Pühapäev, september 30, 2007

Kutse viirastusele

Olen haridust saanud asjus,
millel pandud on nimesid.
Suurem oleks elutee raskus,
kui ei juhtuks imesid.

Kui sa sünnid, siis elada proovi,
naljalt ei kiputa kustuma.
Mõtlesin välja veel ühe soovi,
mida võib hakata uskuma.

Viirastus tule ja vabise veidi,
külvates hirmu ja põnevust.
Varemalt vahel näha sind võidi.
Eile ei näinud, oh jõledust.

Kuulen hääli, mis teised ei kuule.
Viirastust harva näen minagi.
Tahaks vaadata rääkija suule.
Hea on, kui tajud sa midagi.

Unesid nägin, kuid need olid öösel,
päev ei pea olema igavam.
Aega kulutan mõnikord töödel,
olgu neil sisu siis sügavam.

Mul ei puudu küll kujutluspildid,
siiski tahan ma enamat.
Hoiavad vangis mind kruvid ja poldid,
soovin olemist kenamat.

Ma ei tarvita kahtlasi jooke,
mille koostis on mürgitav.
Järgmisel real läbi saab looke.
Mingi siht on veel pürgitav.

Unenäod arvutist aastavahetuseni

Istusin arvuti taga. Tahtsin avada postkasti, aga panin sellele kogemata laiendi doc, nii et avanes hoopis Wordi fail. Kirjad tulid nüüd sinna. Vastasin ka Wordi failist. Seejärel tahtsin avada õiget postkasti, sest Wordis olid tähed liiga pisikesed, aga juba tulid uued kirjad.

Talv läbi ei olnud eriti lund olnud. Inimesed ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Nüüd märtsis oli külmaks läinud ja lumi maha sadanud. Läksime suusatama. Öeldi, et maas on väga agressiivne lumi. Sellest sain aru nii, et lumi on sedavõrd paks, et pikali kukkudes on hangest väga raske püsti tõusta. Ühe sõidustiili kohta öeldi, et see on sellise ilmaga keelatud. Ma ei olnud kindel, kas minu sõidustiil on ikka mingi muu. Suusatama tuli ka üks võõras tüdruk. Ta jäi aeg-ajalt seisma ja pikalt poiste poole vaatama. Võibolla tahtis ta midagi öelda, aga ei leidnud selleks võimalust, sest poisid rääkisid ise. Tüdruk läks järve ujuma. Ta ütles, et nii külma veega ta küll peakat ei hüppa. Vastasin, et peakat muidugi mitte. Tüdruk tegi vee all kaks kukerpalli ja ei ilmunudki enam pinnale. Kiirustasin teda päästma, aga ei leidnud teda vee alt üles. Varsti siiski leidsin. Kui tõstsin ta pea veepinnale, voolas tal suust vesi välja ja nüüd sai ta loodetavasti jälle hingata. Kaldale jõudes panin ta kõhuli, et kui tal veel vett sees on, saaks ka see välja voolata. Varsti keerasin tal pea küljele, et muld hingamist ei takistaks.

Algas koolivaheaeg. Koolivaheajaks anti inglise keele kodulugemises vanemale klassile üks tekst algusest lõpuni ja meie klassile sama tekst ainult tagantpoolt. Hakkasin seda siiski algusest lugema. Saalis võeti vastu aastavahetust. Läbi saali kanti lipp, mis oli põhiliselt punane. Aga ema ütles nii, et kõik kuuleksid, et sellel on sinised triibud ka olemas. See tähendas, et hoolimata Nõukogude võimust pidasime meeles rahvuslippu. Mõtlesin aastavahetuse puhul süia kindlaid asju, aga kuna ma olin samu asju eelmistel aastavahetustel söönud, otsustasin ümber uute toitude kasuks. Pille ütles, et ühed väiksed poisid olid rääkinud, et mina olin öelnud, et keegi on venelane. Nähtavasti olin ma seda kirjutanud Pille kohta mõnes unenäoüleskirjutuses, millest väiksed poisid olid aru saanud, nagu oleks kõik päriselt.

Laupäev, september 29, 2007

Pooleli olevast romaanist

Ühelt autorilt olin varem lugenud taasiseseisvumise paiku avaldatud romaani, mis tundus andekas. Nüüd hakkasin lugema tema nooremana kirjutatud Nõukogude aegset romaani. See nii andekas ei tundu või vähemalt ei vasta nii väga minu maitsele. Tundus juba, et paksu raamatu kirjutamise asemel oleks saanud kogu teema lühikese luuletusega kokku võtta. Imestama pani see, et autor oskab üldse teema nii pikaks venitada. Aga siis tuli ühe tegelase mitu lehekülge pikk jutustus, mis tundus küll andekas. Mis selle ülejäänud raamatust paremaks teeb? Ehk see, et nimetatud lõigus on vähem dialoogi, vähem tegelasi ning suurem üldistus ja rohkem imesid. Loodetavasti tuleb järgnevatel lehekülgedel veel selliseid lõike.

Unenägusid vanadest lahingutest

Mängiti malet. See malepartii oli Esimene maailmasõda. Nagu Teises maailmasõjaski, oli Soome ka Esimeses maailmasõjas Saksamaa poolel. Sellel poolel sõdijates pidas Soome kõige paremini vastu. Tal oli musti nuppe nii lipu- kui ka kuningatiival, kuid liputiival olid need suurema rünnaku all, seetõttu alustas Soome kõigi oma vägede kuningatiivale koondamist, et seal tugevalt kindlustuda. Soome sõjaväes olid eraldi soomerootslaste väeosad. Soomerootslased olid katoliiklased. Eestlased imetlesid soomlaste vastupanuvõimet. Soome kohta anti välja mitu paksu raamatut, nagu eepos ja sõnaraamat.

Tahtsin kirjutada, et list ee.euro ei ole juba aastaid enam see koht, kuhu saadan kõige suurema osa tekste. Vajutasin sõrmega ruudulise paberi ruutudele, nii et ruutudesse ilmusid selle lause tähed. Vahel ilmus ka vale täht või vigane täht. Ma ei teadnud, kas arvuti tunneb minu kirjutatud tähed ära. Mängisin doominoklotsidega. Igale klotsipoolele tuli kirjutada vastus mingile küsimusele ning sama vastusega klotsipooled kokku panna. Ütlesin varsti, et oskasin kõik küsimused ära vastata. Ühele küsimusele olin vastanud, et Tartu ülikooli asutaja oli Gustav II Adolf. Tundus olevat kujutatud Lützeni lahingu skeemi, kus ta ülikooli asutamise aktile alla kirjutas ja surma sai. Surmasaamise tõttu ei jõudnud ta ise seda ülikooli näha. Aga ta ei saanud ka enam otsust ära muuta. Seda ei julgenud muuta ka teised. Varsti hakkas paistma, et tegemist võib olla hoopis Borodino lahingu skeemiga. Mina kahtlesin, sest Borodino lahingu skeem pidi minu arvates olema teistsugune. Aga Tõnu ütles, et muidugi on see Borodino lahing. Ta leidis ka skeemilt Borodino nime. Seega olin ma küsimusele valesti vastanud. Oli kirja pandud, et Prantsuse vägesid juhtis lahingus Napoleon. Tuli vastata, et Vene vägesid juhtis Kutuzov. Varasemates lahingutes Kutuzov veel ülemjuhataja ei olnud.

Olin kuulnud, et Toomas saab täna kokku mõnede minu klassikaaslastega. Kahtlustasin, et see tähendab, et täna on klassikokkutulek. Aga mind ei olnud kutsutud. Olin Kaunase puiestee maja teises otsas kui me varem elasime. See ots oli huvitav, sest oli võõra hoovi lähedal. Aga vana ots oli ka huvitav, sest oli teise võõra hoovi lähedal. Toomas tõi mulle söömiseks suure seene. Sõin ja mõtlesin, et kui selgub, et mind on klassikokkutulekule kutsuma jäetud, siis sõiman klassikaaslased läbi. Sõin Uuel tänaval naabermaja juures. Laua äärde saabus üks minu klassi tüdruk. Tahtsin talt küsida, kas seened on tema korjatud.

Oli Rooma ajaloo eksam. Õppejõud oli andnud õppimiseks väga erineva mahuga eksamiküsimused, aga mahukamatest teemadest küsiski ta vaid osa. Kõigepealt vastas üks, kelle vastusega õppejõud rahule ei jäänud, sest ta rääkis lühidalt. Mina poleks igal teemal niigi pikalt rääkida osanud. Järgmist vastajat kiitis õppejõud selle eest, et tema rääkis ühest valitsejast pikelmalt. Ma ei olnud selles kindel. Kui ära oleks mõõtnud, oleks vastus ehk veelgi lühem olnud. Mina olin ükskord Rooma ajaloo õpiku läbi lugenud, aga praeguseks polnud mul sellest palju meeles. Kui mind oleks vastama kutsustud, oleksin öelnud, et tahan vähemalt nädal veel õppida.

Reede, september 28, 2007

Kahtlused

Eilse unenäo puhul ma pole tegelikult kindel, kes seal keda peksis ja kas üldse peksis või aeti asju suuliselt. Selline segiajamine võib tulla sellest, et tegelikult mul on kahju igaühest, ükskõik kas mind pekstakse ja sõimatakse või mina peksan ja sõiman.

Reis Soome

Hakkasime mängima klotsidega kindluse vallutamist. Mina ehitasin kindluse ja pidin seda kaitsma. Ehitasin teadlikult nii, et kindlus oli pealetungivast sõjaväest nõrgem. Pisut segadust tekitas see, et sõduritena kasutasime puust kabenuppe, aga mõlemal poolel oli nii musti kui ka valgeid nuppe. Alustasime nuppude ja klotside üksteise suunas nipsutamist.

Mulle tuli mõte sõita kaheks päevaks Soome. Soomes oleksin otsinud üles odava hotelli ning elanud selles ja jalutanud selle läheduses. Hotelli juurde ei saanud hästi sõita taksoga, sest taksosõit võis Soomes väga kallis olla. Et mitte Helsingis ära eksida, oleks võinud kutsuda kaasa mõnda pereliiget. Võibolla oleks tulnud Toomas. Kui Toomas oleks tulnud, oleks saanud kolmanda inimesena kaasa võtta kasvõi Helina. Aga sügisel ei olnud siiski hea sõita, sest sügisega kaasnevad tormid. Seetõttu tuli sõit lükata edasi kevadele. Kuigi kevadel võib ka laev põhja minna. Aga väike risk võis asja juures olla. Jõudsin Helsingi sadamasse. Siin oli kõik väga ilus. Kui olin eelmine kord Soomes käinud, olin Soomest lahkudes sadamasse tulnud koos kahe omavanuse poisiga ja ei olnud ära eksinud. Sadamas olime eemalt vilksatamas näinud ka Reid ja ta kohe ära tundnud. Praegu läksin passikontrolli ja esitasin oma passi. Kontroll ütles, et see pass aegus juba aastal 1997. Vastasin, et mul on uus pass ka olemas, aga võtsin kogemata kaasa vale. Küsisin, kas nüüd tuleb mul kohe Eestisse tagasi sõita. Kontroll vastas midagi, millest ei saanud selgelt aru. Aga kuna ma ei lugenud tema vastusest välja, et ma võiksin temast mööduda, siis läksin kaile tagasi. Seal otsisin veel taskutest ja ranitsast, kas mul kuskil kehtivat passi ei ole, aga ei leidnud. Natuke ebameeldiv oli soomlaste nähes ranitsat avada. Paat asus tagasisõitva laeva suunas teele, aga ma ei läinud peale. Laevast oleks vist saanud pileti osta, aga õhtul pidi veel üks laev minema. Niikaua mõtlesin seista kail ja vaadata, milliseid inimtüüpe siin näha on. Mõtlesin, et kas siis Euroopa Liidus ilma passita üle piiri ei saa. Aga meenus, et veel ei saa. Pistsin veelkord käe põuetaskusse. Alles nüüd avastasin, et seal on mul siiski nii vana kui ka uus pass. Aga uuest passist lugesin välja, et see aegub ka juba täna - 28. aprillil 2007. Seetõttu tormasin ruttu passikontrolli, et sealt enne passi aegumist läbi pääseda. Seal sain teada, et täna on alles 10. märts.

