Kolmapäev, veebruar 28, 2007

Ameerika tobedused

Kuulsin raadiost, et Ameerikas tahetakse lisaks mõnes piirkonnas juba kehtivatele võtta vastu ka üleriigilist seadust, millega keelataks sõna neeger kasutamine. Kuigi raadios öeldi, et see sõna on neeger, on kindlasti tegemist ingliskeelse sõnaga, erinevate keelte sõnad ei ole aga täpses vastavuses. Ometi võib karta, et tulevikus hakatakse ka Eestile välismaalt samasuguse seaduse vastuvõtmiseks survet avaldama. Esialgu pole siiski ka Ameerikas seaduse vastuvõtmine kindel. Raadios põhjendati seda sellega, et nooremate neegrite hulgas on põlualusele sõnale tekkinud uuesti positiivne tähendus. Nii leidlikud poliitikud tavaliselt ei ole, et nad võtaks vastu seaduse, et sõna tohib kasutada positiivses, aga mitte negatiivses tähenduses. Pealegi viimane variant sarnaneks sellega, kui meil keelataks lause "eksimine on inimlik" kasutamine, sest see annab sõnale "inimene" negatiivse tähenduse.

Teisipäev, veebruar 27, 2007

Google manipuleerib

Kui blog.tr.ee lõpetas enda lehel tehtud klikkide minu loenduril näitamise, siis jätkas minu blogi päeva keskmine näidatud külastuste arv ikkagi kasvamist, tõustes kõigi aegade kokkuvõttes veel 11-lt 12-le. Aga enamus külastajaid tuli Google'i otsinguga. Nüüd on loenduri näidud hüppeliselt langenud selle tõttu, et lehekülg on otsingutulemuste pingereas kõvasti kukkunud. Sellest võiks aru saada, kui blogidele eelistatakse staatilisi lehekülgi. Aga ma ei saa aru, miks isegi minu nime järgi otsides on viide blogile alles viiendal lehel, pealegi selle esimesele, mitte jooksvale kuule. Võibolla mind ei peeta piisavalt Ameerika-sõbralikuks. Vastasin hiljuti ühele e-mailile, et pean sarnaselt Putiniga Ameerikat ohtlikuks. Peale seda see kukkumine tuligi. Seos on võimalik, sest gmaili postkastis olevad kirjad saab teenuse pakkuja alati läbi lugeda. Ma ei tea küll, kas nad mõne eesti keele oskaja on ametisse võtnud.

Esmaspäev, veebruar 26, 2007

Terminoloogia

Täna öösel oli mul ka palavik. Ega ma kogu aeg palavikuga internetis pole istunud, pikali olin ka palju. Õhtul, kui otsustasin magama jääda, tundsin, nagu alustaksin mingi raamatu koostamist. Kõige rohkem meenutas teos Tartu ülikooli ajalugu. Vahepeale natuke ka Kerese artiklite kogumikku. Vahepeal seletasin endale ära, et tegemist on lihtsalt ühe inimesega, kes püiab magama jääda. Kui sügavamalt magama jäin, siis kuulusin komisjoni, mis töötas välja eestikeelset geograafiaterminoloogiat. Töö oli väga keeruline. Kõiki minu ettepanekuid, mis olid kindlasti õiged, ei osatud õigeks pidada. Üks neis puudutas sõna "asuma" võrdluses ühe teise sõnaga. Kui vahepeal ärkasin, siis olin unest segane ja läksin korraks teise tuppa, et vaadata, kas Eestis on selline sõnakasutus võimalik. Ühtlasi vaatasin kella, et näha, kui kaua ma olen maganud. Aega oli läinud kuni 2,5 tundi. Jäin uuesti magama. Nüüd oli tegemist linnaehituskavade kinnitamisega. Erinevad projektid konkureerisid ruumala pärast. Tõlkisin geograafia alast teksti saksa keelest eesti keelde. Autor nimetas kõiki väikseid asulaid mingis mõttes keskusteks, millega kohalikud elanikud vaidlesid. Minu juhendajaks oli üks geograaf. See geograaf ei uskunud, et sõnad "koht" ja "paik" võiksid olla erineva tähendusega. Mina teadsin, et tõlgitava teksti autor oli sõna "paik" eesti keelde toonud ja andnud sellele erilise tähenduse. Saabus Saksamaa hiilgeaeg. Joonega ühendati kolm valdkonda, milles kõigis Saksamaa teisi edestas. Uni läks lõplikult ära suhteliselt vara, aga eilsest hiljem.

Pühapäev, veebruar 25, 2007

Ajaloo unustamine

Tiiu blogi värskes sissekandes kiidetakse heaks ajaloo unustamine. Mul ajalugu uurinuna tekib selle peale küsimus, kuidas võib üldse loota ajaloost õppimisele, kui see ära unustada. Tundub, et need suurriikide juhid, kes soovitavad meil ajalugu unustada, ei pea silmas niivõrd unustamist, kuivõrd meie alandamist.

Palavikuunenägu

Täna öösel jäi unenägudest meelde ainult see, et blog.tr.ee all oli levinud selline blogitüüp, mis viitas algul kahe tüdruku blogidele, aga hiljem kustutas kahest viitest ühe ära.

Laupäev, veebruar 24, 2007

Riik

Kuulutatakse välja üks riik. Aga seda riiki ei kuulutata iseseisvaks. Ta kuulutatakse hoopis osariigiks. Rahvas ütleb, et hea, et meil osariikki on.

Erinevad mängud

Arvutisse tuli ühele võõrale inimesele kiri. Trükkisin selle välja ja lennutasin selle aknast välja vastava inimese suunas. Kiri ei lennanud nii kaugele. Aga üks poiss korjas selle üles ja viis talle. Varsti nägin jälle ümbrikku õhus hõljumas. Ma ei teadnud, kas see on minu visatud kiri või vastus sellele. Tõmbasin lauasahtlid lahti, et mõjutada õhuvoolusid kirja oma rõdule tooma. See maanduski rõdule. Varsti nägin jälle ümbrikku lendamas. Tõmbasin jälle sahtlid lahti. Ka see ümbrik maandus õigel rõdul. See ümbrik oli kuldse paberiga, sees oli roosa paber, millele ei olnud midagi kirjutatud. Laual oli ühe võõra kooli ajaleht. Selles kirjutati, et üks selle kooli 16-aastane poiss nakatas seitse oma klassiõde sihilikult aidsi.

Läksin maleklassi ja hakkasin iseendaga mängima. Rei ütles minu käike nähes, et vanasti olid inimesed targemad. Endale mulle need käigud nii halvad ei tundunud. Laua kõrval istus üks tundmatu vanamees, kes küsis mult, kas tuberkuloosiga käiakse ka saunas. Vastasin, et arvatavasti käiakse. Sellel vanamehel oli nähtavasti endal tuberkuloos. Hakkasin mängima Reiga. Mul olid mustad. Rei tõi viguri g5. Mõtlesin lüia odaga etturi f3 ja pärast gf panna käiguga Rf3 kahvel valge kuningale e1 ja vigurile g5. Aga enne kui ma seda teha jõudsin, märkas Rei, et tema kuningal on tuli. Ta tahtis tuld kõrvaldada, aga mina ütlesin, et kahte käiku ta järjest teha ei saa. Ütlesin, et võtame kõik käigud tagasi. Järgmiseks hakkasin mängima lauamängu, milles laud oli nuppude asemel täis väikseid kiudusid. Esialgu selles poolte kokkupõrget veel ei toimunud, aga kui mäng selleni oleks jõudnud, siis ei oleks üldse teadnud, kuidas laual olevaid seoseid jälgida. Jätsin selle mängu pooleli. Tahtsin hakata mängima kabet. Sain aru, et näen und, aga lootsin, et sel korral õnnestub mul algseis peale panna. Proovisin korraks seisu kohe õigeks kujutleda, aga see ei õnnestunud. Nii pidin nuppe ühekaupa laduma. Panin keskele ühe rea liiga palju, nii et nuppudele ei jäänud käimisruumi. Korjasin liigse rea jälle ära.

Olin Peedul tagumises ruumis. Nägin aknast, et vanaema suvilast tuleb meie poole Jürgeni pere. Läksin keskmisse tuppa, et nad tulles mind tagaruumist ei leiaks. Jätkasin raamatu "Kümme aastat hiljem" lugemist. Et see oli sellepealkirjalistest raamatutest keskmine, siis ütlesin, et selle pealkiri võiks olla "Kümme aastat hiljem ja varem". Olin väga uimane. See ei saanud tulla sellest, et ma päeva jooksul liikunud ei olnud, sest vanaema suvila juures olin käinud. Arvatavasti tuli uimasus sellest, et olin suurema osa päevast toas uimastavate aurude käes olnud.

Reede, veebruar 23, 2007

Mehikese suvi

Mehike ärkas metsas sambla peal. Ta imestas, et mis see sammal siin teeb, peaks ju olema talv. Aga ta järeldas, et ju siis on suvi. Ta vaatas klaasikillu peegelduselt oma nägu. See väga palju vanemaks ei olnud jäänud. Mehike ei teadnud tegelikult kui vanaks ta elab. Ta teadis, et väiksemad loomad elavad tavaliselt suurtest vähem. Nii võis tema elu kesta vaid kolm aastat. Aga ta teadis ka, et targemad elavad kauem. Nii võis ta elada mitusada aastat. Mehike püüdis meenutada, mida ta talveunes nägi. Aga siis ta mõtles, et kui ta ärkas suvel, siis võib seda ka suveuneks nimetada.

Ajaleheputka

Olime puumajas, kui selle seinalt hakkas suitsu tõusma. Läksime tuld kustutama. Nägime, et seina peal on ussid, kes söövad puud. Need olid sellised ussid, et kui nad vahel liiga tihedalt kokku koondusid, siis läks koondumiskohas liiga kuumaks ja hakkas suitsu tõusma.

Leidsin kodu lähedalt ajaleheputka, millel oli veel lai vaateaken nagu vanadel putkadel. Putka oli tänaseks juba suletud. Aknast oli näha, mis lehte kui palju müümata jäi. Sopalehti oli vaid veidi järel, korralikumaid paksud pakid. Ajakirju sellesse putkasse müügile ei mahtunud.

Mõtlesin, et kui ma vaatan avanguvariandid kiiresti läbi, on mul pärast mängu ajal ikkagi arendusskeemid selged. Toomas näitas ühte seisu. Selles pani ta valge oda b2 ja lükkas kõiki teisi valge nuppe korraga musta kuninga suunas edasi. Ütlesin talle, et ta ei kriibiks lauda. Nuppe tuleb tõsta, mitte lükata. Kui etturi kaksiksammu tehes puudutada etturiga ka lähemat välja, võib vastane nõuda nupu sinnajätmist, sest reeglite järgi võib vastane otsustada, millisele puudutatud väljadest käia tuleb. Toomas lükkas kõiki nuppe korraga arvatavasti sellepärast, et oli kuulnud väljendit "seisu kokku lükkama".

Neljapäev, veebruar 22, 2007

Rahu ja vaikus

Rahu ja vaikus
õnneks on siin.
Karjumisvajadus
puudub ja piin.
Sambaid sean üles
ja võtan neid maha,
ükski neist pole
hea ega paha.

Tiirlen planeediga
kosmoses ringi,
planeeti mööda
kulutan kingi.
Kõhus on piisavalt
parimat toitu.
Lõhkisöömisest
taevas meid hoidku.

Riikide jalutuskäik

Kõndisime mööda maanteed, kuni keerasime ära. Ühel joonel pidid keerama need, kes meist olid Läänemere äärsed riigid. Teisel joonel need, kes olid Läänemere äärsete riikide hulgast Balti riigid.

Läksin segakoori koosseisus laulupeole esinema. Seisin laval kahe tüdruku vahel. Kui teised laulma hakkasid, olin mina esialgu vait. Siis leidsin, et ma pean siiski kaasa ümisema. Seejärel mõtlesin, et ma pean vaikselt suud ka liigutama. Kui laulupidu läbi sai, siis ironiseeriti, et mina vist lugesin teiste laulmise ajal laulusõnu, ilmselt kantrilaulude sõnu. Rahvas pidi hakkama ära minema, aga üks õhupall lendajatega tõusis veel liiga kõrgele õhku, nagu ei oskaks lendajad seda üldse juhtida. See tõusis puulatvadest kõrgemale. Tristan ja tema kaaslased ütlesid, et nemad rohkem laulupidudel ei käi. Tristani kaaslased peksid üksteist, aga Tristan ei teinud sellest välja. Saabus uudis, et üks kuulus maadleja on kellegi ära tapnud. Arvatavasti oli tapetu ka maadleja ja võibolla juhtus see võistluste ajal. Mõtlesin kooli riidehoius, et kui keegi nüüd küsib, kus tapmine toimus, oleks ta eriti ehmunud, kui ta kuuleks, et tapja on siinsamas riidehoius temast mõni samm edasi.

Lugesin paksust sõnaraamatust fašismi ajalugu. Olin seda sealt mitu korda varem ka lugenud. Pärast lugemist kirjutasin välja, mis mulle sealt sellel lugemisel tähelepanuväärne tundus. Igal ringil kirjutasin uued asjad välja. Kaustikus oli ka huvitavaid joonistusi. Ühe joonistuse juurde oli kirjutatud, et see kujutab ühte unenägu. Aga ma ei mäletanud pildi järgi, millist unenägu, kuigi oli näha, et pilt oli unenäo moodi. Maalisin vesivärvidega pilte. Kui pilt tundus kuivanud olevat, panin ploki kinni. Isa ütles, et ma võiks esikaane ära kujundada. Näitasin, et mul on esikaanel juba kahte külge pidi avamiseks kujundus olemas. Kui ploki uuesti avasin, siis selgus, et värv ei olnud siiski ära kuivanud, mistõttu pilt oli nüüd rikutud. Hakkasin seda üle maalima. Üle maalimine tundus pilti ainult halvemaks tegevat.

