Pühapäev, juuli 31, 2005

Tulnuk võib teha

Tulnuk tuleb traati mööda.
Ta ei lähe majast mööda.
Paneme ta taldrikule,
lennutame Kuule.

Kuu peal on ta õige kodu,
seal on taldrikute rodu.
Jätta tulnuk Prantsusmaale
oleks täitsa vale!

Klaver, tulistamine, komberdaja

Unenäos oli gmaili postkastil peale spämmilahtri veel poliitikalahter ja erootikalahter, kuhu postkast ise kirju sorteeris. Viimast ma polnud kunagi vaadanud. Nüüd avasin selle ja nägin, et sinna on ka kirju tulnud. Nendes olid tavalised inimeste näopildid. Imestasin, et kas nad peavad siis seda ka erootikaks. Peale seda olid pildid juba paberil. Pahandati, et rumal nimi on piltidele pandud. Meile oli koju lisaks vanale klaverile toodud uus klaver. See oli vaiksema häälega, nii et seda sai mängida. Proovisin noodilehe järgi mängida, aga mul läks tükk aega, enne kui ma leidsin üles õige klahvi, mida vajutada. Ütlesin, et parem oleks, kui nootide asemel oleksid numbrid. (Ühed numbrid, mis näitavad, mitmendat klahvi tuleb vajutada, ja teised, mis näitavad kestust.) Mait käis klaverikoolis ja räägiti, et tema pinginaaber Madis oli ka sinna minna tahtnud, aga polnud katsetelt läbi pääsenud. Õpetaja Maire Laar ütles: "Madis on ju naljamees." Siis selgus, et koht, kus Madis katsetel käis, oli hoopis füüsikakool. Mõtlesin, et Mait võiks ühe minutiga klaverimängimise selgeks saada. Siis meenus, et ta oskab juba mängida. Edasi mõtlesin, et võiksin kellelegi ühe minutiga noodi järgi klaverimängu selgeks õpetada, nii et näitan talle seinalt tabelit nootide kestuse kohta ja tal on sellest kõik selge. Ise ma ei tahtnud õppida. Mõtlesin, et võiks olla selline õpetaja, kes võtab tunnis relva välja ja tulistab kuuli seina, aga sellisesse seina, kust see ei saaks teise klassiruumi tungida. Võiks olla selline direktor, kes peab aktusel kõnet ja kõne lõpul laseb endale 65-aastaseks saamise puhul kuuli pähe. Või tulistab kõne lõpul automaadist valangu lakke.

Teises unenäos kõndisin Laia tänava suunas. Olin käinud Tšetšeenias järelsõjas. Kohalik kohus oli mind selles õigeks mõistnud, aga Venemaa kohus võis teha teistsuguse otsuse. Duširuumis kuulsin, et isa seina taga räägib. Hüüdsin mitu korda, et ma ei kuule. Kui vaatama läksin, siis selgus, et rääkinud polnud mitte ainult isa, vaid kõik meie klassi poisid. Teistel olid kõigil juba mundrid seljas ja nad seisid rivis, mina panin alles riidesse. Asja tegi eriti hulluks see, et kohe pidi tulema kõrgem sõjaväelane rivi üle vaatama. Ei tea, mis ta oleks teinud, kui talle oleks raporteeritud, et üks puudub. Jõudsin siiski rivisse, aga ei suutnud selles õiget pidi seista. Üks tüdruk oli olnud rõhujate poolel, aga võitluse viimasel hetkel läks vabadusvõitlejate poolele üle. Varem oli ta olnud terve ja tugev, aga üleminek väsitas ta nii ära, et ta hakkas kõndima kõveras, kepiga ja komberdades. Inimesed ei tundnud teda enam tänaval ära. Meie trepikoja ees ühed naabrid vaatasid, et see on võibolla tema, aga ei olnud kindlad ja läksid edasi. Ainult vanaema tundis ta maja nurgal ära. Vanaema andis tüdrukule rohtu, mis tegi ta kohe jälle terveks ja hulga pikemaks tagasi. Inimesed, kes olid teda natukese aja eest komberdamas näinud, tulid ja küsisid talt, kas ta on see, kes enne komberdas.

Laupäev, juuli 30, 2005

Ebateadus psühholoogia

Olen varemgi märganud, et psühholoogid ei tunne psühholoogiat. Tänases "Eesti Päevalehes" tutvustab professor Jüri Allik selle teaduse viimaseid avastusi, esitades jälle väiteid, millega ma ei nõustu. Näiteks lausega, et "Igal pool on nii, et kui inimene kaldub tundma hirmu, siis on ta samal ajal ka teiste inimeste vastu vaenulik." Väidan, et tunnen hirmu keskmisest inimesest rohkem, aga vaenulikkust on minus keskmisest vähem. Ka selle eriarvamuse olemasolus ei väljendu vaenulikkus, vaid kogemus. Teine väide on, et "me ei suuda teha introverdist ekstraverti". Vähemalt inimene ise suudab, kui ta peaks seda millegipärast tahtma hakkama. Ja tahta midagi varasemast erinevat võib ta teiste inimeste tegevuse tagajärjel. Tean omast käest, et see, mida, kus ja kui palju ma räägin või kirjutan, on ajas tugevalt kõikunud, vastavalt sellele, mida parajasti õigeks pean. Kui ma aga pikas tekstis tugevaid emotsioone ei väljenda, siis ei pruugi see tähendada, et ma neid varjaksin, vaid mul neid lihtsalt ei olegi.

Balkan

Mark Mazoweri raamatust "Balkan" juba kirjutasin, nüüd lugesin raamatu lõpuni. See tuletas meelde, kuidas Jugoslaavia lagunemissõdade ajal meil ahhetati, et uskumatu, et Euroopas on sõda. Nagu oleks sõda kuidagi eurooplase loomusega vastuolus. (Kui linnud on inimesi sagedamini ründama hakkanud, kas ei muutu siis ka inimesed agressiivsemaks?) Ka selle raamatu järelsõnas räägib Eiki Berg mitte sõjast, vaid kõige verisematest sündmustest Euroopas sõja järel. Tegelikult oli tegu ikkagi sõjaga, mis nüüd on lõppenud. Ka lõppemine on kooskõlas varasema ajaloo õppetundidega. Võime teha ennustusi, milline on järgmine "uskumatu" sõda ja millega see lõppeb. Mis ajaloos veel uskumatut juhtub? Millal laguneb Euroopa Liit? Millal pääseb Lääne-Euroopas islam võidule? Millal pöördub paavst islami usku? Kui inimkond ennast ei hävita, milline usk võib islamile järgneda?

Töövõime, riidehoid, partei

Esimeses unenäos taheti näha ühte minu paberilehte. Ma ei olnud nõus seda mitte mingil juhul näitama, sest sellel oli kamba koosoleku protokoll. Mõtlesin paberi ära põletada, et oleks kindel, et keegi seda ei loe.

Tõnu rääkis, et Krister oli pannud internetti fotosid, millest ühe alla oli kirjutanud, et ma olen eelmisest kokkusaamisest saadik kaks meetrit kasvanud, minu lemmikajaleht on kindlasti "Edasi" (kaasaegne tasuta jagatav leht) ja ma ei viitsi tööd teha. Tahtsin selle koha internetist otsingumootori abil üles otsida ja kirjutada sinna kommentaariks, et ma ei ole vahepeal kasvanud, pigem sentimeeter või kaks lühemaks jäänud, ja ma ei loe "Edasit". Hilisemas unenäos tahtsin kirjutada ka, et mul oli oma kursusel kõige suurem töövõime - seda oli näha sellest, kuidas ma sisseastumiseksamiks valmistusin, kuidas ma kõigis loengutes käisin, õppisin eksamiteks kõigist kõige kauem, sessiooni algusest lõpuni, ja kuigi magistrantuuris olin kaua, tuli see sellest, et tegin ainuüksi ajalehtedest väljakirjutusi rohkem kaustikutäisi kui ma oskan öelda.

Kooli riidehoius panin oma riided tavaliselt ette, nüüd olin need pannud taha ja ei tundnud neid pimedas ära. Üks mees rääkis meile riidehoiu ajalugu. Ta ütles, et oli olnud selline koolionu, kes tahtis teha tagumisse riidehoiuruumi tööriistakuuri, ja kuigi seda ei tahetud, tegi ta ikkagi. Küsisin, kas ma mõtlesin ise välja või oligi ükskord nurga peal olevas riidehoiuruumis ajaleheputka. Mees kinnitas, et oli.

Tallinnas käies olin bussijaamas ostnud Tallinna kaardi, mille järgi linnas liikunud. Mõtlesin, et pean vist järgmisel korral järgmise kaardi ostma, sest Tallinn muutub väga kiiresti.

Leidsin Iseseisvuspartei kodulehekülje, kus olid tähtsamate selle partei liikmete nimed. Kirjutasin neile, et astun ka sellesse parteisse. Kohe seejärel mõtlesin, et mulle see partei ikka hästi ei meeldi ja pealegi ei saa ma selle liikmeks olles astuda rohelisse parteisse, mis mulle natuke rohkem meeldib, mistõttu kirjutasin, et tegelikult astun Iseseisvusparteist välja. Kui uuesti nende koduleheküljele vaatasin, oli ka minu liikmeksolek seal ära märgitud, koos sellega, et minut peale parteisse astumist tahtsin sealt välja astuda, aga see soov on kehtetu, sest see oli ristpostitusega. Sain selgeks, et partei liikmed on pettuse teel kogutud. Leidsin, et nende arvamus minu liikmeksolekust ei takista mul järgmisse parteisse astumist, sest ma pole paberil liikmeks astumise kohta allkirja andnud.

Nägin Särgavat. Rääkisin talle, mida Tõnu oli rääkinud, et ta internetis nägi. Särgava ütles mulle varsti, et ma rohkem ei räägiks, sest võidakse pealt kuulda.

Tulin klassi 302 poolt. Mulle tuli vastu õpetaja Maimre. Ta küsis, et kas ma õpin nüüd ajalugu või kõigepealt mehhaanikuks, sest ta oli mind kahe kuu eest (juunis) ülikoolis näinud. Ütlesin, et füüsikat ma vähemalt sel aastal õppima ei läinud ja ajalugu ka edasi ei õpi, sest ma poleks kindlasti magistrantuuris, ei, doktorantuuris tasuta kohale pääsenud. Läksin edasi ja ka Maimre pööras ringi ja tuli minuga kaasa. Sõitsin tiivatrepist käsipuu najal alla. Maimre sõitis ka, sest ta oli lugenud minu unenägu, kuidas ta mind sellel trepil taga ajab. Mina puutusin sõites jalgadega treppi, temal olid jalad õhus ja ta liikus kiiremini. Hakkasime koos koju minema ja ta muutus kellekski teiseks.

Reede, juuli 29, 2005

Viikingid

Kui "Tuna" peatoimetaja on arvanud, et mõnda seal ilmuvat kirjutist loeb ainult kolm inimest, siis võin ma kuuluda kolme kõige tublima lugeja hulka, sest sain ka viimasest numbrist kõik loetud peale joonealuste märkuste.

Järgmiseks sain läbi Gurevitši "Viikingite retked". Viikingite puhul on eeskujulik, et nad lõid palju luulet, pidasid seda meeles ja hindasid luuleoskust kõrgelt. Ebameeldiv on, et nad mitte ainult ei tapnud, vaid ka piinasid. Autori enda tekstis on kõige kahtlasem arutelu Kiievi vürstiriigi rajamisest. Marksistliku baasi ja pealisehituse teooria järgi ei olevat see viikingite teene. Marksism teenib seega vene šovinismi huve. (Kusjuures Kiiev on Ukraina alal, nagu on tähelepanu juhitud.)

Relvad

Mõnel maal on lubatud inimese pihta tulistada, kui ta ähvardab tulirelva sarnase esemega. Kas mind tulistatakse ka siis, kui ähvardan millegi tuumakohvri sarnasega?

Mussolinism

Ühes unenäos nägin pikemalt korvpallimängu kooli saalis. (Päriselt selles saalis enam palli ei mängita. Nüüd on see puhtalt aktuste jaoks.) Mäletasin, et eelmistes mängudes olin söötnud Lauri H-le korvi alla ja tema oli siis palli korvi pannud, aga nüüd läksid mul söödud mööda. Korve sai sisse ainult vastasmeeskond. Kõik valge särgiga mängijad olid ühes meeskonnas, musta särgi kandjatest oli selles ainult Artur.

Kooliga seoses nägin, kuidas läksin kooliraamatukogu ukse ette, kus vanad inimesed istusid ümber laua ja rääkisid valminud filmist. Üks neist arvas, et Mart Laar oli filmis kasutamiseks liiga erakondlik, samas ta teiste erakondade esindajatest seda ei arvanud.

Istusin Vabaduse puiesteel pingil, minust paremal istus üks mees ja temast paremal üks tüdruk. Mees rääkis inimeste ärasöömisest. Natukese aja pärast läksin koos selle tüdrukuga kahekesi edasi. Ta ütles, et nüüd saab ta aru, et kui mees küsis talt, kas tema sõrmuse saab sõrmest ära ka võtta, oli see ka osa ärasöömise teemast. Oli karta, et mees hakkabki kedagi ära sööma.

