Esmaspäev, oktoober 31, 2011

Padjamustrist toidulaud

Täna mängisin Tõnisega esimest korda kulli. Küsisin, kas ta kulli on mänginud. Ta ütles, et ei ole, ja ma õpetasin. Mängisime seda rohkem naljamänguna.

Mängisime ka söömist ja joomist. Näitasin, et mustriga padi on kaetud laud, kus on taldrikud, jooginõud, keskel kauss, noad, kahvlid ja lusikad ning sinep.

Joonistasime nii, et Tõnis ütles mulle ette, millise pliiatsiga ja mida joonistada tuleb ning mis värviga ja kui palju värvida. Pidin joonistama päikseid, mammusid ja nägu. Minu joonistatud näol oli Tõnise arvates suu rõõmus, aga silmad kurjad. Et nad enam kurjad ei oleks, tuli neid värvida.

Tõnis ütles, et ta tahab "valemängu", mispeale andsin talle malelaua ja Tõnis pani kõik nupud ruutudele, küsides nuppude ja nende osade nimesid. Ühest komplektist nuppudest jäi talle väheks ja ma andsin teise lisaks. Hiljem leidsin klotsikastist ka kunagi kabenuppudena kasutusel olnud puunuppe ja näitasin esimest korda, et need saab ka malelaua ruutudele panna.

Tõnis tahtis järjekordselt üleskeeratava mängukonna hüppama panemist. Ta tahtis, et ma ise kaasa hüppaks, nagu olin ükskord ammu teinud.

Kui näitasin fotoaparaadist fotosid, soovis Tõnis, et ma pildistaks ka Mõmmit. Küsisin, kuhu Mõmmi pildistamise ajaks panna. Tõnis soovis, et Mõmmi istuks raamaturiiulis raamatute ees. Hiljem ütlesin, et me pole täna veel klotsidega mänginud. Soovitasin ehitada Mõmmi ümber maja. Mina kujutasin ette, et laduda Mõmmi ümber sirged müürid, aga Tõnis ehitas ümber Mõmmi hoopis tohutu klotside kuhja, milleks kulus enamus klotse. Tegin Mõmmi majast ka foto. Tõnisel lasin valida, kui palju digiaparaadis selle jaoks vaadet suurendada. Mõmmi maja ehitamine oli viimane mäng, milles mina osalesin. Pidin minema arsti juurde. Tõnis soovis, et ma ei läheks, kuna ta üksinda kartvat. Aga pärast kuulsin, et ta olevat tegelikult pärast minu lahkumist tükk aega üksi mänginud, nii et vanaema sai kõrvaltoas arvutiga töötada.

Varasemal kellaajal uurisime pikalt vana arvuti klaviatuuri. Tõnis küsis tähtede nimesid. Loetlesin suurema hulga sõnu, mis mingi tähega algavad. Tõnis kasutas klaviatuurinuppe ka raadionuppudena, öeldes, mis laulud kõlama hakkavad. Laulsime mõned enda väljamõeldud laulud.

Kui ma koju tagasi jõudsin, Tõnis parajasti magas. Kui ta äratati, pidi ta lahkuma. Uksest väljudes ütles ta, et läheb tööle.

Eksamiks pildi kujunemine

Õppisin ülikooli ajalooeksamiks. Ma ei lugenud otseselt selle eksamiga seotud osa, vaid lihtsalt ajalugu. Lootsin, et kui ma võimalikult palju ajaloo kohta loen, tekib mul vajalik pilt. Aga eksamini oli jäänud ainult kaks päeva ja selle ajaga ei oleks kõike loetud jõudnud. Isegi olin ma valmistunud üheks eksamiks üle poole sessiooni ajast. Kõikideks teisteks eksamiteks valmistumiseks jäi kokku vähem aega. Lugesin, milliseid teoseid Marx oli kirjutanud. See nimekiri oli koostatud seisuga, kui tema tegevus ei olnud veel lõppenud ja kõige tähtsamad teosed olid veel kirjutamata. Üks raamat oli "Kogu tõde mammutitest". Teine oli uurimus unenägude kohta. Marx oli kõigepealt kogunud kokku 1000 unenäokirjeldust ja seejärel nende kui terviku kohta järeldusi teinud. Kuna ta oli esimene unenägude üleskirjutaja, siis tal tuli nende kirjeldamiseks alles meetod leida. Minul oli selle poolest lihtsam.

*
Oli esimene september. Me olime kooli lõpetanud, aga meil pidi toimuma täna koolimajas klassi kogunemine. Esimesena nägin Arieli, kes jäi nagu minagi fuajees seisma. Saabus veel mitu klassikaaslast, kes kõik seisid ühekaupa. Lõpuks üks ütles, et kellegagi rääkida ei ole. Selle peale ütlesin mina, et siin on juba mitu inimest, see ongi kogunemine. Läksime kõik koos ruumi 102. Seal olid esimesse klassi minejate jaoks laudadel õpikud ja töövihikud. Mulle tuli meelde, et erinevalt eelmisest korrast ei ole ma seekord koolimaja kasutamise eest maksnud. Lepingut ei olnud sõlmitud. Aga me võisime öelda, et vaatame niisama majas ringi.

Pühapäev, oktoober 30, 2011

Harjutades harjub

"Ajaloolise Ajakirja" ingliskeelses artiklis on kasutatud märki I. Esimesel silmapilgul tundus, et kasutatakse sõna mina, aga see osutus hoopis rooma numbriks. Koolis õpetati, et rooma numbri järele punkti ei panda, sest rooma number tähendab juba ise järgarvu. Aga Grenzsteini artiklites on pandud. Rooma kohta kirjutas Grenzstein, et jesuiitidel on seal kuju, millel Lutherile ja Calvinile saab osaks karistus. Jesuiitidelt ei toonud ta küll tsitaati, et eesmärk pühitseb abinõu, aga siiski natuke pikema tsitaadi, mis lühendatuna taanduks sellele mõttele. Pealkiri on artikli või raamatu lühend. Pealkirja saab veel omakorda lühendada, näiteks ENE. ENE on endine Naani entsüklopeedia. Naan olevat tahtnud, et eestlased saaks venelaste seljas liugu lasta. Minu luuletuses oli öeldud, et Mats peseb punast selga. Saunas võib nahk kuumusest punaseks minna. Teater areneb selles suunas, et teatrilaval riietutakse umbes sama moodi nagu saunalaval. Sauna teemalisi etendusi on ka olnud. Mõned kannavad saunas mütsi. Mulle on soovitatud, et ma paneks välja minnes mütsi pähe, aga minu meelest on ilmad selleks liiga soojad. Täna polnud isegi kampsunivajadust. Samas algul tundus, et kindavajadus on. Nende kätte panemiseni ma täna ei jõudnud. Ühel päeval läksin vihmaga malet mängima kinnastega, mistõttu mul olid vist esimese vooru ajal käed vastasest soojemad. Vastane küsis kätt surudes, kas mul on palavik. Aga minu ema seda lugu kuuldes arvas, et vastane küsis hoopis mänguärevuse kohta. Mina seda ei usu, sest ma olen varem teiste käsi surudes ka temperatuuri erinevusi tähele pannud. Malet mängides ehk mitte, sest uus vastane tuleb vähemalt kümneminutilise vahega. Küll aga siis, kui mind on ilma vahedeta sünnipäeva puhul õnnitletud. Hiljuti oli minu nimepäev. Üks inimene soovis mulle isegi head nimepäeva. Aga seoses sellega, et ma ise seda mainisin. Alguses ma püüdsin mitte teada saada, millal minu nimepäev on. Siis oli nende Eestis tähistamine harjumatum kui praegu. Öeldakse, et harjutamine teeb meistriks. Kes kirjutab koolis harjutusi, võib täiskasvanuna kirjutada meistriteose. Raamatu "Meister ja Margarita" kohta võib vist öelda, et see on meistriteos. Ma ei ole seda läbi lugenud. Selle raamatu teemaline laul on mul lindil. Kui pildistatakse filmilindile, annaks selle kohta sõna lindistamine isegi kasutada.

Mina istusin teist värvi lauas

Meile tulid külla kaks ähvardavana tunduvat meest. Mina pidin kodust ära minema. Pärast minu lahkumist võisid need mehed kuritegusid sooritama hakata. Mõtlesin, et pildistan neid, et nad kuritegude sooritamise korral üles leitaks. Aga nad võisid fotoaparaadist fotod ka ära kustutada. Läksin maja esimese korruse sööklasse. Istusime ümber laua. Pildistasin trepist allatulijaid, isegi naist. Räägiti, et õhus on suitsulõhna. Mina leidsin, et siin ei tohiks suitsetada, kui kõik inimesed ei suitseta. Pärast söömise lõpetamist läksin leti juurde, et maksta arvet. Ütlesin, et ma ei mäleta, mida ma sõin. Kelner ütles, et ma jõin kaks tassi teed. Vaidlesin vastu, et joogi kohta ma mäletan, et jõin morssi ja ainult ühe klaasi. Küsisin sellelt mehelt, kus lauas ma tema arvates istusin. Ta ütles, et roosas lauas. Mina ütlesin, et mina istusin pruunis. Läksin talle seda lauda näitama.

*
Jooksime aja peale. Mulle öeldi, et ma jooksen sama aeglaselt kui kõnnin. Mina enda arvates pingutasin kõvasti. Aga võibolla see pingutus ei lisanud kiirust. Meile taheti ujumine selgeks õpetada. Teadsin, et inimene püsib põhimõtteliselt vee pinnal. Aga kartsin, et kui ma ujumise selgeks õpin, siis basseini keskel läheb see mul meelest. Ronisin riiuli ülemise vaheni ja hakkasin jalgadega horisontaalselt rippudes käte abil alla ronima. Järgmine samm oli, et ma ei hoidnud enam kätega kinni, vaid ainult toetasin peopesasid vastu sahtleid. Sellega oli pinnal püsimine selge.

Laupäev, oktoober 29, 2011

Mida teha õudusunenägudes?

Õudusunenägudes tekib kergesti arusaam, et see on unenägu, sest ärkvel olles nii õudsed asjad ei juhtu. Sellega kaasneb soov ärgata ja ärkamiskatsed. Aga öeldakse, et halvad asjad tuleb ära unustada. Ja et meelde jäävad ärkamiseelsed unenäod. Seega võibolla tuleks õudusunenäos hoopis püüda mitte ärgata, et see meelde ei jääks? Arvatakse, et õudusunenägusid näeb inimene õhtupoole ööd, nende ajal ta ei ärkagi ja need ei jäägi meelde. Võibolla siis enamuse õudusunenägudega kaasnebki soov mitte ärgata? Või on need nii õudsed, et ärgata küll püütakse, aga ei õnnestu?

Tegevuse hulga sõltuvus kriidist

Sõja ajal jagati inimestele toidupakke. Meie pere sai ühel korral väga väikse toidupaki, kus oli ainult kahte toiduainet. Meil oli suur pere, siis pidi teiste perede pakk veel väiksem olema. Mina ja Pille jäime koos isaga Tallinnasse ja isa läks edasi midagi looderannikul tegema. Ema oli teiste lastega Paides. Ema ei teadnud, mis meist saanud on. Vann oli kalu täis. Panin õngekonksu otsa saiakuuli ja lasin selle vette. Püüdsin välja kolm ilusat kala. Siis lasin konksu vette ilma sööta otsa panemata. Nii püüdsin välja ühe koledama kala. Aga see kala jättis laua peale vikerkaare sarnaseid erinevat värvi triipe. Vann, kust ma olin kala püüdnud, oli Läänemeri. Nüüd proovisin püüda ka Peipsist, aga seal vist ei olnudki kala.

*
Kõndisin tänaval. Vastu tuli kaks meest. Ühe nägu neist tundus tuttav, aga ma ei teadnud, kes ta on. Võibolla olin teda näinud maleklubis, aga ma ei teadnud, kas ta on maletaja või kabetaja. Teist meest võisin ka näinud olla, kuigi tema nägu oli vähem tuttav. Kui olin neist eemale jõudnud, hakkasid mehed rääkima, et ma olin vaadanud neid väga tuttava näoga. Sellega nad pidasid silmas, et nende meelest olin ma neid tuttavaks pidanud. Üks mees ütles, et võibolla ma ütlen veel, et see oli humorist Toits. Seega oli selline nägu humoristidel. Teine mees vastas, et elu jooksul kohtub igasuguste inimestega. Ma polnud kindel, kas nad päriselt rääkisid midagi või olid need hallutsinatsioonid.

*
Vaatasin aknast välja. Mulle meenus Arderi luulerida: "Tegevust on tõesti palju." Tõepoolest, kui lapsed mängisid erinevaid mänge järjekorras, võisid nad sellele kulutada väga palju aega. Tegevuse hulk sõltus ka sellest, kas kriit oli olemas või mitte. Külmal aastaajal pakkus aknast välja vaatamine rohkem tegevust, sest siis ei olnud puudel lehti ja nägi kaugemale. Magasin öösel valges toas. Keegi kõndis läbi minu toa. Kui ta oli ukse enda järel sulgenud, hüüdsin, et läbi minu toa ei ole vaja kõndida, saab minna teiselt poolt. Tahtsin parajasti magama jääda, kui tuppa astus Särgava. Ta tahtis mulle näidata ühte maleülessanet. Ütlesin, et ma praegu ei vaata. Särgava sundis mind sellest hoolimata vaatama. Olin Paide suures toas. Ülesandes tuli vastata küsimusele, kas ratsu on parem panna ühele või teisele väljale. Diagrammil oli nuppe tihedalt. Küsisin, kas käigud tuleb teha pinnal või raamatu sees. Särgava vastas, et ikka kaanel. Mulle hakkas endale oma küsimus nalja tegema. Särgava võis nüüd teistele rääkida, et mina tungin asjade sisemusse. Suures toas ei saanudki magada, sest sinna tulid peolised, kellest üks mängis pilli. Läksin nende eest tagumisse tuppa. Seal oli kaks voodit. Küsisin, kas mina pean magama aknapoolses või seinapoolses. Siiri vastas, et aknapoolses. Varem oli minu koht olnud seinapoolses. Aga heitsin aknapoolsesse. Püüdsin magama jääda, aga tuppa tuli üks mees, kes ütles, et minge teise tuppa. Ma ei saanud isegi aru, millisest toast ta räägib, ja ei reageerinud. Mees hakkas mind tassima. Mul olid silmad tegelikult praokil. Mees tassis mind kõige esimesse tuppa. Olin kägaras asendis ja peoliste tõttu ei olnud sirge asendi jaoks ruumi. Kaalusin sellest hoolimata enda välja sirutamist.

Reede, oktoober 28, 2011

Seosed maleajaloos

Täna avasin võrgust Uus-Meremaa ajalehe "Sunday Star Times". Lõin kõigepealt otsingusse seal riigis elanud eestlasest maletaja Sarapuu perekonnanime, aga ei saanud ühtegi otsinguvastet. Seejärel proovisin otsingusõna "chess", millega läks paremini. Tundub, et osa vasteid andis ta muudest ajalehtedest.

13. juunil 2011 ilmus uudis selle kohta, et Tripolis kohtusid FIDE president Iljumžinov ja Liibüa diktaator Gaddafi. Liibüa televisioon näitas neid omavahel malet mängimas. Vene uudisteagentuurile Interfax ütles Iljumžinov, et Gaddafil pole kavatsust Liibüast lahkuda. Ma ei tea, milline riik oleks olnud üldse nõus teda vastu võtma. Hiljuti tulid teatavasti uudised, et Gaddafi on tapetud ja maetud salajasse kohta. Eesti ajakirjanikud kirjutasid, nagu oleks Gaddafi hukkamise filmimisega loodud pretsedent. Mina mäletan, et filmiti ka Iraagi diktaatori Husseini hukkamist. Ja siitkaudu jõuab uuesti Iljumžinovini, kes kunagi šokeeris maailma kavtsusega korraldada Karpovi-Kamski MM-matš Iraagi pealinnas Bagdadis, kus põlualune Hussein veel võimul oli.

