Neljapäev, detsember 31, 2015

Uus aastal 2015

Tänavuse aasta enneolematud sündmused olid järgmised:

1. Lõpetasin esimese saksakeelse raamatu tõlkimise.
2. Toimus esimene kursusekokkutulek ja esimest korda samal aastal kolm endiste õpingukaaslaste kokkutulekut.
3. Sõitsin esimest korda bussis, millel oli iga reisija jaoks eraldi ekraan.
4. Liitusin võrgukeskkonnaga LinkedIn ja seal kogunes minu kontaktide nimekirja viis inimest.
5. Leidsin esimest korda oma ajakirjakaastöödele viite teisest ajakirjast.
6. Leidsin esimest korda viite oma blogi ühele rubriigile ajalehest.
7. Sain ühel kiirmaleturniiril varasemast veenvama esikoha.
8. Võitsin esimest korda Tartu malemeistrivõistlustel medali.
9. Ööbisin esimest korda ühe klassikaaslase kodus.
10. Hakkasin blogi ajaloorubriigis kirjutama ülevaateid lisaks Eesti ajalooajakirjadele ka välismaa omade kohta, Eestis ilmuvatest esimest korda saksakeelse kohta.
11. Sain läbi kaks esimest "Loomade elu" köidet.
12. Tuvid käisid rõdul rohkem kui kunagi varem ja hakkasin neid ära ajama.
13. Vennapojad hakkasid kabet mängima.
14. Riigikokku pääses kaks uut parteid.
15. Muutus reaalseks uute rahvaste suureulatuslikum Eestisse elamatulek.
16. Venemaa sekkus Süüria sõtta.

Balti-Põhjamaade regionalism

Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal. Baltic-Nordic regionalism. Balti-Põhjamaade regionalism. 2015, 3 (153).

Üks mõte, mida ma sellest teemanumbrist ei leidnud, oli enne rahvahääletust kirjas Kalle Kulboki toimetatud võrgulehel www.euroskepsis.ee. Seal kirjutati, et Eestil oli enne Euroopa Liitu astumist ka muid alternatiive, nagu Ameerika Ühendriikide 51. osariigiks saamine või Põhjamaade konföderatsioon. Kulbok ei olnud küll Põhjamaadega liitumise variandi esimene väljapakkuja, ajakirja teemanumbris on juttu rohkem varasematest aegadest.

Selles numbris on Carl Marklund ja Mart Kuldkepp kirjutanud sidemetest Rootsiga, Ainur Elmgren Skandinaavia Nõukogude vabariigi loomise plaanidest ja Marta Grzechnik Poolast. Tähelepanuväärne on, et ingliskeelse pealkirjavariandi järgi Eesti ajakiri on avaldanud numbri, mille rõhk on Eestist kaugematel maadel. Hiljuti loetud 2006. a. Balti ajaloo aastaraamatul oli rõhk Eestil. Raamatukogus olen lugenud ka välismaa ingliskeelseid ajalooajakirju, aga need pööravad tähelepanu rohkem Rootsist suuremate maade ajaloole.

Raamatus "Ida ja Lääne vahel" ütles Karjahärm, et Vene keisririigi ajal hoidsid eestlased Vene-Saksa vastuolude korral Venemaa poole. Karjahärma tähelepanek oli suuremal materjalihulgal põhinev üldistus, aga ajakirjanumbris kirjutatakse erandlikumast juhtumist, kui Aleksander Kesküla püüdis Esimese maailmasõja ajal õhutada Rootsit Venemaa vastu sõda alustama, ilma et artikli autor rõhutaks, et see oli erand. Kesküla kuulutas veel, et ta esindab kogu Eestit. Venemaa ei olnud ühtne, sest seal võitlesid ka enamlased keisri vastu.

Ühes artiklis on juttu sellest, kuidas Nõukogude võimu taheti kehtestada kogu Skandinaavias. Tegelikult nägid kommunistid üldse ette maailmarevolutsiooni, Skandinaavia oli ainult osa maailmast, mida nad tahtsid vallutada. Vahepeal jäi mulje, et neist plaanidest on loobutud, kuid Suvorov on kirjutanud, kuidas Nõukogude Liit valmistus Saksamaad esimesena ründama ka Teise maailmasõja ajal.

Eesti ja Skandinaavia või Poola sidemed võivad seisneda ka mingite tuleviku või oleviku moodustiste asemel selles, millist varasemat ajalooperioodi rohkem tähtsustatakse. Eestis on olnud Rootsi aeg ja Poola aeg. Hendrik Sepp arvas, et oli hea, et rootslased lõid poolakad välja. Uuemal ajal ei ole kõik rahul olnud, et rootslastel on liiga suur mõju Eesti pangandusele ja ajakirjandusele.

Meistrivõistluste esikolmik muutunud

Parandasin juba eelmist malesissekannet, aga kõik seda uuesti ei vaata, seetõttu kordan, et Tartu malemeistrivõistluste esikolmik on kohtuniku parandatud otsuse järgi:

1. Vorobjov
2. Salupere
3. Runnel

Tagapool jäid vist kõik kohad endiseks, samuti ei muutunud kellegi kogutud punktide arv.

Kolmapäev, detsember 30, 2015

Jõe ääres ja külas

Kõndisin mööda teed ja sõidutasin Emajõel kahte paati. Paadid juhtisid ennast ise ja üks neist tegi vee peal ootamatuid pöördeid. Kartsin, et ta võib kellelegi otsa sõita. Jõudsin parki. Otsustasin, et kõnnin muru peal, mitte mööda teed. Aga murul olid pingid, millel istusid inimesed. Seetõttu läksin veele veel lähemale, et inimestest kaugemal kõndida. Jõudsin järele emale ja isale, kes olid enne mind jalutama läinud ja kõndisid samuti vee ääres. Ütlesin paatide kohta, et ma kardan, et need droonid sõidavad kellelegi otsa. Ütlesin, et kõnnin majani number 100, siis pööran ringi. Varsti parandasin, et kui ma tahtsin mööduda 100 majast, siis pidin kõndima majani number 50, sest tagasiteel möödun uuesti 50 majast. Või ka mitte majani number 50, sest meie maja number ei ole 0. Läksime autoga sõitma. Mina istusin roolis ja isa selja tagant juhtis. Minul lube ei olnud, isal olid. Vahetasime kohad ära. Aga nüüd pidin mina juhtimisse sekkuma, sest isa ei vajutanud pidurit. Sõitsin kahe suure auto vahelt läbi ja mahtus täpselt. Järgmise kahe suure auto vahelt ma läbi ei sõitnud. Läksime ühe poliitiku majja. Isa ütles, et nüüd ei tule tõsine olla, vaid olla. Poliitiku naine tuli vastu. Ütlesime, et tulime sauna. Poliitiku naine vastas, et saun ongi köetud. Inimesi tuli juurde. Poliitik andis mulle seadme, mille erinevatesse aukudesse varrast pistes hakkasid kõlama erinevad muusikapalad. Poliitik küsis, kas ma tunnen need ära. Vastasin, et tunnen küll, need on talveteemalised. Poliitik ütles, et õige, talveteemalised.

Teisipäev, detsember 29, 2015

Varasemast paksem raamat

Kõndisin pimedas läbi linna. Ma ei näinud üldse inimeste nägusid, aga üks vastutulija tundis mind ära. Küsisin, kes ta on. Ütlesin, et võibolla ma näen pimedas halvemini kui valges sellepärast, et silmades on kolvikeste ja kepikeste arv erinev. Vastutulija ütles, et ta on Henn.

*
Olin äärelinna raamatupoes. Raun võttis kätte sarja uue raamatu, mille tagakaanel olid nimetatud sarjas varem ilmunute pealkirjad, viimasena minu raamatu oma. Eelmised selle sarja raamatud olid õhukesed ja oranžide kaantega, nüüd oli ilmunud paks siniste kaantega. Sellel oli kaks välismaalastest autorit, pealkiri oli "Eesti geopoliitika" teine köide. Ütlesin, et seda raamatut ei ole ma varem näinud. Raun vastas enda kohta lühemalt: "Pole." Ta läks raamatuga kassasse. Lahkusin poest ja kõndisin mööda tänavaid. Mõtlesin, et Euroopa Liidu vastaseid peetakse rumalateks, aga nad kirjutavad kõrgel tasemel raamatuid. Olin oma seisukohti inimestele väga süstemaatiliselt selgitanud, aga hiljem neis ise kahtlema hakanud. Oudekki jälgis mind ja võis öelda, et ma olen äärelinna ära eksinud. Ta oli kunagi kirjutanud, et äärmuslaste viga on see, et nad suhtlevad ainult teiste äärmuslastega. Aga ta ei teadnud, kellega ma rääkinud olen.

Esmaspäev, detsember 28, 2015

Kolmas koht Tartu meistrivõistlustel!

/TÄIENDUS: Algul anti mulle teine koht, aga Maleliidu kodulehekülje andmetel olen ma kolmas ja Salupere teine. Programm ei arvutanud algul lisanäitajaid vastavalt turniiri juhendile, sest programmi seaded olid valed. Teise koha medal otsustati mulle siiski alles jätta./


Tänavu möödus mul maletrenni minekust 25 aastat, nüüd võitsin esimese medalikujulise medali. Sain Tartu meistrivõistlustel kolmanda koha, varem olen saanud kaks kuuendat kohta, millest üks tähendas, et olin tartlastest viies. Tänavuse turniiri paremusjärjestus oli järgmine:

1. Pavel Vorobjov 4,5 punkti
2. Silvi Salupere 3,5
3. Simo Runnel 3,5
4. Tanel Tiisler 3
5. Boris Trohhalev 3
6. Karmen Viikmaa 3
7. Jürgen Güsson 3
8. Albert Pedmanson 2,5
9. Ander Tiisler 2,5
10. Herman Pedmanson 2,5
11. Arne Merilai 2
12. Tõnu Kalvet 1
13. Alo Põvvat 1

Minu partiid olid sellised:

1. voor
Runnel – Salupere
1. e4 d5 2. ed Rf6 3. d4 Ld5 4. Rc3 La5 5. Oc4 e6 6. Od2 Ob4 7. Rf3 0-0 8. 0-0 a6 9. Ve1 Rbd7 10. a3 Oc3 11. Oc3 Lh5 12. Le2 b5 13. Ob3 Ob7 14. Re5 Le2 15. Ve2 Re5 16. de Rd5 17. Od5 Od5 18. Vd1 c5 19. Ved2 c4 20. Ob4 Vfc8 21. Vd4 f5 22. Kf1 g5 23. Oe7 g4 24. h3 h5 25. hg hg 26. c3 Vc7 27. Of6 Vh7 28. Kg1 Vah7 29. Vd5 ed 30. Vd5 Vad7 31. Vd6 Vd6 32. ed Vd7 33. Oe5 Kf7 34. Kf1 Ke6 35. Of4 Vd6 36. Od6 Kd6 37. Ke2 f4 38. f3 g3 39. Kd2 a5 40. Kc2 Kc5 41. Kd2 a4 42. Kc2 viik. Valgel jäi aega alles 5 minutit ja 18 sekundit, mustal 1 minut ja 24 sekundit. Mängu algul oli kõigis mängudes mõtlemisaega kummalgi 30 minutit, iga tehtud käigu eest lisandus 30 sekundit.

2. voor
Kalvet – Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. c3 d5 4. La5 de 5. Re5 Od7 6. Rc6 Oc6 7. Ob5 Re7 8. 0-0 Ld5 9. Oc6 Rc6 10. Ve1 0-0-0 11. Ra3 Oa3 12. ba Vhe8 13. c4 Ld3 14. Ve3 Ld4 15. Vb1 f5 16. Veb3 e3 17. fe Lh4 18. Ob2 Vd2 19. Vf1 Lg4 20. Vf2 Ld1+ 21. Vf1 Le2 22. valge alistus. Valgel jäi aega alles 25 minutit, mustal 18 minutit ja 43 sekundit.