Rääkisin Ivole, et ma ei ole sel aastal kanali vees käinud. Ivo küsis, kas ma kanali ääres olen käinud. Ütlesin, et olen küll. Rääkisime, et kanal hakkab rohtu kasvama. Ütlesin, et nii on kõigi Eesti veekogudega ja et see tuleb väetiste kasutamisest. Ivo ütles, et seda muidugi. Sellest ma järeldasin, et Ivo on magistrantuuris õppinud. Kõik inimesed ei oska kinnikasvamist väetisega seletada. Kui Jürgen sellest seosest rääkis, siis emale oli see uudiseks. Tahtsin Ivolt küsida, mida ta ülikoolis õppis. Võtsin kätte vildikad. Need olid Eestis tehtud ja välismaa vildikatest halvemad. Aga lihavõttemune oli nendega küll hästi värvida saanud.

Olin vene keele tunnis. Õpetaja ütles, et järgmises tunnis tuleb kontrolltöö. Küsisin, mille peale. Õpetaja ütles, et sõnade peale. Kavatsesin kõik viimaste õppetükkide sõnad ära õppida. Aga ma võisin kontrolltöö ikkagi kahe saada, kui sõnadega oleks tulnud ka lauseid moodustada ning kui nendes oleks tulnud tõlkida ka varem õpitud sõnu. See polnud küll väga oluline, sest mul oli kool lõpetatud. Mõtlesin algul kirjutada sõnad välja valgele paberile, aga seejärel leidsin, et ruudulisel paberil on neid parem kinni katta. Eelmises klassis oli inglise keeles olnud palju kodulugemist, kuid nüüd uue õpetajaga polnud veel ühtegi kodulugemise tundi olnud.

Kolmapäev, veebruar 21, 2007

Päikse paistel

Veel pimedust peab ootama, kuid kiiret mul ei ole,
sest päike pole mõnel päeval üldse mitte kole.
Praeb päike lumehelbeid nagu nahka rannaliiv.
Kui helbed juba tumedad, on pimeduse viiv.

Ilus jõgi

Kaks tüdrukut arutasid, kumba neist ilusamaks peetakse. Mina mõtlesin, et kui öeldakse "ilus jõgi", siis ei tea, kas mõeldakse seda joont, mis on kaardil, või vaatepilti, mis avaneb jõe enda ääres.

Rääkisin või mõtlesin rääkida, et hoolimata kõigest, mida rohelisele erakonnale ette heidetakse, on see ainuke erakond, mille valimise järel ma saan mõelda, et ma olen maailma lõpu vastu midagi ette võtnud. Vanemuise mäel algas rohelise erakonna valimisüritus. Ühel pool teed seisis Strandberg ja tema kõrval kandidaat, keda ma valida kavatsesin, teisel pool teed oli Laar, kes käis peale, et rohelised loobuksid valimistel osalemisest. Strandberg vastas, et ei loobu, sest terve rahvas toetab neid. Mõtlesin, et see on selline valimiseelne vale, millega parteidel on kombeks esineda. Roheliste toetus küsitluse järgi oli 13%, aga hääletamisel võis see veel langeda. Strandberg alustas kihutuskõnet, kuigi tal oli ainult umbes üks kuulaja. Sinna hakkasid kogunema minu klassikaaslased. Helen jagas kommi. Võtsin ühe kommi ja ütlesin, et rohkem ei tohi vist võtta. Helen andis mulle teise kommi juurde. Ta andis selle poolte kaupa, sest komm oli pikuti pooleks.

Kirjutasin kaustikusse proosaraamatut. Mõtlesin, et kui selle valmis saan, siis kirjutan teise kaustikusse koopia ja saadan Helinale. Aga teist varianti ma juba natuke muudaksin. Siis peaks ma kirjutama täis kokku kolm kaustikut, et endale ka lõppvariant jääks. Tegelikult võiksin teha ka nii nagu ülikoolile kirjutatud uurimistöödega, millest endale jätsingi mustandi, esitades puhtandi ülikoolile. Raamatu kirjutamiseks esitasin Toomale küsimusi. Toomas oli käinud maal. Küsisin, kas mina ka kaasas olin. Ma nimelt täpselt ei teadnud, mida ma läbi une teen. Toomas rääkis, et isa oli temaga selle eest pahandanud, et ta ei sõitnud koju tagasi otse, vaid Tallinna kaudu. Mõtlesin, et ringi põhjus on see, et kui Toomas on Helina, siis Helina elab Tallinnas. Ütlesin Toomale, et ta ei oleks pidanud autoga sõitma, sest see võtab bensiini. Teised käivad maal jalgratta või suuskadega. Toomas vastas, et ta on mulle varem selle kohta selgitusi andnud ja ma räägin ikka veel vana juttu. Mõtlesin, et raamatusse peaksin Tooma vastuste asemel kirjutama rohkem siiski väljamõeldud asju.

Istusin klassi 208 ja kirjutasin kaustikusse proosaraamatut. Jätsin kirjutamise pooleli. Väike poiss oli paberist erinevaid asju voltinud. Proovisin ka sellest paberist midagi voltida. Vaatasin tahvlile. Artur hakkas rääkima, nagu oleks ta minu värsket unenägu lugenud, et esimesest pingist näeb muidugi tahvlile halvemini kui kolmandast pingist. Põhjuseks on see, et kaugemalt vaadates näeb tagapõhja laiemalt. Asja näitlikustamiseks näitas ta Kristerile ühte objekti nii, et algul oli see tahvli juures ja seejärel kõndis ta sellega Kristerile järjest lähemale. Kui ta maha istus, oli ta Andres. Mina ja Sander hakkasime toolidega kiiresti ja sünkroonis kiikuma, kõigutades nii eesmist kui ka tagumist lauda. Selle peale öeldi: "Nüüd tuldi kallale." See tähendas, et teisi selline kiikumine ärritab. Artur ütles Kristerile, et nad peaksid rajama teatud kohta uue põlevkivikaevanduse. Mõtlesin selle peale välja luuleread:

Milleks meile vaja kaevata põlevkivi?
Mere ääres varsti seisab tiivikute rivi.

Väike poiss, kellelt ma olin voltimispaberi saanud, käis mulle peale, et ma raamatut edasi kirjutaks. Ütlesin talle, et ma tean, miks ta kogu aeg tahab, et ma raamatut kirjutaks - ta loeb ise palju raamatuid. Väikse keerutamise järel kinnitas ta, et mul on õigus. Mõtlesin, et kui ta seni ei ole palju lugenud, siis hakkab ta nüüd seda minu jutu peale tegema.

Teisipäev, veebruar 20, 2007

Päeva närides

Üks mõttekübe pähe tuli, mida varem polnud seal.
Et on see kübe selline, ei olnud arvand eal.
Nüüd on see kübe kadunud ja teine asemel.
Muid olen pähe tagunud. Kas need on tasemel?

Rasked arvutused

Kõndisin koos Erikuga läbi suurlinna. Vahepeal oli see Leningrad ja vahepeal London. Läksime lennujaama ja sealt natuke maad tagasi lõppsihtpunkti. Kohale jõudes olin uhke, et olen nüüd suurlinna ühest äärest teiseni kõndinud. Selles linnas peatusime kümmekond päeva. Natuke enne ärasõidupäeva hakkasime mängima jalgpalli. Nii Oudekki kui ka mina panime selleks jalga kaasavõetud dressipüksid. Oudekki tegeleski spordiga umbes kord kümne päeva kohta, samal ajal kui mina püüdsin malega tegeleda iga päev. Ometi oli tema edukam. Teised rääkisid, et Saksamaa jalgpall käib varsti alla. Mina mõtlesin selle peale öelda, et kolm rahvast jäävad alati oma alal teistest tugevamaks - sakslased jalgpallis, juudid males ja neegrid jooksmises. Mõtlesin veel, kas lisada, et hiinlased ujumises, aga siis leidsin, et see võib olla ajutine.

Olime bussis. Läksime teisest uksest välja, et siseneda lõõtsa juures olevast uksest. Aga buss pani vahepeal uksed kinni. Hakkasime jooksma, aga buss ei teinud uksi uuesti lahti, vaid sõitis ära. Õnneks tuli peatusesse samal ajal teise liini buss, mis sõitis samuti meie sihtkohta. Kanalist möödudes märkasin, et jääd on veel ainult poolel kanalil. Alles hiljuti olin selle jää peal käinud. Kui oleks olnud kaugemal merel, siis ei oleks nii kiiresti kaldale jõudnud kui jää sulanud oleks. Linnast välja sõudsime mööda kanalit, aga tagasi mõtlesime sõuda mööda jõge. Kanali linnapoolse otsa ja jõe vahel oli maja, mille kohta Klaus ütles, et sinna on inimesed elama läinud alati kampaania korras.

Olin matemaatika tunnis. Ütlesin õpetajale, et Lauri N-st on mu matemaatika reiting sada punkti kõrgem, aga Jürgen I-st sada punkti madalam. Siis parandasin ennast, et Jürgenist sada punkti madalam on mu malereiting, matemaatikareiting on mul temast kakssada punkti madalam. Tuletasin Laurile meelde, et ühes klassis nägi ta tahvlilt ülesande teksti valesti, kirjutas vihikusse, et 15+2=17, aga õpetaja parandas vastuse ära, sest tahvlil oli liidetav 15 asemel 12. Seda, et Lauri arvutas arvuga 15, õpetaja ei märganud. Tol korral olin ka ise teisest pingist halvasti tahvlile näinud. Nüüd istusin kolmandas pingis, aga nägin paremini. Kirjutasin tahvlilt ülesandeid maha pulgaga, mis tuli eelnevalt valge värvi sisse kasta. Kirjutasin teise pingi tooli põhjale. Aga varsti ma pühkisin selle ära, et keegi värvi sisse ei istuks. Esimese pingi toolile oli ka kirjutatud, aga sealt ma pühkima ei hakanud, sest sinna polnud kirjutanud mina. Vahepeal ei teinud ma midagi ja istusin niisama. Õpetaja ütles, et nüüd ta muudab matemaatikaõpetuse selliseks, et kõigis klassides tegeletakse ainult nelja põhitehte arvutamisega ja selle eest saab hinde. See tähendas, et ma olin sunnitud kaasa töötama hakkama. Mõned olid küll pidanud juba eelnenud minutitel tahvlil ülesannet lahendama. Ma ei mäletanud isegi, kas enne tuleb liita ja lahutada või korrutada ja jagada. Teadsin, et kui jagamismärgi asemel on murrujoon, siis tuleb enne jagada kui järgmise murruga liita. Aga see võis tulla sellest, et murrujoon võis vastata sulgudes olevale jagamismärgile. Hakkasin arvutama, aga see läks mul väga vaevaliselt. Tunni lõpuks lahendasin ülesannetest ära ainult esimese, mis tähendas, et pidin saama kahe. Kui see oleks olnud eksam, oleks mul sama halvasti läinud.

Esmaspäev, veebruar 19, 2007

Sekundid mööduvad ka tiksumiseta

Päev kaob nagu ei tea mis asi. Mõtlesin, et aja kokkuhoidmiseks loen raamatut 20 lehekülje asemel 10 lehekülge. Tagajärg tundub olevat see, et lugesin neid lehekülgi aeglasemalt. Aga ma ei mõõtnud, nii et võibolla kulus see aeg ka kuskile mujale. Nüüd peab veel sööma, mis võtab samuti aega. Vanasti ma sõin kiiremini. Vahepeal sõin ka veel aeglasemalt. Ebastabiilsus võimaldab elulooraamatus rohkem muutustest kirjutada. Aga see võib viia ka selleni, et raamatu kirjutamine jääb pooleli.

Rändav aken

Mult võeti natuke raha ära. Hakkasin seda tagasi nõudma. Nõudsin nii kaua, kuni ma ei saanud seda enam teha, sest ei mäletanud enam, kas raha on ikka veel tagasi andmata. Sellega nähtavasti oligi arvestatud.

