Teisipäev, mai 31, 2005

Ufod tulevad

Selle aasta teisel poolel sisenevad Maa atmosfääri sellised ufod, kes jäävad inimese silmale nähtamatuks, samuti aparaatidele. Nad teevad neli või seitse tiiru ümber Eiffeli torni ja lähevad seejärel vaatama, mis on New Yorgi Maailmakaubanduskeskuse kohal viimasel ajal juhtunud. (Et tornid sodiks sõideti, see paistis nende planeedile ära, aga neil ei ole aega pidevalt kõike jälgida ja mikrodetaile nad väga kaugele ei näe.) Sel päeval, kui ufod tulevad, on hea, kui aknal on küünal, sest muidu nad võivad arvata, et neisse suhtutakse vaenulikult. Aga küünalt ei ole hea panna aknale iga päev, muidu saavad nad kurjaks, et me küünlaid raiskame. Kuna me nagunii ei tea, mis päeval nad täpselt tulevad, siis ei ole vaja nende küünalde pärast väga muretseda. Ega need ufod nii kurjad ikka ei ole kui mõned inimesed. Nad kavatsevad külastada ka mõnesid lihtsamaid inimesi, sest neile on ükskõik, kui rikas keegi on.

Moondumine

Nägin unes järjekordselt, et käin peale ülikooli lõpetamist uuesti keskkoolis. Lähenesid lõpueksamid, aga mulle tuli mõte, et ma eksamitele ei lähe, sest mul on varasemast juba lõputunnistus olemas, seal on head hinded ning seekord võiksid eksamid halvemini minna. Samas mõtlesin, et mõnda hinnet õnnestuks ehk ka parandada, sest eelmine kord keskkooli lõpetades ei saanud ma kõigil eksamitel maksimaalset hinnet. Istusin õpperuumis ja avastasin, et minu kõige suurem väljamõeldud linna kaart, mille olen joonistanud, on siiski tükkidena alles, kuigi olin ammu arvanud, et mul seda enam ei ole. Näitasin kaarti Kristerile. Erik ütles selja tagant, et on ükskõik, kas inimene käib tarkade või rumalate klassis, ta õpib ikka ühe palju. Vastasin, et see ei ole ikka ükskõik, kas klassis on üks või üheksa käteväänajat. Õpetaja Holts ütles, et kui tema koolis käis, väänati ka käsi ja üks õpilane kukkus laua pealt surnuks, millest tuli pahandus. Nägin, kuidas üks inimene muutus jälitajate käest pääsemiseks linnuks ja teine loomaks. Kuna lindudel ja loomadel on inimesest lühem mälu, ei tulnud neil enam meelde, et nad peavad ka inimeseks tagasi moonduma. Lind muutus uuesti inimeseks alles selle mõjul, kui loom talle jahu peale raputas. Kui ta oli inimeseks saanud, tuli talle tagasi inimese mälu ja tänu sellele tuli tal meelde ka loom tagasi inimeseks muuta.

Teises unenäos tahtsime isa, mina ja Klaus täpselt korraga luulekogu välja anda. Kartsin, et need kolm raamatut pannakse poes riiulisse kõrvuti ja kõik jäävad seisma. Klausi luulekogu koostajaks oli märgitud Doris Kareva. Ütlesin: "Mina küll vaenlasel otsustada ei laseks, millised minu luuletused avaldada ja millised mitte. Ta on esteetiline vaenlane." Pidime Klausiga ühisel luuleõhtul oma raamatutest luuletusi ette lugema. Panin selleks selga ülikonna.

Esmaspäev, mai 30, 2005

Kommunism

Lugesin läbi Richard Pipes'i raamatu "Kommunism". Seekord kasutasin kiiremat lugemistempot, sest loetu üle võib ka tagantjärele mõelda.

Ülikooliloengust jäi mul miskipärast meelde, et Pipes on suhtunud kommunismi liiga heatahtlikult. Selle raamatu põhjal seda küll ei ütleks. Ehk on ta oma varasemaid seisukohti revideerinud.

Raamatu põhisõnum on, et kommunistide võim ei saa jääda püsima ilma vägivalla kasutamiseta, sest nende taotlused on vastuolus inimloomusega. Ma ei ole kindel, et see nii on. Väidet kinnitavad senise ajaloo õppetunnid, kuid see võib tulla sellest, et kõik senised kommunistlikud valitsused pärinevad ühest tüvest. Inimesed võivad aga omaks võtta erinevaid religioone. Ühe rahva juures on valitsev polüteism, teise juures monoteism, kolmanda juures ateism. Kommunistidel läks vaja vägivalda, sest nad tulid võimule poliitiliste vahenditega, mitte rahva religioosse muutmisega. Kui õnnestuks seda religiooni omaks võtma panna kogu rahvas, võiks ehk läbi saada ka vägivallata. Isiklikult ma seda religiooni küll ei poolda.

Üldiselt hea kerge lugemine oli. Faktid, kui nad ikka on faktid, olid üldjoontes kõik juba varasemast teada. Üllatuseks võiks pidada näiteks seda, et Stalin olevat nõudnud viisaastaku plaani täitmist kolme aastaga, kui neljandast klassist peale olin Palametsa õpikust mäletanud loosungit 5=4. Võibolla siis eri viisaastakutel olid need loosungid erinevad. Samas oli teada, et Hiinas tuli viisastakuplaan täita tervelt ühe aastaga.

Linnaminek, tänav, kodu, laulmine jne.

Unes läksin Kanali peatuses bussi peale. Mul ei olnud piletit. Kuna buss juba sõitsin, siis arvasin, et ei tohi bussijuhi käest seda küsida. Mõtlesin, et ostan selle, kui kaks peatusevahet on ära sõidetud, aga et vahepeal võib trahvi saada. Kontrollisin veel kõik taskud üle, ega seal piletit ei ole. Oli ainult augustatuid. Mõnel olid augud raskesti nähtavad. Võtsin kilekotist välja hunniku enda joonistatud pilte. Mõtlesin, et ostan pileti mõne pildi eest, kui ka Picasso sai oma allkirja rahana kasutada. Need, kes ütlevad, et minu pildid on väärtusetud, on ajast maha jäänud, sest aeg muudab inimesed selliseks, et tulevikus hakkavad kõik minu pilte vajama. Nägin, et kaks tüdrukut ostsid sõidu ajal pileti. Järeldasin, et siis võin mina ka osta. Andsin juhile 10-kroonise ja sirutasin käe välja, et ta mõned kroonid tagasi maksaks. Mõtlesin, et ei olnud viisakas tegu ebatäpse rahaga maksta. Juht küsis: "Kas tagasi peab ka maksma?" - "Siis ei pea," vastasin. Inimesed hakkasid naerma. Lugesin kabiini pealt, et pilet maksab 8-10 krooni. Väljusin bussist kaubamaja ees. Nägin, et üks vanem usbeki välimusega mees surub ühele naisele noa kuklasse. Mõtlesin, et kui ma nüüd õieti näen, siis pean seekord küll midagi tegema. Hakkasin meest kägistama. Nii sai talt noa kätte ja selle prügikasti visata. Kui mees oli lahti lastud, võttis ta noa prügikastist välja ja ründas sellega juba mind. Hakkasin teda uuesti kägistama. Öeldi, et tema rünnaku põhjus on see, et tšetšeenid alustasid uut võitlust. Siis võis tema takistamine viga olla.

Kõndisin tänaval, mis oli Baeri tänava ja Vanemuise tänava vahepealne ja mille nimi oli Vabaduse tänav. Vastu tuli vanamees, kes ütles: "Sina poiss ei tea sellest midagi, kuidas me siin võitlesime." Kui ta läinud oli, näidati mulle maja, kus sõlmiti Eesti ja Venemaa vaheline rahuleping.

Lugesin üle Vello Helgi raamatut jesuiitidest. Sain kinnitust, et kirjutasin arvustuses õieti - oli mitmeid kohti, kus minuni jõudis justkui mingi teadmine, aga kuna autor seda ei kinnitanud, siis ei olnud ma kindel, kas minu järeldused on õiged. Peale lugemist rääkisin kõrvalvoodis lamava tüdrukuga, kes unenäos oli tuttav ja kes tahtis teada, kas tähtsam on tema või üks teine tüdruk.

Klaus oli näidanud mulle ühte ingliskeelset foorumit. Vaatasin sinna uuesti, aga see oli hakanud välja surema. Loendur näitas, et seal oli käinud täna ainult kaks külastajat. Et lauseid oli kirjutatud rohkem, pidi tähendama, et nad räägivad omavahel. Nad kaebasid, et nemad on ainukestena sinna jäänud. Siis luges üks neist üles mitu väiksema või keskmise suurusega riiki, kust seal täna ikkagi külastajaid on käinud.

Pille näitas mulle "Eesti Päevalehest" naerdes minu enda pilti. Pildi alla oli kirjutatud, et laulukonkursil oli kõige noorem võistleja Ivo Linna. Mina olevat öelnud, et Ivo Linna on seal kõige parem esineja. Ma olin aga kindel, et ma pole ajalehele sel teemal midagi öelnud ega sellel konkursil osalenud. Mulle ka Ivo Linna hääl enam eriti ei meeldinud. Tuli uduselt meelde, et olin kunagi tahtnud minna Tallinnasse ühele lauluvõistlusele, aga ma ei olnud sinna läinud. Võibolla oli keegi sihilikult minu nime kasutades ajalehele kirja saatnud. Tahtsin saata ajalehele kirja, et ma olen kindel, et teist Simo Runnelit ei ole olemas, ja kui on, siis tahan ma tema kontaktandmeid. Fotol tundus olevat kokku monteeritud minu pea ja Ivo Linna kere.

Henn ja Toomas olid kirjutuslaua juures. Henn võttis purgist lusikatäie moosi ja peale selle söömist pani musta lusika oma sahtlisse. Avaldasin sellise teo üle imestust. Nad mängisid multifilmis oleva autoga. Toomas ütles: "See on tõesti superauto." Kuna autot ei olnud päriselt olemas, siis ütlesin: "See on täpselt samasugune jutt, mida rääkis Taago. Või Tuuli, ma täpselt ei mäleta kumb." Tookord oli olnud juttu superautost, mis oli filmis, mis ei olnud multifilm.

Ristsõnas oleval fotol luges keegi üles hulga nimesid, mis pidid olema kõik mehenimed, aga millest osasid ma ise poleks öelda osanud. Tahtsin saata poeesia listi kirja: "Tänapäeval on rohkem haridust ja rohkem kaupu, seetõttu peab tänapäeva luuletustes olema rohkem loetelusid. Vanemad armastusluuletused on pühendatud ühele inimesele, aga teile meeldivad ju rohkem sellised, kus on loetelu."

Pühapäev, mai 29, 2005

Sõda ajude vastu

Aknad on siin laskeavad
ümberringi majadel,
kahurid sealt tulistavad
pihta möödakäijatel.

Neil on ajuraudrüüd ümber,
kuulid häda neil ei tee.
Koliseb vaid raud kui ämber,
auklikumaks muutub tee.

Puude otsast kukub pomme,
mis ka maa peal lõhkevad.
Kas jääb ellu siin veel homme,
ajulased kõhklevad.

Siis ehk käigus tuumarelvad,
mis ka tõesti tapavad;
tondid tartud, pärnud, elvad
ulgumisse matavad.

Uni müristamise saatel

Unes mängisin ühe keskealise naisega malet. Oli tunda, et me mõlemad mängime nõrgalt. Tema kuningas jäi väljal h8 rünnaku alla. Tahtsin seda vankri ja odaga matistada, aga matt jäi tulemata ja hoopis mul oli materjali vähem. Ruumis mängiti pingpongi. Räägiti, et pingpongipall lendab kiiresti ja suure jõuga. Küsisin, kas kiiremini lendab pingpongi või sulgpalli pall. Vastati, et sulgpalli pall lendab väga kiiresti. Lauri K. rääkis Kati P. elukommetest ja kiitis neid.

Läksin Miina Härma Gümnaasiumisse, et võtta välja magistridiplom. Õpetajate toas nägin Venet. Kui ma temani jõudsin, tuli mulle meelde, et ta ei olegi enam direktor. Küsisin talt, kes on praegu direktor, kas Sasi. Ta vastas jaatavalt. Läksin direktori kabineti ukse taha ja küsisin luugi alt diplomit. Selle kätteandmisega tegelesid üks mees ja üks naine. Paberitesse oli kirjutatud, et ei ole teada, et ma oleksin pidanud magistriõppes õppemaksu maksma, kuigi ise teadsin, et pidin. Kui olin diplomi kätte saanud, küsis õpetaja Maimre, kas ma sain tõesti magistriks. Vastasin, et ajalugu õppida on kerge, aga ajaloolasena töötada raske.

Minu mail.ee postkasti hakkas üks ja sama isik saatma järjest hästi imelikke kirju ja palju. Kui varem olid kõik spämmid olnud ingliskeelsed, siis need kirjad olid eestikeelsed. Kui nende tulemise seisma oli saanud, ütles Klaus, et akna all olevast arvutist ei tohi internetis käia, sest sinna pääsetakse Ameerikast sisse. Sellepärast need kirjad tulema olidki hakanud. Kuna olin ingliskeelsete kirjade vastu filtrid kasutusele võtnud, siis hakati saatma neid eesti keeles. Kirjutasin kirjade saatjale, et kui ma ka eestikeelsed kirjad blokeerin, saab mulle kirjutada saksa keeles. Minu käsi jäi väikses köögis asparaaguse okaste taha kinni ja kaks vart murdusid ära. Kasvama jäi veel ainult kaks vart. Oli arvata, et varsti meil enam asparaagust ei ole. See tundus nii kurb, et hakkasin valju häälega nutma.

