Naljakas õppejõud

Uus naisõppejõud hakkas läbi viima kirjalikku eksamit. Ta tahtis, et me vastaksime paljudele küsimustele ja paneks kirja oma mõtteid loengutes räägitu kohta. Kirjutasin vastuseid õppejõu antud väiksele paberitükile markeritega. Aga mõtlesin, et marker valgub laiali, õppejõud ei saa ise kirjutatust aru. Seetõttu vahetasin kirjutusvahendit ja hakkasin kirjutama peenema kollase joonega. Tuli meelde, et õppejõud oli küll soovinud, et me kirjutaks soojade värvidega, aga väljaarvatud kollasega. Seetõttu vahetasin veelkord kirjutusvahendit. Mul ei jäänud muud üle, kui hakata kirjutama ikkagi sinisega, kuigi sinine ei olnud soe värv. Paberitükk oli nii väike, et kõik vastused ei mahtunud ühele paberile ära, seetõttu kasutasin vastamiseks kahte paberitükki. Kirjutasin natuke naljakaid vastuseid. Mõtlesin, et mõtteid kirjutada on palju huvitavam eksam kui faktide mäletamise kontroll. Aga seekord võisin saada ikkagi tavalisest halvema hinde, sest olin konspekti omandamisele vähem aega kulutanud. Oma nime kirjutasin töö peale initsiaalidega. Mõtlesin, kas õppejõud oskab initsiaalid nimega kokku viia. Aga siis vaatasin, et ta oli paberit andes kirjutanud sellele ka enda nime initsiaalidega. Mõni aeg hiljem saime tagasi konspektid, mida õppejõud oli samuti läbi vaadata soovinud. Varem polnud ülikoolis vihikuid ära korjatud. Vihiku kaanele olin oma nime kirjutanud samuti initsiaalidega, aga selle järele sulgudesse lisanud täisnime. Olin kirjutanud vihikukaanele ka küsimuse õppejõule, mis ta enda nimi on. Õppejõud oli kirjutanud vastuseks: "Ei tea. Tundmatu nimega naine." Mõtlesin, et vaatan järele, kas ma olen pöördunud õppejõu poole sõnaga Sina või Teie. Selgus, et ma olin kasutanud veel väikest tähte ja kirjutanud: "Mis su enda nimi on?" Vihikusse sisse oli kirjutatud hindeid väga tihedalt. Ühe lehekülje kohta tuli mitu hinnet. Olin neid asju, mida juba varem teadsin, konspekteerinud lühemalt, ja selliste kohtade eest olin saanud halvema hinde, mis oli juba varasemast koolist tuttav asjade käik. Seni olin ülikoolis saanud ainult viisi, aga selles vihikus oli jälle kõiki hindeid nagu varasemas koolis. Vihiku alguse poole oli halbade hinnete osakaal suurem, sest õppejõud polnud veel minu olemasoluga harjunud, aga hiljem harjus ta sellega ära ja keskmine hinne tõusis. Enda meelest oli kogu vihik kirjutatud ühtlasel tasemel, aga õppejõud oli näinud suuri taseme kõikumisi, sellest tuli suur hinnete kõikumine. Viimase loengu juurde olin lisanud kolm enda tehtud fotot. Ühel fotol olid kõrkjad ja sulav lumi. Selle koha peale oli õppejõud kirjutanud kommentaari: "Ma arvasin, et tänavu aastal kevadet ei olnudki." Loengukursuse osa lõpu järele olin kirjutanud veel mõned maleasjad, neid ei olnud õppejõud hinnanud. Aga vihiku teises otsas oli teise loengukursuse konspekt ja kuigi see ei olnud selle õppejõu loengukursus, oli ta hinded pannud ka selle eest. Üks hinne oli kaks kahe miinusega. Osad hinded väljusid viie palli süsteemist. Kõige kõrgem hinne oli 17 kahe miinusega. Küsisin: "Kes see on, kes ühe asja eest paneb kahe ja teise asja eest 17 kahe miinusega?" Mõtlesin, et kui mul oleks eksamiks olnud kodus nii hästi õpitud, et ma poleks konspekti eksamile kaasa võtnud, siis mulle polekski nii palju hindeid panna saanud.

Laul hüvedest

Olin arhiivinduse päeval. Peeti ettekandeid. Mitu kuulajat tegid märkuse, et raamatud ei seostu arhiivindusega. Minu meelest seostusid, sest raamatuid kirjutati arhiivimaterjalide põhjal.

*
Istusin laua taga psühhiaatri ja ühe teise inimese vahel. Kõlas laul psühhiaatriahaigla hüvede maitsmisest. Sellise laulu ajal ei hakanud ma psühhiaatri juuresolekul liigutama. Kui laul läbi sai, siis psühhiaater ütles, et kõigi jaoks ei ole haiglas viibimine hüve, sest paljud teevad kätega ägedaid liigutusi ja võivad protseduuri tegijat lüia. Läksin püshhiaatriahaigla riidehoidu. Andsin riidehoiutöötajatele isa saadetud kommi. Mõtlesin, kuidas ma pärast kommi andmist siia teine kord tulen.

Juubeliturniir

Tänase kiirmaleturniiriga tähistati Jaan Lombi 50. sünnipäeva. Olen temaga osaliselt samal ajal ülikooli samas osakonnas õppinud ja hiljem erialaseid kirju vahetanud. Turniiril oli 14 osavõtjat, 7 vooru ja 15 minutit mõtlemisaega. Ühel kellal oli mõtlemisaega sekund vähem ja ühel sekund rohkem. Parematele kohtadele tulid:

1. Trohhalev
2. Tätte
3. Peebo
4.-6. H. Pedmanson, Jakobi, Runnel
7.-8. Lomp jt.

Nägemise halvendamine

Jõudsin teekonnal ühe naiseni. Ta tahtis pea vastu mind lamada. Kui olime seda natuke aega teinud, tõusin püsti ja ütlesin, et nüüd aitab. Kommunistid saatsid ühe inimese ukse taha pead uimaseks keerutama ja tegid mulle nägemist halvemaks muutvat protseduuri. Kui protseduur lõppes, pidin püüdma teisi inimesi otsida, et ma näeks, kui raske see halvemaks tehtud nägemisega on. Ma küsisin, kas enne peab pea uimaseks keerutama. Vastati, et ei pea, aga see palju ei muuda. Lendasin algul samas ruumis ringi ja nägin teisi samas ruumis viibivaid inimesi kauge, uduse ja äratundmatuna. Siis lendasin õuele. Seal oli vend teinud sahvri ukse lahti. Ta ütles, et lülitas kogemata voolu sisse. Vastasin, et lülitagu see siis jälle välja. Lisasin, et kui vool ei peagi sees olema. Lendasin kõrvalhoonete taga. Mõtlesin, et keegi on öelnud, et inimesel puudub lendamise kogemus, aga mul on see kogemus olemas, kui olen unenägudes lennanud. Lendasin kõrvalhoonete ette. Mõtlesin, et võibolla on otsitav kuuris. Sisenesin kuuri ja nägin selle teises otsas ühte nägu. Küsisin: "Kes seal on?" Mõtlesin, et see võib olla ka elutu objekt. Küsisin: "Kes või mis seal on?" Lähemale jõudes nägin, et ongi elutu. Ütlesin selle kohta: "Vana-Toomas, pekinägu." Lendasin jälle kuurist välja.

Jaan Tõnisson kaitses eesti keelt

Vikerraadios algas detsembris saatesarja "Eesti lugu" raames seeria Jaan Tõnissoni teemalisi saateid, mis praeguseks peaks olema lõppenud. Kuulasin raadio koduleheküljelt kõiki neid saateid ja kommenteerisin ajaloo arutelu listis. Blogis pole ma neid saateid kommenteerinud, aga et täna pole siin muust olulisest kirjutada, siis viimast saadet kommenteerin:

Ühes sarja varasemas saates oletas Ago Pajur, et Tõnisson luges ainult vanglas oleku ajal palju. Viimases saates räägib Krista Aru, et Tõnisson luges üldse palju.

Saates oli juttu sellest, kuidas Tõnisson protesteeris selle vastu, kui eestlased ei tarvita eesti keelt. Tänapäeval ei ole asi palju parem. Liitusin üks aasta kutse peale keskkonnaga linkedin, millega liitumisel esitati mulle ingliskeelseid küsimusi, aga vastasin eesti keeles. Vist kõik, kes on soovinud seal minu kontaktidega liituda, on vastanud neile küsimustele inglise keeles. Võiks veel mõelda, et ei tulda selle peale, et ingliskeelsele küsimusele saab ka eesti keeles vastata. Aga lisaks on mulle selle keskkonna kaudu saatnud Eesti asutused kutseid tööle kandideerida ja ka need kutsed on olnud inglise keeles.

Ühel korral rääkisin pagulaseestlasele, kuidas eestlased teevad ka keskkonnas feisbuk võõrkeelseid postitusi. Pagulaseestlane vähemalt ütles selle peale, et temale on selline käitumine võõras, kes eesti keelt ei räägi, see tema sõber ei ole.