Kirjutasin luuletuse. Teises reas oli juttu Jürgen Roostest. Üle lugedes nägin, et esimese ja teise rea vahel on rütmihäire. Tahtsin küsida emalt, kas ta peab õigeks seda või parandatud rütmiga varianti. Siis nägin, et mul ei olegi vaja midagi küsida, sest ma olen lihtsalt kogemata kirjutanud esimese rea kavatsetust lühemalt. Tekst oli internetis üleval. Selles olin kasutanud venelaste kohta sõimusõna. Nüüd mõtlesin, et peaksin lisama kommentaaridesse vabanduse, muidu lähevad kõik venelased vihale. Aga kommentaare oligi juba tulema hakanud. Keegi kommenteeris M tähe all, et minu sissekanne on väga detsembrikuu (ehk eksamihooaja) stiilis. Arvatavasti kirjutas seda Medijainen. Üks kommentaar kõlas: "Mina olen Oleg." Algul arvasin, et keegi tahab niimoodi tuttavaks saada. Seejärel tundus mulle, et see võib olla ähvardus. Kuna kommentaare oli juba palju, siis loobusin kommentaaride hulka vabanduse kirjutamisest, sest seda poleks tähele pandud. Selle asemel mõtlesin pealkirjas oleva sõimusõna maha tõmmata. Lõpuks tuli mulle mõte, et ma ei jäta seda sõimusõna absoluutsena kehtivaks, vaid panen ette sõna "vahel". Seletasin juuresolevale vene poisile, et ei saa öelda, et venelased alati sellised oleksid. Paranduse tegemiseks oli mul vaja eesti-vene sõnaraamatut. Võtsin selle vihikukapist ühe vihiku alt peidust välja. Taharuumi läks kaks Vene sõdurit. Tõmbusin igaksjuhuks ukseava eest kõrvale. Sõdurid hakkasidki läbi ukseava tulistama. Ärkasin hetkeks üles. Uuesti magama jäädes sain teada, et need sõdurid oli saatnud Venemaa valitsus mind maha laskma, aga sõdurid polnud käsku täitnud, vaid tulistanud laskemoona niimoodi välja, et keegi pihta ei saaks, ja lõpuks hoopis ennast maha lasknud. Nüüd tuli uksest sisse ka Henn. Samal ajal selgus, et tagatoas on veel keegi. Ajasin üllatusest söögilaua koos söögiga ümber. Uurima hakates selgus, et tagatoas olija on seal alati elanud. Vahepeal ta ka haihtus. Ema meenutas, et kui me veel vanas korteris elasime, siis ta käis E. Loonelt üle ukse küsimusi küsimas, aga E. Loone ei tahtnud eesti keele kohta käivatele küsimustele vastata. Siin majas, kus me praegu külas olime, läks osa ruume vett ja auru täis. Seda tegi ventilaator, mille sissepaneku eesmärk oli olnud hoopis ruumi kuivendamine. Ühes toas oli endiselt hea õhk. Kõndisin majast ära mööda puuderohket tänavat. Jälgisin, kuidas üks aken mööda väikseid maju edasi liikus. Teadsin iga järgmist maja vaadates, milline selle akendest on see edasirändav aken. Nii jõudsin välja vana vabrikuni.

Venemaa pidas Eestiga läbirääkimisi ja ähvardas Eestit. Niikaua kuni Venemaa järgmist sammu mõtles, mängis Putini kõrval istuv eestlane relvana vilepilli. Mõtlesin, et Putinile võibolla üldse muusika ei meeldi ja see võib teda eriti ärritada. Piiblis oli selline koht, kus Jeesus vaatas vette ja nägi veepeeglist, et sõdurid tulevad selja tagant teda vangistama. Jeesus pööras ringi ja ütles neile, et ta on Jumala poeg. See oli ainuke kord, kui ta seda väitis. Selle lause tõttu jüngrid teda Jumala pojaks pidama hakkasidki. Öeldud lause mõjul jäeti ta sel korral vangistamata, aga teine kord tulid sõdurid uuesti ja võtsid ta ikkagi kinni, sest Jeesust süüdistati mässu õhutamises.

Pühapäev, veebruar 18, 2007

Napoleoni sõjad

Enn Soosaare uuest raamatust lugesin, et Napoleoni sõdades kaotas Prantsusmaa miljon inimelu. Mulle tundus, et varem olen kohanud arvu kolm miljonit. Nüüd tekkis küsimus, kas ma pean lootma, et mu mälu petab. Kontrollisin mälu kõigepealt Eesti Entsüklopeediast, kus mingeid arve ega hinnanguid esitatud ei ole. Seejärel varem loetud Frank McLynni raamatust "Napoleon". Selles on kirjas, et Prantsusmaa kaotusteks aastatel 1796-1815 võib hinnata miljon lahingutes langenut, lisaks kaks miljonit haiguste, külma ja nälja kätte surnut. Napoleoni sõdades hukkunute koguarvuks (seega erinevatel pooltel) loeb viimatinimetatud raamat vähemalt neli miljonit, pidades seda veel tõenäoliselt tugevalt alahinnatuks. Et tol ajal olid rahvaarvud praegusest väiksemad, siis oli ka võimaliku miljonilise kõikumise tähendus suurem.

Neeger

Ema ütles, et ta oli ilmateatest kuulnud, et märtsis tuleb Eestis veel 56 kraadi külma. See oleks eriti hirmus olnud siis, kui küttetoru oleks katki läinud. Ja veel hirmsam oleks olnud, kui kogu linn oleks kütteta jäänud. Küsisin, kas me ei saaks selleks ajaks mõnele soojemale maale minna. Talve algus oli olnud ebatavaliselt soe, nüüd olid need külmakraadid seetõttu keskmise temperatuuri ühtlustamiseks hilinemisega tulemas. Aga kliima edasise soojenemise vältimiseks on vaja, et lumi päikesekiiri kosmosesse peegeldaks. Kui kõik külmakraadid kuhjuvad lühikesele ajale, siis jääb peegeldumisaeg ikkagi väiksemaks. Aga sellest suurest külmast oli rääkinud hoopis üks Aafrika neeger, kelle jaoks kõik külmakraadid on võrdsed ja kes ei tee külmal ja väga suurel külmal vahet. Ta oli andnud ühele Eesti ajakirjanikule intervjuu. Neeger oli rääkinud palju lollusi. Kohati ei saanud ajakirjanik ja neeger teineteise jutust arugi. Neeger arvas, et suuremate Euroopa riikide võimualusena on Eesti samasugune nagu Aafrika maad eurooplaste võimu all. Ainult et ta pidas enda maad Eestist paremaks, sest seal elas rohkem miljoneid inimesi. Selle intervjuu mõjul tõlkis see ajakirjanik pärast Eesti keelde selle neegri kirjutatud raamatu. Muidu ta oleks võinud sama hästi tõlkida ka mõne teise neegri raamatu. Võtsin riiulist selle raamatu ja hakkasin lugema. Raamat oli saksa keeles, sest neegri päritolumaa oli endine Saksa koloonia. Nüüd oli mul saksa keel juba nii selge, et lehekülje kohta tuli umbes üks sõna, millest ma aru ei saanud. Hiljuti ei olnud neid raamatuid selle koha peal riiulis vist veel olnud. Need võisid olla Klausi laenatud. Igatahes oli ta hiljuti kellegi poolt mõned raamatud laenanud. Sellele neegrile meeldisid natsid. Selle Aafrika riigi elanikud olid mures, et riiki on hakanud massiliselt valgeid sisse voolama. Olime selles Aafrika riigis. Nägin mööda sõitmas kahte väga ilusat ja huvitavat autot. Selliseid autosid ma polnud varem näinud. Meil tehti kodus teatrit, kus mängisid kaasa ka aafriklased. Näitlema oli pandud ka paar hästi väikest last. Kui need lavale tulid, hakkasid nad rääkima hoopis teist juttu kui neile oli õpetatud. See toimus ühes õppehoones. Minu kõrval istus Krister. Ta kirjutas väikesele paberitükikesele mingi lause. Tundus, et ta kirjutab kirja selliselt, nagu selle oleks võinud Oudekki väiksena kirjutada. Krister oli nähtavasti minu huulte liikumise pealt välja lugenud, mida ma mõtlen. Aga kui ta selle paberitüki mulle andis, siis oli sellele kirjutatud teine lause kui ma olin arvanud. Oudekki vastas internetis ühe Iseseisvuspartei liikme pöördumisele, et Iseseisvusparteid ei ole kantud Eesti äriregistrisse. Mõtlesin, et see ei saa olla õige, sest Iseseisvuspartei kindlasti osaleb praegustel Riigikogu valimistel. Aga edasi mõtlesin, et äriregistrisse ta ei peagi kantud olema, piisab sellest, kui ta on kantud erakondade registrisse. Jutt äriregistrist tuli nähtavasti sellest, et Iseseisvuspartei on ka äri ajanud. Nimelt eurokampaania ajal hakkas ta koos Raunaga vastu hääletada kavatsejatele sõrmuseid müüma. Lõpuks jäi see ettevõtmine pooleli. Kodu poole minema hakates mõtlesin, et jõuan tänaval Oudekkile järele, aga siis sain kõnnaku järgi aru, et eeskõndija peab olema meessoost. Edasi kõndides hakkas mulle tunduma, et mind jälitavad pätid, kes tahavad mul pea lõhki lüia. Selle takistamiseks oleksin ma saanud selja taha vaadata, aga samas kui need ei oleks olnud pätid, siis ei oleks vaatamine õige olnud. Lõpuks mõtlesin, et kui need on pätid, siis nad ei jõua mulle järele, sest pättidest kõnnin ma kiiremini.

Laupäev, veebruar 17, 2007

Kommentaar

Tänaste unenäokirjelduste pikkust (115 rida) võib ehk seostada õhtuse suure rahutusega. Tahtsin kõiki asju korraga teha, aga mitte ühtegi neist üle paari minuti. Lõpuks avastasin, et ükskõik kui kaua võin ma järjest tegeleda malega, millega tegelesin seni, kuni oli kella järgi viimane aeg magama minna. Täna olen ka üsna rahutu.

Seitse venda

Istusin süntesaatori taga. Ruumis oli ka üks poiss koos ühe noore poplauljannaga, kes pidi varsti esinema lauluvõistlusel. Mängisin süntesaatoril sama viisi, mida ta esitama pidi. Tegelikult pidi sellega ettevaatlik olema, sest jäljendamine võis seda poissi ärritada. Ütlesin, et varsti tahetakse mängida hevimetalli, aga selle süntesaatoriga ei ole see võimalik. Siis leidsin, et selles mõttes ikkagi on, et hääle saab hirmutavalt valjuks keerata. Helena hakkas Maajat hoovi lõpu poole suruma. Maaja punnis vastu, aga see ei aidanud. Aga siis hakkas Livia Helenat suruma, nii et tuli välja, et Helena ei olnudki kõige tugevam. Läksin sisse võõra maja võõrasse korterisse. Seal mängiti malet. Rääkisin ühele Tallinna vanale maletajale, et praegu on mul pooleli Tartu meistrivõistluste mängimine. Nendel mängitakse ainult üks voor nädalas. Püüdsin seletada, et varasematel kordadel oli mängitud kas mitu mängu nädalas või kõik mängud ühel nädalavahetusel. Ainult mul läksid sõnad natuke sassi. Nüüd pidi algama turniiri teine voor. Pidin mängima esimesel laual tugeva venelase vastu. Ütlesin, et loodan võita. Klaus vastas, et minu võit ei ole võimalik. Vaidlesin vastu, et ma võin isegi maailmameistrit võita. Ma hiljuti nägin seisu, kus maailmameister tegi vea, mille peale ma leidsin võidu üles. Võibolla edasi mängides oleksin omakorda vea teinud, aga seal oli öeldud, et sellega on juba võit käes. Panin nüüd vastase kella käima. Selle peale teatas vastane, et sellega olen ma kaotanud. Minu arvates see nii ei olnud, sest kui voor ei käinud, siis ei tähendanud ka kellanupu vajutamine midagi. Vastane ütles üheks kohtunikuks olevale vene koolipoisile, kes oli tema sõber, et see paneks talle võidu kirja. See oli nõus. Tuli nende naistreener, kes küsis, mis siin juhtus. Vastasin, et me pole veel mängu alustanud. Naine ütles sellele koolipoisile, et tuli välja, et nad ise kaotasid. Vastane oli juba laua tagant lahkunud, aga tuli tagasi. Õigupoolest ta ei olnud vist enam sama vastane, vaid tundus rohkem teise inimese moodi olevat. Tahtsin temaga mängima hakata, arvates, et asi lahendati minu kasuks, aga ta ütles, et minuga ta ei mängi. Nüüd paistis, et ta on sinna tulnud mängima juba kolmandat vooru, kuigi osad teise vooru mängud veel käisid. Klaus oli kogu selle aja minu kõrval istunud ja pealt vaadanud. Nüüd ütles ta mulle, et ma läheks enne juuksurisse kui televisiooni. Turniiri nimelt ka filmiti.

Vaatasin ühte vana teost, mille ma Klausiga kahepeale olin kirjutanud. Olime kirjutanud peatükke vaheldumisi. Jutt oli väga huvitav. Mõtlesin, et sellest võiks nüüd katkendi avaldada. Avaldada oleks võinud kaks järjestikust peatükki, millest üks oleks minu ja teine Klausi kirjutatud. Tahtsin kuulata ka meie jutu vanu lindistusi. Mõtlesin nüüd niimoodi õppima hakata, et õpin igaks järgmise päeva tunniks järjest. Kooli viimases klassis olin ma vist niimoodi teinud, siis olid mu hinded selle mõjul märgatavalt paranenud. Vahepeal olin ma jälle tagasi läinud sellele, et unustasin osa õppida antud asju tegemast. Algas keemia tund, mida andis direktor. Mul ei olnud erinevalt teistest sel veerandil veel ühtegi hinnet. Kogu aeg võis oodata, et mind küsitakse, aga see lükkus iga tunniga järjest edasi. Oletasin, et direktor jätab minu küsimise veerandi viimasesse tundi. Probleem oli selles, et mul ei olnud selle veerandi osa üldse selge. Praegu sain ühest asjast aru, mida tahvlil seletati. See seisnes selles, et keegi on leiutanud, et kõigi ülesannete vastused tuleb õigeoleku tõenäosuse suurendamiseks kahega jagada. Aga seda peeti vist naljakaks, et üldse asju tahvlile kirjutatakse. Direktor ütles, et see mida ta tahvlile kirjutab, ei ole tegelikult tõsi. Mõtlesin, et kui mind vastama kutsutakse, siis võin öelda, et ma ei pea vastama, sest olen juba ükskord kooli lõpetanud ja käin teist korda koolis ainult unenägudes. Aga siiski tundus, et nii võin ma teistest halvemasse seisu sattuda, sest teised käisid küll korralikult teist korda koolis. Mõtlesin, et ma unenägudes ei oska vastata sellepärast, et ma päriselt koolis käies halvasti õppisin. Lahendus oleks olnud selles, et oleksin nüüd korralikult õppima hakanud. Aga teist korda koolis käimine oli üldse riskantne, sest nii võis vahel sinna sattuda kogemata ka ärkvel olles, kui enda arvates oleks parajasti und näinud. Direktor jäi ainiti minu poole vaatama. Tema silmad läksid suureks, ümmarguseks ja mustaks. Paistis, et ta on aru saanud, et ma olen unenäotegelane. Hakkasin ussina sisisedes tema poole minema. Kukkusin voodist põrandale.