3. voor
Runnel – Viikmaa
1. d4 Rf6 2. Rf3 g6 3. Of4 Og7 4. e3 d6 5. c4 Rbd7 6. Rc3 h6 7. e4 Rh5 8. Oe3 e5 9. de de 10. Ld2 c6 11. Oe2 Lc7 12. 0-0-0 Rf4 13. Of4 ef 14. Kb1 Rc5 15. Rd4 Od7 16. g3 fg 17. hg 0-0-0 18. Lc2 f5 19. Of3 Vde8 20. Vhe1 Vhf8 21. Og2 f4 22. gf Vf4 23. f3 Vef8 24. Ra4 Ra4 25. La4 Lb6 26. Rb3 Lf2 27. e5 Of5 28. Ka1 Oc2 29. Oh3 Kb8 30. Vf1 Le2 31. Vd2 Ob3 32. Lb4 Lc4 33. Ld6+ Ka8 34. Ld8+ must alistus. Valgel jäi aega alles 4 minutit ja 48 sekundit, mustal 3 minutit ja 16 sekundit.

4. voor
Tiisler – Runnel
1. e4 c6 2. Rf3 d5 3. ed cd 4. d4 Rc6 5. Of4 Rf6 6. Rc3 Og4 7. Oe2 e6 8. h3 Of3 9. Of3 Oe7 10. 0-0 Lb6 11. Kh1 Ld4 12. Lc1 0-0 13. Oe3 Lb4 14. a3 La5 15. b4 Ld8 16. Vd1 Lc8 17. Lb2 Re5 18. Oe2 Rc4 19. Oc4 Lc4 20. Od4 Vfc8 21. Vac1 a5 22. b5 a4 23. Vd3 Oc5 24. Of6 gf 25. Vg3+ Kf8 26. Re2 Le2 27. Lf6 Lf2 28. Vf3 Lf3 29. Lf3 Vc7 30. Lf6 Vac8 31. Vf1 b6 32. Le6 Kg8 33. Vf7 Vf7 34. Lc8+ Kg7 35. Lg4+ Kf8 36. La4 Vf1+ 37. Kh2 Od6+38. g3 Vf2+ 39. Kg1 Oc5 40. Kh1 Vf1+ 41. Kg2 Vf2+ 42. Kh1 Vf1+ 43. Kg2 Vf2+ 44. Kh1 Vf1+ 45. viik. Valgel jäi aega alles 1 minut 44 sekundit ja mustal 17 minutit 38 sekundit.

5. voor
Runnel – Trohhalev
1. d4 Rf6 2. Rf3 e6 3. Og5 d5 4. e3 c5 5. c3 Rc6 6. Od3 Oe7 7. Of6 Of6 8. dc Le7 9. Rbd2 Lc5 10. Rb3 Le7 11. 0-0 0-0 12. Lc2 g6 13. e4 b6 14. ed ed 15. Vfe1 Lc7 16. Vad1 Og4 17. Oe2 Vfd8 18. Rfd4 Oe2 19. Ve2 Re5 20. Rbd2 Vac8 21. Lb3 a6 22. R2f3 Rc4 23. Vde1 b5 24. a4 Vb8 25. ab  ab 26. Lb4 Ld7 27. b3 Rd6 28. Re5 Oe5 29. Ve5 Re4 30. Ve7 Lc8 31. Re2 Lf5 32. f3 Rf6 33. Rd4 Lg5 34. Rc6 h5 35. Rd8 Vd8 36. Lb5 h4 37. Lb7 Vf8 38. V7e5 Ld2 39. Le7 Kg7 40. Lb4 h3 41. V5e2 Lg5 42. Ld4 Kg8 43. g3 Rh5 44. Ve8 Rf6 45. Vf8 Kf8 46. Le5 Ld2 47. Le7+ Kg7 48. Le2 Lc3 49. Le3 Lc2 50. Ve2 Ld1 51. Ve1 Lc2 52. Ve2 Ld1 53. Ve1 viik. Valgel oli alles 4 minutit 32 sekundit ja mustal 3 minutit 4 sekundit.

Raha ununes maha

Üks mees oli kirjutanud isa kohta uue paksu raamatu. Lugesin seda. Seal öeldi, et isa on tegelenud paljude teadustega, eriti tugev on ta ajaloos. Kuna kodus oli hiljuti olnud juttu teemal, mis on teadus, tahtsin selle koha emale ette lugeda. Alustasin mitu korda, aga iga kord läksid sõnad suus sassi. Ütlesin, et ma oskan küll lugeda, aga mitte ette lugeda. Proovisin veel kord. Mõtlesin, et ükskord ütlen ühe mehe kohta intervjuus, et ta pole ajaloolane, vaid propagandist. Raamatus oli foto koobastest, kuhu olid rasketel aegadel kogud peidetud. Ärkasin vist üles ja karjusin. Mõtlesin, et nüüd vist kostis hääl teise tuppa. Aga tundus, et ma siiski magasin edasi, mida näitas see, et nägin ainult ühe silmaga. Olin Peedul ja hakkasin minema jala Elvasse poodi. Tee peal tuli meelde, et raha pole kaasas. Oleks võinud ka niisama Elvasse minna, aga pöörasin ikkagi ringi. Olin võibolla hakanud Elvasse minema ka mööda vale teed, sest ma ei mäletanud, et varem oleks tee läinud nii majade vahelt. Mulle tuli meelde, et raha ei ole mul isegi mitte Peedul, vaid olin selle unustanud Tartusse ja sõitnud rongiga Peedule ilma piletita. Ma ei saanud nüüd tagasisõidu piletit osta, samuti ei olnud mul telefoni, millega Tartusse helistada. Aga otsustasin, et kui sain piletita Tartust Peedule sõita, siis saan sõita ka sama moodi Peedult Tartusse. Vajaduse korral maksan trahvi. Linnaliinibussidest tõstetakse piletita sõitjad välja, aga rongis vast nii julmalt ei tehta. Vastu tuli ketist lahtine koer. Algul mõtlesin, et ta võib kuri olla, aga ta oli hoopis sõbralik. Tegin rütmilist koera haukumist.

Pühapäev, detsember 27, 2015

Enne viimast vooru

Tartu meistrivõistluste kolmandas voorus võitsin valgetega Viikmaad ja neljandas viigistasin mustadega Tiisleriga. Juhib Vorobjov 3,5 punktiga ja mängib viimases voorus Tiisleriga, kes on 3 punktiga teine. Mina olen 3 punktiga kolmas ja mängin teisel laual Trohhaleviga, kellel on 2,5 punkti. Enne koduteele asumist ütlesin, et mul on veel teoreetiline lootus esikohale. Pärast sain aru, et ainult juhul, kui esimesel laual saavad mõlemad kaotuse, muidu võin küll võitjaga sama arvu punkte saada, aga jääksin teiseks. Osavõtjaid on 13 ja turniirieelne paigutus on 1. Vorobjov, 2. Trohhalev, 3. Runnel, 4. Viikmaa, 5. Tiisler. /TÄIENDUS: Tegelikult ma ei ole kindel, mis juhtub siis, kui esimesel laual tehakse viik ja mina võidan./

Kaks vooru mängitud

Täna algasid Tartu pika male meistrivõistlused. Osavõtjaid on vähem kui eelmine aasta. Esimeses voorus viigistasin valgetega Saluperega ja teises võitsin mustadega Kalvetit. Salupere vastu kahisin kvaliteedi, aga ta kahis tagasi ja jõudsime viigilisse lõppmängu. Kalveti vastu kahisin etturi ja leidsin matikombinatsiooni. Tõenäoliselt oli mõlemas mängus seis vahepeal halvem. Esimese paigutusega osavõtja on Vorobjov, aga ta olevat teinud ühe kiirviigi.

Laupäev, detsember 26, 2015

Lugesin uut lehte

Eile tuli juttu ajalehest "Washington Post". Küsisin, kas seda saab paroolita lugeda. Vastati, et ainult osasid artikleid. Ütlesin, et mina olen lugenud ingliskeelsetest lehtedest "The Telegraphi", see on paroolita. Olen varem viidanud, nagu loeksin ajalehte "Daily Telegraph", aga "Daily Telegraph" ja "Sunday Telegraph" on võrgus ühise lühema nime all koos. Sain teada, et suurematest inglise lehtedest on paroolita veel "The Guardian".

Vaatasin, kas seal midagi ajaloost on. Oli vähem kui "The Telegraphis", aga raamatute rubriigist ühe loo kunstiajaloo kohta leidsin. See kordab juba tuttavat lainete teooriat konkreetse arhitekti näitel. Hawksmoor oli 18. sajandi esimese poole arhitekt, kes projekteeris tähtsaid Londoni kirikuid ja esindas jõulist barokki. Pärast surma teda ei hinnatud, nimetades tema hooneid halvustavalt gooti kivihunnikuteks. Hiljem hakati teda jälle hindama, ta avastati uuesti 19. sajandil ja teda kiitsid 20. sajandi postmodernistid.

Vahepeal lugesin võõrkeelseid ajalehti kogu aeg sõnaraamatuta, aga viimasel ajal mulle meeldib detailselt tõlkida. Keeleliselt panin sellest loost tähele, et "afterlife" on sõnaraamatus hauatagune elu või hilised eluaastad, aga konteksti järgi sobib ainult surmajärgne saatus, mida sõnaraamatus pole. Subjekt ei tule tõlkida alati subjektiks, vaid siin sobis vastena paremini objekt. Eestlane ütleks, et autor on mingi teema osas paremini kodus, aga inglane ütles, et oma kodumurul.

Vaheldusrikkad jõulud

Tänavuste jõulude ajal käivad külalised kolmel päeval järjest, iga päev erinevad külalised. On olnud aega ka üksi olla. Kinke sain vist rohkem kui eelmine aasta.

Reede, detsember 25, 2015

Lumehelbe pildistamine

"Die Welt" kirjutab jõulude ajal, et maailma esimene foto lumehelbest tehti aastal 1879 Saksamaal. See oli 46 kordse suurendusega. Pildistaja nimi oli Flögel. Ta oli mitmekülgsete huvidega loodusuurija, kes pildistas ka putukaajusid. Osa tema pärandist hävis Teise maailmasõja pommirünnakutes.

Lennukijook

Pidasin kõnet. Kuulajad olid vapustatud, et ma nimetasin ühte poissi hüüdnime pidi. Tegelikult ma ei nimetanud, vaid ainult kuuldi, nagu ma nimetaks. Üks tüdruk arvas, et teda kiusati. Tegelikult oli asi selles, et ta oli liiga tark ja sai alati aru, mis varjundiga räägitakse.

*
Sõitsin kooli peatrepist käsipuu najal alla. Varsti võidi teha märkus, et trepiastmeid ei tohi kulutada. Mõtlesin, et lähen riidehoidu ja olen seal esimese tunni lõpuni. Vahel käis küll direktor riidehoidu kontrollimas. Aga täna tuli vastu palju muude klasside õpilasi, kellel algaski koolipäev teisest tunnist, siis vast poleks direktor läbi näinud, et minul hakkab varem. Esimese tunni õpetaja võis hiljem päeva jooksul maja peal vastu tulla.

*
Kass hakkas kribinal mööda viiekorruselise kivimaja seina üles jooksma. Päris katusele ta ei jõudnud, natuke enne katust hakkas ta kukkuma. Aga päris ei kukkunud, vaid jooksis mööda seina alla tagasi. Kassi kohta öeldi, et see värdjas tunneb kuupäevi ka. Kass hüppas maapinnalt puu otsa. Nii pikki hüppeid tegid kassid ainult öösiti. Ütlesin, et kassile tuleks ajalehti lugeda anda. Üks mees jäi pimedaks. Kui vanasti keegi pimedaks jäi, siis anti talle aerud ja saadeti paadiga merele. Praegu pimedaks jäänud mehest oli järel ainult võreraam, aga see raam sai kõigest aru.