Sama otsingusõna viis ka 20. septembril 2011 ilmunud artiklini, kus meenutati maailmameister Kasparovi kaotust IBM'i arvutile Deep Blue aastal 1997. Mainitakse ka seda, et esimene malet mängiv masin tegutses juba aastal 1770, aga oli pettus, kus inimene sees istus. Siitkaudu märkasin ise seost, et tol ajal seisnes pettus selles, et inimene istus masinas, aga tänapäeval, et masin monteeritakse inimese sisse.

Unenäod bioloogiast, matemaatikast ja malest

Oli bioloogia tund. Õpetaja kiitis, et pärast seda, kui Kersti tuli tagant pingist teise pinki, on ta hästi õppima hakanud. Kersti istus uksepoolses reas ja mina keskmises. Ma olin alles hiljuti tundides käima hakanud ja mul polnud veel ühtegi hinnet. Aastalõpp lähenes. Võis oodata, et mind täna küsitakse, aga mul polnud kodus meeles õppida. Selle kohta võis õpetaja öelda, et miks ma siis päevikut ei kasuta. Õnneks ütles õpetaja hoopis, et ma pean kirjutama kirjaliku töö. See ei pidanud valmis saama selles tunnis, vaid alles järgmiseks tunniks ja seda võis kirjutada kodus. Pidin seda tegema ühe ajakirja numbrite põhjal. Võtsin bioloogia vihiku, et see ülesanne üles märkida. Aga selle jaoks ei olnud ruumi, sest vihiku kõik leheküljed olid juba täis. Kirjutasin tagakaane siseküljele. Istusin Peebu kõrval. Peep vaatas ühte kladet. Mul oli kodus väga selle sarnane. Ütlesin, et Peep näitaks, kas tema käes on minu klade. Peep väitis, et ei ole.

*
Läksin L. Loone poole. Võtsin riiulist tema matemaatika ülesannete kogu ja hakkasin sealt lahendama. Kuigi kooli lõpetamisest oli palju aega möödas, oskasin enam-vähem lahendada. Mõtlesin, et võibolla ma ei käi teist korda keskkoolis, vaid nüüd mingis muus koolis, mille nimetus on mulle teadmata. Kui lahendus hakkas juba valmis saama, tuli mulle meelde, et murdarve jagatakse teist moodi. Hakkasin otsast peale. Sellepärast tuligi matemaatika eksamitel kõik üle kontrollida, et midagi võis valesti meeles olla. Mulle selle kontrollimise võimaluse tõttu matemaatika eksameid teha meeldiski. Mõtlesin, et kui saan sellest raamatust ülesanded lahendatud, ei anna ma neid kellelegi parandada, vaid vaatan ise tagant, kas lahendused on õiged. Kui tegin kolmandat ülesannet, kutsus ema sööma. Ütlesin, et ma lõpetan enne ühe asja ära. Kui ma oleks vahepeal ülesande lahendamise katkestanud, ei oleks pärast enam meelde tulnud, kus ma järjega olen.

*
Mängisime Tartu meistrivõistlusi. Vaatasin, et osavõtjate hulgas on ainult kaks minust tugevamat - Peebo ja Sven. Ja nemad on must ka tugevamad ainult välkmales. Seega oli loota, et saan esikoha. Osavõtjate hulgas oli kaks venda. Et nad olid üksteisele vennad, see näitas, et nad käisid veel trennis ja nende võitmine oli kindel. Või nüüd märkasin, et osavõtjate hulgas on ka üks, kes on must pikas mängus ka tugevam - Vorobjov. Kavatsesin esimesel võimalusel Karbalt nõuda, et ta Sveni turniirilt kõrvaldaks. Sven tuli mulle kallale. Panin ta selili maha. Ütlesin, et nüüd võitsin teda maadluses ka. Mõtlesin öelda, et proovigu nad parem mind üks kord males võita.

*
Ühes väikses majas lõppes kiirmaleturniir. Olin saanud esikoha. See oli esimene kord, kui sain males esikoha ilma kohta jagamata. Rei ütles, et ma tegin ajalugu. Kõndisin trepist alla, et minna koju. Mõtlesin, et lõppenud turniiri võib vist pidada uueks elu parimaks turniiriks ja blogisse võib vastava pealkirja panna. Trepi peal tuli mulle meelde, et just sellel elu kõige olulisemal turniiril läks mul meelest vaadata, kes olid teine ja kolmas. Hakkasin ka kahtlustama, et võibolla ma siiski polnud puhtalt esimene, vaid võisin Peeboga kohta jagada. Hakkasin tagasi minema, et uuesti tabelit vaadata. Aga ma ei leidnud mänguruumi enam üles.

Neljapäev, oktoober 27, 2011

Pühakirja populaarsus

On kaevatud selle üle, et raamatutes on negatiivsed tegelased huvitavamad kui positiivsed. Lapsena raamatuid lugedes tundsin negatiivsetele tegelastele vähemalt kaasa, sest neid tabasid karistused, mida positiivsete tegelastega ei juhtunud. "Kolmes musketäris" oli minu lemmiktegelane Richelieu ja naabritüdrukul Mileedi, seega mitte positiivsetena kujutatud peategelased, vaid nende vastu võidelnud. Fašism on tänapäeval küll hukka mõistetud, aga ajaloolased arendavad teooriaid, et fašismi tuleb pidada ilupoliitikaks. Võibolla Piibli lugejate hulgas on Jumal ka nii populaarne sellepärast, et tal on ka negatiivseid tegelasi iseloomustavaid jooni - ta saadab maa peale veeuputuse ja inimesi pärast nende surma põrgusse. Samuti äratab ta kaastunnet - kui ta kehastub Pojana, lüiakse ta risti. Minu kirjandusõpetaja ei saanud aru, miks õpilastele meeldivad Kafka ja Hesse, kui need olid elule alla jäänud inimesed. Aga selliste kirjanike kirjeldatud kannatused on võrreldavad Jeesuse kannatustega. Võibolla pühakiri muutub pühakirjaks siis, kui seal on midagi igale maitsele - headust ja kurjust, reaalsust ja fantaasiat, kättemaksu ja andestamist, minevikku ja tulevikku. Kui mõnele lugejale mõni neist elementidest ei meeldi, suurendavad need efekti vähemalt kontrastina.

Murrang Hispaania avangus

Mängisime kooli õuel jalgpalli. Andsin Kristerile vastase värava all söödu ja ta lõi värava. Seejärel olin käpuli maas ja lõin palli nina ja pealaega, nii et sain ise värava. Kohendasin prille ja need murdusid keskelt pooleks. Ütlesin, et prillid maksid üle poole kuu sissetulekust ja läksid kümne päevaga katki. Lauri K. ütles, et seda ta arvas. Oletasin, et kuna klaasid on terved, siis saab võibolla vanad klaasid uute raamide sisse panna, nii et prillid tuleks odavamad. Aga mulle öeldi, et uute raamide jaoks tuleks neid klaase väiksemaks teha ja see läheks kokkuvõttes veel rohkem maksma. Lootsin, et uued prillid tulevad vastupidavamad, sest praegused olid murdunud tükilise struktuuri tõttu. Kuna ilma prillideta ei näinud ma koolis midagi teha, siis lahkusin, et hiljem uute prillidega tagasi tulla. Läksin polikliinikusse. Seal ütles üks arst, et minu silmaarst on liiga vana ja ei oska seetõttu piisavalt hästi ravida.

*
Lugesin ühest malenurgast, et ühel turniiril saadi Hispaania avangus samade värvidega mitu kaotust korraga. Malenurga autor kirjutas, et sellel pidi mingi põhjus olema, sest tegemist on vana ja läbiuuritud avanguga. Ilmselt oli tehtud enne seda mingi uuendus, mis oli malenurga autoril kahe silma vahele jäänud. Ja iga partii läbi mõtlemine oleks kõvasti aega võtnud. Vaatasin oma Hispaania avangu partiide kausta. Sellel kaanele olin kleepinud ajalehest välja lõigatud lause, kus "Hispaania" oli kirjutatud eraldi reale. Tahtsin hakata malenuppe tõstma. Märkasin, et valgetel on peal üheksa etturit. Võtsin üleliigse laualt. Ühe etturi juurde panemise trikki oli tehtud varemgi. Oli vist tahetud vaadata, kas ma märkan, aga see trikk oli mulle tuttav. Kuna mõned malenupud olid ära kadunud, oli teisest karbist võetud asendusnuppe, mis olid jämedamad ja vagudest kaunistustega. Et teise karbi nupud olid ilusamad, siis mõtlesin, et võiks kõik sealt võtta. Mängitavast partiist oli mul väga udune ülevaade, nagu unenägudes tavaline. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et ma ei esita endale konkreetseid küsimusi. Otsustasin küsida, mitu ühte või teist liiki vigurit on laual. Kõik, mille ma kokku lugesin, olid algseisus ettenähtust suuremad arvud. Tekkis küsimus, milline siis algseis oli olnud.

*
Olin oma maja ees. Tõmbasin asfaldile ringi, mis kohe jäätus. Mõtlesin, et võibolla on ringi mõte selles, et katkematust joonest ei ole võimalik libisemata üle astuda. Aga kuna ring oli väike, sai sellest lihtsalt kõrvalt mööduda. Tahtsin minna istuma vaibakloppimispuudele. Aga seal juba lapsed istusid. Mina olin täiskasvanu. Mul jäi üle istuda naabermaja vaibakloppimispuudele, mis olid tühjad. Läksin istusin oma maja taha muruplatsile. Kõnniteel olid ähvardavad lapsed. Tõstsin nende hirmutamiseks käe lumekuuliga õhku. Nad põgenesid kaugemale. Aga tundus, et hirmutamisega olin nad muutnud üksteise vastu agressiivsemaks. Eemale jõudes alustasid nad omavahelist vihast lumesõda. Mina olin väga unine ja magasin. Naabermaja rõdult jälgis üks naine pingsalt, ega ma lastele midagi kurja ei tee. Oma maja aknast võidi vaadata, et lisaks sellele, et ma magan öösel teistest pikemalt, magan ma ka päeval. Olin liumäe juures, mis ei olnud maa külge kinnitatud, vaid kiikus ja võis ümber minna. Otsustasin kõndida oma maja ümber ringi. Tuppa tagasi jõudes oleks nähtud, et tänane jalutuskäik jäi tavalistest lühemaks. Maja kaugema otsani jõudes nägin munakivi platsi. Selle ümbert kõnniteed mööda ei saanud kõndida, sest seal oli suur koer. Aga lõigata ka ei saanud, sest seina ääres seisis mees kahe suure koeraga. Läksin tuldud teed tagasi. Isegi maja ümber ringi kõndimise plaan oli läbi kukkunud.

Kolmapäev, oktoober 26, 2011

Mängukala püüdmine

Joosepiga mängisime kalapüüdmist. Punasele plastmasskalale on niit külge seotud. Mängisime, et see on õngenöör. Vesi oli plekk-karbis ja selle kaanel oli lõke, kus me kala ära küpsetasime. Tükk aega hiljem tuli Joosepile meelde, et seal on lõke, ja ta hakkas mitu korda selle kustutamist mängima. Henn ütles Joosepile järele tulles, et tema meelest on Joosepil hea mälu. Panin seda tähele ka ise. Kapis on tööõpetuse tunnis tehtud puukarbid, mis olid veel hiljuti asju täis, aga nüüd on tühjaks kallatud. Mina ei mäletanud, mis asjad seal varem olid, aga Joosep küsis karpi vaadates: "Kus punane elevant on?" Kui Joosepile räägiti pikk jutt loomadest, jäid tal kõik selle detailid meelde ja rääkis selle tagasi veel pikemana. Jutust arusaamisega oli tal rohkem raskusi. Kui mina rääkisin, et koer valvab autot ja hammustab varast, siis selgus, et Joosepile on sõna varas tundmatu. Tema hakkas rääkima, kuidas koer hammustab varest ja kajakat. Enda kohta mäletan, et rääkisin seitsmeaastaselt palju mälestusi sellest, mida ma kolmeaastaselt tegin, aga Joosep ütleb juba kaheaastaselt: "Ükskord olin ma väike ja hakkasin nutma." Viimasel ajal ei ole ma teda tõesti nutmas kuulnud.

Üleskirjutus valmis enne ärkamist

Ma olin vahepeal elanud endises Oudekki korteris. Kui seal varem poleks Oudekki elanud, poleks ma sinna võibolla üldse kolinud. Praegu elasin majas, mille tagaukse juures oli Pireti maja uks. Ma polnud seal elamise jooksul Piretiga ühtegi sõna rääkinud, aga nüüd kutsus ta meid enda poole multifilme vaatama. Kui esimesed olid vaadatud, tahtsime hakata vaatama järgmisi, aga Pireti mees ütles, et ta tahab magama minna.

*
Olime kooli saalis. Tristan oli koostanud esinevate ansamblite nimekirja. Ta oli kirja pannud, nagu oleks ka Kristeril ja Arturil kaheliikmeline ansambel, kuigi seda ei olnud olemas. Tristan oli juba varem neilt küsinud, millega nende ansambel tegeleb. Ta ei saanud aru, et iga organisatsioon ei ole ansambel. Tegemist oli hoopis kambaga. Tõnu andis oma kontori võtmed. Üks tema sõber tuli neid minu käest küsima. Ma ei tundnud seda poissi hästi ära. Ütlesin, et kui see on Tõnu kontor, annan ma võtmed Tõnule. Andsin siiski sellele poisile.

*
Üks naine rääkis, et mida rohkem on naisel õdesid, seda rohkem seob ta meest oma perekonnaga, sest õed on huvitavad. Mina leidsin, et naine võib veel kahetsema hakata, kui meest õed liiga palju huvitama hakkavad.

*
Ajalehes ilmus artikkel, kus süüdistati rida inimesi, sealhulgas mind. Mõtlesin, kas vastata sellele midagi. Lootsin, et asi vaibub iseenesest. Lamasin voodis. Kuulsin, et räägiti, et vennad võtavad ühte rohtu, mis on kasutusel ka dopinguna. Üks naine hoiatas neid, et ega sellel muid halbu tagajärgi peale ühe võimaliku ei olegi, aga see üks on surm. See võib saabuda, kui rohtu on kindel aeg tarvitatud. Tegin korraks silmad natuke praokile ja vaatasin läbi ripsmete, kes korteris ringi liiguvad. Vannitoa juures kõndija tundus olevat Helena. Panin silmad kinni tagasi. Jutu järgi pidi läheduses viibima hoopis Ann. Ann ütles, et kui üks inimene on teisele üks kord helistanud, siis nad on juba tuttavad. Läksin pika söögilaua juurde. Lauas istus Tõnu Anni kõrval. Mina istusin laua otsa ja valisin, mida laual olevatest toitudest süia. Olin selle unenäo kaustikusse üles kirjutanud. Lamasin voodis ja lugesin üleskirjutust, sest ärkamise järel poleks seda tõenäoliselt enam alles olnud. See oli tänastest unenägudest kõige pikem. Unenäo alguses oli kuuldud jutt kirjas pikemalt kui ma ise mäletasin.

Teisipäev, oktoober 25, 2011

Võim liikumistele

Oli tund klassis 301. Räägiti, et Taani rohelised korraldavad rahvahääletuse, kas võim peaks olema parteide või liikumiste käes. Rohelised ise olid liikumine, kõik teised olid parteid. Oli teada, et rahvale meeldivad alati rohkem liikumised, seega võis loota, et võim läheb roheliste kätte. Aga Taani valijad olid nii haritud, et oli karta, et nad ei vali seda, mis neile rohkem meeldib, vaid kasulikumat. Hakkasin sealsest olukorrast rääkima. Õpetaja küsis, kas Leedus ikka on asjad nii. Vastasin, et ma räägin Taanist, mitte Leedust. Õpetaja ütles, et praegu räägitakse Leedust. Üks klassivend ütles, et Taanis on palju separatismi. Selle all ta mõtles soovi Euroopa Liidust lahkuda. Hakkasin koju minema. Tänaval liikusin nagu auto, ilma jalgu liigutamata. Ma liikusin kogu aeg ühe kiirusega, nii tõusudel kui ka langustel. Tõusudel tegin ma seda ilmselt inertsist. Võibolla suuremal tõusul oleks asi raskemaks läinud. Tulin mõttele, et võin lisaks kätega hoogu tõugata. Seda tegema hakates läks liikumine kiiremaks.

