Austria keisririik

A J P Taylor. "The Habsburg Monarchy 1809–1918. A History of the Austrian Empire and Austria-Hungary". Penguin Books. In Association with Hamish Hamilton. Ilmunud 1948, 1964, 1981 ja 1990. 304 lehekülge.

Austria keisririik asus Eestist küll kaugemal kui Saksamaa, aga mõnes mõttes pakub ta Eesti ajalooga Saksamaast rohkem võrdlusi, sest Austria oli sama moodi paljurahvuseline riik nagu Vene keisririik.

Mõned eesti ajaloolased on väitnud, et vanasti polnud eesti rahvust olemas, eesti või saksa keele rääkimine olevat näidanud seisuslikku kuuluvust. Nii arvab raamatu algul Taylor ka Austria puhul, et sakslased olid need, kes elasid linnades, linna kolinud slaavlased hakanud rääkima saksa keelt. Hiljuti lugesin vanadest Eesti ajalehtedes, kuidas tšehhid keeldusid sõjaväes täitmast nõuet saksa keeles tervitada, eelistades tšehhi keelt. Aga raamat on kronoloogiliselt üles ehitatud, tagapool autor oma mõtet ei korda. Raamatu algul ütleb ta ka, et peeti ennast austerlasteks, nagu Preisimaal preislasteks.

Raamatu autor näib uskuvat, et rahvus on ajaloos tähtsam kui klass, või vähemalt sel perioodil, sest raamatu tegelasteks on rahvused. Mõne rahvuse puhul ta näeb nende sisemisi jaotusi, et sakslased jagunesid konservatiivideks ja liberaalideks või tšehhid noortšehhideks ja vanatšehhideks, teisi ta peab ühtsemateks, vist neid, mille kohta on vähem lugenud.

Raamat meenutab loomapsühholoogiat, kus kanakarjas erinevad kanad võivad olla erinevatele teistele kanadele türanniks. Kana A võib olla türanniks kanale B, see omakorda C-le ja C samal ajal A-le. Riigi kõige tähtsam rahvus oli sakslased, teisel kohal ungarlased, poolakad ja itaallased olid tähtsamad kui russiinid või sloveenid. Sloveenid lootsid sakslaste abile itaallaste vastu. Ühe ja sama rahvuse kohta on kasutatud sõnu russiin, ruteen ja väikevenelane, ning nende maad on nimetatud Ukrainaks. Autor vabandab ennast sellega, et nad polevat ise ka teadnud, mis rahvusesse nad kuuluvad.

Uku Masing kirjutas kiitvalt indiaanlastest ja soomeugrilastest, laitvalt indoeurooplastest. Mind huvitaks, mida ta arvas ungarlastest, kes on soomeugrilased, aga rõhusid slaavlasi. Ungaris oli ametlik keel algul ladina keel, aga juba enne 1848. aasta revolutsiooni vahetati ungari ehk madjari keele vastu.

Mart Laari järgi oli 19. sajandil Saksamaal ja Itaalias Kesk-Euroopa tüüpi, Venemaal ja Austrias Ida-Euroopa tüüpi rahvuslik liikumine, et Kesk-Euroopas taheti väikseid riike suureks rahvusriigiks ühendada ja Ida-Euroopas paljurahvuselistest riikidest eralduda või suuremat autonoomiat. Taylori raamatust on näha, et Austrias esines tegelikult mõlemat tüüpi. 1848. a. revolutsiooni ajal kaalusid Austria sakslased kogu veel killustatud Saksamaaga ühinemist ja saatsid esindajad ülesaksamaalisse Frankfurdi parlamenti. Sinna saatsid oma esindajad ka ungarlased. Ka poolakad ja itaallased ei tahtnud ainult Austriast eralduda, vaid lisaks rahvuskaaslastega ühineda – Itaalia oli killustatud väikesteks riikideks ning Poola jagatud Austria, Preisimaa ja Venemaa vahel.

Vene 1905. aasta revolutsioon suruti küll maha, aga samas saavutasid osalise võidu revolutsioonis osalenud, sest mitmed vabadused suurenesid. Austria 1848. a. revolutsioon aga andis soovitule vastupidise tulemuse, et revolutsiooni ajal tugevnes rahvuslik liikumine, aga pärast revolutsiooni mahasurumist muutus riik mõneks ajaks veel unitaarsemaks.

1850. aastatel ähvardas Austria astuda Krimmi sõtta Venemaa vastu, aga sõda sai enne läbi. Nii ei olnud talle tänulik kumbki sõdiv pool. 1858 vallutasid itaallased Prantsusmaa toetusel Austrialt maid. 1866 toimus Preisi-Austria sõda, mille tulemusel Itaalia sai veel maid, kuid mitte kõiki itaallastega asustatuid. Selle sõja tagajärg oli, et 1867 muudeti Austria keisririik Austria-Ungari keisririigiks. Taylor toob võrdluse Suurbritannia ajaloost, et nüüdsed riigi kaks poolt ei olnud võrdsed Inglismaa ja Šotimaa, vaid Šotimaa ja seda sisaldav Suurbritannia. Nimi oli ametlikult ainult kaksikmonarhia Ungari poolel, teist poolt nimetavad Austriaks ainult ajaloolased. Kuidas sõbraks ja vaenlaseks olek võivad kiiresti vahetuda, seda näitab see, et 1858 Itaalia ühendamist toetanud Napoleon III kaitses järgnevatel aastatel paavsti Itaalia ühendamise lõpuleviimise eest ja Austria-Ungari sõlmis juba 1879 liidu Saksamaaga, mille koosseisu oli ühinenud Preisimaa.

Esimese maailmasõja tulemusel Austria-Ungari lagunes. See on üks näide paljurahvuseliste riikide ebapüsivusest. Lagunenud on ka Vene keisririik ja Nõukogude Liit, Jugoslaavia ja Lääne-Euroopa suurriikide koloniaalimpeeriumid. Rahvuslikult ühtsem Saksamaa ühines nii 19. kui ka 20. sajandil. Saksamaad ja Austriat püüdis uuesti ühendada Hitler, aga sellega ei leppinud võitjariigid. Taylori meelest on Hitler mitte ainult päritolult, vaid olemuselt austerlane, ta hävitanud selle, mis Preisimaal head olnud.

Stefan Zweig raamatus "Eilne maailm" leinas taga Austria ja Euroopa 19. sajandi lõpu stabiilset kuldaega, mille olevat hävitanud maailmasõjad. Taylori meelest kadus stabiilsus Austrias juba 1848 a. revolutsiooniga ja ei olnud hiljem sada aastat tagasi tulnud. Vahel on peetud kuldajaks 1960. aastaid, aga sellele on Eesti poliitvangid vastu vaielnud ning 1968 toimusid rahutused Prahas ja Pariisis.