Seitse venda

Istusin süntesaatori taga. Ruumis oli ka üks poiss koos ühe noore poplauljannaga, kes pidi varsti esinema lauluvõistlusel. Mängisin süntesaatoril sama viisi, mida ta esitama pidi. Tegelikult pidi sellega ettevaatlik olema, sest jäljendamine võis seda poissi ärritada. Ütlesin, et varsti tahetakse mängida hevimetalli, aga selle süntesaatoriga ei ole see võimalik. Siis leidsin, et selles mõttes ikkagi on, et hääle saab hirmutavalt valjuks keerata. Helena hakkas Maajat hoovi lõpu poole suruma. Maaja punnis vastu, aga see ei aidanud. Aga siis hakkas Livia Helenat suruma, nii et tuli välja, et Helena ei olnudki kõige tugevam. Läksin sisse võõra maja võõrasse korterisse. Seal mängiti malet. Rääkisin ühele Tallinna vanale maletajale, et praegu on mul pooleli Tartu meistrivõistluste mängimine. Nendel mängitakse ainult üks voor nädalas. Püüdsin seletada, et varasematel kordadel oli mängitud kas mitu mängu nädalas või kõik mängud ühel nädalavahetusel. Ainult mul läksid sõnad natuke sassi. Nüüd pidi algama turniiri teine voor. Pidin mängima esimesel laual tugeva venelase vastu. Ütlesin, et loodan võita. Klaus vastas, et minu võit ei ole võimalik. Vaidlesin vastu, et ma võin isegi maailmameistrit võita. Ma hiljuti nägin seisu, kus maailmameister tegi vea, mille peale ma leidsin võidu üles. Võibolla edasi mängides oleksin omakorda vea teinud, aga seal oli öeldud, et sellega on juba võit käes. Panin nüüd vastase kella käima. Selle peale teatas vastane, et sellega olen ma kaotanud. Minu arvates see nii ei olnud, sest kui voor ei käinud, siis ei tähendanud ka kellanupu vajutamine midagi. Vastane ütles üheks kohtunikuks olevale vene koolipoisile, kes oli tema sõber, et see paneks talle võidu kirja. See oli nõus. Tuli nende naistreener, kes küsis, mis siin juhtus. Vastasin, et me pole veel mängu alustanud. Naine ütles sellele koolipoisile, et tuli välja, et nad ise kaotasid. Vastane oli juba laua tagant lahkunud, aga tuli tagasi. Õigupoolest ta ei olnud vist enam sama vastane, vaid tundus rohkem teise inimese moodi olevat. Tahtsin temaga mängima hakata, arvates, et asi lahendati minu kasuks, aga ta ütles, et minuga ta ei mängi. Nüüd paistis, et ta on sinna tulnud mängima juba kolmandat vooru, kuigi osad teise vooru mängud veel käisid. Klaus oli kogu selle aja minu kõrval istunud ja pealt vaadanud. Nüüd ütles ta mulle, et ma läheks enne juuksurisse kui televisiooni. Turniiri nimelt ka filmiti.

Vaatasin ühte vana teost, mille ma Klausiga kahepeale olin kirjutanud. Olime kirjutanud peatükke vaheldumisi. Jutt oli väga huvitav. Mõtlesin, et sellest võiks nüüd katkendi avaldada. Avaldada oleks võinud kaks järjestikust peatükki, millest üks oleks minu ja teine Klausi kirjutatud. Tahtsin kuulata ka meie jutu vanu lindistusi. Mõtlesin nüüd niimoodi õppima hakata, et õpin igaks järgmise päeva tunniks järjest. Kooli viimases klassis olin ma vist niimoodi teinud, siis olid mu hinded selle mõjul märgatavalt paranenud. Vahepeal olin ma jälle tagasi läinud sellele, et unustasin osa õppida antud asju tegemast. Algas keemia tund, mida andis direktor. Mul ei olnud erinevalt teistest sel veerandil veel ühtegi hinnet. Kogu aeg võis oodata, et mind küsitakse, aga see lükkus iga tunniga järjest edasi. Oletasin, et direktor jätab minu küsimise veerandi viimasesse tundi. Probleem oli selles, et mul ei olnud selle veerandi osa üldse selge. Praegu sain ühest asjast aru, mida tahvlil seletati. See seisnes selles, et keegi on leiutanud, et kõigi ülesannete vastused tuleb õigeoleku tõenäosuse suurendamiseks kahega jagada. Aga seda peeti vist naljakaks, et üldse asju tahvlile kirjutatakse. Direktor ütles, et see mida ta tahvlile kirjutab, ei ole tegelikult tõsi. Mõtlesin, et kui mind vastama kutsutakse, siis võin öelda, et ma ei pea vastama, sest olen juba ükskord kooli lõpetanud ja käin teist korda koolis ainult unenägudes. Aga siiski tundus, et nii võin ma teistest halvemasse seisu sattuda, sest teised käisid küll korralikult teist korda koolis. Mõtlesin, et ma unenägudes ei oska vastata sellepärast, et ma päriselt koolis käies halvasti õppisin. Lahendus oleks olnud selles, et oleksin nüüd korralikult õppima hakanud. Aga teist korda koolis käimine oli üldse riskantne, sest nii võis vahel sinna sattuda kogemata ka ärkvel olles, kui enda arvates oleks parajasti und näinud. Direktor jäi ainiti minu poole vaatama. Tema silmad läksid suureks, ümmarguseks ja mustaks. Paistis, et ta on aru saanud, et ma olen unenäotegelane. Hakkasin ussina sisisedes tema poole minema. Kukkusin voodist põrandale.