Kauneid mõtteid

Ära lõhu aknaid
ja viina ära joo.
Kõrgemaile olendeile
vahel ohvreid too.

Elu oleks ilus,
kui uni oleks hea,
kui kauneid mõtteid mõtleks
ka ärkvel olles pea.

Esmaspäev, oktoober 24, 2011

Mänguautode gloobus

Täna lõime Tõnisega jälle reketitega sulgpalli õhku. Kui Tõnist see ära tüütas, ütles ta, et nüüd sõidame maale. Mina küsisin millega, kas mänguautoga. Võtsime mänguautod välja. Ütlesin ühe auto kohta, et see on piimaauto, sellele on vene keeles piim kirjutatud. Tõnis hakkas küsima, mis teistele autodele on kirjutatud. Kirjas oli midagi kõikide peal. Lugesin ette, kus maal milline auto on tehtud. Et see Tõnisele midagi ütleks, hakkasin neid maid gloobuselt näitama. Tõnis küsis mitu korda, kus meie kodu on. Näitasin iga kord Eestit, aga Tõnis püüdis vahepeal ka Põhja-Jäämerd näidata. Kui gloobus ka ära väsitas, hakkasin näitama fotoaparaadist fotosid. Rääkisin, mis fotodel on või küsisin seda Tõniselt endalt. Lõpuks küsis Tõnis kui palju seal aparaadis fotosid on. Ütlesin, et palju, ja küsisin, kas Tõnis tahab midagi muud teha. Järgmiseks hakkas ta joonistama. Tõnu kutsus Tõnist koju, aga Tõnis ei tahtnud joonistamist pooleli jätta. Tõnu lubaski tal pildi lõpuni joonistada.

Sõnade statistika

Lamasin varahommikul voodis. Ma olin viimastel päevadel kirjutanud tabelisse välja kõik loetud sõnad. Korudvate sõnade puhul polnud ma neid uuesti välja kirjutanud, vaid teinud tabelisse selle sõna taha kriipsu. Tahtsin üles tõusta ja jälle sõnu välja kirjutama hakata. Aga kartsin, et sõnade arv on läinud juba nii suureks, et mul läheb segi, millised ma olen välja kirjutanud ja millised mitte. Võisin ka iga päev uue tabeliga alustada. Ja võisin ka iga loetava asja kohta eraldi tabeli teha. Aga parem oli siiski panna kõik ühel päeval loetu samasse tabelisse, et saaks sõnavarast täielikuma ülevaate. Mõtlesin, et pean minema kooli. Aga teist korda koolis käimine ei olnud kohustuslik, seetõttu otsustasin, et ei lähe. Nii otsustasin peaaegu iga päev ja sellega võisin õppimises maha jääda.

*
Toomas rääkis, et üks tema klassiõde küsis talt ühte kindlat liiki mänguasja. Toomas otsustas selle peale talle kõik oma mänguasjad anda. Mina ütlesin, et ei saa anda, sest neid läheb Tõnisel, Joosepil ja Villemil vaja. Häda oli veel selles, et meie mänguasjadest kõige suurem osa olid Tooma omad. Nende asemele oleks saanud osta uued, aga ma ei osanud ise kaasaegsete mänguasjadega mängida.

*
Raun ja Bristol olid andnud mulle oma allkirjad. Nende allkirjad olid sarnased, rohkete konksudega ümbritsetud. Bristoli allkirja keskelt oli nime esitäht ka loetav, aga Rauna omast mitte. Nende allkirjad olid autoportreed. Raun oli enda oma joonistanud hiljem ja selliselt, nagu hoiaks ta Bristolil käest kinni.

*
Õpetaja oli pannud minu proovikirjandi eest kahe, sest ma olin kirjutanud teistest lühemalt. Mina olin just ülbelt kirjutama läinud, mõeldes, et mina kirjutan paremini kui teised. Võibolla võttis õpetaja hinnet alla sellepärast, et olin talle kinkinud oma luulekogu, mida lugedes ta jõudis järeldusele, et ma ei oska üldse kirjutada. Õpetaja oli kaks minu hinnet ajalehes avaldanud - kahe ja kolme. Mõtlesin kirjutada, et minu hinnete lehte panek on ametiseisundi kuritarvitamine. Teist korda keskkoolis käies läks mul kõigis ainetes kehvemini kui esimene kord. See tuli sellest, et esimene kord mõtlesin kogu aeg ülikooli pääsemisele, aga nüüd olin ma juba kõike näinud ja käisin koolis vastumeelselt.

*
Vaatasin aknast välja. Sadas vihma. Mõtlesin, et kogu november on sadanud vihma, nüüd on juba novembri lõpp, võiks lund ka tulla. Vihmapiisad hakkasidki lumeks muutuma. Siis tuli mulle teistsugune mõte ja lumi muutus uuesti vihmaks. Mõtlesin, et ma ei taha ju lumesaju lõppu. Vihm hakkas uuesti lumeks muutuma. Oli selge, et maailma käekäik sõltub minu mõtetest.

Pühapäev, oktoober 23, 2011

Heal lapsel 50 nime

Muinasaja kirjanduse antoloogias oli kellelgi 50 nime. Mõni lehekülg hiljem mainiti arvu 60, vist pidi tulema 60 häda. Babüloonias oli vist kuuekümnendsüsteem. Hetiidi ajaloos oli mõrvarluse sajand. Mitte aasta või aastakümme, vaid terve sajand. Aga see sai läbi. See aasta olen saanud läbi rohkem raamatuid kui eelmine aasta detsembri lõpuks. Seda sellepärast, et olen lugenud õhemaid. Üks mees küll ütles, et õhukesed teosed ei olegi raamatud, vaid brošüürid. Aga seda ma ei ole kuulnud, et luulekogu brošüüriks nimetataks, kuigi need on ka õhukesed ja veel väiksema tähemärkide arvuga. Eelmine aasta läksid Anna Haava kogutud luuletused kirja ühe raamatuna. Pärast selle lugemist kirjutasin blogis, et võibolla loen seda veel. Üksikuid luuletusi algusest olengi lugenud, aga tervikuna mitte. Reedel küsiti mult, kuidas ma oma vanavanaema raamatut lugenud ei ole. Vastasin, et mu sugulased on nii palju raamatuid avaldanud, et kõiki ei jõua. Lisasin, et võibolla ma veel loen. See raamat tuli jutuks sellepärast, et räägiti, et eesti talurahval oli väga vähe toite. Mina ütlesin, et minu vanavanaema kirjutas talurahva toitudest terve paksu raamatu. Küsiti, mis toidud need olid. Nimetasin ainukesena körte. Vahel võib teha mäluharjutust, et nimetada mingist liigist võimalikult palju asju. Kui neid ei tea, tekib juba tahtmine järele vaadata. Või kui juhuslikult näeb, jäävad need ka paremini meelde kui nende peale juhuslikult mõtlemata. Vahel imetletakse minu mälu, aga vahel ka halvustatakse selle eest, et ma midagi mäletan. Kui ütlesin, et kirjutasin mälestusi korvpallist, öeldi, et ma pole ise maailmameistrivõistlustel käinud. Ütlesin, et ma olen avaldanud 78 peatükki mälestusi. Selle peale öeldi, et ise ma pole nii vanagi, iga eluaasta kohta peab üks peatükk olema. Aga kui ma varem nimetasin, et olen kirjutanud 200 000 tähemärki mälestusi, öeldi, et seda on raamatu jaoks liiga vähe. Ühes mõtteloo sarja raamatus võib olla kuni miljon tähemärki. See teeb umbes 500 lehekülge. Ajalehel võiks olla eraldi lehttaigna rubriik. Kuigi siis võidakse öelda, et ajalehes kirjutavad tainapead. Kui ajalehes avaldatakse laest võetud horoskoope, miks peaks siis midagi muud selles lehes avaldatavat uskuma? Raadios keegi rääkis, et ta küll usub horoskoope, aga kui koostaja nime juures ei ole, siis ta ei hakka neid üldse lugema, sest tegemist ei pruugi olla asjatundja kirjutisega. Inimene võib saada tuntuks asjatundmatusega. Kui keegi esitab rumala küsimuse, võib sellest saada kuulus anekdoot. Aga rumalaid küsimusi esitamata targemaks ei saa. Üks hea küsimuste liik on palve midagi ära arvata, sest siis tuleb küsimusele vastata küsimusega. Või tegelikult kui mul on endal palutud midagi ära arvata, mida ma ei tea, siis pole ma ennast väga hästi tundnud. Aga selline küsimus paneb mõtlema ja on seega pikemas perspektiivis kasulik. Kui ei taha piinata selliste küsimustega kedagi teist, võib neid esitada vähemalt endale. Ise uudishimulik olla on vähemalt enda suhtes viisakas. Minu blogis avaldatakse nii uudiseid kui ka mälestusi. Võibolla tuleks eristada uudishimu ja mäletamishimu.

Aukirja tõend

Olin Paides vanaemal külas. Mulle räägiti, et maja laguneb. Mina ütlesin, et see tuleb sellest, et tagatuba ei köeta. Ruumi kuivatamiseks tuleks seda talvel kütta, aga köetakse ainult siis, kui meie külas oleme ja seal magada tahame. Kui osasid ruume köetakse ja ühte mitte, siis tekivad kontrasti tõttu praod. Keegi pidi minema poodi. Pille keeldus minemast, sest ta ei teadnud, kus pood asub. Seetõttu asusin teele mina. Pille oli varem seal poes käinud, aga ta polnud seda ammu teinud ja oli seetõttu asukoha ära unustanud. Jõudsin ootamatult poeni. Kergesti oleks võinud juhtuda, et vaatan selle sildi asemel vales suunas ja kõnnin seetõttu mööda. Tegelikult ma oleks võinud enne teele asumist juhatust küsida.

*
Lauri K. rääkis ühtedest kuulsatest teadlastest. Imestasin, kas ta tunneb nii palju inimesi. Aga kui ma tema sugupuud vaatasin, siis tuli välja, et kõik need teadlased olid tema õdede ja vendade äiad. Ütlesin, et ta rääkis lihtsalt oma sugulastest. Seisime bussipeatuses lahtiste ustega bussis. Väljaspool bussi liikus piletikontroll. Surusin tal kätt, võttes tema käest kinni natuke ebaõnnestunult. Aga tema ütles, et talle tuleb midagi anda. Andsin oma augustatud pileti. Arvasin, et minu piletis on nii palju auke, et muud mul anda ei tule. Aga piletikontroll ütles, et tema kätte tuleb anda ID-kaart. Ütlesin, et ma ei kanna seda kaasas. Mul on muid dokumente. Näitasin Elva linna aukirja tõendist lillepiltide koopiaid, mis ma olin sinna kleepinud. Kontroll kõndis minema. Ta oli teistelt ID-kaardid enda kätte korjanud. Öeldi, et üks bussis olev mees ei ole veel oma piletit näidanud. Mina küsisin, miks ma peaks oma ID-kaardi mingi päti kätte usaldama. Vaatasin, mis dokumente mul veel portfellis on. Seal olid vana haigekassa kaart ja ülikooli raamatukogu lugejapilet. Võibolla oleks nendest ka piisanud. Vaatasin veel Elva linna aukirja tõendit. Olin sinna joonistanud mitmesuguseid pilte ja ka malekäike kirjutanud. Võibolla oli Elva linnal häbi mulle sellist tõendit anda. Muude piltide hulgas oli tõendisse kleebitud ka Reeda foto. Selle foto pärast ei tahtnud ma seda tõendit koolis kellegi kätte anda. Sisenesime ühte majja. Seal rippus stendil ühe eriala doktorantuuri vastuvõetute nimekiri. Ma ei teadnud selle võõrsõna täpset tähendust, aga tegemist oli mingi arstiteaduse haruga. Vastuvõetute nimekirja all oli ka mitte vastuvõetute nimekiri. Vastuvõetute hulka olid pääsenud kõik taotlejad MHG-st. Vist oligi lõpetatud keskkooli järgi otsustatud. Nii pääsesid minu klassikaaslased ka teistesse teaduskondadesse sisse. Ainult mind ei olnud ülikooli vastu võetud. Aga see tuli arvatavasti sellest, et sisseastumiskirjand tuli kirjutada anonüümselt ja selle eest pandi mulle kümnepallisüsteemis 8. Kui see oleks olnud nimeline nagu teised eksamid, oleks mulle arvatavasti pandud kooli järgi kõrgem hinne.

Laupäev, oktoober 22, 2011

Terav ja nüri stiil

Males on terav mängustiil kahinguterohke. Kahida saab ka elus. Kui inimene loobub karjääri nimel lastest, siis ehk saab seda nimetada kahinguks. Aga kas karjäärile pühendumine on terav või nüri eluviis? Kui tegemist on poliitilise karjääriga, võib sellega kaasneda terav võimuvõitlus. Aga kui inimene teeb raha kogumiseks konveieril ületunde, on see nüri tegevus. Kuigi pikas perspektiivis võib rahva negatiivne iive viia teravate olukordadeni. Kui rahval endal lapsi ei ole, tuuakse sisse võõrtööjõudu, mis võib hakata autosid põletama ja aknaid sisse lööma või ise skinnheedide ohvriks langeda.

Kui tänaval kerjavale joodikule raha ohverdada, on see nürim suhtumine kui talle raha loovutamise asemel midagi teravat öelda. Tegelikult ka males ei vii iga ettejätmine teravustele. Kui nupud jäävad ette ilma kompensatsiooni saamata, võib vastane öelda, et mäng on igav.

Toomemäe nõlvad

Kõndisin kepiga läbi Peedu oravametsa. Mõtlesin, et kepp peab aitama kõndimist kergendada. Siis tuli meelde, et olen ajaloost lugenud, et kepi ainuke eesmärk on koertega võitlemine. Ma ei teadnud, kas vahel ei või koer kepiga löömise peale veel vihasemaks minna. Kui lähenesin Vapramäe tänavale, nägin seal kihutamas autot, mis tegi vahepeal suure hüppe õhus. Kui kõndisin ise mööda seda tänavat, tuli teine auto ja tegi sama koha peal otse minu kõrval samasuguse hüppe. Võibolla nad ei teinud neid meelega, vaid tee konarlikkuse tõttu.

*
Seisime Toomemäe jalamil. Pille ütles, et Juhan Liiv võis mööda Toomemäge palverännakut teha, aga nüüd ei ole see enam võimalik, sest nõlvad on läinud järsemaks. Mina ütlesin, et mul on mööda Toomemäge üles ronida õnnestunud, sest siin on trepid. Üks tüdruk hakkas selle peale mäest üles ronima. Kui ta üles välja jõudis, vaatas ta, et kuidas nüüd alla tagasi saab. Õpetaja Kalme oli öelnud, et mäest alla ronida on palju raskem kui üles. Lõpuks see tüdruk hüppas. Aga ta ei võtnud arvesse, kui kõrgel ta oli, ja võis tõsiselt viga saada. Ühe maja fassaad oli kõrgem kui katus, sest fassaadimüür jätkus selle kohal kitsa ribana.

*
Pikal turniiril oli Peebo mängujärgses analüüsis öelnud, et tema seis on parem. Mõtlesin, et kui keegi oleks öelnud, et parem on minu seis, oleks ma vastanud, et mina mõtlesin kohe nii, sest mul oli rünnak. Peebo kuningas oli lagedal. Kui ta oleks hakanud oma seisuparemust suurendama, oleksin ma hakanud tema kuningat tulistama. Oleksid tulnud pikad tulistamiste seeriad, mille vahepeal oleks vastane ainult üheks käiguks nende eest varjule pääsenud. Nii oleks käikude arv väga suureks läinud. Üks väike laps ütles ühe pudikeelse lause selle kohta, mida titad lubavad.