Veel tahtsin koolist enne tundide lõppu ära minna, aga oodata veel ühe tunni, et selguks, kas antakse raha raamatu väljaandmiseks, mille tegemises olin osalenud. Edasi mõtlesin, et kui see seni pole selgunud, ei selgu see arvatavasti ka järgneva tunni jooksul. Vaatasin oma päevikut ja nägin, et keegi oli sinna salaja järgmise nädala neljapäeva viimaseks tunniks kirjutanud mussolinism ja lisanud märkuste lahtrisse kirevaid pilte. Mõtlesin, et ma mäletan, kuidas kaks viimast tundi reedel olid eesti keel ja kuidas eesti keel oli kaks viimast tundi kolmapäeval ja kuidas otse esmaspäeva esimene tund oli karm aine inglise keel. Meenutasin, et ma vist ülikoolis kuulsin pealt, et minu magistritöö põhjal taheti jah töötada välja uut õppeainet mussolinism. Hakkasin oma voodis läbi une liigutades ja voodist välja veeredes raha saamist ootama.

Avastasin üle-eelmisest "Loomingu" numbrist, et minu tagasi lükatud proosalugu on siiski avaldatud. Aga see oli ümber tehtud. Kui olin rääkinud endast esimeses isikus, siis oli see parandatud kolmanandale isikule. Eelviimaseks lauseks olin kirjutanud midagi otsekõnes loo "Loomingus" avaldamise kohta, lõpetades lause sõnadega "ütlesin mina". Selle asemel seisis tekstis nüüd "ütles Simo härdalt".

Neljapäev, juuli 28, 2005

Ajalehtedest üldiselt

Keegi tsiteeris Jaan Kaplinskit, kes olla öelnud, et ajalehed ei peaks ilmuma mitte iga päev, vaid ainult siis kui neil midagi öelda on. Mina olen küll igast ajalehenumbrist midagi lugeda leidnud, nii et oleks kahju, kui nad Jaan Kaplinski survel ja tema maitsele vastavalt harvemini ilmuma hakkaksid. Iseasi, et ajalehed valetavad, mida näitasin ka oma magistritöös. Samas näitasin ka, et osa nende jutust vastab siiski tõele. Ka selles minu ajalehes siin vastab osa jutust tõele.

Juudas

Täna ei ole tuju unenägude tegelaste nimesid välja kirjutada. Esimeses unenäos teatati pealegi kolme inimese surmast. See juhtus ühel vabaõhu muusikaüritusel. (See ei olnud Viljandi folk, pigem toimus Tallinnas.) Kõik kolm olid tuntud inimesed. Ühele neist tulistati rakett suhu. Edasi minnes selgus aga, et üks neist meestest elas kanalisatsioonis edasi, või ka teised. Surmast teatamine oli ainult pettemanööver. Mees oli küll vana, aga tervisel ei olnud tal häda midagi ja ta oli rõõmus. Paistis, et ta elab igavesti. Läksin ka kanalisatsiooni ja istusin lauda.

Edasi nägin unes, kuidas mulle tuli teha keele sisse auk. Tehti vale auk ja selle järel tuli teha õige auk. Esimesest august tuli palju verd. Arvasin, et siis tuleb verd ka õigest august. Maksin suure kuhja müntidega. Mulle anti 8-kroonine münt tagasi. Kõrvalt öeldi, et ainult üks münt, aga mina ütlesin, et seda on üle poole summast. Sõitsime saaniga Tartusse. Juudas istus saani tagumises otsas ja sai teel karistuseks oma pahategude eest surma. Mul oli temast väga kahju.

Otsustasin teist korda ülikooli astuda. Olin kindel, et saan sisse, sest valitud erialal oli konkurss alla kahe inimese kohale. Lahendasin sisseastumiseksami ruumis eksamiks valmistumiseks maleülesandeid. Siis sain teada, et eksam ja maleturniir on mõlemad järgmisel päeval. Ma ei teadnud, kumba valida.

Kolmapäev, juuli 27, 2005

Tänasest lehest

Tänases "Postimehes" kirjutab üks ajakirjanik, et tema ei saa blogiinimestest aru, miks nad suuliselt ei räägi ja inimestele silma ei vaata. See ajaleheartikkel on ju samasugune tekst kui internetti kirjutamine. Miks ajakirjanik selle siis kirjutas? Et raha saada? Aga mina lugemise eest ei saa raha, ometi loen, sest hoolimata erimeelsustest pakub huvi. Võibolla siis mõni minu tekst pakub ka huvi kellelegi, keda ma füüsiliselt ei kohta? Või pakub mulle tulevikus endale huvi, samal ajal kui enda häält lindilt kuulda ei taha? Pealegi mulle ei meeldi eriti inimestele silma vaadata. Mul on imelik kuulda raadiost rohkeid laule kelegi silmade ülistamiseks. Üks skisofreeniat põdev psühholoog kirjutas, et tema haiguse puhul on soovimatus silma vaadata tüüpiline, kuna haigel inimesel takistab see vestluskaaslase jutu jälgimist. Inimene võib ju ise valida, mida ta kui paju vaatab või vaatamata jätab, mitte ei pea kelegi eelarvamuste tõttu endale kannatusi valmistama. Mina tundsin üheksanda klassi lõpus, et ei taha enam tänaval vastu tulevatele inimestele otsa vaadata, sest vastik oli mõelda, et nad võivad arvata, et pilgutan neile silma. Tõnis Paltsiga arvatavasti nii ei ole, aga tal on õigus teha endale poliitikuna reklaami ka siis, kui ajaleht ei saa iga päev tema artikleid avaldada või ei taha seda ühel päeval enam üldse teha.

Lühendatult

Unenäos hakkasin õhtul enne magamaminekut minema käimlasse, kust välja pääsemisega eelmisel inimesel just raskusi oli olnud. Ütlesin: "Kui ma välja ei pääse, siis ma hommikul hüian."

Peale kaberaamatu ostmist tuli nüüd ka esimene kabeunenägu. (Ma ei mäleta, kas neid varem on olnud.) Ema oli ostnud kabenuppudeks teralist kohupiima, aga terad olid katki, mistõttu ei saanud aru, kus üks nupp lõppeb ja teine algab. Pille küsis, kui palju võib ploome süia, mille peale märkasin kapil taldrikut pisikeste ploomidega ja tegin ettepaneku neid kabenuppudena kasutada.

Teisipäev, juuli 26, 2005

Delfi hinded

Panin täna Delfisse kaks kommentaari, neist ühe eest sain kaks plusspunkti, teise eest kaks miinuspunkti. Arvasin õieti ette, kummale poole kummagi hinne läheb. Esimesel juhul langes minu lause sõnum kokku enamuse kommenteerijate omaga, teisel juhul oli näiliselt vastuolus, kuigi minu salmid ei pea väljendama minu enda mõtteid. Muidugi saab ka selle eest miinuseid anda, et ma selgelt ei ütle, mida ma ise mõtlen, kui see ka aimatav võib olla. Aga kes mind ei tunne, võib iga nalja peale mõelda, et leidiski mingi lolli, kes seda kõike tõsiselt mõtleb. Mina pöörasin tegelikult tähelepanu sellele, kuidas öelda, mitte mida öelda. On küll ka neid, kes leiavad minu ütlemisviisist sõnastamisraskusi ja rütmivigu. Vahest on mul õnnestunud nende tuju parandada, kui nad saavad mõelda, et nemad on ka kellestki andekamad.

Matused ja surm

Täna nägin endiste aegade inimestest unes Eduard Vilde matuseid, keda maeti koos ühe teise vana mehega. Enne surma oli Vilde asemel selles unenäos noor Lääne sportlane, kes haiguse tõttu pidi viskama palli, mis läks iga viskega raskemaks. Viimases unenäos näitasin mänguasjade abil Vildet ja lautot.

Esmaspäev, juuli 25, 2005

Html ja lumelell

Kui lehekülge tegin ma,
siis läksin sellest segi.
Viis üle taevalaotuse
mind lumehelbe regi.

Üks jumal magas pilve peal,
mind läbi ripsme nägi,
mu lumehelvest ründas siis
suur ratsanike vägi.

Ma peitsin ennast põrgusse,
kus oli tuhk ja nõgi.
Et lehekülg mul tundub hea,
siis kurat mind ei õgi.

Võitlus

Kõige huvitavamat tänast unenägu ei saa täpselt kirjeldada. Kõik seal kohatud tegelased esinesid ainult selles unenäos, kui nad just edaspidi tagasi ei tule. Olin üks umbes kolmest võitlejast, keda oli näha suure hoone koridorides meie poolel võitlemas. Eesliinil olevat naisvõitleja moodi võitlejat nägi õigupoolest harva, sest mina olin tagaliinil ja sealt astus ta harva läbi. Saabusid kolm vastaspoolel võitlevat paha. Kõik tegelased peale minu olid inimese ja looma vahepealsed, üksteisest välimuselt tugevalt erinedes. Kõigi vastastega oli juba varem korduvalt võideldud. Peksime üksteist padjasarnaste esemetega. Kui põhivaenlased olid selleks korraks tagasi läinud, tuli mööda koridori pisike mehike või hiir, kes kandis musta kaabut. Teda nähes karjusin õudusest. Kui ta teist korda tuli, karjusin jälle.

Teises unenäos olime Antarktikas. Henn tahtis seal olevast soolakuhjast suure osa autoga koju kaasa vedada, sest maailmas hakkas sool lõppema ja selle puudus oli inimestele eluohtlik. Ütlesin talle, et ega me ei saa kõike teiste eest ära võtta. Ütlesin veel, et meres on ju ka soola. Sellele vastati mulle, et meresool on inimesele kahjulik. Ütlesin, et me oleme meresoola söönud ja mereveega kartuleid keetnud. Sellele ei vastatud midagi. Tulid konkurendid, kes tahtsid meid tappa. Hakkasin neilt eest ära jooksma ja põgenesin Kaunase puiestee hoovi (selle tagumisest otsast). Et tappatahtjad jooksid järgi, pidin neid ise tapma. See läks kergelt ja varsti sain kaaslaste juurde tagasi minna.

Kolmandas unenäos olin see vist mina, kes oli ühe maja pööningul, kui sinna hakkas ronima võõras, kes küsis raha ja tahtis ka sinna ööbima jääda. Ta sai redelist alla tõugatud, mille tagajärjel ta suri. Selle peale eelistas tõukaja põgeneda. Peale seda ei olnud see enam igatahes mina, sest kõndisin isa ja veel ühe mehega mööda tänavat ja isa rääkis, et ühes raamatus on selline lugu. Tahtsin veel kiirkorras palju sarnaseid raamatuid läbi lugeda. Kõndisin üksi Paide tänaval ja vaatasin majade akendest sisse. Mõtlesin, et see ei ole vist viisakas, aga järgi jätta ei tahtnud, sest akendest oli näha palju huvitavat. Tahtsin mõelda iga maja kohta, milliseid raamatuid selle akende taga võiks olla.

Pühapäev, juuli 24, 2005

Vahemärkus

Nagu eelmisest sissekandest näha, oli täna enamus unenägusid ammu lõppenud kooli teemal. Algkoolis käimise ajal ma aga ei näinud juunis ja juulis kordagi kooli unes, kool ilmus unenägudesse alles augustikuude alates. Kooli keskelt mäletan kooliunenägudest peamiselt põgenemismänge, vahel oli ka kellegi jälitamist või otsimist.

Kool läheb edasi

Unenäos vaatasin linnaraamatukogu saalis joonistamistunnis, et minu ees istuv Krister on joonistanud minuga üllatavalt sarnase pildi. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et mõlemad on joonistanud Savisaart ja võtnud eeskuju Priit Pärna piltidelt. Krister oli joonistanud laigulise Savisaare. Järgmisena tuli mulle meelde, et kunagi õppisin ka Kristeri piltidest, kuigi ei olnud neid vahepeal tükk aega näinud. Krister küsis mult, mida ma ütlesin, aga ma ei vastanud, sest kuulasin õpetaja juttu. Olin öelnud, et tunni võib lõpetada küll, sest mul on paber täis. Kõigil veel ei olnud. Õpetaja andis kodust joonistamisülesannet. Vaatasin uuesti Kristeri naljapilti. Sellel oli kujutatud klaverikaane sisse tungivat ust ja kahte klaverikaanest eralduvat nägu.

Teises unenäos tegin klassis 112 vene keele eksamit. Olin selle valinud, kuna vene keel oli minu kõige nõrgem aine, mistõttu ma tahtsin näha, kuidas mul selle eksam välja tuleb. Tuli kirjutada kirjand merest. Kirjutasin, et mulle meri meeldib, aga mitte sellepärast, et selles saab ujuda, vaid mulle meeldib merd vaadata. Mul läksid kirjutades read sassi ja pidin nooltega juurde märkima, millisesse ritta mingi sõna kuulub. Kui eksam läbi oli, teatati, et Peep ja Kristjan K. said kahed. Mulle tahtis õpetaja Holts panna matemaatika veerandit nelja, kuigi minu keskmine hinne sel veerandil oli viis, mis andis mulle alust protesteerimiseks. Varsti teatati, et ka mina sain vene keele eksami kahe. Uuendus tunnistusel oli see, et sellele ei tahetud enam lapsevanema allkirju. Seni oli pidanud iga hinde alla eraldi alkirja panema. Taheti, et ma teeksin korduseksami, aga seda ma ei kavatsenud teha, vaid näidata ette, et mul on magistridiplom, mistõttu ma ei pea enam kolis midagi tegema. Mõtlesin, et varem on sellised olukorrad tulnud ette unenägudes, aga nüüd tuleb ärkvel olles. Kaks oli mulle eksami eest pandud rohkete grammatikavigade pärast. Mõtlesin, et kui kooliajal oleks sama rangelt hinnatud, siis oleksin istuma jäänud, aga siis pandi sama arvu vigadega paremaid hindeid. Enne ruumist lahkumist tahtis Kristina mulle midagi selgeks teha, aga ma ei saanud tema jutust aru.