Vanaema ütles, et ta annab sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" raamatud ära. Tal olid sellest sarjast järel veel ainult suhteliselt õhukesed raamatud, kuigi tema kolimise eelsest ajast mäletasin peamiselt paksusid. Nüüd võtsin ette need raamatud, mille vanaema tahtis ära anda ja kirjutasin kõigile sisse oma nime. Mõnele kirjutasin selle tiitellehele, mõnele natuke tahapoole. Kui olin kirjutamisega valmis, teatas Liisa, et ta tahab kõiki neid raamatuid endale. Talle oleks need vanuse poolest tõesti paremini sobinud, aga pidasin raamatuid juba enda omaks. Tegin ettepaneku, et pooled jätan endale, pooled kingin Liisale. Liisa näitas gloobuselt, kus on tema arvates Eesti. Aga ta näitas hoopis Põhja-Ameerika peale. Näitasin, kus Eesti tegelikult asub. Ütlesin, et Eestist Iraaki on lühem maa kui Ameerikast Iraaki.

Meenutasin, et Kristeri võtsin kamba liikmeks nii, et istusin vahetunnis tema kõrvale ja tegin lahti vihiku, kuhu olin alustanud juttude kirjutamist. Kui Krister neid lugema hakkas, saigi temast kamba liige. Hiljem näitasin kodu juures sama vihikut ka Kerstinile, millega kamba liige sai ka temast. Aastaid hiljem näitasin seda vihikut Kristerile uuesti. Olin neid jutte vahepeal edasi kirjutanud, aga need olid ikka veel lõpetamata.

Neljapäev, september 27, 2007

Vasaramees

Tööle kõndis vasaramees. Tal lihased kasvasid vasara sees. Kui lapikuks löömise töö oli ees, ei kõhelnud üldsegi vasaramees. Teerulli oskas ta juhtida, kuigi rullides tuli tal puhkida. Tal kadusid viimased kõhklused asju lapikuks lüies ja lõhkudes.

Vasar lõi naela- ja kaelapead. Sai korda saadetud halba ja head. Lõi kõverat sirgeks, nii parandas vead, või käitus ise kui suurimad sead. Kes pihta said, hakkasid röökima, sest andis tugevat lööki ta. Teda ei tohtinud nöökida ega teda nähes öökida.

Tuttavast näost karistuseni

Nägin tänaval tuttavat nägu, kes võis olla sama veel tuttavama näoga isikuga, aga ma siiski ei öelnud talle midagi, oletades, et nad on erinevad isikud. Kõndisin edasi. Kõndimine läks väga vaevaliselt. Jõudsin postkontorini. Seal oli kehtestatud kord, et igaüks võtab ise enda korterile mõeldud posti. Sama väljaannet oli rohkem eksemplare, aga võtta võis ainult selle, millele oli oma korteri number peale kirjutatud. Aadressid ei olnud kirjutatud kõige loetavamalt. Pahandasin, et selline otsimine võtab palju aega. Õnneks ei olnud ajakirjanduse tellijaid palju.

"Eesti ajaloo" autorid alustasid reklaamikampaaniat, et raamatut rohkem ostetaks. Nad ütlesid, et kui kolmandat köidet vähe ostetakse, siis ei saa esimest ja teist köidet välja anda. Reklaamfilm algas ürituse näitamisega ja ühest hetkest alates näitas ainult seda, mida mina üritusel tegin. Tegin kõike uuesti, aga ühes kohas, kus filmimisse oli jäänud auk, jätsin ka mina osa liikumist vahele.

Olin kirjanduse tunnis. Õpetaja ütles, et nüüd tuleb vihikusse joonistada Jeesus. Ta joonistas ise näidise tahvlile, lisades ka muid pilvedel elavaid inimesi. Mõtlesin, et võiks õpetajale öelda, et iga usulahk ei lubagi Jeesust pildil kujutada. Ma ei joonistanud, vaid kirjutasin vihikusse, et täna joonistab õpetaja tahvlile. Kirjutasin nii, et lause läks üle mitme joone järjest kõrgemale. Õpetaja ütles, et ma näitaks, kas ma joonistasin. Vastasin, et ma ei taha oma vihikuid teistele näidata. Olin oma vihikutega väga rahul ja ei võinud kannatada, kui need solgitakse ära maksimaalsest madalama hindega. Lamasin pooleldi laua peal. Asendi muutsin ma tunnis oodatavale vastavamaks, aga vihikut ei näidanud. Olin unenägudest õppinud, kuidas õpetajatele vastu hakata. Erik oli prahti maha loopinud. Näitasin, et mõnes küsimuses nõuan ka mina korda, sellega et peksin Erikut. Õpetaja ütles, et ta hakkab ühtesid sisse panema. Kõigepealt pani ta hinde üks Otile, selle eest, et Ott tundides ei käi.

Kolmapäev, september 26, 2007

Putukad saabuvad

Eestisse saabuvad talvituma Aafrika putukad. Nad põhjendavad seda sellega, et linnud on siit sinna lennanud, siis on nendel kõige kindlam koht siin. Osad neist külmutavad ennast õues, teised tulevad tuppa sooja. Külalislahked eestlased keeravad kütet juurde, et putukad tunneksid ennast nagu Aafrikas sel ajal, kui seal vähem linde on. Kes on vähem külalislahked, lasevad kanaarilinnud puurist välja ja ässitavad putukatele kallale. Seda ei jäta putukad karistamata, vaid hammustavad selle eest inimesi. Aafrikast kutsutakse kohale eksperdid, kes peavad inimeste ja putukate vahelisi pingeid vähendama.

Plaastritest krokodillini

Hoidsin suus teatud tüüpi plaastreid, mis kippusid juba sulama. Arstile ütlesin, et tarvitan Jaapani rohtu. Ta algul imestas, et mida seal Jaapanis toodetakse, aga siis sai vist aru, et mõtlen neid plaastreid. See õpetaja ütles, et mind ei saa ta oma õpilaseks võtta. Vastasin, et tema tunde võin ma ikkagi kuulata, sest ma elan selles toas. Käis sõda ja õpetaja arvas, et mind kutsutakse rindele. Vastasin, et selleks, et mind rindele kutsutaks, peab maailma ajaloos väga suur pööre toimuma. Mind kutsuti komisjoni ette, mis pidi uurima minu vaimset tervist, et teha kindlaks, kas ma ikka tõesti ei sobi sõjaväkke. Hakkasin sinna minekuks kingi otsima, aga ei leidnud terveid. Otsimine võttis nii palju aega, et hilinemine oli juba kindel.

Pidi välja antama minu uus luulekogu. Soovitasin, et kuna seal on väga lühikesed luuletused, tuleks neid paigutada mitu tükki ühele leheküljele, aga nii, et ükski ei lõppeks järgmisel leheküljel. Luuletused peaksid ulatuma alati lehekülje alumise ääreni, alata võivad nad erinevalt kõrguselt. Raamatusse pidid tulema ka illustratsioonid. Need olid must-valged, aga mult küsiti, kas neid ei peaks ära värvima. Vastasin, et värviline peaks olema ainult kaas, midu läheb trükkimine kulukamaks. Raamatu keskel tuli neli lehekülge pilte järjest, mis tundusid väga huvitavad. Teistele lehekülgedele oli kavas panna ka minu enda joonistatud pilte. Need tehti raamatu jaoks väiksemaks. Ühel pildil lõigati selleks servad ära. Sellest oli mul kahju, sest servale jäänud aken andis pildile tähendust juurde. Aga ma sain aru, et üldiselt olid selle pildi servad olnud liiga lagedad.

Vaatasin oma vanu vihikuid. Seal sisalduvaid lapse mõtteid oleksin saanud kogu elu edasi arendada ja müüma hakata. Olin kirjutanud tegelasest nimega David, kes Ä-tähte sisaldava sõnaga risti minnes kirjutati Dävid. Hakkasingi vihikusse täiendusi kirjutama. Kuigi vanade mõtete edasiarendamisel oli see miinus, et siis sündis uusi originaalseid ideid vähem.

Anti välja brošüür, kus toodi ära andmed, kui palju on kellegi raamatuid kokku laenutatud ja millised arvustused on nende kohta ilmunud. Minul oli trükis ilmunud kaks luulekogu, kumbki tiraažiga 500, mida polnud läbi müüdud. Aga laenutuste koguarvuks oli märgitud 1000. See tundus siiski kahtlane, sest viimastel aastatel, kui olin laenutustasu küsinud, olid uued laenutuste arvud väiksed olnud. Tõenäoliselt olid arvu 1000 liidetud mingi koefitsiendiga ka need raamatud, mille väljaandmisel ma olin muul moel osalenud. Oma luulekogude arvustuste pealkirjade hulgast leidsin ühe sellise, millest ma varem üldse midagi ei teadnud, ja ühe, mida olin vist küll lugenud, kuid vahepeal ära unustanud. Viimane oli ilmunud "Keeles ja Kirjanduses" selliselt autorilt, kellest ma olin samas ajakirjas eelnevalt ise kirjutanud. Läksin väiksesse kööki ja muutusin seal väga uniseks. Uniseks muutis mind arvatavasti see, et olin eelmisel päeval suus sulanud plaastrid alla neelanud. Vaatasin aknast, kuidas tüdrukut metallkonstruktsioonide otsas istusid. Tüdrukud paistsid väga erineva suurusega, lähemal istujad suuremad. Meie aken oli muudetud hiljuti selliseks, et õu paistis jälle vanu puid täis olevana.

Tatarlaste kohta väideti, et nad olid arutanud küsimust, kas lapsi peaks koertele pureda andma. See tatarlane, kes oli Lenini vanaisa, oli andnud vastuse, et koertele tuleb pureda anda nii vene kui ka tatari lapsi. Toa teises otsas asuva Tatarimaa suunast õhkus praegugi hirmu. Eriti kartsin suurt krokodilli, kelle eest põgenesin kööki. Olin nii unine, et ei saanud täpselt aru, kas krokodill on mu enda ettekujutus või päris krokodill.

Teisipäev, september 25, 2007

Sõitsin bussidega

Kui ma bussipeatusele lähenesin, oli buss juba ees. Ei teadnud, kas ma peale jõuan. Aga ei teadnud ka seda, kas see on õige buss. Bussi tagumises otsas numbrit ei olnud. Nii ei teadnud ma tagaukseni jõudes, kas võin peale minna. Buss võis iga hetk uksed kinni panna ja sõitma hakata. Kõndisin esiukse suunas, aga esiukseni jõudes ei teadnud veel ikka, kas võin peale minna, sest numbrit ei olnud ka küljel. Alles esiotsa vaadates nägin, et see ei olegi minu buss.

Kui õige buss tuli, ei olnud ma peale minnes rahul sellega, et akende ette oli pandud võre, mis oli praktiliselt läbipaistmatu. Õnneks on peatusi korralikult teadustama hakatud, aga kui ma oleksin kurt, ei oleks sellest abi. Või kui ma tunneks oma peatust mingi maja, mitte peatuse nime järgi. Pealegi on sõiduaega vaja kuidagi sisustada, milleks aknast väljavaatamine oleks meeldivam valik kui võõra kaassõitjaga tõtt vaatamine.

Järgmisel päeval märkasin ajalehest, et kirjutati autovabast päevast. Tundub, et sõitsin bussiga autovabal päeval. Ei tea, kas autovaba päev peaks olema ka bussivaba. Bussi on ju nimetatud autobussiks. Aga päev on kehtestatud ilma minuga kokku leppimata. Enamusel päevadel ei sõida ma ei auto ega bussiga. Tol päeval, kui sõitsin, oli harv juhtum, kus oli vaja käia päris linna serval.