Reede, oktoober 21, 2011

Eksamiks valmistumise meetodid

Ma olin ühest loengukursusest käinud ainult igas teises loengus ja ülejäänute kohta ei olnud mul konspekti. Aga vast piisas olemasolevatest eksami ärategemiseks. Vaatasin oma konspekti. Ühe loengu kohta olin asju üles kirjutanud kahte tulpa, mis alt laienesid. Et eksami õnnestumine kindel oleks, selleks mõtlesin uuesti läbi lugeda kunstiajaloo õpikud. Kuna tegemist oli Kangilaski loengutega, siis kavatsesin alustada tema enda raamatust. Mina olin ülikooli eksamiteks valmistunud loengute kuulamisega, aga mõni teine oli nii palju raamatuid lugenud, et läks tegema eksameid ainult loetu põhjal, loengute sisust midagi teadmata. Aga sellised eksamitegijad said ikkagi minust üks pall madalama hinde, sest raamatutes iga loengus öeldud lauset ei olnud. Kõndisin maleblogi loendurisse, milleks oli koolimaja ajaloo kabinet. Vaatasin seal ringi. Ma polnud varem sellesse loendurisse sisenenud. Loendurist lahkusin maleblogi kaudu, milleks oli klass 207. Läksin järgmise tunni toimumise ruumi.

Sügisene auhind

Nädal tagasi tähistati päevakeskuses Tätte 35. sünnipäeva. Turniiril oli 15 minutit mõtlemisaega, 15 osavõtjat ja 7 vooru. Tulemused olid:

1. Seljodkin 5,5 p.
2. Trohhalev 5
3. Marksoo 5
4. Tätte 4,5

Eile oli ülikooli maleklubi turniiril ühe osavõtja mälestuste järgi umbes 8 osavõtjat ja tulemused järgmised:

1. Jakobson
2. Sander
3. Okas

Täna käisin mängimas päevakeskuses ja sain ka auhinna. Turniiril oli 16 osavõtjat, 15 minutit mõtlemisaega ja 7 vooru.

1. Peebo 5,5
2. Ots 5
3. Runnel 5
4. Metsoja 4,5
5. Okas 4,5

Esimeses voorus võitsin mustadega Padrikut, teises valgetega Ojastet, kolmandas viigistasin valgetega Peeboga, neljandas kaotasin mustadega Otsale, viiendas võitsin valgetega Seljodkinit, kuuendas viigistasin valgetega Metsojaga ja seitsmendas võitsin mustadega Volpertit.

Runnel-Ojaste
1. e4 e5 2. Rf3 Rf6 3. Rc3 Ob4 4. Re5 Oc3 5. dc Re4 6. Oc4 0-0 7. 0-0 d6 8. Rf3 Og4 9. h3 Oh5 10. Ve1 d5 11. Od5 Rd6 12. Of4 c6 13. Od6 cd 14. Of8 Kf8 15. Ve5 Of3 16. Lf3 Rc6 17. Vd5 Lc7 18. Vad1 h6 19. Vd7 Re5 20. Vc7 Rf3 21. gf alistus.

Runnel-Peebo
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Rd7 4. 0-0 a6 5. Od7+ Od7 6. d4 cd 7. Ld4 Og4 8. Rbd2 Rf6 9. b3 Vc8 10. c4 g6 11. Ob2 Og7 12. h3 Rh5 13. e5 Of3 14. Rf3 de 15. Ld8+ Vd8 16. Oe5 f6 17. Od4 e5 18. Oe3 Kf7 19. Vfd1 Rf4 20. Ob6 Vd1+ 21. Vd1 Ke6 22. c5 Rd5 23. Oa5 Vc8 24. b4 Of8 25. Ve1 Kf7 26. Rd2 b6 27. cb Vb8 28. a3 Rb6 29. Ob6 Vb6 30. Vc1 Ke6 31. Vc7 Vd6 32. Re4 Vd1+ 33. Kh2 h5 34. Rc5+ Oc5 35. Vc5 Vd6 36. Va5 Vb6 37. Kg3 g5 38. f3 h4+ 39. Kf2 Kf5 40. Ke3 Ke6 41. Ke4 Vd6 42. Ke3 f5 43. a4 f4+ 44. Ke2 Vc6 45. b5 ab 46. Vb5 Vc4 47. a5 Va4 48. Vc5 viik.

Runnel-Seljodkin
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 e6 4. d4 cd 5. Rd4 Rd4 6. Ld4 La5+ 7. Rc3 Ob4 8. Lg7 f6 9. 0-0 Oc3 10. Od7+ Od7 11. Lh8 Kf8 12. Oh6+ Ke7 13. Lh7+ Kd8 14. Lg8+ Kc7 15. La8+ Oe5 16. Lf8 Oc6 17. Le7+ Kb6 18. Oe3+ Ka6 19. b4 La4 20. Lc5 b6 21. Lc4+ Ob5 22. Lc8++

Runnel-Metsoja
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Lb6 4. Rc3 a6 5. Oa4 e6 6. 0-0 d6 7. d4 cd 8. Rd4 Od7 9. Rc6 Oc6 10. Oc6+ Lc6 (Siin vist pakkus must viiki.) 11. Of4 Rf6 12. Ld3 Oe7 13. Vad1 Vd8 14. Ve1 0-0 15. Re2 Le4 16. Lb3 Lc6 17. Rd4 Lc8 18. Rf5 Vfe8 19. Re7+ Ve7 20. Vd6 ja mõne käigu pärast leppisime minu ettepanekul viiki.

Volpert-Runnel
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. a3 Oc3+ 5. bc c5 6. e3 0-0 7. Rf3 b6 8. Od3 Ob7 9. 0-0 d5 10. cd Ld5 11. a4 Rc6 12. Oa3 Vfd8 13. Lc2 Vac8 14. La2 cd 15. cd Ra5 16. Ld5 Rd5 17. Vab1 Vc3 18. Ob4 Rb4 19. Vb4 Vd3 20. Vfb1 Vc3 21. Rd2 Vdc8 22. h3 Vc1+ 23. Vc1 Vc1+ 24. Kh2 Vc2 25. Rf3 Of3 26. alistus.

*
Viimane kord otsustasin tõlkida midagi male kohta itaalia keelest. Kõigepealt vaatasin ajalehe "Corriere della Sera" arhiivi. Otsingusõnaga "scacchi" tuli hulk artikleid, aga ükski ei paistnud neist olevat maleteemaline. Seejärel leidsin google'i otsinguga Itaalia maleföderatsiooni kodulehekülje. Sealt tõlkisin organisatsiooni presidendi pressiteadet 1. oktoobrist. Selleks kasutasin seoses magistritöö kirjutamisega ostetud itaalia-eesti sõnaraamatut, kombineerides seda google'i tõlkega. Koorus välja lugu, et Itaalia rahvusliku olümpiakomitee president on teatanud sõltumata riigi raskest majanduslikust olukorrast, et järgmisel aastal kärbitakse riiklikku toetust olümpiakomiteele, mille tagajärjel see omakorda vähendab makseid teistele spordiorganisatsioonidele. Seetõttu on kavas tõsta liikmepiletite hindu ja turniiride heakskiitmise maksu. Liikmepiletid on olemas nii mängijatele, treeneritele kui ka kohtunikele.

Neljapäev, oktoober 20, 2011

Vajalik on hea tahe

Kaitsetahtest on palju räägitud ja olen seda maininud ka ise. Aga "kaitsetahe" ei ole kõige ilusam sõna. See väljendaks justkui soovi, et keegi ründaks. Võibolla kõige suurem kaitsetahe on provokaatoril. Sellega tuleb ta vastu vaenlase võimutahtele ehk ründetahtele.

Riikidel on tulnud ennast ajaloos palju relvajõul kaitsta. Aga loota tuleb paremat tulevikku, kus uut sõda ei tule. Siis jääks kaitsevägi potentsiaalseks, mitte tegelikuks vajaduseks.

Enda relvaga kaitsmine ei ole ainuke enesekaitseviis. Oma huve saab kaitsta ka diplomaatia abil. Ja kui teadmine on jõud, siis on ka teadmiste täiendamine enesekaitse. Üks minu kehalise kasvatuse õpetajatest arvas, et koolis on vaja ainult nelja ainet - kehaline kasvatus, matemaatika, eesti keel ja laulmine. Aga teadmine on jõud isegi füüsilises spordis.

Jaan Tõnisson nimetas kunagi hariduse küsimust eesti elu peaküsimuseks. Kui esimene inimest iseloomustav omadus on mõistus, siis on haridus kogu inimkonna peaküsimus. Kaitsetahtest veel tähtsam on õppimistahe. Kõike saab parandada, kui õppida seda tegema.

Aga õppida saab nii head kui ka halba. Kaitsta saab väärtuslikku ja väärtusi hävitavat. Kõigi tahteliikide alus peab olema hea tahe.

Särgid sahtlis

Sven pidi saama meistrikandidaadiks ja koos sellega aadlitiitli. Küsisin, kas ta juba varem meistrikandidaat ei olnud. Rei vastas, et ei olnud. Aadlitiitlit anti heade saavutuste eest raskematel spordialadel. Sven pidi aadlitiitli omandamise eest saama sklapelli. Peitsin selle pliiatsitopsi. Sven ei saanudki teada, et ta pidi skalpelli saama. Teine skalpell oli Kristjan G. oma. Ta vaatas kappi minu vihikute alla ja küsis, kus skalpell on. Näitasin, et pliiatsitopsis. Kui Kristjan toast välja läks, peitsin mõlemad skalpellid uude kohta.

*
Avasin oma suure toa sahtli. Ema oli sinna pannud kolm särki. Tundus, et pabereid oli sealt vähemaks jäänud. Protestiks selle vastu viskasin särgid suure kaarega sahtlist välja. Ema ütles, et ma pole varem särke välja visanud. Vastasin, et varem pole ta neid sinna pannud. Mulle ei tulnud meelde, millised paberid võivad puudu olla.

Kolmapäev, oktoober 19, 2011

Prohvetiküsimus

Prohvet võib saada ilmutusi kordamööda Jumalalt ja Saatanalt. Ta peab ise vahet tegema, kummad pärinevad kummalt. Ja teised inimesed peavad ära tundma, kes on prohvet ja kes valeprohvet.

Referent

Tahtsin põgeneda sõja eest. Aga see võis osutuda võimatuks, sest kommunistid võisid õhus helikopteritega patrullima hakata. Istusin pikas lauas koos Nõukogude Vene juhtidega. Istuti tähtsuse järjekorras. Lasin laua otsast kõige tähtsamad juhid arreteerida, et nende asemele kerkiksid inimlikumad. Nende veelgi inimlikumaks muutmiseks hakkasin neile andma kirjandust, mis neid pidi parandama. Andsin neile sotsiaaldemokraatide programmi ja Lenini teosed, sest Lenin oli parem kui Stalin. Mul oli käes üks ajakiri, millest tahtsin veel valida, millise lehekülje ma neile avatuna esitan. Läksin sellega lauast kaugemale. Ühel leheküljel oli male ja ühel luuletused. Mõlemad asjad võisid inimest parandada. Aga üks luuletustest oli siiski punase sisuga ja rääkis aastast 1963. Lugesin sobiva lehekülje valimiseks kogu ajakirja läbi. Aga see võttis palju aega. Oleks tulnud tööle võtta rohkem referente.

*
Jõudsin koju ja pidin kohe tagasi kõndima, et minna poodi. Tee peal vaatasin, et olen pannud kogemata suvel jalga talvesaapad. Leidsin tänavalt ühed oma suvekingad ja otsustasin need asemele panna. Need olid veel sellised, nagu ema soovitas, et ei olnud pealt üleni kinnised. Mõtlesin panna jalast võetud saapad jalgapandavate jalanõude sisse. Aga kui nägin, et ühte kinga üle ühe saapa ei mahu, mõtlesin ümber ja panin saapad ranitsasse. Läksin koju tagasi. Lugesin seinalt, et Klaus oli kirjutanud: "Aasta tõi 7". Algul ma ei saanud aru, mida see tähendab. Siis seostasin, et vaatluse all on pikem ajaperiood, mille jooksul koguti pudeleid. Oli juba selge, et tänavu lisandub seitse pudelit.

Teisipäev, oktoober 18, 2011

Iga auto mürises erinevalt

Täna väljas jalutades ei keskendunud ma vaatlustele ega mõtlemisele, vaid helide kuulamisele. Iga auto mürises erineva häälega. Lõhnasid püüdsin ka tunda, aga mitte nii pikalt. Mõtlesin, et kui olen öelnud, et mind huvitavad nähtamatud asjad, siis helid ja lõhnad on ka nähtamatud. Aga kui nähtamatuse sõna natuke teisiti defineerida, siis mitte, sest neid võivad erinevad inimesed korraga meelte abil tajuda. Võibolla tavaliselt on automürin ka minu jaoks kuuldamatu, aga täna tegin selle endale kuuldavaks. Ühe foto tegin ka. Fotole jäi kaks bussi. Kuigi ma ei viitsinud kiiresti liikuvate objektide pildistamise režiimi otsida, ei jäänud sõitvad bussid vähemat väikses formaadis vaadatuna udused. Suurelt ma pole veel vaadanud. Kui väike inimene hakkab suuri tegusid tegema, võib ta saada kergesti suurmeheks. Aga ta võib langeda ka repressioonide ohvriks. Kuigi repressioonide ohvritest on ka suurmehi ja märtreid tehtud. Bush vanem olevat just selleks Husseini kukutamata jätnud, et temast märtrit ei saaks. Bush noorem katsetas kukutamisega ja asi ei lõppenudki hästi. Laupäeval sai Afganistaanis järjekordne eestlane surma. Kuulsin seda uudist, kui istusin samas lauas klassivennaga, kes on samuti Afganistaanis käinud. Tema kuulis seda ka esimest korda. Mina rääkisin talle lugu, mida ma olin tema kohta kuulnud, kuidas pätid teda olid rünnanud. Tema seda ei kinnitanud, vaid ütles, et ise ei teagi. Mina ütlesin, et see võis tema vennaga ka juhtuda. Tegelikult mulle räägitigi, nagu oleks see juhtunud kahe vennaga ühiselt. Nõukogude ajal räägiti vennasvabariikidest, aga mitte vendvabariikidest. Magistritööd kirjutades leidsin vanast ajalehest pealkirja "Ladina õed". Romaani rahvaid on nimetatud ka ladina rahvasteks. Ladina-Ameerika nimetuses on see säilinud. Ei tea, kas see indiaanlastele solvav ei ole, kes elasid seal varem. Üks minu õpetaja rääkis, et Ameerikas käies tutvustas ta ennast ise, et on Venemaalt, et mitte hakata seletama, mis on Eesti. Ameeriklased polnud osanud kaardilt isegi Venemaad näidata. Sellest hoolimata, et kaart oli neil olemas. Võibolla nad Nõukogude Liitu näidata oleks osanud. Aga võis ka olla, et nad ei saanud eestlase hääldusest aru. Meil õpetati koolis rohkem Briti inglise keelt. Minu inglise keele õpetaja ütles, et meie õpime seda, kuidas õige on, mitte kuidas Ameerikas keegi räägib.

Küsimused kaardil

Mängisime näidendit "Lendas üle käopesa". Ma lugesin osalt maha raamatuteksti ja osalt improviseerisin. Aga improviseerimisega oli see probleem, et teised osatäitjad ei pruukinud osata vastata muu kui päheõpitud tekstiga, mis ei pruukinud improviseeritud lausetega kokku sobida. Näitlesime filmimise jaoks. Ma ei teadnud täpselt, millal mind filmiti ja millal mitte. Selle vastu aitas, kui näidelda pidevalt, siis ei saanud tulla ühtegi ebaõnnestunud kaadrit. Me olime ise psüühhiliselt haiged ja psühhiaatriahaigla teemaline näidend oli võibolla osa meie ravimisest. Meil ei lubatud enne kümne aasta möödumist haiglast väljuda. Üks patsient võttis kätega traataiast kinni ja hüüdis, et tahab välja.

*
Kirjutati, et üks kuueaastane tegi olulise avanguteoreetilise uuenduse. Hakkasin tema partiid vaatama. Ta alustas käiguga e4, jätkas f4 ja kolmandal käigul käis h5, nii et etturid seisid e5, f5 ja h5. Edasi tõi ta elevandid etturite ette. Aga selgus, et käik h5 ei olnudki uuendus, vaid uuendus tuli alles nüüd palju vähem huvitav käik.

