Laupäev, oktoober 31, 2009

Pidu uues korteris

Täna oli pidu Tooma ja Maria pool. Seal oli kolm titat - kaks vennapoega ja täditütar. Tõnis ja Joosep roomasid mööda põrandat sama pakendi juurde ja hakkasid seda üksteisel käest kiskuma. Kui Joosep võttis pakendi järjekordselt enda kätte, hakkas Tõnis nutma. Tõnis võeti sülle ja anti pakend tema kätte. Joosep jäi seda põrandalt vaatama, aga kui täiskasvanu viis pakendi Tõnise käest ära Joosepi vaateväljast välja, hakkas tema ka nutma. Muidu nad palju ei nutnud. Palju ei rääkinud ka, kuigi Joosep on vahel väga jutukas olnud.

Söömiseks anti ühekordse kasutamisega nõud. Mõnes kohas kasutatakse ühekordseid nõusid tegelikult korduvalt, aga täna läksid need prügikasti. Kohe ma sööma ei hakanud, sest olin otse enne kodust väljumist söönud. Kui peale käidi, hakkasin siiski sööma. Kui minu taldriku kõrvale ilmus teine taldrik ja ma ei teadnud enam, kumb on minu oma, võtsin järgmise. Kolmanda võtsin sellpärast, et teine taldrik koristati ära. Sõin raamaturiiuli ees laual. Riiulis oli ka minu raamat, mis oli muudest raamatutest õhem. Võibolla mõni oli veel sama õhuke, aga enamus olid paksemad.

Kui valmistusin lahkuma, küsiti, miks kõik korraga minema hakkavad. Vastasin, et kõik ei hakka korraga minema, osad on juba läinud. Öeldi, et pidu peab veel kolm tundi kestma ja üks kook on alles lahti lõikamata. Kui olin jõudnud kodu lähedale, tuligi vastu üks inimene, kes kavatses alles sinna peole minna. Ta küsis, mis aadress on. Oskasin öelda tänava nime ja korteri numbri, aga mitte majanumbrit. Vastati, et sellest piisab.

KGB plaadid

Meie asjad olid tassitud kappidest ja sahtlitest ülemistele korrustele. Seal pidid nad millalgi koos korrustega kaotsi minema. Henn läks sealt ühte oma asja otsima. Kõndisin samuti pööningule. Sinna olid viidud ka grammofon ja KGB plaadid. Panin ühe neist plaatidest mängima. Sellel olid lühikesed ebameeldivad lood. Kui plaadi seisma panin, jäi üks putukas plaadilt kuuldud KGB rütmis tantsima. Ja ta ei lõpetanudki seda ära, vaid pani samas rütmis tantsima ka teise putuka. Nii võis nakkus järjest levima hakata.

Mängisin K. Sandriga pika male turniiri partiid. Jätsin etturi ette ja kaotasin. Pärast seda rääkisin mitmele inimesele, et ühe käiguga jätsin etturi ette ja oligi kaotus. Sander ütles, et tal oli ilma selleta ka natuke parem, ta oleks arvatavasti ära võitnud. Mina ütlesin, et kui ta teist moodi oleks võitnud, oleks see normaalne mäng olnud, aga nüüd ei olnud normaalne. Sõitsime laevaga järve sisse ja K. Sander juhtis seda. Kartsin, et laev võib minna karile. Aga sõitsime mööda vanu jälgi, mis laev juba varasematel kordadel veepinnal kasvavate taimede vahele oli jätnud, ja jõudsime õnnelikult ankrusse.

Tahtsin leida vana ajalehte, kus oli avaldatud minu luuletus. Ajalehed seisid reas püsti. Kõrvuti oli kaks numbrit, mis ei olnud järjestikused numbrid, vaid suure vahega. Võtsin mõlemad vahelt välja, mõeldes, et kas siis luuletus avaldati kaks korda. Ühes neist numbritest siiski minu luuletust ei olnud. Oli hoopis pilt paljaste rindadega naisest, kes oli päästnud uppuja elu. Ma ei mäletanud, et tol aastal oleks selliseid riideid kantud. Selles numbris, kus ilmus minu luuletus, oli teisel leheküljel T. Pauli artikkel ja tema pilt. Pilt oli hirmuäratav, sest seal oli ta veel noor. Fotot oli töödeldud, nagu oleks tal ainult üks silm. Artikkel oli keerulisem ja teaduslikum kui Pauli praegused artiklid. Praegu oli Euroopa Liit läinud Soomele kallale, sest Soome oli rikkunud Euroopa Liidu sisekorda. Eesti ei olnud kunagi varem Soomega sõdinud, aga nüüd oli sunnitud seda Euroopa Liidu osana tegema. Soome lasi Euroopa Liidu liikmeks oleku tõttu väed vastupanuta sisse. J. Vilo oli kunagi listis kahe minu ennustuse kohta küsinud, et ma teataks talle, kui need asjad juhtuvad, sest tema ei pidanud neid võimalikeks. Üks puudutas ennustust, et Euroopa Liit võib oma liikmesriike pommitama hakata. Nüüd tahtsin selle Vilo vana kirja üles otsida ja vastata talle, et ta näeb nüüd isegi, et see juhtus. Kui ma vaatasin kõigepealt ajalehte, siis seal ei olnud küll pommitamist mainitud ja ei olnud antud sündmustest selget ülevaadet, et mitte inimeste muljet Euroopa Liidust rikkuda. Oli kirjutatud hoopis, et Soome taotleb Euroopa Liidus ühte kõrget ametikohta. Enne Vilo kirjale vastamist leidsin tema uue kirja, kus ta ei olnudki Soomele kallalemineku üle ehmunud, vaid kirjutas sel puhul hoopis: "Aitäh-aitäh-aitäh".

Reede, oktoober 30, 2009

Lindude tarkus

Muinasjuttudes on linde tarkadeks nimetatud. See võib tulla sellest, et linnud oskasid ka väljaspool muinasjutte midagi, mida inimesed ei osanud. Ja linnud oskasid lennata, kui inimesed veel ei osanud. Ja nad oskasid laulda, aga iga inimene viisi ei pea. Tegelikult ei sõltu linnu tarkus muinasjuttudes lauluoskusest. Kõige targemad on öökull ja ronk, kes ei ole erilised laululinnud. Kas siis peetakse targemateks neid linde, kes on suuremad? Suurus pole ilmselt siiski tarkuse puhul määrav, sest muinasjuttudes esineb ka tark mees taskus. Ja suuri linde jaanalindu ja kana peetakse hoopis rumalateks. Räägitakse jaanalinnu mängimisest ja kanaajust. Need linnud on mõlemad lennuvõimetud, seega sõltub tarkus ilmselt ikkagi lennuoskusest. Kui inimkond edasi arenes, hakkasid ka inimesed lendama. Riigijuhtidest juhtis lennukit Mussolini, keda peeti omal ajal suureks kangelaseks. Pikka aega olevat psühhiaatriahaiglates olnud kõige rohkem neid, kes ennast Napoleoniks pidasid, aga Gagarini kosmosesse minemise järel olevat läinud esikohale kosmonaudid.

Autofirma omanikud

Olin ammu kooli lõpetanud, aga sõin kooli sööklas. Pärast seda läksin kantseleisse, et küsida, kas ma pean söögiraha maksma. Ma polnud küll kindel, kui palju ma veel sinna sööma satun, sest koolimajas mul eriti midagi teha ei olnud. Kantseleis nägin ühte õpetajat ja palju õpilasi. Õpetaja oli olnud kunagi algkooli õppealajuhataja ja nüüd oli tõusnud juba põhikooli omaks. Lõpuks pidi ta direktoriks saama. Ma ei teadnud, kas need, kes kunagi direktoriks saavad, mõtlevad kõigi eelnevate aastate jooksul, et ükskord saavad nad direktoriks. Aga ma ei hakanud talt söögiraha kohta küsima, sest ta oli nii noor, et tundus siiski olevat õpilane. Ise vanemaks saades hakkasid kunagised õpetajad hoopis nooremad paistma. Ariel loobus temaga rääkimisest sellepärast, et pidas teda koledaks. Mind ja Arieli surus uksest sisse valguv rahvamass tagumise seina vastu. Kuigi taganeda ei olnud enam kuskile, pressis rahvast järjest juurde. Pääsemiseks tuli vist sein maha lõhkuda. Lõpuks jõudsin järeldusele, et tegemist on siiski õpetajaga, selle järgi, kuidas ta teistega käitus. Küsisin talt nüüd, kas ma pean söögiraha maksma. Ta arvas, et ei pea. Küsisin, et aga kas koolimajas kohvik on. Ta vastas, et on küll. Ütlesin, et sellest piisab. Söökla ja kohviku erinevus oli, et sööklas söömiseks pidi kuu toiduraha korraga ette maksma, aga kohvikus maksti iga portsjoni eest söömise ajal.

Lugesin "Eesti keele sõnaraamatut". Seal oli sõnu pikalt seletatud. Ütlesin emale, et ta on öelnud, et Silvet on juturaamat, aga see sõnaraamat on veel rohkem juturaamat. Seal oli kirjutatud kahest mehest, kelle järgi oli nimetatud üks autofirma. Mulle oli firma nimi koolis nähtud autokaartidelt tuttav, kuigi täpselt kirjutada ma seda ei osanud. Kirjutatud oli, et neile meestele meeldis uhkete autodega uhkustada. Mina pildilt silmaga küll aru ei saanud, et nende autod millegi poolest muudest autodest uhkemad oleks. Kirjutatud oli, et nad on aastakümnete jooksul tulnud kolm korda ralli võitjaks ja kolmel rallil tee ära lõhkunud. Üks kord oli seotud maavärinaga. Televiisorist tuli nende meeste kohta film. Püüdsin teha ekraanil näidatava mehe kohta tähelepanekuid - kõrvarõngast ei ole, oimurõngast ei ole. Kas sõrmuseid või käekell on? Käekell oli tal vasaku käe ümber. Algas reklaamipaus. Seda ma ei tahtnud vaadata. Aga kuna ei teadnud, millal reklaam läbi saab, ei osanud vaatamise katkestamise korral õigel ajal uuesti vaatama hakata.

Tõusin hommikul üles. Läksin oma toa aknast välja ja sisenesin akna kaudu teise ruumi, kus olid isa ja Tõnu. Isa ütles, et minu taga ootab palju töid. Vastasin, et ühe töö ma andsin talle üle. Isa ütles, et tema pole midagi näinud. Hüüdsin, et ta ütleb, et pole midagi näinud, kui ma panin selle tema laua keskele, see on niimoodi kümne aasta pärast ka ilmumata. Isa küsis, mis autor see oli. Ma ei mäletanud, mis oli autori nimi. See oli vist T-tähega. Aga T-tähega autoreid on kaks tükki, see oli vähemtähtis. Kui hakkasin ruumist ukse kaudu väljuma, pidin ust liigutama. Tõnu sai sellega vastu pead ja hakkas karjuma. Ütlesin, et ta on igal hommikul niimoodi uksega vastu pead saanud, sest teisiti sellest uksest ei saagi käia. Läksin oma tuppa. Hakkasin tegema pikki samme, mille juures jalad jäid pikalt maast lahti. Jalad kerkisid veel kõrgemale ja hakkasin päris lendama. Kui varem olin lennanud alati püstiasendis, siis seekord kõhuliasendis. Teadsin, et lennatakse unenägudes. Kuigi olin varasemates unenägudes ka lennanud, oli ikkagi hea uuesti lennata. Lendasin vannituppa ja vaatasin peeglisse. Seejärel lendasin oma voodi juurde, võtsin sellelt teki ja panin endale peale. Mõtlesin, et peaks midagi huvitavat tegema. Lendasin akna juurde ja vaatasin välja. Nägin ühte inimest, kes sisenes ülejärgmisse majja. Võidi küsida, et mida on pikalt aknast välja vaadata, aga inimesi vaadata oli alati huvitav. Surusin näo vastu klaasi. Kartsin, et päriselt olen võibolla aknast välja kukkuma hakanud.

Neljapäev, oktoober 29, 2009

Emotikonide vastu

Eilses lehes tegi ajakirjanik ettepaneku hakata ajalehes emotikone kasutama. Mulle selline mõte ei meeldi. Kui ajalehes saab avaldada niigi näofotosid, ei ole vaja kirjavahemärkidega nägusid tegema hakata. Eelistan inimestega tõtt vaatamisele lugemist, aga kui ka kirjalik tekst hakkab nägusid tegema, ei ole enam kuskile põgeneda. Elektroonilistes kirjades on vahel emotikon õnnestunud kohta pandud, aga tegelikult isegi arvutis need sagedamini segavad. Emotikonid on släng ja võiks kirjakeelsest tekstist välja jääda.

Hävitaja luule

Läksime kooli riidehoiust välisreisile. Selleks oli vaja viisat. Osad reisisid putukatena. Kui üks liik otsa sai, tuli teine asemele.

Olime ühel perekonnal külas. Ütlesin peretütrele, et ma ei teadnudki, et tema kodus metsa on, sest ta pole seda fotodel kujutanud. Pealegi ma arvasin, et Saaremaal pole üldse metsa, sest laulusõnade järgi kasvavad seal ainult kadakas ja mänd. Tahtsin enne sööki käsi pesta, sest need olid porised. Aga perenaine keelas veega pritsida. Mõtlesin, et ma ei saa igast keelust välja teha. Klaus oli loom, kes elas pesukausis vee all. Ta ütles, et kui ta ei saa kätepesu pori, ei ole tal kasvamiseks toitu. Vastasin, et aga võibolla ta on kahjulik loom, kes ei tohigi kasvada. Lauas istusin peretütre kõrval. Mul oli laual lahti arvuti. Lugesin ekraanilt teadet, mille peale ütlesin peretütrele, et talle on kiri, nihutades arvuti tema poole. Ta vastas, et võibolla on see kiri kellelegi teisele. Nõustusin, et korraga võib mitme inimese postkasti sisse logitud olla. Selgus, et peretütrele oli tulnud sama kiri, mis oli varem juba tema teise postkasti jõudnud ja nüüd jõudis järgmisse. Algas film. Kaamera liikus mööda väikse asula tänavat ja kõlas klassikaline muusika. Ütlesin, et olen seda filmi juba varem näinud. Lauldi:
Lepik tõuseb silmasärast,
lepik kasvab ilmakärast.


Tuli juttu heliloojatest. Raivo ütles, et tema jaoks ei ole helilooja muusik, kõik muusikud kannavad oma teosed ise ette. Klaus tegi filmi. Seal lendas taevas lennuk. Mõtlesin, et kukuks ta alla. Kohe kukkuski. Koht oli kahtlaselt ühe Tartu tänava moodi. Klaus ei valinud filmis esinevaid kohti ise. Enne kui lennuk plahvatas, põgenesid tänaval viibivad inimesed lähimasse majja, arvestamata, et maja võib puruneda. Mõtlesin, et ei oleks pidanud lennuki allakukkumist soovima. Ütlesin Klausile, et see koht tundus olevat Tartu moodi. Klaus vastas, et talle ka tundus. Vaatasin ringi, et Tartu kohal suitsu ei tõuse.

Pidime minema bussi peale. Mina jõudsin peatusesse esimesena. Järgmisena tuli Tõnu, kes läks enne bussi saabumist veel kanalile suusatama. Ta hüppas üle kõrgete teeäärsete lumevallide edasi-tagasi. Ütlesin, et ta ei hüppaks. Tõnu heitis ühe valli taha pikali. Peatusesse jõudis Klaus. Seejärel tuli buss, aga oodatule vastupidisest suunast. Klausi soovitusel läksime siiski kahekesi peale, sest buss sõitvat üle teise silla siiski õigesse kohta. Ise poleks ma seda teadnud. Järgmises peatuses läks Klaus maha, öeldes, et kõigepealt tuleb Tõnu üles otsida. Mina sõitsin edasi. Lõpule jõudis üks maleturniir. Auhinnaline koht anti venelasele, kes polnud turniiri lõpuni mänginud, sest oli läinud Venemaale teisele turniirile. Aga Venemaa turniiri punktid liideti juurde ka tema meie turniiri punktidele. Mina nõudsin, et tema osavõtt tühistataks. Nii tehtigi. Nüüd hakkas protesteerima üks teine venelane. Ta rääkis, et see venelane, kelle osavõtt tühistati, oli kunagi hävituspataljonis ja on kirjutanud selle kohta ilusaid luuletusi. Ta kandis ette teise venelase hoogsa rütmiga luuletuse, kuidas ta kõnnib metsas ja põõsa taga võib varitseda partisan. Kõneleja avaldas lõpetuseks lootust, et hävituspataljonlane vastab tulemuse tühistamisele mõrvadega. Mõtlesin, et sellise soovi eest tuleb selle venelase tulemus samuti tühistada.