Ühel korral protesteerisin Tartu kohvikus selle vastu, et menüü oli inglise keeles. Minu käitumist peeti väga ebaviisakaks. Otsisin välja keeleseaduse paragrahvi, et teenindus peab olema eesti keeles. Mulle vastati, et see oligi eesti keeles, sest ettekandja suuline jutt oli eesti keeles.

Mälestusi klubi esimehest

Hiljuti teatati Ago Marksoo surmast. Ta oli minu vanatädi mees ja endine Tartu maleklubi esimees. Selles sissekandes kirjutan selliseid asju, mis võiks huvitada maletajaid.

Ma ise ei läinud maletrenni kõige kiiremini, mõni tuttav poiss läks rutem. Ühel koolipäeval kõndis Ago meie kooli lähedalt mööda ja teda tundsime nii mina kui ka klassivend Krister. Kui ma õigesti mäletan, siis Krister küsis mult: "Kust sa mu maleõpetajat tunned?"

Aastal 1989 hakkasin malemängu kodus intensiivsemalt õppima. Tegin seda maleraamatute ja tol ajal ilmunud malelehe järgi, samuti hakkasin sagedamini pereliikmetega malet mängima. Ühel sugulaste peoõhtul ütles minu ema Agole, et ta võtaks mind maleklubisse, ma ostan malelehte. Ago rääkis selle peale kellestki, et tal oli üks õpilane, kes sai esimese järgu kätte, aga siis jäi areng seisma, maletaja isa õpetus teinud treeneri õpetuse tühjaks.

Aastal 1990 otsisin maleklubi üles. Esimene kord leidsin maja, aga mitte õiget ust ja tõenäoliselt oli uks üldse sel hetkel lukus. Teine kord mulle juhatati õige uks kätte ja paar inimest olid kohal. Mängisin maleklubi esimese partii Agoga, kes mind mängu ajal õpetas. Mäng lõppes nii, et temal jäi peale vigur vähem ja ta ütles, et suurmeistrid sellises seisus juba alistuvad. Ta ei kutsunud mind maleklubisse tagasi, vaid suunas edasi spordikooli maleklassi Rei õpilaseks. Aga koju laenas ta mulle ingliskeelse raamatu, mille autor oli Fischer ja kus olid maleülesanded algajatele. Töötasin selle kiiresti läbi. Eriti uhke olin selle üle, et lugesin läbi ingliskeelse raamatu, sest varem ma ühtegi sellist kooliväliselt läbi lugenud ei olnud. Ühe turniiri ajal viisin raamatu ka klubisse tagasi.

Põhiliselt käisin keskkooli lõpuni spordikoolis, aga mõneks konkreetseks turniiriks läksin ka maleklubisse. Kümnendas klassis tulin Uusi mälestusturniiri noorteturniiril auhinnakohale, Ago andis kätte rahalised auhinnad ja soovitas saadud raha eest hankida raamat "Paul Kerese maleülikool", mida ma ka tegin. Pärast turniiri viimase vooru lõppu läksin Agoga koos tema koju, sest juhuslikult toimus samal päeval jälle üks sugulaste pidu. Tee peal Ago rääkis, kuidas suurmeistrid on minu vanuses juba males tugevamad ja kuidas ähvarduste üle ei pea nad mängu ajal mõtlema, vaid näevad neid silmapilkselt. Koju jõudmise järel soovitas ta mulle, et ma rohkem sööks, maleturniir nõuab palju energiat. Kui ma õigesti mäletan, siis mängisin veel temaga samal päeval välku.

Maleklubi oli asunud õigeusu kiriku kõrval, aga siis selle ruumid tagastati kirikule. Klubile valiti uueks esimeheks Kass ja hangiti uued ruumid. Kõik ei pidanud Kassi usaldusväärseks ja maleklubi raamatukogu koliti spordikooli ümber, kus peeti raamatute säilimist tõenäolisemaks.

Ülikooli esimesel kursusel hakkasin käima põhimängukohana spordikooli asemel klubis, aga sel perioodil Ago seal ei käinud. Ühel korral tuli ta klubi juba järgmistes ruumides toimuvateks Tartu meistrivõistlusteks kohale, registreerus osavõtjaks, aga siis lasi ikkagi enda nime maha tõmmata ja loobus turniirist.

Aastal 2000 käisin Käsmus Ago 70. sünnipäeva peol. Maletajatest olid kohal veel Heuer ja Sakkov. Heuer pidas kõne, milles ütles, et pole kuskil nii hästi korraldatud maleklubi näinud kui Tartus Ago ajal.

Aastal 2006 käisin Tallinnas Kerese 90. sünniaastapäeva kollokviumil. Seal oli kohal ka Ago. Ürituse keskel tehti pikk vaheaeg, mille ajal läksin koos Ago ja Sakkoviga kolmekesi ühte kohvikusse. Kohvikus istumise ajal rääkisime peamiselt malest. Jutuks tuli, et Kerese "Malekoolis" on Hispaania avangust väga põhjalikult, aga teine köide kuningagambiidiga sisaldab kahtlasemaid variante. Räägiti Heueri tervisest ja sellest, kas "Meie Keres" kunagi ilmub. Arvati, et Keres oli nii korralik inimene, et temast on raske raamatut kirjutada. Kiideti ilmunud "Meie Kerese" esimest köidet ja öeldi, et eriti hea on raamatu algus, mis on aga venekeelsest tõlkest välja jäänud. Räägiti ka kollokviumi esimesest poolest, et liiga vähe on eesti keelt kuulda ja et miks Karpov kohale ei tulnud. Mina ütlesin, et ma enda arvates nägin, et Karpov siiski hilinemisega tuli.

Sagedamini hakkasin Agoga malet mängima, kui Tartu maleklubi enam ei olnud ja selle asemel mängiti päevakeskuses. Ago kritiseeris praegust aega. Ta ütles, et esimese Eesti aja ja praeguse Eesti aja vahe on, et vanasti halvas seisus alistuti, aga nüüd mängitakse edasi. Aga ühel korral kaotasin temaga mängides viguri, selle peale kahisin teise veel ja võitsin. Siis ütles Ago, et võib edasi mängida. Ago kritiseeris ka neid mängijaid, kes tegid mängus sohki ja kes tahtsid ainult võita. Turniiri ajal pakkus ta mulle sageli kommi, vahel võttis ta kodust lugemiseks kaasa ajalehe ja elu hilisematel aastatel ka jalutuskepi. Seevastu pärast silmaoperatsiooni ei pidanud ta enam prille kandma. Kuigi ta oli mõnede nähtuste suhtes kriitiline, oskas ta ka nalja teha.

Olen varem blogis kirjutanud, kuidas päevakeskuses tähistati aastal 2010 Ago 80. sünnipäeva. See sissekanne asub aadressil https://runnelsimo.blogspot.com/2010/10/marksoo-80.html . Ta elas 88-aastaseks.

Kala soolikas

Mulle tuli mõte otsida ühe kindlat liiki kala seest üles ühe kindla nimega soolikas. Seda liiki kalu oli laual mitu tükki, aga kui ma olin lootnud leida elusa, siis need olid kõik surnud. Tahtsin ka sõnaraamatust ühe sõna tähendust järele vaadata, aga ei leidnud enam sõnaraamatut, kuigi natukese aja eest oli see veel alles. Seda liiki kalad tundis ära selle järgi, et nende kõhus olev soolikas jättis seljale sikk-saki.

Marjakorjajad

Korjame metsas marju. Üks laps ütleb: "Ma sõin kolm marja." Teine vastab: "Ma söön iga teise marja ära." Esimene ütleb: "Sa korjad nii aeglaselt, et sa jõuad süia. Aga kui kiire korjaja pooled korjatud ära sööks, siis ta läheks lõhki." Teine ütleb: "Ei, talle tuleks õllekõht." Esimene vastab: "See ei oleks õllekõht, vaid marjakõht. Ja väga suur kõht läheb lõpuks ikkagi lõhki." Kolmas laps ei korja üldse marju topsi, vaid ainult sööb. Nüüd küsib ta: "Mitme marja söömise järel lõhki läheb?" Talle vastatakse: "Lastel ei lähe kõht lõhki, vaid nad kasvavad pikemaks. Aga täiskasvanud ei saa enam kasvada, nemad lähevad lõhki. Lapsega võib juhtuda, et kasvab nii pikaks, et lööb pea vastu lage ära." Küsija vastab: "Metsas ei ole lage."

Eemalviibijad

Kiideti ühe naise välimust, keda ennast ei olnud kohal. Räägiti, et tema õde äratas ka noorena oma tänaval suurt tähelepanu. Lisati, et ja hiljem ka. Teatatati, et esimesena mainitud naine mõisteti kohtus õigeks, ta saabub praegu siia. Öeldi, et kõik talle vastu jookseksid. Vastasin, et ma ei taha joosta. Ühe mehe kohta, kes oli mõned aastad tagasi surnud, öeldi, et tegelikult on ta elus, aga vahepeal varjas ennast, sest tal oli kohtuprotsess pooleli ja ta kartis vastaspoole vägivalda. Tema matustel kirstu ei avatud, tegelikult teda seal sees ei olnud. Mõtlesin, et varem ma istusin tundides Kristeri lähedal, aga see õppeaasta pole üldse istunud.