Piltidest ja pidudest

Koostasin koos vendadega minuga seotud piltide albumit. Vennad kirjutasid ühele paberile tähed, mis pealtnäha olid nädalapäevade algustähed, aga tegelikult Helina perekonnanimi koos järelliitega. Teisele pildile kirjutati sama nimi sama järelliitega ja kolmandale kõlalt sarnane maletaja perekonnanimi sama järelliitega.

Olin ülikooli peahoones. Andsin avalduse kunstiosakonda sisseastumiseksami tegemiseks, kuigi mul polnud plaanis seal õppida. Lugesin teadet, et sisseastujatelt oodatakse kindla asja pildil kujutamist. Seda pilti mul polnud plaanis teha, sest sain aru, et asi on vabatahtlik. Aga varsti sain ametnikult kirjaliku vastuse. Ta kirjutas, et ei saa minu kirjast aru. Soovitud pildi olevat pidanud joonistama kõik sisseastujad. Pidavat olema ilus pilt või maitsev kont. Teisel erialal pidavat tšekk kehtima. Ma ei saanud aru, mida tähendab tšeki kehtimine. Kõndisin rõdule, mis oli suvila rõdu. Mõtlesin, et ei olnud vaja nimetada maitsvat konti, sest ma olen juba 30-aastane. Mul oli samm ebakindel, mida seletasin sellega, et olin pisut alkoholi tarvitanud. Hoidsin rõdu servast eemale, et mitte alla kukkuda. Kui üks minu klassiõde seda kuulis, läks ta demonstratiivselt rõdu servale kõndima. Ta kukkuski alla. Ütlesin talle, et õnneks kukkus ta jalgadele.

Osalesin ühe lauamängu võistlustel. Olin saanud mitu võitu ja nüüd pidin minema kokku kõrgel laual Jürgen I-ga. Aga kui ma järele mõtlesin, ei teadnud ma enam, millised on mängu reeglid. Küsisin, kas uue nupu lauale panemine on eraldi käik või võib samal käigul ka ühe laual oleva nupu asukohta muuta. Mulle püüti seletada, aga oli muudki, mida ma ei teadnud. Sama laua taga minu kõrval istus üks teine klassivend. Ta kallas endale terve klaasi alkohoolset jooki ja hakkas seda jooma. Talle öeldi, et ta ei jooks nii palju, sest jook on 30-kraadine. Ta ütles, et ta joob selleks, et mitte näha oma varbal konnasilma. Ma ei teadnud, kas ta mõtlebki konnasilma või mind. Edasi rääkiski ta, et mina teda kooli ajal kiusasin. Minu arvates oli vastupidi ja tema oli kiusanud mind. Nüüd võttis ta käte ja jalgade otsa neli karku, et mind nendega peksta. Sain tast jagu, aga löömingus osalejaid oli rohkem. Pandi tähele ainult löömingut, mitte vaimset võitlust.

Olime Tallinnas ühel juubelipeol. Sinna olime sõitnud rongiga. Küsiti, mida see tähendab, kui pooled rongisolijad on omavahel tuttavad, aga pooled ei ole. Vastasin, et siis sõidetakse kahte erinevasse kohta. Rongis oli olnud palju juubelile sõitjaid sellepärast, et juubilar oli tartlane ja peol osalejate hulgas oli seetõttu tartlasi rohkem kui tallinlasi. Juubilari tuttav kasutas seda peomaja sageli ja seal mängis alati sama ansambel. Väristasin jalgu justkui muusika järgi. Mõtlesin, et seda ei peaks ma tegema, sest muusika järgi liikumine on inetu, aga samal ajal oli vastupandamatu tahtmine jalgu väristada. Maja eest hüüdsid mind klassikaaslased, et ma viiks neile kommi. Ma ei teinud neist välja. Lõpuks väljusin majast siiski, kuigi mitte kommi viima. Külli küsis mult, kas ma lähen ühe inimese pulma, kelle eesnime ta nimetas. Vastasin, et ma ei tunne sellist, meie klassis ei käinud ju sellise nimega õpilast. Tegelikult olin lapsena ühte sellise nimega naabrit tundnud, aga teda ei saanud Külli mõelda. Külli ütles, et ta mõtleb õpetajat. Vastasin, et aa, seda õpetajat ma küll tunnen, aga ta pole mind pulma kutsunud. Ilma kutseta pulma ei minda. Külli küsis, kas ma tahaksin minna. Vastasin, et mul pole midagi selle vastu, kui õpetaja mind kutsumata jätab. See õpetaja ei ole mind õpetanud.

Esmaspäev, september 24, 2007

Söömine maitse pärast

Oleks hea, kui inimesel oleks vaja süia ainult maitse tundmiseks. Aga siis ma võibolla loobuksin üldse söömisest. Iga päev ma siis vist küll ei sööks. Kuigi ei saa öelda, et ma poleks kunagi söönud ainult maitse tõttu. Nätsu ju näritakse niisama, mitte kõhu täis saamiseks. Kuigi kui mulle esimene kord elus nätsu anti, neelasin ma selle alla, sest arvasin, et nii peabki. Aga kui toitumisvajadust ei oleks, ei tunduks vist maitsed ka nii head.

Elevandid

Mulle õpetati Aafrika ajalugu. Pidi meelde jätma igasuguste Aafrika kunstnike nimesid. Selles oli palju igavat. Vees olid kalad. Hakkasin koju minema. Ma ei julgenud minna alla Vanemuise mäest, sest teel oli palju elevante, kes võisid minu arvates kurjaks muutuda. Kuigi elevanti on peetud ka väga sõbralikuks loomaks. Läksin hoopis läbi teatrihoone keerulise ruumidesüsteemi. Elevandid kippusid sinna järgi tulema.

Klausil ilmus "Sirbi" naljalisas kaks artiklit. See moodustas peaaegu kogu selle lisa sisu. Klausi varasemad artiklid olid ilmunud samuti naljalisas. Sellega taheti kas tema artiklitele väiksemat tähtsust omistada või arvati, et need ongi naljatoonis kirjutatud. Minul oli samuti "Sirbis" artikleid ilmunud, aga vähem kui Klausil. Keegi võis minu ja Klausi artiklite arvu kokku liita või siis kõigi meie pere liikmete artiklite arvu. Klausi artiklis oli öeldud, et ühe otsuse alusel antakse Euroopa Liidus kõik vaidlusküsimused teerullile. Teerulliks nimetati rahvahääletusi, kus soovitud otsuse läbisurumine oli garanteeritud.

Kõndisin mööda aia äärset teed. Kirjutasin teele enda ja Klausi luuleridade esimesed sõnad ja nende järele kribu, justkui oleks terved read ära toodud. Isa arvas tõenäoliselt, et tema kirjutab minust ja Klausist paremaid luuletusi. Pidime valmistuma järjekordseks jõulusöömaajaks, aga keegi ei jaksanud seda enam nii hästi korraldada kui varem. Pidin ühest järsust pangast üles ronima. Kui olin käe ülemisele servale pannud, võtsin selle uuesti sealt ära ja ütlesin, et sinna ei saa ronida, sest seal kasvab lõikehein.

Pühapäev, september 23, 2007

Aasta parim turniir

Tänane kiirmaleturniir oli pühendatud pimedate ühingu aastapäevale. Pime ma vähemalt esialgu ei ole, aga mängida võisid kõik. Osavõtumaksu ei olnud, aga olid rahalised auhinnad. Mõtlemisaega oli 20 minutit kummalegi, pimedatele anti natuke aega ette. Osavõtjaid oli 37, täpselt sama palju kui nädala eest Uusi mälestusturniiril. Esimeses voorus jättis minu vastane kõigepealt ette etturi, millest sai alguse matiga lõppenud rünnak. Teises voorus kahisin sihilikult etturi vastasele, kellele olen varem vist ainult kaotanud, kuid täna viisid kahingu järel tekkinud eelised võiduni. Kolmandas voorus oli vastane minust nõrgema reitinguga. Olin sunnitud andma ära vankri viguri eest, kuid seejärel asusin hävitama vastase ettureid ja enda omi edasi nihutama ning võitsin. Neljandas voorus mängisin juba esimesel laual. Vastane oli lätlane. Ta valis väga terava avanguvariandi, kus tema tehtud käigud osutusid õigemateks. Viiendas voorus asusin avangus rünnakule vastase laua keskel asuva kuninga suunas, kuid vastane saavutas edu vigurite arenduses. Lõpuks tekkis viigiline lõppmäng, kus taotlesin viiki, kuid seda kohtunik mulle ei andnud, sest kohe pärast kohtuniku laua juurde saabumist kukkus mul aeg. Kuuendas voorus püüdis vastane rünnata odadega minu kuningaseisu, kuid sain vaba liini ja viisin mõlemad vankrid vastase tagalasse, mis lõppes matiga. Enne viimast vooru olin 6. kohal. Kui oleksin selle koha säilitanud, oleksin saanud auhinnaks 100 krooni (esimene koht sai 600 krooni). Vastane oli jälle Lätist. Kuna mul olid valged, sain enda arvates ruumilise paremuse ja püüdsin läbi viia rünnakut vastase kuningale, kuid vastane võitis sidumist kasutades liiga palju materjali. Lõpetasin turniiri 4 punkti ja 11. kohaga, olles endaga võrdse punktide arvu kogunute hulgas edukaim.

Mäss koolis

Täna läksin emaga kokkuleppel kooli alles neljandaks tunniks, sest koolis pidid toimuma malevõistlused. Kui ma järele mõtlesin, siis sain aru, et kohal oleks pidanud olema ikkagi kõigis tundides, sest malet mängitakse ainult ühe tunni raames. Kohale läksin direktori keemia tundi. Oli kolmanda veerandi algus. Direktor ütles, et paneb mulle teise veerandi eest tagantjärele kahe. Protesteerisin, et see ei ole keskmise hindega kooskõlas, sest mul on hinded 2, 2, 3 ja 4. Direktor selgitas, et nelja ta ei võta arvesse, sest selle ma sain kontrolltöö eest, mille ma kirjutasin maha. Ta teadvat, kes on keemias kõige nõrgemad. Ütlesin, et ma ei kirjuta kunagi maha. Andsin järele, et mulle võib veerandi kahe panna, sest järgmise veerandi eest saan ma juba parema hinde, nii ka aastahinde. Aga korraldasin siiski mässu, mille käigus kõik õpilased klassist lahkusid. Algas söögivahetund. Mul oli vaja uut söögitalongi, mida läksin küsima kantseleist. Seal oli neid vaja anda nii paljudele, et ei kontrollitud, kas saajatel on saamine põhejndatud. Söökla oli ümber tehtud. Nüüd olid seal senisest suuremad lauad ja laudade peale olid pandud laualinad. Ariel pigistas mind õlgadest ja ütles: "Nägemiseni põrgus!" Parandasin teda, et tuleb öelda kohtumiseni põrgus. Ariel ütles, et iga kord, kui ta ütleb kohtumiseni põrgus, pean mina nimetama kolm nime. Mõtlesin, et võiks nimetada näiteks minu, direktori ja Arieli nimesid, aga ütlesin siiski, et ma ei taha öelda. Mõtlesin, et direktor mind mässu korraldamise eest vist kohe ei karista, aga järgmisse klassi ikkagi ei lase.

Laupäev, september 22, 2007

Aasta unerekord

Varem arvasin, et kinnise ninaga on raske magada, aga täna öösel magasin 12 tundi. Uni oli tavalisest pikem ilmselt seetõttu, et maja oli vaiksem.

Palju nuppe ja loomi

Rääkisin tüdrukuga, kes minu arvates oli Kati P. Aga varsti hakkas mulle tunduma, et ta on siiski keegi teine ja B klassist. Kui küsisin, kas ta on B klassist, siis ta kinnitas, et see on nii. Näitasin ühte inimest B klassi pildilt ja küsisin, kas see on tema. Ta näitas, et tema on pildil üks teine. Jõudsime metsaäärsesse majja, kus ma olin varem käinud, aga mida ma hästi ära ei tundnud. Sealt pidi reis varsti edasi minema. Reisile kaasa võtmiseks pakkisin male ja kabe nuppe. Kabenuppude karpi panin võimalikult palju nuppe, et oleks kindel, et piisav arv nuppe on olemas. Aga nuppe sai liiga palju, sest karbile ei läinud enam kaas peale.