Sõin koolisööklas. Mõtlesin, et hakkan seal rääkima teiste klasside õpilastega, kellega ma pole tavaliselt rääkinud. Kui olin esimestega ära rääkinud ja need olid lahkunud, ütles järgmine mulle: "Mikelsaarel oli eile sünnipäev." Rääkijat olin ilmselt varem tundnud, aga nüüd tundus ta nägu mulle võõras. Ma siiski arvasin, et saan aru, kes ta on. Küsin talt: "Kas sellel, kes sinu klassis käib?" Ta vastas jaatavalt. Ütlesin: "Tema isa läks eelmisel aastal pensionile." Viimase asjana jäid lauale marjad. Mõtlesin, et üks nõu marjadega on mulle ja hakkasin sealt sööma. Marjad olid nii vänged, et järeldasin, et see ei ole ikkagi minu isiklik ports, vaid salat, kuhu kõik lauas olijad oma muud toitu kastma pidid. Võtsin teise suurema punaste marjadega nõu. Kokk ütles mulle, et ma esimese nõu tühjaks sööks. Seega pidi see ikkagi minu nõu olema. Vaatasin, mis marjad seal on. Seal oli nii metsmaasikaid kui ka mingeid muid marju. Nõude äraandjad kogunesid stendi ümber lugema. Vaatasin, et stendil pakutakse võimalust välismaale tööle minekuks. Keegi minu lauast küsis, mis sinna kirjutatud on. Ütlesin, et sealt saab lugeda. Ta vastas, et tal ei ole prille.

Laupäev, mai 28, 2005

Kõht seest ja väljast

Kes istub keset mu kõhtu,
et äike seal müristab?
Kas loodab, et tänane õhtu
mu seedimist nüristab?

Ma koorin enda pealt kihte,
et kätte ta saada sealt.
Näen tätoveeritud kahte -
nüüd kustun autahvli pealt.

Elu malelaual ja tekstid

Täna nägin unes järgmist:
Ostsin malelaual süia. Maksin portsu eest kokku 25 krooni. Kui olin selle ära söönud, tellisin teise sama suure portsu veel, aga ei tahtnud enam sama palju maksta ja andsin ainult 15 krooni. Kuulsin, kuidas malelaua teises nurgas sosistas Klaus meie vahel a-liini serval olevale Toomale: "Ära Simole ega isale ütle." Küsisin Toomalt, mida Klaus talle öelnud oli. Selgus, et Klaus oli rääkinud, et Rein Ruutsoo võib saada roheliste presidendikandidaadiks. Ütlesin Klausile: "Mina küll Rein Ruutsood presidendiks ega esimeheks ei valiks. Ta on hullem kui Savisaar. Savisaar teeb vähemalt nalja ja hea on vaadata, kuidas ta inimesi petab. Aga Rein Ruutsoo ainult möliseb." Tuletan meelde, et see oli unenägu. Ärkvel olles olen ka Ruutsoo artiklitest huvitavaid mõtteid leidnud, kuigi kõigega nõus ei ole.

Teises unenäos olid mul portfellis nelja ajalooraamatu käsikirjad. Üks mees esitas mulle ühe raamatu teemal nendest küsimuse. Mõtlesin, et miks ta mult seda küsib, kui kõik on käsikirjas öeldud, aga seletasin ära. Järgmiseks ütles ta, et ta leidis vist vea - Trotski asemel on kirjutatud Trotstki. Tahtsin tiitellehel kontrollida, kumb nimekuju on raamatu pealkirjaks, aga selle käsikirja tiitellehte ei leidnud. Kõik teised lehed olid olemas, puudus ainult tiitelleht. Otsisin seda igalt poolt. Ema ütles, et trükitud on nagunii klubi, mitte minu paberile. Vastasin, et tahm oli klubi oma, aga pool paberist minu oma. Seejärel mõtlesin välja ühe kirja, mida saata, aga ei olnud kindel, kas selle saatmine oleks õige mõte, sest psühholoogide teooriad võivad ka ekslikud olla.

Reede, mai 27, 2005

Van Gogh

Põrandal mu van goghid
paistavad kui pannkoogid,
kui sa pilte seinalt roogid,
vanad hunnikusse loobid.

Jalgpall, keeled, lämbumine

Unenäod: Lugesin paksu romaani, samal ajal nähes ka selle tegevust. Romaanis oli Oudekki nimi Felix. Ta oli narkomaaniast halvasti paranenud, ja mina pidin teda lohutamas käima. - Eesti ja Venemaa koondis mängisid Kaunase puiestee hoovis jalgpalli. Eesti värav oli vana kiigepuu, Venemaa värav jäi sellest meie maja poole. Mängu algul lõi Venemaa palli üle Eesti värava esimese joone, aga enne teisele joonele jõudmist püüdis väravavaht selle kinni. Väravat taheti lugeda. Kohtunikule, kelleks oli Venemaa, tehti selgeks, et erinevalt teistest endistest liiduvabariikidest on Balti riikide väravajooneks peale taasiseseisvumist tagumine joon. Pärast mõtles kohtunik siiski ümber ja luges ühe värava lööduks. Mäng läks edasi, joosti, anti sööte ja tehti pealelööke. Ühe värava lõi Eesti olukorrast, kus ründaja oli üksi väravavahi vastas. Üks väravavaht lasi ründaja palli lahtilöömisel liiga lähedale, ja see võttis talt palli ära. Väravat siiski ei tulnud. Mängu võitis Eesti 3:1. - Sõin kell 11 õhtusööki, kui külla tuli Erik. Pidin isale seletama, kes see on. Rääkisin Erikuga keelte õppimisest. Poole tunni pärast hakkas ta ära minema. Enne minekut ütles ta veel, et õpib praegu inglise keelt. See tähendas, et isegi tema ei saanud seda korralikult selgeks. Ütlesin, et kui on olemas kahes keeles raamatud, loevad kõik eesti keeles ja võõrkeeles paralleelselt, aga kui on ainult võõrkeeles, loevad kõik ainult võõrkeelset. Ütlesin, et lause üldisest mõttest saan ma sõnaraamatuta lugedes aru inglise, saksa ja vene keeles, aga soome keele puhul pean sõnaraamatut kasutama. Ütlesin, et lugesin eesti ja vene keeles paralleelselt "Pravdat". Tahtsin öelda ka, mida ma teiste keelte puhul paralleelselt lugesin, aga ei tulnud meelde. Erik lahkus. - Keegi oli tõlkinud Uku Masingu kogutud luuletuste ühe köite soome keelde. Seal oli küll osa sõnu asendatud samas rütmis nootidega. Kui lugemise lõpetasin, ütlesin isale, et kuulsin loetavat oma peas täiesti selgelt muusikana, aga ei tea, kas helilooja tegi samasuguse muusika. Isa hakkas naerma. - Pidime hakkama külla minema. Ma ei teadnud, mida oleks õigem selga panna, nii panin vaheldumisi ülikonda ja vähem korralikke riideid. Üks türdruk tuli ja kinkis Pillele ja vendadele lilli. Ma ei saanud aru, miks ta mulle ei kingi. Siis selgus, et nad said lilli selle eest, et olid olnud sünnipäevapeol, mille toimumisest mulle teatatud ei olnud. Lilled olid kaastundeavalduseks, sest peol oli üks Pille klassivenndadest surma saanud. Pillel ja tema klassivennal oli mõlemal viina kurku läinud. Pille oli pääsenud nii, et oli pannud kurku kõrre, mille kaudu ta jälle hingata sai. Kui tema abi sai, oli ta klassivend juba surnud, sest ei olnud tulnud kõrre kasutamise peale. Ta oli veel öelnud, et on muidu küll tark, aga selliseid asju ei tunne. Sellega sain teada, et minu varasem arvamus, et lämbuja ei saa rääkida, oli olnud vale. Vanadel inimestel pidi viin sageli kurku minema ja neil pidi selle kohta üks ütlus olema. Peol olid olnud ka Oudekki ja tema isa. Üks nende tuttav sotsioloog oli seal rääkinud, et oli ette teada, et seal kaks inimest sureb, arvestades seda, et seal oli sada inimest, mis rahvustest nad olid ja mis olid nende nimede algustähed. Kirjutasin ühele võrguleheküljele koos teiste kasutajatega ühelauselisi kommentaare. Mina kasutasin nimesid A ja B. Vaatasin arhiivist, et olin sinna kirjutanud aastal 1995, et peale seda, kui aastal 1992 üks korv sisse visati, võis juba arvata, et sündmused hakkavad arenema. Üks teine kasutaja oli minuga nõustunud.

Mäng ridadega

On märgitud, et Nõukogude võimu lõpu järel on ridade vahelt lugemise oskus kahanenud. Seda saab aga taastada ridade vahele kirjutamisega. Võtta tekst ette ja kirjutada kõigi lausete vahele, mis liiga tihedalt kokku ei kuulu, näiteks kolm lauset juurde.

Neljapäev, mai 26, 2005

Jaht, jõgi, tuba, ülikool

Ühes unenäos peeti metsas karujahti ja meid ähvardas oht kuuli ette jääda. Hüüdsime: "Siin on inimesed!" Istusime ka aknalaual seina varju, et mitte pihta saada.

Teises ehitasime Peedul jõele kividest teist tammi, et vett koguda. Isa arvas, et seda ei peaks tegema, aga Jürgen Rooste arvas, et peaks. Räägiti, et jões ei ole mõnel lõigul kilomeetrite viisi vett. Kaks meie peale haukuvat koera olid lähemal vaatamisel lapikud.

Kolmandas magasin ja kuulsin teisest voodist Tooma hingamist, kuigi Toomas on tegelikult pikemat aega kaugel.

Neljandas käisin ülikooli lõpetamiseks pabereid korda ajamas. Ma pidin kirjutama viimase asjana ümber Kanada osariikide nimed. Ma ei lugenud neid välja. Mõtlesin, et kui ma nüüd mõne valesti kirjutan, võidakse mulle diplom andmata jätta, sest lõpetamise tingimuseks oli olnud nende osariikide nimede tundmine. Keegi laenas mulle kirjutamiseks täitesulepea. See läks minu käes kirjutamisel katki. Kuigi ma ei pidanud ennast süüdlaseks, lubasin, et võin sulepea välja maksta.

Minu võim

Teostan võimu tasakesi,
keeran vaikselt mutrikesi.
Valitseda inimesi -
see mu veskile on vesi.

Kolmapäev, mai 25, 2005

Paarisread

Putukas väljus kaljupraost.
Vaatasin pealt ja mõtlesin taost.
*
Kuigi kartulid lõppevad vaost,
mul pole muret, sest juurde saan laost.
*
Paneks suhu tüki praadi,
aga see on sada kraadi.
*
Kandes pange kukun hange -
jälle piinatakse vange!

Keiser, partei

Ühes unenäos lugesin või teadsin ajaloost, et 18. sajandi väejuht Bagration üheski lahingus ise ei osalenud, enne sai ta ühes lahingus surma. Koerad võisid esitada suuri nõudmisi, ja kohe kui ma seda mõelnud olin, hakkas üks hundikoer ka minu peale haukuma ja jooksis lähemale. Keiser oli pannud pähe Monomahhi krooni. Teise riigi valitsejale see ei meeldinud, sest tema arvates tähendasid krooni kolm haru, et keiser kavatseb tema riigi vallutada. Ta peitis keisri krooni heinakuhja. Kroon oli pisike ja seda oli keisril sealt raske leida. Peidetud oli vast ikka nii, et ei leiakski enam üles.

Teises unenäos oli Toomsalu oma partei Saksa endiste kommunistide eeskujul nimetanud Demokraatliku Sotsialismi Parteiks. Ta lootis, et nii saab ta rohkem valijaid, aga minu arvates oli otsus imelik, sest Eesti valijad ei tea Saksa parteide nimesid. Käis partei asutamine. Pandi hääletusele, et nimetada partei sotsialistlikuks. Mina tahtsin, et nimetataks roheliseks, seetõttu ma ei hääletanud. Peaaegu kõik hääletasid poolt. Vastuhääletamiseks võimalust ei antud. Samasugused olid ka teiste küsimuste hääletused. Lõpuks ütles koosolekut juhatav Savisaar: "Kõik on nõus, et Savisaar saab esimeheks." See küsimus otsustati üldse ilma hääletamiseta. Siis tegi keegi saalist ettepaneku, et vähesed teisitimõtlejad parteist välja heita. Lahkusin koosolekult ilma ootamata, kas mind heidetakse välja. Mõtlesin, et kui see partei selline on, võin asutada koos Klausiga oma partei, mille koosolekud hakkavad toimuma tühjas keldriboksis. Tegevus pidi esialgu seisnema selles, et lugeda läbi mõlemad ühtesid ja samu raamatuid, vaheldumisi üks ilukirjandusteos ja üks teaduslikum. Mõtlesin, et kui need lapsed keldrisse lähevad ja nende ema keldri ukse lukku keerab, kuidas nad siis välja saavad. Järeldasin, et nad peavad enne keldrisse minekut sellest oma emale teatama ja võtme kaasa võtma.

Ülejäänud unenäod koosnesid nende kahe unenäo meenutamisest.

Luulelugemine

Luulelugemiseks ei ole kahte erinevat luuletust vaja, sest üht ja sama saab mõttes lugeda hästi paljude erinevate häältega. Selles mõttes on see laulust parem, et ei ole ette antud ainult ühte kindlat viisi, mida sageli on kuuldud ka ainult ühelt esitajalt.

Teisipäev, mai 24, 2005

Maht kahanes

Täna oli unenägude arv sama, mis eile, aga neid nii pikalt üles kirjutada ei ole, mis võib tulla sellest, et mõtlemine muutus juba rutiinseks tegevuseks, või sellest, et õhtul mõtlemise asemel vaatasin õudusfilmi ja dokumentaalfilmi ja öösel kuulasin veel muusikat ja läksin tavalisest hiljem magama. Meelde jäi järgmist:

1) Mul oli oma väike raadiojaam, millest tuttavatele vana raadioaparaadiga saateid ette mängisin.

2) Sõitsin rongis, kus põles küünal, millel olid kriipsud, mis pidid näitama, mitu aastat ma olen elanud. Märkasin, et küünal on kulunud juba tunduvalt rohkem kui on minu tegelik eluaastate arv.