Olin Oudekkil külas. Mõtlesin, et sel aastal, kui ma tema isa loengutes käisin, nägin tema isa õppejõududest kõige rohkem unes. Ainult et siis ma veel unenägusid ei avaldanud, vaid kirjutasin neid paberile. Praegu istusin Oudekki isa kõrval ja lugesime kahekesi sama maleraamatut. Lõpuks küsis ta, mida mul ühelt leheküljelt nii kaua lugeda on. Hakkasin keerama lehte, mille juures lehe alumine serv rebenes. Ütlesin, et võin raamatu välja maksta. Oudekki isa vastas, et seda pole vaja. Üks poiss kritiseeris Oudekki kirjutisi. Ütlesin, et Oudekki viga on see, et ta on ajalookirjandusest lugenud ainult Nõukogude autoreid ja usub neid. Poiss vaidles vastu, et Oudekki kogu aeg jälgib. Vastasin, et uuemat kirjandust loeb ta ainult sellest seisukohast, milles need raamatud Nõukogude autorite suhtes eksivad. Seisin koolimaja lahtise akna all ja kuulsin pealt vene keele tundi. Õpetaja ütles sõna "teatr" ja õpilased pidid seda kooris kordama. Seejärel tehti sama sõnaga "kino". Mõtlesin, et kui ma ise õpilane olin, ei jäänud mul selline õpetus selgelt meelde, aga nüüd jääb. Õpetaja rääkis, et ta on kokku lugenud, et vene keeles on neli sellist o-lõpulist sõna. Ta ütles järgmiseks sõna "homo" ja õpilased pidid isegi seda kooris kordama. Mõtlesin, et neljatähelisi kahesilbilisi o-lõpulisi sõnu peaks vene keeles rohkem olema. Püüdsin leida näiteid, aga mul tuli ka ainult neli sellist sõna meelde.

Mõtlesin rääkida psühhiaatrile, et need, kes olid varem minu parimad sõbrad, ei võta minuga enam ühendust. Mitte et nad teeks seda varasemast harvem, vaid nad ei tee seda enam üldse. Ise ei saa ma aru, mida ma olen valesti teinud. Praegu olin juuksuris. Hakkasin lõikuse eest maksma. Arvasin, et hind on kaks järku muutunud. Aga meesjuuksur selgitas, et see on muutunud üks järk. Ta ütles, et kui ma odavamalt tahaksin saada, peaksin ma kõigepealt küsimustele vastama. Kui mulle oleks küsimusi esitama hakatud, oleksin kohe vastanud, et juustest ei tea ma midagi. Võibolla hind siiski ei sõltunud vastustest, vaid juuksur esitas neid küsimusi huvist kliendi teadmiste vastu.

Kolmapäev, oktoober 28, 2009

Pikk sild

Vanasti käisime kõige rohkem Saare poes. Selle juures oli ka pudelite vastuvõtu punkt. Ükskord oli ema sees pudeleid andmas ja mina ootasin väljas, kui mööda läksid suured poisid, kellest üks tegi ukse lahti ja ütles "Iu iu." Rääkisin sellest pärast kodu juures teistele lastele. Laps nimega Liis küsis, kas tehti "Iiu iiu". Liis käis mind üks kord õue kutsumas, aga mitte rohkem. Ta elas trepikojas, kus enamus elanikest olid venelased. Räägiti, et venelasi saabus Tartusse palju seoses Sõpruse silla ehitamisega ja neile anti korterid. Üks õpetaja rääkis, et tal on alati välismaalaste eest häbi, et Tartus nii pikk sild on. Pärnu suunas olen sõitnud nii läbi Pikasilla kui ka põhjapoolt Võrtsjärve. Olen proovinud Võrtsjärve lutsu visata. Ei mäleta, kui hästi see välja tuli. Kuni Pikasillaga lauseni mõtlesin selle jutu välja voodis lamades, ja kirjutamise ajaks midagi ära ei unustanud. Kirjutasin juba ükskord raamatust, kus väideti, et mõtted jäävad halvemini meelde kui liigutused. Teises kohas öeldi, et kõige paremini jääb meelde see, millest on aru saadud. Seega peaks kõige paremini meelde jääma just mõtted, aga inimene vahel ei mõtlegi midagi. Uku Masing kirjutas, et inimestele ei meeldi mõelda. Ühes käsikirjas öeldi, et muinasaja ja tänapäeva inimese mõtlemise vahel on kvalitatiivne erinevus.

Kõnekoosolek

Olin vannitoas, aga uks vajus lahti. Panin ta kinni tagasi, aga ta vajus veel mitu korda lahti. Teised tulid mulle appi ust parandama. Üks neist karjatas, kui ta nägi, et ka vannitoa sein laguneb järjest edasi.

Ema pakkus mulle neoonrohelist särki. Ma ei tahtnud seda. Siis pakkus ta mulle neoonrohelist sulgpallipalli. Ka seda ei tahtnud ma oma kätte võtta. Selle peale pani ema ta trepikoja ukse taha ja lõi jalaga puruks. Kui Toomas sellest kuulis, hakkas ta nutma, sest pall oli tegelikult tema oma. Läksin koos Toomaga trepikotta. Rääkisin, et ajame ema sahtli ka segi. Korrus kõrgemal olid meie sulgpallireketid, millele me järele läksime. Tuppa tagasi jõudes märkasin, et Toomas on ära toonud ainult oma reketi, aga mitte minu oma. Tahtsin minna sellele ka järele. Aga kui ma trepikoja ukse lahti tegin, nägin möödumas võõraid, kellest üks poiss oli selle reketi varastanud ja tahtis majast välja tassida. Hakkasin tema suunas minema, ta kiirendas sammu, aga sain talt reketi ära võtta. Kuna ma teda ei karistanud, võis ta teine kord kuritegu korrata.

Kuningriiklased korraldasid ürituse Eesti Euroopa Liitu kuulumise aastapäeva tähistamiseks. See toimus majas, mida nimetati Sakala keskuseks. Läksin kohale. Alustati kõnedega. Sõna sai naine, keda ma kartsin, sest olin temast kirjutanud. Ta rääkis naljajuttu, mis loomad kõik Eestisse elama tulevad. Mul läks hirm ruttu üle. Naine küsis emalt ühe looma kohta naljaküsimuse ja ema andis naljavastuse. Ka kõik järgmised kõned olid naljakõned. Naersin, aga mõtlesin, et asjad vajavad tegelikult tõsisemat lähenemist. Üks esineja küsis, kas keegi kõned üles ka kirjutab. Vastasin talle: "Teil peab konspekt olema." Lendu tõusis üks õhusõiduk, mis lendas majast välja. Kuningriiklased pakkusid, et nad võivad sellega inimesi koju sõidutada. See oli ka nali, sest sõiduk oli nii väike, et sinna kedagi peale piloodi ei mahtunud. Kartsin, et see võib veel alla kukkuda. Isa rääkis, et ühte venelast ei lastud üritusele sisse, sest see on juba varem rahutusi korraldanud ja oleks võinud siin sama teha. Mina arvasin, et võibolla see venelane tahtis hoopis Euroopa Liitu kuulumise aastapäeva pühitseda.

Henn küsis, kas ma saan anda talle mingeid materjale sotsialismi kohta. Võtsin sahtlist oma vanu jutte ja pakkusin ühe Hennule, öeldes, et seda võib sotsialismiteemaliseks pidada, sest seal on juttu mässust, kuigi sotsialismi sõna pole mainitud. Vaatasin oma kooli asju. Päevik oli aasta otsa kaasas kandmisest ära lagunenud. Päeviku eespoolsed nädalad olid täitmata, kuigi tagapool olin järjest kõik ära täitnud. Mind võidi pidada väga lohakaks. Jõudsin järeldusele, et Hennule antud juttu ei pea tingimata sotsialismiteemaliseks pidama, sest vahel mässatakse ka rahvusliku rõhumise vastu. Tuletasin meelde füüsikaseadusi. Need olid mul hästi meeles, sest olin kõik ülikooli sisseastumiseksamiks selgeks õppinud. Teisi aineid ma nii hästi ei mäletanud. Nüüd tahtsin bioloogia õpiku sama hästi omandada. Vaatasin keemia vihikut. Kuna ma polnud jõudnud nii kiiresti kirjutada, kui õpetaja rääkis, ja tahvlile ei näinud, oli vihikus kõik lünklik. Selle kohta võidi mulle jälle öelda, et vihik praktiliselt puudub.

Üks mees rääkis, et tema on tagasihoidlik, aga mõned teised mehed on sellised, et kui tahavad mõnes korteris elada, siis lähevadki sinna elama. Sellega pidid vist kaasnema mõrvad. Ajalehes oli foto, mille kohal oli pealkiri "Nagu Krister?" Näitasin seda Kristerile. Talle ei meeldinud, et teda sellise inimesega võrreldi, nagu pildil oli. Läksin suurde tuppa. Kallasin endale ühest pudelist teise jooki. Osa läks pudelist mööda. Pille ütles, et ma ei kallaks nii kitsasse pudelisse. Ta viis paberid alt ära. Lõpu kallasin otse suhu. Läksin kööki vaatama. Pille oli arvanud, et päästab paberid märjaks saamisest, aga nüüd olid need üleni vee all. Kraanikaussi viis voolik, millest kõrgemale tõstmisel tuli vett välja, aga madalas asendis mitte. Selle vooliku vett oligi paberite plastmasskauss täis saanud.

Teisipäev, oktoober 27, 2009

Piim

Öösel öeldi raadios, et kui inimene piima ei joo, siis ta lihtsalt ei ela, sest kuskilt mujalt kaltsiumi ei saa. Mina piima ei joo, aga elan. Arvan, et muudest piimasaadustest saab umbes samad ained kätte, mis piimast.

Paremad inimesed

Olin Helinat viimasel ajal igal öösel unes näinud. Vaatasin lehte, kuhu olid koondatud kõik Helina kirjad. Need olid lühikesed. Panin alles nüüd tähele, et vanemad kirjad on kirjutatud Rakveres, mitte Tallinnas. Kui üks inimene teisele kirju saatis, luges see need kohe kolmandatele ette. Ma polnud kindel, kas Helina ei tee minu kirjadega sama moodi. Oli laagri viimane öö. Magasin pimedas toas voodis. Alustati suudlemismängu. See seisnes selles, et kõik pidid teiste voodite juurde minema, neid suudlema ja saatma nad järgmiste inimeste juurde sama tegema. Mulle see mäng ei meeldinud ja pealegi tahtsin ma magada. Ma ei teinud silmi lahti, vaid küünistasin kõiki, kes mu voodi juurde tulid. Selle peale tuli neid veel rohkem sõimama. Hommikul seisin unisena õuel ja sõimajad olid ka seal. Läksin nende eest tuppa tagasi. Otsustasin, et ei proovigi rohkem magama jääda, vaid panen riidesse. Tuppa oli jäänud veel kaks paremat inimest. Need olid Helena ja Helina. Ma polnud nendega veel laagris viibimise jooksul rääkinud. Nüüd küsis Helena, kas mina mängisin ka öösel seda mängu. Vastasin, et ei mänginud. Ütlesin, et täna on laagri viimane päev. Helena ütles, et ma olen professor. Vastasin, et ei ole. Mõtlesin lisada, et kui ma professor oleksin, oleks mind juba vallandatud. Helina lamas veel voodis. Ta ütles, mis tähtpäev täna Maiel on.

Esmaspäev, oktoober 26, 2009

Mäng võitjaga

Ülikooli maleklubis mängiti täna 10 minutilise mõtlemaisajaga ringsüsteemis turniir, millel oli 11 osavõtjat. Esimeseks tuli Peebo, teiseks Sander, kolmandaks Metsalu. Sander lubas terve tabeli kuskile võrku üles panna.

Mina sain punkte 2,5. Võitsin ajaga Kasemaad, loobumisvõidu sain Lutsult, viigistasin Viigiga, kaotasin Peebole, Sandrile, Metsalule, Tulvale, Arstile, Šukisele ja Reimale. Šukiselt sain mati, Arstile alistusin, ülejäänud kaotuspartiides ületasin aja.

Runnel-Peebo
1. e4 d6 2. d4 e5 3. Rf3 Og4 4. Oe2 Rf6 5. Og5 Of3 6. Of3 Oe7 7. Rc3 Rbd7 8. 0-0 c6 9. Ve1 Lb6 10. de de 11. b3 Ob4 12. Od2 La5 13. Ve3 Lc7 14. Rb5 cb 15. Ob4 Rc5 16. Vc3 b6 17. Le2 Lc6 18. Vd1 0-0 19. Oc5 bc 20. Vd3 La6 21. c3 b4 22. c4 h6 23. Ld2 Vac8 24. Vd6 Vc6 25. Vd8 Vd8 26. Ld8+ Kh7 27. La8 Vc8 28. Vd6 Ld6 Siin ma panin kella seisma, sest vaatasin ekslikult, nagu ähvardaks ühekäiguline matt. Vastane pani mu kella käima tagasi, aga mõne käigu pärast võitis ajaga. Lõppseisus olin löönud a-etturi, aga vastane hindas oma seisu natuke paremaks.

Neli osa

Venemaa esindaja ütles, et Venemaal valiti saadikuks kolm rohelist. Poes oli ka maakondade esindajaid. Pidin nad välja juhatama. Aga eesuksest ei saanud väljuda, sest ülevalt loobiti midagi alla. Tuli minna tagauksest. Enne selle juurde minekut nägin, kuidas nurga tagant kõndisid eesukse ette ühed poisid, kes ei teinud loopimisest väljagi. Pihta nad ei saanud, aga neid tuli keelata. Kodu poole kõndisin koos Toomaga. Toomas läks vaibakloppimispuude vahelt läbi. Tal oli minust palju raskem kõndida, sest ta oli nii väike.

Võtsin kätte fotoaparaadi. Vaatasin läbi vaatamispilu. Pilt läks eest ära. Tuli vist Klausile öelda, et aparaat läks rikki. Mind võidi selle lõhkumises süüdlaseks teha, kuigi enda arvates polnud ma midagi erilist teinud. Sõrm oli vist siiski vastu vale nuppu läinud. Aparaadi seest tuli muusikat. Pilt tuli ette tagasi. Mõtlesin, et teen oma toast kaks fotot ja panen need blogisse. Aga see ei ole hea mõte, sest siis saavad kõik teada, milline kodu seestpoolt on. Siis võiks pildistada vaadet kodu aknast, ühele poole ja teisele poole. Aga see ei ole ka hea, sest siis saavad kõik teada, kus ma elan. Kuigi teiste blogides on selliseid fotosid olnud. Tegelikult ma saan foto üles panna ka mainimata, et see on koduakna vaade. Pidin kutsuma Klausi, et ta näitaks, milliseid nuppe tuleb vajutada. Mina oleksin valinud, mis nurga all pildistada.