Aafrikas elas palju erinevaid loomi. Ühe inimese kohta räägiti, et ta sõi nii vähe liha, et suri ära. Selle jutu peale sõin igaks juhuks natuke liha. Pidime viima koju palju raamatuid. Mulle näidati, et saan need üle piiri vedada, sest kõrvalaed on juba meie Paide aed. Nii ma tegingi.

Reede, september 21, 2007

Lõuad avanevad

Avaneda võivad erinevad lõuad. Need võivad olla minu lõuad, kui ma söön hommikusööki. (Hommikusöök on mul juba söödud.) Need võivad olla lõvilõuad, mida külastab mesilane. Aga need võivad olla ka suure ja kurja riigi või mõne haiguse lõuad. Võiks endale sobivad välja valida. Kui lõuad just ise valikut ei tee. Võibolla avanevad nad kõik korraga ja laulavad ühe koorilaulu.

Kui koletis tuli, ei olnud mind kodus. Seepärast jättis koletis uksele sildi, et ootab mind kell kolm ärasöömisele. Kirjutasin vastuse, et söön tavaliselt kodus, mitte väljas. Pärast seda pole koletis enam nägu näidanud. Ukse taga vaikset hiilimist oli küll kuulda.

Kop-kop raamat

Isa küsis, mida Hennule teise tuppa viia. Vastasin, et sealt kostavad sellised hääled, et võiks viia võimlemisraamatu. Aga juhul kui Hennul on täna sünnipäev, võiks viia selle raamatu, mille järgi ta rääkima õppis. Seda raamatut nimetasime kop-kop raamatuks. Nime sai see selle järgi, et kaanel oli kaelkirjaku pilt, kelle kohta öeldi, et kaelkirjak teeb kop-kop. Aga sees oli rohkem karu pilte. Karu oli igal leheküljel. Igal leheküljel oli tihedalt koos palju pilte. Pildid olid joonistatud rahutu joonega. Mõtlesin, et võiksin uuesti selle raamatu võtta ja selle järgi mõnele titale poolteist tundi järjest rääkimist õpetada. Aga enne tuleks tema vanematelt järgi küsida, äkki ta oskab juba rääkida. Oma tuppa minnes olin seal jõuetult kõhuli ja nägin halvasti. Jõud ja nägemine oleksid tagasi tulnud, kui oleksin jõudnud seinani. Roomasin seina suunas väga aeglaselt, aga katkematult. Lõpuks jõudsingi seinani ja tõusin püsti.

Avastasin, et ühes ingliskeelses raamatus on kirjutatud Mussolinist. Kui tavaliselt konspekteerin lühidalt, siis seda teksti hakkasin väga pikkade lõikudena ümber kirjutama, kuigi uurimistöö oli juba valmis, nii et otsest vajadust ei olnud. Konspekteerimist saatis piiksumine. Teisest toast tuli tüdruk, kes küsis, milleks seda piiksumist vaja on. Seletasin, et piiksuja on tegelikult elektronmäng. Tüdruk palus, et ma enam ei piiksutaks. Ema ei saanud aru, miks on vaja konspekteerida. Ütlesin talle, et mõnda teemat võib konspekteerida, aga on teemasid, mida lausa peab konspekteerima. Olin vangis toas, kus ma nägin halvasti. Vahepeal läks nägemine hetkeks korda, aga siis muutus jälle kehvaks. Lõpuks pääsesin toa uksest välja.

Olime lossis või kirikus. Tahtsime lahkuda. Seda sai teha ainult kõrvalisi teid mööda, sest läbi klaasist peauste paistis küll tänav, kuid need olid lukus. Tagaukse kaudu ka välja ei pääsenud. Tänavapoolse ukse ette jõudis üks klassiekskursioon. Uksehoidja läks ringiga esimese peaukse juurde, keeras selle lahti ja lasi ekskursiooni sisse. Vaheruumi vastasseinas tulevat järgmist ust meie ees ta ei keeranud, aga kui seda katsusime, oli see ka lahti. Justkui oleks Jumala saabumisel kirikuuksed iseenesest avanenud.

Neljapäev, september 20, 2007

Pääsukestest

"Keele ja Kirjanduse" arvustuste alt lugesin, et pääsukeste madala lennuga seotud uskumus pärineb muistsest Lähis-Idast. Ilmselt on mõeldud seda, et siis hakkab vihma sadama. Mina seda uskumuseks ei nimetaks, sest olen ise näinud, et vihmase ilmaga lendavad pääsukesed madalalt. Vast oskasid siinsed inimesed seda ikka ise tähele panna. Ei hakka ju uurima, kust pärineb uskumus, et päikseloojangule järgneb pimedus.

Olin kummitus

Olin kummitus. Kummitasin arhiivis. Nendes eesmistes ruumides, kus oli töötajaid. Tagumistesse tühjadesse ruumidesse ma ei läinud. Sain ennast töötajatele nähtavaks muuta ja neid puudutada. Kui töötajad koju minema hakkasid, läksin nendega kaasa ja sõitsin samas bussis. Bussis arhiivitöötajad veel pisut märkasid mind, aga teistele bussisviibijatele olin nähtamatu.

Oli kirjanduse tund. Nädal tagasi oli öeldud, et tänaseks tuleb midagi läbi lugeda. Oli räägitud kahest raamatust. Küsisin nüüd, et ma lugesin läbi kaheköitelise raamatu, aga kas lugeda ei tulnud hoopis üheköitelist. Õpetaja vastas, et tuli lugeda mõlemad ja et kaheköitelist ei olegi olemas, vaid sellel on kolmas köide veel, mida tuli samuti lugeda. Protesteerisin, et ühe nädalaga ei saa nii palju lugeda, sest kõik see kokku oleks võtnud aega 40 tundi. Ariel minu seljataga rääkis, et ta läbib kooli katkiste kätega, sest mina pidevalt küünistan teda. Õpetaja ütles, et kohe ta teeb kontrolltöö, kus kontrollib raamatute lugemist. Ta rääkis, et ta tahabki, et õpilased ennast halvasti tunneksid, et nad teaksid, kui kergesti inimesi töölt vallandatakse. Ütlesin, et kui inimest sunnitakse midagi tegema ja tehakse seda vallandamisähvardusega, siis ei taha inimene enam kunagi seda asja teha. Tund sai läbi, aga jäin veel klassiruumi filmi vaatama, sest see oli multifilm. Filmis liikusid ringi inimesed, kellel oli alles vaid keha alumine pool. Sündis laps, kellel oli veel pea otsas, aga tal oli raske pead püsti hoida. Sellel lapsel võeti ka pea otsast, et ta oleks teistega ühesugune.

Kirjutasime paberile kirjutusmasina ja muude vahenditega. Kui paber sai ühe kihiga kaetud, vajutasime kihi sisse kirjutusmasina klahvidega uued jäljed. Hakkasin joonistama hästi suuri tähti. Räägiti, et Brasiilias on vihmametsade keskele tekkinud 25 000 ruutkilomeetri suurune kõrb. See oli umbes pool Eestit. Maailmas läks moodi makaronide söömine. Sellest kardeti keskkonnale suurt kahju, sest tuli rajada vastavaid põlde. Järgmisel aastal läks moodi juba järgmise toidu söömine, aga sellest kardeti samuti suurt keskkonnakahju.

Kolmapäev, september 19, 2007

Elame kauem

Pühapäeval lõppenud turniiri puhul võib lugeda positiivseks seda, et võitja oli sel korral minust vanem, mitte minust noorem. Tahaks uskuda, et inimene läheb ikka elu jooksul targemaks. Siis on igavese elu olemasolu tõenäosus ka suurem. Mis ei tähenda, et endast noorematesse võiks üleolevalt suhtuda. Langus ei välista uut tõusu ega tõus uut langust.

Ameerika rahuvalvaja

Henn ütles kellelegi, et tuleb teha nii, et minu hääl tita häält ei varjaks. Kuulatasin, et tita hingab väga kiiresti. Ta pidigi vist täiskasvanutest kiiremini hingama, aga mitte nii kiiresti. Tita oli Maaja teine laps, aga elas meie pool. Me ei saanud teha Maajale etteheiteid, et ta oma last ise ei kasvata, sest olime lapse ise talle tagasi andmata jätnud.

Oli valminud minu uue luulekogu esimene eksemplar. Hakkasin seda lugema. Luuletused olid hoopis teistsugused kui ma mäletasin. Need olid raskepärased ja rääkisid filosoofiast. Luuletused olid kahes veerus. Üks pikem rida läks osaliselt kõrvalveeru kohale. Lehekülgi oli raamatul umbes 350. Esimese tunniga jõudsin loetud 19 lehekülge. Ema küsis, kas me kingime selle eksemplari vanaemale või ühele inimesele, keda ma hästi ei tundnud. Vastasin, et ma olen öelnud, et piisab ühe eksemplari trükkimisest mulle endale, seega on tähtis, et see eksemplar jääks minu kätte, kuni järgmisi veel ei ole.

Lugesin ühte romaani. Kirjutatud oli peategelase mõtetest. Peategelane mõtles, mida ülemus temast tahab ja mis edasi juhtuma hakkab. Raamatu omapära oli selles, et kõigepealt tuli lehekülgede viisi mõtteid sellest, mis võib juhtuda, seejärel kirjeldus sellest, mis tegelikult juhtus. Peategelane vaatas märke. Ta imestas, et Kuu märk on seest õõnes. See tegelane ehk mina olin varvaskäeline, teised tegelased sõrmkäelised. Magasime ühe võõra toa põrandal. Rääkisin natuke läbi une. Hommikul pandi esimese asjana raadio kinni, mis oli öö läbi hääletult mänginud. Rääkisin mõttes, aga kuna sellele ei pööratud tähelepanu, siis ütlesin mõned laused ka valju häälega. Mulle anti ajaloo maasikatega lõik. Olin Ida-Virumaal. Virumaa probleeme tundsin ma 1980. aastate lõpust hästi. Mõtlesin lasta valjuhääldajast laulu "Eestlane olen ja eestlaseks jään". Aga et see võis venelased vihale ajada, siis mõtlesin alustuseks lasta mõnda venekeelset laulu, seejärel eestikeeseid ja venekeelseid vaheldumisi. Näiteks Alla Pugatšova eurovisioonil esitatud laulu. Räägiti, et Bulgaarias lasi politsei plaani täitmiseks maha 400 meeleavaldajat. Võis oodata, et teised slaavlased seda kordavad. Kui hakkasin Tartu suunas kõndima, kohtusin Ameerika rahuvalvajaga. Ta ütles mulle, et ma ei või siin olla, sest tema selja taga on silt, et fašistidele ja isamaaliitlastele on läbikäik keelatud. Vastasin, et võin küll, sest esiteks ei ole ma sildist veel möödunud ja teiseks on see silt Eesti seadustega vastuolus. Ameeriklane sihtis mind automaadiga. Tulistamise ennetamiseks lasin ise revolvrist ameeriklase maha. Ma ei jõudnud otsusele, kas ma tulistasin läbi tasku või võtsin enne revolvri taskust välja. Ameerika lehed pöörasid oma rahuvalvaja tapmisele suurt tähelepanu, aga suhtusid minu teosse üsna mõistvalt.

Teisipäev, september 18, 2007

Mind tükeldati

Juuksed lõigati lühemaks ja nüüd võidakse mind ära tunda. Võidakse aru saada, et ma olen inimene, sest juuksed ei varja enam suurt midagi. Osad inimesed ei salli teisi inimesi, vaid eelistavad karvasemaid loomi. Kas maailmas on mõni inimesekaitseala? Öörahu ei kaitsnud mind öösel tiksumise eest. Tiksus midagi lisaks kellale, kellast kiiremini ja valjemini. See tundus asuvat minuga samas toas, aga ma ei saanud täpselt aru, milises punktis. Ehk mõni putukas?

Caesari surm. Tuumajaam.