3) Koguti protestiallkirju. President ja Riigikogu esimees kirjutasid alla, aga peaminister mitte. Mulle tundus, et nad on ülesanded sihilikult nii jaganud. Eelmisel koosseisul jagunesid need täpselt samuti. Allkirjalehti oli kaks. Küsisin sinna allkirja ka kahelt vene noormehelt. Nad küsisid, mis hinde selle eest saab. Ütlesin, et selle eest ei saa hinnet, selle puhul hinnatakse teksti headust, aga seda hinnet ei kirjutata sisse. Üks neist kirjutas allkirjalehele Eesti presidendi kohta roppusi. Ütlesin, et tahtsin nendelt allkirja küsimisega näidata, milliseid tüüpe eestis elab. Allkirjade kogumise kilepakk sulas kuumal pliidil õhukeseks kopsikuks. Võtsin selle sealt hilinemisega ära. Klaus ütles, et tema selle õnnetuse peale küll asjast välja ei kavatse jääda, sest rohelisi on 200. Soovitasin tal allkirju otsast peale koguma hakata.

Tegevus

Viimastel päevadel on olnud rohkem aega aeglaseks lugemiseks ja mõtlemiseks. Vast see on ka unenägude mahtu suurendanud.

Esmaspäev, mai 23, 2005

Kuu, ajalugu, pood

Kuu oli unes Maale lähemale tulnud. Räägiti, et ta võib Maa pinnale langeda. Sellesse suhtuti rahulikult. Mina aga teadsin, et juba väikse asteroidi Maale langemine lõppeks katastroofiliselt ja et Kuu on palju suurem. Räägiti veel, et Kuu ja Päikse vastastikuse mõju tõttu võib tekkida esimene supernoova. Mõtlesin, et kas see oleks hea või halb, kui kõik äkki lõppeks. Siis meenus, et kunagi räägiti raadios, et Kuu läheb iga aasta Maast natuke kaugemale. Seega ei ole selles midagi hullu, kui ta vahepeal mõni sentimeeter lähemale tuleb. Räägiti veel, et Kuu ja Maa liiguvad oma orbiitidel nii kiiresti, et inertsi tõttu nad ei saa kokku põrgata.

Otsisin Anne poe juures olevast viiekorruselisest majast ajaloolase korterit. Esimesest trepikojast ma seda ei leidnud. Hakkasin järgmist läbi uurima. Tšetšeenias oli piirkond, kus elas 200 000 inimest, kes muutusid järjest õnnetumaks. Nad kahetsesid, et nad vaherahu ajal sealt lahkunud ei olnud. Mõtlesin, et kui Tartu toiduainetega varustamine katkeb, võib olukord sama õnnetuks muutuda. Teises Tšetšeenia piirkonnas läksid asjad palju paremini. Mehed hakkasid sõtta minema ja üks rõõmsa näoga vana tüse mees ütles naistele ja lastele: "Me peame teie eest võitlema." Ma ei saanud aru, miks ta loodab, et asi lõppeb õnnelikult. Meie ees oli viieköiteline ajalooline romaan. Mulle meenutati, et romaani aluseks on sündmused, kus Prantsuse kuningas jälitas põgenikke. Kui põgenikud jõudsid üle Hispaania piiri, arvasid nad, et on pääsenud, aga Prantsuse kuningas järgnes neile ka sinna ja vallutas kogu Hispaania. Edasi asus ta järgmisi riike vallutama. Mulle tuli meelde, kuidas asi lõppes. Ütlesin: "Lõpuks tehti leplik rahu." See tähendas, et Prantsuse kuningas loobus heast tahtest kõigist vallutatud aladest. Esialgu suundus aga sõda põhjamaadesse. Kaardil tuli sadamalinna, kus me olime, juba neli noolt. See tähendas, et sõjakäik oli sellele maale juba mitu tiiru peale teinud ja väed olid selles linnas juba neljandat korda. Ma ei saanud aga aru, mis teid nad olid lahkunud, sest linnast välja viivaid nooli polnud kaardile märgitud. Mulle hakkas tunduma, et vallutatud aladest tuli loobuda sellepärast, et ei olnud vägesid, mida neid valvama jätta. Sõja lõpuks oli leiutatud juba bensiinimootor ja sõitsime tagasi ümaras bussis. Väejuht ütles: "Ma naeran seda, et see liigub mäest üles." Vastasin: "Ja seda, et see liigub nii kiiresti." Tegelikult oli busside sõidukiirus sel ajal alles 50 km/h. Jõudsime surnuaial olevasse kabelisse. Mind saadeti surnuaia ääres olevast suvilast kuningannale riideid tooma. Suvilas olid riiulis reas kõik oranži sarja raamatud. Sain nii teada, et ilmunud on juba ka see raamat, millele mina eessõna kirjutasin. Aga eessõna asemel oli minult trükitud järelsõna. See pidi tähendama, et autor polnud eessõna avaldamisega nõus. Järelsõna alla oli märgitud naisenimi, kes selle minu artikli põhjal koostanud oli. See pidi tähendama, et kasutatud oli hoopis teist minu teksti. Kui kabelisse tagasi jõudsin, valmistuti lauale surnut panema. Seal oli pea koha juures kirjutusmasin, mis meenutas mulle mingit kunstiteos. Kirjutusmasin oli küljega, aga arvasin, et õigem oleks panna klahvid surnu pea poole. Isa ütles aga, et surnutega nalja ei tehta, ja tõstis kirjutusmasina teisele lauale. Teised sõitsid bussiga ära. Nägin tolmukübemetest kirjutatud sõnu. Sõnade lõppe ei lugenud ma välja. Olin sellist tolmukübemekirja näinud ka kunagi varem ja teadsin, et see peaks olema viirastus.

Möödusin õhtul Raatuse tänaval väikse toidupoe uksest. Et lähenes poe sulgemise aeg, siis kaalusin kaua, kas astuda poodi sisse või mitte. Lõpuks astusin. Et poe sulgemiseni oli veel mõni minut, siis ostsin ainult ühe saia, et mitte müüja aega raisata. Muidu oleksin ostnud rohkem asju. Varsti tulin poodi tagasi. Olin bussis nr. 14 ja väljusin peatuses, mis ei olnud kodule kõige lähem. Teised peatused on kodust võrdsel kaugusel. Teine poiss sõitis edasi. Keerasin Uue tänava suunas viivale tänavale, mille nimi oli Anne tänav. Seal oli maas vaip ja tee viis mäest alla. Kuivkäimla toru koost lahti lagunemise järel panin selle kokku õpetuse järgi, kuigi õpetus ei tundunud kõige õigem olevat. Toru sain küll kokku tagasi, aga paberit oma kohale mitte. Kui poest lahkusin, näidati, kuidas see meespeategelane jäi mõtlema, kus ta on naismüüjat varem näinud. Näidati, et talle tuligi meelde, et on sellega kunagi tänaval rääkinud. Ta oli vist rääkinud üldse suure osa linna elanikega. Ka naismüüja kortsutas nägu, mis tähendas, et ka tema mõtles, kus ta seda meest varem näinud on. Siis tuli talle meelde, et see on sama nägu, mida ta oli ükskord näinud, kui sellelt ei olnud veel maskeerimiseks habet maha aetud ega kaabut pähe pandud. Müüja läks vaatama, mida mees käimlas teinud oli. Ta vaatas binokliga potipõhja ja üllatus, kui nägi, et paberirull on seal. Kuriteo asitõendeid ta ei näinud. Aga kui ta teist korda vaatas, olid ka need nähtavale ilmunud.

Vanamehed

Vanamehed rääkisid maleklubis mängu ajal:

A: Stalingradis lasti ametlikel andmetel 13 000 maha. Ma poleks uskunud, et nii palju.
B: Seda, kuidas see ajalugu on olnud, ei tea keegi.
A: Teavad küll. Teavad küll. Teavad küll.
B: Ah et teavad. No kui teavad, siis teavad.

Pühapäev, mai 22, 2005

Väikseid lapsi

Mõtlesin asjade kohta, mida nägin, et neid ei ole olemas. Edasi mõtlesin, et kui ma neid näen, siis need ju on olemas. Mul oli olnud varem Uku Masinguga ühine arvamus Jumala ja Saatana kohta, hiljem olid arvamused lahku läinud. Viskasin korteri Uku Masingu tuppa klotsi. Mul ei olnud eriti midagi meelde jäänud sellest, kuidas Toomas peale majja toomist suuremaks kasvas. Täna toodi järgmine tita, aga oli arvata, et mul ei jää ka sellest midagi meelde. Tita tegi vihje Uku Masingule. Mõtlesin, et kui ta juba elu esimesel päeval rääkima hakkab, mis temast veel tulevikus võib saada.

Elektrik ei teadnud, mida teha katkenud juhtmega. Ütlesin, et selle saab ära parandada. Peep püüdis seda teha traadiotstesse silmuste tegemise abil, aga nii ei ulatunud traadid kokku. Roosileht parandas juhtme ära, pannes vahele lisatraati. Pidin elama talvel Peebuga ühes majas ja ostsime mõlemad talveks kartuleid. Mulle tundus, et ta on mulle soovitanud meelega halvemaid ja liiga väikse koguse. Soovitus oli osta üks kott, mida olin ka teinud. Mõtlesin edasi, et kui üks kott vastab ühele tonnile, ei 100 kilole, siis meie väiksele perele sellest võibolla siiski talveks jätkub. Veoauto tuli ja kallas Peebule ja mulle kummalegi oma kanamunad valmis. Mina sain osalt katkiseid mune. Kättemaksuks viskasin autole ühe katkise muna koridori järgi. Halb oli see, et üks tähtis mees nägi seda. Ühed ütlesid kohkumisega, et selle maja juurest läheb liin psühhiaatriahaigla juurde. Mind see ei kohutanud ja ütlesin, et las olla. Siis vaatasin, et see siin Vanemuise tänaval kõrvalmajaks olev pruunikasroheline klassitsistlik psühhiaatriahaigla võib oma väljanägemisega hirmu peale ajada küll. Lisaks mõtlesin, et siin haiglas võib olla oht, et uksest väljub mõni ohtlik patsient, kes tuleb kallale. Mõtlesin, et psühhiaatriahaiglast võib saada raha, aga mitte nii palju, et ainult sellest ära elada. Kui inimesel muud sissetulekut enam ei oleks, vaataks arst pealt, kuidas ta aegamööda hukkuks. Aga kui arstiga väga hästi läbi saada, siis annaks ta võibolla rohkem raha.

Kirjutasin Oudekkile, et väiksena tahtsin saada kapteniks. Mõtlesin, et nüüd ta ei usu enam ühtegi minu kirja, sest olen maininud palju erinevaid ameteid, kelleks tahtsin saada. Mulle tuli meelde, et minu viimane väide ongi vale, sest kapteniks saada tahtis hoopis Krister. Tahtsin saata uut kirja, et tegelikult piisas mulle ka sellest, kui oleksin saanud madruseks. Aga ma polnud ka selles kindel, et see nii oli, kuigi ka mina lugesin merejutte. Jagasin rühmale klassikaaslastele laiali igaühele ühe teise klassikaaslase paberile kirjutatud vana kirja (igaühele erineva). Seda selleks, et üks inimene ei peaks üksi kõike läbi lugema ja sellele palju aega raiskama. Mulle sattus Lauri N-i kiri. Mind üllatas kui lühike see oli, aga sain aru, et teised ei viitsi nii palju kirjutada kui mina. Hakkasin siiski ka teiste kirju vaatama. Kirjad olid kirjutatud vastuseks minu küsimusele, millistelt endistelt klassikaaslastelt keegi uue aasta puhul e-maili sai. Krister oli vastanud, et Siljalt, Sandrilt ja teistelt. Oli näha, et Annika kirjutas vastumeelselt. Keegi vaatas ühte pilti. Mõtlesin, et nüüd ei räägi ma oma piltidest, vaid sellest pildist. Ütlesin, et ma ei tea, kuidas teised seda pilti näevad, sest rõõmsas ja kurvas meeleolus nähakse erinevalt, samuti erinevate silma kauguste korral pildist. Helen pani selle peale silma pildile hästi lähedale. Ta kirjutas paberile väikse lapse käekirja jäljendades "TITA". Seejärel võttis ta kätte pudeli ja ütles väikse lapse häält järgi tehes: "Tita...pool liitrit õlut." Rääkisin, et inimeste mälu on erinev - ühelt poolt on mul teistest rohkem nooremaid vendi, mistõttu saab öelda, et mul on rohkem mälestusi vendade kasvatamisest, teiselt poolt mäletab mõni oma ainukese venna kohta rohkem kui mina kõigi vendade kohta kokku. Ütlesin, et mina ei viitsi enam peitust mängida. Samal ajal mängisid väiksed vennad just naerdes peitust. Kui mina ja Pille olime seda mänginud ühe toa piires, siis nemad kasutasid kogu korterit. Sellest hoolimata oli peidukohti minu jaoks liiga vähe. Mõtlesin, et kui mina aitaks mõnel lapsel peitust mängida, kuhu ma siis peidaks. Pille tuba oli Kaunase puiestee laste tuba, seal oleks saanud peita riiuli nurga taha, aga siis oleks lugeja võinud selle kardina liikumise järgi ära kuulda. Teine võimalus oli seista lihtsalt lugeja selja taha uksenurka ja vaadata, kas ta mind ümber pöörates märkab.

Ostsin kaks uut ajalooraamatut, neist ühe pealkiri oli "Noor Kennedy". Ma ei olnud kindel, kas see on raamatule "Kennedy" täienduseks uute avastuste põhjal või on selle esimesed peatükid nüüd lihtsalt eraldi raamatuna välja antud. Ma märkasin, et "Kennedy" lugemise järel on mulle endale külge jäänud noore Kennedy kombed - ka mina ei võtnud poodi minnes enam raha kaasa, et maksta ostu eest alles tagantjärgi. Üks ostetud raamatutest kukkus poeaknalt tänavale.

Jõed

Emajõgi on ilus sinine.
Doonau ei pidanud sinine olema.
Võibolla nägi ütleja seda pilves ilmaga.
Või on tänapäeva suurlinna kohal alati pilved?
Võibolla fotodel taevas ainult värvitakse siniseks?
Kontrollima minna oleks liiga tülikas.
Välisturistid tulevad siia küll.
Järelikult peaksid nende enda jõed ikka vähem sinised olema kui siinsed.