*
Kõndisin mööda Tallinna tänavaid. Mul oli varem tee unenägudes selge olnud, pidin selle nüüd ka meelde tuletama, et see oleks ka edaspidi selge. Mulle tuli meelde, et varem olen keeranud ära teisest, mitte esimesest tänavast. Keerasin sel korral siiski esimesest, sest mõtlesin, et saan hiljem ka teisele tänavale keerata. Üks riik tootis sõjalennukeid. Teine riik pidi ära arvama, mis materjalist need lennukid on, et toota õigest materjalist rakette lennukite allatulistamiseks. Rakettide tootmist alustati oletuse põhjal. Lennukeid tootev riik pakkus ise teiste riikide kodanikele joogiks lennukijooki, kuigi sellega ta ütles vist lennukite materjali ette.

Neljapäev, detsember 24, 2015

Tartu meistrivõistlused varsti

Leidsin Tartu meistrivõistluste juhendi:

http://kultuuriaken.tartu.ee/?event=1450872286

Kiire tähtaeg

Isa ütles, et ta ei jõua kõike üksi teha, ma pean esitama homseks teise Grenzsteini raamatu kava. Läksin teise tuppa. Ma ei olnud jõudnud kõiki ajalehe aastakäike veel läbi vaadata. Mõtlesin, et üks raamatu pealkirja variant oleks "Keskmised koju tulevad", sest Grenzstein kirjutas ajalehes "Olevik" ning olevik asub mineviku ja tuleviku keskel. Seda varianti ma küll tõenäoliselt ei kasuta, aga välja mõelda võib neid rohkem, millestki peab alustama. Vennad olid minu toas. Tahtsin vaikust. Ütlesin, et ma pean tegema homseks suure töö - raamatu kokku panema. Klaus küsis, miks ma seda siis varem ei ole teinud. Vastasin, et ma arvasin, et aasta on veel aega.

Kolmapäev, detsember 23, 2015

Hitler ja õlu

Ülikooli ajal lugesin raamatutest Hitleri kohta, et ta ei tarvitanud alkoholi, ei suitsetanud ja hakkas ühel hetkel taimetoitlaseks. Mõne päeva eest kirjutati aga ajalehes "Die Welt", et vähemalt osa elust ta siiski alkoholi tarvitas. See selgub vangladokumentidest. Vanglas olles jõi Hitler üsna suurtes kogustes õlut. Varasemate ja hilisemate aastate kohta andmed puuduvad. Võibolla ta hakkas karsklaseks hiljem, aga võis õlut juua ka enne vanglat, sest vähemalt joogiasutustes ta käis.

Teisipäev, detsember 22, 2015

Auto ja bussid

Kõnniteel istus kaks last. Tuli auto, mis kihutas neist üle. Paistis, et lapsed viga ei saanud, sest rattad neid ei puudutanud. Laste ema tormas laste juurde. Läksin bussipeatusesse. Nüüd nägin, et lapsed ei saanud vist sellepärast viga, et teel oli hüpekas ja auto hüppas neist üle. Peatusesse tuli kaks bussi, aga ma ei läinud peale, vaid enne otsisin taskust, kas mul üldse pilet on. Leidsin pileti, aga sellele oli kirjutatud, mis kuupäevast mis kuupäevani see kehtib. Ütlesin, et kui kehtivusel on lõpptähtaeg, siis ma edaspidi enam pileteid ei osta. Bussis halvustas üks inimene teise juhendatavat doktoranti. Juhendaja vastas, et ta tahaks sellest doktorandist lahti saada. Istusin koolitunnis. Õpetaja rääkis mulle, kuidas tema tütred minu raamatut loevad. Istusin nüüd tunnis teises kohas. Hakati viima läbi hääletust kahe kandidaadi vahel. Selleks tuli kasutada ID-kaarti. Ma ei kandnud ID-kaarti kaasas. Ütlesin, et ma ei osale hääletusel. Ühe kandidaadi nime kohta ütlesin, et kui nime lõpus oleks tähtede arv ühe võrra erinev, siis oleks üks endine poliitik. Sõitsin maaliini bussis. Üks inimene läks peatuses maha ja ütles, et hakkab ühte asulat otsima.

Esmaspäev, detsember 21, 2015

Forschungen zur baltischen Geschichte 2006

"Forschungen zur baltischen Geschichte". 1. 2006. Herausgegeben von Mati Laur und Karsten Brüggemann. Akadeemiline Ajalooselts. 286 lehekülge.

Tegemist on kord aastas ilmuva väljaandega. Mul on kodus ainult kõige esimene number, hilisemaid pole lugenud. Pealkirja järgi sisaldab see uurimusi Balti ajaloo kohta, kuid tegelikult on vähemalt selles numbris juttu peamiselt Eesti ajaloost. Ainult Anti Selart kirjutab Läti omast, aga ka tema pole ise lätlane.

Kirjutada Eesti ajaloost saksa keeles tundub loomulikum kui inglise keeles, sest suurema osa ajaloolise aja sajandite kohta ongi allikad saksa keeles. Seda keelt kasutades saab tuua täpsemaid tsitaate kui eesti keeles. Teemad, millel kirjutatakse, on siiski suurelt osalt juba varem eestikeelsetest väljaannetest tuttavad. Ühe arvustuse all oli märge, et see on varem eesti keeles ilmunud, aga võibolla mõnel kaastööl on lihtsalt seda mainida unustatud või on nad eesti keeles avaldatud hiljem või on kahes keeles avaldatus küll erinevusi, aga ka osalisi kattuvusi. Lisaks saksakeelsetele kaastöödele on tähtsamatel neist ka ingliskeelsed kokkuvõtted.

Kui "Eesti ajaloo" teise köite ilmumise järel pahandati, et Jüriöö ülestõusust on kirjutatud liiga lühidalt, siis teiselt poolt avaldati kahtlust, kas selle kohta on üldse nii palju kindlaid allikaid, et oleks saanud pikemalt kirjutada. Sulev Vahtre artikkel loetleb, milliseid allikaid selle kohta on. Ta kirjutab peamiselt Jüriöö ülestõusu ajal Vana-Liivimaalt paavstile saadetud kirjadest, kuid ülestõusust olevat juttu veel Hoeneke, Renneri, Russowi ja Wartberge kroonikates. Paavstile saadetud kirjad ja Hoeneke riimkroonika on säilinud vaid ümberjutustusena. Kuid Vahtre järgi jutustab Renner Hoeneket ümber täpses proosas. Wartberge kroonikas on ülestõusu alguse kuupäev teine, kuid vastuolu polevat, sest tegemist oli ühe ja sama ööga.

Margus Laidre kirjutab kohalikust Saja-aastasest sõjast, milline mõiste on hiljem jõudnud ka "Eesti ajaloo" kolmandasse köitesse ja mille kohta Laidrel ilmus hiljuti ka eraldi raamat. Minu meelest on 1558–1661 toimunud Põhjamaade saja-aastase sõja mõiste kunstlik, sest tegemist oli sõdade reaga, millest osadel ei olnud ühtegi ühist osalist ja ka tegevusväli kattus ainult osaliselt, sest sõditi ka Eestist kaugemal. Nagu küsiti ka "Sirbi" intervjuus, kuuluvad võibolla rohkem kokku hoopis Vene-Liivi sõda ja Põhjasõda. Pealegi ei sõditud kõigil aastatel. Kui rääkida saja-aastasest sõjast, kas saab siis rääkida ka mõnest vaheaegadega saja-aastasest rahust? Ajaloos on kasutatud rahuperioodi kohta vähemalt Rooma rahu nimetust.

Enn Küng kirjutab Rootsi ajal Neeva äärde rajatud Nyeni linnast, mis oli Peterburi eelkäija. Nyen oli vahepeal Ingerimaa pealinn, kuni keskus viidi ohutuse nimel üle Narvasse. Mõtlesin, et seega on Narva ja Moskva saatusekaaslased, sest hiljem viidi ka Venemaa pealinn sealtkandist Moskvasse tagasi sarnasel põhjusel.

Tõnu Tannberg kirjutab rahvuslikest ja usulistest piirangutest sõjaväkke võtmisel hilises Vene keisririigis. Venelasi oli impeeriumi elanikest alla poole, kuid taheti, et neid oleks sõjaväes suurem protsent. Seda poliitikat aeti eriti Poola ülestõusu ja Vene-Jaapani sõja vahelisel perioodil. Mitte idaslaavlasetele seati piiravaid kvoote. Kas need ei sarnane näiteks tänapäeva sookvootidega? Seda päris mitte, sest sookvoodid on mõeldud võrdsuse suurendamiseks, aga suurimat rahvust soosivad rahvuskvoodid ebavõrdsuse süvendamiseks. Mujal on Tannberg öelnud, et nekrutikohustus oli eestlaste demograafilisele olukorrale kahjulik ränk verekümnis, kuid siin mainib ka, et sõjavägi pakkus karjäärivõimalusi. Kuid ka selles artiklis öeldakse, et eestlased ei tahtnudki sõjaväkke minna.

Ago Pajur kirjutab Eesti Vabariigi väljakuulutamisest aastal 1918. Ülikooli loengus rääkis ta, et Varese valitsuse ajal olid ENSV juhid vähem asjalikud kui hiljem, sest algul oli juhtide hulgas palju kirjanikke. Selles artiklis saab Pajur kritiseerida lisaks veel maalikunsti, mis ajalugu võltsivat. Kas maal peab olema täpne nagu fotograafia või võib pildil näidata ka sündmuste rida ja sümboleid?

Ülevaade on antud aastaraamatule eelnenud aastatel Tartu Ülikoolis kaitstud dissertatsioonidest ehk väitekirjadest. Väitekirjad olid selle järgi Nõukogude ajal kandidaadi- ja doktoritööd, aga hiljem ainult doktoritööd. Ma õppisin neil aastatel magistriõppes 4+2, mitte 3+2 aasta nominaalaja süsteemis ja minu juhendaja ütles vähemalt, et magistritöö on ka väitekiri. Kontrollisin sõnaraamatust, et dissertatsioon on väitekiri teaduskraadi saamiseks. 4+2 magister on minu teada teaduskraad ja kontrollisin ka diplomi pealt, et seal on kirjas, et läbinud teadusmagistri õppekava ja see annab õiguse töötada teaduskraadi eeldavatel töökohtadel. Erinevusi võib olla formaalse ja sisulise väärtuse vahel.

Üks raamatuarvustustest seostus teemaga, millega puutusin viimati kokku Henriku kroonikat lugedes. Sealt sain Tarveli kommentaaride põhjal ettekujutuse, et muinas-Eesti ühiskond oli demokraatlikum kui Lääne feodalistlik, kuid arvustuse järgi on see vananenud seisukoht, nüüd nähtavat eestlaste ühiskonda hierarhilisemana. Ettekujutust muinasdemokraatiast nimetati rahvusromantiliseks. Romantik Carlyle oli vähemalt demokraatia vastane. Kõnealusel ajal olevat Novgorodis toimunud rahvakoosolekud, kas neid ei võinud siis olla ka naabruses Eestis? Demokraatia ja hierarhilisus ei pea üksteist täielikult välistama, sest ka praegu on üks peaminister ja teine lihtkodanik.