Vaatasin pilti Caesari tapmisest. Talle andis hoope mitukümmend inimest. Oli üllatav, et suudeti organiseerida nii paljude osavõtjatega vandenõu. Hoobi andmist peeti auasjaks. Aga kes hoobi andmata oleks jätnud, oleks ise tapetud. Ühe pildilolija kohta oli pildile kirjutatud, et ta on sudaanlane. Tema siiski hoopi ei andnud. Caesari järel sai võimule üks naine, aga tema ajal puhkes kodusõda. Caesarlasi nimetati surmamõistetud fašistideks. Kõigi aegade fašistid on tapetud. Caesari fašistiks nimetamine oli põhjendatud sellega, et ta pidas sõda. Aga ma ei teadnud siiski, kui õige see nimetus on, sest mulle ei olnud selge, kas Caesari peetud sõda oli vallutus- või kaitsesõda.

Ajalehes tehti propagandat veel ainult tuumajaama ehitamise poolt, vastuolijate artiklid jäeti avaldamata. Kandsin selle kohta ette luuleread:

Propagandatoru
ajab oma joru.

Tõnu tuli koju ja teatas, et laseb käiku isikliku tuumajaama. Tal oli kaasas kott tuumajaamale vajaliku radioaktiivse tolmuga. Tolmu pudises kotist välja tema riiete peale. Tõnu ütles, et radiatsioonist ei ole mitte ainult kahju, vaid ka kasu. Vastasin, et vähirakkudele on see kasulik, inimesele kahjulik. Ema ütles, et suurtele loomadele kahjulik, väikestele loomadele kasulik. Kandsin radioaktiivse tolmu kohta ette luuleread:

Ma ei taha sadet,
sest see sisaldab sädet.

Ma ei tahtnud saastatud korteris rohkem elada. Asusin teele, et minna Kuressaarde Helina juurde. Tänaval ütles Tõnu, et radiatsioon on kliima nii soojaks muutnud, et sõstrad valmivad ühe päevaga ja tikrid kahe päevaga. See tähendas, et vastavalt järgmiseks ja ülejärgmiseks päevaks. Täna oli alles talv läbi saanud. Seejärel olin jälle kodus ja rääkisin Tõnuga veelkord tuumajaama teemal.

Esmaspäev, september 17, 2007

Klaas

Kord tuleb jälle juua piimaklaasist,
kuid jook võib selles olla muu kui piim.
On neid, kes nimetavad klaasi viinaklaasiks,
mis sest, et klaasi kohta liiga kange viin.

Teeklaasiks klaasi saaks veel nimetada,
kuid öeldud on, et tee jaoks mõeldud tass.
Et nime sul ei tunta, pole imestada,
kui puuduvad sul sünnitunnistus ja pass.

Mina tahtsin nalja teha

Inimesed riskisid koolimajas eluga. Üks võttis metallvardast kinni ja ütles, et hakkab äikest püüdma. Teised istusid kõrgele aknale jalad väljapoole. Minul tekitas see kõik halba enesetunnet, sest ma teadsin, kui palju on õnnetusi juhtunud. Ise sõitsin ma trepist käsipuu najal alla, kuigi seda ka keelati. Aga sõitmist tunnetasin ma nii hästi, et olin kindel, et midagi ei juhtu. Läbi riidehoiu minnes võtsin siiski kiirust maha, sest kartsin, et sel korral jooksen muidu keeramiskohas vastu seina. Koristaja pesi parajasti põrandat, mistõttu põrand oli libe ja pidurdamine raskendatud.

Olin köögis ja kuulsin, et Helina hakkas toas laulma. Seda seletasin sellega, et olin hiljuti blogis tema häälest kirjutanud. Aga kui ma tuppa läksin, siis nägin, et Helinat seal ei olegi, vaid on ainult keegi sarnase näoga. Toas oli ka mitmeid muid inimesi. Ema ei saanud aru, mida tähendab, kui ajalehes kirjutatakse, et väikeriigi seisukohalt oleks õige, kui jalgpallimäng lõppeks tulemusega 5:4. Seletasin, et see on väravate arv ja see tähendab, et väikeriikide elanikele meeldib, kui mäng on väravaterohke. Üks kass püüdis mind küünistada. Ütlesin, et kui tal nii pikad küüned on, siis tuleb need maha lõigata. Mult küsiti, et kas ma siis ei tea, et kassi küüned ei ole kogu aeg nii pikad, vaid ta saab neid sisse tõmmata ja välja sirutada. Vastasin, et kui ta neid välja sirutab, siis tuleb need maha lõigata. Üks naisajaloomagistrant tuletas teisele meelde tema artiklit, mis olevat ilmunud ajakirjas "Vikerkaar". Autor seda artiklit ei mäletanud. Mina mäletasin, aga ütlesin, et see ilmus vist mingis muus ajakirjas. See, et autor seda ei mäletanud, oli seletatav sellega, et ta ei olnud seda kirjutanud spetsiaalselt ajakirja jaoks, vaid sinna oli kopeeritud katkend ühest tema ülikoolile kirjutatud uurimistööst.

Sõitsime bussiga. Mööda autoteed kõndis bussi ees rühm inimesi, mistõttu buss pidi aeglasemalt sõitma. Buss keeras Fortuuna tänavale, inimesed kõndisid mööda Pika tänava autoteed edasi. Arvasime, et nad on tulnud mõnest väiksemast linnast ja seetõttu ei tea, et sellel teel ei kõnnita. Aga varsti leidsin uue seletuse. Nimelt oli kõvasti lund sadanud, mistõttu Pärmivabriku katuselt võis midagi pähe kukkuda ja kõnniteel ei saanudki käia. Bussist väljudes meenutasin, et olen mõelnud ehitada lumekindluse ja siis sinna istuma minna. Olen mõelnud, et võiks aasta igal päeval väljas istudes lugeda. Aga seda ei saa teha, sest talvel on ilm külm. Ometi nägin, et keegi on lumekindluseid ehitanud. Ühed lapsed olid parajasti ühte neist lõhkuma asunud. Keelasin neid. Küsisin, kas kindlus on nende ehitatud, et nad seda lõhkuda võivad. Edasi kõndides kohtusin kõigepealt ühe väiksema ja seejärel ka ühe suurema koeraga. Lapsed püüdsid koeri mulle kallale ässitada. Mõtlesin, et kui koer ründab, peaks aitama talle jalaga vastu pead virutamine, sest on olemas ütlus "nagu peksasaanud koer". See ei aitaks ainult võitluskoerte puhul, kellel puudub hirmutunne. Olin jälle laste juures. Ähvardasin neid, et üks inimene ehitab kivist kindluse. Lapsed ei uskunud ja küsisid, kuidas vana inimene füüsilist tööd teha jaksab. Ütlesin, et ta palkab abilised. Mõtlesin, et tegelikult on tal raske palka maksta, kui ta on ise pensionär. Lapsed küsisid, kas ma olen peast segane. Vastasin, et seda ma ei pea neile ütlema. Mina olin tahtnud ainult nalja teha ja lapsi huvitavamalt õpetada. Teised piirduvad tavaliselt lastele väga lühikeste käskluste andmisega.

Pühapäev, september 16, 2007

Foto turniirilt

Minust on tehtud foto ka äsja lõppenud turniiril.

Kolm päeva mängu

Tänavusel G. Uusi mälestusturniiril anti mõtlemisaega vähem kui mullu - kahes esimeses voorus 45 minutit kummalegi, järgmises viies 1 tund 15 minutit kummalegi. Õigemini ei kasutatud neid kellasid, millega mõtlemisaega juurde tuleb. Mõtlemisajaga mul üheski partiis probleeme ei tekkinud, aga siiski sain vähem punkte kui eelmisel aastal. Esimeses voorus tegin vea, kui arvasin ekslikult, et ühe käigu järel jääks oda kinni, kuid kaotsi läks ta hoopis tehtud käigu järel. Teises voorus mängisin vastasest umbes kolm korda kiiremini ja võitsin ajaga. Kolmandas voorus saavutasin seisu, kus vastase kuningas oli lagedal, tema liputiib arendamata ja kõik tema etturid eraldatud. Vastukaaluks oli tal vigur kahe etturi vastu ja vabaettur. Mina hindasin paremaks oma seisu, vastane kinnitas, et parem oli tema seis. Otsustas see, kui vastane pani oda puhtalt vankri tulle, mida ei tohtinud lüia kahvli tõttu. Kahvlit ma nägin, kuid edasi mõeldes hakkasin nägema olematut ümberlüket ja läksin seega ikkagi lõksu. Neljandas voorus käis vastane avangus edasi-tagasi, mistõttu saavutasin võitva rünnaku. Viiendas voorus mängisin kõige halvemini, kasutades avangus vale plaani, mis võimaldas vastasel paremust järk-järgult suurendada. Kuuendas voorus oli ainuke partii, mis ei lõppenud päris reitingu nõuete kohaselt. Vastase reiting oli pisut madalam, kuid tegime viigi. Viimase vooru mängu lootsin võita, mis oleks andnud mulle 50% võimalikest punktidest. Kuid selgus, et vastaseks on meistrikandidaat. Teda ma eelmine aasta samal turniiril küll võitsin, kuid vahepeal olin teisel turniiril kaotanud. Kuningad vangerdasid samale poole, mina nihutasin kuninga eest kõik etturid kaugele. Minu kuninga juurde pääses vaid ühte vaba liini pidi, kuid selle sai vastane enda kätte ja võitis. Minu tulemuseks jäi 2,5 punkti 7-st võimalikust, mis andis mulle 29. koha 37 osavõtja hulgas. Tundus ka, et ma polnud osavõtjatest kõige suurem malehuviline, sest voorude vahel ma kirjutasin blogis, kuulasin muusikat ja tegin tööd, samal ajal kui leidus neid, kes jõudsid jälgida maailmameistrivõistluste partiisid.

Märkasin tuttavaid nimesid

Kerisin ühe blogi rohkeid kommentaare. Võpatasin nähes lauset, kus oli mainitud Kati P. nime ja nimepidi väljatoomata nimesid. Aga kommentaarid kerisid edasi. Järgmiseks märkasin Helina nimega kommentaari. Kui kommentaarid olid algusesse jõudnud, siis hakkasin uuesti neid kahte kohta otsima. Helinaga seoses sain teada, et kuna minu jaoks on põhiline tema eesnime kõla, siis on üks ansambel teinud laulu, kus lauldakse tema nimega kõlalt sarnaseid tähenduseta sõnu.

Blogid, mida ma loen, olid muutnud oma kujunduse minu blogiga ühesuguseks. Lugesin neid läbi une. Sõnu hakkasin eristama, aga lausete mõtet veel mitte. Minuga hakati rääkima. Ma ei teadnud, kas rääkimine tuleb unenäost seest või väljast.

Laupäev, september 15, 2007

Kingade kogu ja kella käekäik

Nii palju kingi mul veel ei ole nagu Napoleoni naisel, aga isiklik rekord kolm paari korraga on käes. Ühed kingad hakkasid lagunema. Ostsin poest teised tagavaraks, sest ei mäletanud, kas mul kodus kapi all veel on midagi. Kingapoodi minekut ennustas juba hiljuti avaldatud unenägu, kuigi unenäos oli pood teise koha peal. Poest tulles vaatasin kohe kapi alla. Leidsin sealt veel ühe paari, kuigi samuti veidi lagunenu. Ära visata veel ühtesidki pole tahtnud. Kuidas ma saan vasku jala oma ära visata, kui parema jala oma on täiesti terve?

Veel käisin kellassepa juures, sest olin kella klaasi puruks pillanud. Kõigepealt viis ema selle koos oma kellaga teise kellassepa juurde, kes ei tahtnud parandada, kuuldes, et peale klaasi katkioleku käib kell ka taha. Kahe asja korraga parandamine pidi maksma sama palju kui uus kell. Aga vahepeal tegin kindlaks, et taskus käis kell taha ainult katkise klaasi pärast, kuna seier millegi vastu puutudes ei saanud edasi liikuda. Laua peal käis korralikult. Päev pärast parandusest toomist pillasin kella maha kivitee peal. Seekord tuli lahti tagumine plaat. Aga selle sain väikse pusimisega ise külge tagasi.

