Pühapäev, mai 31, 2015

Neli parteid rohkem

Ann teatas, et ta käib vahepeal ühes kohas, aga ei ütle, kus. Enne minekut võttis ta pikad juuksed peast, nii et näha jäid lühikesed. Ta seletas, et üks noor sugulane lõikas tal juuksed lühemaks. Henn ütles, et ta ka ei teadnud, et Annil on juuksed lühikesed, sest ta pole viimasel ajal Annile otsa vaadanud. Ühes voodis lamas neli inimest, kes ootasid und. Üks neist oli Kerstin. Diktaatorlikud inimesed ei lasknud neil demokraatidel magama jääda.

*
Olime Peedul vanaema suvilas. Liigutasin tooli. Ütlesin, et tahtsin vaadata, kas seda saab koost lahti võtta. Ema vist ei tahtnud, et ma Joosepile näitaks, et tooli saab lammutada, seetõttu ma seda ei teinud.

*
Andsin Kristerile lugeda vana enda kirjutatud järjejuttu. Klausile ma polnud seda veel andnud, kuigi see oli kirjutatud koos Klausiga. Kristerile ma ühte osa samuti ei andnud, öeldes, et see on kirjas teises kohas. Tegelikult oli mul vastav kaustik olemas, aga sinna oli kirjutatud ka teine asi, mida ma ei tahtnud näidata.

*
Tõstsin maast paberi maleklassi ukse külge tagasi. Klass asus esimese korruse koridori otsas. Paberile oli kirjutatud, et osad trenniskäijad peavad maksma õppemaksu. Rei ütles, nagu peaksin mina ka õppemaksu maksma. Vaidlesin vastu, et ma ei käi trennis, vaid olen siit ainult kahel korral paariks minutiks läbi astunud. Hakkasime poistega koju minema. Tuli minna läbi keerulise uste süsteemi, milliseid unenägudes esines. Isa oli kodus emale rääkinud, et ma ikka peaksin trenni eest maksma, siis hakkan rohkem trenni tegema. Rääkisin Peebule ja ühele teisele poisile, et ma ei mängi enam teooria järgi, sest kui ma seda tegin, siis sain avangus igas mängus võiduseisu ja edasi mängides kaotasin kõik mängud.

*
Riigikokku oli saanud juba esialgsete tulemuste põhjal kaks parteid rohkem kui eelmine kord, tulemusi täpsustades oli lisandunud veel kaks. Üks kandidaat oli esitanud kohtule protesti, et hääled on valesti loetud. Tema partei ei olnud küll viie protsendi künnist ületanud, aga häälte korduslugemisel selgus, et oli saadud isikumandaat, mis viis mõned partei kandidaadid Riigikokku. Teine partei oli jäänud algul alla künnise, aga kui loeti üle ka väliseestlaste hääled, siis sai täis seitse protsenti, nagu üks väliseestlane oli juba varem ennustanud. Väliseestlased valisid tuttavat väliseestlast ja ei osanud võibolla õigesti hinnata, milline partei on tähtsam. Kunagi olid nad valinud ERSP-d. Nüüd oli välismaale läinud ka uusi inimesi. Üks Riigikogu liige kirjutas ajalehes, et ta astub tagasi, sest ta ei poolda demokraatiat. Ta kirjutas, milliseid oma vanemate käske ta on veel täiskasvanuna täitnud ja milliseid endale antud lubadusi ta täidab. Ta ennustas, et ühe Venemaa demokraatliku poliitiku kõrvaldavad ühe spordiala harrastajad, sest nad on tugevad.

Laupäev, mai 30, 2015

Klahvi unustamine

Küsisin võrgu kaudu Narusbergilt, kas ta ei taha minuga võrgus malet mängida. Ta oli nõus. Mõtlesin, et mängin kaks partiid. Tuli mõelda, kuidas saab mängu korraldada. Mõtlesin, et teen oma arvutis lahti malemängu programmi. Aga ei mäletanud, mis klahvi tuleb vajutada, et asjad avaneksid. Vajutasin klahvi null, aga siis tuli ette nullkanal ja arvuti hakkas Windowsi asemel näitama pilti, kus ekraanil oli hästi peen struktuur. Mõtlesin, et õige klahv on vist miinus, sest see on kõige kulunum. Kui seda vajutasin, läks pilt täpiliseks. Hakkasin kõndima Jakobi tänava maletrenni suunas, et sealt nõu küsida. Tee peal tuli meelde, et klaviatuuri asemel tuli kasutada vist hiirt. Klahv miinus tähendas vist kustutamist, sel juhul kustutasin Windowsi ära ja tõenäoliselt ka kõik Windowsis loodud failid.

Reede, mai 29, 2015

Suur pere

Ema tõi minu tuppa veel ühe komplekti Laamani raamatu "Eesti iseseisvuse sünd" vihikuid. Ütlesin, et ma ei taha seda oma tuppa, siin juba kaks komplekti on. Parem kui üks oleks teises toas, võibolla keegi tahab sel ajal vaadata, kui mina magan. Kaks senist komplekti olid riiulis kokku volditud teki peal. Tahtsin teki nende alt välja võtta, sest võisin tahta öösel lisatekki peale võtta. Kui ma tekki liigutasin, kukkusid Laamani raamatu vihikud selle pealt põrandale. Tegin kaeblikku häält. Istusin põrandal. Vennad mängisid pingpongipallidega. Lugesin kokku, mitut pingpongipalli ma põrandal näen. Olin uhke, et näen nii palju. Mõtlesin, et meie pere on nagu "Seitsmes vennas". Vendadest eraldi ei ole mind olemas. Kui ma satun võõrasse kohta, ei ole ma seal harjunud. Vaatasin, et maki juures on kassette vähemaks jäänud. Ma ei näinud mõnda, mida ma polnud viimasel ajal veel kuulanud. Siis leidsin, et mitu kassetti ja nende karpi oli pandud maki ühe poole sisse. See mulle ka ei meeldinud. Töömehed hakkasid ära minema ja tahtsid algul meie võtmeid kaasa võtta. Kontrollisin, kas kõik on korras.

Neljapäev, mai 28, 2015

Autasustamine

Lähenes parimate blogide autasustamine. Sel puhul oli Lossi tänaval välja pandud näitus, kus olid kirjas parimate blogide iseloomustused. Lugesin neid ja võtsin lugemiseks kätte. Pärast oli liigutatut raske niiviisi tagasi panna, et see paigale jääks. Mõtlesin, et kuna näitus on kunstiteos, siis ei tohtinud iseloomustusi üldse liigutada. Olin arvanud, et autasustamine toimub Tallinnas ja otsustanud sinna mitte minna. Aga nüüd selgus, et autasustamine on Tartus. Sattusin juhuslikult ruumi, kus see algas. Pidin mängima Karbaga ühte malelõppmängu, et kontrollida iseloomustust enda blogile. Karba ütles minu kohta, et tal tuleb mäng suurmeistriga. Mõtlesin kommenteerida, et Sven ütleks, et ma olen patser. Kui lõppmängu alguses tegin kõige loogilisemaid käike, ei kirjutanud Karba protokolli nende kohta väljade nimesid, vaid sõna "pisitehnika". Kirjutasin tema eeskujul sama moodi. Mõtlesin, et kui ma vaatan tema pealt, kuidas kirjutada, siis võidakse öelda, et ma ei mõtle. Algasid kõned parimate blogide kohta. Üks mees tõi rõdult vaatamiseks ühe autasustatava blogija vana kommunistliku raamatu. Üks naine alustas kõnet EKRE kohta. Talle öeldi, et ta räägiks valjemini. Kõnet pidi hiljem pidama ka isa. Naine ütles, et hea, et ta isast varem räägib, sest isa ei ole töörahva poolt. Vaieldi vastu, et isa ei ole sotsiaaldemokraat.

Kolmapäev, mai 27, 2015

Töövihiku mõju

Feisbukis oli üks poiss üles riputanud ikoonilaadse pildi, mille eest ta oli saanud ainult ühe punkti. Ta riputas selle pildi iga aasta lihavõtte ajal üles. Näidati näpuga kuud, sest lihvõtte ajal oli tähtis ka kuu. Sander andis mulle punkti selle eest, et kirjutasin, et lugesin töövihikut. Järgmisel päeval kohtusin Sandriga. Ta naeris selle üle, et ma olin näinud pärast töövihiku lugemist tavalisest rohkem unenägusid. Sander arvas, et kui ta paneb töövihiku ja blogi unenäokirjeldused kõrvuti, siis ta saab täpselt aru, mis unenäos mida tähendab. Vaidlesin vastu, et ei saa, sest ta ei tea, millega mul töövihik lugemise ajal assotsieerus. Läksin kodu poole. Üks poiss kõndis nii kiiresti, et läks must mööda, kuigi mina olin varem teele asunud. Kodu lähedal hakkasid ühed poisid minuga lumesõda tegema. Nad arvasid, et saavad vanemat inimest visata, aga ma olin selline, kes viskas vastu. Esimesel korral tabasin vastast jalalaba pihta, järgmistel kordadel näkku. Tema sai rohkem kannatada kui mina. Võtsin puutüvest kinni. See liikus kännu pealt paigast. Küsisin, kas mina murdsin puu ära. See oli vist juba varem läbi saetud. Tuli suur koer, kes ründas inimesi.

Teisipäev, mai 26, 2015

Eesti arheoloogia

Aivar Kriiska. "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004. 260 lehekülge.

Kriiska oli ülikoolis ainus õppejõud, kes kaalus mulle eksamihindeks kolme panemist. Lisaküsimused tõstsid hinde neljale, millist hinnet mulle pandi keskmiselt kord aastas. Eksam läks tavalisest halvemini, kuna ma polnud õpikut lugenud. Seda polnud ma lugenud sellepärast, et ei kirjutanud loengutes kergemini meelde jäävaid asju üles. Jätsin meelde, et tuleb avada võrgulehekülg www.history.ee, aga sealt linki õpikule ei leidnud. Lugesin siis õpiku asemel läbi raamatu "Arheoloogiga Eestimaa teedel" ja lehitsesin "Eesti esiajalugu". Eksamil sain teada, et õpik asus aadressil www.history.ee/muinas. Oleksin võinud teost lugeda siis vähemalt pärast eksamit, aga ei teinud ka seda. Muidu mind raamatud huvitavad ja nüüd lugesin vähemalt teist Kriiska teost.

Raamatu "Aegade alguses" ostsin arvates, et pean toimetama kõiki "Eesti ajaloo" köiteid ja tuleks teha selle jaoks ettevalmistusi. Raamatu lugemine lükkus edasi, kuna Kriiska otsustas anda kolm esimest köidet teisele kirjastusele, mis pole minu abi küsinud.

Arvatavasti oli ärritus kirjastuse vahetamise pärast üks põhjus, miks saatsin kolm kirja Euroopa Stabiilsusmehhanismi teemal edasi just ajaloo eelteadete listi. Selle vastu protesteeris kolm listi liiget, teiste hulgas Kriiska, kes ütles, et listis võib kirjutada ainult minevikuga seotud küsimustest. Ka nüüd loetud raamatus ütleb ta, et arheoloogia on üks minevikuteadustest ja et ta esitab minevikupilte.