Maja aknast laskus maapinnale nöör. Naabripoiss hakkas selle aparaadiga tänaval edasi-tagasi kõndima ja midagi põõsastele tegema. Püüdsin aru saada, mida ta teeb. Nägin, et ta pritsib põõsalehtedele punast värvi. Osad põõsad läksid ka põlema. Nüüd sain aru, et ta kõnnib leegiheitjaga ja põletab kõik põõsad maha. Seejärel paneb ta ka maja põlema. Välja põgeneda ei saa, sest esimesena süütab ta trepikoja ukse. Päästaks ehk rõdule minek. Mõtlesin, et pean vist politsei kutsuma. Politseil oleks ohtlik tulla, sest poiss võiks teda ka leegiheitjaga rünnata. Aga politsei saaks ta maha lasta.

"Seitsmes vennas" oli selline koht, kus vanim vend Juhani tahtis kahele naabertalu tüdrukule kosja minna, aga siis tuli välja, et ühel teisel vennal oli samasugune kavatsus. Juhani kutsus teda elu ja surma peale võitlema. Vend Aapolt küsiti, kas temaga tuleb ka samal põhjusel võidelda. Aapo vastas, et ta ei pea õigeks vennavere valamist, aga kui juba võitluseks läheb, siis tema osaleb. Üksteise järel tulid ka järgmised vennad välja kosjamineku ja seega võitlemise sooviga. Keegi ei tulnud isegi selle peale, et ta võiks piirduda ühe tüdruku naiseks võtmisega, vaid kõik tahtsid mõlemat. Üks vend rääkis, et nagu alati, nii ka siia tallu kolides hakkasid talle need tüdrukud juba mõne päeva pärast meeldima. Ainult noorim vend Lauri ütles, et tema võitluses ei osale. Tegelikult mõtles ta siiski, et see on ebaõiglane, et teised vennad neile tüdrukutele kosja lähevad, sest need tüdrukud on tema vanused ja peaksid õigluse poolest talle kuuluma. Juhani alustas ühe vennaga võitlust. Rohkem tegi talle seejuures siiski muret, mida Lauri tegelikult mõelda võib. Üks vend võttis teise kõri suurte kääride vahele ja tahtis hakata kääre kokku suruma, kui lõpuks üks tapmise mõttekuse osas ümber mõelnud vend tuli teda puuhaluga takistama. Nii jäid siiski kõik ellu. Aga hiljem rääkisid need vennad omavahel siiski sama metsikult. Varsti tuli neil võimudega pahandusi. Ma ei mäletanud, kas põhjuseks oli see omavaheline võitlus või midagi muud. Nüüd sain aru, et Lauri N. lemmiktegelane selles raamatus oli vist sellepärast Lauri, et see ei olnud nõus tapma.

Käisin teist korda koolis. Oli ajalootund uue õpetajaga. Saime tagasi kontrolltööd. Olin nende osade eest saanud hindeks 5-, 5, 4 ja 4. Miinus oli pandud nähtavasti ainult selleks, et saaks kokku nelja panna. Seletasin, et mul läks sellepärast nii halvasti, et ma kontrolltöö jaoks õpikut ei lugenud, vaid piirdusin ülikoolis omandatud teadmistega. Õpetaja ütles, et see kui ma kirjutasin, et Eesti oleks võinud jääda Saksa võimu alla, on fašismi heaks kiitmine. Vastasin, et Saksamaal oleks võinud tulla võimule uus valitsus. See, kas Saksa valitsus oli fašistlik, sõltub fašismi definitsioonist. Stalini valitsus oli veel fašistlikum.

Valmistusin sõitma Põlva maleturniirile. Vaatasin internetist rongi- ja bussiaegu. Rong sõitis nii sinna kui ka tagasi kell seitse hommikul. Ema soovitas mul mõlemad otsad rongiga sõita. Tagasi sõitma ma polnud sellisel kellaajal siiski nõus. Vahepeal mõtlesin, et ma ei sõida üldse Põlvasse, sest kui peab nii vara tõusma, ei tule pärast mäng kõige paremini välja. Bussiga oli selle poolest parem sõita, et buss sõitis linna õigesse poolde. Siis olin juba Põlvas. Trepil tuli mulle vastu üks vana mees, kes palus mul tõsta tema koera. See ülesanne tundus mulle ebameeldiv, kuigi muidu ma ei olnud koera vastu. Mängu ajal käisid vanad inimesed palju kõrvalruumides. Vahepeal käidi vaatamas, ega mobiiltelefoni ei ole riidehoius mantli taskust ära varastatud.

Reede, veebruar 16, 2007

Uputuse aegu

Kas tead, miks upuvad majad ja teed?
Sest taevast alla langevad veed.

Kas tead, miks tapma tulevad need?
Sest inimestel pole ideed.

Kurat närib ja matsutab suud,
tal hamba all muudkui krõmpsuvad luud.

Kui vihma sajab veel kaksteist kuud,
siis ladvani upuvad isegi puud.

Hääletu mürin

Sõitsin koos isaga kahekesi autos. Isa juhtis ja kihutas. Paistis, et ta ei saa enne eessõitvat autot pidama ja sõidab sellele sisse. Aga ta sõitis sellest hoopis kaarega mööda. Isa oli hiljuti juhtima hakanud. Pärast rääkis Abram, et kui ta on isaga koos sõitnud, siis on teda väga huvitanud isa sõidustiil. Abram iseloomustas seda aeglase ja rahulikuna. Ta ütles, et isa jälgib ainult auto võimsust, aga ei oska arvestada maa ega pikkuse näitajaid. Mina ei teadnud üldse, mida need mõisted tähendavad. Oletasin, et jutt käib pidurdusteekonna tundmisest ja sõidu pikkuse järgi sõitmisviisi valimisest.

Neljapäev, veebruar 15, 2007

Buldooser

Ostan buldooseri, et prügikast ümber lükata. Prügikasti ümber käivad vaesed prügijumalat kummardamas. See ajab puhtaid vihale. Aga ma hakkan kahtlema, kas buldooseriga lükates prügikast üldse läheb ümber või sõidab ainult püsti jäädes edasi. Kui ta ümber ei lähe, siis pole buldooseriga muud teha kui prügimäele viia.

Kiri Marsile

Läksime kanalisse ujuma. Sügavale vette ei saanud minna, sest Vene sõjavägi oli ees. Vene sõjaväe eesmärk oli suruda inimesed madalasse vette, et nende pealt rohkem raha saada. Osadel sõduritel olid püssid käes. Oli karta, et mõni neist võib möödaujuja pihta ajaviiteks tulistada. Nõukogude ajal oli keegi pääsenud nii, et oli hüpanud üle tee. Selle põhjal anti seletus, et eestlasi päästis see, et nad hoolega treenisid. Aga minu arvates võis asja tõlgendada ka nii, et eestlaste treenima hakkamise kaudu saavutas Nõukogude võim oma eesmärgi, sest sellega ilmutasid eestlased kuulekust. Läksime ka nüüd üle tee. Et meile ei saaks pihta tulistada, oli vaja põgeneda maja taha. Algul läksin Klausi järel, siis teises suunas. Teised läksid veel Klausi järel. Klaus pahandas nendega, et tulistamise eest on vaja põgeneda hajutatult. Teisel pool maja leidsin kaks vesti. Tõnult järgi küsides sain kinnitust, et need on kuulikindlad vestid. Panime need selga.

Televiisorist tuli uudistesaade. Räägiti võistlusest, kus oli hinnatud loomi. Võitnud loomad oli seejärel ära tapetud. Ajakirjanik põhjendas seda sellega, et peale inimeste polevat kedagi, kes maailmast rõõmu tunneks. (Sellega ta mõtles, et inimesed olid neist loomadest juba rõõmu kätte saanud.) See jutt ajas mind vihale, sest minu arvates olid kõik elusolendid võrdsed. Ütlesin, et nekroloogi omapoolsete kommentaaridega täiendamine, mida ajakirjanik tegi, on sobimatu.

Vaatasin kooli albumit. Seal oli ühest õpilasest pikalt kirjutatud seoses sellega, et ta otse enne albumi ilmumist ootamatult suri. Teised inimesed surevad ka kunagi, aga teevad seda teisel ajal, mistõttu nende surmale nii suurt tähelepanu ei pöörata. See õpilane oli kooli pooleli jätnud, aga mõne aasta pärast mujal töötamise järel sinna õpinguid jätkama tulnud. Klaus arvas, et ta tuli minu klassi. See ei olnud nii. Aastaarvu järgi otsustades läks ta üks aasta nooremasse aastakäiku. Ise oli ta ka minust mõned aastad noorem. Vahepeal oli ta juhtinud firmasid, aga ma ei teadnud, kas ta uuesti õppima hakates seda veel tegi. Ta oli teatud seltskonnaga palju suhelnud. Ära oli toodud erinevaid tema ütlusi. Viimase klassi oli ta lõpetanud mõne kuuga. Kohe lõpetamise järel ta surigi.

Olin ühel üritusel, kus üks naine rääkis ühest mehest. Lõpetuseks ta ütles, et on räägitud, et sellel mehel kujunesid peale oma naise lähedased suhted veel ühe naisega. Aga kõneleja oli kõnealuse naise emalt järgi küsinud ja teada saanud, et tegelikult kõnealust naist uued mehed ei huvitanud. Teda huvitas hoopis raha. Selle mehega oli ta hakanud suhtlema selleks, et saaks kuu aega selle mehe sõbrannadega koos olla.

Vaatasin laupäevast "Postimeest". Selles oli seni avaldatud vaheldumisi kahe autori luuletusi, aga sel korral oli luuletus neilt mõlemalt korraga. Lisaks oli veel trükitud luuletus ühelt Rahvaliidu naispoliitikult. Viimasena märkasin, et neljandaks oli trükitud ka minu luuletus. Ajakirjanik oli küsinud luba selle avaldamiseks üheksa päeva vanemas lehenumbris. Siis polnud seda avaldatud, ja ma olin juba arvanud, et seda ei ilmugi. Nüüd oli keegi toimetanud luuletuse sõnade järjekorda. Peale selle olid lõppu lisatud read, mis kutsusid üles ostma raamatut "Igavene tuli". Need võisid olla teoreetiliselt võetud mõnest teisest minu tekstist, aga tundusid siiski olevat toimetuse välja mõeldud. Nüüd sain aru, et kui lehes ilmub kehvasid luuletusi, siis ei pruugi see olla autorite süü, vaid võib olla ka toimetamise tagajärg.

Vaatasin kosmose raamatut. Selles olid peatükid kõigi Päikesesüsteemi planeetide kohta. Otsisin peatükki Marsist. Leidsin lisaks planeetidest rääkivatele peatükkidele ka kahe planeedi orbiitide vahel tiirlevast inimeste saadetud tehisobjektist rääkiva. Marsi peatükist nägin kohe, et saan sealt palju uusi sõnu teada. Vaatasin kuulutusi, et leida endale lisakirjasõpra Marsilt. Jäin peatuma kuulutuse juures, millel oli see miinus, et kuulutaja tahtis kirju vahetada eesmärgiga saada kaks last. Mina tahtsin ainult kirju vahetada. Aga mul polnud mõtet otsida paremat kuulutust, sest kõigi marslaste kuulutustes oli sellega sarnaseid soove. Mõtlesin kirjutada ikkagi sellele marslasele, esitades talle oma tingimused, mille hulka oleks kuulunud ka see, et enne aastapikkust kirjade vahetamist ei ole ma nõus isegi temaga kokku saama.

Kolmapäev, veebruar 14, 2007

Kommentaar

Kes loeb minu viimaste päevade sissekandeid, võib jõuda järeldusele, et täna nägin eilsest rohkem unenägusid seetõttu, et tegin eile üleeilsest vähem tööd. Tegelikult tegin isegi mõned minutid rohkem - 6 tundi ja 52 minutit. Ja töö oli sama. Otsustav oli ehk see, et eile tegin parema tujuga, vaheajal mõtlesin intensiivsemalt ja enne magamaminekut tegin natuke huvitavamaid asju. Oma osa võis olla ka unenäovõlal. Või ei jätnud ma eile unenägusid piisavalt hästi meelde. Mäletan eilsest veel kolme kirjutamata unenägu, millest igaühest oleksin osanud kirjutada vaid ühe lause.

Aleksander Suure sõjaretk

Tulid kaks tüdrukut. Teine neist oli Eva ja esimene tema õde. Kummalgi oli käes saiake. Arvasin, et nad toovad need mulle. Hakkasin saiakesi vastu võtma, aga nad ei lasknud neist lahti. Nüüd sain aru, et nad söövad neid ise. Ütlesin Evale, et ma hakkasin talt saiakest ära võtma. Eva vastas, et ta teadis ette, et ma seda teen.