Olin vannitoas. Pidin kooli jaoks inglise keelde tõlkima laused, mis vennad olid paberile kirjutanud. Aga kui ma neid lauseid vaatasin, käisid need kõik minu kohta. Arvasin, et sellised laused mul on õigus tõlkimata jätta. Kirjutasime raamatut. Barbarite väike sõjalaev oli võitmatu. Näitasin, kuidas ta sõidab suurest vaenlaste laevast läbi, nii et see läheb pooleks. Aga kohe, kui barbarite ümmargune laev teisest otsast väljus, lagunes ta ise ka ära. Üks mees oli raamatus linnapea sõber, aga lõpuks tuli linnapea kukutada. Linnapea nimi oli tõlkes Sulg. Öeldi, et see näitab, et ta on tekkinud lendu läinud sulest. See oli küll nii, aga mõtlesin, et nime põhjal ei saa alati selliseid järeldusi teha. Arvuti teatas, et mälust kustus kõik ära. Ütlesin Klausile, et ma panen Inglismaa arvuti sisu asemele. Üks kord oli juba nii tehtud ja see oligi otsustanud sõja tulemuse, nüüd pidi sama moodi minema. Meie teos ei olnud triloogia, sest tal oli neli osa. Aga kõiki osasid ei olnud trükitud, sest kõik ei olnud ühe head. Kõige halvem oli tumedast asfaldist osa. Läksime ühte kahekorruselisse majja. Mõtlesin, et võiks ühe vana naise sülle võtta, enne kui ta sureb.

Pühapäev, oktoober 25, 2009

Rohelised on vajalikud

Eilses ajalehes avaldati arvamust, et rohelised said kohalikel valimistel sellepärast vähe hääli, et nad tegelevad inimeste jaoks kolmekümnendajärguliste küsimustega. Tegelikult on probleem selles, et valijad ei saa aru, millised küsimused on olulised, või vähemalt ei tee oma valikut sellest lähtuvalt. Rohelise poliitika eesmärk on ellujäämine. Majade soojustamine ja jalgrattateede rajamine pole tähtsusetud eesmärgid, vaid on seotud sellega, et maavarasid jääb vähemaks, kütuse hinnad tõusevad ja kliima halveneb. Osade inimeste suhtumine on, et pärast meid tulgu või veeuputus. Aga veeuputus võib tulla juba meie ajal. On soovitatud ka, et rohelised võiks mõne teise parteiga ühineda. See mõte on kahtlane. Õige poliitika eesmärk ei ole võimu nautimine, vaid elu parandamine või selle halvenemise pidurdamine. Kuni on olemas rohline erakond, hoitakse olulisi küsimusi ka teiste erankondade tegelaste teadvuses ja mõni reform võidakse ellu viia ka teiste parteide häältega. Võibolla mõni roheline poliitik arvab tõesti, et surm on juba paratamatu ja enne seda on vaja veel ainult korraks võimule tulla. Aga kui samal ajal on ka neid, kes arvavad, et kasv jätkub igavesti ja muretseda pole üldse vaja, siis peaks olema ka vahepealseid arvamusi.

Nähtus

Lugesin paksust raamatust järjest kahte Tõnissoni artiklit, milles ta meenutas, kuidas ta Esimese maailmasõja ajal sõjaväkke läks. Moodustati rahvusvaheline komisjon, mille esimeheks valiti eestlane. Eestlane sai esimeheks nähtavasti sellepärast, et kõik teised eestlased olid salajasel hääletamisel tema poolt. Komisjon moodustati seoses nähtusega, et ühest metallist toru sisse teisest metallist varda panemisel ja nende kuumutamisel paisub varras rohkem, mis viib plahvatuseni. Plahvatuse otsesed korraldajad pandi vangi, aga komisjoni liikmetesse suhtuti lugupidavalt. Plahvatuse eesmärk oli vist kahe erineva metalli sulami valmistamine.

Vaatasin aknast välja. Puhus tugev tuul ja kanalilt või Emajõelt tundusid tulevat suured lained, mis käisid üle viiekorruseliste majade katuste, kui need just tumedad pilved ei olnud. Siis tuli laine ka teisest suunast. Öeldi, et sealt ka. Seal oli Peipsi. Polnud kindel, kas näha on laineid või suitsu. See liikus kitsa joana. Juga liikus juba meie akendest madalamal. Läksin vaatasin teiselt poolt aknast välja. Seal, kus oleks pidanud olema naabermaja, oli nüüd järv. Küsisin, milles asi. Vastasin ise, et aa, see on unenägu. Üks naine rääkis, et ta hakkab kandma miniseelikut, enamusele meestele sellised riided meeldivad, kuigi nad pahandavad, et miks noored naisõpetajad miniseelikuga klassi ette lähevad. Ma ei hakanud ütlema, mida ma sellest arvan. Oleks võinud küsida, miks just meestele peab meeldima, kui naistele ei meeldi.

Ema saatis Toomast kooli. Toomas ütles midagi, mida ma täpselt ei kuulnud, aga mis tundus olevat, et ta on endale üks kord kokaiini süstinud. Ema vastas ahastava häälega, et siis läheb Toomas ühele tänavale ostma. Istusime ümber laua. Räägiti, et narkodiilerid on hakanud lapsi vägisi süstima, et teha neist sõltlasi. Samuti jagavad narkodiilerid röövitud raha laiali, et oma polpulaarsust suurendada. Ütlesin, et narkodiileritel on ükskõik, kas inimene on elus või surnud või piinleb. Lisasin, et isegi kui mulle narkootikumi vägisi süstitaks, ei küsiks ma seda arvatavasti juurde. Selle peale küsis üks poiss, kas ma olen siis lugenud anarhosündikalistide teoseid. Vastasin, et ei ole. Poiss küsis, et aga fašismi teoreetikuid. Vastasin, et neid olen ja nende positiivsete seisukohtadega olin juba enne lugemist nõus, aga nende negatiivsed seisukohad mõistan hukka. Poiss küsis, kas ma ühte ulmeromaani olen lugenud. Vastasin, et ei ole, ma loen neid raamatuid, mis kodus olemas on.

Laupäev, oktoober 24, 2009

Parteiprogrammidest

Pärast valimisi on kostnud hääli, et parteid polnud töötanud välja korralikke programme valimistele minemiseks või et ühtede parteide programmid olid teistest puudulikumalt välja töötatud. Ma pole kindel, kas need ikka peavad väga detailsed olema. Kui valimistel kehtib viie protsendi künnis, eeldab see, et parteid on suured. Mida rohkem inimesi on ühes parteis, seda rohkem on nende vahel eriarvamusi. Ja pika ja detailse programmi puhul kerkivad niiviisi üles küsimused liikmete aususest ja valimislubaduste rikkumisest. Võibolla peaks olema parteil üks üldisem programm ja lisaks igal saadikukandidaadil veel omapoolsed valimislubadused, millest konkreetselt tema on huvitatud. Nõukogude Liidus koostati viisaastaku plaane viieks aastaks ette, aga nendega jäädi siiski arengus teistest riikidest maha. Lisaks sundis see võltsima, nagu oleks plaan täidetud ja ületatud, kuigi tegelikult ta seda ei olnud. Kuritegevuse programm on halvem kui lühike lubadus mitte kuritegusid sooritada. Kui teisel juhul on tegemist ausa lubadusega ja jätkub tahet sellest ka kinni pidada. On esinenud jampslikke valimislubadusi, näiteks Eesti viie Euroopa riigi hulka viimise plaan. See tõi kindlasti lubadusi andnud parteile hääli juurde, aga tundub kahtlane, kas lubajad ise oma lubadust uskusid. Üks inimene võib kuulutada lühidalt, et tema alkoholi ei tarvita, teine võib teha suuri plaane õllesummerite korraldamiseks ja kõigi maailma veinisortide äraproovimiseks. Mina arvan, et õigemini teeb mittetarvitaja. Kahjuks on olemas inimeste hulgas selline psühholoogiline tüüp, kes eelisatab kasvõi kuritegude sooritamist passiivsusele, sest muidu neil hakkab igav. Kui käis Euroopa Liitu astumise kampaania, ütlesid ühed, et sellele plaanile pole alternatiivi, millele teised vastasid, et alternatiiv iseseisvuse loovutamisele on iseseisvuse säilitamine. Rahutute inimeste jaoks see aga alternatiiv ei ole, sest kui nad ei saa astuda ühte kohta, peavad nad astuma teise. Mäletatavasti laulva revolutsiooni ajal taotletigi Nõukogude Liiduga liidulepingu sõlmimist. Võib teha plaane järjest uute seaduste väljatöötamiseks, aga võib ka öelda, et seadusi on juba liiga palju. Kui võtta Piiblist ainult kümme käsku, on peaaegu kõik õige, aga kui võtta Piibel tervikuna, tekib palju vastuolusid. Näiteks on kümnes käsus keelatud tappa, aga teistes piiblikohtades on kästud inimesi kividega surnuks loopida.

Kaks ruumi

Läksin maleklubisse. Olin enne seda pesnud pead ja nüüd tundsin, et juustel on šampooni lõhn. Klubi jagunes kaheks ruumiks. Läksin istuma väiksemasse ruumi. Suures ruumis hakati sel ajal turniiriga pihta, ilma et mind oleks kutsutud. Turniire alustati kord väikses, kord suures ruumis. Minuga samas ruumis olid veel mõned inimesed. Keegi tuli suurest ruumist ja küsis ühelt tüdrukult, mida ta väikses ruumis teeb. Mina küsisin midagi K. Sandrilt, aga ta ei vastanud. Klubile oli ehitatud uus wc. Selle kabiinid ei käinud lukku. Õpetuses oli öeldud, et vee tõmbamiseks tuleb vajutada sinist nuppu. Ühe nupu ma leidsin ja seda vajutades hakkas vesi kõvemini jooksma, aga ma poleks nimetanud seda värvi siniseks. Nõrgalt jooksis vesi kogu aeg.

Viimane kiri, mis Helinalt oli tulnud, oli olnud varasematest väiksemas ümbrikus. Olin sellele kirjale vastanud, et muutunud pole mitte ainult kirja formaat, vaid ka sisu. Pärast seda polnud Helinalt enam aasta aega kirja tulnud. Võibolla ta arvas, et kui ma tajun tema kirja sisu muutununa, siis ta ei pea rohkem kirjutama. Selles kirjas oli Helina öelnud, et ühe kirjasõbraga saab ta iga päev kokku. Lisaks oli ta kirjeldanud, mis teemadel nad üksteisele kirjutavad. Ma ei teadnud, kas sellele kirjasõbrale kirjutab Helina edasi või ei kirjuta ta enam üldse kellelegi. Esimene elektronkiri, mis Helinalt oli tulnud, oli võibolla mõeldud ainult naljana. Aga kui ma sellele vastasin, et ma võin küll talle paberkirju saata, oli kirjavahetus päriselt pihta hakanud. Läksin läbi kooli õue. EÜS-i maja seinale oli midagi kirjutatud. Tundus, nagu oleks neil sõnadel tähendus, kuigi tegelikult arvatavasti ei olnud. Meenutasin, millised inimesed on minu blogi lugenud, kelle blogisid ma ise samal ajal olin samuti lugenud. Need inimesed olid erinevatel aegadel minu blogi mõnda aega jälginud ja siis lõpetanud.

Meile tuli külla võõras mees. Üks pereliige kuulas tema juttu. Oli kohe näha, et see mees tahab raha välja petta. Mees arvas, et meie pere huvitab kirjandus, mistõttu ta rääkis alustuseks kirjandusest, aga ta tegi seda valesti ja madalal tasemel. Lõpuks muutus ta toon ähvardavamaks ja ta ütles, et on tapnud 1000 inimest. Temaga rääkija tegi kohkunud liigutusi. Lõpuks saime sellest mehest lahti. Aga varsti tulid uued külalised, kes hakkasid suures toas filmima. Mina olin isa toas ja mul paluti suurde tuppa ühed prillid viia. Kui suurde tuppa sisenesin, sai isa kurjaks ja ütles, et ma ei tuleks filmimist segama. Läksin isa tuppa tagasi ja rääkisin seal vendadele, et isa kindlasti arvas, et ma läksin suurde tuppa selleks, et filmile peale jääda, aga tegelikult pole mina filmile jäämisest üldse huvitatud.

Reede, oktoober 23, 2009

Miks ma lugema pidin

Üks mees pakkus võimalust elada tema esivanemate majas. Ta ei pannud tähele, et maja on mädanenud ja varisemisohtlik. Ühel inimesel sai seal nägu valge värviga kokku. Selle peale maja pakkunud mees karjatas, sest ta arvas valge värvi põhjal, et tema kadunud vanaema on ellu ärganud. Läksin edasi läbi marjapõõsaste. Olin teinud kõrvalhoonete ümber tiiru ja igasse punkti pikalt süvenenud ja sel teemal raamatu kirjutanud. Marjapõõsaste juures oli palju herilasi, kes mulle kallale tulid. Sattusin filmivõtete kaamera ette. Filmiti maas istuvaid inimesi ja lauldi seal istuvate tüdrukute jalgadest. Et minu peale jäämine filmimist ei segaks, katsin ennast tekiga. Aga nii jäin ma läbi teki ikkagi peale. Läksin küüni. Isa tuli sinna Toomaga pahandama, et miks ta kätega liivas sorib. Vastasin, et lapsed peavadki liivaga mängima, see on arendav. Selle peale võidi mulle vastata, et miks ma siis ennast ehitamise abil ei arenda. Aga see oli natuke teine asi. Kui isa maja suunas kõndis, jooksis Henn talle järele. Hüüdsin Hennule, et ta ei lööks. Isa võis seda hüüdmist kuulda.

Läksin tegema magistrieksamit. Olin just ettevalmistuseks ajakirja lugemise lõpetanud. Nüüd tahtsis õppejõud, et ma ajakirja ette loeks. Ütlesin, et ma räägin parem peast. Õppejõud tahtis, et ma siiski loeks. See oli halvem variant, sest ma lugesin aeglaselt ja vigadega. Õppejõud vist seda tõestada tahtiski. Viivitasin vastamise algusega tükk aega igasugu põhjendustega. Õppejõul võis juba tekkida mulje, et tahan niimoodi igavesti venitada. Lõpuks kui tahtsin lugema hakata, läks veel õige lehekülg eest. Kui lugemisega pihta hakkasin, läkski see algul väga vaevaliselt, sest esimene lause oli saksa ja teine inglise keeles, mida ma ei lugenud nii kiiresti kui eesti keelt. Õppejõud keeras varsti teise lehekülje ette, kus oli pallimängijate foto. Ta ütles, et see on korvpall. Vaidlesin vastu, et võrkpall. See oli selline võrkpalli variant, kus võrk oli erakordselt kõrgel. Kujutatud oli Eesti-Prantsusmaa mängu. Õppejõud küsis, mis tulemusega see lõppes. Vastasin, et Eesti kaotas 5:7. Aga kuna ma ei jõudnud fotoallkirja nii kiiresti lõpuni läbi lugeda, siis võis ka olla, et esimesena oli mainitud mingit muud mängu ja alles seejärel pildilolevat. Õppejõud keeras lahti kolmanda koha ja tahtis, et ma nüüd sealt loeks. Arvatavasti sellepärast, et seal oli paljaste rindadega naise pilt. Kui ma lugedes vigu tegin, torkas õppejõud mind nõelaga. Võtsin talt nõela ära ja murdsin katki. Ütlesin, et ta sellega ei torgiks, muidu ta torkab mitut inimest sama nõelaga ja haigused levivad. Ütlesin õppejõule, et see eksam ei lähe arvesse, sest ta võtab seda vastu üksi, aga eeskirjade järgi peab komisjonis olema kolm professorit. Õppejõud vastas, et küll me selle ära korraldame. Kuna samas ruumis oli alanud loeng, võis ta mõelda, et võtab komisjoni liikmeks mõne teise ruumisviibija lisaks. Aga neist ainult loengupidaja oli professor, üliõpilased mitte. Tegelikult oli eksamineerijal ilmselt lihtne küsida protokollile kellegi allkiri juurde, keda kohal ei ole.

Nupud ette

Tänase kiirmaleturniiriga tähistati Tätte sünnipäeva. Sünnipäevalaps pikka aega juhtis turniiri, aga lõpuks tuli esimeseks Trohhelev 6 punktiga 7 võimalikust. Tätte jäi 5 punktiga teiseks. 4,5 punkti kogusid Viikmaa, Kõiv ja Arst.