Algas kehalise kasvatuse tund kooli õuel. See oli esimene kord, kui läksin sinna pandud kunstmurule. Sander istus sellel sellises asendis, et algul mulle tundus, et ta on üleni paljas, edasi kõndides nägin, et tal on lühikesed püksid jalas. Valiti jalgpallimeeskondade koosseisud. Mind valiti eelviimasena ja Sander viimasena, nagu viimastel kordadel alati. Kui olime nooremad, oli valitud mind vimasena. Mõtlesin, et valimise järjekord ei näita tegelikku mängutugevust, vaid valimise harjumust. Kui mäng käis, küsisin igaks juhuks üle, kelle meeskonda ma kuulun. Selgus, et teise meeskonda kui see, mille värava alla ma olin kaitsesse asunud. Mul ei tulnud täna liigutused üldse välja ja lõin korduvalt pallist mööda. Sellest hoolimata õnnestus mul üks värav lüia. Ma ei saanud aru, kuhu meeskonda keegi kuulus, väljaarvatud Sandrist, Kristerist ja Arturist. Tugevamad mängijad olid täna millegipärast väga passiivsed.

Läksin saama tööd tekstide sisestajana. Töö pidi olema poole kohaga, aga mulle öeldi, et töötada tuleb päevas 8-9 tundi. Nõudsin, et kui tööaeg on täiskohaga, siis peab olema ka lisapalk, et kokku tuleks tööajale vastav tasu. Tristan ütles, et tal on pakkuda mulle parem töö ingliskeelsete laulusõnade sisestajana. Selgus, et sõnu tuleb sisestada lindilt, mistõttu ma seda ei tahtnud, kuna kuulmise järgi ei saa kõigest aru. Olime raamatuid täis ruumis, kus eriti lapsed kiskusid riiulitest raamatuid välja, kuigi nad olid võõras kohas. Leidsin ka ise riiulist huvitavaid raamatuid.

Laupäev, juuli 23, 2005

Kirjutuslaud

Üle minu kirjutuslaua rühkis tilluke mehike. Küsisin talt:
"Kuhu sa lähed?"
"Ma lähen vaatan, kas mul on kusagil kodu," vastas ta.
Kui ta läinud oli, ilmus nähtavale teine tilluke mehike. Küsisin:
"Ja kuhu sina lähed?"
"Ma lähen vaatan, kas ta leidis endale kodu," vastas ta.
Kallasin endale peale higilõhnaga lõhnaõli, et näidata, et elan neile nende raskel teekonnal kaasa. Peale seda tõstsin lauale arvuti, et see lugu internetti sisestada, sest see oleks vastukaaluks mõnedele varem tehtud halvematele sissekannetele.

Haihtunud rekord

Täna võis unenägude arv olla rekordiline, aga ma ei jätnud neid meelde, sest õhtul kahtlesin, kas ma veel edaspidi midagi internetti kirjutan. Meelde jäi selline unenägu, kus trükkisin oma urimistöö välja ja läksin sellega otse kaitsmisele. Kaitsmine toimus Inglismaal, sellepärast ma ei teadnud, kas pean rääkima eesti või inglise keeles. Lootsin esimesele variandile. Kui mind äratati, et ma rääkima hakkaks, olin esialgu nii unine, et ei suutnud jutuga kohe pihta hakata. Kaitsmine lükati edasi, sest olin trükkinud töö välja vaid ühes eksemplaris, kui vaja oli kahte, ja leheküljenumbrid olid ühe võrra nihkesse läinud. Hoolimata sellest, et nii jäi mul esialgu lõpetamata, läksin sama päeva õhtul koos teiste klassikaaslastega lõpupeole. Teises unenäos olin liitunud paragrahv ühe listiga, kuhu kirjutamisega ma tegelesin. Kirjutasin sinna, et peale sellega liitumist ei taha ma enam sellistesse kohtadesse nagu ee.euro kirjutada, sest seal on inimesed isegi põhiseisukohtades eriarvamustel ja kõik argumendid tuleb iga kord uuesti läbi mõelda.

Reede, juuli 22, 2005

Artikliga jätkates

Lugesin artiklit keskaegsest piiskopist edasi. Seal seisab, justkui näitaks inimese raamatute hulgas mingile erialale pühendatute protsent, mitu protsenti tema ülikooliõpingutest oli pühendatud sellele erialale. Ei pruugi nii olla. Hiljem võib inimene ju täiendada ennast hoopis sellega, mis ülikolis õppimata jäi. Ja üks minu kursusekaaslane ajaloo osakonnas imestas, kui nägi, et inimene loeb ajalehest välisuudiseid. Tema ise pidi hoopis majandusuudiseid lugema. Ometi koosnesid tema teoksil olnud õpingud samuti vanematest ja uuematest välisuudistest.

Arheoloogia

Esimeses unenäos tahtsin minna tagumisse vannituppa vanni, aga lükkasin seda edasi, sest toas ei olnud kõik korras. Kahe toa vahelise ukse hingede vahele soovitati panna ajalehed, et uks paremini püsiks, aga ajalehed kukkusid ära. Elektrikontakt tolgendas ilma katteta seinast välja. Selle tagasipanekuks tuli elekter välja lülitada, aga suhteliselt väike Tõnu mängis pätti ja proovis teistele elektrilööke tekitada. Ametis olid kõik vennad. Ütlesin, et kõik vennad näevad välja nagu 10-aastased, ma olen vist 10-aastaste fotosid vaadanud.

Teises unenäos küsis isa mult, mis aastal võttis vanavanaisa kasutusele arheoloogia mõiste. Ütlesin, et mäletan konspektist, et see võis olla 1928. Läksin teise tuppa ja küsisin vanavanaisalt endalt, kas oli 1928. Ta eitas seda, öeldes, et see oli varem kasutusel, juba 19. sajandil. Ta ütles, et esimesed arheoloogid olid Lenin, Stalin ja Hitler. Küsitlesin vanavanaisa edasi ja ta andis pikki vastuseid. Mõtlesin, et nüüd räägin päriselt surnud esivanemaga, nagu oma proosaloos rääkisin surnud ajalooliste isikutega. Asta Põldmäe oli selle loo kohta öelnud, et peatükid on liiga lühikesed, aga nüüd päriselt on palju pikem jutuajamine. Vanavanaisa rääkis meile kõigile nüüd süstemaatiliselt oma raamaturiiulis leiduvast. Mõtlesin, et ei tea, kas ta oleks selle ekskursiooni tegemata jätnud, kui ma poleks küsimust esitanud. Kui asi läbi hakkas saama, tuli klassivend Artur ja küsis mult enda kätte minu käes olevat raamatut. Ta põhjendas soovi sellega, et ta on üks arheologia rajajaid. Mina teadsin teda rohkem uuema ajalooga tegelejana. Minu käes oli veel üks riiulist võetud raamat. Hakkasin otsima täpset kohta, kuhu see riiulis tagasi panna, kuigi umbes teadsin, kust ta võtnud oli. Perenaine näitas mulle kätte päris täpse koha. Siin majas ei tohtinud ühegi raamatu asukoht sentimeetrigi võrra muutuda. Mõtlesin, et meie oma kodus küll muudame, mis on ehk ka õigem, sest majja tuleb uusi raamatuid ja neile tuleb ka asukoht leida. Seisin keset tuba ja kukkusin äkki selili, mis võis juhtuda tänu perenaisele.

Kui uuesti magama jäin, siis mõtlesin või räägiti, et algselt olid arheoloogia ja etnoloogia üks eriala. Kükitasin vee ääres, kaevasin vee piirile liiva sisse auku ja panin liiva vette augule valliks ette. Mult küsiti, et kas ma siis pole lugenud etnoloogia rajaja Engelsi raamatut. Mina teadsin, et Engels kirjutas oma raamatu Morgani pealt maha.

Järgmises unenäos pidid kolme aasta jooksul toimuma katastroofilised kliimamuutused, aga veel ei olnud midagi märgata. Ütlesin, et muutused toimuvadki kiiresti.

Edasi kõndisin läbi õue kodu poole. Vastutulevad vanainimesed läksid libeduse eest muruplatsile, aga mina avastasin pimedusest hoolimata, et asfaldi keskel saab kõndida küll, sest sealt on jää ära sulanud. Kodu trepikotta jõudes pudenesid mul käes olevad asjad esimese kahe korruse treppidele laiali, sest neid oli nii palju. Keegi küsis juba, et kas need võib ära visata, kuigi tahtsin nad uuesti kokku korjata.

Viimases unenäos nägin internetis Oudekki nime juures Jaapani lippu. See tähendas, et ta elas nüüd Jaapanis. Rõõmustasin, et mu ennustus täide läks. Oudekki blogis oli foto nööril kuivavatest Jaapani lipu ja veel mingi pildiga pükstest.

Neljapäev, juuli 21, 2005

Eesti märk

Eesti võiks anda omapoolse suurema panuse ennekuulmatute euronormide väljatöötamisse - teha neile ettepaneku, et Euroopa Liidus oleks lubatud veevärki lasta vaid destilleeritud vett.

Filmiarvustus

Unenäos oli Oudekki kirjutanud filmiarvustuse ja saatis selle e-mailiga mulle. Saatsin vastu enda kirjutatud arvustuse teise filmi kohta. Sellel arvustusel oli esimene lõik sarnase sõnastusega. Varsti saatis Oudekki mulle enda arvustuse parandatud variandi, kus ta oli esimese lõigu veelgi sarnasemaks teinud. Erinevuseks jäi vaid, et mina nimetasin vaadeldavat filmi tähtsaks ja Oudekki vähetähtsaks. Saatsime mõlemad arvustused ajakirjandusele. Mina saatsin natuke hiljem. Kaebasin emale, et Oudekki kirjutas minu pealt maha, mistõttu minu arvustus võibolla ei ilmu. Ema ütles, et siis on minu koduleheküljel võibolla Oudekki luuletusi ka. Järgmisel hommikul klassi minnes nägin, et Ivar loeb ajalehti. Tal oli lahti "Postimees" Kultuurkapitali rahasaajate nimekirja kohalt. Ütlesin: "Tuleta mulle meelde, kas ma seekord Kultuurkapitalilt midagi taotlesin." Meenus, et olin seekord küsinud lihttoetust. Lehest nägin, et ei olnud jälle midagi saanud. "Sirbi" teise lehekülje esimesel kahel veerul oli minu arvustus avaldatud. Kuna see ei olnud väga pikk, olid veerud tehtud kitsamad kui mõnikord. Võibolla oli teksti ka lühedatud. Oudekki arvustust lehes ei olnud. Mõtlesin, et minu oma avaldati, sest "Sirbi" toimetusest olin filmitoimetaja Tarmo Tedrega mänginud malet ja talle maleülesannete vastuseid saatnud, teda sageli asendava Jürgen Roostega, kellel oli lehes antud sama telefoninumber, olin ühisele avaldusele alla kirjutanud ja peatoimetaja Mihkel Mutt käis emaga samal kursusel. "Sirp" ja "Tuna" olid erinevalt mõnest teisest väljaandest avaldanud kõik minu kaastööd. Mul oli Oudekkist kahju, et just minu arvustus avaldati ja tema oma välja jäi. Tahtsin talle kirjutada, et selline võistlemine on ebameeldiv. Aga ei kirjutanud, sest mõtlesin edasi, et tema oma võidakse veel mõnel järgmisel päeval avaldada ja võibolla mõnes teises väljaandes, sest ma ei teadnud üldse, millisele väljaandele ta oma teksti saatis. Mina ei teadnud filmidest tegelikult erinevalt Oudekkist ja toimetuse liikmetest midagi ja ei mäletanud isegi, millist filmi ma arvustanud olin ja mida selle kohta kirjutanud.

Unenägusid oli veel, aga neid ei kirjuta, muidu peaks mainima, kes seal enesetapukatse tegi, sest ilma nime kirja panemata kaotab antud tekst suurema tähenduse.

Kolmapäev, juuli 20, 2005

Üks kask

Üks kask läks üle käte
ja kasvas üle pea.
Kui kõrgeks kask veel kasvab,
ta ise ka ei tea.

Üks kass läks kase otsa,
ja tuletõrje käis,
sest alla kass ei potsa,
meil juba kõigil näis.

Tegelikkus

Prilliklaas
on vaid ekraan,
mille peal jookseb kunstifilm.

Lillevaas
on samuti klaas,
sellest joob purju end kuivav lill.

Padi

Unenägusid täis on mu padi.
Mõnel nendest sisu on nadi,
aga kui järjest näen ära neid sada,
kaua saan ajada nendest vada.