*
Kõndisin tänaval. Minu tagant kostsid sammud, mille põhjal tundus, et rühm inimesi jälitab mind. Lootsin, et minu samm on kiirem ja nad ei jõua mulle järele. Neist lahti saamiseks kõndisin läbi ülikooli peahoone. Väljusin ühest väiksemast uksest. Olin jälitajatest lahti saanud. Ma ei teadnud, mis tänaval ma nüüd olen.

Tulevärk

1. e4 c5 2. Rc3 g6 3. f4 Og7 4. Rf3 d6 5. Oe2 Rc6 6. d3 e6 7. Oe3 Lb6 8. Vb1 Od7 9. 0-0 Re7 10. Ld2 0-0-0 11. Ra4 Lc7 12. d4 Rd4 13. Rd4 Oa4 14. Rb5 Ob5 15. Ob5 h5 16. b4 h4 17. h3 f5 18. bc fe 19. cd Vd6 20. Lb4 Oc3 21. Le4 Rf5 22. Of2 a6 23. Oa6 Va6 24. Vb7 Lb7 25. Lc4+ Vc6 26. La4 Vd8 27. Le4 Od4 28. Od4 Vd4 29. Le5 Lc7 30. Lh8+ Vd8 31. Lb2 Vc2 32. Lb3 Lc5+ 33. Kh2 Lc4 34. Lb6 Lf4+ 35. Kh1 Lf1+ 0:1. Valge mõtles 16 ja must 14 minutit.

Hiline Päts

Ago Pajur. „Konstantin Päts. Poliitiline biograafia. II osa: riigimees (1917–1956)“. Rahvusarhiiv, Tartu 2018. Praegu loetud köite teist poolt, köitel on kokku 878 lehekülge.

Karjahärma ja Pajuri kaheköitelise teose ilmumisest on möödas umbes üks aasta ja üks kuu, nüüd sain teise köite kokkuvõtteni läbi, pärast seda tulevad veel kronoloogia ning kasutatud materjalide nimekiri.

Köite teises pooles on juttu vaikivast ajastust ja sellele järgnenud Nõukogude ajast. Kui 1920. aastate osas on autor veel Pätsi poliitikat kiitev, siis riigipöörde ja vaikiva ajastu suhtes on ta kriitilisem. Mõni teine autor on kritiseerinud Pätsi ka baasivägede sisselubamise eest, aga Pajur muutub selles raamatu osas taas Pätsi mõistvamaks. Tolleaegsete teadmiste juures olevat Päts lähtunud neid otsuseid tehes oma parimast arusaamisest, ka praegu ei saavat kindlalt öelda, mis oleks juhtunud teistsuguse valiku korral.

Pajuril jätkub kaitsesõnu ka teiste Eesti poliitiliste jõudude kohta. Vabadussõjalasi kaitseb ta süüdistuste eest, nagu oleks neil juba märtsis 1934 olnud plaanis riigipööre; Tõnissoni süüdistuse eest, nagu oleks ta soovinud Eestisse miljoni punaväelase toomist. Vabadussõjalasi ja Pätsi püiab Pajur mõlemat mõista, Päts võinud uskuda, et vabadussõjalased riigipööret teha tahavad, sest Rei talle selliseid väiteid esitas. Sorokini revolutsiooniteooria järgi ei ole aga kõige tähtsam, kes diktatuuri kehtestab, kui seda ei tee üks poliitiline jõud, siis teeb teine. Kui lugeda vabadussõjalaste seadusliku tegevuse periood revolutsiooni esimeseks faasiks, siis Sorokini järgi maailma ajaloo seaduste kohaselt pidi sellele järgnema diktatuurifaas, vabadussõjalased oleks sellise otsuseni võinud ka hiljem jõuda. Ja kui Päts neid juba represseeris, siis nad vähemalt riigipööret kaalusid.

Vahel on arvatud, et kõige ebademokraatlikum oli vabadussõjalaste eelnõu kohaselt muudetud põhiseadus, 1938. aastal jõustunud uus põhiseadus oli juba demokratiseerimine. Selle kasuks räägib see, et tegutses jälle parlament. Pajuri arvates oli vahe siiski pigem selles, et vabadussõjalaste põhiseaduse ajal valitseti põhiseadust rikkudes, hiljem tekkinud olukord seadustati.

Võimu koondumist väikse arvu inimeste kätte võidakse hinnata erinevatest ajahetkedest rääkides erinevalt. Esimese maailmasõja ajal tegutses kolmeliikmeline Päästekomitee, mille olemasolu hinnatakse positiivselt, sest see viis Eesti riigi eduka väljakuulutamiseni. 1930. aastatel tegid tähtsamaid otsuseid jälle kolm inimest – Päts, Laidoner ja Einbund ehk hilisema nimega Eenpalu –, aga tolles ajas soovitakse, et otsustajate ring oleks olnud laiem.

Pajur toob välja erinevusi Pätsi ja Einbundi poliitilistes eelistustes. Päts pooldas kutsekodade loomist, mis sarnanesid Itaalia kutsealastele korporatsioonidele ja keskaegsetele tsunftidele ning ühendasid ühe eriala tööandjaid ja töövõtjaid. Ta ei loonud siiski nii suurt arvu kutsekodasid, nagu oleks tahtnud selle nähtuse raamatutega propageerija Juhan Vilms. Enne Eesti aja lõppu kutsekodade loomine lõpetati, mis Pajuri arvates võib näidata ka Pätsi enda vaimustuse vähenemist. Eenpalu eelistas arendada kutsekodade asemel erakondi asendavat poliitilist organisatsiooni Isamaaliit, kus küll räägiti poliitikast, aga ei toimunud diskussiooni. Maksimaalset üksmeelt siiski ei saavutatud, sest aastal 1938 valitud parlamendis oli esindatud ka veidi opositsiooni saadikuid ja ka parlamendi enamus ei kiitnud päris kõiki valitsuse eelnõusid heaks.

Nõukogude ajale ülemineku perioodil jääb Pajurile mõistatuseks, miks Päts kõik Nõukogude võimu ette kirjutatu heaks kiitis. Aga ta näitab ka, et Päts lootis, et Nõukogude võim ei jää püsima. Pätsi jaoks ei tundunud juriidilised otsused kõige siduvamad, ta leidis nii vaikivale ajastule üleminekul kui ka Nõukogude võimu kehtestamisel, et igal ajal ei saa seadusest nii täpselt kinni pidada kui normaalsel ajal.

Pajuri raamatus esineb variantidega mõtlemist. Minu seminaritööle kirjutas ta kunagi märkuse, et ma ei teeks liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Ise ta selles raamatus iga kord kindlat järeldust ei tee, vaid pakub välja mitu erinevat oletust.

Raamatu lõppjäreldus on, et Pätsis oli nii head kui ka halba, kuid et ta oli kahtlemata mõjukas poliitik. Natuke enne seda tuleb siiski välja, et maailma ulatuses ta väga mõjukas ei olnud, sest tal puudunud võimalus üle eestlaste pea käivat Hitleri ja Stalini mängu väärata.

Eesti poliitikast

- Kirjuta 5 lauset praeguse Eesti poliitilise olukorra kohta.

1. Paljud pahandavad EKRE võimaliku valitsuskoalitsiooni pääsemise võimaluse pärast, aga ma olen veel rohkem Keskerakonna vastu, sest selle liikmed on rääkinud kodakondsuse nullvariandist.
2. EKRE ei pruugi valitsusse pääseda, kui Keskerakonna ja Isamaa saadikud lõhenevad.
3. Valisin roheliste asemel Isamaa, kuna sellel oli rohkem lootust jõuda üle 5 protsendi künnise, aga ka minu valitud Isamaa kandidaat praeguse seisuga Riigikokku ei pääse.
4. Kui kooliõpilased korraldasid kliimastreigi, siis osadel võis osalemise põhjuseks olla soov saada koolist vaba päeva.
5. Ajalehes "Sirp" vastandati keskkonna küsimuses seoses selle streigiga noori ja vanasid, aga uuring näitaks tõenäoliselt, et noorem põlvkond tarbib veel rohkem.

Etioopia ajaloost

- Kirjuta 10 lauset Etioopia ajaloo kohta.

1. Etioopia kohta kirjutasin esimese ja teise kursusetöö.
2. Õppejõud õpetas, et Etioopia kohta kasutati varem eesti keeles nimetust Abessiinia, kuid et etiooplased ise nimetasid ennast ka tol ajal Etioopiaks.
3. Minu eluajal on Etioopia küljest eraldunud Eritrea.
4. Aastal 1935 tungis Etioopiale kallale Itaalia, itaallased löödi sealt välja Teise maailmasõja ajal.
5. Itaalia ning Etioopia olid omavahel sõdinud ka 19. sajandil, aga siis jäi võit Etioopiale.
6. Ajal, kui Aafrikas liikusid ringi ristiusu misjonärid, oli Etioopial juba oma vana ristiusu vorm olemas.
7. Etioopia keisri tiitli otsesem tõlge on kuningate kuningas, ühes raamatus oli tõlgitud ka keisrite keiser.
8. Haile Selassie jäi viimaseks Etioopia keisriks.
9. Vahepeal pärast keisrivõimu kukutamist nimetati riiki Sotsialistlikuks Etioopiaks.
10. Sõjaväelasena on Etioopias teeninud A. Laaneots.