Televiisoris oli filmivõistlus. Korraga näidati viit filmi viiel kanalil, ning vaatajad pidid ajalehele kirjutama, milline neist neile kõige rohkem meeldis. Ei olnud võimalik kanaleid vahetades kõiki filme tervikuna jälgida. Aga tõenäoline oli, et vaadatakse ainult seda filmi, mida eelteadmiste põhjal kõige paremaks peetakse, kirjutades siis, et see oli parim. Filmitegelaste hulgast tuli valida kõige vastandlikum paar. Tingimused olid, et see oleks mingis mõttes paar ja samal ajal ka vastandlik.

Kivisildnik hakkas ajaleheartiklites Tiiu blogi kritiseerima. Selle peale hakkas Tiiu oma blogis neid Kivisildniku artikleid kritiseerima. Kivisildnik teatas, et ta teeb Tiiu blogi lugemises vaheaja, aga talvel vaatab sinna uuesti, et näha, milliseks see on arenenud.

Ema teatas, et uues "Loomingus" on minu raamatut uuesti arvustatud. Kartsin kohe, et sain sõimata. Aga selgus hoopis, et mind oli kiidetud. Seda raamatut oli "Loomingus" varem juba kaks korda arvustatud, nüüd ilmus mõneaastase vaheaja järel selle kohta kolmas arvustus. Eelmised olid olnud kriitilisemad. Uue eesmärk tundus olevat, et minu raamatut ostetaks. Arvustaja kirjutas, et minu esimese luulekogu luuletused on niivõrd isa omade sarnased, et ei ole kindel, kes need kirjutanud on, kuid teise luulekogu luuletused on väga isikupärased. Oli karta, et nüüd võivad kurjad inimesed alati väitma hakata, et see arvustaja on loll, kuna ta on minu teosesse positiivselt suhtunud. Ma mäletasin, et eelmistel kordadel olid arvustajateks Martin Oja ja Asta Põldmäe, kuid seekordse autori nimi mulle veel ühe lugemisega meelde ei jäänud.

Kui Aleksander Suure sõjavägi läks üle mere Väike-Aasiasse, jäeti laevu valvama ainult neli meest, ülejäänud sõjavägi liikus edasi. Tee peal ehitati endale bambusest majad. Tekkis nälg, millele lahenduse leidmiseks pandi kõik sõdurid omavahel elu ja surma peale kahevõitlust pidama. Kuna võitlesid kõik, siis see sõduritele isegi meeldis. Aleksander Suur ise vist kahevõitluses ei osalenud, et tagada sõjaväele juhi säilimine. Toidupuuduse tõttu hakkasid luiged väiksemaid linde sööma. Sellest kuuldes meenutas Neeme moodi poiss, et kui Gaanas oli näljahäda, sõid luiged seal nälgivaid inimesi. Pärast olid samad luiged Eestisse lennanud. Neid söödeti sigadele. Hoolimata sellest, et luiged olid söönud inimesi, ei tekkinud inimestele toiduks olevatel sigadel geeniriket.

Olime ühes hotellis. Kui ära läksime, saime ühelt naiselt sõimata, et olime olnud hotellis üks päev lepingus ettenähtust kauem, seejuures veel elektrit ja vannivett tarvitades. Mina ei saanud tema vihast aru, sest kui me rohkem tarvitasime, siis sai meilt ka rohkem raha küsida.

Koolis tarvitati erinevate õpetajate võimu ajal erinevaid laudasid. Üks õpetaja võttis kasutusele kõige laiemad lauad, sest ta oli ühe minu klassiõe poolt. See klassiõde soovitas õpetajal need lauad kasutusele võtta, et ta mahuks oma pinginaabriga ühe laua taha istuma. Teised õpetajad ei oleks seda teinud. Mõtlesin, et tegelikult ei olegi väga halb, et see õpetaja selle klassiõe soovi täitis, sest siis oli teistel ka rohkem ruumi. Klass oli ühel pool liivakasti, mina teisel pool. Liivakasti keskel asus Moskva. Praegu oli selline periood, kus Moskva oli liiva all. Hakkasin kühvliga liivahunnikust liiva tõstma. Üks võõras poiss ronis liivahunniku otsa. Minu isa tukistas teda selle eest, sest see olevat liivahunniku valesti kasutamine. Mõtlesin, et peaks isale ütlema, et selle eest ei ole vaja tukistada, aga ei öelnud.

Meid oli tänaseks pulma kutsutud. Küsiti, kas mina hakkan seal meie pere nimel laulma, sest Toomas ei saa seda teha. Mul polnud üldse tahtmist pulma minna. Kaalusin minemata jätmist. Lamasin voodis ja vaatasin pooleldi magades väga huvitavat käekirja. Olin sellele paberile kirjutanud üles oma selle öö unenäo. Seda üle lugedes imestasin, et ei tule seda kohta, kus isa liivakastis mängivat poissi tukistas, kuigi praegu ma mäletasin, nagu selline koht oleks olnud. Kõige lõpus see siiski tuli, kuigi minu mälu järgi oleks see pidanud olema unenäo keskel. Tukistamist oli põhjendatud sellega, et see oli Reformierakonna liivakast, aga poiss ei olnud Reformierakonna liige. Lisaks oli isa pidanud teda liivakastis mängimiseks liiga vanaks.

Teisipäev, veebruar 13, 2007

Algkooliõpilase ajakasutus

Kui käisime algkoolis, ütles õpetaja meile, et me peame kodus kõik asjad tunni ajaga õpitud saama. Nüüd hakkan kahtlustama, et selle taga võis olla eeskiri, et õpetajad ei tohi rohkem koduseid ülesandeid anda. (Kuigi see oli Nõukogude ajal, kus õpilaste õigused olid väiksemad.) Igatahes meile esitati asja nii, et me oleme kohustatud nii andekad olema, et rohkem aega ei kuluks.

Käsikirja söömine

Kirjutuslaud lagunes tappidest lahti. Kui hakkasin seda kohendama, lagunes ta edasi. Isa rääkis, et sõna on selle poolest hea asi, et kui kõne on juba valmis kirjutatud, saab seda ettekandmise ajal veel uute asjadega täiendada. Püüdsin kirjutuslauda parandada. Selle sahtlis oli mul luulekogu käsikiri. Meil olid külalised. Külalistele pakuti sahtlist ilusa glasuuriga piparkooke. Lisaks olin nendele piparkookidele kirjutanud ka luuletuste tekstid. Külalised luuletusi ei märganud, kuni nende tähelepanu tekstidele juhiti. Piparkoogid võis ära süia, sest mul oli sama luulekogu käsikiri ka internetis olemas.

Esmaspäev, veebruar 12, 2007

Aja kasutamine

Paistab, et mu kunagine töövõime tuleb siiski tagasi. Õigeks peetakse töötada nädalas 40 tundi. Arvutasin välja, et 6 päeva peale jaotatuna on see 6 tundi 40 minutit päevas. Täna töötasin 6 tundi 43 minutit, lisaks vahepeal veel puhkeminutid. Aga päeva lõppu jäi rohkem vaba aega kui mõnel lühemal tööpäeval, millele aitas kaasa see, et ma ei avanud enne minutite täis saamist uuesti postkasti, ei lugenud vaheaegadel blogisid, raamatuid, ajalehti ega ajakirju ja ei jäänud ebamääraste asjade üle mõtlema. Nüüd mind huvitab, kuidas see unenägudele mõjub. Muidugi mõjutab unenägusid ka see, mis ma täna veel teen. Unes võiks näha, et pean päev läbi väljamõeldud unenägusid kirjutama, ja piltidena seda, mida ma kirjutan.

Fašismi defineerimine

Tõlkisin ungari keelest. Kasutasin sõnaraamatut, milles olid sees erinevate keelte sõnad. Igale sõnale oli antud ainult üks vaste. Teised tuli ise välja mõelda. Olin raamatukogus. Peep küsis, kes on nutunaised. Ütlesin, et juutidel ei olnud lubatud ise kellegi surma puhul nutta, selle asemel palkasid nad nutunaisi. Ütlesin, et ma ei tea, kas entsüklopeedias on see märksõna sees, aga Uues Testamendis on neist kindlasti juttu. Uus Testament ütlesin kogemata, tegelikult tahtsin öelda Vana Testament. Läksime kooli sööklasse. Kõndisin korraks veel sööklast välja. Fuajees olin põrandale joonistanud, kuidas auto parkida tuleb. Direktor ütles, et auto on vales suunas viltu. Joonistasin sellepeale auto teises suunas viltu. Läksin sööklasse tagasi. Ma ei mäletanud enam, millises lauas mul söömine pooleli oli jäänud.

Vasakpoolsed kaebasid, et Pätsi partei on juba nii Soomes kui ka Türgis võimul. Küsisin, mille poolest on Türgis võimul olev partei Pätsi partei, peale selle, et tema nimi on Isamaaliit. Kui Päts seda küsimust kuulis, ütles ta, et Türgi on vaeste inimeste maa. Seda ütles ta võibolla põhjendamatu eelarvamuse tõttu.

Seisin tunni ajal koridoris. Sinna tuli õppealajuhataja. Ta hakkas mult küsima, miks ma tunnis ei ole. Jõudsin ette ja ütlesin, et tema on õpetaja, tema peab tunnis olema.

Vaatasin vana Eesti Entsüklopeediat, kui tuli Ariel. Ütlesin, et see köide on ilmunud aastal 1932. Keerasin lahti tiitellehe, aga sinna oli kirjutatud hoopis 1930. Varsti pidi algama magistritööde kaitsmine. Ariel oli ka kirjutanud fašismist. Ta oli kasutanud väga laia fašismi definitsiooni. Mina olin mõistnud fašismi kitsamas tähenduses. Võis arvata, et meid pannakse vastastikku väitlema. Siis oleksin öelnud, et minu eesmärk ei ole fašismi defineerimine. Fašismiks saab pidada seda, milline definitsioon parasjagu valitakse. Kui lähtuda vanast Eesti Entsüklopeediast, kus on öeldud, et fašism on Itaalia rahvuslik liikumine, siis ei saa selle all mõista midagi muud. Aga ma toongi oma töös palju näiteid sellest, mida on fašismiks peetud. Fašistideks on peetud ka Itaalias elavaid teiste rahvuste esindajaid ja väljaspool Itaaliat elavaid itaallasi.

Pühapäev, veebruar 11, 2007

Rikka maja

Üks rikas mees kord ehitas
ühe väga kalli maja.
Kõik inimesed arvasid,
et nii ei ole vaja.

Ta mõtles veel, et ehitab
oma majale torni otsa.
Ei pannud seda tähele,
et raha lõppes otsa.

Lohe

Taevast prantsatas alla lohe,
sest ei õppinud lendama kohe.
Lohe kontides valitses laiskus,
sellepärast maha ta paiskus.

Nüüd ta sülitab sädemeid välja.
Tuletõrje ei tee temast välja.
Arvab, et lohe on lausa tüütav,
nõnda lohe, et vaevalt süütav.

Eesti vapsikud

Ühel poisil tekkis küsimus, kas ta ei peaks oma geene kontrollima. Üks tüdruk soovitas sõrmuse küljest geeniproov anda nii sellel kui ka teisel poisil. Nad andsidki. Sel ajal, kui proovidele vastust oodati, juhtus ühtede noortega raske liiklusõnnetus. See tuli sellest, et nad olid sõitnud nii suure kiirusega, mis nende arvates pidi lubatuks muutuma aastal 2061. Lauluvõistluse korraldajad lasid seejärel sama kõrgelt alla kukkuda ka muusikutel, kellega nad rahul ei olnud, nii et neil muusikutel ei säilinud ka erilisi elulootusi. Seetõttu ei tahetud saadet enam vaadata. Siis selgusid geeniproovide vastused. Proovi andnutele öeldi, et nende isad ei ole need, keda nad seni on arvanud. Need, kes sellisest vastusest solvunud olid, hakkasid aparaate puruks lööma. Varsti ilmus ajaleht, mille esiküljel kirjutati, et nende geeniproovide vastuseid oli nalja pärast võltsitud, nii nagu oli eelneva kokkuleppega kavandatud, aga et tekkinud kaost ei saa enam peatada. Öeldi, et selles suurlinnas läheb varsti elekter ära. Arvasin, et asi pole väga hull, sest on veel päevavalgust. Aga selle peale seletati, et elektri ära minnes tekib linnas üleujutus ja vesi kerkib katuseservadeni. Inimesed hakkasid lähemate majade katustele põgenema, aga oli ette näha, et nad kõik sinna ei mahu.

Vaatasin arvutist oma blogisissekannete pealkirju reastatuna. Selgus, et kui ma olin hakanud panema mingi tähega algavat pealkirja, siis kasutasin ma seda algustähte endale märkamatult tavaliselt kümmekond korda järjest. Rääkisin sellest avastusest ka teistele. Tõin võrdluseks, et raamaturiiulis püütakse erinevat värvi kaantega raamatud paigutada vaheldumisi. Aga kõigepealt näha olevate raamatute puhul see ei kehtinud, sest need olid ühest sarjast. See oli sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" mingi perioodi variant. Sarja nimi oli kaanele kirjutatud väga uduselt. Seletasin seda sellega, et see oli väga populaarne sari, mistõttu sarja nime püüti piiratud trükiarvu juures nõudluse vähendamiseks peita.

Olime maal. Seal oli üks vapsik. Öeldi, et praegu ei saa see kedagi nõelata. Isa ja Tõnu tegid nii, et mõtlesid selle kohta kumbki välja luuleread, mille nad pidid hiljem linnas ühiseks luuletuseks kirjutama. Seejuures ei öelnud kumbki kuuldavalt, mida ta mõtles, aga ma ikkagi teadsin nende mõtteid. Mõtete sisu oli selline, et riigikorrad vahelduvad, aga Eesti vapsikud jäävad. Luuletuse sisu tundus minu jaoks liiga positiivne. Mõtlesin, et peaksin omalt poolt lõppu midagi kriitilisemat kirjutama.