Maja aknast laskus maapinnale nöör. Naabripoiss hakkas selle aparaadiga tänaval edasi-tagasi kõndima ja midagi põõsastele tegema. Püüdsin aru saada, mida ta teeb. Nägin, et ta pritsib põõsalehtedele punast värvi. Osad põõsad läksid ka põlema. Nüüd sain aru, et ta kõnnib leegiheitjaga ja põletab kõik põõsad maha. Seejärel paneb ta ka maja põlema. Välja põgeneda ei saa, sest esimesena süütab ta trepikoja ukse. Päästaks ehk rõdule minek. Mõtlesin, et pean vist politsei kutsuma. Politseil oleks ohtlik tulla, sest poiss võiks teda ka leegiheitjaga rünnata. Aga politsei saaks ta maha lasta.

"Seitsmes vennas" oli selline koht, kus vanim vend Juhani tahtis kahele naabertalu tüdrukule kosja minna, aga siis tuli välja, et ühel teisel vennal oli samasugune kavatsus. Juhani kutsus teda elu ja surma peale võitlema. Vend Aapolt küsiti, kas temaga tuleb ka samal põhjusel võidelda. Aapo vastas, et ta ei pea õigeks vennavere valamist, aga kui juba võitluseks läheb, siis tema osaleb. Üksteise järel tulid ka järgmised vennad välja kosjamineku ja seega võitlemise sooviga. Keegi ei tulnud isegi selle peale, et ta võiks piirduda ühe tüdruku naiseks võtmisega, vaid kõik tahtsid mõlemat. Üks vend rääkis, et nagu alati, nii ka siia tallu kolides hakkasid talle need tüdrukud juba mõne päeva pärast meeldima. Ainult noorim vend Lauri ütles, et tema võitluses ei osale. Tegelikult mõtles ta siiski, et see on ebaõiglane, et teised vennad neile tüdrukutele kosja lähevad, sest need tüdrukud on tema vanused ja peaksid õigluse poolest talle kuuluma. Juhani alustas ühe vennaga võitlust. Rohkem tegi talle seejuures siiski muret, mida Lauri tegelikult mõelda võib. Üks vend võttis teise kõri suurte kääride vahele ja tahtis hakata kääre kokku suruma, kui lõpuks üks tapmise mõttekuse osas ümber mõelnud vend tuli teda puuhaluga takistama. Nii jäid siiski kõik ellu. Aga hiljem rääkisid need vennad omavahel siiski sama metsikult. Varsti tuli neil võimudega pahandusi. Ma ei mäletanud, kas põhjuseks oli see omavaheline võitlus või midagi muud. Nüüd sain aru, et Lauri N. lemmiktegelane selles raamatus oli vist sellepärast Lauri, et see ei olnud nõus tapma.

Käisin teist korda koolis. Oli ajalootund uue õpetajaga. Saime tagasi kontrolltööd. Olin nende osade eest saanud hindeks 5-, 5, 4 ja 4. Miinus oli pandud nähtavasti ainult selleks, et saaks kokku nelja panna. Seletasin, et mul läks sellepärast nii halvasti, et ma kontrolltöö jaoks õpikut ei lugenud, vaid piirdusin ülikoolis omandatud teadmistega. Õpetaja ütles, et see kui ma kirjutasin, et Eesti oleks võinud jääda Saksa võimu alla, on fašismi heaks kiitmine. Vastasin, et Saksamaal oleks võinud tulla võimule uus valitsus. See, kas Saksa valitsus oli fašistlik, sõltub fašismi definitsioonist. Stalini valitsus oli veel fašistlikum.

Valmistusin sõitma Põlva maleturniirile. Vaatasin internetist rongi- ja bussiaegu. Rong sõitis nii sinna kui ka tagasi kell seitse hommikul. Ema soovitas mul mõlemad otsad rongiga sõita. Tagasi sõitma ma polnud sellisel kellaajal siiski nõus. Vahepeal mõtlesin, et ma ei sõida üldse Põlvasse, sest kui peab nii vara tõusma, ei tule pärast mäng kõige paremini välja. Bussiga oli selle poolest parem sõita, et buss sõitis linna õigesse poolde. Siis olin juba Põlvas. Trepil tuli mulle vastu üks vana mees, kes palus mul tõsta tema koera. See ülesanne tundus mulle ebameeldiv, kuigi muidu ma ei olnud koera vastu. Mängu ajal käisid vanad inimesed palju kõrvalruumides. Vahepeal käidi vaatamas, ega mobiiltelefoni ei ole riidehoius mantli taskust ära varastatud.