Kui sõna otsesest tähendusest lähtuda, siis ajalugu ei ole siiski sama, mis minevikulugu. Minu peaaine ülikoolis oli lähiajalugu ja lähiajaloo raamatud ulatuvad otsapidi olevikku, vahel ka tulevikku. Enn Tarvel on öelnud, et ajaloolane peab olema ka futuroloog. Ülikooli ajal Kasekampi ajalooloengus-seminaris arutasime küsimust, kas Eesti peaks astuma Euroopa Liitu, mis pandi seal hääletusele. Oleks võinud arvata, et poliitika on ajaloo teema rohkem kui botaanika ja astronoomia, mis eelteadete listi teemade hulka kuulusid. Tegelikult on võrdlusi tänapäevaga ka Kriiska enda raamatus. Üks oli üldistus kõigi aegade kohta, et võrdsus inimühiskonnas ei ole kunagi võimalik, millest võiks välja lugeda autori parempoolset maailmavaadet.

Arheoloogile samastub ajalugu minevikuga küll rohkem kui lähiajaloolasele. Raamatu põhjal tundub, et Kriiska on veel eelkõige kiviaja arheoloog, mis on vanim muinasaja periood. Või ta ei ole tegelenud siiski kõige vanema võimaliku perioodiga, sest ta on kaevanud Eestis, ja Eestis pärinevad vanimad inimasustuse jäljed, mis on leitud, mesoliitikumist. Läti alal on aga ka paleoliitilise asustuse jälgi, Kriiska arvates võidakse neid edaspidi leida ka Eestist.

Varem arvati, et kuna soome-ugri rahvastest elab suur osa meist idas, siis on meie esivanemad tulnud idast. Kriiska pooldab uuemat teooriat, et eestlaste esivanemad pärinevad peamiselt läänest ja on soome-ugrilastelt üle võtnud keele. Selle teooria õigsuse kohta ei oska ma midagi arvata, aga natuke kahtlane tundub, et arheoloogid hakkasid lääne poole vaatama Eesti valitsusega samaaegselt, nagu ka Muistse vabadusvõitluse ajalugu on püütud ümber kirjutada Euroopa Liidu meelsemaks. Kriiska ütleb ka ise, et see, mida mineviku kohta arvatakse, sõltub hetke fantaasiast.

Kui õppisime koolis Muistse vabadusvõitluse ajalugu, siis ei toimunud ükski sündmustest Hiiumaal. 13. sajandi kirjalikus allikas nimetatakse Hiiumaad tühjaks saareks. Aga võibolla tühja all mõeldi suhteliselt tühja, sest raamatus kirjutatakse, et arheoloogid on kindlaks teinud, et Hiiumaa oli juba ammu asustatud ja oli ka tol ajal.

Olen kritiseerinud Kriiskat seoses sellega, kui ta ajakirjaniku väitel heitis Laine Randjärve tagasilükatud doktoritööle ette emotsionaalset stiili. Raamatut lugedes ja ka ülikooliloenguid meenutades tekib kahtlus, et ajakirjanik sai temast valesti aru. Raamatus on üsna palju emotsioone tähistavaid sõnu. Autor liigitab küll oma raamatu populaarteaduslikuks, mitte teaduslikuks, võibolla tal teaduslikele on teistsugused nõuded.

Autori kiituseks võib öelda, et tal on teadmisi paljudest asjadest – joonistamisest, bioloogiast, keemiast. Mõned arvavad, et raamatuarvustuse üks osa peab olema hinnang raamatule. Kui ma raamatu lõpuni loen, siis see tähendab tavaliselt juba positiivset hinnangut, et oli huvitav.

Metsaerakond

Täna tuli kokku uus Riigikogu koosseis. Üks naissaadik rääkis televiisoris, et ta ei ole veel tänaseid ajalehti lugenud, sest talle ei meeldi ajalehed. Seega ei meeldinud need isegi poliitikutele. Läksime kodu poole. Küsiti, keda tuleb valida. Vastasin, et on öeldud, et andke hääl Metsaerakonnale, siis läheb teie hääl kindlasti metsa. Jõudsin teistest ette. Ema hüüdis tagantpoolt, et siis Metsaerakond. Mulle ei meeldinud, et ta seda võõraste kuuldes hüüdis. Ütlesin, et Metsaerakond ei ole partei, vaid huvigrupp, kuhu kuuluvad metsavahid. Vastati, et metsavahtide kontrolli all on 15 protsenti Eesti territooriumist. Park oli laotud täis suuri paberirulle. Ütlesin, et kuigi puid jääb vähemaks, tuleb paberit juurde.

Esmaspäev, mai 25, 2015

Pöörane mäng

V-R-R-L-O-O-K-V
1. e4 e5 2. Oc4 Rd6 3. Le2 Rc4 4. Lc4 Lg5 5. Lc7 h5 6. Lb7 h4 7. La8 h3 8. g3 Lg4 9. Kf1 Lf3 10. Vg1 f6 11. Ld5+ Kh7 12. Ld3 Ld1 13. Re2 Oh5 14. Rec3 Lc1 15. g4 Of7 16. Lh3+ Kg8 17. Lg3 Lb2 18. g5 fg 19. Lg5 La1 20. Le5 Rc6 21. Lc7 La2 22. Ld7 Re5 23. Lf5 Vh2 24. Le5 Oc4+ 25. d3 Lc2 26. Lh2 Od3+ 27. Kg2 Oe4+ 28. Re4 Le4+ 29. f3 Lb1 30. Kh1 a5 31. Oa5 Ld3 32. Lh3 Ld5 33. Oc3 Ld3 34. Le6+ Kh8 35. Lf7 Lh7+ 36. Kg2 Lc2+ 37. Kg3 Od6+ 38. Kg4 La4+ 39. Kg5 Lb5+ 40. Kg6 Ld3+ 41. Lf5 Lc3 42. Vh1+ Kg8 43. Lf7++ Mõlema poole kulutatud mõtlemisaeg kokku 40 minutit. Mäng tegi mängimise ajal tuju paremaks, aga uuesti läbi mängides on kahju, et on tehtud palju jämedaid vigu. Fischeri males tulevad jämedad vead vist kergemini, sest seisud on ebatüüpilisemad.

Erinev ridade arv

Olin sisestanud arvutisse Uku Masingu luulekogu käsikirja. Sellest oli kaks varianti, mille ridade arv ei kattunud. Oli märgitud ära, millistel luuletustel ridade arv kokku ei langenud. Neid pidi toimetaja eriti hoolsalt vaatama, kas pole sisestamisvigu. Isa näitas, et raamatu pealkirjas on sõnad, mille paigutusest võib sõltuda, milline tuleb ridade arv. Isa rääkis oma raamatu kohta, et selle käsikirja puhul sai sisestatud rohkem asju kui ta tähele pani, sellepärast tuli raamat paks. Isa ütles, et tal olid osad luuletused kaherealised. U. Tõnisson vastas, et tema sõi neid. See tähendas, et talle kaherealised meeldisid. Vaatasin aknast välja. Ütlesin, et kuu kukub alla ja läheb järjest väiksemaks. Loogiline oleks olnud, et kui kuu kukub alla, tuleb ta lähemale ja läheb suuremaks. Kuu liikus taeva vasakult servalt paremale servale, aga jäi vasakule servale ka alles, nii et nüüd oli neid kaks. Paremal serval võis olla peegeldus. Siis parema serva kuu kustus.

*
Kui ma olin olnud magistriõppes, olin olnud vahepeal haige. Aga olin juba haiguse ajal mõelnud, et tuleb õppimisega jätkata, tänu sellele liikusid asjad edasi. Nüüd olin doktoriõppes ja mõtlesin teha sama moodi. Nii magistriõppes kui ka doktoriõppes oli tulnud teha Austraalia ajaloo eksam. Meenutasin viimast neist kordadest, et läksin õppetooli sisse, mulle anti üks küsimus, mille kohta jutustasin loo ja sain maksimaalse hinde. Mõtlesin, et oleksin võinud juba õppetooli sisenedes teha rõõmsa näo, sest tavaliselt läks vastamine hästi. Püüdsin meelde tuletada, kas mul on doktorieksam juba tehtud. Tuli meelde, et see on tehtud ja läks paremini kui magistrieksam. Magistriõppes oli olnud kõigepealt eelkaitsmine, kus oli öeldud, et tööd tuleb veel paremaks teha, aga doktoriõppes liikusin kohe edasi.

*
Leidsin märksõna "male" järgi mingi minust noorema inimese blogi, kus oli sarnaselt minu omale malerubriik. Minu blogile oli Maleliidu koduleheküljel lingitud, aga sellele mitte. Võis tunduda, et kuigi see blogija on minust noorem, kirjutab ta paremini. Aga tegelikult kirjutasin mina ise, tema kopeeris asju kokku. Tema blogis oli umbes neli rubriiki, igaüks erineva mängu kohta.

*
Mulle oli antud vaatamiseks pakk fotosid. Ühel fotol istusin ma laulupeol ja nägu oli nagu tulnukal - silmad olid punnis ja ulatusid pea seest välja. Mõtlesin, kas pildistada seda fotot ja panna elektrooniliselt võrku üles. Ütlesin, et enne oli üks foto rohkem, mida ma pole veel vaadanud. Mulle näidati, et ma vaataks päeviku alla. Seal oli terve hulk fotosid, mida ma polnud veel lähemalt uurinud.

Pühapäev, mai 24, 2015

Hea vorm

Mängisin maleturniiril ja võitsin mängu. Öeldi, et nüüd olen ma esikohal. Teistel veel viimase vooru mängud käisid, mulle tundus, et mõned võivad must punktidega ette minna. Sain turniiril kolmanda koha. Järgmisel päeval läksin maleklassi. Seal oli tahvlile ümber kirjutatud malelehe uut numbrit. Mõtlesin, et mulle küll pole malelehte enam saadetud, aga see pole suur probleem, sest see ripub võrgus ka üleval. Malelehes kirjutas esikohal Lauk eilsest turniirist. Ta ütles, et suuremat osa lugejaid ei huvita tabelist rohkem kui esikolmik. Esikolmikusse olevat tulnud need, kes olid seekord paremas vormis. Kaks esimeste kohtade saajat olevat alles uued ja tundmatud, mina olevat juba tuntud mängija. Maleklassi tuli üks eilsel turniiril osalenud jaapanlane. Ta küsis, kuidas eesti keeles punktide arvu vaadatakse. Dikteerisin talle ja lasin tal endal kirjutada. Ta kirjutas jaapani märkidega eestikeelseid sõnu. Seejuures tegi ta vigu, mida tuli hakata parandama. Mulle öeldi, et Rõtova olevat kunagi öelnud, et meie pere poisid on males algul nõrgad, aga hiljem lähevad tugevaks. Vastasin, et ma läksin hilja trenni ka. Vaieldi vastu, et see ei olnud hilja. Ütlesin, et siis keskmises vanuses. Mõni hakkab mängima alles ülikoolis. Anto ja Karba läksid maletrenni juba lasteaias. Või Anto vist esimeses klassis, aga Karba lasteaias. Ta on kogu elu malet mänginud, nüüd on maletereener, aga ei saa meistrikandidaatigi kätte. Läksin koolitundi. Õpetaja küsis, kuidas Sandril turniiril läks. Sander vastas, et ta viimase vooru ajal ta ei tegelenud mänguga, sest huvitav oli aknast välja vaadata, kas sillal kõndiv tüdruk jääb auto alla või mitte. Õpetaja ütles, et kui keegi hakkab auto alla jääma, siis tuleb päästma minna. Mõtlesin, et Sander tegi arvatavasti nalja, aga õpetaja jäi uskuma ja hakkab nüüd temast halvasti mõtlema. Järgmiseks tunniks istusin uuele kohale. Krister istus keskmises reas ja mina istusin uksepoolsesse, aga istusin Kristeriga samale joonele, nii et mõnes mõttes istusime kõrvuti. Mõtlesin, et Põlva turniirile minnes läksin bussijaamast otse mängumajja ilma teed uurimata, aga alles pärast turniiri lõppu sain aru, et see toimus teises majas kui eelmistel kordadel. Nii oleks võinud vale teed ka minna. Või kuna ma olin Põlvas varem ka käinud, siis vist alateadlikult olin uue tänava asukoha ka meelde jätnud.