Laupäev, veebruar 10, 2007

Sipelglus

Sipelgatel on vist minust parem elu, sest neile kohe meeldib tööd teha. Mulle meeldib paljusid asju teha, mis tähendab, et raske on pikalt ühe juures püsida, kui järgmine juba ootab. Mõnega võib pikalt ka tegeleda, aga selle eest ei pruugi keegi midagi maksta. Ja pärast on ikkagi kahju, et teist asja on vähe tehtud. Õnneks on mul vähemalt selline nimi, mis sarnaneb sipelga nimega. Siis on mul kergem sipelgaks muutuda. Nime panijad ilmselt juba märkasid, et mul on sipelgaga sarnasusi. Tähed, mida ma kirjutan, meenutavad sipelgaid visuaalselt. Võibolla olen ma siis hoopis sipelgapesa. Sellega seletub, miks ma ootan, et teised mind ehitaksid.

Lugesin pimedas

Lugesin öösel pimedas voodis raamatut. Raamat oli ilmunud "Loomingu Raamatukogus". See rääkis inetutest asjadest, aga oli huvitavalt kirjutatud. Pealkiri oli "Õnnetus raudteejaamas". Oli oodata, et päris lõpus jääb keegi rongi alla. Hakkas juba valgemaks minema. Läksin kööki, kus ütlesin emale ja isale, et ma saan kohe raamatu läbi. Raamatu autor oli Oudekki. Isa ja ema olid käinud just Oudekki sünnipäeval, kus oli sellest raamatust räägitud. Sven Mikser ei olnud raamatu sisuga rahul olnud. Ta oli öelnud, et kahju, et talle selle raamatu kirjutamise ajal Oudekki telefoninumbrit ei antud. Selle lause eest oli Mikser saanud ürituse kõige esteetilisema lause auhinna. Minul oli küll Oudekki telefoninumber olemas olnud. Ütlesin, et Mikser ütles selle lause sellepärast, et kõnealuses raamatus on ka selline lause. Isa vastas, et see ei loe. Leidsin, et raamatus oli ka üks Mikseri moodi tegelane. Ärkasin üles. Nüüd sain aru, et ma polnud öösel üldse raamatut edasi lugenud, vaid olin lugemist unes näinud. Aga mul oli ikkagi õigus, kui ütlesin, et saan raamatu varsti läbi, sest mul oli umbes 80 leheküljest lugeda veel umbes 20. Mulle oli sellepärast tundunud, et mul oli raamat käes, et tegelikult olin käes hoidnud väikest paksu paberi tükki. Ja kui mulle oli tundunud, et kahel raamatu ühes voodis maganud tegelasel oli peal erinev arv tekke, siis see tuli sellest, et üks minu enda lina jäi minust valele poole. Meenutasin, mis unenäos juhtus, et osata seda hiljem üles kirjutada. Ärkasin uuesti. Ma ei saanud enam aru, kas eelmine ärkamine oli olnud tegelikult unenäo osa või olin ma küll ärganud, aga vahepeal uuesti magama jäänud.

Trepikoja ees oli erinevas suuruses vihmausse. Suur vihmauss hakkas väikse suunas roomama. Varsti pidid nad kokku puutuma. Erinevad ussid olid erinevate avangute mängijad. Ma olin maleklassist endale võtnud ühe avangu kohta käiva raamatu. See oli osa esimeses trükis paksemana ilmunud raamatust, mis trükiti uuesti avangute kaupa vihikuteks jagatuna. Ma ei teadnud enam, kas see raamat oli mulle päriseks antud või laenatud. Tõenäolisem hakkas tunduma teine variant, sest Rei oli veel kellelegi öelnud, et selline raamat on saadaval. Praegu istusin koos Reiga malelaua taga ja vaatasime selle avangu variante. Olin selle avanguga palju kaotanud. Rei pani peale tüüpkaotusseisu. Ütlesin, et ma mängin sellest avangust erinevaid variante. Tavaliselt mängisin seda varianti, mida olin viimasena vaadanud. Varem olin mänginud ühte teist avangut.

Isa oli esinemas käies öelnud, et kõik saapad jalast võtaks, sest kui jala sees on haav, toob tuul selle sisse lähedalviibijate haavade seest nakkusi. Toimus maleturniiride sari. Turniiri esimeses osas langesid nõrgemad mängijad välja, seejärel mängiti olenevalt osavõtjate arvust kas finaal või eelnevalt poolfinaale. Olin iga kord finaali või poolfinaali pääsenud. Praegu käis selline turniir, kus poolfinaali pääses kolm inimest. Mängisid Vorobjov-Gusljajev, mina ootasin oma järjekorda. Pidin ka enne finaali poolfinaalpartii mängima. Pealtvaatajad istusid eemal toolidel. Aga mina vaatasin pealt alati otse mängulaua kõrval seistes, sest seal tundsin ennast kindlamini.

Reede, veebruar 09, 2007

Kuu peale

Mis viga oleks meil minna
Kuu peale tulnukalinna?
Kuulsin, et sõidame sinna.
Sõiduki sisse mind vinna!

Kuu peal ootavad rahvad.
Ei tea, mida täpselt nad tahtvad.
Varustust kaasa nüüd kahmad,
sest avastusreisid on vahvad.

Ei kauem jääda saa siia.
Õpetus Kuu peale viia -
selline siht võib meid liita.
Pärast saame vaid kiita.

Muretu elu

Kui minema lendavad kured,
siis lõppevad suvised mured.
Tilkumast lakkab higi.
Meeldivad ilmad on ligi.

Et tagasi tuleks veel suvi,
tükk aega ei paku huvi.
Ükskord ta pealegi tuleb,
kui lumi sulada juleb.

Maja mõtted

Majal on oma mõtted, aga ta ei tea, mida tema korterid mõtlevad. Korterid omakorda ei tea ei maja ega enda sees olevate inimeste mõtteid. Korterid kuulevad küll, mida inimesed räägivad, aga nad ei usu seda, sest nad on näinud, kuidas inimene ühes toas valetab selle kohta, mida ta teises toas teeb. Trepikojal ilma korteriteta on teised mõtted kui trepikojal koos korteritega. Väga suuri mõtteid mõtleb tänav. Tänavast suuremat elusolendit ei ole vist olemas.

Kindlus

Olin kooli fuajees. Õpetaja Kalme küsis seal, kes on oma raamatud kooli jätnud. Õpetaja Maimre vastas, et tavaliselt teeme seda mina ja Klaus. Klausi ranits oli katki lõigatud. See oli tal juba lühikese aja jooksul kolmas ranits, mis puruks lõigati. Võis ka arvata, kes seda tegi. Kes kooli ajal halvasti käituvad, neist saavad täiskasvanuna kurjategijad. Hoidsin kurjategijatel käsi kinni, et nad kurja ei saaks teha. Kurjategijaid oli kolm tükki. Nad olid satanistid. Kõndisime tänaval. Kõndisin neist ette. Kui nad ei näinud, pistsin jooksu, et nende eest põgeneda.

Istusin Toomemäel lahtise kirikuukse ees ja kirjutasin Helinale kirja. Kirjutasin, et kirikus on kõige huvitavamad asjad poolvõlvid. Kui kodus oma tuppa läksin, rääkis Henn seal Toomale unenägudest. Rääkisin sellele vastuseks, et unenägudes on asjad teisiti kui päriselt. Näiteks nägin ma unes, et Toomemäel asuva kiriku nimi on Jaani kirik. Selline mõte tuli mulle sellest, et see ei olnud Peetri kirik. Tegelikult asub Jaani kirik teise koha peal ja nii see kui ka Toomemäel asuv on unes nähtust erinevad. Henn ütles selle jutu peale, et alati, kui millestki rääkima hakata, ütlen mina, kuidas asjad on. Läksin raamaturiiuli juurde, kus ema oli ümberkorraldusi teinud. Hüüdsin, et sellele on klaasid ette pandud, sellel riiulil pole kunagi varem klaase olnud. Ema oli pannud tagumisse ritta raamatud, mida mul iga päev vaja läks. Esireas olevaid raamatuid eriti vaja ei läinud, aga mul oli nendest ka hea meel, et nad nüüd siin toas on.

Sven ja mõned temast nõrgemad maletajad tulid Tallinnast võistlustelt. Sven oli saanud kolmanda koha, teised olid tagapool. Aga et kõik nad olid saanud auhinnaks maleprogramme, siis arvas Sven, et võistkondade arvestuses tulid nad esimeseks ja võibolla sellest räägitakse täna teleuudistes. Kõik programmid maksid mitu tuhat krooni. Sven ütles, et need on odavad. Vastasin, et ta mõtleks, kui kooliõpilane peaks need oma raha eest ostma. Programme hakati kasutama. Rei ütles, et nende programmide mõnetunnise kasutamise järel tekib juba strateegiline mõtlemine. Vaatasin pealt, kuidas ühel laual mängiti. Sellest järgmisel laual üks poiss kaebas, et miks kõik mänge pealt vaatavad. Ma ei teinud tast välja. Järgmiseks vaatasin, kuidas Sven ühe tüdruku vastu mängis. Sven püüdis seisu päästmiseks nuppe kohendades märkamatult mitut korraga ringi paigutada. Aga siis ta hoopis alistus. Minu vastu ta ei oleks sellises seisus alistunud. Nähtavasti sai ta aru, et kuigi see tüdruk ei ole minust tugevam, mängib ta minuga võrreldes stabiilsemalt ja ei lase enam võitu käest.

Näidati soomlasi, kes Teises maailmasõjas eestlastele appi tulid. Nad said seda teha siis, kui Soome oli sõjast väljunud ja sakslased ei saanud neid enam keelata. Näidati, kuidas antud maleseisus oleks eestlased ja soomlased saanud muuta taraga piiratud nelinurga kindluseks, mis oleks olnud vallutamatu. Mõtlesin, et kui seda kõvasti tulistatud oleks, siis oleks tara vast järele andnud. Pealegi poleks kindluses lõpmatuseni varustust jätkunud.

Neljapäev, veebruar 08, 2007

Vannituba

Äravoolu korgi all on kirbud.
Hambapesu topsis on konn.
Valge seep on tegelikult pekitükk.
Tops hambaharjade ja hambapastadega on tegelikult äsja aretatud taim.

Sinine käterätt on taevalina seest lõigatud. Aga et ta on Maa taevast tumedam, siis lõigatud selle planeedi taevast, kus vannituba asub. Maa taevast on lõigatud hoopis sinise särgi riie.

Lossis ja klubis

Kooli esine oli üks tuba. Mina olin kooli peaukse ees, Helina magas kõrvalukse trepil. Võtsin kätte sulatatud juustu topsi. See krabises nii kõvasti, et Helina ärkas üles. Nüüd pidin näitama, et ma ei krabista niisama, vaid ikka söön ka sealt karbist. Muidu ma poleks söönud. Aga nüüd püüdsin teha hästi vaikselt, et Helina und rohkem mitte segada. Helina oli minu sugulane. Ta oli selle sugulusastmega inimestest ainuke, kellel oli sündides olnud minust erinev perekonnanimi. Aga hiljem oli ta nime teistega ühtlustanud. Läksime läbi suure toa köögi suunas. Helina ütles, et õnneks ei ole minu ema veel üles tõusnud. Aga siis selgus, et ema oli siiski juba tõusnud ja kööki läinud.

Skeemil olid näidatud aadlike sugulusastmed. Oli joonistatud pilt, kus üks aadlik istus nägu paremale ja teised tegelased lendasid nägu vasakule tema suunas. Oli veel ka teine sama sisuga pilt. Aga piltide vahel oli see erinevus, et kui vanemal pildil vaatas istuv ja auru välja puhuv aadlik lendajat, siis uuemal pildil vaatas ta otse üles, olles seega inimlikum. Läksin läbi lossi avakoridori. Kahel pool seina ääres seisid rivis sõdurid. Kuninganna juurde jõudes ütlesin, et sõdurid tuleks ära viia. Kuninganna vastas, et seda ei ole vaja, sest need on väga ustavad sõdurid. Mulle anti ööbimiseks tuba. Või oli minu asemel juba keegi teine. Igatahes see isik ütles, et tundub, et keegi on peegli taga. Sinna vaadates oli seal olnu juba teisele poole seina läinud. Toa saanu ütles, et selge, see on vist see, kes öösiti ei maga. Lossi sissekäigu juures oli nimelt juttu olnud, et selle toa peal olevas toas on ka keegi. Aga saadud toas seisid seina ääres valves naissõdurid. Toa saanu valis nende naiste hulgast endale ühe välja, kuigi tema algne eesmärk oli olnud tulla kuninganna juurde.

Ema rääkis, et praegu on inimestel rumal komme kanda väga nappi riietust ja nüüd on üks naine meie tänavalt ka endale sellised riided teinud, kuigi need talle ei sobi. Kirjutasin korvpalliplatsil kaustikusse romaani. Mõtlesin jätkata kirjutamist nii, et üks mõte kasvab välja teisest. Parajasti tahtsin hakata kirjutama lauset lühikeste seelikute kohta, kui selja tagant tuli üks võõras tüdruk ja küsis, kas ma tahan minna Dakotasse. Vastasin, et ei taha. Läksin natuke eemale. Tagasi tulles nägin, et kaks saabunud tüdrukut on sorteerinud minu ja Klausi vihikud erinevatesse virnadesse. Ma ei hakanud selle vastu protesteerima, sest korral on ka oma head küljed. Mulle ei meeldinud hoopis see, et Klaus tahtis pooled oma vihikud ära visata. Kõndisin sealt ära koos isa ja emaga. Nad rääkisid, et tüdrukud olid küsinud, kes tahab sõita Virginiasse. Ütlesin, et ikka Dakotasse.