*
Vaatasin maakaarti. Mõtlesin, et pärast reformatsiooni ulatus katoliiklus veel nii põhjapoolsesse riiki nagu Poola. Või Leedu oli ka katoliiklik. Kirjutasin kaardile küsimuse, kas Läti ja Leedu usu erinevus tuleb rahvuste piiridest või Liivimaa piiridest. Ma teadsin, et Lätis on ka osad katoliiklased, aga ei teadnud, kas see on Liivimaa piiridega seotud. Kirjutasin kaardile ühe küsimuse teise järel. Osad ei olnud loetavad. Küsimusi täis kaarti ei saanud enam kooli kaasa võtta. Väljusime kodust, et minna rongi peale ja sõita Peedule. Pärast ukse lukustamist tekkis mul kahtlus, et võisin lambid põlema jätta. Võis minna tagasi kontrollima, aga see oleks liiga palju aega võtnud.

Esmaspäev, oktoober 17, 2011

Korvpall koolis

Korvpalli hakkasime koolis mängima hiljem kui jalgpalli, sest korvid olid kõigi jaoks ühe kõrged. Sügisel ja kevadel mängisime väljas jalgpalli, aga külmemal ajal toimusid kehalise kasvatuse tunnid siseruumides. Selleks oli kaks ruumi - esimesel korrusel väike võimla ja teisel kooli saal. Alguses ja lõpus oli poistel ja tüdrukutel ühiseid kehalise kasvatuse tunde, aga muidu toimusid poistel ja tüdrukutel tunnid saalis ja võimlas kordamööda. Saalis peeti ühelt poolt aktuseid ja teiselt poolt olid seal korvpallirõngad. Praegu seal enam korvpalli ei mängita, vaid selle jaoks on ehitatud eraldi korvpallisaal. Vana saali nimetatkse nüüd aulaks.

Vahepeal käisid õpilased saalis palli mängimas ka vahetundide ajal. See oli vist ühe vahetunni ajal, kui üks minust natuke noorema klassi poiss tõmbas endale korvirõnga kaela. Talle kutsuti vist kiirabi, aga ta vähemalt paranes ära.

Korvpallipallidega me ei mänginud ainult võistkondade vahelist mängu, vaid tegime ka harjutusi. Algul oli põhiharjutus joosta ringe ümber saali palli põrgatades.

Esimene kehalise kasvatuse õpetaja, kelle ajal me korvpalli mängisime, lasi vahel võtta ühel meeskonnal paremaks eristamiseks särgi seljast. Siis sai ta öelda palli mängust väljaminekul "Särk aut" või "Paljas aut". Ükskord oli ta nõudnud mult enne särgi eemaldamist juba dressipükste jalast võtmist. Läksin tundi pikkade pükstega, sest alles hiljuti olid tunnid toimunud väljas. Õpetaja arvates pidid siseruumis olema tingimata lühikesed püksid. Ta nõudis, et mina ja Kristjan G. läheks duširuumi pükse vahetama. Mina ütlesin, et mul teisi ei ole. Õpetaja küsis, kas mul ei ole midagi all ja vaatas pükstesse, nii et rivis seisjad naerma hakkasid. Kuna mul olid aluspüksid jalas, pidin minema dressipükse duširuumi viima. Mina olin nõus seda tegema, aga Kristjan üldse tundi tagasi ei tulnud. Mina ei saanud ka duširuumi sisse, sest see oli tunni ajaks lukku pandud. Panin dressipüksid duširuumi ukse kõrval seisva kapi peale ja läksin saali tagasi. Kui mul varsti veel särk ka seljast võtta kästi, ütlesid teised, et mind kooritakse päris paljaks. Pärast öeldi, et see meesõpetaja oleks võinud mõnele tüdrukule pükstesse vaadata.

Koolis korvpalli mängides ei saanud ma esialgu ühtegi korvi. Merko ütles pärast ühte mängu, et ma tegin ainult ühe heateo.

Korve õnnestus mul visata kooli õuel vahetundide ajal korvpallisarnaseid mänge mängides. Selliseid mänge oli kaks tükki - seitse ja viis miinust. Seitset mängides tuli korvilauast tagasi põrganud pall püüdmise kohalt ise korvi visata või vähemalt korvilauale või rõngale pihta saada. Iga korvi järel võis visata vabaviske, aga korvilauale üldse mitte pihta saades läksid punktid nulli tagasi. Viies miinuses tuli kellegi teise visatud korvi järel visata korv samast kohast kust tema. Seitset mängides sain küll korve sisse, aga probleemiks olid mulle alguses just vabavisked, mis olid leiutatud preemiana. Vabaviset visates nullisin esimestel kordadel alati oma punktid ära. Mulle soovitati, et ma ei püiaks vabaviset sisse saada, vaid viskaks täie jõuga, et tabada korvilauda. Vist esimest korda seitset mängides praeguse EÜS-i maja õuel, kus tol ajal olevat olnud võimla, kukkus mul kell taskust välja, nii et ma seda ei märganud. Algul olin kandnud kella käe peal, aga elektronkellal oli üks rihmapool ära tulnud, nii et hakkasin seda kandma taskus, mida teen nüüd kõigi kelladega ka terve rihma olemasolu korral. Oma kella ma ise maast üles korjata ei märganud, vaid seda tegi vist Peep. Ta viis selle raamatukokku õpetaja Mitile, kes teatas tundmatu omanikuga kella leidmisest kooli raadios. Läksin koos Erikuga sellele raamatukokku järele. Mitt tahtis, et ma kella kirjeldaks ja ütleks, mis sellele peale kirjutatud oli ja kas rihm läks ühele või kahele poole. Mina ütlesin, et kella peale oli kirjutatud protektsioon ja et üks rihma pool oli ära tulnud. Erik püüdis mind kella kirjeldamisel aidata. Mitt küsis, kust tema teab. Erik ütles, et ta on ka seda kella näinud. Lõpuks ütles Mitt, et paistab, et on minu kell. Kella leidja ütles, et ta oli juba mänguplatsil küsinud, kelle oma see on, aga ma polnud kuulnud.

Hiljem hakkasin seitset paremini mängima, aga esikohti ma ei saanud endiselt. Mult ühel korral küsiti, kas ma olen üldse kunagi seitse täis saanud. Viiest miinusest ma päris kindel ei ole, kas me seda koolis mängisime, vaid mäletan rohkem kodu juures mängimist. Aga ilmselt siiski mänguga tutvusin koolis.

Seitset käis teiste hulgas mängimas vanema klassi õpilane Otter. Tal oli kerge korve visata, sest ta oli väga pikk. Ühel korral üks väiksem poiss küsis talt, kas ta on korvpallur. Otter vastas, et ta ei ütleks, et ta korvpallur on. Ta oli meie kooli kõige rohkem kaaluv inimene. Mulle on räägitud, et kui meie kooli külastasid ameeriklased, olid nad rääkinud, et neil Ameerikas mängitakse palju korvpalli. Nad olid näidanud, et Otter võiks hea korvpallur olla. Selle peale oli puhkenud naer.

Koolis sai vahel televiisorist olümpiamänge vaadata. Vist nägime seal ka 1988. a. Söuli olümpiamängude Ameerika - Nõukogude Liidu korvpallimängu, mille Nõukogude Liit võitis ja millega ühtlasi eestlane Tiit Sokk sai olümpiavõitjaks. Vähemalt sellest mängust koolis räägiti. Teised olid Nõukogude Liidu poolt põhjusel, et eestlane mängib, aga mina olin alati Nõukogude Liidu vastu, sest ta okupeeris Eestit. Eestlaste poolt olin ainult siis, kui nad võistlesid individuaalarvestuses. Üldiselt olid teised inimesed tol ajal ka Nõukogude Liidu sportlaste vastu, kuigi ühe eestlase osalemisel juba suhtumine muutus.

Tol ajal elati veel kaasa Kalevi korvpallivõiskonna mängudele. Taoti rütmi nagu korvpallivõistluste publik ja skandeeriti "Ka-lev!" või ka "Su-lev" ja "Lin-da". Ühel korral läksin koos Jürgeniga kooli, kui ta hakkas rääkima "Noorte Hääles" avaldatud Aivar Kuusmaa intervjuu põhjal, et Tiit Sokku hüütakse Sardelliks ja kui pikad Kalevi liikmed on. Olin ka seda intervjuud lugenud.

Keskkoolis oli mul endiselt klassikaaslastele korvpallis vastu saamisel raskusi. Ühel korral tahtsin Lauri N. käest palli ära lüia, aga ta hoidis sellest ainult kahe käega tugevalt kinni, öeldes: "Noh-noh!" ja pall ei liikunud. Liikuvat palli mul siiski kellegi käest ära lüia õnnestus ja imestati, et täiesti puhtalt ka veel.

Aga keskkooli jõudes olin kasvanud pikaks. Ühel korral koolis sööklas süies ütles üks noorema klassi poiss mulle, et minu pikkune poiss võiks hea korvpallur olla. Pidasin seda mõnitamiseks. Aga kuna mul on hiljem korvpalli mängida soovitanud ka vanemad inimesed, siis nüüd arvan, et see poiss võis ka seda tõsiselt mõelda.

Ühel korral, kui tehti palliga niisama harjutusi, mõtlesin, et korvpallis on palliga teise inimese pihta viskamine lubatud. Virutasin palli Madisele täie jõuga vastu pead. Vihaseks ta ei saanud, aga jõudsin ise kohe järeldusele, et läksin liiale.

Mulle meeldis teha pealeviskeharjutusi. Aga ühel korral hakkas õpetaja minuga pahandama, et mul on nahk kuiv, teised on higised. Ta nõudis, et ma pean palli viskama jooksu pealt, mitte seistes. Tegelikult ma olin tol ajal nii kõhn, et hakkasin saunas ka viimasena higistama, kuigi laval oli istutud ühe kaua.

Põhikoolis olin vahel kehalise kasvatuse tundi minekut vältinud, et mõnitustest pääseda. Aga keskkooli jõudes olid mul närvid läbi ja muudes tundides istuda oli raskem. Kehalise kasvatuse tundides mulle meeldis, et ei pidanud liikumatult paigal olema, vaid said vabalt ringi liikuda. Klassikaaslased enam minu võimeid nii väga ei halvustanud. Õpetaja oli esialgu endine, aga tundus vanematesse õpilastesse paremini suhtuvat kui noorematesse. Kooli lõpus tuli meie klassile tema asemel kaks paremat õpetajat, kes ei halvustanud õpilasi üldse. Üheteistkümnendas klassis võis iga õpilane oma kõige nõrgemast ainest loobuda. Mulle valmistasid hinnete poolest raskusi vene keel ja kehaline kasvatus. Loobusin vene keelest, aga kehalist kasvatust pidasin tähtsaks, sest olin lugenud selle kasulikkusest. Kaks klassivenda, kellel kehaline kasvatus raskemate ainete hulka kuulus, loobusid sellest, aga kaheteistkümnendas klassis pidid uuesti tundides käima hakkama, sest selleks ajaks otsustati, et see aine ei kuulu nende hulka, millest loobumine on lubatud.

Kuigi kehalise kasvatuse õpetaja pahandas minuga, et ma ei ole higine, mäletan, et olen neis tundides siiski higistanud. Põhikoolis püüdis õpetaja duši all käima sundida, aga peaaegu keegi ei tahtnud ja sellest hiiliti kõrvale. Keskkoolis enam ei sunnitud, aga enamus käis vabatahtlikult. Mina ei käinud, sest mulle ei meeldinud lahti riietuda, eriti kui minu riietumise koht oli selline, mis ust avades koridori paistis. Läksin järgmisse tundi higisena. Aga koolis erinevalt kodust keegi higilõhna pärast märkust ei teinud.

Keskkoolis mul vähemalt üks korv õnnestus visata ka mängu ajal. Lauri N. ütles mulle pärast, et ma viskasin kolmepunktiviske. Mina vaidlesin vastu, et see oli kahepunktivise. Tegelikult ma ei teadnud, kummal õigus oli, sest joont ei olnud vist põrandale märgitud.

Viimases klassis mängisid korvpalli vahel poisid ja tüdrukud koos. Kui jalgpallist mäletan, et tüdrukutest oli platsil Kati P., siis korvpalli tuli positega koos mängima rohkem tüdrukuid. Ühel korral tahtis Reet palli kätte saada, aga poisid istusid lavaotsal ja veeretasid palli selja taga üksteisele Reeda eest ära. Reet ütles selle peale: "Simo!", kuigi teised olid ka veeretanud. Aga kui nooremates klassides olid rahvastepalli mänginud poisid tüdrukute vastu, siis keskkoolis tehti segavõistkonnad.

Ühes viimase klassi kehalise kasvatuse tunnis mängisime mina ja Ott kahekesi seitset. Anu ütles, et ta tahab ka mängu. Me ütlesime, et me lõpetame enne ühe mängu ära. Kui see oli läbi, ütlesime, et nüüd võib Anu mängu tulla. Tema ütles, et ta enam ei taha, ja seisis akna juures edasi.

Mõned klassikaaslased käisid korvpallitrennis. Põhikooliklassis käisid seal tüdrukutest Mari S. ja Gerli, kes olid ühtlasi tüdrukutest kõige kiiremad jooksjad. Mari mängis korvpalli veel ka kümme aastat pärast keskkooli lõpetamist. Keskkooliklassis mängis korvpalli Kairi. Kes poistest korvpallitrennis käisid, selles ma pole päris kindel. Vist Erik, kes oli kaua aega klassi kõige pikem poiss, ja Kristjan G. Minu meelest Kristjan käis alguses korvpallitrennis ja hiljem läks jalgpalli üle.

Klassiõdesid nägin korvpallitrenni tegemas, kui lahkusin spordikooli maletrennist ja pidin kõndima läbi korvpallisaali. Püüdsin sealt nii kiiresti läbi minna, et nad mind ei näeks, sest ma väga ei tahtnud, et koolis minu maletrennis käimisest teataks. Ühel korral kuulsin, nagu Kairi arutaks klassi teises otsas, mida ma spordikoolis teen. Mulle tundus, et Pille vastas, et kirjutan luuletusi. Ma kahtlustasin juba tol ajal, et võin asju valesti kuulda. Aga hiljem küsis Kairi ka mult endalt, kas ma käin maletrennis.

Ühes matemaatikatunnis hoiatas klassijuhataja Holts meid täide eest. Ta ütles, et eriti levivad need spordikoolis, kus kasutatakse ühist kammi. Minu pinginaaber Lauri N. hüüdis selle peale: "Kairi!" ja taganes minu suunas. Mõtlesin, et ta ei tea, et mina käin ka spordikoolis.

Eelmisel aastal klassikokkutulekul Viljandimaal nägin korvirõngast ja palli. Tegin mõned pealevisked. Ütlesin, et ma pole kümme aastat korvpalli mänginud, aga sain palli teisel katsel sisse. Artur ütles, et ega see ei kao.

Nastikututvustaja

Ühe usu teine mees tutvustas nastikut ja tõlkis tema juttu. Kõigepealt tegi see mees sisinat ja seejärel hakkas rääkima sõnadega. Nastik väändus tal ümber kaela. Kuna nastik ei olnud mürgimadu, ei saanud ta vist teistmoodi ohvreid tappa. Kui mees tõlkimise lõpetas, ütles ta, et seda juttu ei tohi üles kirjutada, muidu vägi kaob. Ma olin juba kirjutanud. Mõtlesin, et selle võib siiski blogisse panna, kuna olin kirjutanud vigadega.

*
Ronisin taburetiga ülemist köögikappi avama. Ema ütles mulle midagi, mida ma ei kuulnud. Palusin korrata. Ema ütles, et ma keedaks teed. Võtsin kapist teepaki. Joanna hoidis seal ühte puru. Imestasin, et ta toiduainet rohukapis hoiab. Muid asju tal seal ei olnud.

*
Vaatasin klassis ringi, kuhu istuda. Ma ei leidnud ühtegi sobivat kohta, sest iga laua peal oli mõni kott. Õpetaja soovitas mul istuda esimesse pinki, sest seal on palju rahvast. Esimeses pingis oli kolm kotti. Istusingi nende taha teise pinki, mis oli veel vaba.

