Võõras parool

Kõndisin kesklinna suunas. Tee peal seisis kaks ajaloolast, keda ma näo järgi ära ei tundnud, aga kellel olid tuttavate nimedega nimesildid. Mul läksid tahtmatult käed rusikasse. Need ajaloolased seisid selle koha peal vist selleks, et loendada mööda lendavaid linde või mööda kõndivaid inimesi. Võibolla tahtsid nad kindlaks teha ka ainult konkreetselt minu möödumisaega.

*
Kõndisin Pariisi kesklinnas. Sinna oli kunagi ehitatud maju, millel oli suur ruumide arv ja ruumid olid suured, sest tol ajal oli maad palju. Hiljem oli tekkinud maast puudus, mistõttu oli sündinud barokkstiil ja oli hakatud ehitama kõveraid maju.

*
Oli ilmunud minu tõlgitud raamat. Lugesin seda ette. Toimetaja oli paljud sõnad asendanud võõrsõnadega, mille tähendust ma ei teadnud, aga mis olid vajalikud selleks, et säilitada autori sõnavara rikkust. Ühest sõnast ütlesin, et see küll minu kirja pandud ei ole. Selles esines selline häälikukombinatsioon, mida ei saanud keeles olemas olla. Raamatu eestikeelse variandi kujunduses oli võetud eeskujuks sama raamatu originaali asemel üks selle autori kohta kirjutatud raamat. Ütlesin, et allajoonimine rikub raamatu ära. Võibolla peaks seda olema kaks eksemplari - üks allajoonimise jaoks ja teine minu toa jaoks.

*
Istusin avalikus arvutipunktis ühe klassivennaga sama arvuti taha. Ma ei tahtnud siseneda oma postkasti, sest klassivend oleks siis näinud, mis parooli ma kirjutan. Tema ütles, et parooli meeldejätmiseks peaks seda tegema murdosa sekundi jooksul. Tõestuseks näitas ta, kuidas ta kirjutab enda parooli. Mina ütlesin, et mul jäid selle kolm esimest märki meelde. Klassivend vastas, et aga terve parooli meeldejätmiseks oleks tulnud seda teha murdosa sekundi jooksul. Mina ütlesin, et isegi mina ei suutnud ükskord võõrasse postkasti vaatamata jätta. Hiljem pole ma seda küll teinud. Avasin nüüd gmaili lehekülje ja avanes jälle kellegi teise postkast, sest sellest oli jäetud välja logimata. Sama kordus, kui avasin mail.ee lehekülje. Rahvas hakkas kinosaalist välja trügima.