Mina treenisin sel nädalal kodus täpselt tund aega ja seda mängueelsel päeval. Kui varem olen enne kiirturniire tõstnud nuppe juba kodus kiirtempos ja sellest on ka kasu olnud, siis seekord tahtsin, et oleks pikaajaline kasu ja vaatasin ühe partii algust 15 käiku tunnis. See avanguvariant jäi mulle meelde, proovisin seda täna kahes partiis, mõlemate värvidega, aga erilise eduta. Enda hinnangul oli mul küll kõigis mängudes vahepeal parem seis, aga punktide arvult oli vist aasta halvim turniir. Esimeses voorus mängisin mustadega Tättega, võitsin materjali, aga lõpus lasin tal teha vankrikahingu, millele järgnes matt. Teises voorus mängisin valgetega Kõivu vastu. Lõppmängus olid mul oda ja vanker ratsu ja vankri vastu ning minu vabaettur jõudis kaugele ja oli kaitstud. Seis oli vast mulle veidi parem või vähemalt viigiline, aga siis jätsin etturi ette ja seejärel ka ühe suure nupu, mis on seletatav ajapuudusega. Kolmandas voorus mustadega Lille vastu võitsin materjali ja mängu võitsin ajaga, kuigi oma kella kukkumisest ka palju puudu ei olnud. Neljandas voorus valgetega Partsi vastu jõudsin enametturiga vankrilõppmängu, aga lõpuks andsin etturi tagasi ja järgmisel käigul jätsin ka vankri ette. Viiendas voorus mustadega Arsti vastu võitsin etturi, aga panin ratsu ette. Kuuendas voorus sain punkti ilma mänguta. Seitsmendas voorus valgetega Metsoja vastu tundus keskmängus seis parem olevat, kahisin viguri, aga kahing osutus ekslikuks ja kaotasin. Seega sain kokku kaks punkti.

Huvitavamad kaotsupartiid olid umbes sellised:

Tätte-Runnel
1. d4 d5 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. Od2 Rf6 5. e3 0-0 6. Rf3 c5 7. Oe2 dc 8. Oc4 Rc6 9. dc Oc5 10. 0-0 b6 11. Rb5 a6 12. Rc3 b5 13. Ob3 Ob7 14. Le2 Le7 15. Vfd1 Vfd8 16. h3 Vac8 17. Oe1 Ra5 18. Oc2 Rc4 19. b3 Rd6 20. e4 e5 21. Rd5 Rd5 22. ed f6 23. Oa5 Ve8 24. b4 Oa7 25. Ob3 e4 26. Rd4 e3 27. Re6 ef+ 28. Kf1 Rc4 29. Oc4 Vc4 30. Vac1 Vc1 31. Vc1 Od5 32. Vc7 Ld6? 33. Vg7+ Kh8 34. Vh7+ Kh7 35. Lh5+ Kg8 36. Lg6+ 1:0

Runnel-Metsoja
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. d4 cd 5. Rd4 Od7 6. Rc6 bc 7. Oa4 Rf6 8. Rc3 e6 9. Og5 Oe7 10. 0-0 La5 11. f4 h6 12. Of6 gf 13. Kh1 0-0-0 14. Ld3 Vhg8 15. b4 Lb6 16. b5 c5 17. f5 Vg5 18. fe fe 19. Ob3 Vdg8 20. Vf2 Kb8 21. Od5 ed 22. Rd5 Ld8 23. Rf6 Vf8 24. Rd7+ Ld7 25. Ve2 Ve5 26. Vb1 Od8 27. La3 Ob6 28. Le3 Lg4 29. Lh6 Vd8 30. Vd2 Le4 31. h3 Oc7 32. b6 (Siin hakkas mõlema mõtlemisaeg läbi saama.) ab 33. Vb6 Ob6 34. Vd6 Vd6 35. Ld6+ Oc7 36. La6 Le1+ 37. Kh2 Ve2+ 38. Ld6 Od6++

Neljapäev, oktoober 22, 2009

Nüüd ja enne

Tänapäeval saab lisaks ajaleheartiklitele lugeda nende kohta võrgust kommentaare. Paljud kommentaarid on ühelauselised. Need on tegelikult loosungid. Aastal 1988 ei olnud võrgus kommenteerimise võimalust veel olemas, aga inimesed lugesid samuti ajalehti, kirjutasid loetu põhjal järeldusi tehes loosungeid ja läksid nendega meeleavaldusele seisma, kus teised inimesed neid lugeda said. Kui pidi loosungi valmistama oma materjalist, valiti sõnu hoolikamalt ja igasugu roppusi ei kirjutatud. Enne seda ei olnud sõnavabadust. Aga loosungeid tehti ikkagi ja kanti neid maiparaadidel. Neid ma vaatamas ei käinud, aga sealsed loosungid olid ropumad ja kommunistlikumad.

Kahevõitlus

Kooli saalis mängis kaks inimest malet. Vaatasin mängu pealt. Malelauale oli kirjutatud palju sõnu. Küsisin, mitu tähte võib korraga lüia. Üks mängija vastas, et neid ei löö nad kunagi. Ja lisas, et nad löövad ainult suuri tähti. Kui see mäng läbi sai, oli küsimus, kes hakkavad järgmistena mängima. Ootasin, kas mulle tehakse pakkumine, aga ise ennast ei pakkunud. Mängima hakkasid hoopis üks poiss ja tüdruk. Vaatasin teiste korvpallimängu eemalt. Ühel hetkel õnnestus mul pall endale haarata ja käest ma seda enam ei andnud. Viskasin palli läbi mitme väiksema rõnga. Tund sai läbi ja läksime duširuumi. Äkki astus sinna sisse õpetaja Holts. Kõik klassivennad peale minu võpatasid, aga mina ei saanud nii kiiresti toimuvast aru. Üks teine õpetaja kontrollis teadmisi. Eriti ei teatud, aga mina natuke teadsin.

Mul oli ühele paberile kirjutatud mitu kirja. Ütlesin, et kustutasin ühe kogemata ära. Teisel kirjal tahtsin kustutada ühte tähte, aga vana kustutuskumm tegi paberile ainult inetu pleki. Seda kõrvaldama hakates pidin nühkima järjest suuremat pinda. Lõpuks ütlesin, et nüüd ma kustutasin teise kirja ka ära. Enamuse kirjade originaalid olid mul teistel paberitel alles, kust sai uuesti ümber kirjutada, väljaarvatud esimesena kustutatud kirja puhul. Tunnis näitasin kamba kirjade ümberkirjutusi eespingis istuvale Kristerile ja enda pinginaabrile. Nad said sealt palju informatsiooni.

Pidin osalema rüütlite kahevõitlusel. Panin raudrüü selga. See kaitses küll osaliselt vastase hoopide eest, aga samal ajal takistas endal liigutamist. Proovisin, kui terav mu mõõk on. See lõikas pliiatsit hästi. Vastane oli minust kõrgemast soost. Ütlesin, et teritan mõõka tema käial. Seda ma siiski ei teinud. Kahevõitlus hakkas pihta. Esimesed liigutused tegin mina. Raamatus oli öeldud, et oh häda, see ei olnud registreeritud võitlusviis. Seda võitlusviisi oli üks teine inimene küll juba varem kasutanud, keda oli nimepidi nimetatud. Raamatu koostaja oli pannud joonealuse märkuse, et seda tegelast tunneme juba teisekeelsete muinasjuttude raamatust. Sellel oli sama koostaja, aga seda ma polnud lugenud. Muinasjuturaamatus oli see hispaanlane tapnud kõik saksa rüütlid. Mina olin seda nime kohanud vist hoopis raamatus "Don Quijote". Minu kahevõitluse vastane sai ohtliku ülekaalu. Pakkusin viiki. Vastane oleks saanud mu tappa, aga ta ei olnud eriti võitlushimuline ja võttis viigi vastu. Pärast seda lamasin voodis. Üks naine tuli mu selga silitama. Ta sai seda nüüd esimest korda teha, sest enne kahevõitluses osalemist ei olnud minu puudutamine lubatud. Toomas hakkas teises voodis läbi une röökima. Ema tuli ja püüdis teda äratada, aga see ei õnnestunud. Toomas seisis seina kõrval, tagus käega lüliteid ja röökis, et ta arvab, et elekter võtab tal teist korda ka sõrmest kinni. Üks kord oli võtnud. Ema tõmbas Tooma lülititest eemale. Soovitasin Tooma äratamiseks talle kopsikust vett pähe valada. Seda ema tegigi, aga Toomas ei ärganud, vaid jätkas röökimist.

Kolmapäev, oktoober 21, 2009

Tulemuste tähendus

On väidetud, et valitsus peaks kohalike valimiste tulemuste pärast tagasi astuma. Sellega pole ma nõus, sest valitsuse ametispüsimine sõltub Riigikogu, mitte Tallinna linnavolikogu enamusest. Loogilisem oleks nõuda juba erakorralisi Riigikogu valimisi, aga ka selleks pole põhjust. Isegi kui Riigikogu ja kohalikud valimised toimuksid samal päeval, oleks tulemus erinev, sest ühte valivad kodanikud, teist elanikud. Ja valdades kandideeriks ühel juhul erakonnad, teisel juhul valimisliidud, rääkimata erinevatest kandidaatide nimedest. On avaldatud soovi, et valimised viidakski samale päevale. Sellele olen vastu, sest samal päeval valimise korral oleks koosseisud ikkagi sarnasemad ja selle all kannataks võimude tasakaal. Lisaks tekiks segadus, mitu valimissedelit kellelegi anda tuleb.

Lugesin sõidu ajal

Sõitsime rongiga Tallinna suunas. Lugesin paksu raamatut. Selles kirjutas üks mees, et mehed panevad rongiga sõitma minnes sigarette särgitasku, et neid prostituutidele pakkuda. Imestasin, et ta piletimüüjaid prostituutideks nimetab. Ma polnud sellest varem midagi kuulnud. Mees kirjutas veel, et mehed püiavad sõidu ajal prostituutide ruumidesse siseneda, aga need ei lase sisse. Järgmises pingivahes sõitis internetist tuttav tüdruk oma isa ja emaga. Ma polnud neid varem kunagi näinud, aga tundsin ära. Ma ei öelnud neile sõnagi. Mõtlesin siiski, et võiks tüdrukule öelda, et kui ta mulle oma foto annab, jään sõiduga rahule. Rong ei sõitnud Tallinnani välja, vaid pööras enne ümber. Kartsin, et nüüd on ta halvemini rööbastel ja võib kraavi minna.

Kirjutasin Kristerile, et valisin europarlamenti Klausi ja Prunskiene ning kirjutasin selle kohta raamatu. Kristerit pidi see raamat huvitama hakkama. Ta nägi läbi võrgu, et mul on laua peal palju asju, aga võis mõelda, et need olid seal juba varem. Eile oli ilmunud minu raamat "Viimsed päevad". Nüüd oli hommik, vennad lehitsesid raamatu erinevaid eksemplare ja rääkisid üksteisele, kui kehv see on. Nad isegi osatasid üksikuid lauseid. Seda kuuldes korjasin neilt raamatud ära ja panin kõik kodus leiduvad eksemplarid kasti tagasi. Märkasin, et laes ei ole enam lampi, aga lüliti on põlemisasendis. Panin selle kustuasendisse, mille peale üks vend püüdis seda endisesse asendisse tagasi panna. Panin lüliti uuesti kustu ja ajasin venda taga. Sama kordus teise vennaga. Vennad küsisid, kas ma neile oma uue raamatu kingin. Vastasin, et ei kingi, sest see neile ei meeldinud. Mulle meeldib see endale ka vähem kui minu eelmised raamatud. Aga kui raamatut tervikuna vaadata, on ta natuke parem. Neile, kellele minu eelmised raamatud ei meeldinud, see just meeldib. Tuppa tulid isa ja ema. Küsisin neilt, millal laest lamp alla kukkus. Nad vastasid, et juba mitu päeva tagasi. Ütlesin, et eile oli tuba veel valge. Järelikult oli laualamp nii tugev. Pille hakkas lakke uut lampi panema. Juhtisin tähelepanu, et lüliti on põlemisasendis. Isa kruvis selle peale lüliti seina küljest lahti. Pille oli juba enne seda uue lambi lakke kinnitanud, aga polnud pidanud laes rippuvaid juhtmeid puudutama, sest kinnitas lambijuhtmed konksus otste abil. Toomas istus minu voodi peal ja luges ühte vihikut. Arvasin, et see on minu raamatu käsikiri. Nõudsin, et Toomas näitaks, kelle vihikut ta loeb. Selgus, et see oli tema enda keemia vihik. Küsisin, kes viskas mulle haamriga vastu pead. Pille vastas, et tema. Ta oli teinud seda kogemata üle õla. Ta ütles, et eelistab mulle haamriga vastu pead viskamist selle otse jalgade alla viskamisele. Isa ütles, et talle kruvisid viidaks. Vastasin, et ma ei pea viima, kui mulle haamriga vastu pead visatakse. Aga kohe viisin siiski isale kruvid. Viisin suurema valiku, et ta ise vaataks, milliseid ta tahab.

Teisipäev, oktoober 20, 2009

Kliima halveneb

"Eesti Looduses" nr. 10 kirjutatakse, et praegune maailma süsihappegaasiheide on kolm-neli korda suurem kui maa looduslik sidumisvõime, aga ilma keemiatööstuse leitud lahendusteta oleks heide olnud veel 11 protsenti suurem. Järgneb ebaloogiline lause, et seega on keemikud olnud edukad kliimaolukorra parandajad. Tegelikult saab nende andmete põhjal rääkida vaid halvenemise pidurdamisest, kusjuures halvenemise tempo võib ikkagi kiireneda.

Hõre puur

Läksime bussireisile. Buss pidi sõitma maja seina ääres alla väga järsust servast, kust olid sõitnud kõik parteilaste autod. Seeejuures hakkasid autod kukerpalle tegema. Hakkas ka meie buss. Ekskursiooni juht rääkis pärast seda osalejatele ühe teraapia tegemisest. Seisime toas, kus oli mitmeid elektriseadmeid, mille lähedal oli äikse tõttu ohtlik viibida. Kõndisime läbi kõrbe Kasahhi pealinna suunas. Ütlesin, et nüüd on selle pealinn Astana. Pealinna vahetamise eesmärk oli paigutada see riigi keskpunkti, aga seal on kliima eurooplaste jaoks liiga kuum. Seda kuuldes klassiõed oigasid. Nad ütlesid, mis oli varem Kasahhi pealinn. Parandasin, et üks pealinn on olnud Alma-Ata. Öeldi, et kui geograafiast juttu tuleb, siis tean mina kõike. Televiisoris näidati ühe Hiina linna tänavat, kus liikus tohutu paks jalakäijate mass. Ütlesin, et seal ei ole vee autosid. Mis siis saab, kui kõik need inimesed endale auto saavad? Mõned autod seal siiski juba olid. Läksime ühte keskaegsesse kindlusesse. Läksime selle magamisruumi. Vahepeal viibisid kindluse kaitsjad magamisruumis ja vahepeal käisid müüridel ja ukse juuures kaitsmas. Kindluses oli jahe, sest keskajal ei pandud veel akende ette klaase. Nüüd oleks võinud need ette panna. Aga siis oleks läinud umbseks.

Meil oli puuris lind. Puuri varvad olid nii hõredad, et vahel lendas lind puurist välja. Aga tavaliselt ei tulnud ta selle peale, et see tal võimalik on. Linnu sai puuri tagasi lendama panna, kui asetada sinna toitu. Linnule kasvas noka asemele nina ja minule suu asemele nokk. Minu suunurk läks siniseks. Henn ütles, et rõdul seistes nägi ta taeva all lendamas kruvi. Vastasin, et see oli Venemaa luurelennuk. Kruvisuuruseid mehitamata lennukeid ei pandud tähele alla tulistada. Lennuk võis olla ka Iisraeli oma. Ei tea, mis tähelepanekuid ta tegi. Kanepid olid bioloogid. Nad lugesid ingliskeelseid bioloogia raamatuid. Lugesin nende eeskujul ka. Üks vend ütles, et heinamaad saab pommitada elektroonilise käsklusega. Meie naabrid parajasti tegid seda. Seepeale jooksis üle heinamaa joon, mis näitas, kui kõrged olid heinakuhjad aasta tagasi. Tänavu aastaks olid nad kõrgemaks kasvanud. Saime aru, et naabrid tahavad kuure lammutama hakata. Läksime ise kuuride juurde, et naabritest ette jõuda ja kuuride materjal endale saada.