*
Mulle tuli üle tüki aja kiri keskkonnas MySpace. Enne kui ma selle avasin, tuli sealt juba järgmine kiri. Kirjas oli öeldud, et ma olin seni ainus MySpace'i kasutaja, kellel ei olnud ühtegi jälgijat, aga nüüd on üks jälgija tekkinud. Mõtlesin, et ma ei saa tema liitumiskutset kinnitada, sest ma ei mäleta oma parooli. Või võibolla piisab sellest, kui klikkida postkastis kutsel. Kutsuja oli võõras, aga võibolla ta lähtus sellest, et meile meeldisid samad ansamblid või talle meeldis minu joonistatud pilt. Kutsuja nimi sisaldas sõna, mille põhjal tundus, et tal võisid olla ka halvad kavatsused.

Laupäev, mai 23, 2015

Euroopa Liidust välja?

Suurbritannias on sisseränne saavutanud sellise ulatuse, et kavas on panna rahvahääletusele Euroopa Liidust lahkumine. Enne küll püütakse alternatiivina Euroopa Liitu seestpoolt reformida. Probleemiga hakatakse tegelema alles siis, kui see juba käes on. Enne 2003. a. rahvahääletust oli minu eesmärk Eestis samasuguseid probleeme ennetada.

Eestil on Euroopa Liitu kuulumiseks ka pooltargumente - diktatuuriimpeeriumi naabrus. Aga on lisaks argumente Euroopa Liidust lahkumise poolt, mida Suurbritannial ei ole - massiline väljaränne ja Eesti hääle väiksem osakaal otsuste tegemisel, samuti kohustus endast rikkamaid riike rahaliselt aidata. Suurbritannias on sisseränne küll suurem kui Eestis, aga seal on sellega sellevõrra kergem toime tulla, et inglise keelt maailmas osatakse ja sisserändajad on seetõttu kergem ühiskonda integreerida. Eesti puhul tähendab juba väike sisseränne, et eestlased lähevad ise üle võõrkeelele. Kord saksa, kord vene, kord inglise keelele. Ma ei poolda ei suurt sisserännet, suurt väljarännet ega keelevahetust.

Kurjuse lummus

Eile lugesin järjekordset kirjatööd selle kohta, et Hitler oli olemuselt kunstnik. Kirjutaja meelest tundub Hitler praegusel ajal naeruväärne, aga omal ajal oldi tast lummatud. Minu meelest ollakse tast praegu ka omajagu lummatud. Võrreldagu ainult, kui palju kirjutatakse Hitlerist ja kui vähe Adenauerist, kes samuti pikalt võimul oli. Kirjutasin ise ka magistritöös ja ülikooli lõputöös Hitleri liitlasest Mussolinist. Tol ajal ei tulnud mulle üldse pähe, et võiksin kirjutada ka mõnest muust Itaalia ajaloo perioodist. Kuigi varem olin juba kirjutanud - keskkoolis tegin geograafias referaate uuema aja Itaalia kohta. Ülikoolis Itaalia ajalugu õppides oleksin võinud muidugi õppida ka Itaalia keelt. Aga esialgu oli mul inglise keele selgemaks saamisega ka piisavalt tegemist, lisaks saksa ja vene. Nüüd olen septembrist alates igal tööpäeval saksa keelt õppinud, aga õppida on veel palju. See artikkel Hitleri kohta, millest ülevalpool juttu oli, ilmus ka saksa keeles. Minu ema teeb vahel märkuse, et ajalehes on rohkem žanreid kui artiklid. See polnud võibolla artikkel, vaid raamatuülevaade. Selle üle oleme ka arutanud, kas ma kirjutan ise raamatute kohta arvustusi või ülevaateid. "Keeles ja Kirjanduses" nimetati minu "Akadeemia" kaastöid küll arvustusteks, aga öeldi samas, et kriitikaga pole neil midagi tegemist. "Sirbis" kirjutati, et arvustusel on kolm kohustuslikku elementi: refereerimine, analüüs ja hinnang. Selle kolmanda elemendi jätaks ma sageli hea meelega ära. Kui kirjutan ajaloo arutelu listi, siis eesmärk on kirjutada rohkem ajaloost kui raamatutest. Raamatud on vaid abivahend ajaloo uurimiseks. Lisaks raamatutele olen kirjutanud ajakirjadest, vanadest ajalehtedest, praeguse aja ajaleheartiklitest, raamatuesitlustest ja seminaridest, samuti isiklikke mälestusi. Viimati kirjutasin listis oma õppejõust Kaido Jaansonist, mida ma pole blogisse riputanud. Praegu loen teise oma õppejõu raamatut, sellest on plaanis vähemalt blogis kirjutada.

Reede, mai 22, 2015

Molekulide ja putukate arv

Kaitsti doktoritööd. Mõned ruumis viibijad olid välismaalased, seetõttu rääkisid eestlased ka inglise keeles. Minu arvates oleks pidanud hoopis välismaalased eesti keeles rääkima, sest kaitsmine toimus Eestis. Kui välismaalased lahkusid, jätkus seminar eesti keeles. Doktoritöö kaitsja jõi vahepeal kohvi. Mõtlesin, et kui minu doktoritöö kaitsmine tuleb, siis ma ei joo kohvi, vaid fantat. Direktor kutsus mind tahvli ette. Läksin, öeldes, et ma ei oska midagi. Ülesandes öeldi, mitmest molekulist koosneb milline inimseltskond, küsiti, kui palju on molekule kokku. Hakkasin tegema raskeid liitmistehteid suurte keeruliste arvudega.

*
Õpetaja küsis mult, kui palju on 7 sajandit. Vastasin, et 700 aastat. Õpetaja küsis, kui palju selle aja jooksul putukaid on elanud. Vastasin, et 700. Kaasõpilased hakkasid naerma. Täpsustasin, et 700x. Õpetaja küsis, kas ma arvan, et kõigil aastatel on elanud ühe palju putukaid. Vastasin, et ei, aga x on keskmine. Kaasõpilased protesteerisid, et nüüd annab õpetaja mulle viktoriinil esikoha. Vastasin, et ma olen varemgi esikohti saanud. Õpetaja andiski mulle esikoha. Ise ma polnud punktide seisu jälginud. Läksime auditooriumist välja ja mul oli esikoha tõttu terav sõnavahetus kolme klassikaaslasega, kes arvasid, et ma ei oska midagi. Kõndisin mööda koolimaja kolmanda korruse koridori teise koridori otsa suunas. Kui möödusin peatrepist, siis nägin, kuidas üks tüdruk istub trepi käsipuu peal ja ronib veel trepivahe suunas. Pöörasin pilgu ära, sest ma ei tahtnud näha, kuidas ta alla kukub. Ruumis 308 oli B-klass, kellele andis tundi Laats. Mõned õpilased tulid juba välja. Tahtsin sisse minna, aga nägin, et on veel liiga vara. Ütlesin, et Volmeri tund veel käib. Parandasin, et Laatsu tund. Üks klassivend läks tiivatrepist alla, mina koos teise klassivennaga läksime teda jälitama. Ütlesin, et teeme suure ringi. See tähendas, et pidime minema läbi esimese korruse fuajee, sealt peatrepist üles kolmandale korrusele tagasi.

Neljapäev, mai 21, 2015

Väikerahva ajalugu

Isa tuli minu tuppa ja ütles, et tahab mõnda malepartiid järgi mängida. Selleks tuli valida malelaud ja maleraamat. Maleraamatuid oli palju.

*
Sõitsime autoga. Ema juhtis. Kui jõudsime kohta, kus eelmine kord oli olnud avariiohtlik olukord, hakkas ema hästi aeglaselt sõitma, et oht ei korduks. Kõnniteel kõndis politseinik. Ütlesin, et ta võib liiga aeglaselt sõitmise eest trahvi teha. Ema arvas, et ei tee. Oletasin, et kui ema nii aeglaselt sõidab, siis politseinik arvab, et ema ei oska, sest tal pole lube.

*
Püüdsin kuubikut kokku panna. Olin pealt näinud, et järjest on võimalik kokku panna kaks kõrvuti asuvat külge. Täna oli nii palju ruute paigas, et tundus, et võin kuubiku üleni kokku saada. Ainult et keskkohad ei olnud paigas. Sellel kuubikul oli kas osasid värve kahekordselt või tundus nii hämaruse tõttu.

*
Oli pandud kirja informatsiooni, mida peeti üleliigseks. Jürgen arvas, et see ei ole üleliigne, vaid tuleb kasuks, et üks Eestis elav väikerahvas kirjeldas seitsme kuuga oma ajaloo ära. Muidu eestlased üldse ei teadnud, kuidas see rahvas Eestisse sattus. Sellel rahval oli kaks nimetust, üks nimetus oli nekrid.

Kolmapäev, mai 20, 2015

Kuninga põgenemine

Olin ühe riigi kuningas ja põgenesin läbi laoruumide. Mind otsiti ja jälitati. Pääsesin majast välja ja põgenesin edasi. Jõudsin riigi serval asuva kirikuni. Palusin kirikuõpetajat, et ta mind uuesti kuningaks kuulutaks. Kirikuõpetaja vastas, et ta ei tee seda praegu, vaid hiljem. See näitas, et ta kavatses mind välja anda. Põgenesin üle riigipiiri. Kuningana oskasin naaberriigi keelt ja teadsin, et naaberriigil ei ole minu riigiga nii head suhted, et ta mind välja annaks.

Teisipäev, mai 19, 2015

Mänguautode võidusõit

Sõitsin bussis ja jalad rippusid eesaknast välja. Tundus, et kaks tüdrukut jäävad bussile ette. Tõmbasin jalad koomale, et need tüdrukuid ei riivaks.

*
Üks vanainimene seisis wc ukse taga. Tundus, et ta ootas, et teised kaugemale läheksid. Kohe ei tahtnud ta vist wc-sse sisse minna sellepärast, et siin jäi ukse vahele pragu, millest oli sisse näha. Hakkasin tegema põrandal kolme mänguauto võidusõitu. Esimene auto sõitis tõukamise järel lühikese maa, teine oli vedruga ja sõitis kaugele, kolmas oli ilma vedruta, aga sõitis samuti kaugele. Arvestades sellega, et talle vedru hoogu ei andnud, tuli võibolla anda talle esikoht. Kumb auto sõitis pikema maa, oli raske öelda, sest vedruga auto tegi sõidu ajal pöörde. Kaks kaugemale sõitnud autot olid läinud sõidu ajal katki. Nüüd võidi öelda, et ma lõhun kõik autod järjest ära. Hakkasin neid parandama. Ütlesin, et kuskil peaks vedelema ka selliseid rattaid, mis olid juba varem ära tulnud.