Saksa riigid 1848-1849

Kirjutasin vastuseks Oktoobripöörde ettevalmistamise teemalise saate reklaamile:

Kirjutan teisest revolutsioonist. Lugesin kolme õhtuga läbi saksakeelse vikipeediaartikli 1848.-1849. a. revolutsiooni kohta. Samasse artiklisse olid pandud hilisema Saksa Keisririigi piiresse jäävad riigid, Austria, nende muust rahvusest alamad ja Taani alamateks olevad sakslased.

Kirjutatud oli revolutsiooni eelloost kogu 19. sajandi esimese poole ulatuses. Selliseid elemente nagu antisemitism ja raamatute põletamine seostatakse sagedamini Hitleriga, aga need olid olemas ka varasemas Saksa ajaloos. Rahvaliikumise korras põletati mittesaksapäraseid raamatuid.

Sorokin on oma raamatus näidanud, kuidas revolutsioonid algavad sageli nälja tõttu, ka Eesti ajaloos on räägitud 19. sajandi puhul "näljastest neljakümnendatest". Ka vikipeediaartiklis öeldakse, et revolutsioonile Euroopas eelnes ikaldus. Vahel räägitakse, et revolutsioonilaine algas Prantsusmaalt ja levis üle Euroopa. Aga kronoloogias oli välja toodud, et Itaalias algas see kuupäevaliselt varem kui Prantsusmaal. Tuli meelde, et olen seda kooli ajal ka "Üldisest ajaloost" lugenud.

Saksamaal kutsusti revolutsiooni ajal kokku üle-saksamaaline Frankfurdi parlament. Kirjutati selle koosseisust, et seal polnud ühtegi töölist. Kui paljudes tänapäeva parlamentides on töölisi ja kas nad parlamendiliikmeks saades on enam töölised? Saksa revolutsioonis lõi kaasa ka vene anarhiste. Revolutsioon lõppes parlamendi laialiajamisega, sõda Ungaris lõppes vist kuupäevaliselt veel hiljem.

Sorokin on kirjutanud, et kui revolutsioonidest midagi püsima jääb, siis need on vaid sildid, tegelik olukord muutub taas revolutsiooni eelse sarnaseks. Kasekampi ülikooliloengus nimetati seoses 1848. a. revolutsiooniga tsitaati: "Saksa ajalugu jõudis pöördepunkti, aga ei pööranud." Vikipeedia otsib asju, mis siiski püsima jäid - hakkasid ilmuma ajalehed, mis ilmusid ka hiljem, kujunes välja Saksa erakondlik jaotus ja Saksa riigid said endale põhiseadused. Tundub, et alamate teadvuses võib revolutsioonide puhul rohkem püsima jääda kui riigikorras, nagu näitavad varasemates kirjades mainitud Ungari vigurluule ja Eesti 1905. a. järgne ajalehtede keisritruuduse vähenemine.

Kasekampi loengukursuses nimetati mõistet Saksa eritee ehk Sonderweg, et on räägitud Saksa ajaloole omasest muust Euroopast suuremast autoritarismist. Sonderwegi teooriat nimetatakse ka vikipeedias, aga kritiseeritakse seda. Kas pole veel rohkem olemas Vene eriteed?

Võimalus pikaks mänguks

On alanud registreerumine pika mõtlemisajaga turniirile Tartu Kevad. Juhend asub aadressil:

https://docs.google.com/document/d/14In-ti2DgipN21rIVff9RB6sGSvEGB6BemEKD5kKpgw/edit .

Serbia kirjad

Mulle tuli kiri, et minu nimi leiti NATO vastaselt leheküljelt. Mina polnud sinna oma nime lisanud. Ütlesin Klausile, et nime lisandumise põhjus võib olla selles, et üks päev käivitasin arvutis viiruse ja minu postkasti parool võidi teada saada. Klaus ütles, et kindlasti on põhjus selles, arvuti tuleb viirusest puhastada. Ta aitas seda teha ja muutsin parooli ära. Enne muutmist olevat olnud olukord, kus serblased pääsesid minu postkasti otsingumootoriga sisse ja saatsid sinna massiliselt kirju, mida mina nägin rämpskirjadena. Vaatasin, et nad on muutnud ka ühte minu enda kirjutatud kirja. Nüüd oli loota, et võimalus selliseid asju teha on likvideeritud.

Uued omanikud

Olime ühes majas. Tõnu läks kõrvaltuppa. See tuba oli varem kuulunud samuti meile, aga nüüd kuulus ühtedele poistele. Poisid tulid parajasti samasse tuppa teisest otsast sisse ja Tõnu põgenes meie juurde tagasi. Aga ta oli ehitanud teise tuppa puutrepi. Need poisid said tema peale vihaseks ja tulid järele. Läksin sellest kohast üle õue kirjanike suvila kööki. Seal jutustasin ühele mehele, mis oli juhtunud. Mees ütles, et kahju, et me poisid seda omavahel tegime. Vastasin, et ei, mõnda tantsivat tüdrukut oli ka näha. Vaenlased kogunesid maja ukse ette. Valmistasin lumekuule, et kui sõjaks läheb, vaenlasi millegagi visata oleks. Siis tõid nad kohale koera. Tema eest hakkasin küll põgenema. Läksin korteri teise otsa, pannes kõik uksed vahepealt lukku, samuti korteri otsas oleva teise välisukse. Astusin käimlasse ja panin selle ukse ka lukku. Aga lukud ei olnud vastupidavad, sest välisuks lõhuti juba lahti ja üks inimene seisis käimla ukse taga.

Loodusteaduslik raamat

Toas oli mitu väikest last. Ühe paksuvõitu lapse kohta oli arvatud, et tal on alaareng, aga oli arvatud ka vastupidi, et ta on väga andekas. Üks väike poiss kallistas isa. Varem ma olin näinud, et ta kallistab ema. Mõtlesin, et ilukirjandust kirjutades ei taha ma kallistamisi kirja panna, isegi kui ma olen neid pealt näinud. Seetõttu ei saa minust hinnatud ilukirjanikku. Lugejaid huvitab just kallistamine.

*
Võtsin laua pealt ühe loodusteadusliku raamatu ja hakkasin lugema. Mõtlesin, et mul on küll teine raamat pooleli, aga ma loen vahepeal sellest kaks lehekülge. Kui mingi teema meeldima hakkab, võib tekkida vajadus selle kohta sagedamini lugeda. Nii võib teha tulevate asjade arv järjest suureneda. Ütlesin vennale, et selles raamatus on head fotod, mitte sellised nagu praegustes. Vend vaidles vastu, et praegustes on paremad. Mina ütlesin, et ei ole, praegused raamatud läigivad, aga see ei läigi. Vend ütles, et läikiva raamatu saab ka sellise nurga alla kallutada, et ei peegelda valgust silma.

Analüüsid lehes

Üks tuttav kirjutas, et ta raviti ühest haigusest terveks. Ta sai selle postituse eest palju laike. Mina ei laikinud, sest pidasin halvaks, kui keegi üldse haige on olnud. Ta kirjutas veel, et ühte laienenud veresoont ei leitud üles, seda tuleb alles otsida. Ta ei olnud maletaja, aga avaldas malelehes oma partii analüüsi. Ühes seisus oli tema vastase tules oleval kuningal kolm võimalust, kuhu käia, selle kohta oli kirjutatud kommentaar, et kuninganna ei jäta. Mõtlesin, et selle analüüsi autor ei saa olla males tugev, sest ma pole teda ühelgi turniiril näinud. Arvatavasti on ta partiid arvutiga analüüsinud ja pannud kirja, nagu see oleks tema enda analüüs. Mõtlesin, mis lehte ma loen. Malelehe leheküljed olid pandud päevalehe vahele. Aga kõige ümber oli siiski maleleht. Sellest lehest leidsin ka enda partii, mida ma olin ise analüüsinud. Selle partii olin mänginud sellesama eelmise analüüsi autoriga ja võitnud. Lehe toimetaja oli kirjutanud kommentaariks, et see on väga vana partii. Mõtlesin, et see ei ole nii vana, sest kui uusi partiisid kätte ei saaks, siis nii vanu tulekski vaadata.

Turniirist edukamalt

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Od6 4. 0-0 Rf6 5. Ve1 b6 6. d3 Ob7 7. Og5 h6 8. Oh4 g5 9. Og3 Le7 10. Rc3 0-0-0 11. a4 Vdg8 12. Oc6 Oc6 13. a5 Kb8 14. ab cb 15. Rd5 Rd5 16. ed Od5 17. Re5 Oe5 18. Oe5+ Kb7 19. Oh8 1:0. Valge mõtles 5 ja must 4 minutit.