Esmaspäev, oktoober 19, 2009

Kehv korraldus

Varasematel kordadel on valimised toimunud koolimajas, seekord toimusid poes. Tegemist on hiigelsuure poega, kus ma tavaliselt ei käi ja kus olen varemgi ära eksinud. Kui koolimajas toimunud valimistel olid õigesse ruumi juhtivad nooled välja pandud, siis poes neid ei olnud. Ja valimiskohta ma ilma teed küsimata üles ei leidnud. Poodi viidi valimised vist osavõtu suurendamiseks. Aga kas on vaja selliste inimeste hääli, kes valivad ainult juhuslikult õigesse majja sattumise tõttu? Sel kellaajal kui mina hääletasin, ei olnud muid hääletajaid siiski eriti näha. Koolimajas olen rohkem näinud. Kirjutasin juba eurovalimiste puhul, et mind häiris kabiinidel eesriiete puudumine. Neid ei olnud taastatud ka seekord. Lisaks kirjutas kabiini pandud pastakas halvasti. Sellega kirjutatud numbrid tulid üsna loetamatud ja pidin need oma pastakaga üle tegema. Ütlesin seda ka kasti juures seisvale inimesele. Ta nõustus, et nende pastakad on jah vanad. Võibolla sellepärast Tartus tulemuste selgumine nii palju aega võttiski. Rohelised, keda ma valisin, jäid napilt 5 protsendi künnise taha. Kui asi ei muutu häälte ülelugemisega, nagu on varemgi juhtunud.

Ebameeldiv küsitlus

Loengut pidas vana naine. See oli tema esimene loeng, mida ma kuulama pidin. Ta ütles, et me peame kirja panema, mis organisatsioonidesse me kuulume, kes ei pane, sellele ta ei andesta. Ma ei teadnud, kas ma kuulun mingitesse organisatsioonidesse. Aga naisel olid konkreetsed küsimused. Vastused tuli kirjutada päevikusse. Mulle ülesanne üldse ei meeldinud ja otsustasin, et ei kirjuta päevikusse, vaid päeviku keskelt tõmmatud lehele. Küsimused olid ebameeldivad. Viimane küsimus oli, kas vastaja on olnud prostituut. Naine ise oli enda puhul pannud vastusteks 4 ja 3. See tähendas, et ta oli kolmes kohas prostituut olnud. Kirjutasin algul tema numbrid ümber, aga siis tõmbasin need maha ja kirjutasin enda kohta 0. Naine pahandas, et ma viimase vastuse puhul küsimust ümber ei kirjutanud. Teised küsimused olin kirjutanud. Naine ütles veel, et massimõrvade kohta jättis ta küsimata, massimõrvasid ka sooritatakse, aga neid ei taheta üles tunnistada. Pärast loengut rääkisin klassikaaslastele, et organisatsioon oleks maleklubi, aga selle kohta ei küsitud. Artur ütles, et loengupidaja oli algkooliõpetaja tasemel. Üks klassiõde ütles, et tema organisatsioon on see, et ta paneb trennis palli mängides vormidressi selga.

Mängisin arvutimängu. Ühe juhtiva poliitiku kohta räägiti, et ta pooldab Eesti Euroopa Liidust lahkumist. Mina arvasin, et võibolla ta on Lissaboni lepingu vastu, aga teadsin, et ta pooldab Euroopa Liitu kuulumist. Või valetas ta enne valimisi, et ei poolda, et saada eurovastaste hääli ja pärast jätkata senist poliitikat. Brüsselis toimus suur plahvatus. Öeldi, et see on Euroopa Liidu lõpp. Ohvrite arv ei olnud veel teada. Eesti linnadest hakkasid inimesed põgenema, sest kardeti, et plahvatused võivad meie linnades korduda. Tänaval kõndides ütles üks inimene, et taevas paistavad tuumaseened. Vaatasin neid. Minu arvates võisid pilved ilma tuumaplahvatuseta ka sellise kujuga olla.

Pühapäev, oktoober 18, 2009

Ähvardus ei aidanud

Eelmisel pühapäeval kirjutasin, et Liibüa ähvardab lahkuda UNESCO-st, juhul kui selle juhiks valitakse bulgaarlane. Nüüd on bulgaarlane ametisse kinnitatud. Juba varem toimunud hääletusel võitis ta Egiptusest pärit vastaskandidaati. Liibüa väitel on Bulgaaria oma meditsiiniõdedele armu andmisega rikkunud rahvusvahelisi vangide vahetamise konventsioone.

Matši pikendati

Karpov ja Kasparov olid juba matši ära mänginud, aga nüüd otsustasid seda pikendada. Matši esimene osa oli koosnenud välkpartiidest, nüüd tahtsid nad mängida edasi pikka malet. Matši tulemus oleks pidanud otsustama, kumb kohtub maailmameistriga, aga maailmameister küsis nüüd, miks ta peaks tulemusega arvestama, kui matši pikendatakse. Esimese osa oli võitnud Kasparov, kes sai kaks kolmandikku punktidest, aga edasi mängides võis tulla vastupidine tulemus. Kuigi Karpov riskis sellega, et tal läheb edasi sama kehvasti või kehveminigi. Aga ta oli sõbraliku iseloomuga. Kunagi oli üks Karpovi-Kasparovi matš katkestatud Karpovi kurnatuse tõttu. Võibolla oli ta nüüd vastupidavamaks muutunud, kui ta suhtus asja rahulikumalt. Esimene mäng hakkas pihta. Pealtvaatajad seisid laudade ümber. Mina seisin eemal laudade rea otsas. Ütlesin, et mängitakse Vene avangut. K. Sander, kes oli mängulauale lähemal, ütles, et mina ei räägiks. Ütlesin ka ise, et ma parem ei kommenteeri, sest ma ei näe lauda hästi. Varem oli Vene avangu valinud Karpov, aga seekord olid mustad Kasparovil. Kui mängijad laua juurest lahkusid, nägin protokolli lähemalt. Selgus, et ei olnudki mängitud Vene avangut, vaid Karpov oli alustanud käiguga 1. Rc3. Käikude ülesmärkimisel oli kasutatud uut meetodit, et vangerdus oli märgitud sõnaga. Ka ühte teist asja oli märgitud sõna, mitte sümboliga. Mäng oli vist läbi. Nüüd seoti ühel poisil silmad kinni ja ta pidi teisi püüdma hakkama. Tahtsin tema eest majast põgeneda. Enne püüdsin üles leida oma jalanõud ja sokid. Natuke oli selleks aega. Aga ma ei leidnud neid siiski piisavalt kiiresti ja põgenesin palja jalu. Läksin sinna majja, kust ma enne tulnud olin.

Oli inglise keele tund. See oli selle aasta viimane tund ja kordasime kõike vihikusse kirjutatut. Ühe teema juures ütles Erik, et ta loeb täienduseks ette selle teema juurde kuulunud luuletused, mida ei olnud vihikusse kirja pandud. Aga Erikul olid need meeles. Imestasin, et kas tal on siis sama hea mälu nagu minul. Ma ei teadnud, millisest kirjanikust rääkida, kui järjekord minuni jõuab. Otsustasin küsida, kas peab rääkima selle klassi osast või võib ka varasemast. Kui varasemast oleks lubatud, siis oleksin rääkinud Shakespeare'ist, sest tema kohta ma üht-teist mäletasin. Oleksin nimetanud tema näidendite pealkirju ja lugenud peast ette tema luuletusi. Seisime lageda taeva all tee peal. Öeldi, et sellel mehel, kelle kohta kõnesid peetakse, oli hiljuti juubel. Puhkes aplaus. See mees oli Pärnu kirjastuse juht. Et see kirjastus oli liiga väike, oli see hiljuti ühinenud meie kirjastusega. Mõtlesin, et kui järjekord minuni jõuab, siis ei loegi ma ette selle mehe luuletusi, vaid hoopis tema naise Viivi Luige omi. Ja lasteluuletusi, sest need meeldivad mulle rohkem. Aga järjekord minuni ei jõudnudki, sest enne sai ürituse aeg läbi. Kooli saalis pidi algama lõpuaktus. Panime selleks toole paika. Tooliread tuli panna viltu. Kui kõik oli paika pandud, näitasin, et üks tool serva peal on vales suunas viltu. Jürgen I. kõndis selle juurde, pani selle teist pidi ja ütles, et teeb seda minu ettepanekul. Ma polnud enam kindel, võibolla oli tool enne just õigesti olnud, sest ta jäigi vastasistujatest teises suunas kui ülejäänud toolid. Aga kuigi see tool pidi olema teist pidi kui ülejäänud toolid, oli ta õiges asendis vist siiski alles nüüd.

Laupäev, oktoober 17, 2009

Palvetamise mõte

"Keeles ja Kirjanduses" nr. 10 arvustatakse Toomas Pauli raamatut. Juttu on küsimusest, miks peaks Jumal üldse tühise inimputuka palvet kuulma ja kas palve abil saab midagi mõjutada. Mina arvan, et kui inimene sõnastab palve või kordab kellegi teise väljamõeldud palveteksti, siis sõnastab inimene sellega enda jaoks, mis on tema põhimõtted ja soovid. Ja kui ta on need sõnastanud, on need sellega läbi mõeldud ja meeles hoitud ning inimene hakkab ise soovide täitmise sihis tegutsema. Siis saab pärast suure tõenäosusega öelda, et palvet võeti kuulda.

Sarnane on lugu valimislubadustega. Osasid ei luba olud täita, osad võivad olla mõeldud teadliku pettusena, aga partei programm näitab siiski üldsuunda, milles partei pärast võimulesaamist tegutsema hakkab. Enne programmi kirjapanemist on eesmärgid vähem selged. Inimene, kes astub parteisse või annab selle poolt hääle, muudab oma seisukohad partei omadele sarnasemateks.

Karud hotellis

Minu ja Tõnu voodite vahele oli pandud veel üks voodi, nii et kõik kolm puutusid külgepidi kokku. Mõtlesin, et mulle meeldib kirjutada, peaksin otsima tööd ajakirjanikuna. Kui ajalehte minu blogi häirib, võin selle töötamise ajaks kinni panna. Töö otsimine käib vist nii, et panen kuskile kuulutuse: "Otsin tööd ajakirjanikuna." Aga võibolla tuleb hoopis ajalehtede kodulehekülgedelt tööpakkumisi vaadata. Tegelikult mulle ei meeldiks toimetuse ruumis istuda. Seetõttu peaksin töötama vabakutselise ajakirjanikuna. Aga ka sel juhul peaksin käima kohal üritustel, millest ma artikleid kirjutan, ja nendel hakkaks mul ka halb. Pealegi on mul kirjastuse jaoks üks töö pooleli ja mitu tükki järjekorda ootamas. Pille oli reisil lõunanabal ja mõned vennad põhjanabal. Aga nad ei viitsinud sealt reisikirju saata, sest neile ei meeldinud kirjutamine nii palju kui mulle. Läksin koos emaga poodi. Seal seisis leti taga arst. Ta võttis minu näo juurest ühe tuubi ja küsis, mis see on. Selle salvi oli mulle üks teine arst välja kirjutanud, aga ma polnud seda tarvitanud. Nüüd murdis ema salvi uurimiseks tuubi pooleks ja määris kõik laiali, nii et kogu salv läks raisku. Ükskord ma olin ühe naisega samas voodis maganud, aga polnud teda puudutanud. Nüüd läksin koos kahe noore naisega riidehoidu. Vanavanaema tuli meid tuppa viima. Kõndisime ümber tema maja nurga. Mina läksin ees käpuli. Vanavanaema ütles, et vanavanaisale kunagi ei meeldinud, kui venelastesse halvasti suhtuti. Sisenesin trepikotta, aga ei leidnud üles viivat treppi. Nii läksin hoopis trepist alla, mõeldes, et unenäos tundub, et trepp viib alla, aga tegelikult kõnnin üles.

Läksime trepikotta istuma. Võõrad inimesed kõndisid mööda. Mõtlesin, et meile tundub, et nad kõnnivad meist lähedalt mööda, aga tegelikult nemad meid ei näe, sest päriselt magan ma voodis. Siis läksin voodisse tagasi. Ärkasin hotellis. Ütlesin, et võiks üles tõusta, kell on juba kümme. Tegelikult ma veel tõusta ei tahtnud. Ja mõtlesin, et päriselt on kell vähem, sest ärkamiste ajal olin näinud pimedust. Pärast üles tõusmist läksin koridori ja hüüdsin, et ma olen 9-aastane, aga kõik arvavad, et 30. Hotellituppa tagasi minnes näitas üks poiss seina pealt vanavanaema andmebaasi, kust sai vaadata paljude inimeste isikuandmeid. Ütlesin, et praegu ma ei vaata. Toas oli ka Mõmmi. Mõtlesin, et ajad võivad muutuda - vahepeal oli Mõmmi kadunud, siis leiti ta kapist üles, aga ta võib uuesti kaduma minna. Uksest astus sisse Mesikaru, kes ütles ühe lause tervituseks. Mesikaru nimi oli nüüd Ove.

Reede, oktoober 16, 2009

Vale järjekord

Ajalehes ilmus minu kaastöö. See oli mahutatud viiele leheküljele. See tuli sellest, et nii head kaastööd ei tahtnud leht avaldamata jätta, aga seda ei andnud kuidagi lühendada. Võis ka olla, et lehel oli praegu kaastööde puudus ja nad kasutasid kerget võimalust ruumi täitmiseks.

Leidsin Helina nimelise inimese blogi. See oli arvatavasti sama Helina, keda mina tundsin, kuigi ta ei olnud mulle ise uuest blogist teatanud. Otsustasin, et hakkan seda jälgima. See oli samasuguse kujundusega, nagu Helina varasemad blogid. Aga kui varasemad olid olnud roosa taustaga, siis see rohkem punasega. Enne sissekannete algust oli üks tutvustav lause. Selles ütles Helina, et ta on avaldanud vähemalt kaks raamatut. See tähendas, et ta oli avaldanud kaks raamatut ja lisaks blogisissekandeid. Raamatute avaldamise mainimine tutvustuses võttis eeskuju minu kodulehekülje enesetutvustusest. Alla servas oli öeldud, et sissekanded on kirjutatud Pariisis. Arvatavasti elas Helina nüüd seal. Aga võis ka olla, et ta viibis seal lihtsalt reisil.

Ronisime puu otsa. Mul oli raske alla tagasi saada. Läksin hästi ettevaatlikult. Järgmine kord võis olla veel raskem. Nende puude otsa, mida ma polnud varem proovinud, ei oleks ma arvatavasti enam üldse ronida osanud. Ütlesin ühele poisile, et ta ei seisaks nii peenikese oksa peal, see võib ära murduda. Ta tuli korraks ära, aga läks kohe tagasi. Läksin majja sisse. Üks õpetaja hakkas minuga pahandama ja ütles, et ruume peab läbima teises järjekorras. Pidin temaga koos tagasi minema ja uuesti tulema. Ütlesin, et tema korraldused on mõttetud. Andsin veidi järele, et iseasi oleks, kui ta ütleks, et järgmine kord tuleb teist moodi tulla, aga ei ole vaja tagasi minna.

Pool punkti juurde

Tänasel päevakeskuse kiirmaleturniiril oli 16 osavõtjat. Esimeseks tuli Harujõe 6 punktiga 7 võimalikust, teine oli Tätte sama punktide arvuga ja kolmas Trohhelev 5,5 punktiga.

Mina seekord kodus veidi trenni tegin, see tõi mulle eelmise korraga võrreldes pool punkti lisaks, aga mitte rohkem. See tähendab, et sain 3 punkti. Esimeses voorus kaotasin valgetega A. Liivale. Kõigepealt panin ette viguri etturi eest, siis lasi vastane mul lippu minna, mille vastu tal oli peal vanker, seejärel lasin mina omakorda vastasel lipu peale panna. Teises voorus kaotasin mustadega Volpertile. Kodus olin leidnud tema eelmine kord kasutatud variandile tugevama vastuse, see tuli ka mängus lauale, aga lõppmängu oli mulle hoopis halvem kui ülikooli klubis mängitud partii puhul. Kolmandas voorus võitsin mustadega M. Kure. Neljandas panin valgetega Partsile viguri ette ja kaotasin. Viiendas võitsin mustadega Põvvatit, kes jättis ette vankri. Kuuendas voorus kaotasin valgetega Kõivule, kellega polnud mitu aastat mänginud, kuigi ta osales turniiril juba nädal tagasi. Seitsmendas voorus võitsin valgetega Seljodkinit.