*
Arvutis oli kaks faili, mida hakkasin töötlema. Kui töötlemise lõpetasin, siis selgus, et põhimeloodia ei olnud palju muutunud ja kõlasid endiselt head kantripalad. Minu täiendused olid pildil nagu kaunistused. Tegelikult oli see paber lapse oma ja lapsevanem pani selle voodi kõrvale.

Pikk kannatus

Sada aastat ootan ära,
enne mind ei mõisteta.
Kannatlikus ootamises
kõigiga ei võistelda.

Vanaduse varakamber

Õuduseid on alati
ja mõni neist on tore.
Ammu enam luuletusi
avaldanud pole.

Kui arvate, et nüüd mul on siis
luuletusi vähe,
siis tegelikult vanad puha
järjest jäänd on pähe.

Esmaspäev, mai 18, 2015

Mõlemapoolne matiähvardus

R-O-O-V-L-R-K-V
1. d4 e5 2. de Le5 3. e4 Rb6 4. Oe3 Le4 5. c3 Le7 6. Rg3 c6 7. Of5 Re6 8. Rc2 0-0 9. 0-0 d5 10. Rd4 Og3 11. fg Rc4 12. b3 Re3 13. Le3 Vfe8 14. Re6 Oe6 15. Oe6 Le6 16. La7 Va8 17. Lb7 Va2 18. Vd3 Le2 19. Lf7+ Kh8 20. Lf8+ 1:0. Mängu kestus 14 minutit.

Maa sees ja kastides

Olime metsa all. Sorteerisin raamatuid. Vajalikud panin väiksemasse virna ja äraviskamisele minevad suuremasse. Vajalike virna said ainult mulle vajalikud, teised pere liikmed oleks võinud lisada endale vajalikud. Kui koju jõudsime, siis nägin, et riiulid on siiski endiselt raamatuid täis. Seega olin sorteerinud ainult neid raamatuid, mis riiulisse ei mahtunud.

*
Leidsin ühe õhukese raamatu, milles keegi oli sarnaselt minuga avaldanud unenäokirjeldusi. Raamatut nimetas ta romaaniks. Vist sai ta raamatu algul kellegagi tuttavaks ja raamatu lõpul läks lahku, nii et oli olemas terviklik teemaarendus. Olin leidnud maa seest riisiteri, nii et olin nüüd rikas. Mõtlesin, et kui ma need maha müün või ära söön, siis võidakse öelda, et leitud asjad on varastatud asjad. Seetõttu panen need hoopis kasvama ja söön alles järgmist saaki, seda ei saa enam varastatuks nimetada. Eestis küll riis vist väga hästi ei kasvanud, siin nõudis see suuremat hoolitsust. Kõndisin mööda teed ja mõtlesin, et peaks vaatama, mida maa sees veel leidub. Või see, mis maa sees oli, oleks võinud jääda puutumata, sest sealt võis välja tulla vihmausse ja muid koledaid asju. Jõudsin ühe majani, mis oli kirjanike maja. Seal olin ühest kastist leidnud riisiteri. Küsisin, kas teised kastid on üldse läbi uuritud. Need ei olnud. Hakkasin uurima. Leidsin ajalehe, kus oli tundmatute relvade pilte. Selliseid võis sõjas kahe kauge riigi vastu vaja minna. Tuli fotode põhjal uurida, kuidas saaks selliseid relvi valmistada. Vaatasin, et ajaleht on ilmunud aastal 1050, teine trükk umbes aastal 1200 ja kolmas umbes aastal 1400. Seal kasutati natuke teistsugust keelt kui tänapäeval.

Pühapäev, mai 17, 2015

Kahvel väeosale

Olin kirjutanud ükskord koos Klausiga ühte juttu. Nüüd mõtlesime jätkata. Aga kui algul olime kirjutanud järjest, siis nüüd oleksime kirjutanud ainult katkendeid. Vaatasin, kuidas kaardil Tallinna juures tallinlaste väed liiguvad. Märkasin võimalust panna kahvel, kasutasin selle ära. Mõtlesin, kas ei peaks liikuma mööda h-liini Tallinna peale. Selle asemel tõin teisel tiival väeosa Pärnust Viljandisse, et sealt Tallinna peale liikuda. Ütlesin, et mulle on maletrenn nii mõjunud, et ma panin Tallinna väeosale kahvli, ma üldse ei mõelnud, et see on oma riigi väeosa ja pole vaja seda rünnata.

*
Ühel lapsel kukkus küpsisepakk maha. Aitasin tal küpsised kokku korjata. Kui ta oli korjamise lõpetanud ja mõned küpsised vedelesid endiselt maas, sõin need ise ära. Sõin isegi selliseid, millele oli saapaga peale astutud.

*
Rääkisin, et üks poliitik avaldas ajalehes artikli ja sinna sattus üks lause. Mõtlesin, et inimesed võivad kirjutades kogemata selliseid lauseid kirja panna, mida nad ise üldse ei taha. Ma ei teadnud, kas ma võin veel sellepärast haigeks jääda, et sõin poriseid küpsiseid. Olin kolmandat korda laagris. Kui tulekahju oli kustutatud, küsisin, et me oleme nii kaua juba laagris olnud, ega juba laagri viimane päev ei ole. Vastati, et on küll. Ütlesin, et alati kui tahan pärast tulekahju suvitama hakata, saab laager läbi. Ainult et eelmistel kordadel oli kojusõit toimunud hommikul, täna kell kuus õhtul.

Laupäev, mai 16, 2015

Raamat kaladest 3

"Loomade elu" kalade köide leheküljeni 300.

Osade kalade mari on kleepuv, neist omakorda osa heidavad marja kividele ja osa taimedele. Teiste kalade mari kleepuv ei ole, see hõljub vees ja seda nimetatakse pelaagiliseks.

Raamatu algul ma ei saanud aru, mis vahe on vastsel ja maimul, aga nüüd raamatut edasi lugedes ja kõrvale seletussõnaraamatut kasutades olen rohkematest asjadest aru saanud. Vastne on noorem kala kui maim. Ühe liigi puhul kasutati ka sõna eelvastne, kes on veel noorem. Kalu marjatera ja suguküpsuse vahepeal nimetatakse ühise sõnaga noorjärk. Aga suguküpsuse saabumisega ei pruugi veel kasvamine lõppeda. Mõni kala hakkab paljunema, kui ta alles kasvab, suuremaks saades on marjateri korraga rohkem.

Eespool kirjutati angerja kohta eraldi, et noort angerjat nimetatakse klaasangerjaks, sest noorelt on ta läbipaistev, aga vanemaks saades läbipaistvus kaob. Edasi lugedes selgub, et osad kalaliigid on läbipaistvad ka kasvamise lõpetanult, nende liiginimes esineb sõna "klaas".

Erinevad kalaliigid söövad erinevat toitu, mõnel on menüü ka teistest rikkalikum. Osad kalad eelistavad süia surnud organisme, võõrkeelse sõnaga detriiti. Osad söövad põhjaelustikku ehk bentost. See jaguneb loomseks zoobentoseks ja taimseks fütobentoseks. Kuskil pole mainitud, et vees elaks seeni, nähtavasti siis ei ela. Vees hõljuvaid vähese liikumisvõimega elusaid organisme nimetatakse planktoniks, see jaguneb samuti zooplanktoniks ja fütoplanktoniks. Planktonile vastandub suure liikumisvõimega vee-elustik ehk nekton, mis koosneb peamiselt kaladest.

Erinevad kalad eelistavad erineva soolsusega vett. Merekalad tahavad soolast vett, mageveekalad magedat vett ja siirdekalad elavad põhiliselt meres, aga käivad magevees kudemas. Vahepealse soolsusega vesi on riimvesi. Seda esineb jõesuudmetes. Koolis vist õppisime, et terve Läänemeri on riimveekogu. Kui polaarjää sulab, siis maailmamere soolsus väheneb ja see võib vist tähendada paljude liikide väljasuremist.

Kalad ei vali elukohta ainult soolsuse, vaid ka vee temperatuuri ja sügavuse järgi. Mõned liigid ei ela küll ise sügavas vees, aga eelistavad elada suure sügavuse kohal. Mõni eelistab mudast ja mõni liivast põhja.

Raamatus on palju pilte. Tähelepanu äratas, et Nõukogude ajal on trükitud pilt sinimustvalgest kalast. Raamat on tõlgitud vene keelest ja see köide ilmus eesti keeles aastal 1979. Sinimustvalge kala nimi on sinine pehmeuimahven. Nõukogude ajal olen kuulnud lugu, et keegi läks kaebama, et kellegi haual kasvavad sinimustvalged lilled.

Lülijalgsete köitest oli rohkem tunda, et see on Nõukogude Liidus kirjutatud. Kuna putukaid on maailmas rohkem liike kui muid loomi, siis kõik raamatusse ei mahtunud ja suuremat tähelepanu pöörati Nõukogude Liidus elavatele, tõlkes olid lisatud ka Eesti omad. Kalad elavad aga meres ja meri ei ole üleni riikide vahel jaotatud.

Viimasel ajal olen kalade kohta lugenud peale selle raamatu veel ajakirjast "Keel ja Kirjandus". Seal ilmus arvustus eesti rahvakeelsete kalanimede teemalise raamatu kohta. Peale ladinakeelse nime ja eesti kirjakeelse nime on kaladel veel rahvakeelsed nimed. Vahel mahub ühe ja sama nimetuse alla mitu bioloogide jaoks erinevat liiki. Lisaks on olemas sõnavara kalade erinevate tarvitamisviiside kohta.

Reede, mai 15, 2015

Eksamid lähenesid

Läksime kooli poole. Tee peal nägime, kuidas üks mees kontrollis, ega tema koer aiast välja ei pääse. Mõtlesin, et kui jooksma hakata, võib koer taga ajama hakata, aga kui seejärel seisma jääda, saab ta just kätte. Pille ütles, et lähenevad lõpueksamid. Vastasin, et ma ei tea, kas mõni lõpueksam on juba olnud või mitte. Mind need ei huvita, sest esiteks ma olen neid juba ükskord teinud ja teiseks ma ei tea üldse, kuidas ma teist korda keskkooli sattusin. See oli alanud unenägudes ja nüüd oli ka ärkvel olles nii. Pille vastas, et uus aeg on. Rääkisin, et esimene kord läksid mul lõppueksamid hästi, see oli tippaeg, viimases klassis kadusid mul kõik kolmed ära. Praegu ei jõudnud lühikese ajaga vist enam matemaatika käsiraamatut läbi lugeda. Mõtlesin, et kui ma lõpueksamil läbi kukun, siis hakkan järeleksamiks nüüd ka väga korralikult õppima. Päevikus oli kirjas, et teisipäev toimub klassiekskursioon ja see on ühtlasi viimane koolipäev. Mind üllatas, et juba teisipäev.

Neljapäev, mai 14, 2015

Soome ajalugu

Henrik Meinander. "Soome ajalugu. Suundumused, põhijooned ja pöördepunktid". Sari "Aken ilma". Tõlkinud Sirje Olesk. Tartu, Ilmamaa 2012. Soome keeles 2010, rootsi keeles 2006. 280 lehekülge.

Raamatu tagakaanel on öeldud, et see on esimene terviklik Soome ajalugu eesti keeles. Tegelikult ilmus juba varem Matti Klinge "Soome lühiajalugu", kust sain samuti tervikliku ülevaate. Meinanderi raamat on paksem, aga selles ei ole erinevalt Klinge omast pilte. Sisuline erinevus on, et Klinge tahtis justkui kõiki rahvaid omavahel lepitada või vastuolud maha vaikida, aga Meinander toob välja rohkem soomlaste vastuolusid venelaste ja rootslastega ning ka soomlaste omavahelisi vastuolusid.