Lugemisest

Uku Masingu luuletusi loen küll igaühte mitu korda, muidu pole mingi lugemine. Alveri poeem on lihtsamini mõistetav, aga meeldejätmiseks on parem korduvalt lugeda ja mitte poeemi tervikuna, vaid lehekülje või kahe pikkuseid juppe korraga. Lasteraamatusse, mis pooleli on, on pandud nii palju teaduslikke ja teadust imiteerivaid fakte, et selle peatüki lugesin ka kaks korda läbi. Täiskasvanutele mõedud novelliraamat, mida reklaamitakse musta huumorina, on sellest lasteraamatust kergem lugeda ja saab piirduda ühe lugemisega. Selle esimene lugu tekitas hirmu, et kui autor sellise tegelase välja on mõelnud, siis võib neid päriselt ka olla. Teise loo viimane lause ajas kuuldavalt naerma ja sellele tagasi mõeldes veel uuesti. Kolmas lugu tekitab pahameelt autori vastu, et kas poliitilise vastase ellujäämine tema ema soovil on ikka naljakas. Pealegi on hiljem sama asja ka luules või veel kuskil esitatud. Balkani raamatut kätte võttes mõtlesin algul, et huvitav kas seal on antiikaeg ka sees või ainult viimased aastad. Autor lahendab küsimuse nii, et 200 aasta eest polnud Balkanit veel olemas, aga ta ei keskendu ka viimastele aastatele.

Jälle udu-uni

Unenägudes istusin enne maleturniiri algust turniirisaalis ja vaatasin läbi avangute kaupa sorteeritud ajalehtedest välja lõigatud partiisid. Avangu piires ähvardasid väljalõiked sassi minna. Mäletasin vähemalt uduselt, et partiid peaksid olema ka variantide kaupa sorteeritud. Jõudsin peaaegu kõik partiid läbi vaadata, kuigi neid oli üsna palju. Kõrvale panin Inglise avangu, mis tundus kõige raskem. Turniiridel käis mängimas ka Oudekki, kes oli öelnud, et hoiab must igaks juhuks eemale. Tartus oli kaks maleklubi. Oleksin läinud läbi ka teisest klubist, aga oli karta, et täna seal kedagi ei ole, sest kõik olid siin klubis. Koolis läks Oudekki endisesse pioneeride tuppa. Ta ütles, et seal on kitsas, mis tähendab, et see on lugulaul, soome rahvuseepos on kindlasti lugulaul. Mõtlesin, et lugulaul tähendab seda, et lauluna jutustatakse kindlat lugu ja et kas minu kodulehel lugulauluna märgitud eepos tegelikult on lugulaul. Mõtlesin, et internetikasutajad teavad, et Oudekkiga me omavahel ei räägi. Kõndisin oma maja ees. Palliplatsi poolt viskas üks tüdruk sinna palli. Ta viskas selle väga täpselt keldriukse ette. Tundus, et tüdruku selja taga olevad poisid tahavad palli tagasi. Et neid aidata, võtsin palli maast üles, et see jalaga tagasi lüia, kuigi see oli korvpalli pall. Kui pall poisini jõudis, oli ta üle poole maa minuni juba ära käinud. Ta ei läinud tagasi, vaid läks palliga tuppa. Kõndisin edasi. Vaatasin tänaval seisvate inimeste jalgu, mis olid kõik katmata. Mõtlesin kuskil majas, et kui mina oleksin Eesti peaminister, siis Putiniga kohtudes ütleksin, et Tartu rahu järgne piir tuleb tagasi anda, Tšetšeenias tuleb sõda ja genotsiid lõpetada (kahtlesin küll, kas seal ikka nii palju inimesi tapetakse, et seda saaks genotsiidiks nimetada), Lätile ja Jaapanile tuleb ka maad tagasi anda ning maride kiusamine tuleb lõpetada. Mõtlesin, et selle jutu eest võiks Putini ihukaitse mu arreteerida. Kui Putin mind lööks, siis lööksin vastu. Kõndisin kooliõuel. Teadsin, et näen und. Nägin selgelt paljude klassikaaslaste nägusid ja mõtlesin, et mäletan neid unes kõiki täpselt, kuigi ei ole palju aastaid näinud. Kooliõu oli paksult rahvast täis. Mõtlesin, et võibolla on ka teiste klasside õpilaste näod täpselt sellised, nagu ma neid kooli ajal nägin, kuigi nende isikud mulle meelde ei jäänud. Vaatasin ainult nägusid ja mõtlesin, et näost madalamale vaadata ei oleks huvitav. Edasi ma ei teadnud enam, et tegu on unenäoga. Sõitsime perega maalt linna. Ema tahtis näidata, kus oli ükskord toimunud mõrv. Mina mäletasin, nagu oleks see olnud esimeses külas, aga ema arvates oli see teises külas, kus oli samasugune maja. Mõtlesin, et võibolla elas teises külas hoopis ema tuttav naine, kes talle sellest loost rääkis. Küla oli edasi sõites nagu Vallikraavi tänav. Tänavanurgal oleval majal oli silt, et see maja on müügiks. Olime siit viimati sõitnud mööda täpselt aasta tagasi ja siis oli rippunud väljas täpselt samasugune silt. Järeldasin, et nurgamajades ei taheta elada, võibolla sellepärast, et seal on külmem, kuigi ise oleks arvanud, et nurgamajas elada on uhkem tunne.

Teisipäev, juuli 19, 2005

Sodi

Täna on saanud teha piisavalt vaimseid ja paraja mõõduga füüsilisi harjutusi. Kuna kabeülesannetega olen alles raamatu alguses, siis lahendasin seda paremini kui maleülesannet, mis siis et palju vähem kogemusi on. Ainult üks vahekäik jäi iseseisvaks lahendamiseks mõeldud ajal tegemata. "Tunast" lugesin, kuidas Nele Rand kirjutas, et 14. sajandi Riia peapiiskopi põnevast elust annab tunnistust tema varade nimekiri. Vast uurijale teebki põnevaks, kui ta nii kirjutab, aga see ei välista, et piiskop ise võis olla depressioonis, kui seda tol ajal esines. Tema 100 raamatut ehk tegidki elu huvitavamaks, kui ta neid ise luges, aga mis põnevust annavad uhkemad riided? Järgmisel leheküljel tekitab kahtlusi väide, et raamatuid sai ta ulatuslikumalt koguma hakata, kui asus alaliselt Avignoni. Kas ta ikka mõtles enne, et seda raamatut ma endale ei võta, muidu ei jõua kaasas tassida? Ja kas ta teadis, et ta oli kindel, et ta sealt kohast enam ei lahku? Edasi vaatasin Kennedy inetu sõnastusega fraase ja kuidas 20. sajandil on mõtted keerelnud maailma hävitamise ümber. Kui president maailma õhku ei lase, tunneb ta ennast halvasti, sest arvatakse, et ta on arg. Vähemalt sõnades tuleb pidada suuri sõdu.

Eksamid

Nägin unes, et mul oli ülikooli lõpetamiseks teha veel kolm eksamit. Hakkasin kaheks neist õppima. Suutsin õppida sama palju asju selgeks nagu varem, aga ei olnud kindel, kas ma sama ajaga konspekti lõpuni jõuan. Kolmas tegemata eksam oli midagi segast kunstiajaloo teemadel. Selle kursuse esimeses loengus oli antud pikk rida nimesid, kelle kohta tuli ise uurida, kes nad on. Selle kursuse eest olin saanud juba ühe ainepunkti kätte ja kaks ainepunkti oli selle eest veel saada. Lootsin, et need kirjutatakse niisama sisse, ilma et peaks õppima hakkama. Läksin selle kursuse loengusse, mida luges üks uus õppejõud. Keset loengut küsisin talt, kas ta kirjutaks mulle punktid sisse. Tema saatis mind otsima Kangilaskit, kes oli mulle lugenud. Kunstiajaloo õppetooli ma endise koha pealt ei leidnud. Hakkasin järjest käima kõigi ruumide uste taga, et leida kunstiajaloo õppetooli silti. Otsimist alustasin Lossi tänava õppehoone teisel korrusel, kõrgemale minnes oli tegu juba kooliga. Otsisn kogu maja läbi, aga ei leidnud. Vahepeal sõitsin juba käsipuu najal trepist madalamale. Erinevalt varasematest kordadest tuli mulle nüüd pähe mõte, et võin üle käsipuu kukkuda. Mõtlesin, et noor õppejõud auditooriumis imestab, miks ma tagasi ei tule, aga mina ei küsigi kelleltki teed. Mõtlesin, kellelt küsida. Otsustasin küsida koolimaja teisel korrusel akna all istuvatelt tüdrukutelt, sest tüdrukute hulgas on kunstiajaloo õppijaid rohkem. Selgus, et nemad ka ei teadnud. Järgmiseks mõtlesin minna ja küsida dekanaadist. Vaatasin blanketti, millel oli dekanaadi jaoks kahtlaselt vähe ridu jäetud. Hakkas tunduma, et dekanaat on ülikolis peale reformi olemas veel ainult arstiteaduskonnal, teisi teaduskondi juhivad lektoraadid.

Teises unenäos lugesin oma vanu õpilaspäevikuid. Mõtlesin, et ainult mina klassikaaslastest hoidsin need kõik alles. Sinna oli joonistatud ilusaid pilte, aga tundus, et need olen joonistanud päeviku kasutusajast hiljem. Kolmanda klassi päevikust sain teada kuupäeva, millal me kolisime Kaunase puiesteelt Uuele tänavale. Kolimise järgsetel päevadel ei olnud ma kooli läinud. Kõike, mis päevikutes kirjas oli, ei lugenud ma täie kindludsega välja. Õpetaja oli nooremates klassides minuga käekirja pärast pahandanud, aga tema enda käekiri ei olnud ka loetav.

Esmaspäev, juuli 18, 2005

Tsivilisatsioon

Unenäos oli aias saarel ühes kohas suur koer ja maja aed oli selle aiaga ühendatud ning selle peal ei olnud traadist kuplit, mis koera tuleku eest kaitseks. Ajaloo hääl ütles, et see tsivilisatsioon häviski. Sõitsime laevaga sadamakaile. Ütlesin, et laev sõitis karile. Tegelikult ei saanud ma aru, mille poolest kaile sõitmine karile sõitmisest erineb. Isa sidus kuuris laeva kinni, aga seal töötav naine näitas, et tuleb siduda teisiti. Pille ütles sadamahoones, et sel ööl paneb ta jalad kõrvalvoodile, nii et mina saan sirutada jalad meie voodite vahel olevale voodile. Seal sadamahoones olime me varem naridel maganud, nüüd olid need laotud täis surnuid. Tõnu oli isale rääkinud, et ta annaks mulle kolmanda luulekogu väljaandmiseks raha, aga mina ei tahtnud enne eelmiste läbimüümist kolmandat välja anda, pealegi leidsin, et isa ei ole rahamasin. Kuulsin kodus läbi ukse, et ema räägib ka esikus isale, et ta mulle raha annaks. Tahtsin minna ütlema, et seda ei ole vaja.

Tume värv ja punane järv

"Oi jah!" ütles üks ahv.
Kui Aafrikas käime, siis püss on meil kaasas.
Neegriküla tehti maatasa.
Ole tasa, muidu tuleb kuri ahv.
Kohkub närv, sest võigas on järv.
Ah nii, siin on üks miin.
Nuga lõikab ja linnuke hõikab.
Koloniseeri ja koloniseeri.
Seadused neegrile ette sa veeri.

Pühapäev, juuli 17, 2005

Kuulipildujad

Mulle tulistatakse kuulipildujatest pähe nõelu. Tõmban kõik nõelad ajudest välja ja lapin pealuusse tekkinud augud. Kirjutan raamatu iga lause kohta üles küsimuse, mida tuleks edasi uurida. Täna käis meil pika jutuga külaline. Sel ajal kuulipildujad vaikisid. Aga ta rääkis ise relvadest. Enne Iraagi sõda oli ta rääkinud, et Iraagil on tuumarelv. Mõtlesin, et sõda näitas, et ta eksis, aga nüüd ta ütles, et relv viidi laevaga Venemaale.

Onu sünnipäeva järel

Nägin unes, et meie suvituskoht Peedul oli antud kasutamiseks korraga kolmele teaduskonnale. Seal öeldi mulle, et programmerijad tahtsid ka osaleda ja neile anti vanaema suvila. Mõtlesin, et kas ma ei tohi siis enam vanaema õuele minna. Tartus hakkas üks vana tark mees lugema sõnaraamatuga ingliskeelset raamatut. Ütlesin, et mina jätan need sõnad lihtsalt vahele, mille tähendust ma ei ta. Ta vastas, et ta tahab õppida. Ütlesin, et kui hakkasin magistrieksami jaoks 50 raamatut lugema (ümardasin arvu, mis oli tegelikult 48), siis vaatasin algul ka iga sõna sõnaraamatust järgi, aga lõpks läks kiireks ja hakkasin sõnaraamatuta lugema, kuigi siis oli minu keeleoskus ka juba paranenud. Läksin kirjanduse majja, et vaadata, ega ma ei pea sauna kütma. Kuna läksin kella vaatamata, siis jõudsin kohale mõni tund liiga vara. Aga paistis, et sauna ei saa seal täna üldse kütta, sest seal olid Peedu rahvas ja näitus. Lõin ühele valgete juustega poisile näkku. Ta hakkas nutma. Pakkusin talle taskurätti, millega pisaraid kuivatada, aga ta ei tahtnud.

Laupäev, juuli 16, 2005

Ühest laulust

Tahtsin sellest laulust kirjutada juba eelmisel korral, kui seda kuulsin, aga siis oli vist päevalimiit täis. Väga hea laul on sõnadega "Kullakene, see oleks tõesti maru,/ tahan ma olla sinu kaisukaru". Mul on ilmunud sarnase sisuga luuletus "Mõmmile", millest ma ei tea, kas see on laulust vanem või uuem. Igatahes seda laulu hakkasin ma hiljem kuulma. Minu luuletus nii hea ei ole, kasvõi sellepärast, et seal on liiga palju hüiumärke. Seda sellepärast, et koolis oleks nagu õpetatud, et iga käskivas kõneviisis lause lõppu tuleb hüiumärk panna. Tegelikult ei pea koolis õpetatuga alati arvestama.

