Ristirahva Pühapäevaleht 1899-1900

"Ristirahva Pühapäevaleht" 14. november 1899 – 13. veebruar 1900.

"Ristirahva Pühapäevalehte" on ajalookirjanduses peetud tagurlikuks leheks. Ea Jansen võrdles selle varasemaid aastakäike Jakobsoni "Sakalaga" ja seletas küsimust, miks "Ristirahva Pühapäevalehte" siiski loeti selle odava hinnaga. Minu jaoks oli ajaleht huvitav selle poolest, et ta on kristliku sisuga varem uuritud ilmalikest lehtedest erinev, olles neile kontrastiks.

Keskaega, mil võim oli kiriku käes, on peetud pimedaks ajaks. 18. sajandit, mil tekkis ateism, on nimetatud valgustusajaks. Eesti ärkamisaega seostaks ma rohkem romantismi kui valgustusega, aga nimetus ärkamisaeg ja tolleaegse juhtiva naisluuletaja varjunimi Koidula viitavad valgusele. "Ristirahva Pühapäevaleht" kasutab valguse mõistet kolmandat moodi, pidades ka ristiusu levitamist valguse levitamiseks.

Lääne-Euroopa 19. sajandi esimese poole romantismiajal suurenes lugupidamine unenägude vastu. Praegu loetud ajalehenumbrid ilmusid juba realismiajal. Mul on piiblilugudest meeles, kuidas inimestele ilmusid unes inglid ja nad said kasulikke ilmutusi, aga realismiaegne kirikuleht on Piiblist välja otsinud kohad, kus unenägudest räägitakse halvustava võrdlusena.

"Ristirahva Pühapäevalehes" on ülekaalus pikemad artiklid, jutud ja jutlused, alles lõpupoole tulevad lühiuudised kodumaalt ja välisuudised. Välisuudiste hulgas on vaadeldud ajal ülekaalus teated Buuri sõja kohta. Kui "Olevik" tundus eelistavat buure põhjusel, et nad olid väike rahvas ja seega eestlaste saatusekaaslased, siis "Ristirahva Pühapäevaleht" on buuride poolt põhjusel, et nad olid usklikumad kui inglased. Sel perioodil läks buuridel sõjas üsna hästi ja "Ristirahva Pühapäevaleht" arvas, et selle taga on Jumala käsi. "Olevik" ennustas juba varem, et kuna Inglismaa on suurem, siis ta tõenäoliselt võidab.

Buurid olid kalvinistid, aga "Ristirahva Pühapäevaleht" oli luterlik. Kuigi ta ei kritiseerinud kalvinistide usku, avaldas ta kahtlust, kas Eestis maksab levitada baptistlikku kirjavara. Õigeusku ajaleht kritiseerida ei tohtinud. Aga kui kirjutati Martin Lipu kirikuloo raamatust, siis kutsus ajaleht üles säilitama olemasolevat, mille tagamõte oli võibolla luterluse eelistamine õigeusule. Lipu raamatuga samal aastal ilmunud Grenzsteini "Herrenkirche oder Volkskirche?" ei kutsunud olemasolevat säilitama, vaid arvas, et rahvakirik tuleb alles luua.

Nagu Juhan Luiga aegne 1910. a. "Päevaleht", nii ka vaadeldud aastate "Ristirahva Pühapäevaleht" kirjutas palju haigustest. Luiga kirjutas neist tänu oma arstiharidusele ja pööras tähelepanu haiguste ennetamisele, "Ristirahva Pühapäevalehele" oli see teema tähtis aga kristliku halastuse ilmutamise seisukohalt. Rohkem kirjutas ta neist haigustest, mis nõudsid suuremat teiste inimeste hoolitsust – kurtidest, pidalitõbistest, langetõbistest, suguhaiguste all kannatavatest prostituutidest ja näljahäda ohvritest. "Postimees" ja "Olevik" võitlesid alkoholismiga, "Ristirahva Pühapäevalehest" ma seda teemat ei leidnud. Aga võideldi kuritegevusega, avaldades ilukirjanduslikke jutte selle kohta, kuidas kurjategijaid must südametunnistus vaevab.

"Postimees" oli nende leht, kes ei pidanud õigeks kodumaalt lahkumist, "Olevik" avaldas kaastöid inimestelt, kes olid Vene keisririigist välja rännanud ja "Ristirahva Pühapäevalehes" oli palju kirju Eestist Venemaale rännanutelt. Aga väljarändamist otseselt ei propageeritud, vaid kutsuti inimesi üles mitte maalt linna kolima ja mitte sageli töökohta vahetama.

Varem uuritud lehtedest sarnaneb "Ristirahva Pühapäevaleht" vast kõige rohkem ülikooli esimesel kursusel loetud Jannseni omadele, kellel oli rubriik misjonitöö kohta. Jakobsoni "Sakalast" erineb "Ristirahva Pühapäevaleht" selle poolest, et kui Jakobson võitles mõisnikega, siis "Ristirahva Pühapäevaleht" kutsus kõiki inimesi üles patte kahetsema ja kinnitas, et rahva kannatused ei ole nii suured kui inimesed arvavad. Patukahetsuse möödapääsmatusest kirjutas ka Tõnisson "Postimehes". "Postimehe" ja "Ristirahva Pühapäevalehe" vahel oli erimeelsus kiriku demokratiseerimise osas. "Postimees" kirjutas, et on vastu võetud seda nõudev uus seadus, aga "Ristitrahva Pühapäevaleht" ei uskunud. Aadu Must andis hiljuti "Tunas" viite, kus Vene keisririigi seaduste kogu võrgus üleval ripub, sealt saaks teoreetiliselt kontrollida, aga see võtaks aega. "Postimehega" oli "Ristirahva Pühapäevaleht" nõus eesti keele tähtsustamise osas. "Ristirahva Pühapäevalehe" võitlus mammonismiga sarnaneb rohkem Tõnissoni tsiteeritud piiblikohaga, et inimene ei ela ainult leivast kui Grenzsteini välja mõeldud loosungiga "rahva toit – rahva koit". Aga "Ristirahva Pühapäevaleht" kirjutab kiitvalt Grenzsteini kirjastatud raamatutest, kuigi ma ei leidnud arvamust teose "Herrenkirche oder Volkskirche?" kohta.

Kas "Ristirahva Pühapäevaleht" oli tagurlik või mitte, sellele küsimusele aitavad ehk vastata tema erinevate aegade võrdlused. Ühes artiklis kahetsetakse taga minevikku, kus oli vähem kuritegevust, aga tagasivaates 19. sajandile leitakse, et see sajand tõi palju head, nagu pärisorjuse kaotamine ja sõjaväereform. Ristiusule olevat juurde tulnud nii vaenlasi kui ka sõpru. Sõprade arvu kasvule räägib vastu ühes lühiuudises toodud statistika, et Tartu ülikoolis usuteadust õppijate osakaal oli vähenenud.