Meinander ütleb, et tema raamatu rõhk on 20. sajandil. Paljud ajaloolased vältivat uuemat ajalugu, et mitte teha kiirustavaid järeldusi, aga Meinanderi arvates tuleb selle teemaga võimalikult vara tegelema hakata. Sama moodi arvas eestlane Hendrik Sepp, et suuline ajalugu tuleb kirjutada üles enne kui hilja.

Teine võrdlus Hendrik Sepaga, mis Meinanderi lugedes meelde tuli, puudutas rootsi ajalookirjutust. Vanasõna ütleb, et ajaloo kirjutavad võitjad, aga Sepp tõi välja, et tema ajaks olid rootslased enda kaotatud Põhjasõjast kirjutanud tunduvalt rohkem kui võitjad venelased. Aga Meinanderi lugedes selgub, et vanasõnal on ka siin osaliselt õigus, sest rootslased olevat oma suurriigi aja sõdadest ja kuningatest kirjutanud üldse väga palju, kõige rohkem mitte Põhjasõjast, vaid Kolmekümneaastasest sõjast, mille nad koos Prantsusmaaga võitsid.

Eesti ajaloost on teada, et kõige rohkem nõiaprotsesse toimus siin Rootsi ajal. Soome ajaloos algas Rootsi aeg varem, aga Meinander kirjutab sama aja kohta, mil Eestis oli Rootsi aeg, et siis hakati ka Soomes rohkem asju kohtusse andma. Nõiaprotsessid olid neist kohtuasjadest ainult üks osa, protsesse toimus ka tapjate, seksuaalkurjategijate ja solvajate üle, millised küsimused lahendati varem suguvõsadevaheliste kokkulepetega.

Ma olen arvanud, et Eesti ala kohta oleks parem öelda Rootsi ülemereprovintsid, mitte Läänemere-provintsid, sest ka teised valdused asusid Läänemere ääres. Aga Meinanderi järgi ei jagunenudki muud valdused provintsideks, vaid provintsid olid just siin, Soome oli erinevalt Eestist ja Põhja-Lätist riigi osa.

Klinge raamatust lugesin välja, et Venemaa vallutas Soome kolm korda – Põhjasõjas, Kübarate sõjas ja Napoleoni sõdade ajal, andes kahel esimesel korral maa Rootsile tagasi. Meinander ütleb aga, et tagasi anti ainult Lääne-Soome, pidades ka Karjalat Soomeks. Venemaa võttis tükke Soomest endale kõigis kolmes sõjas, 1780. aastatel toimus lisaks üks Rootsi algatatud sõda piiride muutmiseta. Klinge kirjutas Soome suurvürstiriigist kui riigist, aga Meinanderi arvates Soome liideti Venemaaga ja keisri kõne tõlgendamine riigilepinguna on põhjendamatu.

Klinge kirjutas, et Soomes elanud soomlaste ja rootslaste vahel ei olnud barjääre, milles ma raamatust kirjutades kahtlesin. Meinander kinnitab, et kahtlus oli põhjendatud. Rootsi keelt ei jäetud Soomes riigikeeleks ilma vaidlusteta, oli ka ükskeelsuse pooldajaid. Klinge ei toonud vist üldse välja, et Ahvenamaa tahtis Soome iseseisvumise järel ühineda Rootsiga ja Rootsi oli valmis teda ka algul vastu võtma, kuni otsustati, et see jääb Soome koosseisu, aga demilitariseeritud tsoonina. Äge rootsimeelsus hakanud vähenema kahe riigikeele kehtestamisel.

Võib vaielda, kuidas nimetada Soome iseseisvumise ajal toimunud sõda. Osad nimetavad seda kodusõjaks, aga punaseid toetas Venemaa ja valgeid Saksamaa. Klinge tõi lepitavalt välja, et juba varsti pärast seda sõda moodustasid alla jäänud punased valitsuse, aga Meinanderi järgi polnud leppimist ka hiljem, ükski kodanlik partei ei olnud nõus sotsiaaldemokraatidega koostööd tegema ja nad olid sunnitud moodustama valitsuse üksi.

Talvesõja põhjusi seletab Meinander sellega, et Nõukogude Liit kartis Saksamaa rünnakut läbi Soome. Suvorov on kirjutanud, et Stalin valmistus ise Saksamaad ründama. Seda pole minu teada keegi ümber lükanud, aga paljud autorid lihtsalt ignoreerivad vastavat teooriat.

Soome riigijuhtide pärast Jätkusõda kohtu alla andmist seletab Meinander lisaks välisriikide survele ka Soome enda vasakäärmuslaste valimiseduga. Kommunistid olid Soomes populaarsed 1970. aastateni ja on osalenud ka valitsuses. Viimastel aastatel probleeme tekitanud Soome professor, keda Eestisse sisse ei lubatud, toetub seega pikale traditsioonile.

Nõukogude Liidu lagunemise ajal hakkasid eestlased käima Soomes ja imetlesid sealset rikkust, aga Soome jäi tegelikult samal ajal vaesemaks ja seal algas majanduskriis, millest tuldi küll välja. Meinanderi järgi ei peetud Austrias ja Rootsis Euroopa Liitu astumist suureks pöördeks, aga Soomes tekitanud see Ida mõju alt vabanemise tõttu suuremat vaimustust. Sellega on veidi vastuolus, kui autor toob ise välja, et kõik soomlased pole Euroopa Liidust vaimustuses olnud.

Ruudud ebaselged

Helistasin Helinale ja pärast kõne lõpetamist kirjutasin räägitu telefoni sisse üles. Õhtul kustutasin selle uuesti ära, et keegi lugeda ei saaks. Vend tuli mult telefoni kohta midagi küsima. Ütlesin, et ma just helistasin.

*
Ütlesin, et Ilvesest ma olen males tugevam. Tegelikult võibolla võib talle kaotada ka, sest ta teab midagi malest, ta on sellest rääkinud. Peep vastas, et tema on Ilvest võitnud. Nüüd ei olevat Peebul vist enam reitingut, vaid pooled punktid.

*
Mängisime malet. Mõtlesin, et kui arendan veel ratsu ja vankri, siis on areng lõpetatud. Ratsut ma ei pane c6, muidu vankrit c8 pannes jääb ratsu ette. Ratsu saaks panna a6, aga see on liiga äärel, siis käin ta d7. Praegu käisin siiski Rf5. Vastane lükkas etturi edasi, nii et tema oda c1 andis minu kuningale h8 tuld ning ratsu f5 jäi ette ja pidi kaotsi minema. Mõtlesin pikalt, kas ei saa ratsut siiski päästa. Ütlesin, et leidsin lahenduse, et käin Rf5-g7, siis on kuningas ja ratsu mõlemad kaitstud. Aga hakkasin siiski kahtlema, kas saab seda teha. G7 pidi olema ettur, sest ma polnud sellega veel mängu jooksul käinud, ma olin käinud f-etturiga. Ütlesin vastasele, et ta ei saanud ju etturit f5 käia, kui seal on minu ratsu. Tõnis oli tõstnud vahepeal viguri g3, sest arvas, et g4 on oda koht, mis sellest, et vastase ratsu ei ole veel f3. Ütlesin vastasele, et nuppude asukohast on sellepärast raske aru saada, et me mängime ruutudeta laual. Ütlesin, et ma ei usu, et ta on Ilvesega mänginud. Vastane vastas, et Ilvesega mängis ta ühel Tallinna tänaval.

Kolmapäev, mai 13, 2015

Kodulehekülje saatus

Matemaatikaõpetaja andis tagasi kontrolltööd. See oli paljudel halvasti läinud. Mina olin saanud kahe. Vaatasin, et olen segi ajanud liitmise ja korrutamise ning arvutanud valesti, nagu oleks ruutjuur viiest üks. Üks poiss kutsuti tahvli juurde ühte ülesannetest uuesti lahendama. Ta kirjutas tahvlile jama. Õpetaja ütles, et ma ei tee midagi. Vaidlesin vastu, et ma mõtlen. Targem klassivend ütles rumalama kaitseks, et rumalam kirjutab põhimõttel, et ükski lause ei jääks lõpetamata.

*
Ütlesin, et keegi teeb minu koduleheküljele kogu aeg muudatusi. Kui parandan asjad tagasi, tulevad uued muudatused. Vend soovitas, et ma teeks siis endale tasulise kodulehekülje, see on ohutum. Vaidlesin vastu, et kui ma teeksin tasulise kodulehekülje, siis minu surma järel keegi selle säilitamise eest ei maksa. Ainus võimalus on anda kodulehekülg raamatuna välja, nagu mulle on ka soovitatud. Vend otsis võrgust välja lepingu, millega olin andnud loa oma kodulehekülge modereerida.

Teisipäev, mai 12, 2015

Võit kvaliteedikaotuse järel

V-O-R-R-O-K-V-L
1. d4 g6 2. c3 d5 3. Od2 Ob5 4. a4 Od7 5. e4 de 6. Oe4 Rd6 7. Of3 a6 8. Rd3 0-0 9. h4 Oa7 10. Re3 c5 11. dc Rf5 12. 0-0 Vc8 13. Vfe1 Oc5 14. Rc5 Vc5 15. Rf5 Of5 16. Ve7 b5 17. ab Vb5 18. Oh6 Vb2 19. Of8 Kf8 20. Vae1 Re6 21. Va7 Lc3 22. Kh2 Vf2 23. Va6 Lc4+ 24. Va8+ Kg7 25. Kg1 Ld4 26. Vd1 Vd2+ 27. Kh2 Lh4+ 28. Kg1 Lf2+ 29. Kh2 Rg5 30. Oc6 Lh4+ 31. Kg1 Vd1++ Mängu kestus 26 minutit.

Esmaspäev, mai 11, 2015

Ristirahva Pühapäevaleht 1899-1900

"Ristirahva Pühapäevaleht" 14. november 1899 – 13. veebruar 1900.

"Ristirahva Pühapäevalehte" on ajalookirjanduses peetud tagurlikuks leheks. Ea Jansen võrdles selle varasemaid aastakäike Jakobsoni "Sakalaga" ja seletas küsimust, miks "Ristirahva Pühapäevalehte" siiski loeti selle odava hinnaga. Minu jaoks oli ajaleht huvitav selle poolest, et ta on kristliku sisuga varem uuritud ilmalikest lehtedest erinev, olles neile kontrastiks.

Keskaega, mil võim oli kiriku käes, on peetud pimedaks ajaks. 18. sajandit, mil tekkis ateism, on nimetatud valgustusajaks. Eesti ärkamisaega seostaks ma rohkem romantismi kui valgustusega, aga nimetus ärkamisaeg ja tolleaegse juhtiva naisluuletaja varjunimi Koidula viitavad valgusele. "Ristirahva Pühapäevaleht" kasutab valguse mõistet kolmandat moodi, pidades ka ristiusu levitamist valguse levitamiseks.

Lääne-Euroopa 19. sajandi esimese poole romantismiajal suurenes lugupidamine unenägude vastu. Praegu loetud ajalehenumbrid ilmusid juba realismiajal. Mul on piiblilugudest meeles, kuidas inimestele ilmusid unes inglid ja nad said kasulikke ilmutusi, aga realismiaegne kirikuleht on Piiblist välja otsinud kohad, kus unenägudest räägitakse halvustava võrdlusena.