Silmarohi

Tõusin hommikul üles, läksin vannituppa ja vaatasin peeglisse. Olin pannud enne magamaminekut silmalaugudele rohtu, aga võibolla kogemata vale rohtu, sest silmalaud olid siniseks läinud. Võis ka olla, et õigel rohul oli korduval tarvitamisel selline toime. Püüdsin rohtu maha pesta, aga sellega sattus see vist just silmalault silma, sest silmad läksid punni ja silmatera läks hästi pisikeseks. Mõne hetke pärast oli silmatera jälle suurem. Läksin voodisse tagasi. Mõtlesin, et ei tea, kas ma olen ärkvel või on see unenägu. Aga kui kindel ei ole, siis on tõenäoliselt unenägu.

Aasta 1848 Ungaris

Aastal 1848 puhkesid revolutsioonid mitmetes Euroopa riikides. Austria keisririigis haaras revolutsioon nii sakslasi või tänapäevase nimega austerlasi kui ka teisi rahvaid. Austria alamad olid ka ungarlased. Ungarikeelne vikipeedia kirjutab tolleaegsetest sündmustest Ungaris pealkirja all „Aastate 1848–49 revolutsioon ja vabadusvõitlus“. Artikli sissejuhatavas lõigus nimetatakse neid sündmusi Ungari rahvusliku identiteedi nurgakiviks ja ehk Ungari ajaloo tuntuimaks sõjaliseks konfliktiks. Praeguse Ungari valitsust peetakse Vene-sõbralikuks, aga tolle revolutsiooni kohta ütleb vikipeedia, et Habsburgide keisriperekond suutis ainult tänu Vene Keisririigi sõjalisele sekkumisele võita.

Sellest artiklist tõlkisin vaid avalõigu, seejärel vaatasin, mida on kirjutatud tolleaegse tegelase Lajos Kossuthi kohta, kelle perekonnanime olin vist ülikooli ajal pähe õppinud. Kossuthi eluaastad on 1802–1894, surnud on ta Itaalia linnas Torinos. 1848. esimeses revolutsioonilises Ungari valitsuses oli ta rahandusminister, hiljem on ta olnud ka valitsuse esimees. Ta olevat võidelnud rahvusliku sõltumatuse, seisuslike privileegide kaotamise ja kodanikuõiguste kindlustamise eest.

Artiklis Kossuthist oli viidatud István Széchenyile, kellest ma järgmisena lugesin. Tema eluaastad olid 1791–1860, ta on tegelenud kirjanduse ja majandusteadusega. Esimeses Ungari valitsuses oli ta transpordiminister. Teda on nimetatud suurimaks ungarlaseks. Aastal 1827 oli ta asutanud Londoni ja Pariisi klubielu eeskujul Rahvusliku Kasiino erinevast seisusest isamaalaste ühendamiseks. Ta on edendanud aurulaevandust, siidiussikasvatust, suhkrutootmist ja muud. Ta oli sõudevõistluste käivitaja ning ungarikeelse teatri algataja. Vikipeediaartikli sissejuhatavates lõikudes tegeleti peamiselt tema revolutsioonist varasema tegevusega.

Järgmiseks lugesin 1848. a. esimese põhiseadusliku valitsuse peaministrist Lajos Bathhyánist kes sündis aastal 1807 ja suri 6. oktoobril 1849 märtrina. Tema kohta on toodud tsitaat, et mälestus temast elab viimase ungarlase viimase hingetõmbeni. Seda ütlust seletab võibolla, et 1930. aastate eestikeelses raamatus „Maailma maad ja rahvad“ lk. 1817 on kirjas, et Batthyáni hukkamispaigal põleb „alaline tuli“.

Batthyáni vikipeedia artiklist tõlkisin ka alapeatükki „Batthyáni valitsus“. Tema valitsus loodi 17. märtsil 1848. Selleks saadi kuningas Ferdinánd V heakskiit, kes oli teise nime all Austria keiser. 23. märtsil esitati ministrite nimekiri ja 11. aprillil algas töö. Tähtsaimaks ülesandeks peeti põhiseadusliku omavalitsuse loomist. Püüti allutada valitsusele Ungaris paiknenud keisri-kuninga väed ja uute üksustena loodi rahvusvahtkond. Maikuus alustati Ungari sõjaväe organiseerimist. Viini õukonnas oldi Ungari valitsuse poliitikaga rahulolematud ja 11. septembril tungisid Ungarisse sisse horvaadi väed. Suurem osa valitsusest astus tagasi, aga nõustuti uuesti ametit vastu võtma. Monarh keeldus 25. septembril valitsust ametisse kinnitamast. Kuninga määratud Ungari sõjajõudude juhi raius rahvahulk tükkideks. 2. oktoobril loobus Batthyány monarhiga kokkuleppele jõudmata volitustest ja ka parlamendimandaadist. Sellega refereeritav alapeatükk lõppes, artikli järgneva osa sisu ma pole lugenud.

Ungari revolutsiooni küsimust vastasin ka ülikooli neljandal kursusel uusaja teise poole eksamil. Mäletan, et seal rääkisin, et revolutsioon suruti maha, aga vastupanu jätkus vigurluule kirjutamisega. Inglikeelsest raamatust Austria keisririigi kohta mäletan, et revolutsioon andis mahasurumise tõttu soovitule vastupidise tulemuse, riik muutus unitaarsemaks, enne kui paarkümmend aastat hiljem muudeti Austria keisririik Austria-Ungari keisririigiks. Sorokin ütleb raamatus revolutsioonidest, et see on tüüpiline, et revolutsioonid ei saavuta soovitud eesmärke. Eesti Laulva revolutsiooni järel iseseisvus saavutati, aga moodi läks ikkagi küsimus: „Kas me sellist Eestit tahtsime?“ Osade tõlgenduste kohaselt Euroopa Liitu astumisega iseseisvus uuesti kaotati. Kuigi ka nii väitjad ei ütle tavaliselt, et praegune aeg Nõukogude ajast parem ei oleks.

Muudetud seis

Mängisin turniiril pikka malet. Hakkasin kontrollima, kas seis on ikka selline, nagu peab olema, või on vastane seda omavoliliselt muutnud. Selgus, et üks nupp ongi vale ruudu peal. Hakkasin seda protokolli abil tõestama. Ma oleks võinud kella seisma panna, aga lasin oma kellal tiksuda. Protokolli abil sohi tegemise tõestamine ei õnnestunud, sest vastane polnud löömiste puhul protokolli kandnud mõlema ruudu täielikku nime. See vastane oli alati sohki teinud.

Sugulaskeelest emakeelepäeval

Kas emakeelepäeval sobib võõrkeelest kirjutada? Aga kui inimese sünnipäevapeole kutsustakse sugulasi, siis on emakeelepäeval põhjust mõelda ka emakeele ajaloost ja selle sugulastest.

Jätkasin eile ungari keele õppimist luuletuste kirjutamise abil ja täna jõuan mõnede neist piduliku avaldamiseni. Keeleõppimisluuletuse saab kirjutada selliselt, et jätta sõna kõla meelde riimi ja tähendus rütmi abil.

Varem olin riiminud võõrkeelseid sõnu eestikeelsete sõnadega, aga nüüd kirjutasin juba ühe salmi, kus riimisin kaks ungarikeelset sõna, sest märkasin riimi värskelt õpitava ja varem meelde jäänud sõna vahel:

'Igavene' asi - örök.
Vana puudki närib ürask.
'Türklane' ju oli török.
Eger kuulus sõjamürast.

*
Meid ei ühenda ungarlastega mitte ainult sarnase grammatikaga keel, vaid ka kommunistlik minevik. Kommunismi ajal olid poodides pikemad sabad kui praegu. Ungari keeles on 'saba' ehk 'järjekord' 'sor' hääldusega šor. Selle sõnaga luuletuse tõin Eesti tolleaegsetesse oludesse, mis küllap olid sarnased ka Ungaris:

Tõlgi sõna 'järjekord'!
Tõlgitult see kõlab sor.
Rahvas seisab, nägu morn,
selline on Vene kord.

*
Nõukogude ajal sõitsid linnas Vene autod ja Ungari bussid. Ungari buss oli Ikarus ja ühte Vene autot hüüti kõnekeeles sapakaks. Ungarikeelne sõna 'csapatok' hääldusega tšapatok ja tähendusega 'väed' meenutas mulle sõna 'sapakas'. Võrdlesin neid luulerea alguses:

Csapatok - ründavad 'väed'.
Sapakal põgenen eest.
Alt võivad vedada käed
hirmunud roolivat meest.

*
Peale grammatilise sarnasuse on ungari keeles ka eesti keelega kõlalt või kirjapildilt sarnaseid sõnu, millest mõne tähendus võib olla sama, aga mõnel ka teine. Sõna 'munka' kattub kirjapildilt täpselt eestikeelse sõnaga, aga tähendab hoopis 'töö'. Seda sõna kasutasin salmis:

'Töö' on selles keeles munka.
Alamrahvas kirub munka:
palvetab ja tööd ei tee,
kündma peame ainult me.