*
Arvati, et ühel tänaval juhtuvad liiklusõnnetused sellepärast, et tänavanurk on ümar. Aga sellepärast ei saanud seda kandiliseks ümber ehitama hakata.

Pühapäev, oktoober 16, 2011

Pidu peo otsa

See nädal oli palju üritusi. Täna toimus Tooma sünnipäevapidu. Ta pidas seda vanematekodus, kuna tema korteris ei ole nii palju istmeid. Külaliste saabumise ajal kattis ema lauda. Mina ja ema saime kokku erineva arvu vajaminevaid taldrikuid. Ema ütles, et ta luges ainult täiskasvanuid. Mina ütlesin, et Joosepile tuleb kõige parem taldrik panna. Ema vastas, et sellepärast, et Joosep on kõige parem poiss. Teise lapsena osales peol Villem, aga tema on veel taldriku jaoks liiga väike. Tõnis oli Tallinnas. Ema küsis, kas lasteaias logopeed ka on. Ann ei teadnud, aga ütles, et Tõnis ja Joosep on oma lasteaiarühmas kõige paremini rääkida oskavad lapsed. Neil on kaheaastaste rühm. Üks nelja-aastane olevat ka hulgas.

Vanaema rääkis, kuidas mõned lapsed olid koolis eksinud küüditamiste ajaga. Ta oli küsinud, kuidas nad seda ei tea, see on nende vanaemade elulugu. Üks õpilane oli vastanud, et ei tea ja ei tahagi teada.

Kui enamus külalisi olid läinud, rääkis Klaus veel, mis talle Facebookis ei meeldi. Küsisin, mis ta minu sissekannete kohta halba ütleb. Klaus vastas, et minu sissekanded seal on suhteliselt huvitavad, aga kui ma pikemalt kirjutaks, siis ta neid võibolla ei loeks. Ta ütles, et on olemas seadus, et igal pool kirjutavad 20 protsenti inimestest 80 protsenti jutust.

Asjade kinnitamine

Olin Sõpruse puiesteel. Tahtsin seal uuesti läbi kuulata kõik muusikavideod, millele ma olin laike pannud. Sõitsin Kalda teel autoga. Auto sõitis eespool ja mina juhtisin seda kaugemalt. Samal sõidurajal tuli vastu teine auto. Parema käe reegel ei kehtinud vist ainult autotee kohta üldiselt, vaid ka sama sõiduraja piires, et vastutulevad autod pidid tõmbuma selle erinevatesse äärtesse. Aga mina polnud oma juhtimisoskuses kindel ja tõmbasin auto igaksjuhuks üldse muruplatsile. Meile hakati ühe maja juures näitama, kuidas asju üksteise külge kinnitada. Asjad laskusid katuse poolt maapinnale ja iga järgmine kiht kinnitati järjest tugevamate tappide või liimiga. Viimane ja kõige madalam kiht kinnitati laavaga. See oli nii kange, et seda korraks puudutades hakkasid inimese käed kohe kipitama. Kui ettenäitamine oli lõpetatud, proovisin ise sama teha. Üks mees kordas veel õpetuse üle, et asjad tuleb panna lihtsalt suuruse järjekorras - kõige peale lauajupid, nende alla koolilauad ja järgmiseks toolid.

Laupäev, oktoober 15, 2011

Kooli sünnipäev

Täna tähistatakse meie kooli ümmargust sünnipäeva. Kool korraldas sel puhul kontserdi ja peo. Minu põhikooliklassi osa liikmeid kogunes peale selle veel söögiasutusse, kus käisin ka mina. Kohale tulid veel Piret, Mari L., Kristin, Kristina, Merili, Martin, Lauri K. ja Jürgen. Mina jõudsin kohale teisena, minutipealt õigel ajal. Lahkusin esimesena.

Meie kooli asutamise teemalisi artikleid lugesin Jaan Tõnissoni raamatu koostamise ajal. Ta kirjutas selle kohta nii:

Esimene Eesti emakeelne keskkool kutsuti Tartus seks ellu, et sealt välja tuleksid haritud Eesti tütarlapsed, kes vabad venestuse mõjudest aitaksid kindlustada Eesti perekonnaelu venestuse mõjutuste vastu.

Kes võis selle rahvusliku ettevõtte juhtimiseks sündsam olla kui selgesilmaline, mõttekindel Peeter Põld oma kasvatusliste kalduvustega.

Põhjalikult ennast ettevalmistades kodus ja välismail asus Peeter Põld suure ülesande kallale.

Ja täitis hiilgavalt kõik lootused, mis tema töö peale pandud.

Peeter Põllu tegevus Eesti tütarlastekooli juhtimisel kujutab tähtsat ajajärku Eesti pedagoogilises arenemisloos. Mitte ainult, et siit välja käis otsekohest äratavat mõju Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi ja tema osakondade ümber koondunud emakeelsete koolide ja nende õpetajate ning juhatajate kohta. Ühtlasi voolas suurest tööst, mis Peeter Põld korda saatis Eesti tütarlastekooli juhtimisel ja pedag.-nõukogus, elustav ja virgutav mõjutus välja kõigi Eesti nooresookasvatuse tegelaste ja sõprade kohta. Peeter Põllu ja tema kaastöötajate eeskuju ja seletused avalikel koosolekuil, hariduspäevil, hariduskongressel, ajakirjanduse veergel panid mõtteid liikuma, õhutasid uusi teid otsima kasvatuslisel alal, kihutasid nooresookasvatusele Eesti rahvuslikus vaimus. Ilma Peeter Põllu kasvatuslise tegevuse mõjutuseta ei oleks meil inimesed tuld võtnud, kui tarvis oli Eesti nooresookasvatuse asjus kätt külge panna. Vaevalt oleks korda läinud ühiskondlikul nõul ja jõul üles ehitada nõuetekohast koolimaja esimesele Eesti keskkoolile Tartus, kui mitte ei oleks Peeter Põld oma tööga koolis näidanud, et asi on väärt kõige suuremaid jõupingutusi.

Laagrisse saabus politsei

Üks inimene rääkis, et tal on kolm lapselast. Üks tema laps oli sünnitanud kaks kääbust ja teine samuti abieluvälise lapse. Ma ei teadnud, kui vana peab laps olema, et teda saaks kääbuseks nimetada.

*
Rei mängis ühe vastasega malet. Ta kuulis kellegi kõndimist. Kõndija eemaldus. Rei ütles, et kostis, nagu oleks seal mõni tema väiksema mänguoskusega õpilane. Läksin trepile ja hüüdsin: "Jaa!" Trepist tuli üles isa. Ta ütles, et tema oligi kõndinud. Mõtlesin, et Tartu meistrivõistlused on minu lemmikturniir. Aga ma ei olnud kindel, kas ma sinna järgmine kord pääsen.

*
Tõnis ja Joosep tulid koju tagasi. Kükitasin maha. Tõnis kallistas mind, aga Joosep mitte. Joosep ütles, et tal on pimesool haige. Ta oli enne kodust väljumist sellist oletust kuulnud ja selle meelde jätnud, aga ei teadnud tegelikult, mida see tähendab. Seisime mõnede inimestega väljas puuderea ääres. Puid oli hakatud kasvatama ja otsustatu, et neid ei koristata sügisel ka ära. Öeldi, et vaatame, kas puud hakkavad murduma. Kohe hakkasidki. Naersime. Läksime puude kukkumise suunalt ära, et vaadata nende langemist kõrvalt.

*
Sõitsime metsavahelisel teel jalgratastega. Keerasime tee pealt sohu ja jätsime rattad maha. Ühte meist hoiatati, et ta ei läheks edasi, muidu ta upub laukasse. Püüdsime minna laugaste vahelt. Mina jäin teistest maha. Hüüdsin, et nad ootaksid. Jõudsin neile järele ühe maja juures. Neil olid jalgrattad jälle käes. Nad ütlesid, et keerasid vahepeal tagasi ja tõid rattad ära. Minu ratas oli maha jäänud. Hakkasin mööda teed seda otsima minema, aga ei teadnud, kas tee viib ratta juurde. Pealegi võis ratas vahepeal ära varastatud olla. Teed mööda tuli vastu võõraid inimesi.

*
Kõndisin kooli õuel. Olin kirjutanud, et kõrvalõuel oli kunagi samuti jalgpalliväljak. Nüüd nägin, et see on seal praegugi. Minu kooliajal oli kõrvalaia sisse tehtud auk, et õpilastel oleks otsem tee kooli tulla. Vahepeal oli see laudadega kinni löödud, aga nüüd oli auk taastunud. Vist loodusseadus nõudis, et sinna, kus on vaja otsemat teed, tekib paratamatult auk. Vaatasin, et üle tänava asuvast õuest käivad jälle inimesed läbi. Järelikult oli sealt koer kadunud.

*
Vaatasin Hennu vanu joonistusi. Henn oli joonistanud pildiseeria ja mina olin selle järgi raamatu kirjutanud. Mul oli käes ainult üks Hennu joonistatud lehtedest, kuigi neid oli olnud palju. Isa ütles, et nii kehvalt ei tohi joonistada. Olin imestunud, sest meie olime oma tegevusega väga rahul olnud. Ütlesin, et see on ikka midagi väärt, kui ühe hooga tuleb nii palju pilte. Hennu piltidele oli ka midagi lühidalt kirjutatud, aga ma polnud kindel, kas seda oli teinud Henn või mina. Pakkusin, et Henn. Vaatasin kaustikut, kuhu olin selle raamatu kirjutanud. Olin iga Hennu pildi järgi joonistanud kõigepealt uue pildi, selle juurde kirjutanud luuletuse ja kõrvale jutu peatüki. Nüüd jõudsin arvamusele, et Hennu piltidele olin kirjutanud ka mina, sest sinna oli kirjutatud tegelaste nimesid. Ühe nimi oli Montopossepossebooro.

*
Läksin koos Tulvaga kodu poole. Jõudsime Karlova poolt Riia maanteele. Rääkisin, et mulle ei meeldi, kui asjad muutuvad. Vanasti oli hea, et buss number viis sõitis alati mööda Riia mäge üles ja keeras paremale. Mõtlesin, mida teha, kui ma olen sunnitud tulevikus ühetoalisse korterisse kolima. Siis jagan teiste tubade asjad nende inimeste vahel, kellel on suuremad korterid. Kirjutan täpselt üles, milline asi läheb kelle kätte, et need tagasi küsida, kui ajad paranevad.

*
Olime laagris. Väiksed poisid olid juba üles tõusnud, aga mina ärkasin alles nüüd. Mulle öeldi, et maleturniiri voor juba käib. Mul ei jäänud üle muud, kui voorule hilineda. Sipelgal olid kõik kuus jalga kinnitatud tema keskmise osa külge. Sipelga esimene osa rääkis, et tema valitseb ja tagumine osa kannab ainult koormaid. Aga teos oli tehtud nii, et sipelga tagumine osa sai veel eraldi rääkida. See ütles esimesele osale, et ärgu ta ülbitsegu. Laagris puhkes paanika, sest saabus mitu politseiautot Kristeri tegevust uurima. Krister rääkis, et võim läheb tema ema kätte ja temast endast saab tähtsuselt teine tegelane. Laagrisolijate autod valmistusid koju sõitma. Ühe auto juures küsis politsei Särgavalt, kas ta juhib. Särgava vastas, et juhib küll. Politsei küsis, kumma käega. Särgava vastas, et vasakuga. Sellisest vastusest hoolimata ei hakanud politsei Särgavat kinni võtma, vaid kõndis juba eemale. Särgava rääkis mulle veel, et ta juhib ühe käega 100 kilomeetrit tunnis ja teisega 200, sõites kätt vahetades sinka-vinka, aga püsides kogu aeg tee peal. Selgus, et Krister oli oma ema all mõelnud oma vanaema. Tema vanaemalt mindi Kristeri jutu kohta täpsemalt küsima. Vanaema ütles, et tema lapselaps ei ole sellist juttu rääkinud. Kristeri vanaema koostas raamatute nimekirja. Esimesele kohale oli ta pannud enda raamatu. Aga kuigi Krister oli lootnud, et tema raamat tuleb teisel kohal, ei olnud seda juhtunud. Võibolla kavatses vanaema panna Kristeri raamatu viimasele kohale, et oleks efektne lõpp. Aga sellega oleks Krister võimust täielikult eemale jäänud.

Reede, oktoober 14, 2011

Plaanide pesa

Jälle kodus,
kus ma elan
võõrast kohast
pikemalt.

Välisreisid
teen ma unes.
Mõnel öösel
vähemalt.

Salaplaane
haudun kodus.
Ma ei räägi
lähemalt.

Tormiline klaverilugu

Kui meie klaveril mõnda lugu mängida, salvestas klaver selle endale mälusse ja võis seda teine kord juba ise ette mängida. Isa ja vend lõpetasid parajasti klaveri mängimist. Tahtsin selle seest enda mängitud lugusid üles otsida. Isa ütles, et mina olen klaverit mänginud ainult üks kord. Vaidlesin vastu, et mina pole öelnud, et üks kord. Kui ma klaverit puudutasin, hakkas see mängima tormilist lugu ja ägedalt vappuma. Aga järgmised lood tulid rahulikumad. Arvatavasti tuli see sellest, et esimest korda klaverit puudutades oli mul pulss erutusest kiire, aga hiljem see langes. Lõpuks vajus klaver pikali. Püsti tõstmisel vajus ta uuesti pikali. Öeldi, et klaver on oma aja ära elanud. Pikali vajumine oli mängimise tagajärg, aga ilma sellega riskimata ei oleks üldse mängida saanud. Imestasin selle üle, kuidas klaver oli endale lugusid mälusse salvestanud, kui klaveri sees ei olnud mingeid mäluseadmeid näha.

*
Lugesin, et Saksa okupatsiooni ajal tuli Nõukogude Liidust Eestisse kiri, kus paluti ühte kultuuritegelast austada ja küsiti tema kohta andmeid. See kiri tekitas hirmu, kuna selle põhjal võis järeldada, et Nõukogude vägede tagasitulekul alustatakse genotsiidi. Panin raamatu vahepeal riiulisse ja varsti võtsin uuesti välja. Lugesin, et Darwin kirjutas, et kui ta oli Aafrikas, plahvatas seal ühes asutuses pomm ja mõned töötajad said surma. Varsti järgnesid uued plahvatused. Pärast kolmandat plahvatust oli 200 töötajast surma saanud 75. Vaatasin raamatu kaant. Ma polnudki võtnud riiulist seda raamatut, mis mul enne pooleli jäi, vaid kogemata Darwini eluloo. Õhemat Darwini elulugu olin juba varem lugenud ja nüüd lugesin paksemat. Jätkasin siiski selle raamatuga. Darwin kirjutas, et tal tekkis kahtlus, et pommide valmistaja võib olla inimene, kellele ta oli laenanud 300 pakki teepuru, sest teepuru sai pommide valmistamiseks kasutada. Et olla kindel, kas pomme paneb see inimene, otsustas Darwin temaga kohtuda ja teda küsitleda, et saada teada, mis võivad olla pommide panemise põhjused.

*
Ema tõi minu tuppa raamatu "Kõnelused tiigriga" kaks eksemplari. Mõlemad olid katkised. Ühel oli puudu ülemine pool ja teisel katkine alumine. Aga ema tahtis need säilitada, kuna neis olid head pildid. Kahte eksemplari kombineerides oli vast võimalik raamatut lugeda. Otsisin riiulist välja sama raamatu kaks tervet eksemplari, millest üks oli suurem ja teine väiksem trükk. Tahtsin emale näidata, et katkised eksemplarid võib siiski ära visata, kuna meil on terveid ka. Leidsin veel ühe suure trüki eksemplari. Ütlesin, et meil on seda raamatut viis eksemplari. Vaatasin oma asju ja ütlesin, et minu asjad kortsu ei lähe. Siis kukkus asjade virn ümber. Ütlesin, et nüüd läksid minu asjad ka kortsu. Kukkusin põrandale pikali ja jäin magama. Ma polnud ennast kukkudes vigastanud. Minuga hakati magamise eest pahandama, aga ma ei teinud välja. Öeldi, et tavaliselt inimene ei maga nii sügavalt, et läbi une rääkimist ei kuuleks.