Laupäev, mai 21, 2005

Uni pikenes

Unes juhtus järgmist: Sven pidi spordikooli lõpetamiseks tegema eksami, millel pidi tundma kõigi avangute peavariante. Meenutasin, et mulle anti lõputunnistus veel niisama. Sven ütles, et talle on eksami tulemus ükskõik. - Olime heki juures, kust Tristan ja teised algkooli ajal nelja puu juurest läbi olid läinud. Nad hakkasid seda jälle tegema. Henn hüppas samalt kõrgelt oksalt alla, kust ta ükskord oli hüpanud. - Elasime või töötasime ühekorruselises majas, mille ümber kasvas rohi. Õuele toodi malelaua sarnases karbis surnu, ja karp pandi kitsam külg allpool neljale jalale seisma. Isa ütles, et see on kole ja et nüüd peame meie ära kolima. Karbi tooja süütas karbi, mis pidi lõppema tulekahjuga, sest rohi oli kuiv. Tormasin tuld kustutama. Et seda kiiremini teha, kasutasin oma joppi, mis muutus kustutamisest auklikuks. - Ühel poisil ei olnud kunagi keegi külas käinud, aga nüüd tuli palju külalisi korraga. Nad pidid minema üles kitsast trepist. Asi meenutas Hollandit või Hollandi avangut. - Hakkasin õppima eksamiteks. Pidin õppima kiiresti, sest iga eksami kohta jäi ainult üks päev aega. Alustuseks pidin lahendama matemaatikaülesande. Mõtlesin, et kirjas olevatele arvudele tuleb liita kaheksa. Seejärel hakkas tunduma, et need tuleb hoopis korrutada kaheksaga, et murrujoonest vabaneda. - Avasin selle lehekülje ja nägin, et siia on teinud sissekande ka keegi võõras. Mulle see asi ei meeldinud, kuigi meenus, et olin ise kirjutanud, et siia võivad kirjutada kõik. Kuna võõras kasutas oma eesnime esimese tähe asemel õuna pilti, siis ei saanud ma aru, kas tema eesnimi on Õuna, Õrna või Ärna. Perekonnanimi oli tal Postimees. Ta oli kirjutanud, et kui "logograafid" peale kirjutamise paremat tööd ei leia, võiksid nad selle asemel vaadata ühele kindlale võrguleheküljele. Ja kui nad kirjutavad, ei tohtivat nad kirjutada üle mõne rea päevas, et teistel ei oleks ebameeldiv lugeda. Otsustasin panna tema teksti jutumärkidesse ja lisada selle ette omapoolse kommentaari, et publik on siin tegelikult olemas. Mõtlesin, et see on regress, kui ei viitsita enam üle paari rea lugeda. Mul tekkis aga küsimus, et kuidas saadi teada parool, kuidas siia kirjutada. Arvasin, et tõenäoliselt tänu sellele, et olen kasutanud sama parooli erinevates kohtades, millest ühe valdaja on see kirjutaja. Tahtsin parooli ära muuta, aga kahtlesin, kas mul on enam endal juurdepääsu. Siia oli keegi tulnud ka mingi haigla lehekülje kaudu. Sinna oli link pandud arvatavasti selleks, et haiged saaksid üksteisega tutvuda.

Keiser Julianus

Täna oli Leo Metsari neljanda Julianuse-teemalise raamatu esitlus. Autoriga olen ma mänginud peamiselt natuke malet. Vähemalt tookord pidi ta mulle aega ette andma ja võitis sellest hoolimata. Välimuselt meenutab ta vähemalt mulle kahtlaselt teist roomlast, kes luges ülikoolis Rooma ajalugu. Raamatute kirjutamist põhjendati sellega, et Eestis polnud enne neid ühtegi antiigiteemalist romaani. Mul tekkiski seos vaid Karl Ristikivi "Imede saarega", kus on hästi nõrk seos antiigi pärandiga ja tegevus on nii kalendri järgi kui ka sisuliselt paigutatud hilisematesse aegadesse. L. Metsar oli enne esitlust öelnud, et tema enam oma elus järgmist romaani kirjutada ei jõua, aga täna räägiti talle, kuidas ta võiks veel viienda osa kirjutada, millega ta nõustus. Jaan Unt võrdles oma kõnes raamatus kirjeldatud aegu tänapäevaga, et mõlemal juhul on toimunud suur võitlus kujude ümber. Tänapäeval võivat aeg kiiremini edasi minna globaliseerumise mõttes, aga mitte üksikisiku jaoks.

Reede, mai 20, 2005

Hapukoor

Nägin unes, kuidas sõin hapukoort ja see oli väga maitsev. Osa hapukoort korjasin borši seest. Ka borš oli maitsev, kuigi päriselt ei ole. Nüüd tuli meelde veel teine sama lühike unenägu, mis puudutab lugejate reaktsiooni siin avaldatud tekstidele. Rohkem unenägusid ei olnud võibolla sellepärast, et eile sai ebatavaliselt söödud ja täna on väga valge.

Hapukoore kohta tuleks mainida veel seda, et kunagi mõtlesin, et kui ma endale oma raha saan, siis ostan purgi hapukoort ja purgi õunapüreed ja söön mõlemad üksi tühjaks. Seega olid need kaks esimest asja, mida oma elus osta tahtsin.

Kaitsmine edukas

Oponent ütles kohe esimese asjana, et mulle tuleb magistrikraad anda. Rahvas hakkas kaks korda kõvema häälega naerma. Esimene kord oli see, kui ütlesin, et kolmanda kursuse seminaritööd kirjutama asudes öeldi mulle, et see peab olema alla saja ja üle kümne lehekülje pikk, mis tähendab üheksakordset erinevust lubatus. Teine kord oli, kui ma ürituse lõpetuseks küsisin, ega ei ole vaja õpinguraamatut esitada. (Seal tegelikult on magistritöö jaoks kaks lehekülge.) Mõnest väiksemast asjast unustasin rääkida, millest olin kavatsenud. Kaitsmine kestis umbes kolmveerand tundi.

Neljapäev, mai 19, 2005

Viimane öö

Viimased unenäod enne magistritöö kaitsmist:

1) Meie maja piirkonnas pidid ühed jõud taganema, sest värske islami jõud tungisid peale. Tuli ennast peita ja liiguti majade vahel ringi.

2) Paula käis Paide vanaemal külas. Vanaema rääkis talle, et pärandab maja Klausile, sest Klaus saab aru, mis on roheline energia. Pille kommenteeris vanaema juttu pikemalt. Ta oli kuulajate poole seljaga, ja tundus, et ta on unustanud, kes on kuulajad. Minu ümber tiirlesid õues vapsikud. Vanaema ütles, et ma läheks nende eest majja. Läksin, aga vapsikud tulid järgi. Mõtlesin, et kui nad nõelama peaksid, siis olen vähemalt kaua vastu pidanud.

3) Lugesin kahte Klausi kirjandit. Need olid vormistatud riimproosana. Seega kirjutas Klaus nooremates klassides kirjandite asemel luuletusi ja vanemates klassides kirjandeid riimproosana. Ühe kirjandi eest oli ta saanud nelja, pöördel oleva eest kolme. Mulle öeldi, et arvatavasti on see üks ja sama kirjand (selle erinevad pooled). Sellega ma ei nõustunud, sest kaks hinnet näitasid, et tegu peab olema kahe erineva kirjandiga. Ütlesin, et sellistest hinnetest hoolimata kirjutab minu vend paremaid kirjandeid kui ükski kirjanduse õpetaja.

4) Olin saanud koos teistega kirju kelleltki, kes pidi olema klassikaaslane, aga kelle nime polnud näha. Otsustasin, et ei hakka talt küsima, mis ta nimi on. Ütlesin, et esimese klassi pildil seisab Erik tüdrukute taga kõigist teistest pikemana, aga nüüd enam asi niimoodi ei ole. Selle peale sain samalt isikult veel ühe kirja, kokku kolmanda, kus ta ütles, et esimese klassi pildil on hoopis Eriku kõrval seisjad lühikesed. Nüüd lugesin tema keerulises kirjas nime siiski välja. See oli M. Liiv.

Lepingutest

Ütles maakeelt rääkiv minister:
"Teeme lepingu, siis olen mister!
Vali ise mu käitumismuster,
minu pea on ju tühi kanister!"

Kolmapäev, mai 18, 2005

Kartus, kiri, võim

Unenäos ütles Toomas, et ta pole metsas muud kartnud kui siniseid juukseid. Tuletasin talle meelde, et varem kartis ta ju metsas ühte Tarmot ka. Toomas ütles, et õige jah, sinised juuksed olid teisel Tarmol - ta kartis kõiki Tarmosid, sest oli ühest raamatust lugenud, et üks väike Tarmo võib ära süia. Toomas jätkas, et varem ta kartis laagris oksendamist, aga kui tal viimane kord laagris peale söögiaega voodis toit suust välja tuli, sõi ta selle rahulikult uuesti ära, pannes oksele majoneesi peale.

Teises unenäos saatis Triin laiali kirja, et peale A-klassi kokkutulekut tuleb teha lennu kokkutulek ja enne neid kevadel C-klassi kokkutulek. Vastasin, et olen nõus, aga seekord tuleb küll teha Tartus, pealegi peab saama jala kõndida. Ma ei olnud kindel, kas ma terve lennu kokkutulekule läheksin. Vaatasin maanteede kaardilt, kuidas tagasi kõndida. Tundus, et tee on lühem kui ma olen arvanud, sest Nõo linnaosa Mäo tuli, kui rohkem kui pool maad Nõo keskusest Tartusse oli läbitud.

Kolmandas unenäos käskis võimu esindaja kommunist siseneda toas majja üleval oleva akna kaudu. Ei saanud aru miks, sest siseneda sai ka uksest, kui kangi kasutada, mida oli ka tehtud. Kommunistile hakati lõpuks vastu ja võim löödi kangiga puruks.

Röövel-Ööbik

Röövööbik, kuhu tõttad sa sel karmil sõjakuul?
Kas tahad mõisa süüdata sa härra Toomepuul?
Või metsas hüüdjaks hääleks saab nüüd varsti sinu suu,
kui kuule valab automaat ja põleb iga puu?

Täide läks

Küsisin eile, kas televiisoris näidatud võikad pildid jõuavad ka tänasesse ajalehte. "Postimehe" esiküljele ongi jõudnud niinimetatud pronksmees, küll puhastatumal kujul. Mürakarude koomiks on sellega sümbolistlikult kooskõlastatud - kui pronksmehe külge on monteeritud Antropovi pea, siis koomiksis on kalal siili nina.

Teisipäev, mai 17, 2005

Luuleõhtu ja kirjanduse maja

Mõtlesin ühes unenäos, et kardan kõiki Tõnust vanemaid pereliikmeid, sest tunnen neid hästi kaua. Neist keda ma kaua tunnen, tuli meelde veel Helena. Meenutasin, et alguses tundus ta hästi väike, hästi valju häälega ja hästi kuri tüdruk.

Teises unenäos toimus üritus suures aga kitsas majas. Seoses esimese esinejaga tuli Raunale raha maksta. Kahtlustasin, et raha tuleb maksta ka järgmiste esinejate puhul, aga ei tulnud. Enamus esinejaid luges mõne luuletuse, ka siis kui algselt midagi muud plaanis oli olnud. Bristol küsis mult, kas ma ka veel luuletusi kirjutan, mis tähendas, et pidin valmistuma esinemiseks. Mõtlesin, et loen oma kõige vanema ja kõige uuema luuletuse. Kuna aga tekkis küsimus, mis on kõige vanem luuletus, siis ootsustasin selle asemel lugeda esimese trükis ilmunud luuletuse ("Paat, jõgi ja tont"). Enne hakkas esinema aga Artur Sirk, kes pidi olema vana Artur Sirgu lapselaps. Juba tema nime nimetamisel puhkes suur aplaus. Tundus, et ta püiab oma esinemisega jäljendada oma vanaisa. Siiski tundus tema esinemine kehv ja tema naeratus ebaloomulik. Sellest hoolimata plaksutati talle rohkem kui ühelegi teisele esinejale. Üritus sai lõpuks läbi, ja mulle ei antudki sõna. Bussiga koju sõites ei tulnud mulle meelde, mis on minu kõige uuem luuletus, seetõttu mõtlesin välja järgmise.

Kolmandas unenäos ütlesin Jagomäele, et ma ei arva, et minu sõna maksaks "Ilmamaas" sama palju kui tema oma, sest mina pole direktor, mina olen noorem ja see pole minu firma. Hakkasime "Ilmamaast" ära minema. Klaus pidi enne sulgema arvuti. Ta tegi seda programme sulgemata. Kirjanduse maja ees rääkis isa, et tahtis maja ette aia ehitada lasta, aga kivide ostmiseks ei antud raha ega luba. Nii jäi musta positsiooni eraldatud ettur d7. Küsisin, et kas nii võivad teised selle lihtsalt blokeerida. Samas hakkas mulle tunduma, et ilma aeda ette ehitamata ongi maja ilusam. Majas küsis Särgava ühelt omavanuselt mehelt võtmeid, et arvutit käima panna. Mees küsis talt, et kas ta on Särgava reetnud. Särgava ütles, et ei ole, aga ta võib oma lubadused reeta, mida on varemgi juhtunud. Ta ütles, et talle lihtsalt meeldib see arvuti. Ta istus ühe arvutiklassi arvuti taha ja hakkas mängima arvutimängu. Mulle tuli meelde, et mõtlesin unenäos luuletuse välja, mille olin peaaegu unustanud. Hakkasin seda umbkaudu taastama ja mulle hakkas tunduma, et tekst oli umbes: raha mul ei ole vaja/ kõik saab tööde juhataja/ see on ju kirjanduse maja. Aga see tundus olevat ristriimiga ja neljarealine.

Võigas kaamera

Miks nad näitavad televiisoris jäledaks värvitud ausammast ja pommirünnaku ohvreid? Kas selleks, et me järele ei teeks? Nagu siis, kui ajakirjanikud tulistasid Savisaare pilti ja kirjutasid alla vaadake kui võigas. Või loodavad nad niimoodi rohkem vaatajaid koguda? Kas neid pilte võib uuesti näha homses ajalehes? Mida vastikumat veel välja mõelda võiks?