Kajakad olid paremad kui luiged

Meie perest oli tehtud kunstiline film, kus me olime veel lapsed. Kasutatud oli õigeid eesnimesid. Iga pereliikme kohta öeldi seal lühike iseloomustus, milleks kasutati isa soovitusi ja filmitegijate endi tähelepanekuid. Minu kohta kasutati iseloomustust, et ma olen väikse Klausi advokaat. Enda iseloomustus meeldis mulle iseloomustustest kõige rohkem.

Mõtlesin, et huvitav, et Helina on kurt ja ta saab jälgida ainult kirjalikku teksti, aga mina kujutan hoopis igasuguseid hääli ette ja olen halva nägemisega. See, et Helina on kurt, oli minu selle unenäo ettekujutus. Mõtlesin talle igas unenäos välja erineva haiguse. Mõtlesin seda Helina voodi kõrval istudes. Aga nüüd ta tõusis üles. Kui ta kõndis ülikooli raamatukogu poole, lendas taevas suur kajakaparv. Kui terve parv oleks korraga inimest rünnanud, oleks inimesel halvasti läinud, aga ei rünnatud kunagi. Siis ühed linnud siiski ründasid Helinat. Need olid hoopis luiged. Ütlesin Helinale, et luiged ei ole sõbrad. Sisenesime ajalooarhiivi moodi hoonesse. Võtsime luiged käeotsas majja kaasa ja panime seal laua alla. Vaatasime vanaaegseid kirjadega esemeid. Kõrvaltoast väljusid ja kõndisid läbi ruumi poisid, keda olime siin majas ka eelmisel korral näinud. Unenäos juhtunu meeldejätmiseks hakkasin koos isaga kõike uuesti tegema.

Reede, september 14, 2007

Unenäod ja Euroopa Liit

Vähemalt viimastel aastatel meeldib mulle unenägudest rohkem kirjutada kui Euroopa Liidust. Aga kui Eesti oleks iseseisev, oleks minu unenägudel suurem tõenäosus tegelikkuseks saada. Nüüd võidakse alati vastata, et Euroopa Liidus tehakse teisiti.

Euroopa Liitu astumise vastu kasutasin muuhulgas argumenti, et Eestile peab jääma alles oma põllumajandus. Eurofanaatikud vastasid, et arenenud riigil ei ole põllumajandust vaja, sest muu majandus toob rohkem raha sisse. Viimastel päevadel on lehes olnud kaks huvitavat uudist. Paari päeva eest kirjutati, et Euroopas on alanud toiduainete hinnatõus, sest laod on toidust tühjad. Hakkasin juba mõttes näljahädaks valmistuma. Tõepoolest, maailma rahvaarv kasvab. Täna oli juba uus uudis - poodidest on kadunud Eesti või, sest välismaalased maksavad rohkem. Nii et varsti hakkame raha sööma.

Väikepartei

Üks väikepartei oli kogunud päris palju toetajaid. Tulevikus võis toetajate arv veelgi suureneda. Jagomägi ütles, et ta kardab, et see partei võib võita presidendivalimised. Ma ei saanud aru, miks ta seda nii ohtlikuks peab, kui presidendi amet ei ole eriti tähtis. Klaus oli selle partei liige. Ta pidi koos ühe parteikaaslasega välismaa ajakirjanikule intervjuud andma. Enamus ajakirjaniku küsimusi olid mõistlikud, väljaarvatud viimane. Viimasele küsimusele tuli vastata, et selles asjas on ajakirjanikul täiesti vale ettekujutus. Pildil oli kujutatud partei liikmeskonda kahekorruseliselt. Ülemisel korrusel äärel oli paks ja jõhkra välimusega partei esimees. Tema kõrval istus neli kõhnemat ja kavalate nägudega aseesimeest. Naisliikmed olid alumisel pildikorrusel. Naisi oli rohkem kui ülemisel korrusel mehi. Igas sambavahes oli kaks naist. Siis nägin, et lisaks naistele on igas sambavahes ka üks mees. Aga tundus, et naiste juures olevad mehed on ainult joonistused. See pilt oli Helina oma. Helina pildid olid üldse sügavmõttelised.

Kuulasime vana raadioaparaati. Küsisin Klausilt, kas ta on ülemise laineala korda teinud. Klaus eitas seda. Aga häält sealt siiski tuli. Tundus, et raadio hakkab plahvatama. Mul õnnestus ta enne kinni panna. Kinnipanemiseks oli raadiol lisaks sellele nupule ka üks väiksem nupp. Ma ei teadnud, kas raadiod ikka saavad plahvatada nagu televiisorid. Klaus luges ette seltskonnas viibiva naise luuletuse. Luuletus oli lühike ja raskesti jälgitava mõttega. "Ei riimi, ei rütmi," ütlesin. Lisasin, et see on mõttetu luuletus. Siis küsisin, et kas see on kellegi kohalviibija kirjutatud. Ütlesin, et sel juhul oli minu lause ebaviisakas. Klaus oli kirjutanud ühest kindralist, kelle nime ta nimetas. Näitasin ingliskeelsele raamatule ja küsisin, kas Klaus võttis kindrali nime sealt. Klaus eitas seda. Ütlesin, et Eestis on ju nii vähe kindraleid olnud, et kõigi nende nimed on teada. Siis jõudsin järeldusele, et Klausi tegelase prototüüp on kindral Kert, sest väljamõeldud nimi on kõlalt sarnane. Klaus kinnitas, et mul on õigus. Mõtlesin, et mõni oskab niimoodi kõik varjunimed lahti seletada.

Postkasti ilmus Helina uus e-maili aadress. Hakkasin temaga rääkima. Päris kindel ei saanud olla, et uue aadressi on teinud Helina. Selle taga võis olla ka mõni petis. Kastis olid kartulisalati moodi segi aadressid ja muud asjad. Mõtlesin, et nüüd saan kõigis Helina asjades sorida nii palju kui ise tahan, sama moodi nagu vanasti Kerstini asjades. Ma võisin Helina ja Kerstini unenägusid üles kirjutades segi ajada.

Maja ees toimusid kaevamised. Ajaloolased rääkisid seal, mis asjad ma tegemata jätan. Ema rääkis ühe ajaloolase kohta, et see kirjutab väga hästi. Sellest hoolimata tegi ema tema teksti toimetades väga palju täiendusi. Kõigepealt kirjutas ta täiendused ühel paberil originaallausete kõrvale, seejärel juba kogu teksti koos täiendustega teisele paberile ümber. Ema ütles, et tunnis toimetab ta kaks lehekülge. Vastasin, et mina toimetan ka kaks lehekülge tunnis. Mõnes tunnis neli lehekülge.

Neljapäev, september 13, 2007

Muutused toimuvad

Muutusega võib harjuda, aga see ei tähenda, et toimumishetkel ei oleks muutus valus. Ja et enne muutumist oleks tunda vajadust muutuse järele. Inimesed sageli ei paista uskuvatki, et tulevikus võib veel muutusi toimuda. Siinkohal on sobiv mõelda selle üle, milliseid muutusi veel tulla võib.

Keemik ei tundnud kirjandusajalugu

Toimus magistritööde kaitsmine. Üks kaitsja hakkas järjest sõnu suus segi ajama. Esimestel kordadel kõrvalistuja parandas teda, aga siis tehti ettepanek, et tema eest räägiks keegi teine. See ettepanek võis kaitsjale kahju tuua, sest komisjon oleks võinud töö tagasi lükata, kui ta ise ei räägi. Aga ta siiski katkestas ja varsti rääkis juba järgmine kaitsja. Öeldi, et Mendelejevi luuletused ei jõudnud kirjandusajalukku. Naiskirjandusõppejõud vaidles kohe vastu, et praeguseks on jõudnud. Tööd kaitsev keemik seda nii täpselt ei teadnud. Kui kõik kavas olnud olid ära rääkinud, paluti ootamatult oma tööd kaitsma hakata minul. Alustasin mõttepausidega, et mul on juba kraad käes ja seda ei saa ju enam ära võtta ja et mul ei ole kõne ette valmistatud. Ülejäänud osa kõnest jätsin oma tajust väljapoole. Keegi ütles, et magistrikraadi on vaja selleks, et makstaks välja invaliidsuspensioni. Virutasin talle vastu hambaid. Siis öeldi, et magistrikraadi on vaja hoopis nendel, kes tahavad asuda tööle kõrgemas riigiametis. Kui mina olin kaitsmise lõpetanud, tuli uksest sisse veel üks juba varasem magister, kellel paluti samuti oma tööd uuesti kaitsta.

Mul oli värskelt ilmunud proosaraamat. Sellele oli eessõna kirjutanud Tulviste. Ta võrdles selles minu raamatu stiili ühe konkreetse teise kirjaniku stiiliga. Tulviste eessõnas oli selliseid väljendeid, mille olin laenanud ka oma teksti, kuigi laenamine ei tundunud kõige mõistlikum. Mõtlesin, et kui Tulviste teaks, kui vähe parandusi ma mustandisse tegin, siis ta seda raamatut nii kõrgelt ei hindaks. Hulk inimesi tulid mul raamatu ilmumise puhul kätt suruma. Üks neist ütles, et see on minu elu tippteos. Seega arvas ta, et teist nii head raamatut ma enam ei kirjuta. Lugesin ühe teise autori raamatut ja kirjutasin seejärel selle kohta ülevaadet. Oskasin lahti seletada, et raamatus on neli järku. Mõlemal tegevuspäeval teeb peategelane asju kaks korda, teisel päeval jälle samu asju, aga iga korraga on asjad tema jaoks halvemaks muutunud. Aga mõtlesin, et kui ma selle seletuse kirja panen, ei ole seletuse lugejale raamatu lugemine enam huvitav.

Oudekki kiitles, et ta on elanud Aafrikas ja Põhja-Ameerikas ja et ühtegi otsust ei langetata ilma tema osaluseta. Aga nüüd elas ta paikselt Eestis. Kõigi otsuste tegemisel osalemine ei paistnud tõsi olevat. Läksin Kaunase puiestee hoovist välja Oudekki maja tagumise otsa juurest. Räägiti, et ühel maal jahitakse lühikest kasvu inimesi. Arvasin, et see tuleb sellest, et kasvu paneb seisma narkootikumide tarvitamine. Mulle vaieldi vastu, et on olemas ka sellised narkootikumid, mis panevad just inimese kasvama.

Kolmapäev, september 12, 2007

Roboti mutrid

Roboti mutrid logisesid. Ta hakkas neid keerama. Aga ta mutrid logisesid nii kõvasti, et ta keeras neid vale pidi. Mutrid tulid päris lahti. Rohkem robot liigutada ei suutnud. Teised robotid nutma ei hakanud, sest ta oli kõigest robot. Kui inimese või koeraga midagi halba oleks juhtunud, siis oleksid robotid nutnud.

Saksa marga allakäik. Tohupaber.

Ennustati Saksa raha allakäiku. Saksamaa oli trükkinud Iraagi sõjas kasutamiseks eraldi margad. Arvati, et varsti tulevad Iraagi jaoks mõeldud margad kasutusele ka Saksamaal toidu ostmisel. Selliste markade osakaal pidi järjest suurenema hakkama.

Tahtsin hakata paberit tootma. Lugesin, et kunagi kasutati paberi tootmiseks naiivset meetodit, mis seisnes kasetohu koorimises. Hakkasin sama meetodit kasutama. Okstelt maha kooritud toht keerdus rullidesse. Mõtlesin, kas oleks õigem panna tohujupid ühte rulli või jättagi eraldi rullidesse. Lugesin, et vanad tohupaberi tootjad olid hilisemal ajal öelnud, et varem olid kased kaetud puhta tohuga, nüüd keskkonna halvenemise tagajärjel tohu ja koore seguga. Ütlesin selle edasi, aga mul oli rääkimisega raskusi. Tõnu tootis päevas kümme tohurulli, päeva jooksul suitsetas ta neist viis ära. Klaus ütles, et Põlva turniiri finaalis kohtuvad omavahel Sven ja Puusepp. Turniiri koos finaalidega kestis juba terve nädal. Klaus ütles, et kuskile oli pandud viide, et mina ja veel keegi oleme sellest turniirist oma blogides kirjutanud. Vastasin, et olen küll, aga ma ei mäleta mida. Hakkasin mõtlema, et võibolla on tegemist hoopis sellega, kui ma eelmiste aastate Põlva turniiridest kirjutasin, kui ma seal ise kohal olin käinud.