Untsakate kassett

Raadiost lindistati kassetile teatrietendust. Aga selgus, et lindistati Untsakate kassetile. Etenduses esinesid küll ka Untsakad, aga ma oleks tahtnud kassetilt edaspidigi vanu Untsakate laule kuulata, mis olid etendusest paremad. Viga oli ka selles, et kassetile oli üldse jäetud ülelindistamise võimalus. Läksin teise makkraadio juurde, et kontrollida, kas vana Untsakate kassett ei ole jäänud siiski selle juurde. Selgus, et Untsakate linte oli tõesti kaks tükki. Aga ka vanalt lindilt ei tulnud vanad laulud, vaid umbes samasugused helid, nagu uuelt. Selgus, et nupp ei olnudki maki, vaid raadio mängimisel, sest aparaat oli vahepeal keerulisemaks tehtud. Aga ka nuppu kohendades ei hakanud kõlama õige muusika. Aparaat oli tehtud nii keeruliseks, et nuppu õigesse asendisse saada oli raske.

Kevad valel ajal

Täna oli väljas üheksa-kümme kraadi sooja. Feisbukis avaldati fotosid, et lilled on õitsema läinud, ja meil tuli tuppa porikärbes. Tahtsin teda rõduuksest välja ajada. Aga tundus, et see on raskem kui suvel, sest kärbes paistis eelistavat soojemat õhku. Lendas ukseavani ja siis keeras tuppa tagasi. Teadsin, et sääsed lendavad valguse suunas, aga ei teadnud, kuidas on kärbestega. Katseks kustutasin toas lambi ära ja panin laualambi rõdule põlema. Kärbes lendaski valguse suunas ja jäi rõdul lambi alla tiirlema. Tõmbasin juba lambi tuppa tagasi, et rõduuks kinni panna, aga koos sellega tuli tuppa tagasi ka kärbes. Lahti saada õnnestus temast niiviisi, et kui järgmine kord oli kärbes jälle rõdule läinud, panin rõdul lambi kustu ja kärbes tuppa tagasi ei lennanud, sest väljas oli valgem kui toas. "Loomade elust" olen lugenud, et kärbes ja sääsk on sugulased kahetiivalistena. Pärast raadiost kuulsin, et budism kiidab ka heaks, kui kärbes maha löömise asemel välja ajada.

Pühapäev, detsember 20, 2015

Auk mullas

Üks inimene sai ajalooeksamil küsimuse, kus ta pidi rääkima oma vanematest. Emast rääkida ta ei tahtnud ja isa tal ei olnudki. Vastasin ajalooeksamil. Õppejõud küsis mult, kas ma tean, mida tähendavad mõned relvaosade nimetused. Vastasin, et relvi ma hästi ei tunne. Õppejõud sihtis mind vibuga, aga ei saanud lähedalt maha lasta, sest ma sain vibu kõrvale lükata.

*
Lillepotis kasvas üks tsitruseline. Öeldi, et ei olda sellega rahul, et mulla sees on auk. Tegelikult tänu sellele augule said vett ka sügavamad juured ja nii pidi tulema parem kirjand. Eelviimane vili pudenes küljest, viimane oli juba eelmistest suuremaks kasvanud. Henn lahkus magamistoast esiku suunas. Mina lamasin voodis ja Tõnu istus kirjutuslaua taga. Tõnu ütles, et ma ei ole õppimisvõimeline. Iga inimene suudab elu jooksul lugeda läbi nii palju raamatuid, nagu meil kodus on, aga mina mitte. Vastasin vihaselt, et ah või mina pole õppimisvõimeline. Nõudsin, et Tõnu läheks teise tuppa, sest ma tahan siin toas üksi magada.

Laupäev, detsember 19, 2015

Kiire liikumine ja õppimine

Liikusin spordivõistlusel kogu aeg maksimaalse tempoga ja läksin järjest teistest võistlejatest mööda. Nii võis juhtuda, et finišisse jõuan esimesena. Eestisse oli tulnud elama Fischer. Ta andis inimestele juua Fischeri jooki. Ta oli ameeriklane, aga kui maleklubis pidas eestlane kõnet, oskas Fischer juba parandada, kuidas eesti keeles õigem oleks. Kuulajad vangutasid pead ja ütlesid, mida nad nii andekast inimesest arvavad.

Reede, detsember 18, 2015

Üksluine vaheldus

Eile mõtlesin, et kuna lumi tuli maha, siis lähen selle tähistamiseks täna kindlasti maleklubisse. Hommikul asusingi teele, aga unustasin vahetusjalanõud maha, seetõttu pöörasin poolel teel ringi ja uuesti klubisse minnes oleksin juba hiljaks jäänud. Mänguruumis on igal juhul silt, et tuleb kasutada vahetusjalanõusid, märja ilmaga ei taha korraldust rikkuda.

Viimastel päevadel olen vaadanud raamatutest hulga partiisid. Mõtlesin, et Fischeri males on küll algseise rohkem ja teoreetiliselt on ta seega vaheldusrikkam, aga kui ma mängin Fischeri malet tavaliselt üksi, siis muutub see ikkagi üksluisemaks kui raamatust erineva stiiliga maletajate tavaliste reeglite järgi mängitud partiide vaatamine.

Neljapäev, detsember 17, 2015

Inglise keele test

Läksin koolimajas läbi pimedate ruumide. Jäin inglise keele tundi hiljaks. Tundi jõudes ühinesin kohe kontrolltöö kirjutajatega. Testil oli kümme küsimust. Ühes küsimuses oli antud ingliskeelne raamatupealkiri ja küsiti, kuidas see on eesti keeles. Mõtlesin, et "pop" tähendab vist "rahvas", selle põhjal vastasin, et pealkiri on eesti keeles "Prints kerjuseks". Vastasin kümnest küsimusest üheksale. Üks klassivend ütles mulle kümnenda vastuse ette. Ütlesin, et ma ei vastagi sellele küsimusele. Ma ei taha, et ette öeldaks, vaid oma peaga vastata. Kui õpetaja oli tööd läbi vaadanud, teatas ta, et kirjutati paljude erinevate käekirjadega. Selgitasin, et ma kirjutasin sellepärast tavalisest halvema käekirjaga, et ma ei kirjutanud laua peal.

*
Olime koolimaja neljanda korruse ruumis, aga mitte tunnis. Keset tundi hakkasin trepist alla minema. Vastu tuli õpetaja Aule, kes ütles, et laseb mind raamatukokku sisse, sest kehalise kasvatuse tundi ma enam ei jõua. Kehalise kasvatuse tundi ei saanud ma minna sellepärast, et mul olid jalas viigipüksid. Ütlesin, et me saame neljandal korrusel ka olla. Aule vastas, et ei, aga raamatukogus on vaja allkirju anda. Allkirju tuli anda seoses keskkooli lõpetamisega. Mul võis mõnes aines olla selline hinneteseis, et mul võis kool lõpetamata jääda. Siis oleksin küsinud, et miks mind siis ei hoiatatud. Oleksin küsinud, kuidas seda seletada, et magistriõppe lõpetasin ära, aga keskkool jääb lõpetamata, kas mult võetakse nüüd magistrikraad ka ära.

Kolmapäev, detsember 16, 2015

Arvutused ringide kohta

Kõndisime mööda maanteed. Puu otsas olid inimesed, kellest ühel oli kõvera servaga kübar. Küsiti, kas me ei peaks neile oma oskustega mõjuma. Läksime võõrastega kaasa. Üks meist jäi maha, et teised tagasi kutsuda. Meid taheti muuta orjadeks, seetõttu põgenesime. Põgenedes hüppasime üle võsa. Mina püüdsin pugeda võsa alt, aga hästi ei mahtunud. Teisel pool võsa jäime ikkagi nüüd ühe sealpool kõndiva inimese vaatevälja.

*
Läksin maja teise otsa juurde ja hakkasin sealt leitud ajalehele unenägu üles kirjutama. Algul kirjutasin valgele pinnale, seejärel jätkasin trükitud ridade vahel. Kirjutades tegin parandusi. Läksin oma trepikoja ette tagasi. Mõtlesin, et unenägu veel jätkub, küll on pikk unenägu. Üks inimene oli ühe silmaga, mis paiknes keskel. Mõtlesin, et kui ma unenäokirjelduses mainin, et üks tegelane oli ühe silmaga, siis saavad kõik aru, keda ma unes nägin. Tema kõrval seisev teine inimene oli ka, aga nüüd muutusid nad mõlemad kahesilmalisteks.

*
Klaus andis kahe ringi kohta kolm arvu ja tahtis, et ma nende kohta midagi välja arvutaks. Palusin küsimust korrata. Arvutasin valju häälega, et ühe ringi ümbermõõt on 5. Üks Klausi antud arvudest oli ka 5. Küsisin, kas siis ümbermõõt ja pindala on ühe suured. Ei, see ei ole võimalik. Arvutasin välja ka pindala. Leidsin vastuse täpsete komakohtadega. Järgmise vastuse arvutasin ümardatult. Klaus ütles, et tema sai teise vastuse. Kõndisin mööda õppehoone koridori ja mõtlesin, et mul võib arvutamisoskus küll hea olla, aga ma teen arvutusvigu.

Teisipäev, detsember 15, 2015

Teataja 1902

"Teataja" 15. märts – 18. aprill 1902.

Ajaleht "Teataja" hakkas ilmuma sügisel 1901 Tallinnas ja suleti seoses 1905. a. revolutsiooniga. Peatoimetaja oli Konstantin Päts. Krista Aru on kirjutanud, et Päts ei olnud ajakirjanik, sest ta kirjutas vähe. Vaidlesin sellele mõttele "Tunas" avaldatud arvustuses vastu, sest Pätsi ajaleheartiklitest sai kokku terve "Eesti mõtteloo" sarja raamatu. Aga kui vaadata raamatu asemel ajalehte, siis ei tundu Päts tõesti selles ise eriti sageli kirjutavat. Igal juhul Tõnisson ja Grenzstein oma lehtedes kirjutasid sagedamini. Pätsi stiilis tundus olevat artikkel, kus võrreldi riiki organismiga, mis koosneb organitest. Magistriõppes õppisin, et sellist suhtumist nimetatakse organitsismiks ja et see on mõne autori arvates üks fašismi komponent.

Päts oli vast "Teataja" toimetuse liikmetest kõige parempoolsem, aga samuti vasakpoolsem kui hiljem omariikluse ajal. Pätsist vasakpoolsemad olid varem "Virulase" toimetuses ja nüüd "Teatajas" tegutsenud Eduard Vilde ja Mihkel Martna. Vaadatud ajal ilmus "Teatajas" järjejutuna Vilde romaan "Mahtra sõda". Juhtkirja koha peal ilmus paljuosaline lugu vargusest, mis sarnaselt Vilde romaaniga "Külmale maale" õigustas vargust vaesusega. Kuid kui ei kirjutatud teoreetiliselt, vaid uudisterubriigis konkreetsest värskest vargusest, siis õigustust ei lisatud. Hiljem muutus "Teataja" toimetuse liikmetest kõige vasakpoolsemaks Hans Pöögelmann. Aastal 1902 on huvitav, et Pöögelmann avaldas lihavõtte ajal luuletuse, mis oli pühendatud kristlikule ülestõusmispühale. Kuid kui Jaan Tõnisson kirjutas "Postimehele" aastate jooksul hulga ülestõusmispühade juhtkirju, mis sisaldasid tõesti kristlikke motiive, siis Pöögelmannile seostub see püha eelkõige kevade saabumisega.

"Teataja" oli vaenujalal "Postimehega", kuid avaldas tunnustust Ado Grenzsteinile ja tema asutatud ajalehele "Olevik". "Teatajas" kirjutas nüüd Andres Saal Jaava saarelt, kes oli teinud rohkelt kaastööd ka "Olevikule" ja oli üks viimaseid Grenzsteini sõpru, kuigi lõpuks läksid ka nemad tülli. Saal oli Jaavast kirjutades Euroopa-kesksem kui Prantsusmaalt pärit Danielou raamatus "India ajalugu", kuid Saal leidis meeldivat ka Jaava põliselanike juurest. Grenzstein elas nüüd Pariisis. "Teatajale" saatis keegi Prantsusmaalt kaastöid. Püüdsin mõistatada, kas see võis olla Grenzstein. Kindlat vastust ei oska anda, aga Grenzsteini kirjutatuga langeb kokku näiteks väljend "kuldne põli" ja matemaatiline meetod.