Köögis

Tõepoolest,
üks korin kostab mu soolest!
Jäin ilma kokkade hoolest.
Kas jätkub mul võileivast poolest?

Esmaspäev, mai 16, 2005

Tuntud isikuid

Unenäod algasid kassitsirkusega, kus lubati väga suuri summasid, kuigi tegelikult midagi ei olnud. Toodi sisse Kristeri nimi, tema kinnitas nalja pärast, et kõik on õige, kuigi ei olnud. Kui kõik oli juba kokku varisenud, mängis Rein Lang kogu asja uuesti läbi, et näidata, et tegu polnud katastroofiga. Peale seda toimus seltskonnas üks mõrv või mõrvakatse. Mõrvariks oli keegi noor naine, aga esialgu ei saadud midagi aru. - Edasi nägin, kuidas kuulsin kirjastuse direktorilt, et tegelikult ei osteta kõvade kaantega raamatuid vähem kui pehmete kaantega, mispeale otsustasin, et kui oma kolmanda luulekogu välja annan, siis soovin kõvasid kaasi. Vaatasin, et minu varasema raamatu ainukese mulle kuuluva eksemplari sisekaaned on katki. Ütlesin, et aga võibolla on see signaaleksemplar. Otsustasin, et ma oma järgmisse raamatusse siiski ei pane luuletust "Maailmakord", sest ma pole nii kuulus, et mäletataks minu varasemate raamatute pealkirju. - Gorbatšov oli meie pool, aga väljus, et minna raha röövima. Läksin talle järgi. Seal toimusid Tšetšeenia rahuläbirääkimised. Gorbatšovi, Tulviste ja veel mitmete inimeste allkirjad olid juba rahulepingul trükitud kujul olemas, teised said neid pastakaga juurde kirjutada. Otsustasin, et ei anna oma allkirja, sest ei ole ükskõik, milline rahu sõlmitakse. Olin teksti lugemata kindel, et selle rahuga peavad tšetšeenid Venemaale järeleandmisi tegema. Samas kartsin, et kui ma alla ei kirjuta, peetakse mind leppimatuks. - Tahtsin poeesia listi või teise võimalusena kaalusin siia kirjutada Mart Velskri vastast artiklit, nii et see talle alatiseks meelde jääks. Mäletasin, et minu kummagi raamatu kohta oli ilmunud kaks positiivset arvustust, enne kui tema kirjutas negatiivse. Tahtsin kirjutada, et peale seda olen kõik tema kirjutised läbi lugenud.

Käisin Peedul

Ka ärkvel olles läksin täna kolm korda üle selle tammi, millest allpool seoses unenäoga kirjutasin, seega läks unenägu täide. Enne istusin bussis, nägin rohelist metsa ja tuli automaatselt meelde Priidu Beieri salm u. "Möirga lõvi oh möirga/ möirga mu Eestimaa/ sulle on antud metsi/ taeva all valvata". Kohale jõudes leidsin, et Peedu on üks maailma parima loodusega paiku. Olen seal viibinud arvatavasti kõikidel oma elu aastatel, nii tulid meelde mälestused kõigi vanuste kohta. Kuna seal aga vahepeal kuude kaupa ei käinud, siis tundus mulle pärast Tartus rongi pealt tulles, et jälle on käes august.

Pühapäev, mai 15, 2005

Nädalavahetus

Eile panin siia loenduri, sest hakkas lõpuks huvitama, kas keegi mu tekste ikka loeb ka. Selgus, et siia inimesi ikka satub, aga vähe. Kuigi eile seoses laupäeva ja kevadilmaga oli ka mujal vähe külastajaid. Loodetavasti loendur ise lugejaid eemale ei peleta. Võibolla ise vaatan selle olemasolu korral siia harvem, et mu tegevust jälgida ei saaks. Aga edasi kirjutaksin ka siis, kui oleksin ainuke lugeja, sest muidu kõik asjad meeles ei seisa. Loodetavasti ei lenda see lehekülg kunagi õhku ega lõpeta teenuse pakkumist.

Lugeja seisukohalt on parem, kui ühe pealkirja alla kirjutada ainult ühest asjast, aga pealkirju ei saa ka väga raisata. Seepärast jätkan sellega, et eile joonistasin jälle kaks A4 lehekülge täis. Teine pilt tuli enda silma jaoks nii hea, et jäin seda vaatama nii kauaks, et viimane päevakavas olnud asi jäigi tegemata, enne jõudis magamamineku kellaaeg kätte.

Esimene unenägu, mis tuli, võis olla põhjustatud uue loenduri tegemisest. Leidsin selles nimelt ühe uue telekanali, millel oli loendur, mis näitas, et seda televisiooni on vaadatud ainult 400 korda. Keskmine päevane vaatajate arv oli üks. Edasi läks asi juba paberile üle. Tegemist oli mingi ajakirjaga, mille keegi välisreisilt kaasa oli toonud. Algul vaatasin, et see on vigases prantsuse keeles (kuigi ma päriselt prantsuse keelt ei oska), seejärel, et vigases inglise keeles. Järgmine mõte oli, et keel ei olegi vigane, vaid ma ise mäletan sõnade kirjapilti valesti. Kui ma aga leidsin, et sõna classroom asemel on kirjutatud eilroom, siis oli mul selge, et tegemist on kohaliku dialektiga. Mulle öeldi, et seal räägitakse jah kangelt. See oli toodud välisreisilt sellepärast, et poldud külastatud küll seda riiki, aga oli olnud haruldane juhus, et midagi sellest väikeriigist pärinevat müügil oli. Riik asus Iirimaast läänes asuval saarestikul. Ma teadsin, et Iirimaal on kõrge radiatsioon ja lootsin, et see trükis radioaktiivne ei ole. (Kartes, et on.)

Teises unenäos läksime Peedu tammi suunas. Jõest paistis, et seal on palju hauge ja teisi kalu. Mõned kalad ujusid ka üle tammi. Kui neid kätte ei saanud, kuidas pidi siis veel jõest kedagi kätte saama õnnestuma. Ütlesin, et kala on inimesest rohkem arenenud, sest liigub kiiresti. Öeldi üks inglise-eesti segakeeles lause, mida ma ärgates mäletasin, nüüd enam mitte, aga lause sisu võis olla, et kedagi nimetati kinnisvarategelaseks.

Kolmandas unenäos arvasime malekäike ära. Mõtlesin mingite konkreetsete seisude üle ja enda arvates ka leidsin midagi, kuigi ärkvel olles ei suuda neid mõtteid kuidagi kirjeldada. Ärkvel olles küll ka välkpartii mulle meelde ei jää ja pika mõtlemisajaga mängitud partii jääb meelde normaalse pikkuse korral kuni kümneks päevaks. (Huvitav on, et kui jaanuaris 1995 Tallinnas mängitud partiisid peast ja malelauda kasutamata üles kirjutasin, arvas hilisem Eesti meister Kanep, et tema vist ei suudaks kirjutada. Aga ta polnud ka proovinud.)

Neljandas unenäos oli keegi seda lehekülge siin lugenud isik saatnud mulle edasi kirja, kus keegi mulle varem tundmatu nimega isik rääkis, et koomiksi mõtles välja tema, see on tobe koomiks, peategelane on tema ise ja peategelane on muutunud skisofreeniliseks. Kirja edasisaatja nimetas ennast ruunikiviks, ta oli pannud kirjale juurde ka kolm luuletust, mis mind aitama pidid. Lugesin need läbi, aga neist midagi ei mäleta. See võib tulla sellest, et ka ärkvel olles kiires tempos luuletust lugedes sellest vahel midagi kohale ei jõua. Ruunikivi oli viidanud ka mingile Elaani foorumile. Leidsin, et see on karpidesse pakitud väiketrükis, mis mahult meenutas selle lehekülje sissekandeid. Mõtlesin, et Elaan suudab siis oma mõtteid paberil levitada, samal ajal kui mina pean piirduma ainult internetiga. Ruumid olid täis ka suuremaid kaste, nagu oleks käsil kolimine. Juhtus veel midagi, mida ma ei tahaks kirja panna.

Laupäev, mai 14, 2005

Maja kanali ääres

Mu maja on kanali ääres.
On selle kohta üks raamat.
Ma lugenud seda ei ole,
kuid pealkiri tundub hea.

Valguja

Nägin unes lombisarnast isikut, kellel ei olnud käsi ega jalgu ja kelle pea ja kere olid vedelavõitu.

Vihmavarjud

Kõige parem pilt vihmavarjust on raamatu "Karupoeg Puhh" vana trüki kaanel. Kui sellele pildile mõelda, saab neid isegi kasutada.

Vihm

On võimalik rääkida vihma negatiivsetest külgedest - märjaks saades võib külmetuda, aga vihmavarju kandmine on jälle alandav. Praegu tunduvad olulisemad positiivsed küljed - saab lageda taeva all tasuta duši all käia või siis jälle toas kuulata, kuidas piisad aknaplekil muusikat mängivad. See on parem kui suur osa raadiost tulevast muusikast. Ka autod sahisevad märjal asfaldil ilusama häälega. Ja hea on vaadata, kuidas märjad asjad läigivad.

Reede, mai 13, 2005

Ajalookirjutus

Ajalugu võiks kirjutada nii, et inimaastad oleksid võrdselt kaetud. Kui Eestis elab ühel aastal 500 000 ja teisel miljon inimest, siis võiks teisest aastast Eesti ajalukku kirjutada kaks korda pikemalt. Kui rahvaarv langeb, siis jälle lühemalt.

Ärasõit, kogunemised, turniir

Valmistusime vendade ja Jürgen I-ga Paidest Tartusse sõitma. Selleks pakkisime parteide vihikuid. Erinevate parteide vihikud olid peidetud erinevatesse kohtadesse, nii et teise partei liige selle asukohta ei teadnud. Mõne partei jaoks oli üle ühe erinevatesse kohtadesse peidetud vihiku, kui eri aegadel olid sellesse kuulunud erinevad vennad. Üks sellistest oli Rojalistlik Partei.

Väikese vahega toimusid ühe vana naise ja ühe vana mehe matused. Vana naise matustel oli rohkem rahvast. Kuigi mõlemad toimusid talvel, hakkas tema matustel külmem, sest kohal oli kirikuõpetaja, mistõttu läks rohkem aega. Vana mees oli oma testamenti kirjutanud, et kirikuõpetajat tema matustel olla ei tohi. Siiski pandi tema hauakivile rist. Tema matuseid nimetati poolpaganlikeks. "Kalevipoja" ühes eespoolses osas oli koht, kus surnud tahtsid, et elavad nende jaoks oma suuga jooksid. Arutasin isaga, kas see koht on Kreutzwaldi või Faehlmanni kirjutatud. Oli aastavahetus ja peeti aastalõpupidusid. Vanaema pool oli sel puhul palju külalisi, meie pool mitte ühtegi. Ütlesin, et tavalises koolis õpitakse rohkem kui meie koolis, sest tavalises koolis õpitakse rohkem aastaid. Kõik hakkasid naerma. Kui meie koolis oleks olnud uputus, oleks saanud öelda, et see on selle eest, et kool eelistab Tähtveret Supilinnale.

Mängisin pika male turniiril viimast vooru. Minu vastaseks oli üks võõras tüdruk. Jalutamast tulles nägin, kuidas ta teise tüdrukuga rääkis. Hüüdsin üle saali, et minu vastasele öeldi käik ette ja nüüd tuleks nõuda, et ta käigu teeks. Mulle vastati, et nagunii ei tee nad oodatud nõrka käiku. Karjusin tüdrukule veel: "Kus linnas sa elad?" Ta vastas, et Jaanikas. Kuna Jaanika oli ka ainus sõna, mida ma kahe tüdruku omavahelisest jutust kuulnud olin, siis küsisin edasi rahuliku häälega, et kas nad rääkisid siis hoopis bussi peale jõudmisest, millele sain jaatava vastuse. Märgiks, et olin eksinud, ütlesin Reile kaks korda: "Nad rääkisid hoopis bussi peale minekust, ta ise ütles." Sain turniiril 3,5 punkti 5 võimalikust, nagu ka eelmisel korral. Koht oli natuke tagapool kui ma esimesel hetkel vaatasin. Läksin koju läbi pimeda linna. Teel oli pätte. Mõtlesin välja erinevaid valuvõtteid, mida neile teha, kui nad mind ründama peaksid.

Rohelised lehed

Lehed juba kasvavad. Igal lehel on pisike riik, kus elavad tillukesed mehikesed. Mida nad talvel tegid? Kas magasid kollektiivselt talveund? Või töötasid põranda all okupatsiooni kiirema lõpu nimel? Kas pungade sisse läksid ikka eelmise aasta lehed või tekkisid uued riigid?

Neljapäev, mai 12, 2005

Tegevuskoht Paides

Unenäos lugesin ajaveebe. Iida omast leidsin täpselt ühe Oudekki omaga kattuva teksti. Kolmandast leidsin teise kattuva teksti. Küsisin Oudekkilt Paide esimeses toas, kas tal on mitu ajaveebi, mille vahel ta tekste kopeerib. Ta vastas: "Nad varastasid jälle mu tekste." Küsisin talt veel, kas 19. aprill (minu kaitsmise kuupäev) on juba olnud või nägin seda ainult unes. Oudekki vastas, et praegu on alles märts. Ta soovitas mul võtta arstitõend, et olen 19. aprillil haige, et kui kaitsmine halvasti minema peaks, see tagantjärele ette näidata. Tartu vanaema hakkaski mu vererõhku mõõtma, et arst ei saaks ise mu tervist kontrollida, pigistades kätt hästi tugevasti, et vererõhk kõrgem tuleks. Karjusin: "Ära tee! Ära tee!" Tänu pigistamisele saigi vererõhuks 153, mis oli 10 punkti varasemast rekordist rohkem.