Ujujad kaardil

Üks inimene tahtis minna sõjaväkke. Aga ametnikud ütlesid talle, et nii kehva tervisega sõjaväkke ei saa, ta peab minema partisaniväkke. Üks ametnik tõi talle koju gloobuse, öeldes, et see on partisanigloobus. Gloobuse saaja ütles pärast ametniku lahkumist, et see ei ole tavaline gloobus. Maailma kaardil näidati fotodena, millistes meredes on kõige ilusamad ujujad. Suurem osa neist ujusid Vahemeres, mõned ka muudes soojemates meredes. Ujujate fotosid näidati saalis istuvale rahvale. Kui näidati Brežnevi pilti, siis tegid kaks venelast väikse aplausi. Mina tegin aplausi peale tehtud naeru.

Esseeküsimused

Täna pidi tulema Lauri eksam. Istusin eksamiruumis ja lugesin konspekti. Mõtlesin, et täna olen ma halvemini õppinud kui varasematel eksamitel. Aga ma ei saa rohkem õppimiseks malemängust loobuda. Ja ma ei saa ka ajalehtede lugemisest loobuda, sest on vaja näha, kuidas ajalugu edasi läheb. Lugesin eksamiks valmistumiseks entsüklopeediat, aga Ariel võttis köite enda kätte. Nõudsin seda talt tagasi. Eksam hakkas pihta. Olin kartnud daatumiküsimusi, sest need ei olnud mul selged, aga Laur andis hoopis esseeküsimused. Teine küsimus oli "Kõrb kasvab". Algul mõtlesin, et see on filosoofiaraamatu teemaline, aga siis sain aru, et Aafriaks Sahara kõrb tõesti kasvab, saab kirjutada Aafrikast, nagu Laur luges meile Aafrika ajaloo kursust. Vaatasin, kuidas pinginaaber Erik kirjutamist alustab. Laur nägi, et ma vaatan, aga ma ei mõelnudki maha kirjutada, vaid hakkasin kirjutama teistsugust juttu. Kui hulk aega oli juba kirjutatud, siis vaatasin, et kui mina olin kuulnud ainult kahe kerge küsimuse andmist, siis Erik oli vastanud veel hulgale küsimustele lahingu nimedega, mis mulle midagi ei öelnud. Võibolla oli õigus siiski minul, et küsimusi oli kaks. Läksin istusin teise koha peale aknapoolses reas, kus varem oli istunud Erik. Vaatasin Eriku konspekti. Jätkasin eksamiküsimusele vastamist Eriku konspekti ridade vahele ja valgele pinnale kirjutades.

Ungari sõnadega riimimine

Olen varem kirjutanud salme soome keele sõnade meeldejätmiseks. Proovisin teha nüüd sama ungari keelega:

eközben /hääldus vist äkötsbän/ - samal ajal

'Samal ajal' - eközben.
Kõikjal viibib supermän.

*
ugyancsak /udjantšak/ - nii samuti, sama moodi. A hääldub ungari keeles eesti a ja o vahepealselt.

'Sama moodi' - ugyancsak.
Raadiot järgi teeb mu makk.

*
Bécs /beetš/ - Viin

Viini linn - see on Bécs.
Viina muudaksin ma veeks.

*
hogy /hogi/ - kuidas

'Kuidas' - see on hogy.
Mida - see on hobi.

*
hogy /hogi/ - et; kas; kui

Ka 'et' ja 'kas' on hogy.
Et tehtud saaks, teen lobi.

Seostuvad laulud

Sain ema käest teada ühe praeguse teemaga seostuvad 1960. aastate laulu sõnad ja saatsin need ajaloolisti. Olin sel teemal varem juba ühe ema käest teada saadud teise laulu sõnad saatnud. Kreekas algas streik. Itaalias oli maavärin ja Prantsusmaa koha peal asuvas Kreekas kardeti, et streik kasvab üle riigipöördeks. Streigi korraldajad ütlesid rahustuseks, et nad on varemgi streike korraldanud. Kindlal kuupäeval mõtlesin saata kirja ka suuremasse ajaloolisti ja öelda, et suuremas listis on ainult kellaajad, liituge huvitavama listiga. Sulgudes oleksin lisanud, et mis on minu jaoks huvitav, see küll teiste jaoks ei ole.

Ravitav tervis

Eilses ajalehes kirjutati, et autistide arvates ei ole autism ja skisofreenia haigused. Minu arvates skisofreenia vähemalt on. Autismi ja skisofreenia üks erinevus on, et autism algab juba lapsena, aga skisofreenia tavaliselt hiljem, inimene näeb, et tema seisund halveneb. Kui skisofreeniaga tuleb rohtu võtta ja rohu võtmine kokkuvõttes parandab seisundit, miks seda siis mitte haiguseks nimetada? Kui öelda, et see ei ole haigus, siis võidakse haigusega kaasnevad soodustused ka ära võtta. Teine asi on see, et haigustel võib olla ka häid külgi. On räägitud sellest, et autism võib teha inimese mõnel alal väga andekaks. Aga on väidetud ka vastu, et see käib autistide vähemuse kohta, suurem osa autiste olevat keskmisest inimesest vähem võimekad.

Kalad jões

Sõitsime maanteel autoga. Tegime peatuse ja läksime autost välja. Läksin metsa alla. Ühes kohas oli selline loodus, kus oli korralik rahu ja vaikus, aga linnaparkides mitte. Linnaparkides tuli olla valju muusika saatel. Leidus küll ka inimesi, kes seda kritiseerisid, et sellist muusikat lastakse.

*
Seisin sillal ja vaatasin jõge. Jões oli kalu väga tihedalt. Üks inimene läks jalgupidi jõkke sisse ja kalad ujusid tema jalgade ümber.

*
Läksin üritusele. Korraldajad ütlesid, et võtke sinna oma loovustöö kaasa. Võtsin kaks tööd. Igaüks pidi enda oma enda laua peale panema. Panin ainult ühe, sest teine oli tegelikult isa tehtud ja ma ei tahtnud valetada, nagu see oleks minu tehtud. Võibolla oli tahetud öelda, et tuleb uus loovustöö valmistada. Kuigi inimesed olid oma töö laudadele pannud, keegi teiste tööde vastu eriti huvi ei tundnudki.

*
Läksin ühte ruumi. Selle esiseina külge riputati tabel, kui palju keegi oli ühtedel võistlustel punkte saanud. Klaus oli saanud rohkem punkte kui mina. Minu nime taha oli hiljem juurde kirjutatud, et mina olin meie klubi parim.

*
Algas loeng. Hakkasin räägitavat juttu üles kirjutama. Sander ütles, et ma ei kirjutaks, sest ma tean seda ise, mida räägitakse. Vastasin, et ei tea. Ma ei kirjutanudki kõiki lauseid üles, vaid osad.

Elukogemuse täienemine ja unustamine

Mõtlesin, et mul pole Adamsi romaanist enam palju meeles. Olen selle raamatu kohta blogisissekande kirjutanud, aga tahtsin lugeda kaustikust põhjalikumaid märkmeid, et vaadata, mille ma olen ära unustanud. Lehitsesin läbi kaustiku, kus arvasin märkmeid olevat, aga ei leidnud neid. Mõtlesin, et ajalooraamatute kohta märkmeid tehes olen tõesti osa ilukirjanduslikke raamatuid lugenud läbi märkmeid tegemata, paistab, et see oli ka selline. Lugesin siis läbi hoopis märkmed Metsari romaanisarja teise köite kohta. Mõtlesin nende märkmete üle uuesti, seostuvalt sellega, mida olen vahepeal mujalt teada saanud.

Ühe blogisissekande ma olen selle romaani kohta kohe pärast läbi saamist kirjutanud, aga kirjutaks eilsest märkmete lugemisest uuesti. Raamat oli keiser Julianuse päevik. Olin kirjutanud, et ma ei ole kindel, kas varem läbi saadud köide ja veel lugemata köited on ka päevikud. Kuigi pealkirja järgi oli Julianus keiser, kirjeldati aega, kui Julianus veel keiser ei olnud ja valitses Constantinus. Constantinuse kohta olen hiljem lavastatud kaadritega dokumentaalfilmi vaadanud. Seda filmi vaadates ma vist teda Julianusega ei seostanud, sest polnud meeles, et Constantinusest selles romaanis juttu oli. Constantinus pooldas vähemalt osa elust ristiusku, temast hiljem valitsenud Julianus jälle paganlust.

Olin kirjutanud märkmetesse, et Julianus hakkas julgema päevikut pidada siis, kui oli saanud keisriks, sest siis tema järele enam ei nuhitud. Mõtlesin, et tänapäeva kogemus seda ei kinnita, et valitsejate järel ei nuhitaks. Spioonid tahaksid teada saada just midagi valitsejate kohta. Aga praegu kirjutan julgemalt küll kui Nõukogude ajal või sellega kaasnenud lapsepõlves või ka hiljem praegusest raskema tervisliku seisundiga.