Teisipäev, september 11, 2007

Wc õnnetused

Mida kõike ei ole wc potti pillatud. Viimati pillasin paberirulli vette. Mul soovitati see rõdule kuivama panna. Seda ma ei teinud, sest vahel sajab vihma ka. Järgmisel päeval sisenesin ülikooli raamatukogu wc-sse. Ukse sulgemise seadeldis oli nii madalal, et lõin selle vastu pea ära.

Inglise släng

Sõitsime jõel kahe kõrvuti laevaga. Sõpruse silla juures sõit lõppes. Läksime mängima lauajalgpalli. Kui praegu järele mõelda, siis meenutas see rohkem lauahokit. Mängida oli väga hea tunne. Õigupoolest ei anna seda sõnadega edasi ja täpselt ei mäleta ka. Aga palli või litrit taga ajades ei olnud mul iga kord aega oma väravavahti liigutada, mistõttu mulle löödi mõni värav sisse.

Enne kooli minekut tahtsin minna kingapoodi. See asus kuskil lahtise turu kõrval, aga täpsemalt ma ei teadnud, sest ei olnud seal varem käinud. Kui poodi minek lähenes, muutusin järjest rahutumaks. Seda võidi seostada sellega, milline müüja seal on, ja mitte päris põhjendamatult. Jõudsin kooli. Mul tuli veel leida arvuti lõputöö valmistegemiseks. Inglise keele õpetaja küsis, kas mul on see nüüd valmis, mustand oli mul hea. Vastasin, et mul on valmis puhtandi mustand. Õpetaja hakkas seda lugema ja ütles, et see on ka hea. Osa juttu oli Helina ja unenägude kohta, osa muudest asjadest. Kartsin, et tagapool tuleb mul liiga rõvedaid kohti. Neid ma päris puhtandisse ei oleks pannud. Töö pidi valmima täna kella viieks. Lootsin, et õhtul kella viieks, mitte hommikul kella viieks. Hommikul kella viieni enam palju aega ei olnud. Olin sattunud istuma Merili kõrvale. Tema oligi see, kes mul juba kodus meelde oli tulnud. Pidime midagi lugema. Õpetaja tegi mulle märkuse, et mu silmad ei liigu. Ta muutus minu suhtes järjest vaenulikumaks. Ta ütles, et lõpukontrolltöös kontrollib ta slängi tundmist. Seetõttu otsustasin, et mina lõpukontrolltöö kirjutamises ei osale.

Kuulsin kooli kolmandal korrusel, kuidas Oudekki ütles ühele poisile, et kui ei oleks välismaa mõjusid, siis ei saaks me iigersit osta. Iigers oli üks kapsatoit, mida müüdi putkadest. Selle kirjapilt oli eagers. Tahtsin öelda, et igasugu asjade ostmisele peab lõpp tulema. Me oleme juba liiga vanad, et kõiki asju osta. Läksin tiiba inglise keele klassi. Täna pidime kirjutama lõpukontrolltööd. Seda ma kirjutada ei tahtnud, sest õpetaja oli lubanud kontrollida slängi tundmist. Ma ei pidanud selle tundmist vajalikuks. Pealegi polnud õpetaja seda õpetanud. Keegi ütles, et siin ruumis võib näha multikultuursust. Sellega ta ei mõelnud, et siin oleks värviliste rasside esindajaid, vaid et osadel olid seljas piltidega riided. Lauri K. ütles, et mina olen öelnud, et ma ei oska inglise keelt üldse. Kuna ma olin 13 aastat tagasi juba keskkooli lõpetanud, ei pidanud ma vajalikuks selle uuesti katsetamist. Kõndisin minema. Lootsin, et mulle ei tule vastu õpetajat. Ema oleks kodus arvatavasti hakanud rääkima, et ma oleks ikka võinud kooli lõpetamist proovida. Aga mõtlesin, et kui ma talle ei räägi, et ma sel korral ei lõpetanud, ei küsi ta arvatavasti midagi.

Esmaspäev, september 10, 2007

Kuradi saba

Kui kuradil on saba, võivad olemas olla ka kuradi sabarakud. Sabarakk on väiksem sabast, ammugi saba omanikust. Aga kui neid on palju, kas nende summa ei ole sabaomanikust suurem? Suure riigi hirmuvalitseja võib naaberriikides külvata rohkem hirmu, sest tal on oma riigis rohkem alamaid. Kummal on rohkem alamaid, kas Jumalal või kuradil? Kumb tekitab suuremat hirmu? Üks Jumala käsk ütleb, et teda peab kartma. Samasugusest kuradi käsust ei ole ma kuulnud.

Inimmangustid

Üks südamearst sai infarkti. Sel puhul tuli välja panna ümber maakera mööda laiuskraadi kulgev plekkriba. Muutsin selle teise võimaluse vastu, et leinamärgid läbivad ainult Euroopat. Ütlesin, et eurointegratsioonist on siiski midagi kasu. Läksin teise südamearsti juurde. Süda hakkas uurimise ajal tugevalt kloppima. Rahustasin ennast maha ja kloppimine lõppes. Siis näidati mulle, kuidas mangust maoga võitles. Madu tahtis nimelt mangustit ära tappa. Ütlesin, et võitlus on lakkamatu, aga tõhus. Minu arvates sümboliseeris see südame lööke. Aga arst ütles, et asjad ei peaks üldse nii olema. Läksin oma maja juurde. Üks mees, kes oli mangust, kartis kohtuda ühe poisiga, kes oli mangust. Ühe väikse maja ülemisel korrusel lamas üks naine koos oma mehega ja tegi mehega koostööd, aga kui uksest tuli sisse võõras mees, tappis naine oma mehe ära ja hakkas võõra mehega koostööd tegema. Kokkuhoiu nimel oli hakatud ehitama maju põhjamuda plokkidest, aga see taheti nüüd lõpetada, sest mõned mudaplokkidest majad olid kokku varisenud. Mudaplokke tuli ka laduda väga paksult, nii et majja tühja ruumi ei jäänud peaaegu üldse. Inimmangustid tegid ettepaneku, et koostööd saab teha ka mitme inimese vahel. Päts laiendas ettepanekut, et koostööd saaks teha kogu eesti rahvas. Liigne sündimus ei ole koostööd takistav probleem, sest rahvaarvu juurdekasvule leiab lahenduse väljarändest. Või kui enam kuskile välja rännata ei ole, siis sündimuse piiramisest.

Kogunesime tänaval puude juurde. Nendele, kes olid puudele kommentaare kirjutanud, taheti selle eest raha maksta. Olin kommentaare kirjutanud nii enda nime kui ka ühe varjunime all. Nüüd ei tahtnud ma, et tuleks välja, et varjunimi on minu oma. Läksime sinna, kus jagamine pidi toimuma. Oudekki andis seal mulle minu maalide koopiad. Klaus ütles talle, et need maalid mul juba on. Vastasin, et neid maale mul enam ei ole, sest Oudekki laenas originaalid enda kätte. Originaale ta tagasi ei andnudki. Trükitud variandi omamine tundus küll uhkem, aga Oudekki jättis originaalid enda kätte arvatavasti sellepärast, et need maksavad rohkem. Ta pakkus mulle ühte särki. Võtsin selle vastu. Siis pakkus ta veel ühe Lasnamäe osa särki. Seda ma vastu ei võtnud.

Oli vene keele tund. Õpetaja ütles meile uued sõnad ja siis tegi kohe nende peale tunnikontrolli. Sõnad olid lihtsad, aga ma ei osanud pikemaid väljendeid käänata. Päästvat paistis see, et kirjutasin tunnikontrolli samale vihikuleheküljele, kuhu olin varem need uued sõnad kirjutanud. Kui õpetaja seda märkas, ütles ta, et paneb mulle kahe. Vastasin, et ma hakkan otsast peale. Kirjutasin jälle samale leheküljele, aga panin nüüd pea sellisesse asendisse, et juuksed varjasid silmade eest varem kirjutatu. Õpik jäi ka laual lahti. Lõpuks hakkasin ikkagi sõnade õiget kirjutust piiluma. Selgus, et need sõnad on kirjutatud ka tahvlile. Aga järgivaatamisel sattusin hoopis segadusse, sest samadest sõnadest olid erinevatesse kohtadesse kirjutatud erinevad variandid. Õpetaja arvas, et me peame oskama vastata õpiku esimest peatükki. Mina polnud sellega nõus, sest ma polnud seda peatükki veel lugenud. Kiiresti tunnikontrolli tegemise kaitseks ütles õpetaja, et sõnad peavad meelde jääma ühe kuulmisega.

Öine proov

Seoses blog.tr.ee uue ja kasutajavaenulikuma versiooni käivitumisega katsetan, kas uute sissekannete sinna lisamine töötab endistviisi.

Pühapäev, september 09, 2007

Nädal jätkub

Sel nädalal olen tegelenud nelja erineva raamatu ilmumise ettevalmistamisega. Pühapäeviti ma tavaliselt tööd ei tee, aga ühe tööga hakkasin alles eile õhtul pihta, seetõttu tahaks temaga natuke täna ka tegeleda, tundub veel piisavalt huvitav.

Mõttetu kiikumine. Enne tundi.

Olime kiigepuu all. Tõnu ja Henn narrisid Toomast, et Tooma sõjaväelist auastet oli alandatud reameheni. Tõnu, Henn ja Toomas moodustasid justkui eraldi perekonna. See, et mina pole üldse sõjaväes käinud, ei olnud neile oluline. Ema moodustas koos iga pereliikmega eraldi perekonna. Toomas võttis välja kiige ja hakkas kiikuma. Tõnu tahtis selle peale kiikuda üle võlli. Hoiatasin teda, et nii võib alla kukkuda. Keegi oli juba varem püüdnud üle võlli kiikuda, aga ma ei teadnud, mis sellest katsest lõpuks sai. Arvatavasti kiik lihtsalt ei kerkinud nii kõrgele. Tegelikult tsentrifugaaljõud võibolla oleks siiski päästnud kukkumisest, nagu pesumasina laest pesu alla ei kuku. Aga minu arvates ei olnud selliseid katseid ikkagi vaja teha. Kehalise kasvatuse õpetajad ütlevad, et kes on teistest nõrgem, see saab peksa. Tegelikult võib inimene olla ükskõik kui nõrk, teise inimese surnuks lüia jaksab ta ikkagi. Parem kui ei jaksaks. Tõnu keerles mitu korda ilma kiigeta üle võlli. Henn proovis sama teha, aga varsti hakkas kaebama, et ta ei jõua nii kõrgele tõusta. Osatasin teda, et ta üldse sellist mõttetust proovis. Olin koos isaga köögis. Ajasin ümber kausi isa tänaste tablettidega. Hakkasin neid põrandalt kokku korjama. Kõik, mis ma leidsin, ei olnudki tabletid, vaid osad olid värviliste pliiatsite terad, aga ma hästi ei eristanud tablette ja pliiatsiterasid üksteisest.