Kaitsmine toimus samas majas. Õppejõud küsis mult alustuseks: "Kas Euroopa Liit on vabamüürlaste liit?" Tahtsin teha nalja, seepärast vastasin: "Euroopas elab vabamüürlasi ka." Tahtsin veel pikemalt vastata, aga ei saanud, sest õppejõud esitas järgmise küsimuse: "Kas see on juutide liit?" - "Juute elab seal ka," vastasin. "Fašism," ütles õppejõud. Sain aru, et ta nimetab Euroopa Liitu fašistlikuks, mõeldes, et las ta peab seda pealegi fašistlikuks ja hakkamata vaidlema. Edasi läks jutt juba töö teema juurde. Kaitsmise lõpupoole hakkas mulle aga tunduma, et minu naljast poldud aru saadud, mistõttu hoopis minu juttu oli peetud fašistlikuks.

Ajaleht ja nõiad

Tahtsin juba varastel eluaastatel, et mul oleks oma ajaleht. See siin on ajaleht, kus ilmuvad erinevatel teemadel kirjutised, nagu teisteski lehtedes. Lugeja otsustab ise, kas ja mida ta lehest loeb. Toimetuse tööd on aga asunud saboteerima nõiad ja deemonid, kes püiavad hävitada üksteise järel kõik toimetuse käsutuses olevad arvutid. Kui ma mõne nõia kätte saaks, siis ma kirjutaks tema kohta paljastava artikli. Ehk paneks ka pildi juurde, kui nad üldse fotole või joonistatud pildile jäävad, aga see teeks võibolla lehe liiga hirmuäratavaks.

Kolmapäev, mai 11, 2005

Raadio ja kraanad

Nägin unes, et "Vaba Euroopa" oli mõnda aega uuesti tegutsenud, aga ma polnud seda uuesti kuulama hakanud, sest harjumus oli ära kadunud. Selle saated olid nüüd pühapäeva hommikuti. Nüüd oligi pühapäeva hommik, olin seda lõpuks ikkagi kuulama juhtunud ja otsustasin, et kuulan ka edaspidi. Krister oli ka sinna tööle tagasi läinud. Mõtlesin, et see võib tähendada, et saatsin talle viimase kirja vananenud e-maili aadressil. Raadios lasti ka muusikat. Siis see ettekavatsematult katkes, sest stuudios olev Elaan oli midagi juhtmetega valesti teinud. Ta rääkis eetrisse, et oli kohe peale seda saanud kirja, mida nüüd tegema peab, aga selle kirja kogemata ka kohe ära kustutanud. Ema ja Klaus rääkisid mulle, et selle kirja oli saatnud Klaus ja ta oli saatnud selle minu nime all, et Elaani hirmutada. Vastasin neile nuttes, et nad ei tohtinud minu nime kasutada, sest Elaan on ohtlik - ta on mulle kirjutanud, et annab mulle "verbaalselt vastu tatti". Klaus oleks pidanud kirjutama oma nime all, et näidata, et tema on ka minu poolt. Seejärel tuli mulle mõte, et võin Elaanile kirjutada, et see kiri ei olnud minu kirjutatud. Seejärel mõtlesin, et võibolla ta kustutaks selle kirja ka lugemata ära. Siis tundus, et Klausi kiri oli saadetud isa nime all.

Leidsin vanade salakirjade šifreid. Olin Oudekkile kirjutanud, et töötasin kunagi välja ühe salakirja, peale seda olin vanadest paberitest leidnud ka teise, nüüd avastasin, et mul on neid veel tunduvalt rohkem. Klaus ei teadnud, mida teha. Ütlesin talle, et ta rebiks tapeedi seinalt maha. Ta hakkaski seda tegema. Vana tapeet, mis praeguse alt nähtavale ilmus, oli palju ilusam. Isa ütles praeguse tapeedi kohta, et võibolla seda ei peagi välja vahetama, sest see ei ole veel nii kulunud. Toomas palus Pille abi, sest üks Tooma klassivend kiusas teda laagris. Kõndisin kahe ehituse vahel. Kraana sõitis ühe ehitatava maja juurest teise juurde. Järgnes teine kraana. Kolmas kraana tuli sammudes. Sain aru, et see on ohtlik, sest olin näinud ühest filmist, kuidas inimene hakkas jääma sellise kraana jala alla. Selliste puhul jala alt ära jooksmine ka ei pruugi aidata, sest kraana alles mõtleb, kuhu jalga panna, liigutades seda edasi-tagasi. Räägiti, et dr. T. Talvik on teinud kraanaga mürki.

Kevad edeneb

Täna mu vastutus vähenes, sest Tõnu kaitses õigusteaduskonnas bakalaureusetöö hindele A. (Retsensent tahtis C-d.) Nüüd on natuke raskem öelda, et ma olen lollide perest.

Teisipäev, mai 10, 2005

Kõnelus metsas

Inimene läheb metsa. Puu ütleb talle: "Ma murdun sulle pähe." Inimene küsib: "Kuidas sa saad mulle pähe murduda, kui tuult ei ole?" Puu vastab: "Kui ma seekord ei murdu, siis teine kord murdun kindlasti."

Raamatukogud

Minu maja alumiste korruste sees oli suur auk, sest majas oli Moskva raamatukogu. Kõrvalmajas oli ilukirjanduse raamatukogu, kust käidi novelle küsimas. Meie majas oli veel üks pisike raamatukogu, kust said laenata ainult selle maja elanikud. Seal roomas kõrge voodi peal väike tita. Mõtlesin, et kas on olemas oht, et ta kukub sügavusse, või oskab ta tühjusest eemale hoida. Tita, kes alles õppis rääkima, ütles mõned segased sõnad. Klaus ütles: "Ma tunnen selle ära," ja näitas filosoofia raamatut "Avatud Eesti Raamatu" sarjast, kust tita umbes enda öeldutega kattuvaid sõnu lugenud pidi olema. Maja kaugema tagumise otsa juures tegi ema peenraid ja praadis peenral koeraliha tükke. Ütlesin: "Koreas keelati küll koeraliha söömine ära." Ema vastas: "Inimene on kõigesööja."

Halb päev

"Ava oma messenger!"
käskis Henry Kissinger.
Täna kogu Washington
minu peale mossis on.

Mõtlen hingepiinaga:
läksin tülli Hiinaga,
ei saa kaasa Bushiga
peole vene russiga.

Mänguloomad

On hädaoht mänguloomades,
nad lähenevad roomates.
Nad unustasin, kahetsen,
kuid enam vahet nad ei tee.
Saan tunda hirmu ja ängi ma -
nad hakkavad ise muga mängima!

Esmaspäev, mai 09, 2005

Allveelaev

Õpetaja Toompere on öelnud, et kõige parem oleks kommunism 50 inimese jaoks. Unenäos vaidlesin sellele mõttele vastu, et ka 50 inimeselise grupi korral oleks selles neid, kelle heaks ei tahaks midagi niisama teha. Klausile või Tõnule hakkas aga mõte meeldima. Ta ütles, et inimene ise ei muutuks. Mina polnud sellega nõus, öeldes: "Enamus sinu tuttavaid hävib ja sa ei muutu!" (Arvasin, et 50 liikmelise grupi moodustamiseks peavad ülejäänud hävima.)

Pille jäi Pärmivabriku peatusesse, mina sõitsin sealt koos mingi tüdrukuga tema autos kodu suunas edasi. See tüdruk arvas, et ma usaldan teda ja tahtis mind sellepärast kuidagi alt vedada.

Olin laevale kiirustavas rahvahulgas. Sadamaks oli Tartu raudteejaam. Kui olin jõudnud allveelaevale ja see sõitu alustas, rammis seda sadamast väljasõidul üks pahatahtlik laev. Peale seda avastasid Krister ja Artur, et ühest praost tuleb õhumulle. Arvati, et laeval ei jätku võibolla sihtkohta jõudmiseni õhku, aga seda ei saanud juurde võtta. Kuna Krister oli rääkinud palju mereseiklustest, ütlesin talle: "Sulle peaks selline olukord meeldima." - "Meeldib küll, aga ma tunnen hirmu," vastas ta. "Mina ei tunne hirmu ka," ütlesin mina. Varsti sõitis allveelaev mööda ühe mereäärse linna tänavaid. Ma ei saanud kindlalt aru, kuidas see võimalik on, aga tundus, et linnas on uputus, nii et vesi ulatub üle majade katuste.

Üks soomlane oli pannud oma mälestusteraamatusse kaks minu pikka varem trükis ilmumata luuletust. Ühes neist oli juttu rumalusest ja kasutatud sõna, millele olin leidnud sõnaraamatust lisatähenduse, selle joonealusesse märkusesse pannud, aga ise unustanud. Jooksin bussile, kuhu pidid minema noorteorganisatsioonide esindajad. Sellele bussile ma ei jõudnud, sest kui ta täis sai, alustas ta sõitu. Aga sain lisabussile. Tundsin seal ennast magistrandina kõigist teistest vanemana. Mõtlesin, et nüüd tundub mulle nende vanus paremana kui siis, kui ma ise selles vanuses olin.

Gorbatšov

Sain läbi sarjas "Persoon" ilmunud raamatu "Gorbatšov". Loo peategelast teeninud autor räägib tema kohta ilusaid muinasjutte - Gorbatšov õppis hästi imeheas ülikoolis, töötas väga kõvasti, arutas kogu perega kõiki loetud raamatuid, tema naine tegi suurt ettevalmistavat uurimistööd maade kohta, kuhu nad kavatsesid sõita, Gorbatšov tunnistas oma vigu ja temas ei olnud võimuiha. Muinasjuttudest saab õppida ka siis, kui need tegelikkuses aset ei ole leidnud. Samas on usutav, et suure riigi etteotsa tõusnul on mingeid positiivseid omadusi. Gorbatšovi viga olevat olnud, et tal ei õnnestunud kavandatut lõpule viia ja Nõukogude Liit lagunes. Kes selle raamatu läbi loeb, võib saada KGB käsilaseks ja aidata kaasa töö lõpuleviimisele. Oleksin tahtnud selle raamatu sisse minna, sest see räägib minu elus olulisest perioodist, aga mul ei ole see veel peas. Seega on tõenäoline, et võtan seda ka edapidi kätte.

Maleklubi

Maleklubis käin mängimas, et mängin liivakastis. Algul mulle ei meeldinud, kui musta-valge ruudulised malelauad vahetati välja kollase-pruuni ruuduliste vastu, sest värvid tundusid liiga soojad. Nüüd leian, et uued lauad meenutavad liiva. Vahel olen mõelnud, et ei lähe sinna enam välku mängima, sest pikas mängus on tulemused paremad. Praegu on mul aga täiesti ükskõik, mis on mängu tulemus. Kunagi oli vajadus mängida, nüüd võin piirduda ka ainult raamatutest ja ajakirjadest partiide vaatamisega, millesse on kodeeritud kujul kirjutatud kogu maailma saatus.

Pühapäev, mai 08, 2005

Tiiger

Olime vanaema suvilas. Peale minu olid seal vanaema, Klaus ja veel keegi vendadest. Pidime minema suusatama. Küsisin, et kuidas me saame minna suusatama, kui lumi on ära sulanud. Mulle vastati, et meil on külmutusseadmed. Need torgati veeämbritesse, kus vesi jäätus mõne sekundiga. Nii saime neli ämbritäit lund, mis suusatama kaasa võtta.

Avastasin, et "Postimees" avaldab maleülesandeid. Siis meenus, et ta avaldas neid ka varem, ainult teises kohas. Mõtlesin, et kas välkmales peab ka olema mänguplaan või oli see ainult Keresel. Paavo Kivine küsis mult, kas kirjanike matše veel korraldatakse. Ma vastasin, et ma ei tea, mind pole enam kutsutud. Ta ütles, et peaks jälle korraldama, sest ta tahab mängida. Edasi jätkas ta segaselt hääldades nii, et sain aru, et ta ütles vist, et Steinfeldt oskas mitut minu luuletust peast lugeda. Ütlesin, et jah, saatsin Steinfeldtile raamatu "Uneriik". Kivine ütles: "Ei, Steinfeldti klubis." Järeldasin, et ta räägib vist kellestki teisest ja et see klubi on vist üldse mõne varasema Steinfeldti järgi nimetatud. Olin Paide köögis ja tahtsin hakata pesema, et peale seda magama minna. Köögis oli ka Siiri. Hakkasin koos Pillega bussiga Paidest Tartusse sõitma.

Olin joonistanud jutustava pildi, Lauri Õ. oli joonistanud selle järgi teise jutustava pildi, mis vastas minu maitsele vähem. Mõtlesin, et kui mina enam ei joonista, jääb areng seisma. Vaatasin teisi pilte, mille Lauri oli kopeerinud ja millega ta jätkas. Mõtlesin, et kopeerida oskab ta hästi. Tema kõrval istuv Toomas Õ. oli veelgi leidlikum, joonistades ühes käes korraga nelja harilikku pliiatsit hoides. Mõtlesin, et ise ma pole selle peale tulnud, et mitme pliiatsiga korraga joonistades saab pinda kiiremini katta. Kolmanda trenni poisina joonistas Tooma kõrval istuv Mihkel.

Ütlesin Tõnule, et ta kirjutaks iga nädal üles, kes meil külas käivad, siis teen ma sellest kokkuvõtte. Tõnu ütles, et ta ei viitsi. Ütlesin, et võin muidugi ise ka kirjutada.

Pidin hakkama uuesti kooli lõpueksameid tegema. Seekord võisid nad mul ebaõnnestuda. See tuli sellest, et vahepeal olin lõpetanud ka ülikooli, mistõttu kool ei tundunud enam nii tähtis, et selle pärast pingutada.

Kaks venda olid koos külalistega mängima hakanud. Ütlesin, et teisi nad muidugi ei kutsu, kui mänguga pihta hakkavad. Kui järgmise mehe kohta midagi selgus, kirjutasid tüdrukud järgmise nime üles. Mul üks hammas suus logises tugevasti. Ütlesin, et hambaarst tõmbaks selle kohe välja, aga seda ei ole vaja, sest olen juba kaua logiseva hambaga elanud. Siis tuli see hammas välja. Tegelased pidid fotograafile poseerima oma tiigriga. Tiiger hüppas kõrgelt aknast välja. Tegevus toimus Paide ühekorruselises majas. Filmi või raamatu lõpul ütles peategelane: "Siis sain ma aru, et seda tegi tiiger." Seni taltsas olnud tiiger muutus ootamatult tigedaks ja ütles vanade ajalehtede köidet lugevale peategelasele: "Seda ei tohi lugeda!" Ta keelas seda sellepärast, et lehest oleks selgunud, et peategelase isa ja venna murdis metsas tiiger. Tiigri eest ei saanud teise tuppa ka minna, sest seal märatses Tango. Tango oli hiigelahv. Tiiger hakkas mind vaheldumisi taga ajama ja minu teed blokeerima. Mõtlesin, et kuigi tiiger jookseb minust kiiremini, liigun vastavalt tema liikumisele. Siis saan lõpuks tema käest pääsedes öelda, et pääsesin tänu sellele, et tegutsesin plaani järgi.

