Kurjuse lummus

Eile lugesin järjekordset kirjatööd selle kohta, et Hitler oli olemuselt kunstnik. Kirjutaja meelest tundub Hitler praegusel ajal naeruväärne, aga omal ajal oldi tast lummatud. Minu meelest ollakse tast praegu ka omajagu lummatud. Võrreldagu ainult, kui palju kirjutatakse Hitlerist ja kui vähe Adenauerist, kes samuti pikalt võimul oli. Kirjutasin ise ka magistritöös ja ülikooli lõputöös Hitleri liitlasest Mussolinist. Tol ajal ei tulnud mulle üldse pähe, et võiksin kirjutada ka mõnest muust Itaalia ajaloo perioodist. Kuigi varem olin juba kirjutanud - keskkoolis tegin geograafias referaate uuema aja Itaalia kohta. Ülikoolis Itaalia ajalugu õppides oleksin võinud muidugi õppida ka Itaalia keelt. Aga esialgu oli mul inglise keele selgemaks saamisega ka piisavalt tegemist, lisaks saksa ja vene. Nüüd olen septembrist alates igal tööpäeval saksa keelt õppinud, aga õppida on veel palju. See artikkel Hitleri kohta, millest ülevalpool juttu oli, ilmus ka saksa keeles. Minu ema teeb vahel märkuse, et ajalehes on rohkem žanreid kui artiklid. See polnud võibolla artikkel, vaid raamatuülevaade. Selle üle oleme ka arutanud, kas ma kirjutan ise raamatute kohta arvustusi või ülevaateid. "Keeles ja Kirjanduses" nimetati minu "Akadeemia" kaastöid küll arvustusteks, aga öeldi samas, et kriitikaga pole neil midagi tegemist. "Sirbis" kirjutati, et arvustusel on kolm kohustuslikku elementi: refereerimine, analüüs ja hinnang. Selle kolmanda elemendi jätaks ma sageli hea meelega ära. Kui kirjutan ajaloo arutelu listi, siis eesmärk on kirjutada rohkem ajaloost kui raamatutest. Raamatud on vaid abivahend ajaloo uurimiseks. Lisaks raamatutele olen kirjutanud ajakirjadest, vanadest ajalehtedest, praeguse aja ajaleheartiklitest, raamatuesitlustest ja seminaridest, samuti isiklikke mälestusi. Viimati kirjutasin listis oma õppejõust Kaido Jaansonist, mida ma pole blogisse riputanud. Praegu loen teise oma õppejõu raamatut, sellest on plaanis vähemalt blogis kirjutada.