et mul oleks tööõpetuse tunnis tööd paremini välja tulnud, kui mul oleks olnud meeles õpetus, et enne saagimist pliiatsiga joon tõmmata. Toomas tahtis hakata panni peal ühte toitu tegema. Ta ütles, et sibulat on vähem alles kui ta arvas. Ütlesin, et mina sõin seda. Parandasin, et vabandust, ma sõin pipart, mitte sibulat. Ma olin öösel kaua maganud ja hoidsin ka päeval unisuse tõttu silmi kinni. Toomas ütles, et täna on neljapäev, see on laagri eelviimane päev. Küsisin, kas me paneme siis voodiriided juba täna kokku. Selleks, et seda teha, pidin ma ärkama. Hakkasin ringiratast lendama. Ütlesin, et varsti ma ärkan, sest lendamine algab unenägudes enne ärkamist.

Pühapäev, märts 04, 2012

Sõit päikses

Viimati suusatamisest kirjutades arvasin, et see võis olla talve viimane sõit, sest oli lubatud suurt sula. Aga pärast seda lubati hoopis, et märts tuleb tavalisest külmem. Nii palju külma pole tulnud, nagu on ennustatud, aga täna veel suusatada sai. Majast väljudes oli kraadiklaasi näit tõusnud pluss ühele, aga lume ja jää järgi ei olnud aru saada, et soojakraadidega tegemist oleks. Täna oli rada selle talve kõige libedam. Kui kõndimist libedus aeglustab, siis suusatamist ta kiirendab. Hoog läks nii suureks, et vahepeal polnud seda juurde tõugata vajagi. Paar korda komistasin, aga ei kukkunud. Selle poolest on suusatamine tänavu osutunud isegi kõndimisest ohutumaks, et kui kõndides olen üks kord kukkunud ja seejuures veel trepil, siis üheksast suusatamisest ühelgi kukkunud ei ole. Kõndimiste arv on küll palju suurem ja sellega on ka tõenäosus suurem. Täna oli suusarada justkui samas kohas kui varem, aga postid ja puud tundusid olevat talle lähemale tulnud. Esimest korda puutusid peenikesed puuoksad mulle kaks korda vastu nägu. Aga kuna sõitsin neist mööda neli korda, siis kaks korda jätsid ka puutumata. Tänane suusatamine erines teistest selle hooaja omadest selle poolest, et kui seni on mulle ainult vastu suusatatud, siis täna sõitis keegi esmakordselt minu ees ja sai kiirusi võrrelda. Pool ringi olid sõidukiirused umbes ühe suured, nii et vahe vahepeal suurenes ja vahepeal vähenes. Mõtlesin, et maha jääda on parem kui järele jõuda, sest mööda minna oleks ebamugav. Suusatasin pikkuse poolest kaks ringi, nagu eelminegi kord, kui sellise pikkuseni välja jõudsin. Mõtlesin, et kui nii hea libisemine on, peab seekord sõitma kolm. Aga just sel hetkel, kui oleks alanud kolmas ring, tundsin ühes jalas esimest korda väsimust. Et ma ei tahtnud seda süvendada ja eessõitjaga oli ka vahe suurenema hakanud, siis lõpetasin. Tuppa tagasi jõudes vaatasin kella pealt, et väljumiseks valmistuma hakkamisest on möödunud üks tund. Pärast seda kulus veel pool tundi pesemisele ja riiete vahetamisele. Õnneks olen kõigil neil päevadel, kui suusatamine on plaanis olnud, ka suusatamiseks sobivas vormis olnud. Eile hommikul ei olnud, vaid ravisin ennast kummeliteega. Kuna õhtul oli veel Klausi sünnipäevapidu, siis kartsin, et hapukapsas ja teised peotoidud võivad veel seisundit halvendada. Aga seda ei juhtunud, vaid peotoitu süies hakkas hoopis parem. Seevastu Klaus rääkis, et tema ei saa köha tõttu trenni teha.

Rongipeatus keset metsa

Ma ei saanud ülikooli soovitud teaduskonda sisse. Siis tuli proovida midagi muud. Hakkasin kõndima arstiteaduskonna hoone suunas. Selle lähedal seisis kiirabiauto ja auto taga lamas verine mees. Et auto ja lamaja olid lähestikku, siis oli ilmselge, et eesmärk oli vaadata, kuidas möödakäijad lamajat nähes reageerivad. Seetõttu ei läinud ma üldse lamaja juurde, vaid küsisin otse autojuhilt, kas siin testitakse möödakäijaid. Minu tähelepanelikkuse tõttu küsis autojuht vastu, kas ma soovin arstiteaduskonnas õppida. Vastasin, et seal võiks ka õppida. Aga mõtlesin, et seal õppides võin näha vaatepilte, mis mulle halvasti mõjuvad. Kõige parem oleks õppida psühhiaatriks, sest psühhiaatria tegeleb inimese sisemusega ja sellest võib enda ravimiseks kasu olla. Ma olen psüühiliselt haigest psühhiaatrist lugenud. Kiirabiautojuht küsis mult, et ma nimetaks mõne oma keskkooli lõputunnistuse hinde. Ütlesin, et kirjand oli mul viis. Autojuht pani seepeale selle hinde aparaadi peale ja vaatas, mitmendal kohal ma sellega oma kooli lõpetanute hulgas olen. Läksime majja sisse. Seal paluti mul kirja panna oma sõnavara elemente mida Krister ei kasuta. Mõtlesin, et selliseid sõnu on raske leida, sest Krister paneb kindlasti kirja täpselt samad. Hakkasin panema sõnu kirja ilma pikalt mõtlemata. Ühe sõnana panin kirja "porgand", mõeldes, et seda vast Krister ei pane. Ema rääkis, et isa avaldab 15 sõna ajaühikus ja saab selle eest ka raha. Seletati, et isat avaldatakse sellepärast, et ta on vana autor. Isa ütles, et tegelikult teda palju ei ilmu.