Raamat, lugeja, arvustaja

Ühes unenäos tuli meie ukse taha keegi tädike, kes küsis Mart Laari raamatuid. Klaus andis talle umbes kuuest erinevast raamatust igaühest ühe eksemplari. Meil oli kõiki neid raamatuid mitu eksemplari. Isa ei olnud kodus, nii et tema luba ei saanud küsida, aga lootsin, et kui isa andmise vastu peaks olema, siis saab tädikeselt pärast raamatud tagasi. Tädikesel tuli raamatute küsimise mõte avatavasti sellest, et olin internetis välja lobisenud, et oleme inimestele raamatuid andnud. Ta oli ette valmistanud paberi, kuhu Klaus pidi allkirja andma, et võtab vastutuse raamatute kinikimise eest enda peale, aga Klaus ei kirjutanud alla.

Teises unenäos tatsin poeesia listi kirjutada, et nüüd jälgin, mida Berk Vaher, Ott Heinapuu ja Mihkel Kaevats ütlevad Kristiina Ehini uue raamatu kohta, sest eelmisi idealiseerisid nad põhjusel, et need olid ainult 20-40 lehekülge paksud, vimane tema raamat on aga hoopis paksem. Tahtsin välja pakkuda kolm varianti:
1) nad hoiavad seekord paksuse seisukohalt suu kinni;
2) nad ütlevad, et nüüd on Kristiina Ehin meile näidanud ka seda, kuidas tuleb kirjutada paksu raamatut;
3) nad ütlevad, et seekord on ta läinud valele teele.
Mihkel Kaevats oligi avaldanud juba arvustuse ka selle Kristiina Ehini raamatu kohta, ainult ma ei olnud seda veel lugenud. Tahtsin kirjutada, et kui selles on kirjutatud nii, nagu ma ennustan, siis võin ma ise kirjutada täpselt Mihkel Kaevatsi teksti, ainult ei taha teha haltuurat. Tahtsin kirjutada, et loen arvustusi süstemaatiliselt, vähemalt ajakirjadest, seetõttu tean, milleks arvustajad võimelised on. Nii on Jürgen Rooste ühte ja sama raamatut eri kordadel nii ülistanud kui ka maha teinud.

Reede, juuli 15, 2005

Sõltumatu Infokeskuse teade

Sõltumatu Infokeskus on saatnud laiali kirja, nagu toetuksin oma lühirepliigis E. Medijaineni uurimustele. Mina seda neile ei öelnud, vaid arvasin, et A. Ruben tugineb Medijainenile. Lisaks on pandud teatesse minu e-maili aadress vigaselt.

Unedoktor

Unenäos püüdsin leida doktoritöö teemat, kaalusin erinevaid ajaloo valdkondi, ja lõpuks mõtlesin välja pealkirja "Fašismi esteetika ja võrdlus Eesti paremäärmuslastega". Täna oli ainult kaks lühikest unenägu, sest eile oli põhitegevus tuttava teksti arvutisse sisestamine ning uneaeg oli vaid 7 tundi, mida on tavalisest vähem.

Neljapäev, juuli 14, 2005

Pime kellaaeg

Kui väljas on pimedaks läinud, ei tohi enam enne hommikut ilma loomapetet võtmata välja minna. Hommikul välja minnes peab teatavasti võtma linnupetet. Linnud laulavad päeval, öösel hiilivad ringi kiskjad, kes tuleb ära petta, nagu ei oleks sa söödav. Kui nad aru saavad, et sa söödav oled, petavad nad sind ennast ära. Mis sellest, et on hoiatatud, et ära usu hundi juttu, tal on hullud jutud ja karul kavalad kõned.

Pudemeid

Öösel magama jääda oli parem tunne kui tavaliselt. See võis tulla sellest, et olin pikemalt üleval. Nägin unes esimest korda peale Hiiumaal käimist laevasõitu. Enne seda olin ärkvel mõelnud, et selle sõidu juures oli vast kõige parem asi laev. Teises unenäos olid Henn ja Toomas veel suhteliselt väiksed ja meenutasid, et kui nad veel väiksemad olid, siis olin ma neile rääkinud naljajuttu ja nemad olid seda uskunud, sest ei saanud aru, et see nali on. Unenägudes oli selline koht veel, et kiideti Savisaart ja mina karjusin ühe asja kohta, et kas see oli siis ka tänu Savisaarele. Kui selle peale minu poole tormati, siis ütlesin, et mul läks vihahoog juba üle ja et mind ei saa karistada, sest olen süüdimatu. Rei tahtis mind sealt turniiri segamise pärast ära saata, aga ei saanud, sest ma ei olnud seal maletajana. Ja siis oli selline koht, et minu leheküljele hakkas palju külastajaid tulema, kui ma polnud seda enam mõnda aega uuendanud ja esikohale oli jäänud tekst Jaan Kaplinskist ja Tiia Toometist. Millalgi ärgates tundus mulle, et pikad unenäod olid, aga ei jäänud meelde, sest uni oli liiga sügav.

Kolmapäev, juuli 13, 2005

Käik Meelvale

Maal oli vaja teha natuke füüsilist tööd. Selle kergemaks tegemiseks võtsin appi asjaolu, et olin äsja lugenud, et orjus on alati vabatahtlik. Mängisin siis algul, et olen vabatahtlik ori. Kui "Hulkur Rasmuse" 9-aastane peategelane tööle pannakse, mõtleb ta ka, et on ori, aga mitte vabatahtlikkusele. Tema suurendab enda kannatusi.

Tagasisõiduga oli raskusi, sest küla vahele oli uut kruusa pandud ja auto jäi sellesse 25 minutiks kinni.

Meelval nägin huvitavamatest asjadest unes, kuidas ostsin sõidukis piletimüüjalt pileti ja läksin peale seda teise kohta seisma. Kui pileti müünu sinna tuli, tahtis ta mu piletit kontrollida. Ütlesin, et ise võttis ta ainult raha, aga piletit ei andnud. Taskus sorides ühe pileti siiski leidsin, mida pidasin vanast ajast jäänuks. Selle kohta ütles kontroll, et see näitab, et vähemalt kunagi olen pileti ostnud, millega oli asi korras. Pärast seda vaatasin seda paberitükki lähemalt ja avastasin, et see on siiski selle sõidu pilet. Müüja oli selle järelikult ise mulle salaja taskusse torganud. Väljusin bussist Tiigi tänaval. Edasi pidime minema kooli klassikokkutulekule. Tõmbasime tänavatele mõttelised jooned, mis hüppega läbida, sest see oli unenägu ja unenäos pole vaja iga astutavat sammu eraldi läbi elada. Enne unenäo lõppu jõudsin koolis mitut väga maitsvat toitu süia, tundes kõigi maitset. (Enne magamaminekut olin ka märganud, et toit on ebatavaliselt maitsev.)

Veel oli selline unenägu, kus suur traktor hakkas keerama metsavahelisele teele, meie arvasime, et ta ei pääse sealt soisuse pärast läbi. Siis keeras traktor aga järve ja osutus amfiibtraktoriks. Tema järel tuli veel pikem rida autosid, mis kõik sõitsid läbi järve. Suuremale teele langes üks langetatav puu. Vaatasin, et keegi alla ei jää. Aga see puu murdis ka ühe teise teele ette jääva puu, mis riivas juba minu kukalt (hiljem ärkvel olles tundsin autolükkamise pingutuse juures kuklas valu) ja rebis mu seljalt maha ranitsa. Varrsti mäletati juba, et üks inimene oli ikkagi esimese puu alla jäänud ja surma saanud. Mõtlesin kurvastusega, et nii äkki tema elu siis lõppeski. Edasi mõtlesin, et mis siis, et ta surma sai, varsti on ta jälle elus.

Veel ütlesin Liis L. kohta tema emale, et olen temaga koos maletrennis käinud. Vastus oli, et ta ei jõudnud seal kaugele edasi. Mõtlesin, et ta sai ju esimeseks järguks nagu minagi ja mina olen küll alati rahul, kui turniiri võiduprotsendiks tuleb kolmandik. (Päriselt liitsin kaks Liisi üheks isikuks, sest trennis käis hoopis Liis A.)

Teisipäev, juuli 12, 2005

Piirileping

Venemaa vana keisrinna oli minu unenäos kirjutanud alla paberile, millega anti Eestile tagasi Tartu rahu järgne piir. Teine vana vene naine hakkas protesteerima, mille peale keisrinna vaataski lepingu uuesti läbi ja võttis allkirja tagasi. Hakati koostama uut lepingut. Üks tüdruk seletas mulle, et igale Eesti väeosale tuleb pidada kõne, miks on vaja uut lepingut, ja näitas mulle kätte väeosa, millele mina pidin pidama. See väeosa koosnes ühest alaealisest poisist. Teised väeosad seisid tema kõrval. Üks vanem vene mees oli lugenud, et ma tahan Tartu rahu järgset piiri ja infarkti saanud. Kartsin, et kui ta nüüd sureb, hakatakse mind tema surmas süüdistama. Ta oli küll öelnud, et tundis infarktivalu juba enne lugemist.

Klass kognes enne tunni algust laulmise ruumi. Krister läks Arturi kõrvalt istumast ära, sest ta tahtis tüdrukutele lähemale istuda. (Helenile ja veel kellelegi.) Mina istusin neist üks rida ukse pool, neljast reast ukse poolt teises Eriku kõrval. Erik ütles Kristerile, et ta hoopis mind ära ajaks ja istuks ise tema kõrvale. Mina ütlesin, et kui ma maha istusin, siis on otsustatud, et istun siin. Kui tund käis, oli tegu juba klassiga 302. Õpetaja Maire Laar hakkas õpilastega pahandama, et neil ei ole laulusõnad pähe õpitud, kuigi ta andis eelmises tunnis sellise koduse ülesande. Üks poiss näitas talle oma õpikut, et ta ei saanud õppida, sest sealt on see leht puudu. Tahtsin näidata, et ka minu õpikust on see leht puudu, siis mõtlesin, et see ei oleks mõjuv argument, sest ma saaksin välja tõmmata ükskõik millise lehe. Tegelikult ei meeldinud mulle, et laulmises üldse koduseid ülesandeid antakse, sest laulmise tunnid on nädalase vahega ja selle ajaga läheb mul üldse peast mõte, et midagi võis õppida antud olla. Minu arvates olid sellised tunnid nagu laulmine teiste vahel puhkamiseks. Ütlesin õpetajale, et lõpetan nüüd teistkordse keskkoolis õppimise, sest ma ei pea koolis käima, kui mul on diplom käes. Lisasin, et tore oli (teistkordselt koolis käia). Tõusin keset tundi püsti ja läksin riidehoiust oma riideid võtma.

Ühel üritusel istusin saalis ja laval räägiti usulise sisuga juttu. Läksin istusin lava ette diivanile, mille teises otsas oli juba üks teine laps. Mul oli küll kahtlus, et tema seal istumine on osa tseremooniast, samal ajal kui mina seal istuda ei tohiks. Laval jätkati usulise sisuga ähvarduste ettelugemist. Muuhulgas öeldi, kui halvasti läheb nendel, kes ennast pesemise ajal häbenevad. Kui üritus läbi oli, läksin keemiahoonesse. Selle välisuksest sisenedes mõtlesin, et varasemates unenägudes on see hoone hästi segane olnud, aga seekord olen rohkem ärkvel, mistõttu tee trepist üles on lihtne ja selge.

Läksin kooli. Kooliõuel tuli vastu keegi, kes võis olla Oudekki, aga kuna ma selles kindel ei olnud, ei öelnud ma talle midagi. Kui tund pihta hakkas, hakkas Oudekki hääl rääkima kooli raadios. Ta halvustas lühidalt teist kooli õuel olnud inimest selle eest, et see on lühikest kasvu, lisades, et õnneks kõik ei ole. Sellega saade lõppes. Selline ebatavaline sõnavõtt tundus talle iseloomulik. Mõtlesin, et ma pole kunagi mõelnud, et Oudekki võiks raadios rääkida, aga tagantjärele tundub see loogiline, et ta rääkis, sest Krister on ka kooliraadios rääkinud ja Oudekki teeb filme, puutudes seega kokku sarnase tehnikaga. Kõndisin hämaruses Pikal tänaval kodu poole. Ronisin ronimispuudele, sest kartsin ühel mehel kaasas olevat väikest koera. Mees näitas, et koeral on suukorv ees. Ütlesin, et siis ei saa ta vähemalt hammustada, ja tulin ronimispuult alla. Ütlesin mehele, et olen õppinud inglise keelt 21 aastat, aga selgeks ei ole saanud. Kuulsin lühilainealalt uduselt, et algab "Vaba Euroopa" saade. Hakkasin otsima "Vaba Euroopat" Eesti lainealalt, kust seda kuuleb selgemini. Saingi kätte. Riia patareiraadio mängis meie maja kaugema otsa vastas üle tee riidekloppimispuude peal. Samal ajal sadas sellele peale vihma. Järeldasin, et siis vihm raadiotele midagi ei tee. Raadiost kõlas kaks laulu, mis mõjusid nii, et langesin autoteele maha. Mõtlesin, et vahel võib asi lõppeda nii, et auto sõidab üle.

