Unenäod jätkuvad

Sõitsime autoga. Ühes suunas viis kaks rada. Esimene auto sõitis parempoolsel rajal, kaks autot vasakpoolsel, meie olime neist tagumises. Tahtsime keerata parempoolsele rajale, aga seda hakkas tegema ka meie ees sõitev auto. Nüüd oli vaja pidurdada, aga kiirus oli õigel ajal pidama saamiseks liiga suur. Nii toimus väike kokkupõrge ja meie esiklaasi sisse tekkis mõra. Muud autol häda ei olnud, aga selline avarii juhtus selle autoga juba teist päeva järjest. Iga kord esiklaasi vahetada tundus liiga kulukas. Ütlesin, et auto juhtimist on võimatu tunnetada.

Mul oli selline elektrooniline postkast, kuhu ma vaatasin teistest postkastidest harvem, aga kuhu kirju tuli võõrastelt inimestelt sageli, sest see e-maili aadress oli kirjas kohas, kus oli viide minu koduleheküljele. Viimati seal postkastis käies olin parooli ära muutnud, aga nüüd ei mäletanud, mis ma uueks panin. Katsusin seda meelde tuletada. Aga selgus, et selle postkasti parool tuleb alati ise küpsiselt, kui selle arvutiga on seal varem käidud. Järelikult ei saanud selles postkastist käia sellistest arvutitest, mille taha pääses ka mõni võõras inimene.

Vaatasin Tiiu blogist ühte fotot mitu korda järjest. Viimasel korral nägin, et selle foto loenduri näit on vähenenud. Ütlesin Tiiule, et ta ei oleks pidanud näitu muutma, sest nüüd ei saa interneti kohta teaduslikke järeldusi teha. Selle lause eest pigistas Tiiu minu sõrmed pähklitangide vahele. Kangutasin tangid lahti. Nüüd lõpetas Tiiu blogimise ära. Hakkasin panema käima teist arvutit. Siis sain aru, et avatav arvuti on kellegi oma, kelle arvutit ei tohi puutuda. Ma ei julgenud seda kinni ka enam panema hakata, sest ei teadnud kindlalt, kuidas seda teha. Ütlesin Klausile, et tema kinni paneks, sest tema tunneb arvuteid paremini. Aga kinni panna seda enam ei saanud, sest tuli Taimo ja pistis selle arvuti avatud seadmesse CD, et muusikat lasta. Läksime trepist alla. Üks poiss tuletas teisele meelde, et see on enne praegust pruuti veel kedagi oma pruudiks nimetanud. Teine poiss vastas, et tol ajal nimetas ta neid nii sellepärast, et ühega ta oli üks kord rääkinud ja teisele üks kord otsa vaadanud, praegu nimetab ta seda hoopis lapsepõlveks. Mina mõtlesin, et õige on see nimetus, mis antakse teole selle tegemise ajal.