Nagu varem "Virulane" ja "Sakala", tundis ka "Teataja" kaasa rõhutud rahvakihtidele. Taluperemeeste ja sulaste vastuoludes asus "Teataja" sulaste poolele. Kuid see oli kaugel stalinistlikust kulakluse kui klassi füüsilisest likvideerimisest, tunnistati, et mõni peremees saab sulastega paremini läbi kui teine.

Nagu "Postimees" ja "Olevik", pööras ka "Teataja" palju tähelepanu haridusküsimusele. Kritiseeriti venestuspoliitikat, öeldes, et hariduses pööratakse liiga suurt rõhku vene keele õppimisele. Vene mustatööline, kellel on vene keel selge nagu vesi, ei olevat sellepärast veel haritud inimene.

"Teatajas" esines karskuspropagandat, aga tundub, et nii "Postimehest" kui ka "Olevikust" vähem. Pätsi kohta on teada, et talle maitses šampus. Tervishoiu kohta tundub "Teatajas" olevat vähem kui "Postimehes", "Päevalehes" või "Ristirahva Pühapäevalehes", sest toimetajate ja kaastööliste hulgas ei ole sedavõrd selle ala asjatundjaid või toimetajad ka tähtsustavad teemat vähem.

Päts oli erinevalt suuremast osast eestlastest õigeusklik, mistõttu teda ei võetud ülikooli ajal Eesti Üliõpilaste Seltsi. Mõnes ajalehes olid eespool Eesti uudised ja mõnes välisuudised, aga "Teataja" pani mõlemast ettepoole Venemaa omad. Väga venemeelne leht siiski ei olnud. 1910. aasta "Päevalehest" kirjutades panin tähele, et pärast 1905. a. revolutsiooni ei olnud see keskvõimu suhtes enam nii alandlik kui 19. sajandi lehed, kuid "Teataja" julgeb keskvalitsuse samme kritiseerida juba enne revolutsiooni. Leht ei tee õigeusu propagandat, vaid tunnistatakse, et luterlaste hulgas on kirjaoskuse protsent suurem kui katoliiklaste või õigeusklike seas.

Jätkus veel Buuri sõda, kuigi otsiti võimalusi rahu sõlmimiseks. "Teataja" oli vähem buurimeelne kui "Ristirahva Pühapäevaleht", aga ka vähem inglisemeelne kui "Postimees". Toodi ära mõlema sõdiva poole seisukohti, samuti Inglismaa enda rahusoovijate. Tundub siiski, et buuride kohta kasutati natuke positiivsema konnotatsiooniga sõnu kui Inglise võimudest rääkides.

Pealkirja kustutamine

Kirjutasin blogisissekannet. Vajutasin käsku, et pealkiri ära kustutada. Aga selgus, et sellega kustusid ka kõigi varasemate sissekannete pealkirjad. Ütlesin, et see on elu üks suuremaid õnnetusi. Leidsin käsu, millega sai pealkirju taastada, aga mitte enam täispikkuses. Pealkirjad taastusid siiski täispikkuses. Kirjutasin feisbukki, et ühes asjas langeb minu seisukoht Venemaaga kokku. Vastati, et täna nimetati peavaenlast. Läksin puude alla kõndima ja seal kõndis minu teega ristisuunas üks venelane.

Esmaspäev, detsember 14, 2015

Vastus lugejakirjale

Maas vedeles ajaleht. Seal oli avaldatud ühe vana naise kiri, kes kaebas, et tema tütar oli teatanud, et katkestab temaga suhted. Ajaleht vastas, et ei saa aidata. Näha oli selle vana naise kuri silm. Pakkisime kojusõiduks asju. Räägiti, et osad on õppinud pedagoogikaülikoolis. Öeldi, et maletajad on kehvad. Ma ei saanud aru, kas räägiti sellest, et pedagoogikaülikoolis on male eriala, kust tulevad nõrgad mängijad, või sellest, et maletajad ei läinud teistega koos sauna.

Pühapäev, detsember 13, 2015

Eesti keele õppehoones

Sillal istus kaks last. Köögis keesid kartulid. Üks laps tuli keeduvett vahetama. Ütlesin talle, et ta kallaks ära kogu vana vee, mitte osa, sest see on mustaks läinud. Laps kallas ahjuplaadi alumisele küljele rasva. Ütlesin, et nüüd läheb see ahju tagasi pannes põlema.

*
Läksin eesti keele õppehoonesse ja hakkasin panema jala otsa kilesusse. Uuema teooria järgi ei olnud enam vaja hoonetes kilesusse jalga panna, sest see määris veel rohkem, aga mul olid vanast ajast ühed kilesussid alles. Kui need oleks ära kulunud, ei oleks enam kuskilt uusi saanud. Minu juurde tuli üks õppejõud, kes kutsus mind oma loengusse. Ta tegi seal üliõpilastele kirjalikku tööd ja arvas, et mina võiksin ka kirjutada, sest pidas mind teistest nooremaks esimese kursuse eesti keele üliõpilaseks. Ütlesin, et ma olen ajaloo magistrant, ma olen ekstern, peaksin sõlmima eksternilepingu. Aga läksin kirjutama. Auditooriumis istusid kõik üliõpilased ühe kaupa pinkides. Ma ei tahtnud kellegi kõrvale istuda. Ütlesin keskmises reas tagapingis istuvale poisile, et lähen tast mööda, sest ainus tühi pink oli uksepoolse rea viimane.

Laupäev, detsember 12, 2015

Uputus

Lätist Eestisse minekul taheti juhtida järv ühest sängist teise. Aga ta võttis uues asukohas rohkem ruumi kui oli arvestatud. Terve Eesti ujutati üle ja inimesed pidid kaua vee all olema. Veetaseme alandamiseks taheti purustada tamm, et vesi jaguneks Eesti pinnal ühtlasemalt. Kuid tammipurustamise katset takistati ja uute alade üleujutamise soovi peale saadi vihaseks. Leppisime kokku, et hüppame kõik korraga õhku. Õhus viibides lugesime sekundeid, ja tänu sellele, et me olime õhus, hakkas veetase kiiresti alanema.

Reede, detsember 11, 2015

Ajaloolase definitsioon

Mõtlesin tänaval  kõndides, et kui ma käisin ülikoolis, siis nimetasid kõik ajaloo üliõpilased ennast ajaloolasteks. Lõputöö kaitsmise päeval öeldi meile, et täna on see päev, kus meist saavad ajaloolased. Ei öeldud, et saavad ainult osadest. Hiljem olen kohanud kasutust, mille järgi ajaloolane on ainult teadlane. Nii ütleb ka seletussõnaraamat. Võibolla ma kaitsesin siis lõputööd tugevamas grupis, kus olid ainult need, kellest eeldati, et neist teadlased saavad. Peaks järele küsima. Mõtlesin saata sel teemal ühise kirja ajaloo arutelu ja keele listi. Mõtlesin kirjutada, et mina kasutan sõna ajaloolane tähenduses, et on täidetud kaks tingimust - haridus ja olemus. Ajaloolane pole see, kellel ei ole ajaloolase olemust, vaid kes õpib ajalugu üks aasta, kuna ei saa rohkem soovitud erialale sisse. Mõtlesin, et mina olen igal juhul olemuselt ajaloolane, sest mul on hea mälu. Või haridus ei ole nõutav tingimus, piisab ka ainult olemusest, sest ajaloolaseks võib nimetada juba kooliõpilast, kes alles valmistub ülikooli astuma. Juristiks ei nimetata ainult õigusteadlast, vaid iga õigusteadust õppinut, kes ka sel alal ei tööta. Õigusteadlane on vist kitsama tähendusega kui jurist. Koju jõudes mõtlesin vaadata seletussõnaraamatust, kuidas seal on defineeritud juristi. Nägin seletussõnaraamatu vihikute selgadelt lugeda väga halvasti. Algul mõtlesin, et silmad on nõrgemaks jäänud, siis taipasin, et enne võib kardinad eest tõmmata.

Neljapäev, detsember 10, 2015

Tuna 3/2015

"Tuna. Ajalookultuuri ajakiri". 3/2015.

Märt Läänemets ütleb oma essees, et nii religioonid kui ka seadusandlus on inimese tapmise läbi aegade hukka mõistnud, kuid sõjas muutuvat tapmise keelamine tapmise kohustuseks. Läänemets peab seda halvaks ja viitab religioossetele mõtlejatele, kes on olnud ka sõdade vastu. Kuid ta oleks võinud viidata veel Briandi-Kelloggi paktile, millega sõjad keelasid ära ka poliitikud. Inimese tapmine pole olnud kohustus ainult sõjas, vaid mõni religioon on nõudnud ka inimeste jumalatele ohverdamist või patustele surmanuhtlust. Ma soovin samuti, et sõjad lõppeksid, kuid selle praktiline teostamine on keeruline, sest sõda võidakse alustada ka enesekaitseks. Pealkirjas küsib Läänemets, kas sõda on inimkonna skisofreenia. Aga ta ei viita ühelegi arstiteaduslikule raamatule ega artiklile, samuti ei ole skisofreeniast juttu üheski essee lauses peale pealkirja. Seega ei kasuta ta skisofreenia sõna arstiteaduslikus, vaid sõimusõna tähenduses. Eriti kahetsusväärne on, et seda lubab endale teadusajakiri.

Seda numbrit võiks nimetada nekroloogide erinumbriks, sest avaldatud on neli nekroloogi kolme inimese mälestuseks ja neilt inimestelt endalt kaks artiklit. Ühe surmajärgselt avaldatud kaastöö autor on Sergei Stadnikov, kes kirjutab Vana-Egiptusest. Raamatut "Vana-Egiptuse inimene" lugedes tekkis mul ettekujutus, et see maa oli suhteliselt rahumeelne, pigem Ateena kui Sparta tüüpi. Stadnikov kõigutab veidi seda ettekujutust, kirjutades, et sõja pidamine kuulus Egiptuse kuninga tähtsamate ülesannete hulka ja ta hakkas pidama ennast kõikide maade isandaks. Kuid täielikult Stadnikov ettekujutust ei muuda, sest ka tema ütleb, et mõnda mõtet esineb allikates harva.

Ants Hein kirjutab Vana-Liivimaa ehitusmeistritest Venemaal ja Soomes. Kõigepealt järeldatud stiili järgi, et seal on tegutsenud Vana-Liivimaa ehitusmeistrid, hiljem leitud allikatest selle kohta ka kirjalikud tõendid. Stiili järgi meistri päritolu määramine sarnaneb ülikoolis arheoloogias õpitud tüpoloogia meetodiga, mis pidi küll aitama määrata leidude vanust. Kuid Liivimaa ehituskunst olnud ajaliselt maha jäänud ja üldse omapärane. Varem olen lugenud, et keskajal enne renessanssi kunstnike nimesid ei jäädvustatud. Praegu signeeritakse maale, aga mitte maju. Kui maja külge pannakse tahvel kellegi nimega, siis ei ole see arhitekti nimi, vaid kellegi selles majas elanu. Grenzstein on kirjutanud, kuidas Eestis tehti takistusi eestlastel tsunfti liikmeks saamiseks, et linnades säiliks sakslaste võim, kuid Ants Heina järgi oli müürseppade tsunftis asi teisiti, selle liikmetest suurem osa olid eestlased ja nii on ka siinsel vanal arhitektuuril rahvuslik iseloom.