Esmaspäev, juuli 11, 2005

Kabe kui male

Ostsin hiljuti antikvariaadist kabekombinatsioonide kogumiku. Selle juures hakkasin mõtlema, kas male ja kabe ei ole siiski üks ja seesama mäng, kus on juhtumisi vaid erinevad nupud lauale jäänud. Et kabes on löömine kohustuslik ja tuleb mängida kõigi nuppude löömiseni, see ei ole erinev sellest, kui males kuningalt tule kõrvaldamine on kohustuslik ja mängitakse kuninga matistamiseni. Ainult et kui malenuppudest ma ei tea, millisega ma neist kõige paremini ümber käin, siis on selge, et väiksemate kogemuste tõttu mängin kabenuppudega halvemini. Õppida on ka raskem, sest seisud ei jää nii hästi meelde, kui nuppude vahel ei ole erinevusi ja kabenupp võib ka etturist rohkem asukohta vahetada. Aju üldisele seisundile peaks tulema kasuks, kui rakendada erinevaid mõtlemisi (s.t. malet ja kabet mõlemat), kuigi ühele alale keskendumine ehk selle tundmist suurendab.

Veski

Unenäos istusin augus, kus märkasin, et igast küljest lähenevad nastikud. Hakkasin põgenema. Põgenedes märkasin, et nastikute vahel on ka teisi loomi, kes võisid olla noored rästikud. Seisisn suurte kivirahnude vahel ja ei leidnud teed edasi. Kuidagi pidi nende vahelt läbi pääseda võimalik olema, sest sealt oli tuldud ja õitsev taimne elu kaasa võetud, nagu ma mõnesid inimesi lähedal nägin.

Teises unenäos saatis Helen välismaalt kirja, et tervitab kõiki magistrante ja doktorante ja kõiki emasid. Olime sellel Austraalia saarel, kus ta elas. Vaatasin, et sellel on küll künkad, aga need on nii madalad, et polaarjää sulades jäävad ka need vee alla. Ütlesin seda kõige lähemal istuvale mehele. Peale ütlemist vaatasin, et ta ei olegi meie klassist. Mõtlesin, et võin ju tegelikult öelda ka nendele, kes ei ole klassi liikmed. Edasi olime klassiga suures hoones, mis pidi olema endine veski. Seinas oli kaks suurt ratast kõrvuti. Küsisin Peebult, kas neid on kaks. Peep vastas, et need on veskirattad, ja seletas, kuidas need töötavad. Ütlesin, et raamatust sain sellest aru küll. Tuli töömees, kes tahtis tööd tegema hakata ja nõudis, et mitteprofessionaalid hoonest lahkuksid. Hakati lahkuma. Üks umbes 50 aastane mees rääkis töömehele veel, et ma lähen järgmisel päeval suusatama ja peale seda tulen tööpingile tööle ja tema maksab. Ma ei saanud täpselt aru, mida ma tegema pean, mõeldes, et võibolla ma ikka ei tee seda, mis ta ütleb. Kui olin hoonest lahkunud, tulid kuskilt Ivo ja teised, kes olid vahepeal minu laokile jäänud isiklikke vihikuid lugenud ja tahtsid sellepärast minu üle nalja teha. Pakkisin parajasti ühte sellist vihikut kotti. Jürgen I. hakkas koju minema. Tahtsin minna temaga koos ja talle võibolla ka raamatuid kinkida. Nägin Aadu Musta ja läksin tema jälgedes läbi arhiivi, et kiiremini teisele tänavale jõuda. Seal ma aga Jürgenit enam ei näinud. Läksin kodu suunas mööda Vallikraavi tänava sarnast tänavat. Teed olid lumised. Ühe pisikese mehe pea jälgis mind ja pööras vastavalt sellele, kuidas ma kõndisin, ennast aeglaselt ja pidevalt edasi. Mõtlesin, et see on nagu see Korea kuju, kes pöörab ennast päikse järgi. Õde ütles, et see mees on minuga sarnane selle poolest, et ta kunagi ei alistu. Edasi kõndida läks raskeks, sest kõnniteel oli nii paksult lund.

Pühapäev, juuli 10, 2005

Mõtteid ja pilte

Vorsti sees on teine vorst, millel ei ole vorstinahka. Kui vorstis on rott rotinahaga, on selle roti kõhus veel väiksemaid rotte, kellel on samuti nahk. Näljane inimene paneb ka rottidega vorsti nahka.

Maakera pinnal olev kordinaatteljestik on tegelikult ainult servad nugadest, mis lõikavad välja Maakera keskpunkti. Vedel metall voolab neist küll läbi, aga nad ise on tahked. Koordinaatteljestik tuleb Maa pinnal tähistada plankudega. Seda tuleb põhjendada sellega, et see edendab turismi, sest turistid tahavad ennast erinevate plankude taustal pildistada. Tegelikult oleks see reisimise piiramiseks, sest turistid ei jaksaks ühestki plangust üle ronida.

Malelaua iga välja sees on peidus väiksem malelaud, kus mängitakse partiisid, mis otsustavad, milline suure laua nuppudest saab käia. Suurel laual käib see käigulolija nupp, mille all oleval laual partii kõige kiiremini lõppeb, kui ei ole just mõnda kohustuslikku käiku.

Raamatutest raamatuteni

Unenägudes olid raamatud olemas vedeliku kujul. Kaks raamatut valati ühte nõusse kokku.

Korjasime maast ühe kastanimuna. Varsti pidime Soome sõitma ja tahtsime Erikuga selle seal kasvama panna. Teisel päeval võtsin kastanimuna taskust välja ja lõikasin pooleks. Selle sees olid ussid ja munad. Ma ei saanud aru, kas tegemist on kahjulike ussidega või kastani enda vastsetega. Olin pannud kastani muna nädal tagasi panka. Kasekamp tuli kuuri ja ütles, et minu sajast kroonist jäi pangas nädalaga järgi kolm senti. See tuli inflatsioonist. Ütlesin, et mina arvasin, et panen sada krooni panka ja nädal hiljem võtan sada krooni välja. Ütlesin: "Ega mitut 20. sajandit ei saa olla." Maailmas olid asjad väga traagiliseks läinud.

Ivo ja Andres mängisid sendipuhumismängu. Oleksin võinud ka mängida oma kohvipurgitäie rahareformist alles jäänud kopikatega, aga ei tahtnud neist ilma jääda, pealegi oli minu jaoks kopikaid puhudes suus tekkiv tunne ebameeldiv. Mängijatel olid summad väga suureks läinud. Nad mängisid klaasvitriini peal, kus klaasi all oli lahti internetipank, kus nad üksteisele ülekandeid tegid. Just kandis üks teisele miljardi üle. Mängijad olid minu vennad. Nõudsin neilt, et nad rahapeale mängimise lõpetaksid. Läksin pimedasse oma tuppa, kus ma tahtsin enne magamaminekut rahustuseks oma makilindilt muusikat kuulata. Makki mängima pannes märkasin, et tõuseb suitsu. See võis tulla sellest, et makk oli Hennu laadiva fotoaparaadiga ühe jagaja külge ühendatud. Kindlalt ei saanud aru. Vennad hakkasid väikses köögis asja uurima. Tahtsin igaks juhuks tuletõrjesse helistada. Sain ühenduse politseiga. Helistasin uuesti ja sattusin jälle politseisse. Rohkem ei tahtnud ma seda numbrit valida. Küsisin emalt, kas ta saaks mulle öelda tuletüõrje või päästeameti numbri. Ta ütles valitust hoopis teistsuguse numbri. Politseisse olin sattunud ilmselt sellepärast, et minu valitud numbrit ei olnud olemas, aga politsei oma oli sellele kõige sarnasem.

Vaidlesin Savisaarega. Ta palus mul joonistada pilt. Hakkasin joonistama, aga mul tekkis kartus, et Savisaare kõrval istuv Vilja Savisaar võib pildi järgi aru saada, mida ma mõtlen, sest ta on õppinud psühholoogiat. Joonistasin maja, millest mahtus paberile vaid osa, ja selle ette kõnnitee äärekivid. Olime klassis 307. Viskasin Savisaare prillid kaugele, seejärel ka Kristeri prillid. Kristeri üks prilliklaas purunes. Ta nõudis mult selle eest 200 krooni. Ütlesin, et olen prillipoes käinud ja tean, et kaks klaasi ja raamid kokku maksavad ainult 100 krooni. Hakkasin kahtlema ja parandasin ennast, et võibolla maksis 100 krooni kaks klaasi, aga raamid juurde juba rohkem. Andsin Kristerile 500 krooni, mida palju oli rohkem, kui ta oli tahtnud. Enne olin andnud ka Savisaarele 500 krooni. Nüüd oli klass täiesti segi pekstud. Süüdlased olid kolm kõige kuulsamatest peredest pärit õpilast - Savisaar, mina ja Tristan. Lahkusin klassist. Koridoris tuli vastu Volmer. Ütlesin talle tere tavalise häälega, nagu ei olekski ma midagi halba korda saatnud. Vaatasin, ega koolimaja veel kokku varisema ei hakka. Ma ei tahtnud, et ta kokku variseks, sest vennad veel õppisid siin, aga trepid olid juba allapoole kaardus. Hakkasin koos Kristeriga tema Laia tänava kodu suunas minema. Toomemäel rääkis Krister, et tal võivad kodus lapsed haiged olla. Ütlesin, et minul selliseid probleeme ei ole, aga nüüd kus ta seda räägib, hakkan mina ka tema laste pärast muretsema. Lossi tänaval, kust me alla läksime, olid kõik majad üle värvitud, sest see oli unenägu. Inglisilla asemel oli tänava kohal midagi koledamat, mida nimetasin triumfikaareks. Tänaval ei tahtnud lõppu tulla. Kartsin varasemate kogemuste põhjal, et ma ei leiagi enne unenäo lõppu teed Kristeri poole. Rüütli tänavale jõudes kujutlesin selle lõppu ühe Laia tänava maja, et oleks kindel Laiale tänavale väljajõudmine.

Selle riigi peaminister ja välisminister pidid mõlemad sel aastal pulmi pidama. Küsisin, et kas siis kestab pidu terve aasta või kuulutavad nad välja, et riiklikke ettevalmistusi pulmadeks ei tehta. Mul oli veel vanglakaristus kandmata. Leppisin kokku, et tulen seda tegema hiljem. Oli lootust, et mind siis vahepealse hea käitumise eest üldse vanglakaristusest vabastatakse, samal ajal kui kohe vangi minnes ei oleks see võimalik. Kõndisin üle Toome. Mõtlesin, et klassikaaslasi näen ma erinevalt kursusekaaslastest sellepärast unes, et kooli ajal vaatasin ma inimestele pikemalt otsa ja ülikoolikaaslaste kohta ei ole mul ka eriti fotosid, mida uurida. Jõudsin raamatupoodi. Üks naine vaatas ühte müügil olevat mänguasja ja küsis, mida tähendab kuus. Talle vastati, et võibolla toodi see sel ajal müüki. "Või tõsteti sel kuupäeval tema hinda," ütlesin vahele. Siis nägin, et see ei näita mitte kuuendat kuupäeva, vaid kella kuut numbrilaual. Poodi tuli Martin, kes ütles, et ta arvas kohe, keda ta siin näeb. Mina olin ka arvanud, et peale seda, kui ma eile koolis märatsesin, tullakse täna raamatupoodi vaatama, ega mind ei näe. Järgmisena tuli Tristan, kes oli minu peale eilse tüli pärast väga vihane. Rääkisin neile, et peale ülikooli lõpetamist hakkasin pidevalt unes nägema, et käin uuesti 12. klassis, magistrantuuris olen nüüd hakanud unes nägema, et mul on 12. klass teist korda ka läbi. Peale selle ütlemist tuli mulle meelde, et pidin ütlema, et peale magistrantuuri lõpetamist. Poodi tuli võõras mustade juustega tüdruk, kellel oli seljas helesinine kampsun, mille mõlema varruka ümber oli kaks valget triipu. Sosistasin talle kõrva: "Väga ilus sinine." Mul oli endal ka seljas sinisekirju kampsun, aga tumedama sinisega. Mõtlesin, et ma ei pidanud ju inimesega välimuse pärast kontakteeruma. Seejärel haarasin tal uuesti käest, et ta eest ära ei läheks, ja sosistasin talle kõrva: "Ma räägin selleks, et ma saaks vaadata." Ootasin, et varsti räägib ta Tristaniga.

Laupäev, juuli 09, 2005

Võrgukatkestus

Täna ei olnud pool päeva internetiühendust, kuni lõpuks üks tagasipaneku katse vilja kandis. Katkestuse ajal mõtlesin, et ilma internetita saab teha sama häid asju, aga kuidas ma need maailmale edasi annan. Tundus, et kõige õigem oleks midagi joonistada, et jälg tulevikus alles oleks. Joonistasin tekkinud tunde kohta tihedate kõverate joontega pildi. Kui see valmis oli, vaatasin, et väiksemate figuuride pead on tegelikult kullerkupuõied. Mulle öeldi, et kullerkupud on kollased. Sellega ma pole nõus, sest värv tapaks joone. Või peaks ka kirjutades tegema eri sõnad eri värvi ja sõna "kullerkupp" kirjutama kollaste tähtedega?