Mängud olid umbkaudu sellised:

Runnel-Seljodkin
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 e6 4. d4 cd 5. Rd4 Rge7 6. 0-0 Rd4 7. Ld4 Rc6 8. Oc6 bc 9. Of4 Lb6 10. Oe3 Ld4 11. Od4 c5 12. Oc3 d5 13. ed ed 14. Ve1+ Oe6 15. Ra3 Vb8 16. b3 d4 17. Od2 Kd7 18. Vad1 Od6 19. c3 Og4 20. f3 Oe6 21. cd cd 22. Rc2 d3 23. Rd4 Oc5 24. Oe3 Od4 25. Vd3 Vb5 24. Od4 Vd5 25. Og7 Vd3 26. Oh8 Vd2 27. Va1 ja mõningase edasimängu järel võitsin ajaga.

Runnel-Kõiv
1. d4 d5 2. Rf3 e6 3. Of4 c5 4. c3 Rc6 5. e3 Rf6 6. Od3 a6 7. Rbd2 Oe7 8. h3 0-0 9. 0-0 Ve8 10. Re5 Re5 11. Oe5 Rd7 12. Rf3 f6 13. Og3 c4 14. Oc2 f5 15. Re5 Re5 16. Oe5 Od6 17. Od6 Ld6 18. g4 Od7 19. gf ef 20. Lf3 Vf8 21. Kh1 Vf6 22. Vg1 Ve8 23. Vg5 f4 24. Vd5 Oc6 25. Oh7+ Kh7 26. Lh5+ Kg8 27. Le8+ Oe8 28. Vd6 Vd6 29. ef Oc6+ 30. Kh2 Vg6 31. Vg1 Vg1 32. Kg1 Kf7 33. Kh2 Kf6 34. Kg3 Kf5 35. f3 g6 36. b3 b5 37. bc bc 38. a3 a5 39. h4 Od5 40. Kg2 Kf4 41. Kf2 Of3 0:1

Neljapäev, oktoober 15, 2009

Õhutatakse kodusõda?

Õppisin ülikoolis ajalugu kümme aastat, aga mulle polnud Keskerakonna hispaaniakeelne valimisloosung ajaloost meelde jäänud. Olin siiski kuulnud lauset "Fašism ei lähe läbi!" eesti ja vene keeles. Nüüd seletati ära, et Savisaare loosungit kasutati Hispaania kodusõjas. Vikipeediast vaatasin, et enne hispaanlasi olevat sama lauset kasutanud prantslased oma keeles Esimeses maailmasõjas. Igatahes oli tegemist sõjaloosungiga. Selle esitamine valimisloosungina jätab mulje, et Keskerakonna jaoks ei ole teiste erakondade poliitikud kolleegid ega poliitilised vastased, vaid vaenlased. Olgugi, et Keskerakond on olnud Reformierakonnaga koalitsioonis. Kõige olulisem pole, kumma sõdiva poole loosungiga on tegemist, sest madala poliitilise kultuuriga maal võivad kodusõda alustada erinevad osapooled. Eestis oli sarnane vaenuliku suhtumise juhtum see, kui Laar tulistas Savisaare pilti. Selle vahega, et Laar tegi seda kitsas seltskonnas ja ei paistnud teo üle tagantjärele uhkust tundvat, aga nüüd õhutatakse viha rahvahulkades. Kas ühest pronksiööst veel vähe oli? Või kahest, sest märatseti tegelikult kaks ööd järjest. Ka 1940. aasta punavalimiste eelsel miitingul ütles Johannes Lauristin, et kes seavad oma kanditatuuri üles valitsuse poliitika vastu, on töötava rahva vaenlased. Vaenlaseks kuulutatud kõrvaldati varsti kandidaatide hulgast ja neid tabasid ka muud repressioonid.

Ja miks peab valimisloosung üldse olema võõrkeelne? Kui oleks kasutatud sama mõtet eestikeelses sõnastuses, ei oleks nii otsest vihjet sõjale olnud. Sama moodi nagu Rahvarinde all ei pruugi mõelda tingimata kommuniste. Pätsil oli ka Rahvarinne. Päris kindlasti ei anna ma häält sellele Tartu valimisliidule, mille nimes esineb venekeelseid sõnu. Ja Res Publica asemele võiks ka võtta mõne emakeelse nimetuse, kui tahetakse jätta muljet, et esindatakse rahvuslikke huve.

Kahtlane küsitlus

Laugu maleblogis oli uutmoodi sissekanne, milles oli palju linke. Muuhulgas oli viidatud ühele uuele maleblogile. Paistis, et nende arv on suur. Tagapool oli viidatud ka minu maleblogile. Oli öeldud, et see on mingis suhtes maailma kõige äärmuslikum, aga ma ei saanud aru, mida täpselt silmas peeti, kas head või halba. Ühest minu blogis toodud partiist oli võetud üks seis ja tehtud sellest diagramm. See oli ilus seis, kus sain võidu, aga nüüd ei saanud ma sellest enam hästi aru. Vaatasin seda mõnda aega ja siis lahendust leidmata loobusin. Narusberg ütles, et tema seis minu vastu on 8:2. Protesteerisin, et ta on mind võitnud ainult kiirpartiides, mõlemad pikad partiid võitsin mina. Ma ei mängi enam kiirmalet, kui teised kiirpartiisid sama olulisteks peavad nagu pikki. Või oleme siiski mänginud kolm pikka partiid. Ühe ma neist vist siiski kaotasin, sest mängisin teravalt.

Olin Pille toas arvuti taga. Mulle oli tulnud kirju mitmesugustelt inimestelt. Pille tuli oma tuppa. Ütlesin talle, et mulle hakkas kirju saatma üks inimene, kes ei ole varem kirjutanud. Pille ütles, et ma sellistega kirju ei vahetaks. Vaidlesin vastu, et ühe kirjaga tuli katkend Pille enda riiulis olevast raamatust ja teise kirjaga foto teisest Pille riiulis olevast raamatust. Kolmanda kirjaga tuli mingi maleteemaline küsimus, aga seda ma ei ole veel lugenud. Ütlesin, et pealegi võib see inimene sugulane olla. Pille ei uskunud. Põhjendasin, et see inimene hakkas mulle kirjutama pärast seda, kui liitusin sugupuu leheküljega. Kuna Pille oli nüüd oma toas, ei saanud ma tema arvutit rohkem kasutada. Läksin oma tuppa, kus oli ka arvuti.

Eesti ja Venemaa olid pidanud sõda. Nüüd oli ühel Lääne võrgulehel üles riputatud küsitlus selle kohta, kas Eesti valitsus peaks tegema järeleandmisi. Enamus vastajaid arvas, et peaks. Vaatasime televiisorit kolmekesi põrandal lamades. Peale poliitikauudiste näidati seal ka väheste riietega naisi. Siis vahetati küsitlus ära. Uueks küsimuseks pandi, kas Taani peaks rohkem tegema. Seejuures ei olnud öeldud, kas Eesti või Venemaa heaks, nii et inimesed võisid erinevalt aru saada, mis vist oligi eesmärk. Kohe läksid ülekaalu need vastajad, kes tahtsid, et Taani teeks rohkem. Varsti taipasin, et ma polnud ise ka kõiki võimalusi tähele pannud, võis mõelda ka hoopis muid küsimusi kui Eesti-Vene suhted. Taani oli parajasti Euroopa Liidu eesistujariik. Teine küsitlus lõpetati kiiresti ja tehti selle põhjal ajakirja esikülje uudis, et 70% vastajatest arvab, et Taani valitsus peaks tegema rohkem Eesti järeleandmistele sundimiseks. Klaus ütles, et varsti tulevad Eestisse rahuvalveväed. Ta pidas silmas lääneriikide vägesid, aga mina ütlesin, et rahuvalvajateks võivad olla Vene väed. Isa ütles, et sotsialistlikud riigid asuvad Aafrikas. Klaus vastas, et Arielid tegid neile lõpu. Ta pidas silmas Iisraeli sõdureid. Läksin tänavale kõndima. Seal oli naistel veel vähem riideid kui televiisoris.

Kolmapäev, oktoober 14, 2009

Kuri hääl

Olen propageerinud seisukohta, et inimese üle ei saa otsustada näo järgi. Aga otsustatakse ka hääle järgi. Mulle heideti ette, et räägin kurja häälega. Seda ei võetud arvesse, et jutus ei olnud ühtegi kurja sõna. Ma ei pea viisi ja seetõttu ei tea, mis häälega ma räägin.

Sõitev kruvi

Olime ühes linnas. Juttu tuli selle peatänavast, mida nimetati Leningradi väljakuks. Tegelikult sellel me viibisimegi. Ütlesin, et sellest on kahju, sest mulle meeldiks, kui peatänav oleks kaugemal - kuskil, kus ma veel käinud ei ole. Pidime jooksma, et elektirijaam saaks elektrit. Kui olime ühe ringi ära jooksnud, öeldi, et veel on vaja, elektrit on päev läbi vaja. Nii me jooksime. Toomas tahtis jõe peal paadiga sõites võrguga kala püüda. Ütlesin, et kui üks läheb võrgu väljatõmbamiseks paadi ühte serva, peavad teised minema teise serva, et paat ümber ei läheks. Kõndisime metsaäärsel teel. Sõin tee äärest punaseid sõstraid. Me ei kõndinud jõeni välja, vaid keerasime natuke enne seda metsa alt tagasi.

Köögis istus kaks endist Iseseisvuspartei liiget, kes nüüd kuulusid erinevatesse parteidesse. Nad rääkisid mulle, et V. Leitole ei tasu kirju saata, sest ta hakkab neile vastama. Mõtlesin, et ma ise ka vastan kirjadele, aga neile meestele siis ei vasta. Nad rääkisid, et V. Leitole meeldib lobiseda, aga ta ei sobi ministriks. Vastasin, et on kahte sorti poliitikuid - ministri tüüpi ja presidendi tüüpi. Üks tüdruk seisis püsti ja rääkis, et kaktus ja kibuvits ei kasva samas kohas. Vaidlesin vastu, et võivad kasvada, sest kaktused ei kasva mitte ainult kõrbes, vaid ka toas lillepotis, ja samasse ruumi saaks kibuvitsa panna. Istusin maha ja ütlesin Toomale, et ma ei saa aru neist inimestest, kes arvavad, et nende reisimuljed on teiste jaoks huvitavad. Varsti pidi üks tüdruk saabuma reisimuljeid rääkima. Aga minu lause peale läks praegu ruumis viibiv tüdruk minema. Ta vist solvus, sest võibolla tahtis ta ise ka reisimuljeid rääkima hakata. Toetasin pea vastu Tooma õlga. Teised järeldasid sellest vist, et pean Toomast ära läinud tüdrukuks. Küsisin, ega Tooma seljas 0lev särk minu oma ei ole. Isa küsis vastu, kuidas ma ära ei tunne, see on muidugi minu särk. Aga mina olin seda kandnud väiksena. Kui ma suuremaks kasvasin, jäi see mulle väikseks ja jäi Toomale. Aga kui ta läks Tooma selga praegu, siis pidi minema ka minu selga, sest Toomas oli sama pikk nagu mina.

Tõnisson otsis Vene seadustes esinevatele mõistetele sobivaid eestikeelseid vasteid. Ta otsis neid padja alt ja ka leidis. Varem polnud nende asjade kohta eesti keeles sõnu olemas. Üks kruvi hakkas edasi sõitma ja sõitis läbi voodi, puurides selle sisse augu. Ema ütles, et gangreen vist ei ole selline. Võibolla panid kruvi pöörlema tõesti bakterid. Lõpuks õnnestus kruvi põrandal peatada, kui ta oli natuke maad mööda põrandat edasi roomanud. Mõtlesin, et kui kruvid niimoodi sõidavad, võivad nad puurida augu ka magaja jala sisse. Aga hakkasin selles siiski kahtlema, sest magaja oleks valu peale üles ärganud. Siis hakkas üks teine kruvi sõitma.

Vaatasin ühte vana juttu ja ma ei saanud aru, kas see on minu või Klausi kirjutatud. Olin oma sahtli laua seest välja tõmmanud ja oma tuppa viinud. Nüüd kogunes selle ümber palju rahvast, kes kõik vaatasid sahtlisse sisse. Üks vanamees tahtis ühte asja lehitsema hakata. Ütlesin, et sahtlis olevaid asju mitte kätte võtta. Vanamees pani selle tagasi. Vanad inimesed olid tavaliselt viisakad ja said aru, et kõike ei taheta näidata. Sorteerisime sahtlist minu ja Klausi asjad erinevatesse kastidesse. Kui see oli valmis, vaatasin, et Klausi asjade osakaal on üllatavalt suur, kuigi minu asju oli rohkem.

Keskerakond oli seoses kohalike valimistega kuulutanud välja Tallinna kodanike registreerimise. Küsisin, mida tähendab Tallinna kodanik. See tundus olevat justkui ettevalmistus Tallinna eraldumiseks Eestist. Kodanikuks registreerija pidi maksma ühe krooni ja sai vastu tuhat krooni. See oli kavalus, et meelitada rohkem inimesi registreerima. Inimestele pidi tunduma, et nad saavad tuhandekordse kasumi, aga tegelikult oli tuhat krooni väike summa. Viisime oma autod parkimismajja. Sellel oli silt "Rooma autod". Ütlesime, et selle järgi võib kahtlustada, et tegemist on romulaga. Teenindav mees ütles, et ongi. Tõnu ütles, et siis ta tahab oma autot kohe tagasi. Mees vastas, et enam ei saa. Üks naine pidi homme sünnitama ja karjus, et talle öeldaks tema lapse nimi. Minul oli naine, kellel oli laps teise mehega. See oli sugupuus kirjas.

Teisipäev, oktoober 13, 2009

Talv läheneb

Eile sadas Tartus maha esimene lumi, mis sulas ka ära. Pilvist ilma imetledes mõtlesin vähem. Pärast hakkasin uuesti mõtlema. Hakkasin ka aega kokku hoidma. Selleks panin arvuti kinni juba kell 2 päeval ja enne tänast enam lahti ei teinud. Varem oli mul kombeks iga tunni aja tagant postkasti ja blogi loendurit vaadata. Edaspidi kavatsen aja kokkuhoidmisi jätkata. See tähendab, et elektronkirjadele saab vastuse alles järgmisel või ülejärgmisel päeval. Täna kella 12-ks oli postkasti kogunenud 12 teemat uusi kirju, mõnes teemas üle ühe kirja. Mõnda lugesin kaks korda, ühele vastasin ja mõnest lugesin ainult esimesi lauseid. Rämpskirju oli tulnud 19.

Sinine pirn

Mõtlesin, et kui mind A-klassi kokkutulekule kutsutakse, siis keeldun minemast, sest mul on eelmisest korrast halvad mälestused. Ja klassikaaslased tegid juba kooliajal sigadusi ning ei ole vabandust palunud. C-klassi kokkutulekule võin minna, sest seal käisid paremad inimesed. Olin Meelval A-klassi kokkutulekul. Olin õuel, kui majast väljus hulk inimesi ja suur koer. Tahtsin koera eest vaikselt ära põgeneda, aga ei saanud, sest ta hakkas minu peale urisema. Pidin tema juurde jääma, sest kiirust lisades oleks ta veel kurjemaks saanud. Läksime kõrvalhoonete tagant mööda. Osad klassivennad käitusid väga halvasti nagu tavaliselt. Ütlesin neile, et nendesugused inimesed on mõttetud. Leidsin ühe sauna. Siin talus oli siis koguni kaks sauna. Läksin leitud sauna sisse. See oli nii pisike, et mahtusin sinna vaevu ära. Saun küdes. Olin enda järel ukse sulgenud, aga mõtlesin, et seda tuleb vist lahti hoida, muidu võib endale märkamatult vingumürgitusse surra. Läksin saunast välja. Vanaema näitas, kuidas tema asju aia ääres hoida tuleb.

