Paremad inimesed

Olin Helinat viimasel ajal igal öösel unes näinud. Vaatasin lehte, kuhu olid koondatud kõik Helina kirjad. Need olid lühikesed. Panin alles nüüd tähele, et vanemad kirjad on kirjutatud Rakveres, mitte Tallinnas. Kui üks inimene teisele kirju saatis, luges see need kohe kolmandatele ette. Ma polnud kindel, kas Helina ei tee minu kirjadega sama moodi. Oli laagri viimane öö. Magasin pimedas toas voodis. Alustati suudlemismängu. See seisnes selles, et kõik pidid teiste voodite juurde minema, neid suudlema ja saatma nad järgmiste inimeste juurde sama tegema. Mulle see mäng ei meeldinud ja pealegi tahtsin ma magada. Ma ei teinud silmi lahti, vaid küünistasin kõiki, kes mu voodi juurde tulid. Selle peale tuli neid veel rohkem sõimama. Hommikul seisin unisena õuel ja sõimajad olid ka seal. Läksin nende eest tuppa tagasi. Otsustasin, et ei proovigi rohkem magama jääda, vaid panen riidesse. Tuppa oli jäänud veel kaks paremat inimest. Need olid Helena ja Helina. Ma polnud nendega veel laagris viibimise jooksul rääkinud. Nüüd küsis Helena, kas mina mängisin ka öösel seda mängu. Vastasin, et ei mänginud. Ütlesin, et täna on laagri viimane päev. Helena ütles, et ma olen professor. Vastasin, et ei ole. Mõtlesin lisada, et kui ma professor oleksin, oleks mind juba vallandatud. Helina lamas veel voodis. Ta ütles, mis tähtpäev täna Maiel on.