Vanad, Pühajärv, kaitsmine

Unenägudes olin ühes ühekorruselises majas ja otsisin koos vana naisega seinalt voolumõõtja näitu. Selle naise mees tuli Siberist tagasi. Talle ei meeldinud, et tema naine on minuga ühes ruumis, seepärast saatis ta naise majast minema. Kui naise elu hakkas läbi saama, tuli ta tagasi. Ta oli lahkudes võtnud kaasa ühe minu unenägude vihikutest ja selle vahepeal läbi lugenud. Nüüd oli tal vihik näpus ja ta tahtis selles kirjeldatut lavastada.

Teises unenäos ujusin üle Pühajärve otsa. Panin tähele, et kui varem olin ujunud koera, siis nüüd ujun konna. Hakkasin ujuma ka krooli. Seda oli laagris õpetatud, aga siis ma polnud seda proovinud, sest ma ei tahtnud, et vesi suhu läheks. Ujusin ka pikemat pidi Pühajärve ühest nurgast teise. Ma polnud kunagi selili veepinnale püsima jäänud, nüüd tuli mul mõte proovida seda korgiharjutust tehes selili keerates.

Kolmandas valmistusin bioloogia klassis magistritöö kaitsmiseks. Minu avakõne oli kirjutatud paberile lünkadega. Mul andis mõelda, millega lünki täita. Kui olin iga lünga jaoks midagi välja mõelnud, märkasin, et kõne esimene pool tuleb alles selle paberi all oleval paberil. Selle lünkade täitmist ma ei jõudnud välja mõelda, sest kaitsmine hakkas enne pihta. Olin kirjutanud paberile kaks luuletust. Pikema jätsin ma ette lugemata, et kõne liiga pikaks ei läheks, lühema lugesin. Püüdsin kõne pikkust arvestada tunde järgi, aga ei kontrollinud kellalt, kui kaua ma tegelikult rääkisin. Peale minu kõnet hakati esitama küsimusi. Mina olin keskmise rea teises-kolmandas pingis, ülejäänud inimesed istusid minu taga. Küsiti, kas ajakirjanikud ei võinud teenida välisriikide huve. Selle peale oli vastus, et Jannsen tegi küll sakslastega mingi lepingu. Öeldakse, et välispoliitika ei ole erakondlik, aga Euroopa Liitu astumise küsimuses olid olemas pooldajad ja vastased. Küsiti, kuidas otsus vastu võeti. Ütlesin, et rahvahääletusel ja peale seda Riigikogus liitumislepingu ratifitseerimisega. Keskmise rea viimases pingis istuv Kristina küsis, mille alusel saab rahvahääletuse tulemuse kehtetuks tunnistada. Vastasin, et mõned ütlevad, et sellega, et seaduses on öeldud, et rahvahääletus peab toimuma pühapäeval, tegelikult toimus esmaspäeval. Teised ütlevad jälle, et kui rahvas juba hääletama tuli, siis tema kui kõrgeima võimu otsus maksab. Selle vastu oli mul vastuväide, et keegi võib igal juhul hääletama minna, kui ka teised ei lähe. Samuti keskmise rea viimases pingis istuv Medijainen ütles, et nüüd jõudsimegi kolmanda teema juurde. Sellega ma ei olnud rahul, sest olin lootnud, et kaitsmine on läbi. Kõigile küsimustele ei saanud ma vastata, sest inimesed rääkisid läbisegi ja ma ei saanud rohkem kui ühte korraga jälgida. Uksepoolsest reast küsiti, et kas Niklus ja Tarto ei teinud sellepärast kampaaniat, et nad ei saanud e-maile saata. Sellele oli mul vastus, et võin öelda, et neil on mõlemal e-maili aadress olemas.

Reede, juuli 08, 2005

Tegevuse kahjulikkus

Teadmiste kasvuga on teatavasti kaasnenud palju õnnetusi - järjest tapvamad relvad, osooniaugud ja kliimamuutused. Kui ma olen püüdnud töötada välja abinõusid, mille abil näha rohkem unenägusid ja muud sellist, millist kahju see võib maailmale tekitada? Inimeste ajud hakkavad järjest paremini tööle ja nad hakkavad tegema veelgi kiiremas tempos uusi avastusi? Leiutatakse pomm, mis hävitab ühe pauguga kogu Päikesesüsteemi koos mitme planeedi eluga?

Jälgimissüsteem, ravi

Ühes unenäos lamasin öösel pimedas oma voodis. Voodi kohal õhus olid lambid, mis näitasid iga korteri voodi kohta, mitu inimest seal on ja mis on seal joogiks.

Teises unenäos tuli külla Erik, kelle panin Pille voodile lamama. Küsisin talt: "Kas sul on midagi ette kanda?" - "Ei ole," vastas ta. See näitas, et tal on arvatavasti klassikaaslastega vähem kokkupuuteid olnud kui minul. Aga ma poleks vist pidanud ettekandmise sõna kasutama, nüüd ta võib arvata, et pean ennast tema ülemuseks. Keegi tuli uksest mu selja taha. See oli arvatavasti Pille, mis tähendas, et Erik peab sellest toast lahkuma. Suures toas istus Sander arvuti taga ja tema selja taga olid klassiõed. Sander oli teatanud, et ta klassikokkutulekule ei tule, aga võib nendega kokku saada, kes tahavad. Nüüd ütles ta: "Ma olen üldiselt hõivatud inimene, aga ühe asja otsisin ma välja. Simo on hull." Hõivatusest rääkimine pidi vist tähendama, et ta pole üldse nõus kellegagi kokku saama. Televiisoris teatati kahest naisest koosnevast ansamblist, kellest üks oli võtnud endale nimeks Punastaja, nagu ta nimi oli eesti keelde tõlgitud, kuigi see oli inglise keeles. Nime oli ta võtnust vist sellepärast sellise, et ta ei suutnud rahvale rahulikult esineda. Kõndisin Anne poe suunas. Mõtlesin, et räägin kellelegi, et ravi on tehtud selline, et see mõjub ainult välistele sümptomitele, mis teisi hirmutavad, samal ajal kui ravitava enesetunnet ravi hoopis halvendab, kuni ta mürgiga ära harjub. Edasi mõtlesin, et siis on ravi ikkagi olemas, sest see seisnebki mürgiga harjutamises. Tee ääres oli linnuparv. Meenus, et viimasel ajal on linnud inimesi ründama hakanud. Otse teele ette maandusid veel suured tundmatut liiki linnud. Ütlesin paar sõna, aga nende ütlemise pärast ei julgenud kohe edasi minna, sest linnud olid inimesi rünnanud just peale seda, kui need midagi ütlesid. Sellepärast pritsisin linde kõigepealt lumega, mille peale nad lendasidki ära. Edasi minnes nägin majade vahel suuri loomi, kes võisid inimesi jälitama hakata. Mõtlesin, et kellegi eeskujul peaksin enda suhtumist asjasse muutma. Mitte mõtlema, et elu on hirmus, sest loomad jälitavad, vaid et elu on ilus, sest saab loomade eest põgeneda. Anne pood oli psühhiaatriahaigla. Enne selleni jõudmist mõtlesin, et mul pole eriti midagi viga olnud, nagu vanemadki kiitsid mind selle eest, et ma pöördusin ise arsti poole. Minu ees kõndis kõhn tüdruk, kellel ei olnud ka eriti midagi viga, sest ta sidus saapapaela, samal ajal kui raskelt haiged oma välimusele üldse tähelepanu ei pööra. Aga see tüdruk ei kõndinud haiglasse sisse, vaid pööras enne ära. Tähendab, et hakkas kartma. Otsustasin, et rohkem ma seda kellegagi juhtuda ei lase. Minu maja oli Anne poe vastas, olin trepikojas välisukse ees, trepist tulid alla veel kaks tüdrukut. Küsisin ees tulijalt: "Kas sa lähed ka sinna?" ja näitasin käega haiglale. "Ei, ma lähen sinna," ütles tüdruk ja näitas vastassuunas. Ütlesin: "Ma mõtlesin, et kui mina lähen sinna, siis lähevad kõik sinna." Tüdruk naeris. Kui ta läinud oli, tahtsin küsida ka kolmandalt tüdrukult, kes oli pikkade sirgete punakaspruunide juustega, kas ta läheb haiglasse. Aga ma ei saanud temaga rääkida, sest ta ei vaadanud minu poole. Läksin edasi. Mõtlesin, et tegin vea, et temaga ei rääkinud, sest tean omast käest, et juttu kuuleb ka siis, kui teises suunas vaadata. Keegi ei räägi teises suunas vaatajatega, aga mina hakkan edaspidi ainukesena rääkima. Ei saa ju pead pöörata, kui tahaks, aga pea hakkab värisema.

Neljapäev, juuli 07, 2005

Tagasisidest

Et miks ma ei lase siia kommentaare üles riputada? Olen näinud, milliseid kommentaare on kirjutatud teiste kodulehekülgede külalisteraamatutesse vahel ja ei taha selliste jaoks ise lahtrit ülal pidada. See on iluväljaanne siin, kus avaldatakse ilutekste. Kui panen välja oma kõige ilusama luuletuse ja keegi lisab otse selle alla kommentaari, et tegelikult on tegu halva luuletusega, siis ei tea, kas kustutada tuleb luuletus või kommentaar. E-mailiga olen mõned kommentaarid saanud ja nendega olen rahul. Meeldiv on ka, et teiste lehekülgedel on minu omale tähelepanu pööratud. Võiks panna ka ise linke teiste lehekülgedele, aga siis tekib raske küsimus, mille alusel tõmmata piir, keda nimekirjast välja jätta.

Unenäod läbi udu

Istusin füüsika klassis aknapoolse rea keskel üksi pingis ja vaatasin pilte, mille olin kaustikusse joonistanud. Näitasin neid ka selja taga istuvale Peebule. Leidsime mõlemad, et need on väga head pildid. Peep oli kunstnik. Ta ütles, et me peaksime ühise näituse tegema. Nõustusin, öeldes, et ta tehku siis minu joonistustest lahtistele lehtedele koopiad. Ta ei tahtnud seda teha, pidades paremaks lehtede väljarebimist, millega ei olnud jälle mina nõus. Ta lisas veel, et minu pildid saab näitusele panna juhul, kui arst ei ütle, et need on haiglased. Peep ei teadnud minu haigusest midagi. Vaidlesin talle vastu, et terved inimesed joonistavad igavaid pilte, haiged huvitavaid. Ütlesin, et kunstis on see lubatud, mida nad kujutavad. Õpetaja Möls rääkis klassi ees kellegi joonistustest, et need olid sellise peene joonega, nagu joonistavad haiged. See käis täpselt ka minu joonistuste kohta, mis olid tehtud peene pastakaga. Möls rääkis edasi, et sellel inimesel oli ka tüüpiline haige käekiri - osa tähti olid suured, teised väiksed, sest sellistel inimestel ei ole püsivust. Ka mina tegin vaheldumisi suuremaid ja väiksemaid terava joonega tähti, et huvitavam oleks. Kui õpetajad teavad, millest see tuleb, kas nad siis tõesti minu puhul midagi aru ei ole saanud? Peep pakkus mulle, et ostab mu kaustiku miljoni krooni eest ära. Nõustusin. Ta andis mulle miljoni krooni eest käkerdatud kroone, mina talle kaustiku. Nüüd pidin olema hästi ettevaatlik, et keegi mult seda raha ära ei võtaks. Peep hakkaski seda tagasi kiskuma ja sai osa kroone kätte.

Otsustasin, et fašismi kohta raamatu kirjutamiseks kirjutan teksti paremaks mõistmiseks varasematest fašismi kohta käivatest raamatutest kõik fašismi kohta käiva pastakaga ümber. Hakkasin seda ühe raamatuga tegema. Kuigi vanemaid raamatuid ei peeta väärtuslikeks, alustasin just vanemast raamatust, sest sain teadmisi hiljem uuemate raamatutega täiendada. Vahepeal läks mul segi, mida ma kirjutama pean. Nii kirjutasin vahepeal fašismi kohta käivate asjade asemel välja Mussolini kohta käivaid asju. Järgmistel lehekülgedel pöördusin jälle fašismi juurde tagasi. Sain kiiresti esimesed 90 lehekülge läbi. Tahtsin kõike 11-aastases kooliprogrammis sisalduvat tagantjärelle selgeks õppida.

Mõtlesin, et kuigi mul on vähe lootust Kultuurkapitalilt luulekogu väljaandmiseks raha saada, võin siiski taotluse esitada, kui juhtub, et midagi antakse, saan kolmanda luulekogu välja anda, kui ei anta, saan sellest loobuda või anda oma raha eest. Teadsin ka, kellelt soovituskirju küsida. Kui üks soovitaja on Tallinnast, on rohkem lootust raha saada kui ainult Tartu soovitajaid kasutades. Kui isa annab välja uusi raamatuid, kui mitu eelmist raamatut on veel poes saadaval, siis võin mina ka anda. Siis tuli meelde, et isa ei olegi sel aastal ühtegi raamatut avaldanud.

Riigikogus pidi tehtama põhiseadusesse parandusi, mida nimetati uue põhiseaduse vastuvõtmiseks. Enne seda toimus arutelu, kuhu läksid kohale vaid paranduste vastu olevad mõne saadikuga esindatud väikeparteid. Suured parteid olid kõik paranduste poolt. Üks nende esindaja küsis, et kes hakkab seina peal musta noolt vaatama. Sotsiaaldemokraatide saadikurühma kuuluv Saatpalu oli öelnud, et kui rühma juhid on mustikad, peavad selle liikmed olema seda enam pohlad.

