Eemalviibijad

Kiideti ühe naise välimust, keda ennast ei olnud kohal. Räägiti, et tema õde äratas ka noorena oma tänaval suurt tähelepanu. Lisati, et ja hiljem ka. Teatatati, et esimesena mainitud naine mõisteti kohtus õigeks, ta saabub praegu siia. Öeldi, et kõik talle vastu jookseksid. Vastasin, et ma ei taha joosta. Ühe mehe kohta, kes oli mõned aastad tagasi surnud, öeldi, et tegelikult on ta elus, aga vahepeal varjas ennast, sest tal oli kohtuprotsess pooleli ja ta kartis vastaspoole vägivalda. Tema matustel kirstu ei avatud, tegelikult teda seal sees ei olnud. Mõtlesin, et varem ma istusin tundides Kristeri lähedal, aga see õppeaasta pole üldse istunud.

*
Kõndisin tänaval. Minu tagant kostsid sammud, mille põhjal tundus, et rühm inimesi jälitab mind. Lootsin, et minu samm on kiirem ja nad ei jõua mulle järele. Neist lahti saamiseks kõndisin läbi ülikooli peahoone. Väljusin ühest väiksemast uksest. Olin jälitajatest lahti saanud. Ma ei teadnud, mis tänaval ma nüüd olen.