"Ristirahva Pühapäevalehes" on ülekaalus pikemad artiklid, jutud ja jutlused, alles lõpupoole tulevad lühiuudised kodumaalt ja välisuudised. Välisuudiste hulgas on vaadeldud ajal ülekaalus teated Buuri sõja kohta. Kui "Olevik" tundus eelistavat buure põhjusel, et nad olid väike rahvas ja seega eestlaste saatusekaaslased, siis "Ristirahva Pühapäevaleht" on buuride poolt põhjusel, et nad olid usklikumad kui inglased. Sel perioodil läks buuridel sõjas üsna hästi ja "Ristirahva Pühapäevaleht" arvas, et selle taga on Jumala käsi. "Olevik" ennustas juba varem, et kuna Inglismaa on suurem, siis ta tõenäoliselt võidab.

Buurid olid kalvinistid, aga "Ristirahva Pühapäevaleht" oli luterlik. Kuigi ta ei kritiseerinud kalvinistide usku, avaldas ta kahtlust, kas Eestis maksab levitada baptistlikku kirjavara. Õigeusku ajaleht kritiseerida ei tohtinud. Aga kui kirjutati Martin Lipu kirikuloo raamatust, siis kutsus ajaleht üles säilitama olemasolevat, mille tagamõte oli võibolla luterluse eelistamine õigeusule. Lipu raamatuga samal aastal ilmunud Grenzsteini "Herrenkirche oder Volkskirche?" ei kutsunud olemasolevat säilitama, vaid arvas, et rahvakirik tuleb alles luua.

Nagu Juhan Luiga aegne 1910. a. "Päevaleht", nii ka vaadeldud aastate "Ristirahva Pühapäevaleht" kirjutas palju haigustest. Luiga kirjutas neist tänu oma arstiharidusele ja pööras tähelepanu haiguste ennetamisele, "Ristirahva Pühapäevalehele" oli see teema tähtis aga kristliku halastuse ilmutamise seisukohalt. Rohkem kirjutas ta neist haigustest, mis nõudsid suuremat teiste inimeste hoolitsust – kurtidest, pidalitõbistest, langetõbistest, suguhaiguste all kannatavatest prostituutidest ja näljahäda ohvritest. "Postimees" ja "Olevik" võitlesid alkoholismiga, "Ristirahva Pühapäevalehest" ma seda teemat ei leidnud. Aga võideldi kuritegevusega, avaldades ilukirjanduslikke jutte selle kohta, kuidas kurjategijaid must südametunnistus vaevab.

"Postimees" oli nende leht, kes ei pidanud õigeks kodumaalt lahkumist, "Olevik" avaldas kaastöid inimestelt, kes olid Vene keisririigist välja rännanud ja "Ristirahva Pühapäevalehes" oli palju kirju Eestist Venemaale rännanutelt. Aga väljarändamist otseselt ei propageeritud, vaid kutsuti inimesi üles mitte maalt linna kolima ja mitte sageli töökohta vahetama.

Varem uuritud lehtedest sarnaneb "Ristirahva Pühapäevaleht" vast kõige rohkem ülikooli esimesel kursusel loetud Jannseni omadele, kellel oli rubriik misjonitöö kohta. Jakobsoni "Sakalast" erineb "Ristirahva Pühapäevaleht" selle poolest, et kui Jakobson võitles mõisnikega, siis "Ristirahva Pühapäevaleht" kutsus kõiki inimesi üles patte kahetsema ja kinnitas, et rahva kannatused ei ole nii suured kui inimesed arvavad. Patukahetsuse möödapääsmatusest kirjutas ka Tõnisson "Postimehes". "Postimehe" ja "Ristirahva Pühapäevalehe" vahel oli erimeelsus kiriku demokratiseerimise osas. "Postimees" kirjutas, et on vastu võetud seda nõudev uus seadus, aga "Ristitrahva Pühapäevaleht" ei uskunud. Aadu Must andis hiljuti "Tunas" viite, kus Vene keisririigi seaduste kogu võrgus üleval ripub, sealt saaks teoreetiliselt kontrollida, aga see võtaks aega. "Postimehega" oli "Ristirahva Pühapäevaleht" nõus eesti keele tähtsustamise osas. "Ristirahva Pühapäevalehe" võitlus mammonismiga sarnaneb rohkem Tõnissoni tsiteeritud piiblikohaga, et inimene ei ela ainult leivast kui Grenzsteini välja mõeldud loosungiga "rahva toit – rahva koit". Aga "Ristirahva Pühapäevaleht" kirjutab kiitvalt Grenzsteini kirjastatud raamatutest, kuigi ma ei leidnud arvamust teose "Herrenkirche oder Volkskirche?" kohta.

Kas "Ristirahva Pühapäevaleht" oli tagurlik või mitte, sellele küsimusele aitavad ehk vastata tema erinevate aegade võrdlused. Ühes artiklis kahetsetakse taga minevikku, kus oli vähem kuritegevust, aga tagasivaates 19. sajandile leitakse, et see sajand tõi palju head, nagu pärisorjuse kaotamine ja sõjaväereform. Ristiusule olevat juurde tulnud nii vaenlasi kui ka sõpru. Sõprade arvu kasvule räägib vastu ühes lühiuudises toodud statistika, et Tartu ülikoolis usuteadust õppijate osakaal oli vähenenud.

Laudkiige ülesanne

Pidin raamatuesitlusel lugema ette tõlgitud luuletuse. Mõtlesin, et loen ette ka esimese salmi sama autori eeskujul kirjutatud luuletusest, sest sellel on parem rütm. Aga enda kirjutatud luuletust ma ei loe üleni, sest see on enda, mitte selle autori oma. Kuna mul ei olnud tervikuna lugeda kavatsetav luuletus igal hetkel peas ja selles oli palju faktiandmeid, otsustasin, et loen selle paberi pealt maha. Esitlusel istus minust üks pink eespool Joanna.

*
Mulle anti uus ülesanne. Küsisin, kas selles tuleb välja arvutada, kui kõvasti tuleb laudkiigele hüpata, et selle teine ots lööks endale vastu pead. Vastati jah. Ütlesin, et ma tean, mis on kiige elastsus, aga ei tea inimese elastsust. Kirjutasin kõik teadaoleva füüsika sümbolitega välja. Inimese tiheduseks tuli võtta vist vee tihedus. Lahendamist alustasin tänaval ja jätkasin matemaatikatunnis. Õpetaja vaatas minu vihikusse ja ütles, et kirjasolev on õige. Lahenduse algus võis küll olla õige, aga mul ei tulnud enam mõtteid, kuidas jätkata.

*
Lamasin auto põrandal. Ma ei teadnud, kas avarii korral lendan edasi jalad ees või kerkib pea maapinnast kõrgemale. Autojuht ütles, et ta ei kõlba millekski.

*
Sõitsin koos emaga Tallinna. Ema ütles, et kaasas on nii vähe raha, et peame olema söömata. Tagasisõit pidi toimuma järgmisel päeval. Söögiraha oleks võinud laenata sugulastelt. Küsisin, et sugulased Tartus käies laenasid meilt raha, kas nad on selle tagasi maksnud. Ema ka ei mäletanud. Kui oleks olnud kindel, et sugulased on meile veel võlgu, oleks nad võinud anda võlguoleva raha meile söögirahaks tagasi.

Pühapäev, mai 10, 2015

Pealtvaadatud mäng

Isa rääkis, et vanasti oskas ta palju käsitöid, aga kui ta nende kohta ühe luuletuse kirjutas, läksid need meelest. Mõtlesin, et sellest on isa vist kirjutanud luuletuses "puhus, kuid õhk ei käind läbi, / sest pasuna sees oli käbi." Isa ütles, et homme teeme käsitöö päeva.

*
Vaatasin pealt, kuidas Klaus mängis pika male turniiril Pärnitsaga. Klaus alustas käiguga e4 ja Pärnits vastas f5. Mõtlesin, et mina lööks nüüd ef, et liin avada. Klaus käiski nii. Ta tegi üldse neid käike, mida mina oleks ka teinud, näiteks pani Og2 pikale diagonaalile. Kui ta veel Pärnitsa vangerduse ka ära rikkus, siis tundus, et varsti Klaus võidab. Ta hakkas panema matti. Aga Klausil oli endal ka kuningas vangerdamata ja Pärnits alustas samuti matirünnakut. Klaus pani oma kuningale õunad ette. Mäng läks edasi. Mõlemal oli mõtlemisaega järel veel alla poole tunni, mistõttu tuli kiiresti käia. Pärnitsal oli kaks lippu ja Klausil üks, aga Klaus mängis endiselt võidu peale. Ta andis vastase kuningale tulesid. Lõpuks Pärnits võitis. Ütlesin ühele Tallinna poisile, et Klausil on neli punkti viiest, minul vist ainult kolm punkti, ma enam hästi oma tulemusi ei mäleta. Klausil olid seejuures tugevamad vastased kui minul - ta mängis juba esimeses voorus Peeboga ja nüüd Pärnitsaga, kes on vanad mängijad. Tallinna poiss vastas, et vanad mängijad on nõrgemad. Küsisin, kas selles mõttes, et vanemaks jäädes jääb mängija nõrgemaks. Tallinna poiss vastas jah. Ütlesin, et aga Peebo ja Pärnits on Tartu tipp. Pärnits mängis täpselt enda stiilis, et algul tegi naljakäike ja lõpuks võitis. Hakkasime vaatama ühte videot Järvamaa kohta. Ütlesin, et neid Mäo kaste ma olen vist näinud. Videos näidati ühe majandusasutuse ruume. Kui kaamerat pöörati, siis asjade piirjooned justkui lainetasid, sest lähemalt näidatud asjad olid suuremad kui kaugemalt näidatud.

Laupäev, mai 09, 2015

Küsimuste kasutamine

Mängisin taskumalenuppudega. Keerasin malelaua kummuli. Isa ütles, et ma nuppe ära ei kaotaks. Paar nuppu kukkus siiski põrandale. Hakkasin neid otsima. Kõiki ei leidnud, aga hakkasin leidma teise komplekti nuppe. Need pidid olema Pille vanad taskumalenupud. Ütlesin, et Pille nuppude komplekt taastub. Paistis, et neid ei olnud keegi kunagi ära visanud, vaid need olid aastaid põrandal olnud. Kui sai ühe komplekti etturi teise komplekti omaga asendada, siis sai mängida.

*
Vaatasin oma vanade asjade sahtlisse. Sealt oli üks pakk vanu söödavaid asju hiljuti ära visatud, aga pakk vanu komme oli veel alles. Need nägid isuäratavad välja, aga võisid pikast seismisest mürgiseks muutunud olla. Tuli meelde tuletada, kas me neid juba hiljuti ei söönud. Kui me oleksime söönud ja polnud midagi juhtunud, siis poleks täna süies ka juhtunud. Vaatasin vanu ajalehti. Olin ükskord koostanud rea küsimusi, ajakirjanik oli need esitanud enne valimisi ühele poliitikule. Nüüd nägin, et teisel korral oli sama ajakirjanik esitanud samad küsimused teise partei poliitikule. Üks küsimus oli, et kas eestlased ei peaks omavahel rohkem koostööd tegema. Poliitik vastas, et kui Simo selle rumala küsimuse välja mõtles, oli neile asi juba ammu selge. Mõtlesin, et alati kui minust juttu on, nimetatakse mind rumalaks, müüdi vastu ei saa. Ajakirjanik oli mõelnud nähtavasti esitada need küsimused kõigi parteide esindajatele, aga kui mind rumalaks nimetati, siis võibolla järgmistele jättis esitamata. Seekordses intervjuu esines minu nimi peale selle lõpupoole tuleva vastuse veel alguses kolme riigi nimede lühenditest koosnevas moodustises.