Üks naine jagas laiali oma lasteraamatut. See võis olla Jürissonide ema. Neil võis olla Soomes teenitud palju raha, mille eest oma raamat tasuta laiali jagada. Pireti kohta räägiti, et ta ei oska enam ei eesti ega inglise keelt ja räägib keelt, kus on segamini eesti ja inglise keele sõnad. Tõnu küsis, miks on ühel mehel prillisangad kuklal kokku pandud. Vastasin, et teisel olid ka ja et see tuleb hirmust. Tõnu võttis need lahti. Vana naine korjas metsas seeni ja sõi ühe ära. Ta ütles, et see seen oli nõiutud ja et ta oleks pidanud seda teadma. Ta pani selle kasvama tagasi. Lapse jaoks tundus see ka nõiutud olevat, seetõttu lõpetas ta igaks juhuks igasuguse seente korjamise. Tõnu vaatas brošüüri edasi ja küsis, kes on Iseseisvuspartei liikmed. Ütlesin, et esimehe nimi on vist Jaan Roos. Mõtlesin natuke ja lisasin, et seal parteis on veel Argo Loo, keda tunnen listist.

Ameerika president pidas kõne, millega tema populaarsus järsult tõusis ja ta muutus jälle populaarsemaks sellest, kes oli kuulutatud juba kindlaks presidendivalimiste võitjaks. Mõtlesin, et kas lõppenud unenäos oli selleks teiseks kandidaadiks Kerry, kes oli ohustanud parteikaaslast Clintonit, kes siis ühe populaarsema presidendina oleks pidanud kummalisel kombel piirduma ühe ametiajaga, või Kerry, kes oli ohustanud vastaspartei kandidaati Bushi. Tahtsin Oudekkile kirjutada, et ükskord tuli Pille kuskilt hoovi ja küsis talt, kas ta on ka minu kambas. Edasi meenus, et ma sellisest asjast juba kirjutasin ja et küsimus esitati maja ees, mitte hoovis. Või küsis Pille seda kaks korda? Kirjas olin kirjutanud veel, et ta oli vastanud "jaa" sellise häälega, nagu oleks ta selle üle väga uhke. Mõtlesin, et ma siiski mälestuste kujul näen unes elu varasemat perioodi, kuigi need sündmused unenäos enam ei toimu. Teiseks näen unes, et leian vanu kamba vihikuid, mille olen unustanud. Püüdsin meenutada, kas meie hoovis viidi kedagi käe kõrval tuppa nagu laulus. Kuulsin, kuidas muusika mängib ja lauldakse "küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata." Mõtlesin, et Pärnu lapsed tahavad merd näha, hakkavad kõõluma ja võivad kõrgelt üle piirde alla kukkuda, aga et kui aed pannakse maapinnale, ei ole neile suurt ohtu.

Kolmapäev, juuli 06, 2005

Ükskord kombid, kus on lombid

Juba suvel vihmalombid
kuskil varjul hoidvad jääd,
mille peal sa talvel tambid.
Praegu on neil peeglid hääd.

Kliima soeneb, talved kaovad,
jää on ikka alles veel,
firmad jäätist letti laovad,
neid ja lompe lakub keel.

Kokkuvõte, autojuhtimine, arvutid

Juba joonistasin detaile tänastest unenägudest paberile, nüüd ka kirjutan nad üles, kuigi jutt ei tule kõige ilusam.

Kirjutasin Tõnu ülikooli lõputööle kokkuvõtet. Kui olin tekstile punkti pannud, võtsin ka töö tarvis uriiniproovi. See valgus Tõnu voodi alla laiali. (Voodi oli seal vist 11 aastat tagasi viimati.) Hakkasin seda plastmassist prügikühvliga vaiba seest välja kraapima ja pabertorbikusse kallama. Selle alt otsast hakkas vedelik varsti uuesti põrandale tilkuma. Kogemata läks see ots mulle korraks ka suhu.

Juhtisin autot kodu suunas. Mõtlesin samal ajal, et peaks vaikseks jäänud poeesia listi saatma luuletuse "Ärritus", mis oleks mõeldud lugejate ärritamiseks. Luuletus pidi olema pühendatud Elaanile, sest kui tema on mind halvustavaid luuletusi kirjutanud, siis võin mina temaga sedasama teha. Mõtlesin luuletuse ka välja. Selle iga teine rida oli "kaske, kaske" ja ülejäänud neli rida olid omavahel süliriimis. Vabaduse-Riia ristmikul sõitsin kogemata punase fooritule alla. Vaatasin tagasi, kas seal olev kahtlane auto ei ole politseiauto. Tundus, et ei ole. Mõtlesin, et võiks tagurdada foori alt välja, aga sõitsin ikkagi edasi, sest juba foori alla sõitmisega oli liikluseeskirju rikutud ja päästa polnud enam midagi. Ütlesin vendadele, et ma olen ju rääkinud, et võin ajada segi piduri ja gaasipedaali, seda tõestab nüüd see, et ajasin segamini rohelise ja punase tule. See tuli sellest, et roheline ja punane tuli olid korraga näha, kuigi neid näidati erinevates suundades. Kodu juures parkimisteel põrkas meie auto nurkapidi vastutuleva autoga kokku. Roolis oli avarii ajal juba üks vendadest. Üks vend ütles auto kõrval teisele: "See oli sinu esimene avarii."

Pidin ostma uue arvuti. Klaus oli ostnud Netscape4-ga arvuti hiljem kui Netscape5-ga. Võibolla oli Netscape4 siis parem programm, kuigi vanem. Netscape4 oli värviliste kärgede kujutisega, Netscape5 õudustunnet tekitava lokkis juustega poisi omaga, millist ma enam ei tahtnud. Küsisin, kuhu on kadunud rikki läinud arvutid, kas need on prügikasti visatud. Seepeale ütles Küüts, et tema leidis endale arvuti prügikastist. Olime laia papist prügikasti kõrval.

Teisipäev, juuli 05, 2005

Tiri välja käsikiri

Saabuv käsikiri vist
põhjustab suurt väsimist.
Vaimuliku löödud rist
väldib vaimu räsimist.

Kehaga saab üht-teist teha

Peas on müts ja juus.
Võõras keel on suus.
Nüüd jalg on juunikuus
ja käes on diplom uus.

Maleklass

Unenäos läksin maleklassi ja võtsin kapist ühe käikude äraarvamise raamatu. Neid oli seal reas rohkem. Võtsin raamatu keskelt lahti ja hakkasin arvama käike esimesest ette juhtunud partiist. Tekkis kahtlus, et olen seda partiid juba vaadanud. See oli ka loogiline, sest raamatuid alati keskelt lahti tehes pidid need avanema umbes samast kohast. Tuli Vorobjov. Küsisin talt, kas ta on seda partiid vaadanud. Ta vastas, et loomulikult. Vaatasin, et mängijate nimed ei ole eriti kuulsad. Küsisin, mis aastal ta vaatas. Ta seletas pikemalt. Sain tema jutust aru, et talle jäävad meelde seisud, mitte nendega tutvumise ajad. Rääkisime vene keeles. Mulle tuli meelde, et seda pole vaja teha, sest tema oskab eesti keelt paremini kui mina vene keelt. Aga oli nii, et Nõukogude ajal tuli rääkida venelastega eesti keeles, et pidurdada venestamist, nüüd vene keeles, et venelaste keeleoskus eestlaste omast palju paremaks ei läheks. Vorobjov hakkas ühe poisiga välku mängima. Mängus tekkis sama seis, mis raamatust uuritud partiis, aga läks teisiti edasi. Vorobjov sai lipust lahti. Võis arvata, et ta on nüüd kaotanud, aga ta jätkas rünnakut ja kas tänu õigele kahingule või vastase vigadele pani ratsuga mati. Kanep ja temast mõnevõrra nõrgem Vorobjov olid mõlemad kriisist üle saanud ja kaugele arenenud, millega läks minu esialgne ennustus ikkagi täide. Oli oodata, et nad arenevad veel kaugemale. Neist nõrgem Sven oli ka üsna kaugele arenenud. Järgmisel päeval jõudsin maleklassi esimesena. Varsti pidi seal algama turniir. Seda üksinda oodates tundsin erilist rahutunnet. Varsti hakkasin aga muretsema, sest taipasin, et olin eelmisel õhtul maleklassi ukse lukust lahti unustanud. Olin seda teinud veel kaks korda, sest olin unustanud ka riided maleklassi ja nende võtmiseks tagasi läinud. Oli karta, et öösel on midagi ära varastatud. Ma ei tahtnud seda Reile öelda, aga ta võis tulles ise taibata. Et seal ukse lahti jäämise korral käia võidakse, seda tõestas see, et varsti avanes uks ja sisse tuli ühe teise trenni tüdruk. Mind nähes ta lahkus. (Oli veel lühikesi unenägusid, millest ei tasu kirjutada.)

Esmaspäev, juuli 04, 2005

Laenutustasu

Eelmisel aastal laenutati minu raamatuid raamatukogudest 37 korda, mille eest mulle eraldati 214 krooni ja 8 senti. On põhjust rõõmustada.

Kriis jätkub

Ei ärganud öö jooksul kordagi üles. Nägin unes päevitajate fotosid, milles ei ole midagi unenäolist. See oleks võinud vähemalt minna edasi nii, et pildid oleksid süttinud iseeneslikult põlema. Siis oleksin saanud öelda: "Nüüd tuli neile päike ka välja."

Hiiumaa päevad

Viimastel päevadel ei saanud siia kirjutada, sest olime Hiiumaal. Seal käisin esimest korda. Enne sõitu otsustasin pöörata tähelepanu eriti sealsetele puudele. Ei olnud nii nagu laulus Saaremaa kohta, et kasvavad vaid kadakas ja mänd, kuigi osades kohtades küll. Kohe algul viidi meid merekaldal kohta, kus nägin koos kasvamas palju selliseid taimi, millest ma ei mäleta, et oleksin neid kunagi varem näinud. Kolme päeva jooksul sõitsime kogu Hiiumaa läbi. Mulle sellist bensiinikulu ei andestata, sest ma teadsin, mida see maailmale kaasa toob. Ööbisime Kaljo Põllu pool. Tema fotoalbumist nägin pilte tema pojast, kellel on minuga sarnane eesnimi ja kelle fotosid ma oleks võinud samuti pidada enda omadeks. Olen olnud samasuguse soenguga ja vist on ka mind sellise särgiga pildistatud, näoilme oli ka sarnane. Ta on küll minust vanem, aga olevat praegu sama pikk kui mina ja samuti prillidega.

Minu maadest oli Kõpumaa nimetatud arvatavasti Kõpu poolsaare järgi, sest sel päeval uurisin Eesti kaarti. Hiiumaal kuulsin, et Kõpumees on seal Vanapagana asendusnimi. Viimasel päeval sõitsime ka Kõpu poolsaarele, kus sain liivaga mängida. Erinevalt liivakasti ajast meeldis mulle nüüd rohkem kuiv liiv. Erinevalt vanadest aegadest tundsin nüüd liival kükitades algul jalgades valu, mis küll tegevust jätkates üle läks. Samal ajal kui mina lapseks moonduda püüdsin, üritasid miljonäride lapsed ennast masinatega surnuks sõita, mis selles punktis iga aasta kellelgi ka õnnestuma pidi.

Laevasõidu kohta ütleks seda, et kui raamatus "Moby Dick" küsiti merele minna soovijalt, mida ta laevalt näeb, ja ta nägi ainult merd, siis mulle oli pika aja järel merd näha huvitav nagu alati. Aga mitte nii huvitav kui nooremana, sest siis olid meri ja suured järved lõputud, nüüd on silmapiir käeulatuses ja võimalik on vaadata ainult oma nina alla. Laevas oli üks uks pildi järgi otsustades ainult meestele ja pükstega naistele, teine naistele ja šotlastele. Bussis ei mahtunud jalad kahe istme vahele ära.

Unes nägin enne sõitu, et istusime linnas muruplatsil mesilase uru ees, kus lendas ka mesilane. Tõnu tõusis ja läks kodust saunariideid tooma. Peale minu jäid uru ette istuma veel kaks võõrast tüdrukut. Peale seda olin vist kuskil mujal. Kuulsin, kuidas üks mööduv noor mees rääkis naerdes, et Oudekki oli öelnud, et ma olin vanasti mesilane ja praegu olen samasugune nagu mesilasena. Üks mees rääkis, et ta on mesilane. Teised ei uskunud teda, aga mina uskusin. Mees ütles, et ta hääletab ka opositsioonis olles eelnõude poolt. Sel ööl rohkem unenägusid ei olnud, sest äratus oli vara. Hiiumaal magasin pisut hilisema kellaajni, aga unenägusid oli vähe, vast sellest, et mõttetööd hakkasin tegema alles tagasisõidu ajal bussis istudes. Esimesel Hiiumaa ööl nägin unes, et leidsin oma trepikojast trepilt oma elektronmärkmiku, mille vargad korterist lahkudes olid sinna jätnud. Ema oli sealt vahepeal juba mööda käinud, aga polnud seda üles korjanud. Pärast seda pidasin teatrilaval kõnet. Arvasin, et mul on vaja ainult peamisi märksõnu öelda ja kõne moodustub kuulajate kõrvades ise. Tahtsin lavalt alla hüpata, aga lava oli nii kõrge, et kartsin ennast vigastada. Teisel Hiiumaa ööl nägin unes, et Tulviste hakkas minu isiklikuks psühholoogiks.