Mälestusi klubi esimehest

Hiljuti teatati Ago Marksoo surmast. Ta oli minu vanatädi mees ja endine Tartu maleklubi esimees. Selles sissekandes kirjutan selliseid asju, mis võiks huvitada maletajaid.

Ma ise ei läinud maletrenni kõige kiiremini, mõni tuttav poiss läks rutem. Ühel koolipäeval kõndis Ago meie kooli lähedalt mööda ja teda tundsime nii mina kui ka klassivend Krister. Kui ma õigesti mäletan, siis Krister küsis mult: "Kust sa mu maleõpetajat tunned?"

Aastal 1989 hakkasin malemängu kodus intensiivsemalt õppima. Tegin seda maleraamatute ja tol ajal ilmunud malelehe järgi, samuti hakkasin sagedamini pereliikmetega malet mängima. Ühel sugulaste peoõhtul ütles minu ema Agole, et ta võtaks mind maleklubisse, ma ostan malelehte. Ago rääkis selle peale kellestki, et tal oli üks õpilane, kes sai esimese järgu kätte, aga siis jäi areng seisma, maletaja isa õpetus teinud treeneri õpetuse tühjaks.

Aastal 1990 otsisin maleklubi üles. Esimene kord leidsin maja, aga mitte õiget ust ja tõenäoliselt oli uks üldse sel hetkel lukus. Teine kord mulle juhatati õige uks kätte ja paar inimest olid kohal. Mängisin maleklubi esimese partii Agoga, kes mind mängu ajal õpetas. Mäng lõppes nii, et temal jäi peale vigur vähem ja ta ütles, et suurmeistrid sellises seisus juba alistuvad. Ta ei kutsunud mind maleklubisse tagasi, vaid suunas edasi spordikooli maleklassi Rei õpilaseks. Aga koju laenas ta mulle ingliskeelse raamatu, mille autor oli Fischer ja kus olid maleülesanded algajatele. Töötasin selle kiiresti läbi. Eriti uhke olin selle üle, et lugesin läbi ingliskeelse raamatu, sest varem ma ühtegi sellist kooliväliselt läbi lugenud ei olnud. Ühe turniiri ajal viisin raamatu ka klubisse tagasi.

Põhiliselt käisin keskkooli lõpuni spordikoolis, aga mõneks konkreetseks turniiriks läksin ka maleklubisse. Kümnendas klassis tulin Uusi mälestusturniiri noorteturniiril auhinnakohale, Ago andis kätte rahalised auhinnad ja soovitas saadud raha eest hankida raamat "Paul Kerese maleülikool", mida ma ka tegin. Pärast turniiri viimase vooru lõppu läksin Agoga koos tema koju, sest juhuslikult toimus samal päeval jälle üks sugulaste pidu. Tee peal Ago rääkis, kuidas suurmeistrid on minu vanuses juba males tugevamad ja kuidas ähvarduste üle ei pea nad mängu ajal mõtlema, vaid näevad neid silmapilkselt. Koju jõudmise järel soovitas ta mulle, et ma rohkem sööks, maleturniir nõuab palju energiat. Kui ma õigesti mäletan, siis mängisin veel temaga samal päeval välku.

Maleklubi oli asunud õigeusu kiriku kõrval, aga siis selle ruumid tagastati kirikule. Klubile valiti uueks esimeheks Kass ja hangiti uued ruumid. Kõik ei pidanud Kassi usaldusväärseks ja maleklubi raamatukogu koliti spordikooli ümber, kus peeti raamatute säilimist tõenäolisemaks.

Ülikooli esimesel kursusel hakkasin käima põhimängukohana spordikooli asemel klubis, aga sel perioodil Ago seal ei käinud. Ühel korral tuli ta klubi juba järgmistes ruumides toimuvateks Tartu meistrivõistlusteks kohale, registreerus osavõtjaks, aga siis lasi ikkagi enda nime maha tõmmata ja loobus turniirist.

Aastal 2000 käisin Käsmus Ago 70. sünnipäeva peol. Maletajatest olid kohal veel Heuer ja Sakkov. Heuer pidas kõne, milles ütles, et pole kuskil nii hästi korraldatud maleklubi näinud kui Tartus Ago ajal.

Aastal 2006 käisin Tallinnas Kerese 90. sünniaastapäeva kollokviumil. Seal oli kohal ka Ago. Ürituse keskel tehti pikk vaheaeg, mille ajal läksin koos Ago ja Sakkoviga kolmekesi ühte kohvikusse. Kohvikus istumise ajal rääkisime peamiselt malest. Jutuks tuli, et Kerese "Malekoolis" on Hispaania avangust väga põhjalikult, aga teine köide kuningagambiidiga sisaldab kahtlasemaid variante. Räägiti Heueri tervisest ja sellest, kas "Meie Keres" kunagi ilmub. Arvati, et Keres oli nii korralik inimene, et temast on raske raamatut kirjutada. Kiideti ilmunud "Meie Kerese" esimest köidet ja öeldi, et eriti hea on raamatu algus, mis on aga venekeelsest tõlkest välja jäänud. Räägiti ka kollokviumi esimesest poolest, et liiga vähe on eesti keelt kuulda ja et miks Karpov kohale ei tulnud. Mina ütlesin, et ma enda arvates nägin, et Karpov siiski hilinemisega tuli.

Sagedamini hakkasin Agoga malet mängima, kui Tartu maleklubi enam ei olnud ja selle asemel mängiti päevakeskuses. Ago kritiseeris praegust aega. Ta ütles, et esimese Eesti aja ja praeguse Eesti aja vahe on, et vanasti halvas seisus alistuti, aga nüüd mängitakse edasi. Aga ühel korral kaotasin temaga mängides viguri, selle peale kahisin teise veel ja võitsin. Siis ütles Ago, et võib edasi mängida. Ago kritiseeris ka neid mängijaid, kes tegid mängus sohki ja kes tahtsid ainult võita. Turniiri ajal pakkus ta mulle sageli kommi, vahel võttis ta kodust lugemiseks kaasa ajalehe ja elu hilisematel aastatel ka jalutuskepi. Seevastu pärast silmaoperatsiooni ei pidanud ta enam prille kandma. Kuigi ta oli mõnede nähtuste suhtes kriitiline, oskas ta ka nalja teha.

Olen varem blogis kirjutanud, kuidas päevakeskuses tähistati aastal 2010 Ago 80. sünnipäeva. See sissekanne asub aadressil https://runnelsimo.blogspot.com/2010/10/marksoo-80.html . Ta elas 88-aastaseks.