Jõudsin maleklubisse. Seal käis palju minu klassikaaslasi. Nad tegid seda minu eeskujul. Praegu tahtsin hakata mängima Kristjan K-ga. Ta oli siia tulnud nähtavasti sellepärast, et olin teda eelmisel päeval unes näinud. Panime peale taskumalenuppe, kuigi mõnel laual oli ka vabu suuri nuppe. Hakkasin kella valmis seadma. Algul tundus juba, et saan kella korda, aga selle sättimine võttis ikkagi kaua aega. Mulle tuli meelde, et alguses ma sain juba aru, et kell tuleb kinnitada plastmasskonksudega malelaua alla. Aga lõputult seda sättida ma ei viitsinud. Hakkasin koju minema, ilma et oleks üldse mängida jõudnud. Olin Võru tänaval. Ma ei mäletanud, kummas suunas ma pean minema. Üks suund tundus õigem, aga seal lõppes tänav risti ees oleva majaga, mida tulles poleks nagu teel olnud. Aga kui ma jõudsin kohta, kus tänav ära keeras, siis nägin, et olin ikkagi õigel teel.

Kolmapäev, veebruar 07, 2007

Heategu ja kuritegu

Kuriteo võib sooritada nii uskmatu kui ka usklik inimene. Heateo võib teha nii usklik kui ka uskamatu inimene. Sama tegu saab pidada nii heateoks kui ka kuriteoks.

Hinded ja punktid

Olime laulmise tunnis. Istusin Eriku kõrval. Tuli hakata noodiülesandeid lahendama. Võtsin selle jaoks õpetaja laualt kaks kokkumurtavat noodilehte. Õpetaja küsis, miks ma kaks võtsin. Hakkasin ühes ülesandes kõikidesse lünkadesse plusse ja miinuseid panema. Õpetaja ütles klassile, et seal ülesandes tuleb täita ainult üks või kaks lünka. Nii joonistasin enamuse märkide ümber ringi ja tõmbasin märgid maha. Siis hakkas õpetaja minu lahendusi kontrollima. Mõtlesin, et märke maha tõmmates ma tegin vist ikkagi valesti, sest plussid ja miinused pidid näitama, kas neile järgnev lause on tõene või väär, ja seda saaks öelda iga lause puhul. Kokku olime teinud kolme harjutust. Õpetaja kirjutas mulle nende eest hindeks 884. Siis vaatasin, et olin lugenud valesti. Ta oli pannud hoopis hinded 2, 2 ja 4. Ja seejärel tundus, et need on hoopis 4, 4 ja 2, kusjuures 2 oli lünkade tühjaks jätmise eest. Kristjan K. tuli ja ütles mulle, et nüüd on veerand läbi ja kuigi kool käib edasi, ei saa enam üheski aines midagi vastata. Ütlesin, et mis siis. Aga mõtlesin, et on väike oht, et need asjad, mis mul on vastamata, arvestatakse kahtedeks. Heitsin laudade alla toolide peale magama. Seina peal läks häält tegev aparaat rikki. Krister hakkas seda parandama.

Kaotasin mängu kiirmaleturniiril. Mul oli ainult kaks punkti. Ees oli vaid viimane voor üheksast voorust. Mõtlesin, et kui ma selles ka kaotan, siis võin seletada nõrga mängija tasemele langemist sellega, et viimasel ajal olen malega tegelenud ainult mõned minutid päevas. Aga parem oli mitte seda rääkima hakata, sest sellest poleks aru saadud. Mulle oleks vastatud, et teised ei tegele üldse iga päev malega. Tegelikult kokkuvõttes nad tegelesid ikkagi pikemalt. Viimases voorus oli minu vastane Kanep. Ta tegi juba käigu. Ma ei läinud laua juurde, vaid ütlesin eemalt, mis käigu ma vastu teen. Kanep ei tahtnud eriti niimoodi mängida. Ütlesin talle, et ta siiski minu eest nuppe tõstaks ja kella vajutaks, siis ma saan pärast rääkida, et olen suurmeistri vastu pimesi mänginud.

Teisipäev, veebruar 06, 2007

Solvang

Kas teate, miks ma Teid solvan?
Sest Te olete tolvan.

Poliituneluule

Teised olid saanud endale uued fotoaparaadid. Klaus tegi mulle ka mõne hetkega fotoaparaadi, sest tänapäeval oli tootmine väga kiireks läinud. Hakkasin linnavaateid pildistama. Valisin hoolega, mis nurga all pildistada. Ma ei teinud ainult ühtegi sellist fotot, kus päike kaamerasse paistaks. Siis lõhkus üks suur koer mu fotoaparaadi ära. Kõik fotod läksid kaduma. Selle eest tehti sellest koerast pinnalaotus.

Vaatasin pakki õhukesi lasteraamatuid, mis ma olin vanaemalt laenanud. Osad tundusid kodus ka olemas olevat. Nad pidid olema, sest pooled tundusid tuttavad ja ma ei saanud nendega mujal tutvuda kui kodus. Aga mul ei olnud nad enam hästi meeles, sest ma polnud lasteraamatuid ammu lugenud. Laenamine tasus end ära, sest samu raamatuid kodus riiulist otsima hakata oleks olnud keerulisem. Olin inglise keele tunnis, kus mul oli teistest raskem õppida. Edasi vaatasime filmi, kus näidati sõda. Langevarjurid hüppasid suusad jalas taevast alla ja hakkasid maapinnale jõudes suusatama. Mõtlesin, et nad ikka oskavad jalgadele maanduda. Kas inimene ei hakka vahel kukkudes keerlema? Aga langevari hoiab selle ära. Mõned harrastuslangevarjurid kukuvad meelega tükk aega, enne kui langevarju avavad. Lendasin kohtumisele ema, isa ja Hitleriga. Näitasin neile, et oskan hästi lennata. Näitasin neile ka päkapiku mütsi. See oli seest täis, aga päkapikud pähe panemiseks kaevavad selle õõnsaks. Aga emal õnnestus kohe kaevama hakkamata müts pähe panna. Hitler õppis ka lendama. Kui minul tuli see alati välja, siis temal siiski ainult vahetevahel. Riikidevahelised läbirääkimised tuli lõpule viia. Need lahendati kahe mündisarnase objekti võitlusega. Võitjaks jäi Hitler. Nüüd võis ta alustada Teise maailmasõjaga. Sõda käis nii, et Hitlerit tähistav putukas käis Euroopa kaardil ringiratast. Ta kõndis kõigepealt Saksamaalt Norrasse ja seejärel teistesse maadesse, mille Hitler päriselt ka sõjas ära oli vallutanud. Ainult et kui päris Hitler oli kõigepealt rünnanud Poolat, siis putukas Poolasse ei läinud. Läksin riidehoiu moodi kohta, kus olid minu klassikaaslased. Annika susistas suuga, kuni ma vaatasin tema poole ja ütlesin, et ma kuulen küll. Seejärel ta rääkis, et Jürgen I. ei ole mitte ainult maale elama läinud, vaid et ta ongi nüüd maainimene. Jürgen õppis nimelt doktorantuuris põllumajandust. Koht oli Lossi tänava õppehoone ülemise korruse moodi. Kõrvalruum kuulus Keskerakonnale. Savisaar oli valimistel selle maakonna kandidaat, aga öeldi, et tegelikult on ta rohkem tallinlane ja Järvamaa asjadest suurt ei tea. Seda märkust kuuldes läks Savisaar kohe kõrvalruumi ja küsis erakonnakaaslastelt, mis neil seal toimub. Ruumis oli Keskerakonna puuviljapood. Aga pood oli alalises kahjumis, sest keegi peale keskerakondlaste sealt puuvilja ei ostnud. Mõtlesin selle kohta välja luuleread:

Keskerakonna veski -
sinna ei lähe keski.

Mõtlesin, et luuletust võiks täiendada teiste parteidega. Jätkasin nii:

Isamaaliidu isa
tõstab valjult kisa.

Siis mõtlesin, et rohkem ma ei pea jätkama, sest kaks kõige tähtsamat parteid on juba nimetatud. Mõtlesin omaenda poliitilise tegevuse üle. Kõigepealt olin organiseerinud euroreferendumile palju vastuhääli. Seejärel olin asutanud rohelise erakonna. Mõlemal juhul olin ise järgnevalt tagasi tõmbunud, sest ei osanud asja edasi juhtida.

Esmaspäev, veebruar 05, 2007

Meri vahutab

Palju kalu on mässaval merel.
Mõnel kalal hammas on verel.
Sõidan merel, nad ujuvad vastu,
ütlevad: sinagi vette nüüd kastu!

Vastan neile: kastuge kuiva!
Treenige kuiva käes sabi ja uima!
Merest lendabki välja üks kala,
ütleb: nüüd sina vette end vala!

Röntgen

Taevas oli alaliselt suur objekt, mille sees olid ringi kujuliselt sõõrid. Algas õhkutulistamine. Eelmise tulistamise ajal olid inimesed sihtinud neid sõõre, oli ette näha, et nad teevad seda ka sel korral. Nii oli objekt hävimisohus. Läksime suure monstrumi sisse. Pidime seal süsteemile vastu töötama. Kõige suuremad lootused olid minul. Aga ma ei teadnud üldse, mida ma seal tegema pean. Võibolla minu vastutöötamine seisneski minu rumaluses.

Olime tunnis. Mul oli halb. Artur ütles, et minust saaks hea laboratooriumihiire. Tunni lõpus ütles Krister, mitu tüdrukut mulle mitu kirja kirjutab. Järgmises tunnis istus minu selja taga kaks meest. Üks neist lõi mind. Lõin vastu mõlemat meest. See, kes ise mind löönud ei olnud, kaebas õpetajale ära, et ma teda lõin, lisades juurde, et teine mees lõi küll mind enne. Algas söögivahetund. Mul oli söögikaart aegunud. Läksin kantseleist küsima, kas on mingi alus mulle uue kaardi andmiseks. Vastati, et ei ole. See tähendas, et ma pidin söögi eest maksma hakkama. Seda tuli teha iga kord uuesti. Vaatasin veelkord mõlemat mul taskus olnud kaarti. Selgus, et need olid aegunud juba ammu, kuigi olin veel eelmise koolipäevani seda teadmata söömas käinud ja kantseleis ka ammusest aegumisest ei teatud. Aga neile oli peale kirjutatud, et need oli mulle selle eest antud, et ma olin noil perioodidel mõne artikli kirjutanud või tõlkinud. Siis oleks võinud ikkagi praegu ka uue kaardi anda, sest neid töid olin ka värskelt teinud.

Toimus maleturniir. See toimus lageda taeva all. Minu järgmise vooru vastane oli üks tüdruk. Mõtlesin, et ta on tugevamaks muutunud, seepärast teen temaga kiirviigi. Ma ei näinud, kus ta on. Aga mulle öeldi, et tüdruk on juba märganud, et ma teda otsin. Mõtlesin, et ma vist ikka ei tee viiki, sest see on eelviimane voor ja kui ma saan täispunkti alles viimases voorus, siis on seda liiga vähe.

Isa ütles, et külla tuleb üks ajakirjanik. Vahepeal polnud seda ajakirjanikku aastaid näha olnud. Aga nüüd oli ta saanud ajakirjanduspreemia, mis oli tema enesehinnangut tõstnud ja seetõttu ta nähtavasti külla tulema hakkaski. Nüüd oli ta juba kohal. Isa ja ajakirjanik jõid alkoholi. Minu jaoks oli mittealkohoolset jooki. Vaatasin arvutisse. Seal oli mulle tulnud kiri. Algul tundus, et see on autorilt, kelle käsikirja ma olin toimetanud. Aga siis nägin, et see on hoopis kirjanikult, kes ei ole mulle varem kirjutanud ja kellest on teada, et ta on surnud. Hakkas tunduma, et tema surmateade oli ainult maskeering. Aga siis selgus, et see ei olegi tema enada kirjutatud kiri, vaid kirja tegelik autor on ainult kasutanud selle kirjaniku tsitaati motona. Kirjaga saadeti mulle pikk koomiks. Selles koomiksis oli numbritega tähistatud, mis järjekorras seda lugeda tuli. Mõne pildi juurde tuli tulla mitu korda. Vahel tuli lugeda uuel korral sellelt pildilt uus lause, vahel tuli lugeda sama lauset mitu korda. Raske oli seda järjekorda jälgida. Läksin arsti juurde. Seal tuli mulle teha kopsuröntgen. Jäin ootama, millal mind arsti ette kutsutakse. Aga siis kuulsin pealt, et teisele patsiendile öeldi, et arstidega rääkima tuleb ise minna. Teadsin, et röntgen on kahjulik. Lohutasin ennast mõttega, et eelmistel kordadel midagi ei juhtunud ja arvatavasti ei juhtu sel korral ka. Lapsena olin olnud tubdispanseris arvel. Mulle oli seal tahetud kaks korda aastas röntgenit teha, aga ema oli minu tervise säästmiseks välja võidelnud, et seda tehti üks kord aastas.

Pühapäev, veebruar 04, 2007

Kõik ei sula

Lind häält teeb küll, kuid lumi sulab asjata.
Ta tahab jäätuda, et murda palju luid.
Ehtsa külma kraani lahti laskjata
võib juhtuda, et talv ei kesta kuid.

Loen lehe kaupa läbi paksu raamatut,
ning vahepeal loen õhemaid ja muid.
On ühel leheküljel mitu haavatut,
kuid vaiksena ma kuulen kaebajate suid.

