Karpov ja Kasparov olid juba matši ära mänginud, aga nüüd otsustasid seda pikendada. Matši esimene osa oli koosnenud välkpartiidest, nüüd tahtsid nad mängida edasi pikka malet. Matši tulemus oleks pidanud otsustama, kumb kohtub maailmameistriga, aga maailmameister küsis nüüd, miks ta peaks tulemusega arvestama, kui matši pikendatakse. Esimese osa oli võitnud Kasparov, kes sai kaks kolmandikku punktidest, aga edasi mängides võis tulla vastupidine tulemus. Kuigi Karpov riskis sellega, et tal läheb edasi sama kehvasti või kehveminigi. Aga ta oli sõbraliku iseloomuga. Kunagi oli üks Karpovi-Kasparovi matš katkestatud Karpovi kurnatuse tõttu. Võibolla oli ta nüüd vastupidavamaks muutunud, kui ta suhtus asja rahulikumalt. Esimene mäng hakkas pihta. Pealtvaatajad seisid laudade ümber. Mina seisin eemal laudade rea otsas. Ütlesin, et mängitakse Vene avangut. K. Sander, kes oli mängulauale lähemal, ütles, et mina ei räägiks. Ütlesin ka ise, et ma parem ei kommenteeri, sest ma ei näe lauda hästi. Varem oli Vene avangu valinud Karpov, aga seekord olid mustad Kasparovil. Kui mängijad laua juurest lahkusid, nägin protokolli lähemalt. Selgus, et ei olnudki mängitud Vene avangut, vaid Karpov oli alustanud käiguga 1. Rc3. Käikude ülesmärkimisel oli kasutatud uut meetodit, et vangerdus oli märgitud sõnaga. Ka ühte teist asja oli märgitud sõna, mitte sümboliga. Mäng oli vist läbi. Nüüd seoti ühel poisil silmad kinni ja ta pidi teisi püüdma hakkama. Tahtsin tema eest majast põgeneda. Enne püüdsin üles leida oma jalanõud ja sokid. Natuke oli selleks aega. Aga ma ei leidnud neid siiski piisavalt kiiresti ja põgenesin palja jalu. Läksin sinna majja, kust ma enne tulnud olin.
Oli inglise keele tund. See oli selle aasta viimane tund ja kordasime kõike vihikusse kirjutatut. Ühe teema juures ütles Erik, et ta loeb täienduseks ette selle teema juurde kuulunud luuletused, mida ei olnud vihikusse kirja pandud. Aga Erikul olid need meeles. Imestasin, et kas tal on siis sama hea mälu nagu minul. Ma ei teadnud, millisest kirjanikust rääkida, kui järjekord minuni jõuab. Otsustasin küsida, kas peab rääkima selle klassi osast või võib ka varasemast. Kui varasemast oleks lubatud, siis oleksin rääkinud Shakespeare'ist, sest tema kohta ma üht-teist mäletasin. Oleksin nimetanud tema näidendite pealkirju ja lugenud peast ette tema luuletusi. Seisime lageda taeva all tee peal. Öeldi, et sellel mehel, kelle kohta kõnesid peetakse, oli hiljuti juubel. Puhkes aplaus. See mees oli Pärnu kirjastuse juht. Et see kirjastus oli liiga väike, oli see hiljuti ühinenud meie kirjastusega. Mõtlesin, et kui järjekord minuni jõuab, siis ei loegi ma ette selle mehe luuletusi, vaid hoopis tema naise Viivi Luige omi. Ja lasteluuletusi, sest need meeldivad mulle rohkem. Aga järjekord minuni ei jõudnudki, sest enne sai ürituse aeg läbi. Kooli saalis pidi algama lõpuaktus. Panime selleks toole paika. Tooliread tuli panna viltu. Kui kõik oli paika pandud, näitasin, et üks tool serva peal on vales suunas viltu. Jürgen I. kõndis selle juurde, pani selle teist pidi ja ütles, et teeb seda minu ettepanekul. Ma polnud enam kindel, võibolla oli tool enne just õigesti olnud, sest ta jäigi vastasistujatest teises suunas kui ülejäänud toolid. Aga kuigi see tool pidi olema teist pidi kui ülejäänud toolid, oli ta õiges asendis vist siiski alles nüüd.
pühapäev, oktoober 18, 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar