Miks ma lugema pidin

Üks mees pakkus võimalust elada tema esivanemate majas. Ta ei pannud tähele, et maja on mädanenud ja varisemisohtlik. Ühel inimesel sai seal nägu valge värviga kokku. Selle peale maja pakkunud mees karjatas, sest ta arvas valge värvi põhjal, et tema kadunud vanaema on ellu ärganud. Läksin edasi läbi marjapõõsaste. Olin teinud kõrvalhoonete ümber tiiru ja igasse punkti pikalt süvenenud ja sel teemal raamatu kirjutanud. Marjapõõsaste juures oli palju herilasi, kes mulle kallale tulid. Sattusin filmivõtete kaamera ette. Filmiti maas istuvaid inimesi ja lauldi seal istuvate tüdrukute jalgadest. Et minu peale jäämine filmimist ei segaks, katsin ennast tekiga. Aga nii jäin ma läbi teki ikkagi peale. Läksin küüni. Isa tuli sinna Toomaga pahandama, et miks ta kätega liivas sorib. Vastasin, et lapsed peavadki liivaga mängima, see on arendav. Selle peale võidi mulle vastata, et miks ma siis ennast ehitamise abil ei arenda. Aga see oli natuke teine asi. Kui isa maja suunas kõndis, jooksis Henn talle järele. Hüüdsin Hennule, et ta ei lööks. Isa võis seda hüüdmist kuulda.

Läksin tegema magistrieksamit. Olin just ettevalmistuseks ajakirja lugemise lõpetanud. Nüüd tahtsis õppejõud, et ma ajakirja ette loeks. Ütlesin, et ma räägin parem peast. Õppejõud tahtis, et ma siiski loeks. See oli halvem variant, sest ma lugesin aeglaselt ja vigadega. Õppejõud vist seda tõestada tahtiski. Viivitasin vastamise algusega tükk aega igasugu põhjendustega. Õppejõul võis juba tekkida mulje, et tahan niimoodi igavesti venitada. Lõpuks kui tahtsin lugema hakata, läks veel õige lehekülg eest. Kui lugemisega pihta hakkasin, läkski see algul väga vaevaliselt, sest esimene lause oli saksa ja teine inglise keeles, mida ma ei lugenud nii kiiresti kui eesti keelt. Õppejõud keeras varsti teise lehekülje ette, kus oli pallimängijate foto. Ta ütles, et see on korvpall. Vaidlesin vastu, et võrkpall. See oli selline võrkpalli variant, kus võrk oli erakordselt kõrgel. Kujutatud oli Eesti-Prantsusmaa mängu. Õppejõud küsis, mis tulemusega see lõppes. Vastasin, et Eesti kaotas 5:7. Aga kuna ma ei jõudnud fotoallkirja nii kiiresti lõpuni läbi lugeda, siis võis ka olla, et esimesena oli mainitud mingit muud mängu ja alles seejärel pildilolevat. Õppejõud keeras lahti kolmanda koha ja tahtis, et ma nüüd sealt loeks. Arvatavasti sellepärast, et seal oli paljaste rindadega naise pilt. Kui ma lugedes vigu tegin, torkas õppejõud mind nõelaga. Võtsin talt nõela ära ja murdsin katki. Ütlesin, et ta sellega ei torgiks, muidu ta torkab mitut inimest sama nõelaga ja haigused levivad. Ütlesin õppejõule, et see eksam ei lähe arvesse, sest ta võtab seda vastu üksi, aga eeskirjade järgi peab komisjonis olema kolm professorit. Õppejõud vastas, et küll me selle ära korraldame. Kuna samas ruumis oli alanud loeng, võis ta mõelda, et võtab komisjoni liikmeks mõne teise ruumisviibija lisaks. Aga neist ainult loengupidaja oli professor, üliõpilased mitte. Tegelikult oli eksamineerijal ilmselt lihtne küsida protokollile kellegi allkiri juurde, keda kohal ei ole.