Hävitaja luule

Läksime kooli riidehoiust välisreisile. Selleks oli vaja viisat. Osad reisisid putukatena. Kui üks liik otsa sai, tuli teine asemele.

Olime ühel perekonnal külas. Ütlesin peretütrele, et ma ei teadnudki, et tema kodus metsa on, sest ta pole seda fotodel kujutanud. Pealegi ma arvasin, et Saaremaal pole üldse metsa, sest laulusõnade järgi kasvavad seal ainult kadakas ja mänd. Tahtsin enne sööki käsi pesta, sest need olid porised. Aga perenaine keelas veega pritsida. Mõtlesin, et ma ei saa igast keelust välja teha. Klaus oli loom, kes elas pesukausis vee all. Ta ütles, et kui ta ei saa kätepesu pori, ei ole tal kasvamiseks toitu. Vastasin, et aga võibolla ta on kahjulik loom, kes ei tohigi kasvada. Lauas istusin peretütre kõrval. Mul oli laual lahti arvuti. Lugesin ekraanilt teadet, mille peale ütlesin peretütrele, et talle on kiri, nihutades arvuti tema poole. Ta vastas, et võibolla on see kiri kellelegi teisele. Nõustusin, et korraga võib mitme inimese postkasti sisse logitud olla. Selgus, et peretütrele oli tulnud sama kiri, mis oli varem juba tema teise postkasti jõudnud ja nüüd jõudis järgmisse. Algas film. Kaamera liikus mööda väikse asula tänavat ja kõlas klassikaline muusika. Ütlesin, et olen seda filmi juba varem näinud. Lauldi:
Lepik tõuseb silmasärast,
lepik kasvab ilmakärast.

Tuli juttu heliloojatest. Raivo ütles, et tema jaoks ei ole helilooja muusik, kõik muusikud kannavad oma teosed ise ette. Klaus tegi filmi. Seal lendas taevas lennuk. Mõtlesin, et kukuks ta alla. Kohe kukkuski. Koht oli kahtlaselt ühe Tartu tänava moodi. Klaus ei valinud filmis esinevaid kohti ise. Enne kui lennuk plahvatas, põgenesid tänaval viibivad inimesed lähimasse majja, arvestamata, et maja võib puruneda. Mõtlesin, et ei oleks pidanud lennuki allakukkumist soovima. Ütlesin Klausile, et see koht tundus olevat Tartu moodi. Klaus vastas, et talle ka tundus. Vaatasin ringi, et Tartu kohal suitsu ei tõuse.

Pidime minema bussi peale. Mina jõudsin peatusesse esimesena. Järgmisena tuli Tõnu, kes läks enne bussi saabumist veel kanalile suusatama. Ta hüppas üle kõrgete teeäärsete lumevallide edasi-tagasi. Ütlesin, et ta ei hüppaks. Tõnu heitis ühe valli taha pikali. Peatusesse jõudis Klaus. Seejärel tuli buss, aga oodatule vastupidisest suunast. Klausi soovitusel läksime siiski kahekesi peale, sest buss sõitvat üle teise silla siiski õigesse kohta. Ise poleks ma seda teadnud. Järgmises peatuses läks Klaus maha, öeldes, et kõigepealt tuleb Tõnu üles otsida. Mina sõitsin edasi. Lõpule jõudis üks maleturniir. Auhinnaline koht anti venelasele, kes polnud turniiri lõpuni mänginud, sest oli läinud Venemaale teisele turniirile. Aga Venemaa turniiri punktid liideti juurde ka tema meie turniiri punktidele. Mina nõudsin, et tema osavõtt tühistataks. Nii tehtigi. Nüüd hakkas protesteerima üks teine venelane. Ta rääkis, et see venelane, kelle osavõtt tühistati, oli kunagi hävituspataljonis ja on kirjutanud selle kohta ilusaid luuletusi. Ta kandis ette teise venelase hoogsa rütmiga luuletuse, kuidas ta kõnnib metsas ja põõsa taga võib varitseda partisan. Kõneleja avaldas lõpetuseks lootust, et hävituspataljonlane vastab tulemuse tühistamisele mõrvadega. Mõtlesin, et sellise soovi eest tuleb selle venelase tulemus samuti tühistada.

Olin Oudekkil külas. Mõtlesin, et sel aastal, kui ma tema isa loengutes käisin, nägin tema isa õppejõududest kõige rohkem unes. Ainult et siis ma veel unenägusid ei avaldanud, vaid kirjutasin neid paberile. Praegu istusin Oudekki isa kõrval ja lugesime kahekesi sama maleraamatut. Lõpuks küsis ta, mida mul ühelt leheküljelt nii kaua lugeda on. Hakkasin keerama lehte, mille juures lehe alumine serv rebenes. Ütlesin, et võin raamatu välja maksta. Oudekki isa vastas, et seda pole vaja. Üks poiss kritiseeris Oudekki kirjutisi. Ütlesin, et Oudekki viga on see, et ta on ajalookirjandusest lugenud ainult Nõukogude autoreid ja usub neid. Poiss vaidles vastu, et Oudekki kogu aeg jälgib. Vastasin, et uuemat kirjandust loeb ta ainult sellest seisukohast, milles need raamatud Nõukogude autorite suhtes eksivad. Seisin koolimaja lahtise akna all ja kuulsin pealt vene keele tundi. Õpetaja ütles sõna "teatr" ja õpilased pidid seda kooris kordama. Seejärel tehti sama sõnaga "kino". Mõtlesin, et kui ma ise õpilane olin, ei jäänud mul selline õpetus selgelt meelde, aga nüüd jääb. Õpetaja rääkis, et ta on kokku lugenud, et vene keeles on neli sellist o-lõpulist sõna. Ta ütles järgmiseks sõna "homo" ja õpilased pidid isegi seda kooris kordama. Mõtlesin, et neljatähelisi kahesilbilisi o-lõpulisi sõnu peaks vene keeles rohkem olema. Püüdsin leida näiteid, aga mul tuli ka ainult neli sellist sõna meelde.

Mõtlesin rääkida psühhiaatrile, et need, kes olid varem minu parimad sõbrad, ei võta minuga enam ühendust. Mitte et nad teeks seda varasemast harvem, vaid nad ei tee seda enam üldse. Ise ei saa ma aru, mida ma olen valesti teinud. Praegu olin juuksuris. Hakkasin lõikuse eest maksma. Arvasin, et hind on kaks järku muutunud. Aga meesjuuksur selgitas, et see on muutunud üks järk. Ta ütles, et kui ma odavamalt tahaksin saada, peaksin ma kõigepealt küsimustele vastama. Kui mulle oleks küsimusi esitama hakatud, oleksin kohe vastanud, et juustest ei tea ma midagi. Võibolla hind siiski ei sõltunud vastustest, vaid juuksur esitas neid küsimusi huvist kliendi teadmiste vastu.