Raamatule saateks linnud laulavad.
Nad olla võivad varblased või tuid.
Et aknale nad lähemale tulla saaks,
on välja istutatud suuri puid.

Parteide ühinemine

Olime vendadega suvi otsa laagris. Nüüd hakkasime koju minema. Metsavahelisel teel jooksis Tõnu must mööda. Suve algul olin veel temast kiiremini jooksnud, aga nüüd oli ta suuremaks kasvanud ja kiirem oli tema. Aga varsti ta lõpetas jooksmise, nii et mina endise tempoga edasi joostes läksin tast uuesti ette. Paides tahtis Taimo, et tema fotode hulgast kinkimiseks sobivad välja valitaks. Üks poiss hakkas rääkima, et Maie on halva vorsti ostnud. Mulle see nii halb ei tundunud. Paide vanaema tõstis palja käega kuuma ahjuplaati. Tõstmist põhjendati sellega, et seda tegemata läheks plaadil olev paber põlema. Kartsin, et vanaema võib siis ka kätt põletada, kui ta ise kõrvetust ei tunne.

Olin hommikul suures toas ilma särgita nagu vennadki. Oleks võinud arvata, et ilma särgita olemisest hakkab mul halb, aga ei hakanud. Oma tuppa minnes panin särgi selga. Varsti oleks pidanud selle uuesti ära võtma, sest tahtsin külma duši all käia. Aknast oli näha, kuidas üks seltskond läks naabermaja rõdule. Üks seltskonna liige tahtis toetada selga vastu rõdu piiret, aga siis selgus, et piire oli alla kukkunud. See ei olnud üllatav, sest see ei olnud selle maja ainuke rõdu, millega nii oli juhtunud. Läksin kanali äärde. Seal sõitsid kaks suurt veoautot, mille eesmärk tundus olevat mind alla ajada. Hoidsin nende eest kõrvale. Jõe ja kanali vahel oli väga ilus. Ma polnud siin mõned aastad käinud, aga nüüd otsustasin, et järgmisel talvel tulen jälle siia suusatama. Ujusin üle kanali tagasi. Mulle meeldis nii ujumine kui ka see, et see kiiresti läbi sai.

Jürgen ütles, et ta mõtles, mis tingimustel Keskerakond ja Reformierakond ühineda võiksid, ja jõudis järeldusele, et nad võiksid küll ühineda. Mõtlesin, et kui nad ühinevad, siis nad ei räägi enam sellest, milliseks maksusüsteem muuta, vaid ainult sellest, et seda tuleb muuta. Ühinemise alus oli see, et kumbki ei olnud eriti rahvuslik partei. Nad hakkasid ühinema nähtavasti sellepärast, et ühinenud olid juba Isamaliit ja Res Publica. Nii pidi suurematest parteidest muutumatuna alles jääma ainult Mõõdukate oma. Aga seda ma poleks valinud, sest minu meelest ei olnud tähtis küsimus mitte ainult see, kui palju raha saab, vaid ka see, et kantavad riided ei oleks ükskõik millised. Televiisoris hakati parajasti näitama eurovisiooni. Selle vaadatavus oli vähenenud. Oletasin, et põhjus on selles, et saatejuhid on vanad, mistõttu noored enam saadet ei vaata. Nüüd näidati, mis saate klaverimängijal seljas on. Ta oli paks vana naine ja tal oli kõht paljas.

Laupäev, veebruar 03, 2007

Täiendusi linnateooriale

Minu varem toodud võrdlusele, et linn ja malelaud on sarnased, võidakse vastu väita, et malelaud on suletud, aga linnapiirid on lahti. Tegelikult muidugi lähevad ka malelaualt nupud vahel ära. Ja kui ettur lipustub, siis võib seda käsitleda nii, et lipp tuleb lauale juurde. Mängida saab ka teiste reeglitega, kus laualetulemisi on rohkem. Linna suhtes saaks kehtestada sunnismaisuse ja sisenemiskeelu. Nagu malelaud võib nuppudest peaaegu täielikult tühjeneda, nii on ka linnasid tühjaks küüditatud. Massirepressioone peetakse aegumatuteks kuritegudeks. Kui malelaualt on kõik nupud karpi korjatud, on seis samuti määrustevastane, sest vähemalt kuningad peaksid peal olema. Nagu ei tohi võõrasse korterisse sisse murda, nii ei tohi ka kuningaid panna kõrvuti väljadele. Aga kui kuningad on laualt koristatud või kõrvuti väljadel, võib seda pidada male asemel malesarnase mängu seisuks. Nii on ka erinevatel aegadel ja erinevatel maadel riigi seadused ja linna eeskirjad erinevad.

Mängud

Mängisime malet. Kahisin avangus väljal f2 oda etturi vastu, pannes vastase vangerdamata kuninga liikuma. Ütlesin, et tegin seda selleks, et seisu segasemaks ajada. Edasi mängimisel ütles Karba, et tema ei suudaks välgus selliseid seise läbi mõelda. See tähendas, et mina ammugi ei suudaks. Vahepeal oli mul ettureid vähem. Edasi ajasin kahe vankriga vastase kuninga oma laagrisse. Nüüd oli vastasel ühe vankri asemel oda. Aga matti ei olnud näha ja mäng tundus lõppevat viigiga. Läksin laua juurest ära. Tagasi tulles nägin, et seisu oli edasi mängitud ja vastase kuningale ikkagi matt pandud. See juhtus ühes väga suures hoones. Läksin seina juurde, millel rippus kaart, mille peal Luule mängis ühe teise tüdrukuga sõjamängu. Mängus tuli edasi tõsta vägede liikumise nooli. Tüdrukud seletasid, et nool läheb mängust välja siis, kui väeosa on täielikult maha tapetud. Küsisin, et mis siis saab, kui tapetakse maha ainult veerand koosseisust. Kas mobiliseeritakse uued mehed?

Reede, veebruar 02, 2007

Tuumasõja küsimus

Minu meelest kui mõni värdjas tahab korraldada tuumarünnakut, siis korraldagu, aga sellele ei pea samaga vastama. Las vastutus jääb värdja kanda. Tema riigi lapsed, loomad ja linnud ei ole selles süüdi, et neid ka kohe tapma hakata.

Vihikukäitumine

Nägin unes, et panin oma leheküljele viiteid teiste blogidele. Osa viiteid sain sellega, et kopeerisin neid Oudekki leheküljelt. Tal oli seal viiteid mitmes reas. Kopeerisin selle rea, mida ta nimetas oma parimate sõprade reaks. Paigutasin selles olnud viited oma leheküljel mitmerealisse raamitud nelinurka. Aga varsti selgus, et kahe seal viidatud blogi omanikud keelasid selle peale juurdepääsu minu arvutist. Keeld ei olnud kuigi tõhus, sest mul on muutuv IP aadress. Mõtlesin lisada viited ka kõigile Simo-nimelistele blogijatele. Selliseid teadsin peale enda kahte. Mulle tuli meelde, et ma pole veel üles riputanud viidet Imelooma blogile. Aga seda ma ei pidanud tingimata tegema, sest seda ma lugesin nagunii ja oskasin sinna minna viidet kasutamata. Pealegi tema oma enam ei täienenud. Viite võis siiski ka lisada.

Koolis oli selline malelaud, millel olid servale kirjutatud kõik erinevad võimalused käikude ülesmärkimiseks. Füüsika õppimine muutus keeruliseks, eriti ei tahtnud mulle meelde jääda konstantide väärtused. Õpetaja ütles selle peale, et ma ei peagi jätma meelde paljude komakohtadega konstanti, vaid võin ka meelde jätta, milliste arvude jagatis see on, siis saab selle iga kord uuesti välja arvutada. Õpetaja kontrollis mu kaustikut. Olin seal igale teisele leheküljele pildi joonistanud. Õpetaja pillas kaustiku maha, nii et see läks kinni. Ta ütles mulle, et ma teeks selle uuesti õige koha pealt lahti, et ta saaks lugeda, mis ma järgmistele lehekülgedele olen kirjutanud. Ütlesin, et edasi ei tulegi midagi. Õpetaja pani mulle vihikukäitumise eest kahe ja vihikuhoolsuse eest ka halva hinde. Mõtlesin, et pärast kooli lõpetamist lähevad klassikaaslased minu kaustikut nähes kadedusest lõhki, sest mul on seal palju pilte, aga nendel on näidata ainult äärejooni ja pealkirjade alla tõmmatud jooni.

Maleturniiril pandi kokku järgmise päeva vooru paare. Omavahel pidid mängima hakkama kaks õde. Ennustati, et see mäng lõppeb viigiga. Mõtlesin teha ettepaneku, et kehtestataks reegel, et järgmises voorus ei tohi kiirviike teha. Aga edasi mõtlesin, et ma olen ise ka rahul olnud, kui ma pärast esimese vooru võitu olen saanud teises voorus Klausiga kiire viigi teha. Seetõttu ei öelnud ma midagi. Mõtlesin, et kui ma kolin tagasi Kaunase puiestee vanasse korterisse, siis on ainult see halb, et kesklinn jääb kaugemale. Aga lahendus oleks see, kui ma hakkaksin kesklinnas harvem käima. Mõtlesin, kus ma jalutama hakkaksin, kui ma Kaunase puiesteel elaksin. Teeksin päris pika ringi. Kalda teel kõnniks ma mööda sõidutee äärset kõnniteed, mitte mööda majade äärset, sest viimane on liiga kitsas, kui keegi koeraga vastu tuleb. Pealegi võivad koerad oma maja juures kurjemad olla kui sellest eemale minnes.

Neljapäev, veebruar 01, 2007

Aleksander II

Radzinski raamatus Venemaa keiser Aleksander II kohta on kohe alguses öeldud, et nimetatud keiser oli suurim reformaator pärast Peeter I-st ja et Aleksander II-st sai Venemaa esimese perestroika isa. Nüüd jääb arusaamatuks, mille poolest Peeter I reformid vähem perestroika olid. Mul on enamus raamatust veel lugemata, aga võib arvata, et seda pole seletatud ka järgmistel lehekülgedel.

Eessõna teisel leheküljel on seoses terroriga öeldud: ""Ajaloo peamine õppetund on selles, et inimesed ei õpi ajaloost mitte midagi," - nii kõlab ülimalt kulunud, kuid (paraku) igavene aforism." Mõtlesin seda lugedes järjekordselt, et mida tähendab küll inimeste ajaloos sõna "igavene"? Kas nähtust, mis lõppeb ülemaailmse tuumasõjaga?

Seni loetud lehekülgedelt meeldejäävaim nali, millega ma vaidlema ei hakka, on seotud dekabristide ülestõusuga. Dekabristid taotlesid Nikolai asemel Konstantini troonile asumist ja põhiseaduse kehtestamist. Ohvitserid seletasid sõduritele, et Konstantini naise nimi on Konstitutsioon.

Unenäod jätkuvad

Sõitsime autoga. Ühes suunas viis kaks rada. Esimene auto sõitis parempoolsel rajal, kaks autot vasakpoolsel, meie olime neist tagumises. Tahtsime keerata parempoolsele rajale, aga seda hakkas tegema ka meie ees sõitev auto. Nüüd oli vaja pidurdada, aga kiirus oli õigel ajal pidama saamiseks liiga suur. Nii toimus väike kokkupõrge ja meie esiklaasi sisse tekkis mõra. Muud autol häda ei olnud, aga selline avarii juhtus selle autoga juba teist päeva järjest. Iga kord esiklaasi vahetada tundus liiga kulukas. Ütlesin, et auto juhtimist on võimatu tunnetada.

Mul oli selline elektrooniline postkast, kuhu ma vaatasin teistest postkastidest harvem, aga kuhu kirju tuli võõrastelt inimestelt sageli, sest see e-maili aadress oli kirjas kohas, kus oli viide minu koduleheküljele. Viimati seal postkastis käies olin parooli ära muutnud, aga nüüd ei mäletanud, mis ma uueks panin. Katsusin seda meelde tuletada. Aga selgus, et selle postkasti parool tuleb alati ise küpsiselt, kui selle arvutiga on seal varem käidud. Järelikult ei saanud selles postkastist käia sellistest arvutitest, mille taha pääses ka mõni võõras inimene.

Vaatasin Tiiu blogist ühte fotot mitu korda järjest. Viimasel korral nägin, et selle foto loenduri näit on vähenenud. Ütlesin Tiiule, et ta ei oleks pidanud näitu muutma, sest nüüd ei saa interneti kohta teaduslikke järeldusi teha. Selle lause eest pigistas Tiiu minu sõrmed pähklitangide vahele. Kangutasin tangid lahti. Nüüd lõpetas Tiiu blogimise ära. Hakkasin panema käima teist arvutit. Siis sain aru, et avatav arvuti on kellegi oma, kelle arvutit ei tohi puutuda. Ma ei julgenud seda kinni ka enam panema hakata, sest ei teadnud kindlalt, kuidas seda teha. Ütlesin Klausile, et tema kinni paneks, sest tema tunneb arvuteid paremini. Aga kinni panna seda enam ei saanud, sest tuli Taimo ja pistis selle arvuti avatud seadmesse CD, et muusikat lasta. Läksime trepist alla. Üks poiss tuletas teisele meelde, et see on enne praegust pruuti veel kedagi oma pruudiks nimetanud. Teine poiss vastas, et tol ajal nimetas ta neid nii sellepärast, et ühega ta oli üks kord rääkinud ja teisele üks kord otsa vaadanud, praegu nimetab ta seda hoopis lapsepõlveks. Mina mõtlesin, et õige on see nimetus, mis antakse teole selle tegemise ajal.