Jätkub number varem alanud Toomas Karjahärma artikkel 1905. aasta revolutsioonist. Eesti vasakpoolsed olevat kasutanud nimetusi nagu võitlusrühm ja võitlusgrupp. See tuletas mulle meelde Itaalia fašistide organisatsiooni esialgset nimetust Fascio di Combattimento ehk Võitlusliit, fašistide juht Mussolini oli samuti endine sotsialist. Karjahärm kirjutab vasakpoolsete terrorist, kuid ei tuleta meelde, et revolutsioon sai alguse sõjaväe jõukasutamisest Verisel pühapäeval Peterburis. Sõjaväe vägivalda tuletab samas numbris meelde küll Lauri Kanni kaastöö Tallinna Uue turu tulistamisest. Juutide vastu on korraldatud erinevatel maadel pogromme, kuid Karjahärma järgi kasutas terrorit ka juutide enda partei Bund. Juute oli teatavasti ka enamlaste juhtkonnas.

Merike Jürjo kirjutab ajateenistuse-eelsest sõjalisest ettevalmistusest sõdadevahelises Eesti Vabariigis. Tol ajal nurises Päts selle üle, et inimesed käisid liiga palju ülikoolis, kuid Jürjo järgi jõudis algkoolist kaugemale viiendik õppijaid. Sõjaväkke mindi aga umbes samas vanuses, mil praegu. Seega jäi kooli lõpetamise ja sõjaväkke minemise vahele paljudel erinevalt praegusest tööelu periood. Noorte hulgas olevat olnud kolm voolu – kosmopoliidid, pahempoolsed ja rahvuslased. Jaak Valge on kirjutanud, et sada aastat tagasi olid rahvuslikud kõik poliitilised jõud peale enamlaste. Mina olen kirjutanud, et rahvuslane ja internatsionalist võib olla ühes isikus. Jürjo järgi oli tolleaegne Eesti sõjavägi hea võitlusvõimega, mida kinnitanud väliseksperdid. Miks peaks väliseksperdi hinnang olema Eesti enda eksperdi omast õigem, kui välismaalased ei tea Eesti sõjasaladusi, nad polnud tol ajal isegi NATO liitlased ja välismaalasi püüti vast hirmutada, et nad Eesti vastu sõda ei alustaks?

Indrek Paavle kirjutab postuumselt avaldatud artiklis töökohustusest Nõukogude Liidus. Tööst kõrvale hoidjaid tol ajal karistati. Tööst või õppimisest võib kõrvale hoida isik, kellel on tervisega probleeme, kuid kes ei tule selle peale, et arstilt abi otsida. Lisaks olemasolevatele probleemidele tekitati talle neid karistusega juurde. Mõeldi ka töövõimetute hooldekodudesse paigutamisele, kuid kui seda tehti sundkorras, siis see oli jällegi ebainimlik, sest töövõimetus ei pea tähendama kodus elamise võimetust ja kodus elamine võib olla tervisele kasulikum. Paavle viitab Mertelsmanni teooriale, et Nõukogude ajal majandusstatistikat eriti ei võltsitud, vaid kasutati vildakat metoodikat. Olen sellega varem vaielnud ja arvan endiselt, et võltsiti palju, sest oli vaja näidata viisaastaku plaani täitmist ja ületamist ning Ameerikast ettejõudmist. Rahvas laulis laulu sõnadega: "Oo, mulle meeldib USA, / kus piimatoodang madalam kui meie kodumaal". Koolis õppisime, et kui viisaastakuplaan nägi ette vabriku ehitamist, siis kanti ette, nagu oleks ehitamata jäänud vabrik valmis, mispeale järgmisse viisaastakuplaani kirjutati, kui palju see pidi toodangut andma.

Cornelius Hasselblatt süüdistab paljusid Eesti ajaloolasi ajaloo võltsimises, kui nad kirjutavad, et aastal 1881 keisrile esitatud märgukirjas sooviti või nõuti eestlaste ala ühendamist ühte kubermangu. Tegelikult polevat vastavat soovi avaldatud, vaid väljendatud kahetsust, et maa on jagatud kahe kubermangu vahel. Minu meelest Hasselblatt täpsustab refereeringu sõnastust, kuid kaudselt paistab siiski välja soov, et taheti eestlaste ala ühendamist. Kui seda mõtet pole mujal, siis ridade vahel. Nõukogude ajast ei saaks üldse aru ridadevahelist mõtet arvestamata ja ka Vene keisririik ei olnud päris vaba ühiskond.

Malebuum

Istusin maleklubis. Mõtlesin, kas lõigata lauale panekuks sobiva suurusega laualina. Võtsin kätte ühe klubis hoitava malelaua. Ütlesin, et see on mu enda malelaud. Tegelikult ma polnud kindel, kas see on minu kodust toodud. Kodus oli kaks malelauda alles ja kolmas võis olla kas talvel suvilast ära varastatud või ülikooli maleklubisse toodud. Valmistusin ühe vastasega mängima. Ta pani endale peale teistsugused nupud kui mina. Tema nuppude hulgas olid Stalin ja suurtükk. Küsisin, kuidas need käivad. Vastane vastas, et Stalin võib käia ükskõik kuhu. Males oli vahepeal olnud kriis, aga nüüd oli buum. Ülikooli maleklubisse oli tulnud hästi palju inimesi. Ülikool võis olla rahulolematu, et õppehoones käivad ka need, kes ei ole üliõpilased. Üliõpilasi tuli palju korraga sellepärast, et nad tahtsid teha kõike koos. Mõtlesin, et kui mina maletrennis käisin, siis ma olin nii noor, et kedagi endaga kaasa ei tõmmanud. Või siiski, vennad tulid maletrenni minu eeskujul ning pärast hääletasid minu eeskujul Euroopa Liitu astumise vastu ja roheliste poolt.

Kolmapäev, detsember 09, 2015

Uus kabemängija

Mängisin 6-aastase vennapojaga viis või kuus partiid kabet ja ühe partii malet. Ta ütles, et talle meeldib kabe rohkem. Kui andsin kabes kolm nuppu ette, siis läks mäng vahelduva eduga, aga kui neli, siis ma vastu ei saanud, isegi kui ma ei õpetanud muud, kui hoiatasin reeglitevastaste käikude eest. Males mängis ta peale sellise seisu, et kui ma soovitasin paremaid käike, siis tema võitis, sest endale ma nii häid ei leidnud. Aga malereegleid ta veel päris selgeks ei saanud.

Huvitavam periood

Õpetaja kirjutas tahvlile saksakeelseid sõnu. Ta ütles, et järgmiseks tunniks tuleb tegusõnade põhivormid pähe õppida. Küsisin, kas tabelis teisel kohal on oleviku kolmas pööre. Vastati jah. Ma olin varem pähe õppinud kolme, mitte nelja põhivormi. Küsisin, kas tuleb õppida kõik sõnad või ainult tahvlile kirjutatud. Sander vastas, et kõiki pole järgmiseks tunniks võimalik. Mina ütlesin, et osadel on.

*
Oli tund klassis 306. Istusin üksi keskmise rea viimases pingis. Kirjutasin paberile: "Reet on R" ja läksin riputasin selle uksepoolses reas istuvale Kristerile selga. Seejärel läksin oma kohale tagasi ja püüdsin korralikult õppetööle keskenduda. Uksest tulid sisse poisid, kes tahtsid minu pihta visata ämbritäit vett. Mul oli laual klaas vett ja viskasin selle vee nende suunas, aga ei saanud pihta, vaid vesi lendas neil üle pea. Kui tund läbi sai, lahkusime klassist. Krister küsis mult trepil, kas täna toimus esimene müksamine. Ma ei vastanud, vaid sõitsin tast käsipuu najal mööda. Mul polnud plaanis rohkem paberitüki selga riputamise sarnaseid asju teha.

*
Kirjutasin, et ainus periood, mis mind ajaloos vähegi huvitas, oli Eesti aeg Eestis. Nii võisin ma kirjutada halva tujuga, varem olin kirjutanud, et mind huvitavad kõik ajalooraamatud. Mõtlesin, et aga tegelikult tõesti, ülikooli viiest kursusetööst neli kirjutasin 20. sajandi ja ainult ühe 19. sajandi kohta. Kõndisin järve jääl ja minu ees kõndis kari minust lühemaid poisse. Jää pragises jalge all. See järv oli Anne kanal. Kui olin sellel kõndimise lõpetanud ja eluga pääsenud, siis leidsin, et jää oli juba täna nii õhuke, et pragises, homme on ta veel õhem. Täna oli toimunud klassikokkutulek, kus ma polnud käinud. Kohtusin Ivoga, kes tuli sealt kokkutulekult. Ta ütles, et tema on lõbus laulumees.

Teisipäev, detsember 08, 2015

Vahelejäänud lõik

Lugesin raamatu "Avangute teooria" eessõna lõpust: "Kui te 15 aasta pärast mõtlete, et ei võida isegi sõpru, siis see tuleb sellest, et olete seadnud endale liiga kõrged eesmärgid. Malet peab mängima nii, et meeldiks." Mängu õppimist alustades olin küll eessõna lugenud, aga selle lõigu vahele jätnud. Olin arvanud, et eesmärk on saada tugevaks mängijaks. Lendasin praegu lennukiga, aga olin unustanud rihmad kinnitada ja mulle polnud seda meelde tuletatud. Selgus, et ma siiski ei ole veel lennukis, vaid pean sinna alles minema.

*
Vennad hakkasid kolima minust erinevasse kohta. Enne tuli asjad ära jagada. Tõstsime neid erinevatesse virnadesse, et mis kellele jääb. Mõne asja kuuluvuse osas tekkis erimeelsusi. Elasin ühes korteris, kus praegu võisin kõigis tubades käia, aga varsti pidi see õigus kaduma, sest tagumistesse tubadesse pidid kolima võõrad inimesed.

Pühapäev, detsember 06, 2015

The Journal of Modern History 1/2015

"The Journal of Modern History". Volume 87, Number 1, March 2015. The University of Chicago Press.

Selle nädala "Sirbis" kirjutati, et Eesti ja Soome üliõpilased tegelevad ainult kodumaa ja ingliskeelsete maade ajalooga, muid keeli ei osata. Tartu Ülikooli raamatukogust leiab siiski kirjandust ja ajalooajakirju rohkem välisriikide kui Eesti kohta. Ka inglise keeles lugedes saab lugeda rohkematest maadest kui ingliskeelsetest. Kirjutades magistritööd, kasutasin Itaalia ajaloo kohta peamiselt ingliskeelset kirjandust ja eestikeelseid allikaid, jõudmata itaalia keelt selgeks õppida. Itaalia keele mitteoskamine kindlasti vähendab töö väärtust, aga selle sai kaitstud.

Mõtlesin, kas lugeda välismaistest ajalooajakirjadest iga kord sama või iga kord erinevat. Vähemalt see kord lugesin järjest läbi kaks ühe ja sama ajakirja numbrit, sest mulle meeldis selle kujundus kõige rohkem. Tagakaane siseküljel oli öeldud, et ajakiri ilmub Ameerikas, aga tegeleb Euroopa ajalooga umbes aastast 1500 kuni tänapäevani. Sellest numbrist leidsin siiski rohkem mitte-Euroopa ajaloo raamatuülevaateid kui eelmisest.

Pikkadest artiklitest esikohal olev räägib prantslasest Pierre Pascalist, kes läks Venemaale elama ja elas seal Nõukogude võimu algusaastatel, olles korraga kommunist ja katoliiklane. Kommunismi ja katoliikluse ühendamine võib tunduda üllatav, sest Nõukogude riik surus rahvale peale ateismi. Aga ka endal on valimistel raske otsustada, mis parteile häält anda, kui ühe partei programmist meeldib üks ja teise omast teine punkt, tehakse muud kui lubatakse ja programm ei näita võimet valimiskünnis ületada. Pascal eelistas enamlasi Veebruarirevolutsiooni järgsele Ajutisele Valitsusele, pidades Ajutist Valitsust sõja ja enamlust rahu pooldajaks. See on näide sellest, kuidas loosungid võivad ära petta, sest enamlased lihtsalt asendasid ühe sõja teisega. Praegu arvatakse Eestis, et Nõukogude võimu suhteliselt hea periood oli Uus Majanduspoliitika ehk NEP, aga Pascal pidas vastupidi neppi kommunismi reetmiseks. Pettumust tekitas temas ka Kroonlinna ülestõusu mahasurumine. Miks ta pidas seda hullemaks kui tervet Kodusõda?