*
Sain tagasi inglise keele kontrolltöö. Olin selle eest saanud kahe. Aga õigeid vastuseid oli üsna palju ja õpetaja oli mul punkte alla võtnud mõttetutest kohtadest. Iga valesti kirjutatud tähe eest oli üks punkt alla läinud. Olin arvutuste tegemiseks kirjutanud paberi peale ristimärke ja iga sellise märgi oli õpetaja lugenud veaks. Samuti oli ta veaks lugenud iga paberile tehtud täpi. Oli tulnud kirjutada kolm eestikeelset sõna, millest igas ühes olin ma kogemata ühe tähega eksinud. Kõik need eksimused oli õpetaja vigadeks lugenud. Kirjutasin endale rohelise pastakaga punkte juurde. Ütlesin õpetajale, et on absurd selliste asjade eest punkte maha võtta, ma tean, kuidas neid sõnu õigesti kirjutatakse, tähed jäid juhuslikult vahele. Kui ta mu hinnet ei paranda, siis ma kaeban direktorile ja õppealajuhatajale ja kohtusse. Üks õige vastus annab 20 punkti ja sellega võrreldes on maha lahutatud punktide arv tühine ja ei tohiks nii palju hinnet mõjutada. Õpetaja küsis, mis hinnet ma saada tahan. Vastasin, et nelja. Õpetaja ütles, et hea küll, ta paneb mulle kolme miinuse. Vastasin, et sel juhul ma kuskile kaebama ei lähe, aga lähen teise õpetaja rühma, sest teised panevad paremaid hindeid.

*
Helmi pani poest toodud asju lauale. Need olid kõik väga isuäratavad. Helmit nimetati heaks perenaiseks. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et kuigi ta on vähe koolis käinud, oskab ta poest osta alati kõige paremad asjad, mille müügil olekut mina tähelegi ei pane. Tahtsin talt mõned asjad osta. Tahtsin osta magusaid kukleid ja jogurtit. Jogurtipakk oli juba avatud ja sealt oli joodud. Seetõttu ei hakanud ma võtma olemasolevat pakki, vaid kallasin endale teise pakki osa jogurtit ümber. Palusin see ära kaaluda, et saaks maksta kaalu järgi. Mõtlesin, et kotis võib lahtine jogurt laiali minna.

*
Olin lubanud, et ma kuu aega feisbukis ei käi. Aga läksin sinna juba ühepäevase pausi järel. Juba ühepäevase pausi järel tundus seal kõik ilusam kui varem. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et ma pole siia täna ise midagi kirjutanud. Kui ma kirjutaks, siis hakkaksin võrdlema enda ja teiste laikide arvu. Hakkasin juba kirjutama, aga siis tuli meelde otsus praegu feisbukki mitte kasutada ja panin selle kinni.

*
Läksin rongi peale. Vanaema ütles, et nüüd on kogu meie pere jälle koos. Aga mina mõtlesin, et võibolla teised peavad mind kadunuks, sest ma ei olnud nende juures.

*
Mulle tuli meelde valem, mille järgi Tallinas raudteejaama üles leiab. Seal, kus ristuvad kaks sarnase nimega tänavat, on kino Kosmos, mille nime tähendus on nende tänavate nimede omade vahepealne. Ja kino Kosmos juures on raudteejaam, mis tähendab, et sealt ei stardi kosmoselaevad, vaid rongid. Sinna minna on lühike maa. Kui ma raudteejaama üles leian, saan raudtee järgi minna järgmisse kohta. Ainult et kui ma hakkan minema mööda raudtee äärset tänavat, võib see tänav märkamatult raudteest eemalduda. Teine võimalus on minna mööda raudtee rööpaid, aga see võimalus hästi ei sobi.

*
Sõitsin rongiga Peedu poole. Olin ükskord läinud üks peatus varem maha ja kõndinud Peedule jala, et oleks pikem jalutuskäik. Teised olid näinud, et rong jõuab kohale varem kui mina ja olid muretsema hakanud. Aga siis olin mina ka kohe jõudnud. Täna läksin maha kaks peatus varem. Aga nägin, et olin väljunud keset metsa, kus ei olnud raudtee ääres mugav kõndida. Mõtlesin, et miks siin siis peatus on. Siis nägin, et teiselpool raudteed on puude taga mõned majad ja nende juures läheb tee.