See mul oli meeles, et romaani lugedes leidsin sealt palju Nõukogude aja kohta käivat allegooriat. Ma ei tea siiamaani, kuidas jätkas autor Eesti ajal järge kirjutades. Ma pole sarja lõpuni lugeda jõudnud. Eile oli jutuks, et mõnda raamatut loetakse vähe. Kommenteerisin, et ma tahaksin lugeda palju rohkem raamatuid kui ma loen, aga ma lihtsalt ei saa neid kiiremini läbi. Nüüd olen hakanud lugema veel aeglasemalt kui ma Metsari esimesi köiteid lugesin, sest mõtlemine on veel rohkem meeldima hakanud.

Seda ma mäletasin, et romaani järgi kristlased eelistasid rohkem riideid selga panna ja paganad paljamad olla. Praegu ei ole paganlikke jumalaid uuesti austama hakatud, aga riiete kandmine on taas vähenenud. Ristusu Jumala austamine on küll ka vähenenud, seega praegune ateism siiski mõnevõrra sarnaneb kunagisele paganlusele. Vahepeal olen tõlkinud Sorokini raamatut ideatsionaalsest, idealistlikust ja meelelisest kultuurist, mille järgi meelelise kultuuri lainete ajal suhtutakse erootikasse lugupidavamalt. Sorokin arvas, et meeleline kultuur hakkab juba minevikuks saama. Aga ta ei arvestanud kliimasoojenemisega, mis soodustab vähemalt soojemaks muutuvates piirkondades vähem riiete selga panemist. Islamiusuliste ränne võib küll avaldada sellist mõju, mida Sorokin ootas. Seega on Metsari romaanis kirjeldatud erinevate religioonide konflikti olemas ka tänapäeval.

Osad vahetusid

1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Le2 e6 6. Of4 La5+ 7. c3 Ld5 8. Rf3 Rgf6 9. Reg5 Rb6 10. g3 h6 11. Rh3 g5 12. Rhg5 hg 13. Og5 Og7 14. Og2 Lf5 15. Le5 Lh7 16. Of6 Of6 17. Lf6 Od7 18. Re5 Oc8 19. 0-0-0 Rd5 20. Od5 cd 21. f4 b6 22. Rc6 Kd7 23. Re5+ Ke8 24. Vdf1 Oa6 25. Vf2 Le4 26. Lh8+ Ke7 27. La8 Le3+ 28. Vd2 Le4 29. La7+ 1:0. Valge mõtles 10 ja must 11 minutit.

Mänguloomade kõhutäis

Istusin väljakul. Võtsin pikkade varrukatega särgi seljast. Nii jäin alussärgi väele. See ei tundunud viisakas, seetõttu võtsin alussärgi ka seljast, et kotist võetud lühikeste varrukatega särk asemele panna. Vahepeal panin särgid maha. Märkasin, et seal on lähedal lomp ja särk sai selles märjaks. Märjaks olid saanud mõlemad särgid, mida oleks võinud selga panna. Eriti märg oli see särk, mida ma rohkem selga panna tahtsin.

*
Mängisime Hongkongi mänguloomadega. Nüüd olid valmistatud neist loomadest uued variandid, mis vanadega natuke sarnanesid, aga neist ka natuke erinesid. Tiigrid asusid teele, et mänguala teises otsas loomi süia. Ühe muinasjutu pealkiri oli "Ööbik ja vaskuss". Nüüd neelasidki vaskussid ööbikud alla. Algul olime meie olnud ainsad, kellel olid Hongkongi mänguloomad, aga siis oli alanud uus ajastu, mil neid ja muid ühesuguseid mänguasju oli kõigil. Olin selliseid näinud ka Veljo pool.

Tund aega vastamist

Läksime maa alla. Üks ema klassiõde näitas valgust. Ema ütles, et ainult see klassiõde võis valgust näidata. Aga mulle hakkas tunduma, et valguse näitamine oli paratamatu, sest maa all oli koobas, kus pidime maleturniiri mängima hakkama. Sellesse väikesesse koopasse mahtus üsna palju inimesi kohvikulaudade taha istuma ja malet mängima. Peebo rääkis turniirisarja korraldusest. Üks laps oli surutud vastu sooja keret ja pärast seda oli lapse süda uuesti lööma hakanud.

*
Seisin klassi ees ja vastasin ajalugu. Rääkisin Esimesest maailmasõjast. Pidin saama tunni ajaga neli küsimust vastatud. Kui olin juba pikalt rääkinud, lõppes mul jutt otsa ja ma ei osanud enam midagi lisada. Üks minu õpetajatest oli minu poole seljaga ja ajas teiste inimestega juttu. Mõtlesin, et võin teha, nagu ma vaikiksin sellepärast, et ootan, et õpetaja jälle mind kuulama hakkaks. Siis tuli mul mitu asja meelde ja hakkasin edasi rääkima. Olin ükskord ajaloo kontrolltöös kirjutanud, et Esimese maailmasõja lõppedes loeti Ungari kaotajariigiks ja Tšehhoslovakkia võitjariigiks. Õpetaja oli selle veaks lugenud, aga ma polnud oma arvamust muutnud ja otsustasin seda uuesti rääkida. Rääkisin, et nii Austrialt kui ka Ungarilt võeti maad ära, aga Tšehhoslovakkialt mitte. Tšehhid ja slovakid pandi ühisesse riiki, aga hiljem pärast kommunismi lõppu nad eraldusid kahte erinevasse riiki. Mõtlesin, et ma räägin nii pikalt, et mind võidakse lõpuks süüdistama hakata, et ma jätsin tagumised küsimused rääkimata. Aga leidsin, et kui tahetakse, et ma järgmise küsimuse juurde läheksin, siis võib mind katkestada. Mõtlesin, et ükskord mul võeti kontrolltöö hinne alla sellepärast, et mul polnud Vabadussõjast kirjutades Vabadussõja kokkuvõtet, ma pole ka nüüd teinud Esimese maailmasõja kaotuste kokkuvõtet. Ütlesin, et edasi räägin ma statistikast. Õpetaja vastas, et ma ei räägiks, statistika on igav. Mõtlesin, et minu arvates on just statistika huvitav. Aga kui mul on õpetajaga erinevad huvid, siis võidakse jälle hinne alla võtta.

Edusammud

Koostasin endale esimesed ungari keele grammatika tabelid. Pärast seda läks uute lausete tõlkimine ja varem tõlgitud lausete parandamine kergemaks. Grammatikat tundmata tõlkisin umbkaudu, aga nüüd võib tõlge osutuda isegi täpseks.

Tabel seinal

Leidsin oma toast punase õuna ja sõin selle ära. Siis mõtlesin, et selle õuna oli Tõnu endale valmis pannud. Nii Tõnu kui ka Hennu voodi juures oli mitu õuna, mis nad olid endale söömiseks valmis pannud. Mõtlesin, et kui nad korjavad hulga õunu endale, ei tea, kui palju nad üldse mulle kööki söömiseks jätavad.

*
Istusin füüsikatunnis aknapoolses reas. Õpetaja näitas uksepoolse rea kõrval seinal olevat valemite tabelit. Ütlesin enda taga istujatele, et nüüd ma jälle näen seda tabelit lugeda, eelmine aasta ei näinud. Mõtlesin, et kui mul läheb nägemine paremaks, siis jäävad prillid liiga tugevaks. Peaksin endale nõrgemad prillid ostma. Mul oli ainult üks paar prille, aga mõnel oli rohkem, selleks puhuks, kui nägemine kõigub.

Inglise keele tunnid

Olime laulupeol. Osa lauljaid olid laval ja laulsid, teised viibisid siseruumides ja pidasid laulupidu seal.

*
Olin pärast koolivaheaega inglise keele tunnis. Mulle tuli meelde, et olin koduse töö, mis oli enne vaheaega õigeks ajaks tegemata, nüüd ära teinud. Ütlesin õpetajale, et ma võin seda talle näidata. Enne hakkasin kotist otsima, kas mul on see vihik üldse kaasas. Ütlesin õpetajale, et võib olla, et ei ole kaasas. Mulle tuli meelde, et olin tagantjärele ära teinud ka teise koduse töö. Aga mõtlesin, et kõike ma ei pea näitama hakkama, kui õpetaja ise ei küsi.

*
Olime ülikooli inglise keele tunnis. Üks klassivend rääkis õpetajale, et lugeda antud tekst on liiga raske. Klassivend ütles, et ta on õppinud inglise keelt esimesest klassist peale, aga selles tekstis ei saanud ühestki lausest täielikult aru. Õpetaja vastas, et see tuleb sellest, et klassivend on harjunud alati aeglases tempos lugema, vaadates kõik uued sõnad järgi. Aga kui ta prooviks kiiret tempot, siis ta näeks, et saab nii ka umbes aru.

Ajakirjaluule

Lugesin "Loomingust" luuletusi. Mõtlesin, et ükskord kirjutati, et minu luuletuste sisu dikteerivad riimid, sellele vaidlesin vastu, et näiteks toodud luuletus on hoopis unenäokirjeldus, unenäo sisu oli valmis enne riime. Aga võib ka tuua näiteid, kus riimimine on sõnade valikut mõjutanud. Riimimine võib panna ropendama. On juhtunud, et panen rea lõppu riimsõnaks ropu sõna. Aga ei tule meelde kordi, kui oleksin pannud ropu sõna rea algusesse, kui selle koha peal riimi olema ei pea.

