Talvehooaeg ülikooli
raamatukogus.
KUJUTLETAV
KÜSIJA: Mida sa lugesid raamatukogus pärast sügishooaja kohta ülevaate
kirjutamist?
VASTAJA:
Raamatukogus loen asju, mille kohta mulle tundub, et neid ei saa koju
laenutada, või selliseid, mida ei ole otstarbekas koju viia, kuna tahan neist
lugeda vaid mingit katkendit. Lugesin ajakirju „Tuna“, „Ajalooline Ajakiri“,
saksa- ja ingliskeelseid ajalooajakirju, ungari- ja saksakeelset
entsüklopeediat ning Tuglase kogutud teoste Grenzsteini kohta käivat kommenteeritud
köidet. Varasematel hooaegadel olen lugenud ka vene keeles, aga selleni ma nüüd
ei jõudnud, sest Venemaalt sanktsioonide tõttu värskeid ajakirju ei laeku.
Vaatasin ka raamatukogusse üles riputatud näituseid.
KK: Mis mulje
loetu jättis?
V: Üldiselt
jättis hea mulje. Huvitav oli lugeda. Mõni väide kutsus küll vastu vaidlema.
Näiteks Jaanus Arukaevu kirjutatu pani mõtlema, et kas see on kooskõlas, kui ta
ühelt poolt ütleb, et Grenzstein oli aktiivne seltsitegelane ja tal oli lai
kaastööliste võrk, aga teiselt poolt, et Grenzstein jäi Tõnissonile alla, kuna
Tõnissonil oli sõpru ja Grenzsteinil mitte. Ülikoolis Ago Pajur õpetas
Tõnissoni hilisema eluperioodi kohta, et Tõnisson tõrjus kõik teised
juhikandidaadid endast eemale. Keegi teine on Grenzsteini allajäämist seletanud
ka sellega, et Tõnissonil oli päevaleht, aga Grenzstein ei saanud selle
väljaandmiseks luba, ta pidi jääma nädalalehe juurde ja sai seega ennast harvem
kaitsta. „Postimees“ muudeti päevaleheks juba Hermanni ajal, see ei olnud Tõnissoni
teene. Algul peeti kahte päevalehte väikse rahva jaoks liiga paljuks, veel
varem polnud ka nädalalehte lubatud.
Kõige vähem
meeldis, kui rohkem kui ühes „Ajaloolise Ajakirja“ arvustuses öeldi, et raamat
on liiga paks. Roheliselt seisukohalt saaks tõesti mõelda, et on vaja vähem
toota, aga seda argumenti ei kasutatud. Pigem jäi mulje, et arvustaja tahab
arvustust kiiresti kaelast ära saada ja ei viitsi ülearu tööd teha. Ei meeldinu
ka, et samas ajakirjas ühte raamatut kritiseerides kasutati millegi kohta sõna ’naeruväärne’.
KK: Mille järgi
sa lugemisteemasid valisid?
V: Varem olen
ajakirjanumbrid lihtsalt järjest läbi lugenud, aga nüüd valisin selle järgi,
mis teema hetkel rohkem huvi pakkus. Tuglase köidet lugesin sellepärast, et
olen ise Grenzsteini uurinud ja seal köites oli mulle viidatud. Kui ma magistriõppes
uurisin fašismi ajalugu, siis praegu see teema minu jaoks kõige huvitavam ei
ole, aga vahel tahaks kõiki vanu teemasid värskendada. „Tunast“ lugesin
ajakirjandusajalugu, artikli valisin selle järgi, et praegu uurin ajakirjanik
Hermanni, aga lugemise käigus taipasin, et veel rohkem seostub see minu
magistritöö teemaga, sest väitekiri ei rääkinud ainult Itaalia fašismist, vaid
ka eesti päevalehtedest, sealhulgas selle sama perioodi „Vabast Maast“, mida
artikkel uuris. Ungarikeelsest entsüklopeediast lugesin artiklit Balatoni järve
ääres asuva Balatonfüredi linna kohta, sest see linnanimi oli kodus loetud
Ungari kohta käivast ingliskeelsest raamatust meelde jäänud. Saksakeelsest
entsüklopeediast lugesin nagu „Tunastki“ ajakirjanduse teemat. Köide oli ilmunud
ajal, kui olid olemas juba ajalehtede võrguväljaanded, aga need ei olnud veel
nii tasulised nagu praegu. Huvitavad kultuuri ja religiooni ajalugu ja kõik
ajalooperioodid.
KK: Kui sa
peaksid ise neile ajakirjadele kaastööd tegema, siis mis teemal see võiks olla?
V: Ma olen
keskendunud rohkem raamatute saatesõnade kirjutamisele, neid pole veel tagasi
lükatud, ajakirjad ja ajalehed on osa kaastöid tagasi lükanud. Kui ma avaldan
blogis raamatuarvustusi, siis põhimõtteliselt võiks neid avaldada ka trükis,
aga ma olen aeglane lugeja ning ei jõua kiirematega konkureerida. Ülikooli
astudes mõtlesin, mille õppimisest võiks maailmale kasu olla, nii võiks valida
ka praeguseid uurimisteemasid. Eriti tähtsaks pean ma keskkonnakaitse teemat,
aga ka võitlust kurjusega. Võib ka valida selle järgi, millest ma üldse
kirjutada oskan, ma tean paljudest ajaloolastest rohkem kirjanduse ja male
kohta, samuti on mul teadmisi psühholoogia, psühhiaatria ning poliitika teemal.
KK: Milline on
loetud autorite maailmavaade?
V: Kirjutajad
väljendavad peamiselt soovi, et ajaloost kirjutataks tõepäraselt. Ei taheta
mustvalget käsitlust, vaid asjade erinevate nurkade alt vaatamist. Jaanus
Arukaevu soovib, et nähtaks nii Grenzsteini tugevaid kui ka nõrku külgi ning et
Grenzsteini ja tema kaasaegsete võrdluses oldaks õiglane. Välismaa ajakirjas
tahetakse, et orjapidamise lõppu ei uuritaks ainult majandusliku tasuvuse, vaid
ka usulise lubatavuse seisukohalt. Kui autoritel on mingeid tulevikusoove, siis
eelkõige selle kohta, kuidas ajaloost paremini kirjutada. Poliitikasse
sekkutakse vähem, kuigi verevalamise suhtes ollakse kriitiline. Peeter Tulviste,
kelle kohta pikalt näitus üleval rippus, oli ka poliitik, aga näitus tutvustas
teda rohkem bibliofiili, sealhulgas anekdoodiraamatute kogujana.