Tänased lehed

Tänaseks ehk aitab lehtede lugemisest. Olen lugenud juba Eesti, Saksa, Vene, Prantsuse, Soome, Austria, Ameerika ja Austraalia lehti. Kokkusattumustest torkab silma, et samaaegselt on juttu Saksamaa soovist vabaneda tuumarelvast ja Gruusia soovist vabaneda Vene vägedest. Eksimustest on silmatorkav, et tähistatakse Teise maailmasõja võidu aastapäeva, kuigi sõda Jaapaniga jätkus.

Laupäev, mai 07, 2005

Teemad jätkuvad

Kuigi ma pole doktorantuuri minna soovinud, kaitsesin täna öösel juba doktoritööd. Oponent oli esimese klassi klassijuhataja, ja kaitsmine toimus tookordses klassiruumis 102. Peale kaitsmist soovis õpetaja, et ma ühe minust pikemaks kasvanud klassiõega abielluksin, millest ma keeldusin. Pilte vaatasin ka, seekord entsüklopeediast, mis oli väga värvikirev. Mõtlesin, et pärast võin neid pilte unes näha, nii et nad liiguvad. Ostsin nõukogudeaegse paksu venekeelse raamatu venekeelse pealkirjaga "Jaapan". Luuletustest lugesin ühte suure formaadiga ja väga segast luulekogu, mille koostaja oli Peep. Poeesia listi oli saadetud luuletus "Kõige ilusam linn on Türi". Oudekki oli käinud salaja meie korteris, nii et mitte keegi tema tulekut ega minekut ei märganud, ja jätnud lauale meie vana vihiku. Kõige lõpus tuli õe doktoritöö kaitsmine, millele pidi peale vaheaega järgnema kohe minu kaitsmine. Ma ei tundnud hirmu mitte kaitsmiste tulemuste pärast, vaid kahe mehe pärast, kes töötasid kõrval oleva maja viilkatusel. Õe doktoritöö kõige sagedamini esinev sõna oli "interaktiivne".

Päevateemad

Täna räägiti festivalidest, internetist, reklaamist, Lihula sambast, vererõhust, fotodest, inimeste nägudest, küsimuste esitamisest, tablettidest, kaadrivalikust, raamatutest, Vene riigi ja selle nime tekkest, Euroopa Liidu põhiseadusest, Itaalia ja Euroopa kohtutest, jookidest ja joomisest, taarast, kultuuriorganisatsioonidest, inimeste kommetest ja läbisaamisest, ilmast, seedimisest, palkadest, raamatupidamisest, jalgrattasõidust, inimeste äratundmisest, firmade käekäigust, ekskursioonidest, remondist, telefoniga rääkimisest, konverentsist, kirjanduspreemiast, metalliotsijast, ajakirjast "Akadeemia", massööridest, halvast muusikast ja kuumusest.

Reede, mai 06, 2005

Muuseum, kaitsmine, mündid

1) Ühete väiksesse maanteäärsesse asulasse taheti hakata ehitama mitut uut maja. Oli küsimus, mitu maja sinna võib juurde ehitada. Järvamaa kohaliku ajalehe keskjaotuspunkt oli maantee ääres kohas, kus ei olnud ühtegi maja. Mees, kes seal töötas seletas, et seda ei saa linna viia, sest ajalehte tuleb levitada üle kogu Järvamaa. Saabus sügis, aga ma ütlesin, et mul pole veel sügise tunnet. Oli august ja sõime maasikaid. Ütlesin, et sel kuul olen ma vähem marju söönud kui eelmisel kuul. Räägiti, et Tartu alt kivisöe kättesaamiseks võidakse linn ära lammutada. Olime koopas ja sõitsime koos poistega sealt jääd mööda välja. Läksime suures hoones järgmisse harru. Pille ütles, et see haru on teistsugune kui eelmine. See maja oli muuseum ja uues harus oli igal seinal mitu rida pilte. Mängisime neljakesi malet. Siis tahtsid teised vastaseid vahetada ja mina pidin ära minema. Laua ääres istusid järgmises ruumis kaks last, kellest üks oli Livia ja teine temast väiksem poiss ning Maaja ja mina. Livia ütles: "Maaja jättis ülikooli pooleli." Küsisn Livialt: "Kas sulle ei jää muidu meelde?", pidades silmas, et ta räägib asjade meeldejätmiseks neist korduvalt. Üks vanem naine ütles, et ta võtab teinekord jälle minu ja Klausi raamatud kaasa ja et selle peale me läksime kohe härdaks, kui ta seekord võttis. Laua taga istusid Taago ja Kaimar. Küsisin Taagolt: "Kas sa nüüd saad Keskerakonnast aru?" - "Ma olen algusest peale Keskerakonnast aru saanud," vastas ta. Peale seda oli ta Gräzin ja tagapool ruumis. Ta jätkas: "Ma ei salli mõtetut haridust." Jooksin ära, et ta ei saaks mind noaga visata. Teises ruumis ütlesin: "Gräzinile ei meeldi õppimine, aga mulle meeldib." Minu ja Klausi raamatuid kiitnud vanem naine käis ringi ja luges korduvalt peast ühte alkohoolset jooki ülistavat luuletust. Ühe lugemiskorra ajal lõi ta ühele mehele klaaskannuga vastu pead. Klaas purunes kildudeks. Mõtlesin, et kust see naine teadis, et ta meest surnuks ei löö.

2) Algas magistritöö kaitsmine. Alustuseks küsis üks õppejõud mult: "Kas sa nüüd saad aru, mis on viga lausel "Korraliku elu jaoks on vaja õnnelikkust"?" Mulle hakkas tunduma, et korralikkus ja õnnelikkus on kordus. Eelkaitsmisel oli olnud sellest lausest juttu, aga vahepeal olin selle unustanud. Ütlesin: "Seda lauset ma ei parandanud. Sisult ei ole see vale, aga sõnastuselt on see mõttetu." Ütlesin, et esitan nüüd ka veel esitamata oleva magistrantuuri kursusetöö. Mult küsiti, mis teemal see on. Ütlesin, et võibolla lihtsalt 1920. aastate fašismist, aga et ei, sellest ma kirjutasin bakalaureuseõppes, võibolla siis 1930. aastate fašismist. Mult küsiti, et kas mul ei ole siis punktid koos. Ütlesin, et peavad olema, sest sai mitu korda üle kontrollitud, et oleksid koos. Peale seda kontrolliti uuesti. Selgus, et mul on isegi üks ainepunkt rohkem kui vaja. Sellest hoolimata säilis kahtlus, et võibolla on vahepeal kehtestatud uus nõudmine, et enne magistritööd tuleb magistrantuuris esitada ka varem sisse astunutel üks kursusetöö. Hakkasin seda portfellist võtma, aga töö asemel osutus väljavõetu vanaks õpilaspäevikuks, mille vahele oli sattunud mitmesugust pudi minu sahtlist. Otsisn portfellist edasi. Leidsin ühe töö, mis oli lahtistel lehtedel ja kus tiitellehel oli vaid töö pealkiri ja üks Rudolf Rimmeli luuletus. Ütlesin: "Võibolla see on kellegi teise kirjutatud, kuigi ma ei lasknud kellelgi teisel kirjutada." Pidasin silmas, et võibolla see on mõni teine minu kätte antud töö.

3) Võiks juhtuda, et hakkan koguma vanu münte, aga need painduvad minu sõrmede vahel kõveraks. Seejärel hakkaksid nad ka sõrmede külge kleepuma. Hakkaksin käsi pükste vastu puhtaks pühkima, aga see ei aitaks. Oleksin köögis. Isa tuleks köögi uksele ja ütleks: "Ära lõhu pükse!"

Tuvi ja varblane

On tuvi ju varblasest suurem,
siis süia võiks ära ta ta.
Kuid lugu on natuke kurvem -
ka varblast ta süia ei saa.

Neljapäev, mai 05, 2005

Söömine ja kunst

Olin Paides. Oudekki oli viinamarja sisse mingi kahtlase programmi süstinud, aga sõin viinamarja sellest hoolimata ära. Vennad sõid ka neid viinamarju. Lugesin kuskil arvutist, et keegi oli pannud minu luuletustele kommentaariks, et inimesed peaksid minu luuletusi rohkem lugema, et ma ennast paremini tunneksin. Olin nimelt hiljuti ühe portaali juures leidnud uue koha, kuhu luuletusi üles riputada. Loendur näitas siiski, et seal käis päris palju külastajaid. Simson hakkas kolima toa ühest osast teise ja tassis raamatuid. Avastasin, et tal on väga maitsvad raamatud. Kui olin ühest väiksest riiulist pooled ära söönud, siis tuli mulle meelde, et need ei ole minu omad, ja lõpetasin söömise. Kui ta tuli järgmise laadungiga, ütlesin talle, et sõin kogemata kümme tema raamatut ära, aga võin need välja maksta. Ta vastas, et iga söödud raamat maksis viis krooni. Maksin kogemata 100-kroonisega, aga õnnestus 50 krooni tagasi küsida. Siis oli ta Savisaar ja seejärel Ariel. Ta läks toa kaugemasse ossa ja hakkas laualambiga lugema. Panin enda juures oleva laualambi kustu, siis vaatasin, et ruum läheb lugemiseks liiga pimedaks, ja süütasin selle uuesti. Olin pimedas oma maja ees. Üks kunstiteadlane rääkis, et maalides ei tule kujutada kõiki detaile, vaid tuleb pildile kanda see, mis on vaatepildis kõige iseloomulikum. Ta nimetas ühe kunstniku pilte filosoofilisteks. Mõtlesin, et kui nad nii kirjutavad, siis peavad nad minu koduleheküljel olevat joonistamisteooriat küll väga primitiivseks. Siis mõtlesin, et tegelikult on tema jutt jama, sest ei saa ühegi tunnuse järgi öelda, kas pilt on filosoofiline või mitte. Mõtlesin, et varem vaatasin piltidele lihtsalt peale, aga tegelikult peaks vaatama pildi kõiki osi. Tegin seda. Olin Meelva tagumises toas. Tahtsin klassi listi saata koomiksite kohta täiendavat juttu, et tänases koomiksis kujutatakse seda, kuidas kaks pesas istuvat linnupoega tahavad lendavaid linde ära süia, mis tuleb sellest, et avaldasin eile võrgus luuletuse, kus ühte liiki linnud tahavad teist liiki linde ära süia. Tahtsin tuua näiteid ka varasemast, esimesena tuli meelde see, et kui olin avaldanud Elfikeldris luuletuse sellest, kuidas mooni õiest hunt sündis, oli koomiksis peale seda hundi käes lill, mida ta nimetas mooniks. Tahtsin lisada, et psühhiaatrid ütlevad, et kellelgi ei saa teise inimese vastu nii suurt huvi olla, et hakkaks tema tegevust kujutama, aga et ma olen ju kuulsast perest ja pealegi kui olen ise öelnud, et minu tegevust kujutatakse, siis peale seda võidaksegi seda tegema hakata.

Trepp

Selle trepi astmed olid pehmed minu tallale,
kui ma tahtsin trepist minna Venemaale kallale.
Ma ei jaksaks oma elus iga treppi tallata.
Läksin sealt, kus oli lootust veri klaasi kallata.

Kolmapäev, mai 04, 2005

Juppe

1) Putin võib näha unes, et peale Valgevene avaldavad veel mitme endise liiduvabariigi juhid soovi Venemaaga ühineda. Putin ei ole aga rahul, et nad kõik tahavad selle eest kohta Venemaa valitsuses.

2) Keegi võib näha unes, et ta hakkab hantleid tõstma, aga imestab, et ei tunne üldse hantlite raskust. Kui ta ühe neist varba peale pillab, siis tunneb küll natuke valu. Ta tahab hantlit uuesti maast üles võtta, aga ei leia seda enam üles.

3) Täna hakkasid viimaste päevade ennustused üldjoontes täide minema. Nägin unes, et lugesin paberit, millele oli kirjutatud, et see on kirjutatud 11. klassis. Imestasin, et kas ma kirjutasin siis veel nii algelist teksti. Siis lugesin edasi, et kirjutasin selle teise vanema asja pealt ümber, et tekst säiliks, jäljendades ka vanemat käekirja. Siiski oli 11. klassi paberilt teksti erinevate värvipliiatsitega kirjutatud pealkiri juba peaaegu kustunud. Edasi vaatasin paralleelselt kahte vana märkmikku, kummastki üks leht korraga. Mõtlesin, et kas peaks panema tagasi vanade asjade sahtlisse. Leidsin ühe märkmiku vahelt plastiliinist mehe. Märkmikulehele oli kirjutatud, et kuju oli tehtud märtsis 1985 - seega esimeses klassis, aga enne sünnipäeva.

4) Teadsin, et näen und. Panin voodis lamades jalad seinale. Mõtlesin, et kas teen seda ainult unenäos või liigutan end ka läbi une. Küsisin vennalt: "Kas mul on päriselt ka jalad seinal?" - "On küll," vastas vend. "Ma ei usu," ütlesin mina.

5) Mult taheti magistritöö kaitsmise jaoks pabereid juurde. Mul oli ka töö kokkuvõte veel inglise keelde tõlkimata. Mõtlesin, et pakuks interneti kaudu kellelegi teisele tõlkimiseks. Edasi mõtlesin, et tõlgiks kõigepealt selle ise inglise keelde, siis saaks ta juba minu tõlget lugedes tõlkida, sest eesti keelt ta ei oskaks.