Reede, mai 08, 2015

Näitajate muutumine

Mõtlesin, et kui ma näen unenägusid ärkamishetkeni ja magan pool elust, siis ma näen unenägusid üle poole elust. Piretile meeldis kive pooleks lüia, et näha, mis seal sees on. Seejuures loeti ühte luulerida.

*
Bussipeatuses oli korraga ees kaks bussi. Jooksin ja hüppasin tagumise bussi peale, nii et trepiastmed jäid vahele. Seejuures ma ei vaadanud, kas see on sobivam buss. Tuli ka alles vaadata, kas mul on olemas pilet. Kui ei olnud, tuli see osta. Aga ma ei tahtnud osta bussijuhilt, vaid oleksin ostnud mõnelt sõitjalt. Buss sõitis justkui endisesse peatusesse tagasi ja lasi ühe sõitja välja. Üks inimene kõndis keset teed. Olin koos emaga ühes väikses majas. Ema rääkis, et ta kardab, et läheb nii, nagu oraakel ühes telesaates ennustas, et ükskord lõppeb Eestis meeleavaldus hullusega. Ema ütles, et minu tervisenäitajad on viimasel aastal halvemaks läinud. Vaidlesin vastu, et kui muutuvad nii pulss kui ka vererõhk, siis üks neist ei halvene. Ema ütles, et tal on väga palju tööd. Ta koristas põrandamati alt tolmu. Ütlesin, et ta otsib mustust liiga palju. Olin maleklubis. Peebo oli ka öelnud, et mul on viimasel aastal tervis halvemaks läinud, sest olen turniiridel vähem punkte saanud. Kui juba kaks inimest sellise tähelepaneku tegi, siis see võis õige ka olla. Lahkusin ühest Laia tänava majast ja kõndisin kodu poole. Klassivennad rääkisid selja taga, et võtaks minul ka nätsu suust välja. Siis ma oleks püüdnud seda autoteele sülitada. Ma olin nätsu juba kaua närida saanud, näritud näts poleks klassivendadele eriti midagi pakkunud.

Neljapäev, mai 07, 2015

Kolme tüüpi raamatud

Ükskord lugesin ingliskeelset romaani, mis jäi küll pooleli, kus juudid rändasid parajasti ajaloolisele kodumaale tagasi, aga neil ei olnud seal veel oma riiki. Peategelased olid araablased, aga nad olid saamatud ja kurjad, juudid seevastu olid imeinimesed, kes olid head ja said kõigi asjadega hakkama. Võibolla on see raamat hiljem eesti keelde ka tõlgitud. Nüüd lugesin tänavu "Loomingu Raamatukogus" ilmunud Kalle Kasemaa tõlgitud Solem Aši raamatut "Oru laul", mille tegevus toimub umbes samal ajal ja samal maal. Selle peategelased on juudid, aga nad ei ole imeinimesed, vaid teos on realistlikum, juudid kannatavad haiguste all ja võitlevad muude suurte raskustega. Aga mõlemale raamatule on ühine, et juutidest tegelased on töökad ja ei anna alla. On ka kolmas raamatutüüp, milliseid ma pole küll selle maa ja aja kohta lugenud, aga kus tegelased ei tulegi raskustega toime, elu on neile ületamatult vaevaline.

Kolmapäev, mai 06, 2015

Tuttav eesnimi

Üliõpilaselt küsiti eksamil, millise raamatu on kirjutanud üks kuulus vene autor. Üliõpilane pakkus loogika põhjal, et selle raamatu, mis on laua peal. See oli vale vastus. Gorbatšovil oli koer, kelle nimi sarnanes küsitud autori nimega. Koer visati vigaseks ja pidi varsti surema. Kaevasin rannas liiva seest asju välja. Leidsin sealt raamatu, mille keegi kunagi oli maha matnud. Maaja ütles, et ta ei jõua kõiki leide arvele võtta. Ütlesin, et seega olen ma nüüd ühe arheoloogilise avastuse teinud.

*
Infopartisan teatas, et nüüdsest ilmuvad tema blogis ainult Hiina-teemalised sissekanded. See oli võibolla isegi mõnes mõttes kasulik, sest Hiina oli maailma suurim riik ja tema tähtsus oli kasvamas. Blogi Hiina-teemaliseks muutumise põhjus oli, et maailma ainsad blogijad, kes said blogi kirjutamise eest raha, olid hiinlased. Räägiti, et blogi kaks esimest teemat olid head, kaheldi, kas ka kolmas. Mõtlesin, et kui blogis on kõik sissekanded samal teemal, siis seda võidakse võrrelda liiga pika doktoritööga.

*
Olin ülikoolis. Juhendaja rääkis minu kohta ühele inimesele, et ma ei kuula juhendaja juttu, vaid loen tema mõtteid. Mõtlesin, et see on üsna õige tähelepanek, sest tööd kirjutades püian arvestada sellega, mida juhendaja võiks sellest arvata. Istusin toolireas ühe tüdruku kõrval. Paberile oli kirjutatud mingi naisenimi, minu kõrval istuv tüdruk küsis, kas nime omanik käis minu kursusel. Vaatasin, et eesnimi on Ursula, sellise eesnimega kursusekaaslane oli vist tõesti olemas. Perekonnanimi oli võõras, aga see võis vahepeal muutunud olla. Aga kui naise elulugu vaatasin, siis aastaarvudest oli näha, et ta oli siiski minust palju vanem. Mul jalg tõmbles ja kui juhendaja mööda kõndis, sai ta pihta. Nüüd ta võis arvata, et ma lõin teda jalaga.

Kööginõud



Teisipäev, mai 05, 2015

Kahe allika võrdlemine

Lugesin venekeelset artiklit, kus oli viidatud venekeelsele raamatule. Läksin kirjandusmuuseumi ja tellisin selle raamatu välja. Ma olin üliõpilane, aga kasutasin erinevalt teistest üliõpilastest endiselt õpilaspäevikut. Keerasin selle lehti. Ma polnud seda eriti hoolikalt täitnud, aga mõned asjad siiski kirja pannud. Õppimist oli võibolla parem kirjutada juba vastava aine vihikusse, sest õpilaspäevikusse vaatamine võis meelest minna. Semestri algul oli õpilaspäevik vajalik, sest loenguplaan ei olnud veel meeles. Vahepeal olin loenguplaani joonistanud lahtistele ruudulise paberi lehtedele. Vaatasin võrdlevalt ajaleheartiklit ja raamatut, kas tegemist on mõlemas ühe ja sama artikliga. Kõigepealt võrdlesin esimest joonealust märkust. Need olid mõlemas allikas sisult sarnased, aga siiski natuke erinevas sõnastuses. Üks muuseumi töötaja oli parajasti astumas uksest koridori. Näitasin talle "Spordilehe" numbrit, millest oli üks artikkel välja lõigatud. Ütlesin, et võtsin selle kodust kaasa, mitte ei lõiganud muuseumi eksemplaril. Töötaja ütles, et ma arvan, et muidu vanaema ei luba. Ma ei saanud aru, kas ta nimetas vanaemaks ennast või raamatu toojat, sest ise oli ta üsna noor. Seletasin, et keegi kunagi lõikas muuseumi ajalehtedest ka artikleid välja, oleks võidud arvata, et ma teen sama moodi. Läksin lugemissaali. Jätsin jopi selga, sest jopp oli selle "Spordilehe" numbriga seotud. Kirjandusmuuseumi külastatavus oli vähenenud, seetõttu oli lugemissaalis laudu vähendatud, aga nüüd ma ei näinud esialgu ühtegi vaba kohta, kuhu istuda. Siis nägin, et lugemissaali tagaotsas olevas ruumis on palju väikseid pinke. Aga need olid õpilastele, kes muuseumis ekskursioonidel käisid, minu jaoks olid need pingid kitsad. Põhisaalis oli ainult kaks rida laudu, mõne laua taga istus keegi, teistel olid kellegi asjad, kes võisid tagasi tulla. Esimeses reas istus kaks meest, üks ütles: "Istu edasi!" ja mõlemad nihkusid üks koht akna poole. Ma ei saanud aru, kas soovitus edasi istuda oli antud teisele mehele või mulle, et ma neist mööda läheks, aga ma igal juhul läksin mööda aknaalusele kohale. Nüüd ma istusin ühe naise lähedale, kes istus nullreas.

Pesitsemine ebaselge

Tuvid ei ehitanud küll meie rõdudele pesi, aga hakkasid ikkagi sõnnikuga määrima. Isa seletas seda pesukuivatusmasinate kasutamisega, et kuni pesu kuivatati rõdul, seal kogu aeg midagi lehvis ja peletas linnud eemale. Ema kuivatas talvel küll pesukuivatusmasinaga, aga suvel tahtis pesu rõdule riputada ja pani sinna lindude peletamiseks fooliumi. Ajal, kui mina nägin, et tuvid ajasid alles üksteist taga ja kandsid oksi justkui pesa ehitamiseks, oli vend kindel, et tänavuaastased tuvid on juba pesast väljas, ta oli noori tuvisid tänaval näinud ja oskas vahet teha, milline on noor ja milline vana. Mõni lind võivat aasta jooksul mitu pesatäit poegi ka üles kasvatada.

Esmaspäev, mai 04, 2015

Üks tuttavatest kirjastustest

Räägiti, et kaitsepolitsei maja on sama, mis oli varem Tallinna KGB maja. Savisaar olevat seal ükskord pressikonverentsi andnud ja teinud seda vene keeles. Varem olin pidanud usutavaks vastupidist, aga kui ma sellist juttu kuulsin, siis tundus mulle see ka usutav. Olin Rauna kirjastuse ruumides. Need olid suuremad kui oleks võinud arvata. Ütlesin, et ma võrgust ühte raamatut ei leidnud. Raun vastas, et paberil on see olemas, ulatades pabereksemplari. Ta palus, et ma seda raamatut arvustaks. Vastasin, et mulle öeldi, et ma ei tohi tuttavate kirjastuste raamatuid arvustada. Rauna kirjastusele kuulus meie trepikojas kaks korterit. Ma olin kuulnud, et lisaks olid nad saanud endale ühtede minu sugulaste korteri. Raun küsis, kuidas minnakse minu vanaisa hauale. Vastasin, et ma pean seda iga kord ise ka otsima, aga umbes oskasin teed juhatada. Olime surnuaial. Ütlesin, et minu õpetus kehtib siis, kui siseneda peaväravast, praegu tulime teisest väravast.

Edukas sünnipäevaturniir

Täna tähistati päevakeskuses minu, Seljodkini ja kabemängija Läti sünnipäevi. Maleturniiri tulemused olid:

1. Trohhalev 10,5 p.
2. A. Pedmanson 8
3. Runnel 7,5

12 osavõtjat, 12 minutit, 11 vooru

24. aprillil toimus samuti turniir:

1. Trohhalev 5,5
2. Kure 5
3. Ojaste 4,5

14 osavõtjat, 15 minutit, 7 vooru

Pühapäev, mai 03, 2015

Vana kujundus tagasi

Läksin mänguväljakule, sealt kõndisin järgmisele. Üks poiss kõditas teist, nii et see naeris nutuhäälega. Mõtlesin, kas peaks kõditamist keelama. Poisid kõndisid kõditamist jätkates eemale. Läksin veel kolmandale mänguväljakule. Toas rääkisin vennapoegadele, et üks poiss kõditas teist ja sellele ei meeldinud. Vennapojad vastasid, et neile meeldib, kui neid kõditatakse. Ütlesin, et kui seda korraks teha, aga ükskord üks poiss kõditas teist nii kaua, et see suri.