Üks artikkel rääkis 1950. aastatel loodud rahvusvahelisest majandusajaloolaste assotsiatsioonist, mis pidi arendama koostööd mittekommunistlike ja kommunistlike riikide ajaloolaste vahel. Kõige tähtsam keel organisatsioonis oli esialgu prantsuse keel ja aktiivselt oli kaasatud prantsuse annalistide koolkond, millest oli eriti palju juttu meie magistriõppe seminarides, kus me pidime ettevalmistuseks lugema järjest raamatuid sarjast "Ajalugu. Sotsiaalteadused". Teist ja mõned kolmandat korda pidime siis läbi lugema ka juba Nõukogude ajal tõlgitud annalist Marc Blochi raamatu "Ajaloo apoloogia". Selle arutelul ütlesin, et kuna autor on vasakpoolne, sai seda Nõukogude ajal välja anda. Üks magistrant oli minuga nõus, aga üks oli väga üllatunud. Nüüd loetud artiklist sain oma tolleaegsele jutule kinnitust.

Järgneb veel kaks pikka artiklit sisserände vastastest, üks Hollandi ja teine Saksa omadest. Holland olevat pikka aega paistnud silma sallivuse poolest, kuid kui sisserändajate arv läks suureks, hakkas asi umbes aastal 2000 muutuma, kui populaarsust hakkas koguma sisserände vastane partei. See muutus veel populaarsemaks, kui aastal 2002 mõrvasid islamiusulised selle juhi Fortuyni ja aastal 2004 filmirežissöör van Goghi. Ajakirjanduses on kombeks nimetada sisserände vastaseid paremäärmuslasteks, aga Hollandis on neid olnud nii parempoolsete kui ka vasakspoolsete hulgas. Ja artiklist jääb mulje, et vasakpoolsete hulgas rohkem, sest parempoolsed pidasid perekonnaelu pühaks ja olid seetõttu nõus võõrtööliste perekondade taasühinemisega, aga vasakpoolsed olid islami vastu üldise religioonivastasuse tõttu. Mul on feisbukis üks Hollandis elav eestlane, kes on feisbuki kontaktide hulgas üks suuremaid illegaalse immigratsiooni ehk pagulaste vastuvõtmise vastaseid, aga ei ole Euroopa Liidu piires toimuva seadusliku rände vastu.

Saksa sisserändevastastest rääkiv artikkel on vähem tasakaalustatud, sest viitab sisserändajate enda kuritegude asemel eelkõige paralleelidele natsiajaga. Üks sisserändevastane on Saksamaal kirjutanud, et sisserändajate IQ on sakslaste omast madalam, sisseränne viib riigi keskmise IQ langusele. Loetud artikli autor lisab joonealuse märkuse, et keegi on kirjutanud, et teooriad IQ kohta on ideoloogilised. Minu meelest nende ideoloogiliseks tembeldamine on ise ideoloogilisem kui põhjendatud metoodikaga teaduslikud uuringud, millest ma olen lugenud. Ideoloogiline ei ole see, et IQ mõistet kasutatakse, vaid milliseid järeldusi sellest tehakse. Teooriad IQ kohta ütlevad ka, et kõige kõrgema IQ-ga inimesed ei ole kõige õnnelikumad ja nad ei ole head autojuhid. Artikli tasakaalukam osa on siiski, kui kasutatakse lainete teooriat, mille järgi natsismi periood põhjustas liberalismi võidulepääsu. Mõtlesin, et Esimese maailmasõja kaotust põhjendasid natsid legendiga pistodahoobist selga, aga Teises maailmasõjas olid nad juba ise kaotuse süüdlased ja nende vastu sai kasutada sarnast argumenti, mida nad varem ise vastaste vastu olid kasutanud.

Üks kümnetest lühematest raamatuülevaadetest rääkis ajast valgustusaja ja romantismiaja piiril, kui kellelgi tuli mõte abielu ära kaotada. Arvustaja nimetab seda mõtet romantiliseks, kuigi ei kiida heaks, sest laste kasvatamine oleks jäänud naistele. Raamat "Romantismiaja inimene" ütleb aga, et romantismiaeg oli suurima abielutruuduse aeg. Ka lapsepõlves loetud romantiliste romaanide üks tunnus oli, et seal vannuti igavest truudust. Seega arvustaja oleks võinud nimetada abielu kaotamise mõtet pigem valgustuslikuks kui romantiliseks.

Olin juba varem tuttav periodiseeringuga, mille järgi pikk 19. sajand kestis Euroopa ajaloos aastatel 1789–1914 ja lühike 20. sajand 1914–1991. Sellest ajakirjanumbrist sain teada veel pika 16. sajandi ja lühikese 17. sajandi mõisted. Aga need puudutasid vist ainult Itaalia, mitte kogu Euroopa ajalugu. Pikk 16. sajand algas Itaalia sõdade algusega 1490. aastatel ja lõppes 1630. aastatel katkuga.

Weimari vabariigi kohta kirjutati, et seal tegutsesid poliitilistel protsessidel nii parempoolsed kui ka vasakpoolsed juristid. Kohut mõisteti natside ja kommunistide üle. Mõtlesin, et seega on Saksa poliitilistel protsessidel pikk ajalugu – need toimusid nii Weimari vabariigis, Hitleri ajal, Nürnbergis ja Ida-Saksamaa lõpu järel ka Berliini müüri ületajate tulistamise süüdlaste üle.

Tund ruumis 307

Lugesin ajakirjast "Tuna" kõigepealt esikohal olevat esseed. See oli ühe raamatu kohta ja kirjutasin selle põhjal blogisissekande, nagu oleks see raamatu enda kohta, kuigi seda ma polnud lugenud. Pärast mõtlesin kirjutada teise blogisissekande sama ajakirjanumbri kui terviku kohta. Olin lugenud läbi vanaisa raamatu ja kirjutanud selle kohta blogisissekande. Sissekandes olin jätnud mainimata, et vanaisa raamatu pealkirjas sisalduv sõna "klassivõitlus" on eksitav. Olin kirjutanud, et klassivõitlusest on ühes teises kohas ka kirjutatud. Olin lugenud Saaremaa ajalehte ja kirjutanud, et seal ilmus artikkel, mille lugemine on kohustuslik. Helina oli Saaremaalt pärit ja kui ma kirjutasin Saaremaa ajalehest, pani ta oma blogisse viite minu blogile üles tagasi. Ta ei viidanud seal kellelegi teisele kui minule. Võis jääda mulje, et ma loen kõiki välismaa ajalehti ja kõiki Eesti maakonnalehti.

*
Seisime klassiruumi 307 ukse taga ja ootasime tundi sisselaskmist. Mul olid klassikaaslaste näod hästi selged, aga paralleelklassi õpilaste omad mitte. Klassiõde, kes oli kaua puudunud, oli jälle kooli tulnud. Oli veerandi algus ja küsisin, kas keegi on üldse esimeselt korruselt ruumijaotusplaanist vaadanud, kas meil tuleb tund samas ruumis, kus eelmisel veerandil. Üks teine õpetaja tuli ruumist 306 välja, et meid 307-sse sisse lasta. Ütlesin, et vahel võib õige ruumi kätte näidata giid. Giidi kabineti uks oli koridoriakna kõrval. Oma õpetaja tuli ka klassist seestpoolt ust lahti tegema. Minu pinki istus klassivend, kes ei olnud seal varem istunud. Küsisin, kas ma võin ka sinna pinki istuda. Olin segi ajanud teise ja kolmanda pingi. Istusin teise pinki, mis oli minu õige koht ja mis oli veel tühi. Kaua puudunud klassiõele hakati hoolitsevaid küsimusi esitama. Ta vastas, et praegu on ta rõõmsameelne inimene. Õpetaja hakkas esitama klassile küsimusi toiduainete ostmise sageduse kohta. Kõigepealt küsis ta, kui sageli tuleb osta herneid. Vastasin, et kord nädalas. Üks klassiõde küsis selle peale, et kui sageli ma ikka tahan herneid süia. Vastasin, et oleneb perekonna suurusest. Õpetaja lasi vastata ostmise sageduse kohta mõnel õpilasel ja pani vastused tahvlile tabelina kirja. Oli oodata, et iga järgmise toiduaine puhul olen jälle mina üks neist, kes peab vastama, sest kellelgi teisel ei olnud nii suurt peret. Õpetaja jagas kõigile laudadele ühe eksemplari ajakirja "Pioneer". Vaatasin, et meie lauda andis ta selle numbri, kus on ilmunud minu luuletus, aga üks laud tahapoole teise numbri. Vaatasin, et meie laual olevas numbris oli ilmunud rohkem õpilaste luuletusi kui ma mäletasin. Kui jõudsime selle leheküljeni, kus pidi olema minu luuletus, siis panin sõrme oma luuletuse asukohta, et pinginaabrile näidata. Aga selgus, et seal oli üks teine luuletus. Minu luuletus oli ilmunud aastal 1989, aga see number oli siiski aastast 1993. Ütlesin pinginaabrile, et see number on mulle ka tuttav, meil on kodus paar numbrit. Ütlesin, et õpilaste luuletusi avaldatakse palju. Pinginaaber vastas, et ja need pole midagi väärt. Minu luuletus oli, sest iga kord, kui ma olin seda ette lugenud, oli publik naernud. Pinginaaber rääkis, et kui skänneeritakse Maad, siis mõjutavad pilti teised taevakehad. Algul sain aru, et ta räägib, et teiste taevakehade servad jäävad ka pildile, aga edasi rääkis ta, et skänneerimisel kasutatavad seadmed mõjutavad ennustusi liikide säilimise kohta.

Laupäev, detsember 05, 2015

Ruumipuudus

Klaus ütles, et Toomas ütles ühte asja aastal 1983. Vaidlesin vastu, et see ei saanud olla siis, sest aastal 1983 olin ma Toomast pisem. Üks tüdruk avastas, et ta on mitu aastat vanem kui mäletas. Tal oli mitu aastat elust mälust täielikult kustunud. Ta ütles, et teemant sobiks tema laste emaks. Ta ei saanud aru, et teemandiks nimetan ma ennast ja et ma ei ole naine. Mul oli halb olla ja ma nägin halvasti. Läksime mitmekesi hüpeldes ühest ruumist teise.

*
Ajalehes kirjutati, et üks tähtis naine pakkus kellelegi tööd Marokos ja seda pannakse sellele naisele pahaks. Ema seletas, et arvatakse, et see keegi on kurjategija, kuigi pole tõestust. Mul pidi tulema klassikokkutulek ühes kohvikus. Kõndisin kohviku ette, seal ei olnud kedagi peale ema, seetõttu otsustasin koju tagasi minna. Teised olid arvatavasti kohvikus sees, aga sinna ma ei viitsinud vaadata, mul jäi iga kokkutulekuga huvi väiksemaks. Kodu suunas tagasi kõndisin vahepeal pikemate ja vahepeal lühemate sammudega, vahepeal jalgu rohkem harki ja vahepeal rohkem koos hoides, aga kogu aeg tavalisest aeglasemalt.

