Kartsime ohtu

Vaatasime ühe madala maja aknast välja. Nägime lähenemas sõjaväemasinaid. Oli oodata, et need hakkavad tulistama. Küsiti, kas kellelgi meist on relva, et vastu tulistada. Kellelgi ei olnud kaasas. Seetõttu hakkasime põgenema. Põgenedes nägime eespool ühte liiklusõnnetust. Rahustasime ennast mõttega, et see ei olnud meie tekitatud. Esimene meist jõudis järele ühele inimesele, kes ei olnud meie hulgast. See inimene ütles, et me ostaks piletid hukkamise pealtvaatamiseks, kõik litsid kavatsetavat hukata. Saime aru, et kavatsetakse meid hukata, seetõttu põgenesime nüüd vastassuunas. Läksime sinna majja tagasi, kust me olime tulnud. Jagasime ära, kes millist ust kaitseb. Need, kes olid nõus esimesena surema, pidid kaitsma esimese ruumi ust, teised tagapool asuvaid. Kindlustasin raamatuvirnadega ka aknaid. Siis tuli mõte, et võibolla me oleme valesti aru saanud, võibolla meid ei jälitata, vaid hoopis muretsetakse, kus me oleme. Üks meie hulgast ütles, et ta kohtus ühe muu inimesega. Ta kirjeldas, kuidas selle inimese ja tema vahel tekkis mingi eriline olukord. Rääkija ei saanud aru, aga kuulajad said, et asjaosalised olid olnud üksteisesse armunud. Olime olnud mures, et oleme täiskasvanuks saanud, aga nüüd mõtlesime, et teised on ju ka täiskasvanud. Üks meie hulgast hakkas naerma, sest sai aru, et mingit ohtu pole.