Olin valitseja ja seetõttu oli mul õigus rong sõidu ajal natukeseks peatada. Aga mõtlesin, et ma ei tee seda, sest inimesed peavad kellapealt Tallinasse jõudma ja neile tullakse kella järgi jaama vastu. Ajalehes oli juba ilmunud artikkel, et kuningatütar käis sõidu ajal wc-s. Kui ajakirjandus oli selline, oli väga raske valitseja olla.

Isa käskis Tõnul midagi teha, mida ma täpselt ei kuulnud. Tõnu keeldus. Isa sai vihaseks ja ütles, et Tõnu on ära harjunud. Võibolla oli isa öelnud, et Tõnu sauna kütma läheks. Istusin voodi peal ja nägin, kuidas Henn kirjutuslaua juures põrandal salaja kirjutab. Hüüdsin, et ta selle ära lõpetaks. Sellega ei olnud Henn arvestanud, sest tavaliselt kaasõpilased ei anna mahakirjutajat õpetajale välja. Võtsin selle paberi, millele ta kirjutanud oli, enda kätte. See oli minu paber. Olin sinna kunagi kirjutanud: "3 - !". Henn oli seda parodeerinud ja kirjutanud mitu korda sama asja juurde. Kui ma poleks teda peatanud, oleks ta sellega jätkanud. Euroopa Liidu juhtorgani majas vahetati lamp ära. Sinna pandi sinine pirn. Selle erinevus varasemast oli, et lüliti vajutamisel pirn kohe ei kustunud. Ütlesin, et nüüd ei saa ma lampi vilgutada. Olin ühel varasemal korral juhtorgani töö segamiseks natuke vilgutanud. Nüüd oli juhtorgan ilmselt sellest õppust võtnud.

Esmaspäev, oktoober 12, 2009

Puhvet bussis

Nägin unes, et lugesin ajalehest, et üks laps oli võtnud voolu all juhtmest kinni ja polnud saanud enam lahti lasta. Talle oli tulnud appi teine laps, aga sellest polnud esialgu kasu. Ütlesin, et ta aitas valesti, ta oleks pidanud juhtme käe küljest eemaldama kuiva kepiga. Kui artikkel läbi oli, tuli mulle pähe, et see käib meie endise naabripere kohta, sest kõik neli laste eesnime kattusid nende naabrite omadega. Aga võis olla siiski mõeldud ka mõnda muud peret, sest artiklis oli öeldud, et nimed on muudetud. Võibolla nad tegelikult olid muutmata jäänud. Või võisid nimed kahes perekonnas juhuslikult ka kokku langeda, sest kui ühele lapsele on nimi pandud, hakatakse õdedele ja vendadele nimesid otsima esimesest nimest lähtudes. Artiklis oli öeldud, et nende laste isa on Tartu aselinnapea. Kui meie nende naabritega ühes majas elasime, oli pereisa töötanud puurmasinaga. Aga näidati, et laste isa töötab praegu ka puurmasina moodi masinaga. See perekond, millest ajalehes juttu oli, oli meil parajasti külas. Mõtlesin, et võiks neilt küsida, kas ma oleme naabrid olnud, sest näod olid küll seda moodi, kuigi vanemaks muutunud. Aga ma ei küsinud. Läksin magama. Hommikul tuli Pille minu toa uksele ja rääkis, et minu asjad on kanali nurgas. Vastasin, et kanali nurk on kanali juures. Pille oli pidanud silmas kohta toas akna all aknast paistva kanali taustal. Ema tuli mul läbi une selja pealt punne eemaldama. Mul paistis nimelt selg teki alt välja. Eemaldamine oli valus ja ma karjusin. Siis ärkasin ja kui ema uuesti punne eemaldama tuli, ma enam ei karjunud, kuigi oli endiselt valus. Mõtlesin, et päriselt ärgates olen juba päris rahulik. Järgmise ärkamise järel punnide eemaldamisel ma enam valu ei tundnudki, kuigi ka see ei olnud veel päris ärkamine.

Hakkasin minema Sõpruse silla alt läbi. See oli väga pikk sild. Tee katkes ära ja ei jäänud muud üle, kui ronida silla peale. Üle silla sõitsin bussiga. Bussi keskel tegutses puhvet, kuhu läksin sööma. Puhvetis olid väga kallid hinnad. Vanasti üle Sõpruse silla sõites olin alati puhvetis söönud, ja mul olid sellest head mälestused. Tol ajal oli sõit pikk tundunud, aga tegelikult läks see kiiresti. Teises suunas sõites ma puhvetis ei söönud ja siis tundus sõit lühem.

Keelasin Toomast, et ta ei istuks akna peal jalad väljapoole. Küsisin, mitmendal korrusel me oleme. See võis olla esimene, aga kahtlustasin, et tegelikult on teine. Toomas hüppas alla ja korrus osutus esimeseks. Aga ta hüppas vist ainult sellepärast, et hakkas kõigepealt kukkuma. Ta maandus kükakil. Ütlesin vendadele, et aknal istumise asemel võiks nad minna õpetajaga rääkima, et kuidas peab saama korraga malet mängida ja kooli jaoks õppida ja miks ta mitu raamatut üheks päevaks läbi lugeda andis. Õppida oli veel teisigi asju. Tahtsin päevikust järele vaadata, mis asjad need olid. Keerasin lehti edasi-tagasi, sest ma polnud kindel, kus on praegune nädal, kuna ma olin päevikus joonistanud ka saabumata nädalatele. Aga klassis korjati lauad kokku, nagu ei hakatakski täna kedagi küsima. See tuli ilmselt sellest, et oli jõuluhooaeg. Eelmine veerand oli lõppenud, aga vaheaeg polnud veel alanud. Tunnistust ei olnud vist veel kätte antud. Võibolla pidi selle saama alles pärast vaheaega. Mul võis mõni aine kaks olla. Istusin kirjanduse õpetaja lähedal. Mõtlesin, et eelmine kord ma karjusin tema peale, aga nüüd olen tema juuresolekul täiesti rahulik. Õpetaja ütles, et me annaksime ära arutlused "Toomas Nipitrnaadi" kohta. Mul olid kõik kirjalikud tööd tegemata. Ütlesin, et raamatu pealkiri on "Toomas Nipernaadi". Õpetaja vaidles vastu, et Nipitrnaadi. Helen segas vahele, et ta on seda märkust kuulnud, mis ma tegin, ja et pealkiri on ikkagi Nipernaadi. Pakkusin, et võibolla on see erinevates trükkides erinevalt. Helen ei olnud nõus, sest ta oli lugenud vana trükki. Ta rääkis, et luges seda lapsena haiglas olles. Seal oli ta teinud selle põhjal nukuteatrit - nukunaistendi, ei, meestendi. See tähendas, et kõik tegelased olid mehed. Ainuke vaataja oli üks väike poiss. Helen oli saanud endale hüüdnime Nipernaadi. Õpetaja ütles, et tal lähevad tõesti kirjanike nimed segamini, ta kirjutab alati valesti nimesid Dumas ja Žahhar Dudajev. Mõtlesin, et õige on Džohhar Dudajev, aga ei hakanud parandama, sest ei tahtnud õpetaja peale karjumist korrata.

Pühapäev, oktoober 11, 2009

Liibüa ultimaatum

Liibüa teatas ülejäänud 192 liikmesriigile, et lahkub UNESCO-st, kui selle peadirektoriks valitakse neljapäeval peakonverentsil bulgaarlane. Liibüa ei taha kuuluda organisatsiooni, mida juhib bulgaarlane, sest Bulgaaria president andis armu meditsiiniõdedele ja arstile, kes olid Liibüas eluks ajaks vangi mõistetud, süüdistatuna laste tahtlikus aidsi nakatamises. UNESCO ehk Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni peakonverentsid toimuvad iga kahe aasta tagant ja peadirektor valitakse ametisse 6 aastaks.

Autasustamisruum

Olin käinud eile jalgrattaga kirjandusmuuseumis. Täna tahtsin uuesti minna, aga ei leidnud jalgratast kodust üles. Hakkasin minema jala. Siis leidsin jalgratta maja kõrvalt. Tundus, et see on meie oma, kuigi asi oli veidi kahtlane. Sõitsin sellega kirjandusmuuseumi. Kummid ei olnud päris korras. Kui kirjandusmuuseumist lahkusin ja võtsin selle eest ratta, olid kummid päris katki torgatud, ka väliskummid. Seda oli teinud arvatavasti Ariel. Aga võis ka olla, et olin ise väliskummid ära lõhkunud, sellega, et sõitsin katkiste õhukummidega. Igatahes nüüd pidin ratast käe otsas veeretama. Kodus ütles ema, et see ratas ei olegi meie oma, vaid siiski naabrite. Naabrid olid seda vahepeal otsinud. Mõtlesin, et ei vii seda neile kätte, vaid poetan sinna, kust ma ta võtsin, et nad ta sealt ise leiaksid. Sellelt poisilt, kelle ratas see oli, oli tulnud kiri, et ratas on tema oma.

Üks kursusevend oli teinud võrgulehekülje Lissaboni lepingu kohta. Ta pooldas Euroopa Liitu kuulumist, aga ei olnud Lissaboni lepinguga rahul. Vaatasin seda võrgulehekülge. Mulle öeldi, et lehekülje autor on ju Euroopa Liidu pooldaja. Selgitasin, et ta on Lissaboni lepingu vastu. Selle lepingu järgi läks kogu võim Komisjoni kätte. Lubasin, et enne lähen ma vangi, kui Komisjonile allun. Õpetaja küsis mult, milline peaks olema Eesti majanduspoliitika, kui ta Euroopa Liidust lahkuks. Vastasin, et seda tuleks küsida majandusteaduskonnast. Õpetaja küsis, kas see ongi kogu vastus. Ta nimetas ühe majandusteaduskonnas töötava eurovastase õppejõu nime, et las see siis räägib. Seal oli neid teisigi. Mõtlesin, et võibolla majandusinimesed pole siiski kõige õigemad vastajad, sest nad on moraalsetes küsimustes nõrgad. Võtsin laualt ühe ajaloo ajakirja uue numbri, et see koju viia. Mul tekkis kahtlus, et võibolla eile ühe eksemplari juba viisin.

Olin pannud võrku üles need kiirmaleturniiri partiid, mis mul meelde jäid. Nüüd näidati, et teisel võrguleheküljel on ka muid selle turniiri partiisid. Seal oli ka neid minu partiisid, mis mul endal meelde polnud jäänud. Neid ei olnud saadud automaatselt üles kirjutada, sest turniiril ei kasutatud elektroonilisi laudasid. Aga mänge oli filmitud ja nähtavasti olid käigud üles kirjutatud video järgi. Mängisin ühe vastasega ja nägin lauda uduselt. Vastase nupud olid nii kaugel, et paistsid halvasti. Praegu jätkus veel osavõtjate autasustamine. See toimus kõrvalruumis. Kui kellelegi auhind kätte anti, siis meie ruumis viibijad plaksutasid, kuigi nad kuulsid autasustamist ainult kõrvaga. Auhinna kättesaajad lahkusid läbi meie ruumi. Üks poiss ütles mulle, et ta peab minema autasustamisruumi enne mind. Küsisin, miks. Ütlesin, et see tuleb ainult tema ahnusest. Lugesin oma viimase mängu kohta õhukesest raamatust ülevaadet. Seal oli nimetatud ühe tegelase nime, kelle üks nimi oli tavalises kirjas, teine jutumärkides ja kolmas kaheosaline suurte tähtedega. Oli öeldud, et see tegelane lõhkas tuumapommi. Autasustamisruumis oli väike laps, kes kartis mängutiigrit. Tal oli ka teisi mänguloomi. Hakkasin koju minema ja ütlesin, et võtan mängutiigri kaasa. Välisuksel mõtlesin, et kui lapselt tiigrit ära ei võtaks, siis ta harjuks sellega. Otsustasin, et järgmine kord toon tiigri tagasi.

Laupäev, oktoober 10, 2009

Valimised

Suur pealik käskis valida end teiste hulgast välja,
sest muidu elu halveneb ja pole enam nalja.
Ta lubas, et ta tegutseb ja aitab inimesi,
kes ainult teda valivad ja mitte pisikesi.

Kuid pisipealik soovitas, et valida võiks teda,
sest siis võiks elu meie maal siin hoopis paraneda.
Ta lubas, et ta otsustab, mis riigis tuleb teha,
et täituks tema ennustus, ei tuleks kahetseda.

Suur pealik siiski valiti ja lubadus läks meelest.
Nii oli asi vähemalt ta valijate meelest.
Kuid pisipealik ununes, sest temal polnud võimu,
ja nõnda tema aadressil ka kostis vähem sõimu.

Aasta kodus

Ema ütles, et isale tehti ettepanek ministriks hakata. See pidi olema portfellita ministri koht. Isa küsis inimeste arvamusi, kas pakkumine vastu võtta. Kelleltki küsis ta seda telefoni teel ning tuli ja küsis ka minult, kas ta peaks võtma vastu valitsuse nõuniku koha. Soovitasin, et ta ei võtaks, sest on tähtsamaid asju. Isa läks ja helistaski valitsusele, et nemad ei saa riigi juhtimisega hakkama ja arvavad, et tema peab appi tulema.

Tõnu rääkis, et kui inimesel on mononukleoos, siis ta tahab lugeda uudiseid, aga uudiseid enam ei ole, on ainult mo-no-nuk-le-oos. Klaus ütles, et temal oli mononukleoos seitsmeaastaselt. Mina ütlesin, et võibolla minul oli aega seda põdeda. Ülikooli algul õppisin kiirendatud tempos, nii et pärast jäi aega ja olin aasta mononukleoosis. Seejärel oli mul aasta depressioon ja pärast seda õppisin edasi. Arst oli arvanud, et kui ma olen aasta kodus olnud, olen ma alla käinud. Tegelikult olin kodus olnud vastupidisel põhjusel, et mul oli ülikoolis kõik tehtud.

Leidsin paberi, millel oli ülikooli maleklubi liikmete nimekiri. Seal oli üllatuslikult ka Oti ees- ja perekonnanimi. Nimekiri oligi vist tema koostatud ja mulle saadetud. Ta kirjutas, et klubi liikmed on sajaprotsendilised teadlased. Ott oli kirjutanud ka luuletusi. Näitasin seda paberit ühele pereliikmele. Ta luges selle läbi ja seejärel käkerdas kokku, et minema visata. Hüüdsin, et see tuleb alles hoida, sest seal on tuttavaid nimesid. Võtsin paberi enda kätte tagasi ja tõmbasin sirgeks. Mulle öeldi, et kui mulle on selline paber tulnud, siis see tähendab, et samal ajal saadeti ka elektronkiri. Seda ma ei olnud veel kontrollinud.

Reede, oktoober 09, 2009

Liivatort

Lamasin hommikul voodis, kui kuulsin uksekella. Ukse taha tulid Jürissonid. Nad ei jäänud meie poole, vaid võtsid isa ja ema kaasa ja läksid nendega mujale rääkima. Jürissonid elasid nüüd Hiiumaal. Sõitsin voodis edasi-tagasi ja seejärel hakkasin lendama. Lendasin kööki. Seal oli ema. Ta hoiatas, et ma lahtise akna juures ei lendaks. Vastasin, et seda ma ei tee. Lisasin siiski, et unenägudes ei ole aknast välja lendamine ohtlik. Lendasin uksest välja ja ema kõndis minuga kaasa. Läksime Kaunase puiesteele. Seal käisin igal hommikul laste mänguplatsil. Neid oli seal kaks tükki, vahel olin ühel ja vahel teisel. Nägin eemale kõndimas kahte inimest, kes tundusid olevat Oudekki ja tema ema. Oudekkit ma hästi ära ei tundnud, aga tema ema tundsin alati. Liivakastis oli üks väike tüdruk ehitanud liivast tordi. Läksin selle sisse. Ütlesin, et olen lihatäidis. Siis tulin tordi seest välja ja ütlesin, et enam ma endale ei maitse. Ema soovitas, et ma sellest tordist ühele ansamblile ei räägiks.