Mõnes "Loomingu" luuletuses eri autoritelt oli juttu puudest. Ühte sellist lugedes meenus mulle oma puudest rääkiv luuletus, mis ei olnud vahepeal vist aastaid meenunud, aga oli siiski veel üleni peas, võibolla pealkiri väljaarvatud.

Varasematel aastatel "Loomingut" lugedes mõtlesin, et luuletuste avaldamisprotsess kestab pool aastat, mistõttu suveteemalised luuletused ilmuvad talvel. Aga nüüd leidsin ka näite, kus talveteemaline luuletus ilmus tõesti talvel. Sellele järgnes küll kohe sügiseteemaline.

Oli taas avaldatud murdeluulet. Neid lugedes mõtlesin, et eesti murretest saan halvemini aru kui võõrkeeltest. Murdeluuletuste lõppu jõudes selgus siiski, et olid lisatud ka sõnaseletused. Aga seda polnud öeldud, mis piirkonna murdega on tegemist. Tuli meelde maleklubis kuuldud lugu, kuidas keegi hakkas õppima hispaania keelt, aga hiljem sai teada, et see on hoopis portugali keel.

Üks autor kirjutas punkstiilis, kasutades tähti x, y ja q. Q hääldus oli tal ku, mõnes keeles on tegelikult vist lihtsalt k. Minu esimeses luulekogus on luuletus, mis kritiseerib nii võõrsõnade kui ka võõrtähtede kasutamist. Mõtlesin, milline võiks olla punkstiil nendel rahvastel, kellel x ja y on tavalised tähed. Sakslastel oleks võibolla, et nimisõnad oleksid väikeste algustähtedega. Inglise keeles oli vähemalt vanasti traditsioon, et iga luulerida algas suure tähega, võibolla punkarid alustasid väikestega.

Kõiki luuletusi ma ei saanud sellest numbrist veel loetud, sest päev lõppes enne otsa.

Kartsime ohtu

Vaatasime ühe madala maja aknast välja. Nägime lähenemas sõjaväemasinaid. Oli oodata, et need hakkavad tulistama. Küsiti, kas kellelgi meist on relva, et vastu tulistada. Kellelgi ei olnud kaasas. Seetõttu hakkasime põgenema. Põgenedes nägime eespool ühte liiklusõnnetust. Rahustasime ennast mõttega, et see ei olnud meie tekitatud. Esimene meist jõudis järele ühele inimesele, kes ei olnud meie hulgast. See inimene ütles, et me ostaks piletid hukkamise pealtvaatamiseks, kõik litsid kavatsetavat hukata. Saime aru, et kavatsetakse meid hukata, seetõttu põgenesime nüüd vastassuunas. Läksime sinna majja tagasi, kust me olime tulnud. Jagasime ära, kes millist ust kaitseb. Need, kes olid nõus esimesena surema, pidid kaitsma esimese ruumi ust, teised tagapool asuvaid. Kindlustasin raamatuvirnadega ka aknaid. Siis tuli mõte, et võibolla me oleme valesti aru saanud, võibolla meid ei jälitata, vaid hoopis muretsetakse, kus me oleme. Üks meie hulgast ütles, et ta kohtus ühe muu inimesega. Ta kirjeldas, kuidas selle inimese ja tema vahel tekkis mingi eriline olukord. Rääkija ei saanud aru, aga kuulajad said, et asjaosalised olid olnud üksteisesse armunud. Olime olnud mures, et oleme täiskasvanuks saanud, aga nüüd mõtlesime, et teised on ju ka täiskasvanud. Üks meie hulgast hakkas naerma, sest sai aru, et mingit ohtu pole.

Manöövrid

Mängisime malet. Tegin leidliku käigu ja viisin Värska pudeli odakäiguga liputiivalt kuningatiivale. Mängisime edasi. Mul oli liputiival veel teine Värska pudel ees. Aga kui seda enam ei olnud, tuli mulle ühel käigul mõte, et nüüd on seal ruumi. Käisin Värska pudeli kuningatiivalt liputiivale. Vastane ahastas, et nii tugev ja ootamatu käik. Ütlesin, et see pudel oli enne ka seal. Mõtlesin, et ma olen hea mängija, sest näen lauda tervikuna ja mõtlen korduvalt häid käike välja.

Õhtused tegevused

Eile olime saunas ainult kahekesi. Mulle toodi sinna ühe sünnipäevatordi tükk. Torditükil oli maasikas. Selle lehtede poolne ots oli veel toores.

Õhtul kodus kirjutasin Esimese maailmasõja teemalise telesaate reklaamile vastust. Pärast mõõtsin, et vastuse pikkus lähenes ajaleheartikli pikkusele, kui lugeda artikli pikkuseks 4000 tähemärki. Päevalehtedes ilmub küll veel lühemaid kirjutisi, aga "Sirbis" ka pikemaid. Pärast kirja kirjutamist jõudsin eilsest "Sirbist" vaadata ainult pealkirju ja muud seesugust. Võibolla võtan selle lehe täna uuesti kätte. Kuigi sellest numbrist midagi konkreetset meelde ei jäänudki, mida ma lugeda tahaks.

Sidumise kõrvaldamine

1. Tänasel kiirmaleturniiril oli 16 osavõtjat, 7 vooru ja igaks vooruks 15 minutit mõtlemisaega kummalegi.
2. Esimeseks tuli Trohhalev, teine oli Tätte, kolmanda koha auhinna sai varasema sünniaasta tõttu Kõiv, aga sama palju kogus noorteauhinna saanud A. Pedmanson, samuti Merilai. Neil oli punkte 4,5, selliseid vist rohkem ei olnud. Mina sain punkte 4, aga ma ei tea, mitme inimesega ma kohta jagasin, sest lõpptabelit ei näinud.
3. Esimeses voorus mängis minu vastane avangut passiivselt ja panin talle mati.
4. Teises voorus sain parema etturite struktuuri, aga pidin esimeselt realt matiähvarduse tõttu materjali ära andma ja alistusin.
5. Kolmandas voorus jäid mustadega mängides nõrgaks väljad d6 ja f7, kaotasin materjali ja alistusin.
6. Neljandas voorus kaotasin materjali, vahepeal võitsin seda keerulises seisus tagasi, aga lõpus kaotasin uuesti. Selleks ajaks võitsin mängu vastase ajaületuse tõttu.
7. Viiendas voorus ähvardas vastane kõigepealt mu lippu, lubas ühe halva käigu tagasi võtta, aga seejärel võitis ikkagi äratõmbetulega materjali, mistõttu alistusin.
8. Kuuendas voorus võitsin avangus materjali käikudega 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. 0-0 a6 5. Oc6+ bc 6. d4 Og4 7. de de 8. Ld8+ Vd8 9. Re5. Lõppmängus realiseerisin selle võiduks, viies ratsu toetusel lippu ääreetturi.
9. Seitsmendas voorus kahis vastane rünnaku nimel viguri etturi eest, aga jäi halvemasse seisu ja võitsin ajaga.
10. Võisin täna saada parema koha kui veebruaris mängitud turniiril tänu sellele, et täna oli tugevaid osavõtjaid vähem. Kasuks võis tulla ka see, et eile ja üleeile vaatasin aeglasevõitu tempos käike raamatust ühe Tallinna Kerese mälestusturniiri kohta.

Mõtted kahel pool ookeani

Kui mul õigesti meelde jäi, siis Brasiilia praegust pealinna hakati ehitama kuskil aastal 1957 ja pealinnaks sai see 1960. Raamat, kust ma seda lugesin, ütles, et raamatu ilmumise ajaks oli linnal üle 300 000 elaniku. Uuemal ajal põles Brasiilia rahvusmuuseum maha, aga kas see võis asuda uues või vanas pealinnas? Uues ilmselt mitte, kui mahapõlemise ajaks oli muuseum üle 100 aasta vana. Tulekahju puhkemist põhjendatigi maja vanadusega. Või kas ei pandud sinna elektrit sisse alles hoone valmimisest hiljem? Üks vana eestikeelne raamat ütles, et raamat on ajaviiteks peeru valgel. "Kalevipojas" räägitakse veel peergude ehk pirdude, mitte elektrilampide lõkendama löömisest. Me oleme minu eluajal ka jõuluküünalde põletamist vähendanud. Viimaste jõulude ajal meil kuusel küünlaid ei põlenud, seevastu oli meil nüüd kaks suitsuandurit. Vahepeal taheti keelustada ahikütet. Aga viimati arvati Tartu ajalehes, et kui kütta kuivade puudega ja mitte mingi kahjuliku materjaliga, siis pole ahiküte ohtlik. Ahiküte pidi olema ka odavam ja julgeolekuliselt parem. Seda kirjutas vist EKRE-lane. Ma juba eile kirjutasin, et EKRE asemel valin ma Isamaa, põhjus pole küll nimetatud artiklis. Eile tuli blogile minu otsuse suhtes kriitiline kommentaar, aga ma pole otsust muutnud. Huvitav, mis partei nii kriitilise kommentaari autor ise valib?