Neljapäev, oktoober 13, 2011

Sõltlase elu

Ülikooli maleklubis öeldi, et imelik, et vihmaga nii palju inimesi kohale tuli. Selle peale üks mees vastas, et see on see sõltlase elu. Mina ütlesin, et mul ei ole sõltuvus, vaid harjumus. Mul soovitati proovida malemäng maha jätta. Mina ütlesin, et ei saa jätta, sest ma kirjutan blogi.

Turniiri esimene voor mängiti kümne minutiga. Siis tuli rahvast juurde ja mõtlemisaega lühendati seitsmele minutile. Tulemused olid:

1. Jakobson 7 p.
2. Hinrikus 7
3. Okas 5,5
...
5. Runnel 4
...
Kokku 9 osavõtjat.

*
Seekord lugesin maleuudiseid Uganda ajalehest "Daily Monitor". Seal kirjutati 6. oktoobril, et 5.-20- novembril toimuvad Kampalas Uganda meistrivõistlused. Turniiri läheb rahvusvahelisse reitinguarvestusse ja võitja pääseb järgmisel aastal Türgis toimuvale maleolümpiale. Mängitakse 9 vooru Šveitsi süsteemis, kaks vooru päevas. Praegu on riigi meister Wanyama, aga oodatakse 19-aastase FIDE meistri Emojongi edu.

14. septembril kirjutati, et Emojongi FIDE meistri tiitel pärineb mais Hartumis toimunud Aafrika meistrivõistluste tsooniturniirilt, kus tema võiduprotsent oli 55. Edukalt mängis ta ka juunis Mosambiigis Maputos toimunud Aafrika meistrivõistlustel. Tema FIDE reiting on 2156, mis on Ugandas paremuselt viies. FIDE meistriks sai ta kolmanda ugandalasena.

Lõppudest

Eile sõin lõunaajal lesta, mis oli natuke toores. Selgroo küljest ei tahtnud hambad liha kätte saada. Panin juba näritud tüki pannile ja praadisin paar minutit. Sellega läks ta pehmeks. Ütlesin, et see oli õnneliku lõpuga söögiaeg. Vahel läheb söömise lõpus süda pahaks, aga seekord läks hoopis toit paremaks. Tegelikult ma pole kindel, et toore kala söömisel kaugemaleulatuvaid halbu tagajärgi ei ole. Aga mulle väideti, et ohtlik on Peipsi kala, mitte merekala. Minu ohtunnne on suurem. Ühes luuletuses kirjutasin, et toas on meil rahulik, kuid ohte täis on õu. Vanasti ütlesin, et lähen hoovi, natuke hiljem, et õue, nüüd, et jalutama. Või ütlen lihtsalt: "Ma väljun." Eile panin esimest korda talvejopi, mille alt ei paistnud suurem osa helkurit välja. Vaatasin, et jopi küljes on ka koht, kuhu saaks helkuri siduda. Aga ma ei saanud vana sõlme lahti. Helkuri küsimust võiks nimetada helkuri keerdsõlmeks. Pärast seadusemuudatust tunduvad korrarikkumisena nii selle kandmata jätmine kui ka kandmine, kui enamus inimesi seda ei kanna. Õigusemõistmisel on kasutatud lahendeid, et kui asi ei ole vastuolus üldsuse tahtega, siis selle eest ei karistata, isegi kui seadus seda nõuab. Aga niiviisi võib helkuri kandmine tähendada teiste karistamise poolt hääletamist. Olin helkuri kandmise nõudmise pärast mures juba aastal 1999, sest telesaates oli üks mees väitnud, et see on kohustuslik. Hiljem lugesin oma silmaga liikluseeskirjast, et nõue kehtis ainult valgustamata teede puhul. Tänavu aastal nõuet karmistati. Võibolla arvestusega, et vahel võib linnas elekter ära minna. Üks maailmalõpu stsenaarium on, et suure magnettormi tagajärjel jäävad elektrijaamad seisma. See pidavat olema võimalik järgmisel aastal. Raadios just tuletati seda meelde, seoses sellega, et India usud leiavad alati maailmast allakäigu märke ja ootavad pidevalt maailmalõppu. Kristlaste puhul on asi vastuoluline, et oodatakse maailmalõppu ja teiselt poolt usutakse, et ollakse juba lunastatud.

Kolmapäev, oktoober 12, 2011

Jalgpall laagris

Spordilaagris olin kahel suvel - 1990 ja 1994. Sinna läksin koos maletajatega, aga esimesel korral olid laagris lisaks võrkpallurid ja teisel võrkpallurid ja vehklejad. Mõlemad aastad olid jalgpalli maailmameistrivõistluste aastad ja mõlemal jälgiti neid ja mängiti ise jalgpalli.

Aastal 1990 olime ühes telgis mina, Jürgen, Anto, Silver, Taago ja tema õde Tuuli, lõpupoole võrkpallur perekonnanimega Sirkel. Ajasime telgikaaslastega juttu paljudel teemadel, sealhulgas jalgpallist. Maailmameistrivõistlusi jälgisime laagris käivatest ajalehtedest. Anto luges vapustatud häälega ette, kui palju seal võistlustel on kollaseid ja punaseid kaarte antud. Neid anti vist rohkem kui varasematel kordadel. Vist ilmus nende võistluste ajal ajalehes karikatuur, kus kohtunik kirjutas kaardi saanu nime üles, aga see seisis pea peal, nii et särgi peal olev number oli teine kui kirja saanu, vahetades ära 6 ja 9. Nende maailmameistrivõistluste võibolla suurim sensatsioon oli, kui Kamerun võitis Argentiinat, kusjuures Kamerunil oli vist tervelt kaks mängijat punase kaardiga platsilt ära saadetud ja seega mängijaid vähem kui vastastel. Koolis oli peetud maailma parimaks jalgpalluriks just argentiinlast Maradonat, kellega klassi parimat jalgpallurit võrrelda püüti.

Meie telgis räägiti ka jalgpalli ajaloost. Kunagi oli olnud maailma parim jalgpallur brasiillane Pele, kes enam ei mänginud. Aga Tuuli rääkis tema kohta lugusid, et Pele vend olevat Pelega kihla vedanud, et kaitseb Pele pealelöögi ära. Vend oligi Pele löögi ära kaitsnud, aga seejuures surma saanud. Teine kord oli pandud väravat kaitsma ahv ja Pele olevat tal palliga soolikad välja löönud. Kolmas kord oli vist maja kokku varisenud. Ma ei ole hiljem kontrollinud, kas neil juttudel mingi tõepõhi ka on. Tuuli rääkis veel ufodest ja Nostradamuse ennustustest.

Laagri jalgpalliplatsil toimusid nii jalgpalliturniir kui ka niisama mängud. Mina osalesin ainult viimastes, sest turniiri meeskonda ei mahtunud. Jalgpalli mängisin teiste maletajetega. Teises maletajate telgis elanud Toomas Õ. ütles mulle: "Ära tao kossi!", sest palli lüies kippusin teiste mängijate jala pihta lööma. Ühes mängus tegi Jürgen minu kallal mingi lubamatu võtte, mida ma täpselt enam ei mäleta, aga selle peale minu arvamus temast kohe langes. Muidu oli ta korraliku käitumisega, aga mulle tundus, et selle liigutuse tegi ta meelega, arvestusega, et teised ei näe.

Jalgpalliturniiril oli kahel maletajate telgil ühine võistkond. Teises maletajate telgis elasid Mihkel, Karli ning vennad Toomas, Lauri ja Timo. Viimane neist oli väike, maletrennis ei käinud, vaid oli vendadega muidu kaasas. Tema ka võistkonda ei mahtunud. Sel ajal kui teised mängisid, kõditasime meie üksteist tribüünil heinakõrtega. Tribüün oli tekkinud looduslikult, kuna laager asus künklikul Võrumaal.

Maletajate väravavaht oli Anto. Ta püüdis tegeleda kõigi asjadega ja käis vist korraga male, jalgpalli ja karate trennis. Tal olid kaasas ka spetsiaalsed jalgpalli jalanõud. Televiisorist jalgpalli vaadates olen aru saanud, et väravavahiks püütakse panna keskmisest pikemaid mängijaid, aga Anto oli oma klassis kõige lühem. Sellest hoolimata oli ta koolis ka väravavaht. Ta rääkis, et kui pall väravasse läheb, ei ole väravavaht kunagi süüdi, vaid kaitse, kes vastase läbi laseb. Oma väravakaitsmise tehnika kohta rääkis Anto, et kui pall lendab värava ülemisse nurka, siis ta ei hüppa selle suunas, vaid astub kõigepealt värava serva ja siis tõstab käe üles. Anto oli hirmus jutukas. Treener hindas aastakümne kaheks kõige jutukamaks õpilaseks Antot ja minu venda Toomast. Anto rääkis ka mängu ajal. Ühe mängu ajal tuli maletreener kohale hilinemisega ja küsis: "Kes on parim mees platsil?" Võrkpallitreener vastas: "Parim mees platsil on väravavaht." Maletreener lisas: "Jutumees."

Taago pani mängu ajal selga kollase särgi. Kui tal sellega värava löömine õnnestus, ütles ta, et paneb teine kord ka selle särgi, sest see toob õnne. Maletajate kõige pikem mängija oli Mihkel ja kõige vanem Toomas Õ. Mihkel jättis mulle kõige ebaviisakama mulje, võibolla ta oli raskes vanuses. Mina ei tundnud täpselt reegleid ja ütlesin, et viigi korral tuleb järelmäng, mille peale Mihkel vastas: "Mida sina sellest tead?"

Kaks kõige tugevamat võistkonda olid kõige pikemate võrkpallurite oma ja maletajate oma. Pikki võrkpallureid nimetasid maletajad lattideks. Esimene mäng õnnestus maletajatel nende vastu lühemast kasvust hoolimata võita. Kohtunik oli laagri ujumisinstruktor Poom, kes töötas balletitantsijana. Võrkpallurite võistkonna üks liige oli tema poeg. Poom määras maletajate vastu penalti kolme meetri kauguselt. Kui ta nägi, et see on liiga lähedalt, tahtis ta teha parandust, et viie meetri kauguselt, aga tema poeg hüüdis: "Esimene sõna jääb peale!", mispeale isa pöördus esialgse otsuse juurde tagasi. Aga samas mängus hiljem määras ta poja võistkonna vastu penalti viie meetri kauguselt, mistõttu maletajad hakkasid teda sohitegijaks nimetama.

Finaalis kohtusid maletajad ja latid uuesti. Latid tegid mänguks põhjalikke ettevalmistusi ja mõõtsid väljakut. Mäng lõppes viigiga ja hakati lööma penalteid. Penaltitest kõige huvitavam oli Jürgeni löök. Kui tavaliselt lüiakse suure varbaga, siis Jürgen lõi väravavahi eksitamiseks väiksega ja sai löögi sisse. Aga penaltiseeria kokkuvõttes võitsid vist võrkpallurid.

Poomi sohitegemise teemal tegime laagri isetegevuskonkursil etteaste. Mina ja Anto mängisime poksijaid ja Taago oli kohtunik. Taago mängis Poomi ja üks poksijatest Poomi poega. Sohi tegemine seisnes selles, et kohtunik ei lugenud pikali löömisel numbreid 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, vaid 2, 4, 6, 8, 10. Poom ise seda ei näinud, aga tema käest saime vile. Mina osalesin etteastes vastumeelselt. Aga saime sellega vist kolmanda koha. Ees olime nendest, kes etteastet ise välja ei mõelnud, vaid esitasid mõne varem olemas olnud loo. Ülejäänutest olime taga.

Maailmameistrivõistluste finaali ajal oli laager juba läbi ja finaalmängu ülekannet ma nägin. Seal alistas Saksamaa Argentiina. Mina olin Saksamaa poolt.

Neli aastat hiljem toimusid maailmameistrivõistlused Ameerikas. Nende võistluste omapära oli see, et kohtunikud lisasid varasematest võistlustest rohkem mänguaega. Selle eeskujul lisasid kohtunikud mänguaega ka laagris toimunud uuel jalgpalliturniiril. Seekord olid kohtunikud lapsed. Ameerika maailmameistrivõistlused algasid vist enne laagri algust ja jätkusid laagri ajal. Seekord oli laagris vist olemas võimalus ka mänge sööklas asunud televiisorist vaadata. Aastal 1990 toimus laager juunis ja 1994 juulis. Kes need maailmameistrivõistlused võitis, ei ole ma ilma kontrollimata kindel, aga kõige rohkem ennustati vist Brasiilia võitu.

Jalgpalli mängiti jälle nii turniiril kui ka muidu. Ühel muidumängul olin maletaja Sveniga ühel poolel ja hakkasime lööma korraga samas suunas palli pihta, aga Sveni jalg jõudis varem kohale ja mina virutasin vastu Sveni jalga. Siis olin üllatunud, et ta sai minu peale vihaseks hoolimata sellest, et olime ühel poolel.

Jalgpalliturniiril osalesin seekord ka mina. Ei olnud enam telkide võistkondi, vaid võistkonnad moodustati ülelaagrilised, nii et igas võistkonnas oleks igast vanusest mängijaid. Mina olin oma võistkonnas kõige vanem ja minust järgmine oli teine maletaja Dima, kes rääkis nii vene kui ka eesti keelt, seejuures eesti keelt natuke vigaselt. Võistkonnale tuli panna ka nimi. Meie võistkonnast üks tüdruk soovitas vist nimeks "Põmmu", millest sai vist natuke moonutatult "Jumbu".

Kuigi mina olin Dimast vanem, nimetati seda Dima, mitte minu võistkonnaks, sest erinevalt malest mängis ta jalgpalli minust paremini. Dima kaebas isegi, et ta on platsil üksi. Ma ei olnud temaga nõus, sest mina jooksin ennast kaitses hingetuks, aga Dima ei tulnud kaitsesse appi, vaid ootas vastase värava all söötu.

Esimese mängu ajal vaatasin, kas üks platsil olnud tüdruk oli juba enne laagrit tuttav või ainult sarnane. Kuulsin, kuidas tribüünil öeldi: "Runnelit huvitavad rohkem need tüdrukud." Hiljem hakati mind Frankensteiniks hüüdma, millest lühendati Frank või midagi seesugust. Siis hüüti tribüünidel: "Frank, löö väravat!"

Meie võistkonna koosseis mängude jooksul vahetus. Kõik esimeses mängus platsil olnud vist hiljem mängu ei tulnud. Üks mängija saadeti meile juurde, aga Dima arvates ei olnud sellest midagi kasu, sest see oli väike tüdruk.

Kõige paremini mäletan oma löökidest seda, kui pall tuli vastase värava poolt suure hooga ja ma virutasin ta tagasi, nii et ta lendas kaugele üle värava. Selle peale õpetati mind, et kõigepealt tuleb pall kinni pidada ja alles siis lüia. Mina kahtlesin selles õpetuses, sest arvasin füüsika tundide põhjal, et lendavat palli on võimalik kõvemini lüia.

Meie meeskonnale oli kõige halvem vist viimane mäng, milles vastastel oli kolm tugevamat mängijat, kes kombineeritud rünnakutega ühe värava teise järel lõid. Vist samas mängus läks üks meie pall vastase väravasse nurgalöögist või audi sisseviskest. Väravat ei arvestatud, sest ükski mängija polevat seda vahepeal puutunud. Mina väitsin nii nagu ma nägin, et üks meie võistkonna väiksem liige lõi seda värava all jalaga. Selle peale öeldi mulle, et ma ei näe isegi siis, kui mul prillid ees on. Siis ei kandnud ma prille veel pidevalt, aga mängude ajal panin need ette. Võis küll olla, et värava all olnud mängija puutus palli alles pärast selle joone ületamist.