Üks mängija liiga tugev

Nädal tagasi oli päevakeskuses 20 osavõtjaga turniir, mille võitis 6,5 punktiga 7-st Trohhelev. Teine oli 5 punktiga Arst ja kolmas 4,5 punktiga Harujõe.

Täna oli osavõtjaid 16. Trohhelev võitis kõik 7 mängu, talle järgnesid 5 punktiga Harujõe ja Seljodkin.

Mina ei raatsinud viimasel ajal kodusele treeningule aega kulutada ja tulemus halvenes. Häid seise oli küll, aga punkte tuli 2,5. Paistab, et seisu pealemängimine sõltub pikaajalistest teadmistest ja realiseerimine mängueelse treeninguga saavutatavast vormist. Esimeses voorus sain mustadega Tätte vastu võiduseisu, aga andsin materjali tagasi ja sain mati. Teises voorus valgetega võitsin Ivaineni. Kolmandas voorus mustadega sain Partsi vastu võiduseisu, aga lasin selle viiki. Lõppseisus oli mul peal ratsu ja vastase nupud otsas. Neljandas voorus valgetega Puisi vastu kaotasin tähelepanematusest etturi ja seejärel ka partii. Viiendas voorus mustadega Kure vastu võitsin etturi, aga seis oli keeruline ja kaotasin. Kuuendas voorus valgetega Kääbi vastu võitsin. Viimases voorus valgetega Metsoja vastu oli mul lõppmängus oda ratsu vastu. Seis oli ilmselt viigiline, aga ajapuuduses võitu otsides sain kaotuse.

Minu võidupartiid olid sellised:

Runnel-Ivainen
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. Rc3 Od7 5. d4 ed 6. Rd4 Rge7 7. 0-0 g6 8. f4 Og7 9. Oc6 Rc6 10. Oe3 Lh4 11. Rc6 Oc6 12. Od4 Vg8 13. Og7 Vg7 14. Ld4 Vg8 15. Rd5 Od5 16. ed 0-0-0 17. La7 b6 18. La8+ Kd7 19. Lc6+ Kc8 20. Vad1 Kb8 21. Vd3 g5 22. Va3 1:0

Runnel-Kääp
1. e4 e5 2. Rf3 d6 3. d4 ed 4. Rd4 Rf6 5. Oc4 Oe7 6. 0-0 0-0 7. Rc3 c6 8. Lf3 Og4 9. Lg3 b5 10. Oe2 Lb6 11. Oe3 Oe2 12. Rf5 Rh5 13. Re7+ Kh8 14. Ld6 Ld8 15. Ld8 Vd8 16. Re2 Ve8 17. Vad1 Ra6 18. Rc6 h6 19. Rg3 Rg3 20. hg Ve4 21. Ra7 Ve3 22. fe Va7 23. Vd3 Rb4 24. Va3 Va3 25. ba Rc2 26. Vf7 Re3 27. Vb7 Rc4 28. Vb5 Ra3 29. Vb8+ Kh7 30. Va8 Rb5 31. Kf2 Kg6 32. Kf3 Kg5 33. Va5 1:0

Neljapäev, oktoober 08, 2009

Ähvardus Eestisse tulla

Hoiatati, et Eestisse võib varsti tulla palju tööotsijaid, sest Pihkvasse on lõunapoolt saabunud 30 000 tööotsijat. Ennustasin, et nad lähevad põhiliselt Peterburisse edasi. Vabadussõja järel oli Eestil olnud idas rohkem maad kui praegu. Vaatasin selle kohta kaarti. Vabadussõja järgse piiri kohta oli olemas laulurida: "Seenemets jäi Eestile." Hiljem oli tõmmatud piir metsa ja soo vahelt. Uue piirilepingu läbirääkimistel oli Venemaa nõudnud, et Eesti annaks talle ühe soo lisaks, aga Eesti polnud järele andnud. Ühed vene mehed ähvardasid tulla Eestisse, et esineda striptiisiga ja meenutada eestlaste sooritatud sõjakuritegusid venelaste vastu. Ajakirjanik küsis sel teemal ühe tüdruku arvamust. See ütles, et halb ei ole mitte niivõrd striptiis, kuivõrd sõja meenutamine. Mina ütlesin, et need venelased on julged, et eestlasi nende koju sõimama tulevad. Keegi ütles, et vene striptiis on kole. Televiisoris näidati, kuidas see striptiis käib. Laval seisis hulk paljaid mehi ja mõned mehe moodi naised, kes kõik kooris möirgasid. Üks tüdruk ütles, et seda etendust võiks vaatama minna. Hoiatasin, et seal läheb lööminguks.

Rahvas oli kogunenud saali. Mina istusin eesreas. Laval lamas kaks inimest, kellest üks oli Tõnu. Ta ütles isa kohta midagi, mis oli küll õige ja ilma halva kavatsuseta, aga isale selle väljaütlemine ei meeldinud. Ta sai vihaseks, hüüdis: "Ma löön su maha!" ja lõi Tõnule kaks korda raamatuga vastu pead. Lahkusin sellest majast ja kõndisin ümber kvartali kahe nurga. Unenägudes oli raske tagasiteed leida, aga otsustasin harjutada. Leidsin maja uuesti üles ja läksin sisse. Seal kirjutas mees, keda isa oli löönud, teiste abiga isa kohta kohtule kaebust. Küsisin, kas isa tekitaski talle vigastusi. Mees ütles, et kaebus on seotud ühe teise asjaga. See oli juba vanem asi. Läksin läbi koridori teise ruumi, kus oli isa. Sinna kogunes rohkem rahvast. Üks tüdruk alustas kõnet. Ta ütles, et isa on õppinud Pärnus ja õppis seal Tallinna Ülikooli üliõpilasena. Selle peale tõusis kisa ja tüdrukul ei lastud edasi rääkida, sest kõik panid tähele, et ta kasutab laest võetud andmeid.

Kolmapäev, oktoober 07, 2009

Rünnatakse rahvuslust

Eilse "Postimehe" arvamusküljel kommenteerib Mihkel Mutt õiguskantsleri avaldust, nagu peaksime liikuma rahvuskeskselt riigilt kodanikukesksele. Mutt arvab, et Eesti riik juba on kodanikukeskne. Kõrval on neli vastupidisel seisukohal arvajat, kelle jutt on esitatud kodakondsuse jagamise lihtsustamist pooldavalt.

Arvamuste vahekord 1:4 ilmselt ei peegelda rahva hulgas valitsevaid meeleolusid, vaid on toimetuse poolt teadlikult kallutatud. Meenutaks aastat 1989. Siis palus sama ajalehe ajakirjanik ühelt minu sugulaselt intervjuud kodanike komiteede kodanike registreerimise kampaania kohta. Kui sugulane ütles, et on ennast Eesti kodanikuks registreerinud, teatas ajakirjanik, et siis ta intervjuud ei tahagi.

Juhan Kivirähk, kes tahab, et rahvusvähemusi peetaks riigi lahutamatuks osaks, ütleb:

"Küsimus on ikkagi palju laiem kui üksnes põhiseaduses kirjapandu. Ja muide, ka põhiseadusest armastatakse tsiteerida vaid seda, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, aga mitte seda, et meie riik on rajatud õigusele ja õiglusele ning kaitseks sisemisele ja välisele rahule ..."

Kas ta tahab öelda, et need kaks punkti on omavahel vastuolus? Minu meelest need täiendavad üksteist ja täpsustavad üksteise mõtet. Ebaõiglus on see, kui eestlane peab oma kodumaal elades oskama võõrkeeli, aga sisserännanu eesti keelt oskama ei pea. Ebaõiglus on ka see, kui eestlasi süüdistatakse, nagu oleks nad riigivaenulikult meelestatud isikutele kodakondsust andmata jättes mingi kuriteo sooritanud.

Sarnane nimi

Võtsin välja vesivärvikarbi. Klaus ütles, et see oli varem isa oma. Vaidlesin vastu, et see ei ole olnud, sest see anti kohe pärast majja ilmumist mulle. Isa ei ole nende värvidega ühtegi pilti maalinud. Leningradi vesivärvide kohta ütles Klaus, et need on tema omad. Ma ei olnud ka sellega nõus. Ütlesin, et need on minu omad, Klausil on teine selline karp. Klaus vastas, et ta ei mäleta, et neid kaks tükki oleks. Selgitasin, et Klausi karbis on värvid rohkem määritud. See ei tähenda, et laual oleval karbil on Klausi nimi, seal on teiste vendade nimesid ka. Henn kirjutas kunagi igale minu vihikule peale "Henn". Ütlesin, et otsin Klausi värvid ka välja. Leidsin Klausi värvikarbi ühest riiulil seisvatest kommikarpidest, kuigi kõik kommikarbid olid minu omad. Leidsin sealt ka need värvid, mis olid isa omad olnud, ja näitasin Klausile.

Kahel vennal oli sündinud kass. Noorem kass sai rääkimise varem selgeks kui vanem. Üks kass püüdis ennast diivani pealt ohtlikult maha kukutada. Teda sai takistatud, aga kohe tahtis ta seda uuesti teha. Et tal tahtmine üle läheks, tuli teda lüia, et ta saaks teada, mis on valu. Mõtlesin kasside jaoks lasteluuletusi välja. Teised läksid juba parkimisplatsilt edasi, aga mina veeretasin veel bussi käekõrval, et ta platsile parkida. Jõudsin juba platsi serva välja, aga buss ei jäänud veel seisma. Seetõttu keerasin ta ümber. Alles vastasserva jõudes buss peatus. Selle ajaga olin välja mõelnud terve lasteluulekogu. Minul sündis poeg naisega, kellega ma ei elanud koos, sest saime halvasti läbi. Tahtsin varjata, et laps on minu oma, aga see ei õnnestunud, sest naine pani talle vennalapsega väga sarnase nime. Vennapoja nimi oli Folex ja minu pojale pandi nimeks Rolex. Või isegi Rolex after Folex. Rolex oli ühtlasi kellafirma nimi. Poisi klassikaaslased pidid sellest teada saades teda narrima hakkama. Võibolla oli poisi nimi hoopis Oleks.

Teisipäev, oktoober 06, 2009

Artikkel kanepist

"Akadeemias" nr. 10/2009 algab M. Järvelaiu artikkel "Kanep kui uimasti". Olulisemad lõigud sealt tunduvad järgmised:

"Uimastite tarvitamise algus varases teismeeas (11.-12. eluaastal) on aga märk sellest, et säärasel noorel (tegelikult ju lapsel) esineb suure tõenäosusega muudki riskikäitumist, sh mitme uimasti tarvitamist; tal on suur oht koolist välja langeda, tal on tõrkeid läbisaamisel vanematega ning suuri raskusi oma "mina" leidmisega". (Lk. 1869.)

"Näiteks võib tuua Suurbritannia kooliõpilaste hulgas tehtud uuringu, milles võrreldi kanepit tarvitanuid ja mittetarvitanuid. Võrdlus näitas, et kanepitarvitajad on aktiivsed ka teistes riskikäitumisviisides, eriti nooremas vanuserühmas. Näiteks 6. ja 8. klassis õppivatest kanepitarvitajatest on relva kooli kaasa võtnud 56%, mittetarvitajatest aga vaid 6%; enesetapule on neist mõelnud vastavalt 30% ja 6,8% ning politseiga on olnud probleeme vastavalt 28%-l ja 3%-l. Samasugune võrdlus 12. klassi õpilaste seas näitas väiksemat erinevust kanepitarvitajate ja mittetarvitajate riskikäitumises, kuid siiski oli erinevus vähemalt 2-3 kordne". (Lk. 1870.)

Autor ütleb siiski, et arvud ei seleta, kus on põhjus ja kus tagajärg. Mina arvan, et on sama moodi nagu füüsikas, kus A võib esile kutsuda B ja B omakorda A.

Reeglid segased

Henn tahtis minuga kabet mängida. Mäng oli huvitav. Võitsin teda kolm korda järjest. Henn ütles, et mängime veel. Küsisin, kas ta tahab nii palju kaotada. Mängisime vendadega muudetud reeglitega malet. Küsisin ühe nupu kohta, kas see saab vastase nupu teistest nuppudest üle hüpates lüia või mitte. Klaus vastas, et ei saa. Ta ütles, et maamehed on tõsised mehed ja arvavad, et vastane saab reeglitest sama moodi aru nagu nemad. Ütlesin, et on ju teisigi nuppe peale ratsu, mis muudest nuppudest üle saavad hüpata - pikk ratsu ning lipu ja ratsu hübriid. Vastase kuningas oli nurgas ja panin sellele vankritega äratõmbe mati. Öeldi, et tegelikult panin ma mati kõigile pajas olevatele kartulitele korraga.

Võitsin pika male turniiril mustadega mängides üle 2000 reitinguga vastast. Pärast mängu lõppu näitas üks mees, et ma oleks saanud kiiremini võita, kui ma oleks viinud vankri etturite taha ja neid vastase kuninga suunas edasi liigutanud. Vaidlesin vastu, et ma pidin teist vankrit kaitsma. Aga võibolla oli sellel mehel õigus, sest kui matt peale panna, ei ole enam mõlemat vankrit vaja. Olin võitnud sellel turniiril juba kahte nii tugevat vastast. Ühe reiting neist oli peaaegu 2100. Kui ma süvenesin ja mul mäng välja tuli, ei olnud ma neist nõrgem. Praegu oli mul +1 ja mängida jäi kolm vooru. Volpert ja üks väike poiss olid minust veel eespool. Volpertil paistis minevat sellel turniiril sama hästi nagu Moskvas. Aga näidati videot, kuidas see väike poiss hakkab iga järgmise vooruga kukkuma. Video jätkus temast taga olevate mängijatega ja pidi jõudma minunigi. Järgmine voor hakkas pihta. Üks poiss läks kohtuniku laua juurde ja ütles, et unustas protokolli ära anda. Kohtunik ütles, et enam ta seda vastu ei võta, tahtes parandada tabelis poisi võidu kaotuseks. Aga poiss ütles, et selleks pole põhjust, sest vastase protokoll on ära antud. Mina olin iga mängu lõpus unustanud vaadata mõtlemisaegu, kuigi need oleks huvitavad olnud.

Esmaspäev, oktoober 05, 2009

Kütteperiood algas

Radiaatoritesse lasti küte sisse. Ütlesin, et enne kütma hakkamist tuleks ühe radiaatori tilkuv kraan ära parandada. Mulle vaieldi vastu, et kui küte sisse lastakse, peaks tilkumine ise ära lõppema. Nii ta jäi parandamata ja pole märgata, et oleks rohkem vett välja ajama hakanud. Kas tilkumine tõesti päris ära lõppes, seda ei ole veel uurinud. Praeguseks on seal malmradiaator, aga kraan on veel vanast ajast, kui oli teistsugune radiaator. Malmradiaatorid olevat lekkimiskindlamad. Ja seda tõesti pole välja vahetada tulnud. Eelmises korteris olid vist halvemad radiaatorid. Minu mälu järgi seal pidevalt keevitati, kuigi me ei elanud seal väga kaua. Ühel korral, kui naabritel uputas, tuli meil vett laelambi seest. Siin korteris on uputanud ka sellepärast, et naabrid pesevad nõusid. Esimene kord pakkus ülemine naaber, et võib meil remondi kinni maksta, millest me keeldusime. Järgmine kord läksime ise nõudma, et nad remondi kinni maksaksid, aga nemad polnud nõus. Need naabrid enam siin ei ela. Üks neist käis siiski hiljuti külas. Samal ööl olin teist tema pere liiget unes näinud. Ise tuli ta oma nägemustest rääkima. Vaatasin järgi, et sõna "ulm" üks tähendustest on "unenägu". Veel vaatasin järgi Saksa sõjaväe nimetused. Pärast Esimest maailmasõda muudeti see Reichswehriks. Paar aastat pärast Hitleri võimuletulekut sai uueks nimeks Wehrmacht. Praegu on Bundeswehr. "Wehr" tähendab kaitset. On väidetud, et Saksamaa pidi Nõukogude Liitu ründama enesekaitseks. Tegelikult olid mõlemad diktatuurid kõigile oma naabritele ohtlikud.