*
Tahtsin istuda kirjutuslaua taha, aga seal olid vennad. Otsustasin siis minna teise toa kirjutuslaua taha, aga oli oht, et seal on ka vennad. Läksin kirjutuslaua pealt ühest ruumist teise viimiseks asju võtma. Üks vend maalis. Ta tegi pintsliga jälje ka minu pildile. Ütlesin, et ma ei taha, et ta paneks värvi juurde juba valmis pildile. Ta tegi veelkord meelega minu pildile uue pintslijälje. Haarasin tal juustest kinni. Laua peal olid malenupud. Loetlesin, mitmel etturil on pea maha võetud. Need polnud vist küll minu, vaid ühed teised nupud. Voodi peal istus üks sugulane, kes ootas, millal saab remonditöödega alustada. Üks vend soovitas, et panna ettur uueks uksenupuks. Vaidlesin sellele mõttele vastu, sest uksel oli praegu juba kaks nuppu ja väiksemast tõmmata oli valusam kui suuremast, ettur oli veel väiksem. Seletasin valu tekkimist füüsikaseadusega, et kui toetuspind on väiksem, langeb sama rõhk väiksemale pinnale. Kohendasin riiulis ühte aparaati. Sellest oli seni riiulile toetunud ainult veerand, kolmveerand oli rippunud õhus. Ime, et ta polnud kukkunud. Aparaadid võtsid riiulist raamatute ruumi ära. Üks vend rääkis, et tal on sahtel unenäoüleskirjutusi täis, teine sahtel ka, kolmas ka. Sellest sain teada, et ma pole pere ainus unenägude üleskirjutaja. Aga ma olin kurb, et minu paberid ei mahu enam kuhugi ära.

Reede, detsember 04, 2015

Uus vastane

Kõiv 6 p.
H. ja A. Pedmanson 5
Raidväli, Tätte, Runnel 4,5

16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Runnel - Põvvat
1. e4 e5 2. d4 ed 3. Ld4 Rc6 4. Le3 b6 5. Rc3 Oc5 6. Lg3 Lf6 7. Og5 Of2+ 8. Lf2 Lg5 9. Oc4 Re5 10. Ob3 Rf6 11. Rh3 Lh6 12. 0-0 Rfg4 13. Of7+ Rf7 14. Lf7+ Kd8 15. Rd5 Ld6 16. Lg7 Ve8 17. Lg5+ Rf6 18. Rf6 Le5 19. Re8+ Lg5 20. Rg5 Ke8 21. Rh7 Ob7 22. Vf8+ Ke7 23. Va8 Oa8+ 24. Rg5 must alistus.

A. Kiik - Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. d4 ed 6. Ld4 Ld4 7. Rd4 c5 9. Re2 Od6 10. Oe3 b6 11. 0-0 Ob7 12. f3 Re7 13. Rbc3 0-0 14. Vad1 Vad8 15. Rf4 f5 16. ef Rf5 17. Rfd5 c6 18. Og5 cd 19. Od8 Vd8 20. Rd5 Od5 21. Vd5 Oh2+ jne. musta võiduga. See oli vist esimene meievaheline partii.

A. Pedmanson - Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. Rg5 d5 5. ed Ra5 6. Ob5+ Od7 7. Oe2 Rd5 8. d4 viik.

Neljapäev, detsember 03, 2015

Võõras parool

Kõndisin kesklinna suunas. Tee peal seisis kaks ajaloolast, keda ma näo järgi ära ei tundnud, aga kellel olid tuttavate nimedega nimesildid. Mul läksid tahtmatult käed rusikasse. Need ajaloolased seisid selle koha peal vist selleks, et loendada mööda lendavaid linde või mööda kõndivaid inimesi. Võibolla tahtsid nad kindlaks teha ka ainult konkreetselt minu möödumisaega.

*
Kõndisin Pariisi kesklinnas. Sinna oli kunagi ehitatud maju, millel oli suur ruumide arv ja ruumid olid suured, sest tol ajal oli maad palju. Hiljem oli tekkinud maast puudus, mistõttu oli sündinud barokkstiil ja oli hakatud ehitama kõveraid maju.

*
Oli ilmunud minu tõlgitud raamat. Lugesin seda ette. Toimetaja oli paljud sõnad asendanud võõrsõnadega, mille tähendust ma ei teadnud, aga mis olid vajalikud selleks, et säilitada autori sõnavara rikkust. Ühest sõnast ütlesin, et see küll minu kirja pandud ei ole. Selles esines selline häälikukombinatsioon, mida ei saanud keeles olemas olla. Raamatu eestikeelse variandi kujunduses oli võetud eeskujuks sama raamatu originaali asemel üks selle autori kohta kirjutatud raamat. Ütlesin, et allajoonimine rikub raamatu ära. Võibolla peaks seda olema kaks eksemplari - üks allajoonimise jaoks ja teine minu toa jaoks.

*
Istusin avalikus arvutipunktis ühe klassivennaga sama arvuti taha. Ma ei tahtnud siseneda oma postkasti, sest klassivend oleks siis näinud, mis parooli ma kirjutan. Tema ütles, et parooli meeldejätmiseks peaks seda tegema murdosa sekundi jooksul. Tõestuseks näitas ta, kuidas ta kirjutab enda parooli. Mina ütlesin, et mul jäid selle kolm esimest märki meelde. Klassivend vastas, et aga terve parooli meeldejätmiseks oleks tulnud seda teha murdosa sekundi jooksul. Mina ütlesin, et isegi mina ei suutnud ükskord võõrasse postkasti vaatamata jätta. Hiljem pole ma seda küll teinud. Avasin nüüd gmaili lehekülje ja avanes jälle kellegi teise postkast, sest sellest oli jäetud välja logimata. Sama kordus, kui avasin mail.ee lehekülje. Rahvas hakkas kinosaalist välja trügima.

Kolmapäev, detsember 02, 2015

Mälestusi vanaemast

Minu emapoolne vanaema suri eelmine aasta. Kirjutan tema kohta mõned mälestused.

Vanaema õppis lugema algul tagurpidi. Õpetati teist last ja vanaema istus teisel pool lauda, nii et nägi tähti tagurpidi. Neil oli paljulapseline pere, nagu hiljem ka vanaemal endal ja minu emal. Alles kui vanaema hakkas kooli minema, oli vanavanaema talle öelnud: "Tule, Reet, näita, kas sa lugeda ka oskad!" Aga ta oskas.

Vanaema kooliaega jäi Teine maailmasõda. 1944 tahtis nende pere põgeneda Läände. Kui mina rääkisin Keresest, siis vanaema meenutas, et Keres oli selles seltskonnas, kellega nad koos mere äärde läksid. Aga paati ei olnud ja tuli koju tagasi pöörduda.

Vanaema ja vanaisa tutvusid ülikoolis. Vanaema õppis inglise keelt ja vanaisa ajalugu, aga tol ajal oli kursuse mõiste teine kui praegu ja nad pidasid üksteist kursusekaaslasteks.

Vanaema töötas kogu minu kooliaja meie koolis inglise keele õpetajana, kuigi ei olnud kunagi minu rühma õpetaja. Meie kooli võeti sisse katsetega ja vanaema püüdis mind katsete ajal aidata. Tuli lahendada muuhulgas matemaatikaülesandeid ja vanaema soovitas mul selleks valmistuda niiviisi, et lugeda numbreid ühest kümneni õiget pidi ja tagurpidi. Hiljem olen käinud neli korda tal kodus inglise keele tunnis. Kõigepealt teises klassis õpetati meile, et inglise keeles on kirjatähed teistsugused kui eesti keeles. Selle õppimise ajal olin ma haige, mistõttu läksin vanaemale külla, et ta annaks järeleaitamistunni. Praegu kirjutan ikkagi eesti keeles ja inglise keeles ühesuguste tähtedega. Meil oli iga aasta inglise keeles kevadel tasemetöö ja enne ühte sellist tasemetööd läksin vanaemale jälle külla, et ta aitaks mul selleks valmistuda. Tol korral oli seal selleks valmistumas ka minu vanaemaga samal tänaval elanud klassivend. Kolmas kord oli juba magistriõppe ajal, kui olin tõlkinud eesti keelest inglise keelde oma luuletusi ja vanaema aitas vigu parandada. Neljas kord aitas ta mul parandada minu magistritöö võõrkeelset kokkuvõtet.

Vanaemal olid kunagi olnud ühe teise õpetajaga erimeelsused, kes oli öelnud, et ühes õpilases ei ole midagi head. Vanaema oli kindel, et igas inimeses on midagi head.

Vanaema kiitis, et tal on hea mälu. Ta ütles, et on eluaeg maha kirjutanud, sest tal jäävad asjad silmade ette. Tal võis jääda luuletus pähe ühe läbilugemisega. Vanaema ütles, et iga õpilane peab ise vaatama, kuidas tal asjad paremini meelde jäävad. Vanaemal endal olevat jäänud värvide abil. Värvide abil jättis ta meelde ka sõnu ja tema jaoks oli erinevatel kirjatähtedel erinev värv.

Teisipäev, detsember 01, 2015

Lootus maksimumpunktidele

Tahtsin minna uuesti tegema ajaloo sisseastumiseksamit. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud teist korda ajalugu õppida, vaid tahtsin näha, kui palju ma punkte saan. Eksamile registreerumine pidi algama järgmisel päeval. Kordasin mõttes aastaarve, mis mul juba eelmiseks sisseastumiseksamiks õppides meelde olid jäänud ja mida ma polnud vahepeal unustanud. Neid oli olnud hea rahulik õppida, sest olin neid välja kirjutanud kodus, loengus kirjutamine oleks liigset tähelepanu äratanud. Mulle tuli meelde, et mul ei ole enam õigust ajaloo bakalaureuseõppe sisseastumiseksamit uuesti teha, sest olen juba ajaloo magistriõppe lõpetanud. Ajaloo eksamit sai teha veel õigusteaduskonda või ajaloo doktoriõppesse. Kui ma oleksin saanud bakalaureuseõppe ajaloo sisseastumiseksamil maksimumpunktid, oleks see olnud argument minu kasuks doktoriõppe sisseastumisvestlusel. Tänavu olime lõpetanud uuesti keskkooli. Olin mõelnud, miks me matemaatika eksamiks ei valmistu. Aga oli selgunud, et see kord matemaatika eksamit ei olnudki. Külla tulid ühed tüdrukud. Istusime nendega köögis. Mina olin kõige vanem kodusolija. Mängisin ühe tüdruku ühte mängu ja kaotasin. Pärast mängu lõppu vaatasime selle protokolli, et väga huvitav mäng, vastase kõik tugevamad nupud langesid reas minu seisu peale. See protokoll oli lisandunud tüdruku trükitud konspekti keskele, kuigi seal polnud enne olnud vaba ruumi. Küsisin, kas see on siis võimalik. Tüdruk vastas, et jah, nüüd pakutakse ülikoolis konspekteerimiseks sellist paberit, millel keskele kirjutades nihkub varem kirjutatu eest ära ja lehekülgede arv kasvab.

*
Ütlesin, et täna olid kõige raskemad kolm esimest tundi, ülejäänud olid igavad. Klassikaaslane, kellele ma seda ütlesin, oli nõus. Tristan näitas mulle autokonstruktorit ja viskas selle seejärel vastu klassiruumi põrandat puruks. Hakkasin konstruktori osi kokku korjama. Korjates panin ka konstruktorist autot ja seda ümbritsevat kokku. Tundus, et juhi käed peavad olema roolile sirutatud ja tema kõrval peab istuma teine sõitja. Ütlesin Tristanile, et ma tean, tal paluti see konstruktor mulle edasi anda, aga ta ei tahtnud, seetõttu viskas selle põrandale. Maas oli ka ühte teist konstruktorit, mis tuli panna teise karpi. See teine konstruktor oli Lego oma. Autokonstruktor ja Lego konstruktor olid üksteisest selle järgi eristatavad, et Lego oma klotsid olid hambulised. Ütlesin laulmisõpetajale, et ta järgmist klassi enne sisse ei laseks, kui mul on kõik põrandalt kokku korjatud.