*
Vana kujundusega blogikataloog oli taastatud, sest osadele meeldis vana kujundus rohkem. Ainult vana kujundusega variant oli nüüd teisel aadressil. Oli ka vahepealse aja kujundustega variante. Kui ma lisasin oma blogile uue sissekande ja tahtsin avada blogi, avanes selle asemel millegipärast kogu aeg kataloog. See juhtus sellepärast, et siin oli selle kataloogi laud. Laual oli lisaks blogisissekannete põhjal avaldatud raamatuid. Isa ütles, et Tõnu on kõige tugevam poiss. Isa ei võtnud lätlasi ja leedulasi arvesse. Viskasin trepikojas korvpallipalli trepivahesse. Kartsin, et nüüd see võis kellelegi pähe kukkuda ja ta surnuks lüia. Aga nägin, et pall veeres siiski mööda astmeid, üks aste korraga. Tema kiirus allapoole jõudes võibolla ei suurenenud, sest astmete vastu hõõrdumine pidurdas.

Laupäev, mai 02, 2015

Raamatute soovitamine

Õpilased seisid õppehoone koridoris. Krister ajas ühe teise poisiga juttu. Pugesin nende vahelt läbi. Sisenesin auditooriumisse ja tahtsin istuda oma kohale. Ruumi sisenes õppejõud ja muutis kõndides suunda, mistõttu ka mina pidin suunda muutma, et mitte kokku põrgata. Õppejõud ütles, et ta on järele vaadanud, et raamatukogust on välja laenatud vähem raamatuid kui tema on soovitanud. Vastasin, et kui mina olin üliõpilane, siis ma ei võtnud sellepärast raamatukogust raamatuid, et mul olid need kodus olemas. Õppejõud andis tagasi minu kirjaliku töö. Ta oli pannud käekirja eest halva hinde, aga sisu eest viie. Ta ütles, et ma pean lugema ühte raamatut, kus on erinevad käekirja näidised, minu käekiri polevat arusaadav. Ma kirjutavat tähti valesti. Vastasin, et ise ma saan enda käekirjast aru, ma ei saa aru teiste omadest, mõne omast küll saan.

Reede, mai 01, 2015

Lahenduskäik

Koolis arvas matemaatikaõpetaja, et mul on väga eriline matemaatika ja füüsikaõpetaja, et väga huvitav matemaatika. Tänasel sünnipäevapeol lahendasime üle tüki aja kahte matemaatikaülesannet ja minu lahenduskäik oli endiselt kõige keerulisem. Toon selle ära.

Ülesandes öeldi, et on antud 100 kg marju, sellest 99 protsenti on vesi, pärast kuivatamist on vett 98 protsenti. Küsiti, mis on marjade mass pärast kuivatamist. Minu lahenduskäik pärast mõningat katsetamist oli järgmine:

0,99a + 0,01a = 1a
0,98b + 0,01a = 1b
a = 100
0,98b + 1 = 1b
1 = 1b - 0,98b
1 = 0,02b
b = 50

kontroll: 0,98 korda 50 + 1 = 50
49 + 1 = 50

Pärast Tõnu seletas, et ta arvutas peast, et kui kuivaine osakaal suurenes kaks korda, siis pidi marjade mass kaks korda vähenema. Ma poleks selles ilma oma meetodiga kontrollimata kindel olnud.

Austria keisririik

A J P Taylor. "The Habsburg Monarchy 1809–1918. A History of the Austrian Empire and Austria-Hungary". Penguin Books. In Association with Hamish Hamilton. Ilmunud 1948, 1964, 1981 ja 1990. 304 lehekülge.

Austria keisririik asus Eestist küll kaugemal kui Saksamaa, aga mõnes mõttes pakub ta Eesti ajalooga Saksamaast rohkem võrdlusi, sest Austria oli sama moodi paljurahvuseline riik nagu Vene keisririik.

Mõned eesti ajaloolased on väitnud, et vanasti polnud eesti rahvust olemas, eesti või saksa keele rääkimine olevat näidanud seisuslikku kuuluvust. Nii arvab raamatu algul Taylor ka Austria puhul, et sakslased olid need, kes elasid linnades, linna kolinud slaavlased hakanud rääkima saksa keelt. Hiljuti lugesin vanadest Eesti ajalehtedes, kuidas tšehhid keeldusid sõjaväes täitmast nõuet saksa keeles tervitada, eelistades tšehhi keelt. Aga raamat on kronoloogiliselt üles ehitatud, tagapool autor oma mõtet ei korda. Raamatu algul ütleb ta ka, et peeti ennast austerlasteks, nagu Preisimaal preislasteks.

Raamatu autor näib uskuvat, et rahvus on ajaloos tähtsam kui klass, või vähemalt sel perioodil, sest raamatu tegelasteks on rahvused. Mõne rahvuse puhul ta näeb nende sisemisi jaotusi, et sakslased jagunesid konservatiivideks ja liberaalideks või tšehhid noortšehhideks ja vanatšehhideks, teisi ta peab ühtsemateks, vist neid, mille kohta on vähem lugenud.

Raamat meenutab loomapsühholoogiat, kus kanakarjas erinevad kanad võivad olla erinevatele teistele kanadele türanniks. Kana A võib olla türanniks kanale B, see omakorda C-le ja C samal ajal A-le. Riigi kõige tähtsam rahvus oli sakslased, teisel kohal ungarlased, poolakad ja itaallased olid tähtsamad kui russiinid või sloveenid. Sloveenid lootsid sakslaste abile itaallaste vastu. Ühe ja sama rahvuse kohta on kasutatud sõnu russiin, ruteen ja väikevenelane, ning nende maad on nimetatud Ukrainaks. Autor vabandab ennast sellega, et nad polevat ise ka teadnud, mis rahvusesse nad kuuluvad.

Uku Masing kirjutas kiitvalt indiaanlastest ja soomeugrilastest, laitvalt indoeurooplastest. Mind huvitaks, mida ta arvas ungarlastest, kes on soomeugrilased, aga rõhusid slaavlasi. Ungaris oli ametlik keel algul ladina keel, aga juba enne 1848. aasta revolutsiooni vahetati ungari ehk madjari keele vastu.

Mart Laari järgi oli 19. sajandil Saksamaal ja Itaalias Kesk-Euroopa tüüpi, Venemaal ja Austrias Ida-Euroopa tüüpi rahvuslik liikumine, et Kesk-Euroopas taheti väikseid riike suureks rahvusriigiks ühendada ja Ida-Euroopas paljurahvuselistest riikidest eralduda või suuremat autonoomiat. Taylori raamatust on näha, et Austrias esines tegelikult mõlemat tüüpi. 1848. a. revolutsiooni ajal kaalusid Austria sakslased kogu veel killustatud Saksamaaga ühinemist ja saatsid esindajad ülesaksamaalisse Frankfurdi parlamenti. Sinna saatsid oma esindajad ka ungarlased. Ka poolakad ja itaallased ei tahtnud ainult Austriast eralduda, vaid lisaks rahvuskaaslastega ühineda – Itaalia oli killustatud väikesteks riikideks ning Poola jagatud Austria, Preisimaa ja Venemaa vahel.

Vene 1905. aasta revolutsioon suruti küll maha, aga samas saavutasid osalise võidu revolutsioonis osalenud, sest mitmed vabadused suurenesid. Austria 1848. a. revolutsioon aga andis soovitule vastupidise tulemuse, et revolutsiooni ajal tugevnes rahvuslik liikumine, aga pärast revolutsiooni mahasurumist muutus riik mõneks ajaks veel unitaarsemaks.

1850. aastatel ähvardas Austria astuda Krimmi sõtta Venemaa vastu, aga sõda sai enne läbi. Nii ei olnud talle tänulik kumbki sõdiv pool. 1858 vallutasid itaallased Prantsusmaa toetusel Austrialt maid. 1866 toimus Preisi-Austria sõda, mille tulemusel Itaalia sai veel maid, kuid mitte kõiki itaallastega asustatuid. Selle sõja tagajärg oli, et 1867 muudeti Austria keisririik Austria-Ungari keisririigiks. Taylor toob võrdluse Suurbritannia ajaloost, et nüüdsed riigi kaks poolt ei olnud võrdsed Inglismaa ja Šotimaa, vaid Šotimaa ja seda sisaldav Suurbritannia. Nimi oli ametlikult ainult kaksikmonarhia Ungari poolel, teist poolt nimetavad Austriaks ainult ajaloolased. Kuidas sõbraks ja vaenlaseks olek võivad kiiresti vahetuda, seda näitab see, et 1858 Itaalia ühendamist toetanud Napoleon III kaitses järgnevatel aastatel paavsti Itaalia ühendamise lõpuleviimise eest ja Austria-Ungari sõlmis juba 1879 liidu Saksamaaga, mille koosseisu oli ühinenud Preisimaa.

Esimese maailmasõja tulemusel Austria-Ungari lagunes. See on üks näide paljurahvuseliste riikide ebapüsivusest. Lagunenud on ka Vene keisririik ja Nõukogude Liit, Jugoslaavia ja Lääne-Euroopa suurriikide koloniaalimpeeriumid. Rahvuslikult ühtsem Saksamaa ühines nii 19. kui ka 20. sajandil. Saksamaad ja Austriat püüdis uuesti ühendada Hitler, aga sellega ei leppinud võitjariigid. Taylori meelest on Hitler mitte ainult päritolult, vaid olemuselt austerlane, ta hävitanud selle, mis Preisimaal head olnud.

Stefan Zweig raamatus "Eilne maailm" leinas taga Austria ja Euroopa 19. sajandi lõpu stabiilset kuldaega, mille olevat hävitanud maailmasõjad. Taylori meelest kadus stabiilsus Austrias juba 1848 a. revolutsiooniga ja ei olnud hiljem sada aastat tagasi tulnud. Vahel on peetud kuldajaks 1960. aastaid, aga sellele on Eesti poliitvangid vastu vaielnud ning 1968 toimusid rahutused Prahas ja Pariisis.

Ebaõnnestunud kahvel

V-K-R-V-O-O-L-R
1. f4 d5 2. Oh4 Rg6 3. Og3 h5 4. f5 h4 5. fg hg 6. Rg3 f6 7. e4 Og6 8. ed Ld5 9. Od3 Od3 10. Rd3 e6 11. Ve1 Rb6 12. Lf2 Vd7 13. Re4 0-0-0 14. Rc3 Lh5 15. h3 Od6 16. 0-0-0 Lg6 17. Ve6 Og3 18. Le2 Rd5 19. Rd5 Vd5 20. Rb4 Vc5 21. Le4 Lg5 22. Ve7 Od6 23. Ve8 Ve5 24. Vd8+ Kd8 25. Lb7 Vb5 26. Rc6+ Kd7 27. Rb8+ Kd8 28. La7 Lg2 29. Vg1 Oc5 30. Lc5 Vc5 31. Vg2 Kc8 32. Ra6 Vb5 33. Vg7+- (Mängu kestus 37 minutit.)