Tormiline klaverilugu

Kui meie klaveril mõnda lugu mängida, salvestas klaver selle endale mälusse ja võis seda teine kord juba ise ette mängida. Isa ja vend lõpetasid parajasti klaveri mängimist. Tahtsin selle seest enda mängitud lugusid üles otsida. Isa ütles, et mina olen klaverit mänginud ainult üks kord. Vaidlesin vastu, et mina pole öelnud, et üks kord. Kui ma klaverit puudutasin, hakkas see mängima tormilist lugu ja ägedalt vappuma. Aga järgmised lood tulid rahulikumad. Arvatavasti tuli see sellest, et esimest korda klaverit puudutades oli mul pulss erutusest kiire, aga hiljem see langes. Lõpuks vajus klaver pikali. Püsti tõstmisel vajus ta uuesti pikali. Öeldi, et klaver on oma aja ära elanud. Pikali vajumine oli mängimise tagajärg, aga ilma sellega riskimata ei oleks üldse mängida saanud. Imestasin selle üle, kuidas klaver oli endale lugusid mälusse salvestanud, kui klaveri sees ei olnud mingeid mäluseadmeid näha.

*
Lugesin, et Saksa okupatsiooni ajal tuli Nõukogude Liidust Eestisse kiri, kus paluti ühte kultuuritegelast austada ja küsiti tema kohta andmeid. See kiri tekitas hirmu, kuna selle põhjal võis järeldada, et Nõukogude vägede tagasitulekul alustatakse genotsiidi. Panin raamatu vahepeal riiulisse ja varsti võtsin uuesti välja. Lugesin, et Darwin kirjutas, et kui ta oli Aafrikas, plahvatas seal ühes asutuses pomm ja mõned töötajad said surma. Varsti järgnesid uued plahvatused. Pärast kolmandat plahvatust oli 200 töötajast surma saanud 75. Vaatasin raamatu kaant. Ma polnudki võtnud riiulist seda raamatut, mis mul enne pooleli jäi, vaid kogemata Darwini eluloo. Õhemat Darwini elulugu olin juba varem lugenud ja nüüd lugesin paksemat. Jätkasin siiski selle raamatuga. Darwin kirjutas, et tal tekkis kahtlus, et pommide valmistaja võib olla inimene, kellele ta oli laenanud 300 pakki teepuru, sest teepuru sai pommide valmistamiseks kasutada. Et olla kindel, kas pomme paneb see inimene, otsustas Darwin temaga kohtuda ja teda küsitleda, et saada teada, mis võivad olla pommide panemise põhjused.

*
Ema tõi minu tuppa raamatu "Kõnelused tiigriga" kaks eksemplari. Mõlemad olid katkised. Ühel oli puudu ülemine pool ja teisel katkine alumine. Aga ema tahtis need säilitada, kuna neis olid head pildid. Kahte eksemplari kombineerides oli vast võimalik raamatut lugeda. Otsisin riiulist välja sama raamatu kaks tervet eksemplari, millest üks oli suurem ja teine väiksem trükk. Tahtsin emale näidata, et katkised eksemplarid võib siiski ära visata, kuna meil on terveid ka. Leidsin veel ühe suure trüki eksemplari. Ütlesin, et meil on seda raamatut viis eksemplari. Vaatasin oma asju ja ütlesin, et minu asjad kortsu ei lähe. Siis kukkus asjade virn ümber. Ütlesin, et nüüd läksid minu asjad ka kortsu. Kukkusin põrandale pikali ja jäin magama. Ma polnud ennast kukkudes vigastanud. Minuga hakati magamise eest pahandama, aga ma ei teinud välja. Öeldi, et tavaliselt inimene ei maga nii sügavalt, et läbi une rääkimist ei kuuleks.