Vaatasin pealt ka teiste võistkondade mänge. Ühes mängus lõi värava minu alles väike vend Toomas. Seepeale pistis vastasvõistkonnas olnud Sven karjuma ja ähvardama. Sven oli vahepeal ka kohtunik. Kui 1990 oli kollast särki kandnud Taago, siis 1994 Sven. Kollast kaarti andes näitas ta oma särgi varrukat. Üldiselt olid paremad mängijad võistkondades poisid, aga ühe suurema tüdruku mängu ka treenerid kiitsid, et tal püsib pall hästi jala juures.

Illustratsioonide ja teksti kooskõla

Vanaema rääkis, et kui matta sugulane võõraste elukoha lähedale, siis on oht, et võõrad hakkavad hauda korras hoidma. Ütlesin, et isa võib ka öelda, et haud tuleb korda teha. Vanaema ütles, et mis see tema asi on. Isa jõudis nüüd kohale ja ütleski, et põrand tuleb puulehtedest puhtaks pühkida. Ta rääkis, et tema pojad kardavad peksa saada, tema küll ei kartnud, kui venelased teda peksid. Küsisin, kust ta võtab, et ma kardan. Läksin majast välja ilma jopi ja kampsunita. Nii oli oht, et mul tuli väljasoleku ajal uus kampsun osta.

*
"Kevades" oli ühel pildil paljas poiss ja järgmise peatüki omal saunas kaks rida paljaid poisse. Ütlesin, et ükskord, kui me seda televiisorist vaatasime, oli meil ühe tegelase nimega külaline. Klaus lisas, et mitme muu tegelase nimega samuti. Oudekki rääkis kurja häälega, et seda pilti ei saa nimetada selle peatüki illustratsiooniks, sest tekstis midagi sellist ei ole. Mina ütlesin, et illustratsioonid ei peagi tekstiga kooskõlas olema. Oudekki oli võtnud teistsuguse seisukoha võibolla sellepärast, et keegi oli talle niimoodi minu raamatut kritiseerinud. Põrandal oli virn lasteraamatuid, mida ma tahtsin kõiki lugeda. Siin põrandal istudes oli palju huvitavat tegevust.

Teisipäev, oktoober 11, 2011

0,5 aastat

Tähistasime Villemi pooleaastaseks saamist. Kuulsin esimest korda, et Villem ütles eestikeelse sõna. Kui külalised lahkuma hakkasid, öeldi Villemile, et ta teeks külalistele daa-daa, mille peale ta ütleski daa-daa. See tuletab meelde, et Joosep õppis ka kõndima täpselt oma esimesel sünnipäeval. Võibolla peod mõjuvad lastele arengut kiirendavalt. Kuigi ma olin nagunii kuulnud, et lastel tulevad esimesed sõnad pooleaastaselt. Kas see oli Villemil kõige esimene sõna või on ta midagi varem ka öelnud, seda ma ei tea, sest olen temaga vähe kohtunud. Igatahes mäletan, et kui Tõnis ja Joosep rääkima õppisid, siis daa-daa nende esimeste sõnade hulka ei kuulunud, vaid selle ütlemise üle imestati, sest tegemist ei olnud esemega. Tõnisel ja Joosepil veel ka rääkimine päris selge ei ole. Tõnis ütles, et ta on "tügruk".

Aega on ainult unenägudes

Lamasin hambaarsti toolil. Hambaarst tegeles minu hammaste asemel muude asjadega. Mul oli aega oodata, kuigi vähem rahuliku tuju korral oleks ootamine halb olnud. Lõpuks hakkas arst minu alt voodit nuusutama. Ta ütles, et see on must. Mõtlesin, et ta ei tea, et see minu voodi on, sest ta on siin ruumis ainult töökellaajal. Või kui siin oli tema töö, siis ta pidi selle voodi kohta võibolla just kõike teadma. Hõljusin suures toas õhus ja panin tallad vennaga vastamisi. Lendasin oma tuppa ja seal ringi. Mõtlesin, et kool kestab suure osa päevast ja seal on närviline, enne ja pärast seda peab veel kodus õppima, nii et muud teha ei jõua ja kõike õpitud ka mitte, kuigi algul on see plaanis. Täna ei jõudnud õpitud sellepärast, et enne õppima hakkamist lugesin kogemata ühe peatüki ajalugu. Võibolla ma olen valinud endale liiga raske kooli. Aega on piisavalt ainult unenägudes ringi lennates. Aastaid tagasi ei olnud unenägudes ka, aga asi muutus, kui ma neid üles kirjutama hakkasin ja sellega neid paremini nägema treenisin. Hakkasin sööma õunu. Tundsin õunte maitset, aga need läksid suust alla liiga aeglaselt, mis ei olnud nii meeldiv kui lendamine.

Esmaspäev, oktoober 10, 2011

Jalgpall koolis II

Koolis mängiti jalgpalli põhiliselt kehalise kasvatuse tundides oma klassi poistega. Sel ajal, kui poisid mängisid jalgpalli, tegid tüdrukud midagi muud. Kooli õuel oli jalgpalliväljak, kuhu servadesse suvel natuke rohtu kasvas, aga sügisel tallati see ära. Teine jalgpalliväljak oli väiksem asfaltkattega praeguse EÜS-i maja taga, kus 2. keskkooli õpilased samuti vahel mängisid. Muldkattega väljakule pandi pärast minu kooli lõpetamist kunstmuru.

Koolis peeti ka abiturientide ja õpetajate vahelisi jalgpallimatše. Ma ei mäleta, kas minu klassist keegi sellisel mängis, aga nooremana vaatasin pealt, kuidas vanema klassi õpilased õpetajatega mängisid. Oma klassikaaslasi vaatasin vist selle asemel pealt õpetajatega korvpalli mängimas.

Esimeses klassis jalgpalli mängides ei olnud mängijate paigutus platsil selline, nagu elukutselistel jalgpalluritel, vaid kõik ajasid palli taga korraga. Mina võibolla siiski ei ajanud, sest nägin seda vaatepilti nagu kaugemalt. Ennast mäletan rohkem oma värava alt kaitsest. Ühes mängus tegin ka vastupidi, et läksin vastase värava alla seisma, et mind peetaks vastase kaitsjaks. Üks vastasvõistkonna liige ütles mulle selle peale, et ma ei tohi seal olla.

Algkooli löödi palju karistus- ja nurgalööke. Mingi löögi ajal õpetati mind, et ma võin selle vastu võtta ükskõik mis kohaga, ainult mitte kätega. Käed soovitati panna selja taha. Üks klassivend tegi ükskord märkuse, et tema on televiisorist näinud, et karistuslöögi ajal seisab kogu meeskond oma värava ees kaitses. Meil seda ei tehtud. Tristan oli väga uhke, et ta ühe lähedalt löödud penalti ära kaitses, öeldes Arturile selle põhjal, et ta on hea sportlane või midagi seesugust. Keskkoolis enam nurgalööke ega aute ei arvestatud, vaid kui pall läks värava taha, mängiti rahulikult edasi. Tegelikult ei olnudki platsile piire joonistatud, nii et nurgalöögi vajaduse üle sai alati vaielda. Algkoolis kasutati venekeelset terminoloogiat, nagu "ugla" ja "trahvnoi". Ühel korral tegid vanema klassi poisid märkuse, et rääkige eesti keeles.

Jalgpall oli alg- ja põhikoolis paljude tülide allikas. Leidus siiski neid, kes ütlesid, et ega mäng mõisa peale ei ole. Koolis käies tundus mulle, nagu oleks minusse keskkoolis halvemini suhtuma hakatud. Aga jalgpalli näide ja ka muud kinnitavad, et tegelikult oli keskkoolis tülisid vähem. Nooremates klassides kuulutati Lauri K. vastu ükskord boikott vist just seoses jalgpalliga. Boikotist ei tulnud suurt midagi välja, sest asjaosalistel läks endal meelest, et nad ei tohtinud temaga rääkida. Lauri vist ei saanud isegi aru, et teda boikoteerida püüti.

Esimeses klassis oli alati kaks kaptenit - Lauri K. ja Ariel, keda peeti kõige paremateks mängijateks. Laurit hüüti sel ajal Paks ja hiljem Pänta. Ta käis džuudo trennis, aga pikka maad aja peale joosta ei jõudnud, mistõttu ma imestan natuke tema pallimänguoskuse üle, sest pallimängus on ka joosta vaja. Ühest natuke vanema klassi jalgpallimängust mäletan, et ta palli järel joostes kukkus, veeres kaks ringi ja jätkas jooksmist, nagu poleks midagi juhtunud. Meeskondasid moodustati alguses vist rivi kaheks lugemisega ja hiljem kaptenite kordamööda tehtud valikutega. Ühel korral hakkas Lauri oma meeskonda moodustama juba söögivahetunni ajal sööklas. Arieli näidet kasutas klassijuhataja ükskord seoses sellega, et rääkis, et igas inimeses on midagi head. Ta küsis, et Ariel käitub halvasti, aga mis temas head on. Toodi kaks näidet, et ta oskab hästi vene keelt ja aitab hästi jalgpalli mängida.

Mõned klassikaaslased käisid ka jalgpallitrennis, aga ma ei ole enam kindel, kes. Tõenäoliselt Ariel, Ivo ja Kristjan G. Need olid ühtlasi kolm inimest, kes mind kõige rohkem lõid. Kristjan G. tahtis olla igas mängus Ivoga ühes meeskonnas. Ühel korral, kui teda püüti teise meeskonda panna, ütles ta, et siis tema ei mängi üldse.

Ühes mängus oli kapteniks Andres. Aga tema ei valinud mängijaid selle järgi, kes on parem jalgpallur, vaid kes on tema sõbrad. Tulemuseks oli tema meeskonna suur kaotus.

Mõned mängud mängisime nii, et umbes neli kõige paremat mängijat mängisid ülejäänud klassi poiste vastu. Klassis oli 18 poissi. Suurem meeskond ei saanud väiksemale vastu.

Sellest, kuidas Sander jalgpalli mängib, kirjutasin seitsmendas klassis teda iseloomustavas kirjandis. Sander tõstis palli lähenemisel kaks kätt pea kohale ja ühe jala õhku. Kui pall kohale jõudis, virutas ta õhku tõstetud jalaga sellele täpse löögi pihta. Sellise kirjandi eest sain tolleaegselt õpetajalt rohkem kiita kui teistelt talle kirjutatutelt.

Esimeses klassis oli üks väravavahtidest alati Artur. Hiljem ta enam väravasse nii hästi ei sobinud. Siis ei jooksnud ta ka väga palli järel, vaid ajas mängu ajal Kristeriga juttu.

Vahepeal pandi väravasse Peepu. Aga tema väravavahiks olemisel oli see viga, et palli mängu pannes ei õnnestunud tal seda hästi ette lüia, vaid ta lõi seda oma pea kohale kõrgusse.

Ühel korral kas jalgpalli või jalgpallisarnast mängu mängides nõuti Peebult, et üle aia lennanud pallile läheks järele tema. Selle peale ta solvus ja jäi vene keele tundi hiljaks. Õpetajale ütles ta, et tal sai üle aia hüpates jalg haiget. Õpetaja kutsus seepeale kiirabi, kuigi Peebul ei paistnud mingit tõsist vigastust tegelikult olevat. See õpetaja kutsus meie klassile sel ajal vist kolme nädala jooksul kolm korda kiirabi.

Ühel korral kooli minnes küsis Jürgen mult, kas mulle meeldib rohkem jalgpall või korvpall. Vastasin, et jalgpalli meeldib mulle rohkem mängida ja korvpalli televiisorist vaadata.

Ühel korral rääkisime jalgpallist Erikuga koju minnes. Erik oli sel päeval väravaid löönud ja rääkis, et tal jalad jooksid automaatselt, ta ei mõelnud midagi.

Jalgpallisarnastest mängudest mängiti vahetundide ajal üksikule väravale pealelöökide tegemist ja triblat. Tribla oli mäng, kus mulla peal joonistati neli kasti ja neisse läks kokku neli kuni kaheksa mängijat, kes püüdsid palli kastide piiridest välja lüia. Erineval viisil löögid andsid erineva arvu punkte. Triblat mängiti ka tundide ajal tunnist poppi tehes.

Mõtlen keeruliselt

Tänasest pidid Euroopa Liidus kõverad kurgid jälle lubatud olema. Mul oli hea tuju, et vähemalt midagi läheb paremaks, kuigi see on väga pisike asi. Läksin kooli geograafia tundi. Kõverad kurgid olid küll lubatuks tunnistatud, aga vahepeal sobimatuks tunnistatud sordid olid juba kaduma hakanud. Õpetaja ütles, et nüüd võivad need siiski sel aastal uusi võrseid anda. Mina ütlesin, et Euroopa Liit hävitab nii sorte, liike kui ka rahvaid. Teised rääkisid, et Euroopa Liit on anarhistlik. Mina ütlesin, et mitte anarhistlik, vaid imperialistlik. Keegi ei vaielnud vastu. Kui õpetaja oli aastal 1992 öelnud, et kõik eestlased tahavad Euroopa Liitu, ei olnud talle keegi vastu vaielnud. Aga nüüd oli seda nähtud ja tundus, et targemaks saadud. Kunagi olin istunud geograafia tundides Sandri kõrval, aga nüüd istusime ühekaupa. Sander istus minu taga. Mind haarati selja tagant ühel ajahetkel ja teisel ajahetkel uuesti. Oli karta, et tuleb ka kolmas kord.

*
Läksin kooli suunas maleturniirile. Raekoja platsil astusin raamatupoest läbi. Olin kirjutanud ajalehes, et täna tuleb minu raamatu hinnale üks null juurde. Poodi tulid väiksemad poisid, kellest üks küsis müüjalt, et mis kell Simo Runneli raamatu hind tõuseb. Kooli jõudes nägin, et maleturniirile oli kogunenud rohkem osavõtjaid kui kunagi varem. See juhtus ilmselt ka sellepärast, et olin sellest turniirist ajalehes kirjutanud. Enamus kohale tulnutest olid õpilased, seega oli mul loota head kohta. Mängijad tuli jagada kahe ruumi vahel. Mõlemasse ruumi pandi selle loosimine välja. Tuli hakata liikuma. Aga rahvast oli ruumi kiilutud nii tihedalt, et kartsin, et kui ma jalga liigutan, tuleb ühel tüdrukul seelik seljast.

*
Olin tunnis. Lahendasime töövihikust ülesandeid. Seekord oli hea ülesanne, mis ei olnud nagu tavaliselt ühe keele kohta, vaid inglise ja saksa keele kohta korraga. Lünka tuli kirjutada, kuidas on "nägema" inglise ja saksa keeles. Kirjutasin, et inglise keeles "sehen" ja saksa keeles "sah". Järgmises lauses küsiti lünkadesse asju käändenime lühendi järgi. Kuna ma ei teadnud, mida need lühendid tähendavad, siis ei kirjutanud ma midagi. Ühes harjutuses kirjutasin ma lünka sõna "has". Õpetaja luges seda ja jäi mõtlema. Ta ütles, et ma valin alati kõige keerulisema variandi. Mõtlesin, et matemaatika õpetaja on ka öelnud, et ma valin kõige keerulisema lahendustee. Enda mõtted tundusid endale arusaadavad, aga ma ei teadnud, kui keerulised need teiste jaoks võivad olla. Võibolla oli mul aju nii haige.

*
Läksin maleturniiril kokku Tristaniga. Tristan ütles, et me oleme varem kaks korda omavahel mänginud. See oli imelik, sest Tristan käis juba enne mind maletrennis. Tristan alustas käiguga e5. Käisin e4. Tegelikult olid valged minul ja mul oleks pidanud olema avakäiguõigus. Otsustasin, et kui Tristan alustas ise, siis teen mina kaks käiku korraga, käies lisaks Rf3. Tristan pani hundid neljale poole minu kuningat. Mõtlesin, et kui ma ühe hundi noaga ära tapan, siis hakkavad teised hundid verelõhna peale sööma teda, mitte mind. Nii olin lugenud Aino Kallase raamatust. Aga kartsin, et teised hundid võivad ka hoopis tapetud hundi kaitseks välja astuda. Kui näitasin emale fotot sellest kohast, ütles ema, et see on ju ilus. Aga mina näitasin, et puudel on puur ümber.