6) Kõndisin Vanemuise tänava suunas. Mõtlesin, et peaks kõndima sellel tee küljel, kus on vähem valgusfoore, et kiiremini edasi liikuda, aga ei teinud seda. Tartusse oli juurde pandud palju mõttetuid valgusfoore. Ütlesin: "Kasulikum on minna üle tee just siis, kui inimesed veel kõike ei tea." Üks naine läks diagonaalis kahe valgusfoori alt läbi, teine foor näitas punast tuld, aga ta kiirustas peatuses seisvale bussile.

7) Mõtlesin, et minu luuletustes ei ole põrgu selline nagu seda muidu kirjeldatakse. Mõtlesin, et võin ennast vabandada sellega, et kirjutan sellest põrgust, mida kujutasin ette lapsena - kus inimesed istuvad tulel põlevates kateldes ja keegi katelde juures ka valvab.

8) Teadsin, et näen und. Hakkasin vaatama "Spordilehest" fotosid. Eelviimasele leheküljele kaheksast jõudes otsustasin, et targem on lugeda teksti. Lugesin läbi ühe artikli esimese lause, kus nägin juhuslikke sõnu, mõnd neist veel vigaselt. Siiski suutsin teha lausest üldise kokkuvõtte, et juttu on millegi liiva peal tegemisest.

Sain raha

"Tunas" ilmunud 3 veeru eest sain 400 krooni.

Teisipäev, mai 03, 2005

Inimene ja maja

Maja pole inimene,
kelle silmad pilguvad.
Maja vaatab tänavale
nelinurkse pilguga.

Vahel aknast on küll näha,
et seal lambid vilguvad.
Maja küljest lumepiisad
pisaraina tilguvad.

Lootus

Täna astusin ma väga
libedale pinnale -
andsin oma pangakoodid
teada kogu linnale.

Homme lähen küsin pangast,
kas on raha alles veel.
Siis kui selgub, et on alles,
kohe rõõmsaks läheb meel.

Jõe ääres

Seal kus kasvab kõrge paju,
mõtleb riime minu aju.
Mõtet neis ma küll ei taju,
siiski meeldib riimiraju.

Teekond

Mulle räägiti, et ühel maletajal ei ole vist kodu - ta istub mustade pükstega ühe kirjaniku majas. Hakkasin minema sinna, mööda teed, mis möödus madalatest majadest ja kõrgetest puudest. Mõtlesin mingite tüdrukute kohta, et nad võivad olla kuskil selle tee ääres. Rohu sees tekkis mul võitlus mingite taimede või loomadega ja mingid inimesed sekkusid.

Võin näha unes, kuidas teen voodis silmad lahti, teades, et unenägu jätkub. Tõusen lendu, aga löön pea vastu lage ära ja kukun põrandale. Võtan riiulist raamatu "Napoleon", öeldes: "Ma olen ammu tahtnud jälle Napoleoni unes näha. Nüüd näen vähemalt tema pilti."

Kas ma mõtlesin ise välja või juba ilmus selline koomiks, kus üks karu ütleb teisele: "Ma nägin halba und." Teine küsib: "Millist?" Esimene vastab: "Ma nägin unes, et ma ei näe midagi." Siis võib teine veel öelda, kui ära mahub, et nälg võttis silmanägemise ära.

Esmaspäev, mai 02, 2005

Vene fašism

Sain läbi raamatu "Internationaler Faschismus 1920-1945". Kõige huvitavam oli põhjendus, miks sõdadevahelised vene emigrandid otsustasid asutada just fašistliku partei - tahtes Venemaad kommunismist päästa, olevat nad arvanud, et fašistliku valitsuse etapp tuleb läbi teha kõikidel maailma maadel. Tegelikult on see sama kui arvata kommunismi jõudmise paratamatust või mina olen mõelnud, et tulevikus peab olema olemas tugev roheline partei. (Saaks ju selle asemel viimase veretilgani röövida.) Huvitav on veel, et vene fašistide peamisi keskusi oli Mandžuurias - Vene-Hiina piir on lasknud läbi mõlemas suunas.

Isatsioon

- Kanal, kanal, kus on satsio kaas?
- Satsiokanal voolab haisupidi maas.
- Kanal, kas sa ütleks seda taas?
- Jah, kui algab ajaloo neljakümnes faas.

Säraküünlad

Unes istusin keset maanteed ja lugesin raamatut. Tulid kolm politseinikku, kellest üks ütles: "Nüüd teeme kõigile neljale trahvi." Mina pidin trahvi saama maanteel istumise, nemad maanteel kõndimise eest. Kuna nad pidid ka ise raha loovutama, siis tuli trahvi maksta tee ääres seisva bussi juhi kätte. Tõnu kukkus maanteel ja marrastas jala. Küsiti, et kuidas ta nüüd tihedas liiklusvoolus ära saab keerata. Arvasin siiski, et kogemuste põhjal peaks peateelt kõrvale pööramine kuidagi õnnestuma, sest ka selles Prantsusmaa piirkonnas elatakse. Ema ütles: "Mitte ainult protsessid ei ole pöördumatud, vaid ärevas õhkkonnas põleb ka küünal teisiti." Vaatasin kodus kuusel põlevat ähmast kollast küünlatuld, mis oli tõesti teistsugune kui varasemad. Ütlesin: "Aga see on ju väga ilus, kuidas see põleb." Vennad hakkasid säraküünlaid süütama. Mõni säraküünal kustus poolelt põlemiselt ära ja tuli tikuga uuesti süüdata, siis põlesid jälle hästi. Televiisoris näidati samal ajal ühte võõrast säraküünalt ja sellega koos läbi akna filmitud meie kuusel põlevat.

Ennustasin, et näen unes, kuidas leian vihiku, kus on andmeid samaaegselt kodu juures tegutsenud kamba ja Fantoomide Ühingu kohta. Kolmandaks osaks oleks selles pealkirjastatud "Jõuk", aga selles osas ei oleks muud kirjutatud, sest selle organisatsiooni kohta ei oleks minu käes informatsiooni.

Pühapäev, mai 01, 2005

Kuninga sünnipäev

Viimastel aastatel on mulle sünnipäevaks kingitud alati raamatuid, aga nüüd ütlesin, et järgmine kingitus peaks olema paberihunt. Selle asemel sain siiski kampsuni. Räägiti islamiusulistest, loomakaitsjatest ja kõrghariduse levikust.

Korralik uni

Kõik inimesed ei taha unenägusid mäletada. Mulle tundub raisatud ööna, kui vahel ükski meelde ei jää. Kuna paberile olen kirjutanud kõige järjekindlamalt üles just unenägusid, siis võiks neid ka siia kirjutada. Kui mingi rõvedus peaks esinema, siis seda ma kirja ei pane. Ja saladusi ka kõiki mitte. Edaspidi võibolla loobun ka kirjutamisest, aga tänased unenäod võiks vähemalt täielikul kujul jäädvustada.

Tänase kohta ennustasin, et näen unes, et olen siia kogemata jätnud sissekannete kommenteerimise võimaluse (päriselt on neid võimalik kommenteerida e-mailga või suuliselt.) On tulnud kommentaar Mussolini nime all. Ma ei oska esialgu arvata, kas selle lisas ehtne Mussolini või on see kellegi varjunimi. Siis mõtlen, et kui oleks kirjutanud mõni eestlane, oleks ta kirjutanud itaalia keeles, et näidata oma itaalia keele oskust, aga kommentaar on eesti keeles, mis tähendab, et Mussolini tahtis ise näidata oma tõlkebüroo headust. Siis meenub mulle, et vana Mussolini on surnud, mis tähendab, et kirjutaja võib olla tema lapselaps. Nime üle lugedes saan sellele kinnitust.

Tegelikult nägin unes, kuidas rääkisin isale, et vanavanaisa, vanavanaema ja Valmar Adams elasid kõik üle 90 aasta vanaks, aga olid kuni surmani väga tähtsad. Isa vastas: "Nemad elasid oma aja nõuete kohaselt." Mõtlesin, et jah, nendel olid lapsed, aga mulle meeldib hoopis malet mängida. Järgnevalt saan teada, et vanavanaema oli kuri, mida ma polnud tema juures kunagi tähele pannud. See tuli minu arvates sellest, et puutusin temaga vähe kokku. Ta ei pidanud ju seda välja näitama selles kirjas, mis ta mulle seitsmendaks sünnipäevaks saatis. Vanaema ütles: "Vanavanaisa ei olnud pooltki nii kuri kui see nõiamoor." Vanavanaema või ema parajasti pahandas minuga. Vaidlesin vastu ja ühe korra vist ka lõin. Edasi kõndisin ühe koeraga. Tõstsin ta kaks korda õhku. Koer ütles: "Sa tegid mulle valu." Vastasin: "Sa ise teed hirmu." Koer ütles: "Väiksem ei saa suuremale hirmu teha." Märkasin, et leti taga seisev neeger vaatab koera poole. Hoiatasin koera: "See neeger tahab sind kinni võtta." Läksin koeraga teise tuppa. Esimeses toas olijad võeti kõik kinni, nad ütlesid, et koer peitis ennast ainukesena ära ja Ann lisas, et poiss ka. Siis tulid kinnivõtjad ka tagumisse tuppa. Mina ja koer olime erinevates kohtades mööbli taga peidus. Kui kinnivõtja oli seljaga, tulin peidukohast välja ja läksin esimesse tuppa, et teised köidikutest vabastada. Hakkasin Klausi silmadelt sidet eemaldama. Sideme alumine kiht oli verine. Kui olin sideme eemaldanud, nägin, et Ka Klausi alumisel silmalaul on verd. Sama oli teise vennaga. Hennu silmamunal oli ämblik.

Järgmises unenäos seisin klassi 307 ukse ees. Klassi 308 suunas liikusid president, peaminister ja Riigikogu esimees koos suursaatkonnaga. Nende ja teiste inimeste vahel seisis suur hulk ihukaitsjaid. Ootamatult keerasid president, peaminister ja Riigikogu esimees turvameeste vahelt välja ja sisenesid klassi 307, minnes must lähemalt mööda kui turvamehed oleksid lasknud. Ekraanilt jooksis üle minu e-maili aadress. Ütlesin: "Nad kirjutasid minu eesnime ja perekonnanime mõlemad väikeste tähtedega ja panid mõlema järele kaks punkti." Asi oli kukkunud välja justkui solvanguna, kuigi polnud nii mõeldud. Siis jooksis üle ekraani Offfi e-mail aadress, ja kuulsin kedagi eemal naerdes ütlemas: "Nad panevad Offfile..." Mõtlesin, et tema on siis minust tuntum, et just tema nime kuulen nimetatavat. See võib tulla sellest, et ta võib kirjutada rohkematesse kohtadesse. Olin lauluväljakul. Istusin pingile, aga pink oli nii libe ja väljak nii kaldus, et hakkasin paremale libisema. Minu kõrval istunud ema libises samuti. Siis nägin, et libiseb terve väljakutäis inimesi. Mõtlesin, et selle lõpetamiskes tuleks istuda murule. Hakkasin koju minema. Pidin mööduma kiikujatest, aga ei osanud arvestada, kui kaugelt neist minna, et nad mulle pihta ei kiiguks.

Järgmises unenäos rääkis Klaus, et kui olin 18-aastane, olin teda Kaunase puiestee hoovis peksnud, kui ta tahtis väikseid puid maha võtta. Mind oli tookord vihale ajanud, et Klaus tahab rikkuda vaadet puudele. Kuulasin Klausi juttu naerdes. Enam ma nii ei oleks teinud. Mõtlesin, et hakkasin noorelt ka Euroopa Liidu vastu kirjutama. Kui Kulbok ei oleks mind kirjutama suunanud, siis võibolla oleksin oma suhtumist Euroopa Liitu muutnud.

Edasi olin ühes polikliinikus, kus olin eelmisel korral käinud tervet varvast näitamas. Nüüd küsiti mult, et kas oli nii, et ütlesin medõele, et paremaks ei saa nad varvast teha, aga halvemaks küll, nagu arst noor Lotman oli seletanud. Ütlesin, et nii see küll ei olnud. Lotman rääkis mulle, et iga asja õpimiseks on kindel vanus kõige parem, teistes vanustes seda ainet ei omanda, seetõttu tuleb iga asjaga tegeleda kindlal ajal, mõnega pool aastat ja mõnega neli aastat. Mõtlesin, et võibolla hakkasin ma malemängu õppima liiga hilises vanuses.

Edasi olin löönud arvutisse kõik Ott Arderi lasteluuletused, et need Oudekkile saata. Olin löönud ilma kirjavahemärkideta, aga pärast tunde järgi ise kirjavahemärgid pannud. Kirjale olin lisanud sõnad "Jll klmsn" (jälle kuulmiseni), aga polnud kirja veel ära saatnud. Kuna see oli arvutis minut.ee kujundusega, siis ei riskinud ma vajutada "Send", kuna võibolla läheks kiri muidu minut.ee alla.

Edasi seisin oma maja ees ja vaatasin, kuidas üks töömees hakkas esimese koruse akna raami värvima. Ta kirus, et majaelanikud pole ise aknaraame värvinud. Kõikide meie maja akende raamid olid kulunud. Vanaema värvis endal küll ise. Mõtlesin, et sellel töömehel on hea, et ta võib päev läbi kannatlikult füüsilist tööd teha, samal ajal kui minul pole selleks piisavalt kannatust.

Edasi mõtlesin ühes suures hoones, et mõned inimesed tapavad ennast ära, kui nendega keegi kindel inimene ei abiellu. Nägin ühe sellisesse loosse segatud mehe silma. Mõtlesin, et kui keegi mind ähvardaks, et ta ennast ära tapab, siis ei hakkaks ma temaga sellepeale kohe abielluma, vaid mõtleksin hoolega, mida teha. See mees oli oma raamatu kaanele cv-sse kirjutanud, et tal on teise naisega üks laps, esimesel naisel on neli last, kellest tema oma on pool. Edasi kirjutas ta: "Mis ma ikka oma osa vähendan, terve laps on minu oma." Viimasele reale oli ta kirjutanud veel "seks", aga selle kohta siiski midagi kirjutanud ei olnud. Küsisin talt: "Kas sinu kaitsmisel loeti tõesti selline cv ette?" Ta vastas: "Ma ei mäleta."