Pidi tulema ajaloo kontrolltöö. Ariel püüdis vannitoas valju häälega pähe õppida, kas ühel ajajärgul valitses koolkond või suund. Mina lugesin ruudulisele paberile välja kirjutatud märksõnu. Olin kirjutanud välja "avatud ülikool", aga ei mäletanud, mida see tähendab. Tõenäoliselt seda, et 1930. aastatel kaevati Euroopas, et liiga palju inimesi läheb ülikooli ja raamatute väljaandmine on liiga kerge. Kuulsin tagaruumist, kuidas õpetaja arutas mõnede õpilastega, et viimane ajalootund muudetakse pool tundi pikemaks, ei tea, kuidas seda siis sisustada. Minul oli lahendus olemas, et kui õpik läbi saab, lugeda mõnda muud raamatut. Õpetaja rääkis vaevukuuldavalt, et viimases tunnis ta kontrollib vabal valikul loetud raamatuid. Kuna ta polnud seda otse mulle öelnud, oleksin pidanud viimases tunnis siis ütlema, et ma ei teadnud, et midagi lugeda kästi. Aga raamatutest rääkida oleksin ikkagi saanud, sest ajalooraamatuid lugenud ma olin. Tagaruumist tuldi klassi. Liis võttis tundi kaasa oma väikse lapse. Õpetaja kattis ühe raamatu pealkirja kinni ja küsis klassilt, mis tal käes on. Ma ei olnud kindel, aga muude asjade põhjal, mida ma kaanelt nägin, ütlesin, et see on ajaloo õpik. Õpetaja ütles, et mul on õigus.

Laupäev, september 08, 2007

Ämblike arvutivõrk

Ämblikud koovad võrku, et hakata internetiga konkureerima. Nad on kuulnud, et internetil pole omanikku. Nad arvavad, et see on inimeste rumalus. Nemad on küll oma võrkude omanikud. Kui nad loovad alternatiivse arvutivõrgu, on nad ka selle omanikud.

Ämblike arvutivõrku jääb kinni esimene kärbes, veel enne kui võrk valmis saab. Ämblikud võtavad tal vere välja ja jagavad ära. Nad uurivad kärbse DNA-d.

Enne kui neil midagi välja uurida õnnestub, jääb võrku kinni ka üks hiir. Ämblikke see ei üllata, sest nad teavad, et et arvutitel on hiired. Nad tahaksid uurida ka hiire DNA-d, aga seda hiirel ei ole. Ämblikud viskavad hiire minema, öeldes, et hiired on rohkem kasside valdkond.

Siis jääb võrku kinni esimene inimene. See on tuntud arvutisõltlane. Ämblikud kardavad, et inimene hakkab nendega konkureerima võrgu omamisõiguse pärast. Seetõttu seovad nad inimese silmad kinni, et see midagi ei näeks. Aga inimene näeb niitide vahelt ikkagi. Ta paneb tähele, et ämblikel on ainult kaheksa jalga, samal ajal kui temal on kümme sõrme ja kümme varvast. Nii et ämblikud ei saaks talle arvutimängude mängimises vastu. Seetõttu teeb inimene ettepaneku, et ämblikud mängiksid temaga võidu ühte arvutimängu - see kes võidab, saab kaotaja üle võimu.

Ämblikud võtavad ettepaneku vastu. Nemad võidavad, sest kuigi ühel ämblikul on vaid kaheksa jalga, on ämblikke palju, aga inimest üks. Ämblikest saavad uued monopolistid.

Agressiivsed haiged

Kahel naisel oli selline haigus, mis pani neid agressiivselt käituma. Nad võisid olla ohtlikud. Seetõttu tahtsin akent sulgeda, et nad tuppa ei saaks, aga nad said ikkagi. Varsti nakkas see haigus ka teistele inimestele. Kõndisin koos nendega tänaval. Ainult et viisakamad inimesed ei käitunud isegi haiguse ajal nii agressiivselt. Kukkusin kõrgelt alla. Algul arvasin, et kukun surnuks, aga siis nägin, et kui kujutan ette Kaunase puiestee maju, siis ei juhtu minuga midagi.

Teatris etendati lasteraamatut. Põrand oli kaetud jahuga. Nagu raamatuski, taheti teada selle põhjust. Aga üks näitleja läks pöörlevale lavale, kus jahu ei olnud.

Eesti tippkorvpallurid mängisid saalis korvpalli. Mängijate hulgas oli veel üksikuid, kes mängisid siis, kui mina korvpalli rohkem jälgisin. Tol ajal tundusid nad minust palju vanematena, aga nüüd oli vanusevahe väikseks jäänud, sest nad olid minust ainult kümme aastat vanemad. Üks väike tüdruk pidi platsilt väljunud pallid tagasi tooma. Ta ei täitnud mängu lõpupoole ülesannet enam korralikult, vaid püüdis ka platsi serval antud sööte vahelt võtta. Ja kui pall läks platsilt välja, ei andnud ta seda kohe mängijatele tagasi, vaid hoidis esialgu oma käes. Seetõttu pandi mängu juba teine pall. Üks naine viis selle tüdruku minema.

Mõtlesin, et mulle võidakse uuesti pakkuda korterit Kaunase puiestee vanas hoovis. Selle peale vastaksin, et koht on seal küll hea, aga ma ei taha sinna üksi elama minna. Küsiksin järgi, kas pakutavas majas torud lekivad ja kas seal majas on sissemurdmisi.

Mind pidi autoga Tartusse sõidutatama. Mitu juhti olid nõus ülesande enda peale võtma, aga esialgu keegi neist sõitma ei hakanud, vaid nad läksid kõik majja tagasi. Jäin välja ootama. Hakkas juba tunduma, et ükski juht tegelikult sõidutama ei tule. Kiigele istuma jäänud naine ütleski, et tema küll ei sõida, ja läks teistele majja järele. Aga lõpuks üks juht tuli. Ta ütles, et nüüd saab sõitma hakata, sest vastav seadus on vastu võetud. Seaduse vastuvõtmisega oli aega kulunud sellepärast, et iga partei oli esitanud omapoolse eelnõu, kuigi sisult olid need sarnased. Juht näitas ka raamatu "Eesti seadused" köidet, kus see seadus oli avaldatud. Küsisin, mis riigis seda raamatut välja antakse. Selgus, et ikkagi Eestis. Ma ei saanud aru, milleks see raamat vajalik on, kui niigi ilmub "Riigi Teataja". Näidatud teosel oli riiulis palju ühepaksuseid köiteid. Aga selgus, et "Eesti seadused" on vaid üks köide, teised köited on muudel teemadel. Ma ei saanud aru, kas iga uue seaduse vastuvõtmise järel antakse "Eesti seadused" koos uue ja kõigi vanade seadustega uuesti välja. Ja kuidas tema paksus siis alati samaks jääb.

Reede, september 07, 2007

Puuhaldjas ja puupea

Puuhaldjas puupeaga kõnelemas käib:
"Kas sulle puu tõesti oma peana näib?"
Puupea ei vasta, lõigub puud kui juukseid ta.
Puuhaldjas puupeaga hakkama ei saa.

Moos on tähtis

Moosi tähtsust ei ole ma veel unustanud. Ma mõtlen seda moosi, millest olen kirjutanud ja mida ainult vaimusilmas näinud. See ongi kõige õigem moos. Mulle tundub, et see on pohlamoos. Aga nüüd hakkan teisi moose ka nägema. On tulnud aeg kirjutada margariinist. Ostan margariini paki ja hakkan margariini lakkuma. Määrin margariiniga seinas olevat tapeeti. Otsin margariini seest kalliskive. Kui või sisse olevat klaasipuru segatud, siis võib ju olla, et keegi segab margariini sisse kalliskive ka. Kõigepealt leian sealt siiski kopikaid. Need enam ei kehti. Aga minu kujutluses kehtivad. Lähen kujutletava rahaga kujutletavasse poodi. Olen laps ja ostan kommi. Müüja ütleb, et ma täiskasvanutele ka annaksin. Täiskasvanud ei võtta alati kommi vastu. Täiskasvanud keedavad moosi. Seekord näen purki pandud pohlamoosi.

Pisaraid ja sipelgaid

Ma ei leidnud enam Helina blogi edetabelist selle koha pealt, kus ta varem oli olnud. Vaatasin, kas see on tõusnud kõrgemale. Vaatasin esimese kohani välja, aga Helina oma ei kohanud. Siis vaatasin tagantpoolt, kas see on langenud. Sealt ma teda ka ei leidnud. Tundus, et Helina on blogi edetabelist üldse maha võtnud. Lugesin koos kahe tüdrukuga ajalehte. Istusime laua taga. Mina istusin nende tüdrukute vahel ja toetusin vastu mõlema õlga, sest kaugelt ei oleks ma tähti eristanud. Ajalehes kirjutati ühest rõvedusest. Märkasin, et kaugemal ei istu selle pika laua ääres kedagi, nii et mul oleks võimalus ka neist tüdrukutest kaugemal istuda. Ma ei näinud siin Helinat. Arvatavasti oli ta vahepeal siin käinud ja mind nende tüdrukutega koos lehte lugemas nähes ära läinud. Aga tõenäoliselt oli ta hoopis siin käimata reisile läinud, sest mingi aja kohta oli ta teatanud, et ta läheb reisile. Ajalehe lugemise lõpetasin mina viimasena. Tahtsin seda ühele tüdrukutest tagastada, aga ta ütles, et tal ei lähe seda enam vaja. Nii jäi see laua peale. Sööklast tuli lahkuda, sest kätte jõudis sulgemise aeg. Eesruumist läbi minnes kuulsin, kuidas üks väike poiss ütles midagi naljakat. Riidehoius nägin klassikaaslasi. Mõtlesin, et mul on unenägude tegelased sellepärast alati klassikaaslased, et neid inimesi, keda ma kunagi näinud ei ole, ei suuda ma ette kujutada. Klassikaaslased ei ole unenägudes nad ise, vaid teatud inimtüübi esindajad. Nii tuleb välja, et inimtüübi iseloomuomaduste juures on ikkagi tähtis inimese välimus. Kodus olid meil külas sugulased, kellel oli kaasas väike laps. Varem oli arvatud, et see laps on tüdruk ja talle oli pandud tüdruku nimi, aga nüüd oli ta natuke suuremaks kasvanud ja tundus rohkem poiss olevat. Oma toas vaatasin kraadiklaasi. See oli selline kraadiklaas, mis näitas Helina kehatemperatuuri, kuigi Helina elas kaugel ja ei saanud seda kraadiklaasi puudutada. Helinal oli iga päev palavik. Viimastel päevadel oli tema palavik juba rohkem kui 38,5. Mõtlesin, et see tähendab, et ma pean talle külla minema, sest ta ei saa ise nii suure palavikuga poes käia. Ainult et ei saanud kindel olla, kas kraadiklaas näitab õigesti. Ma polnud nädal otsa majast väljas käinud, aga esikus kapi all olid kingad, millega ma viimati kui uutega väljas kõndisin. Millegipärast olid need kingad pealt lahtised. Mulle oleks rohkem meeldinud kinnised. Nende kingade kõrval olid teised kingad, mis tundusid kuuluvat Helinale. Minu toas oli ka Savisaare voodi. Ema oli just Savisaarele uue voodi ostnud. Savisaar nuttis ja tahtis vanas voodis edasi magada. Trepikojas ütles Helina mulle, et viimasel ajal maitsevad talle sipelgad. Kiitsin järgi, et sipelgaid on hea süia. Tegelikult olin söönud vaid mõned sipelgad. Sipelgaid tuli imeda vist nii, et imeda sipelgas ise ja tema mürk eraldi. Iseasi, kuhu kumbki neist suunduma pidi. Kuigi ma olin sipelgakaru, võisin ma midagi valesti teha ja minu elu võis ohus olla.

Neljapäev, september 06, 2007

Lipp tumeneb

Säärekont on olemas,
kuid pealuu varastatud.
Võib olla üsna kindel nii,
et meid on parastatud.

Miks mereröövli lipu all
peab röövel tundma häbi?
Mis oli lipu nõrgim koht,
on vaenlane näind läbi.

Ootamatu leid

Üks vanem mees kasutas teatud perekonnanime omavanuse autori nimena, samal ajal kui nooremad inimesed kasutasid seda perekonnanime ühe maletaja nimena. Kõneleja ütles, et see autor on kirjutanud väga ropu näidendi. Kõneleja jätkas, et ühe inimese omaksed on palunud kõigil saata selle inimese materjale. Ta oli vastanud, et otsis, aga ei leidnud. Aga sellest meile rääkimise ajal ta ühe paberi siiski leidis. See polnud vist küll sama paber, mida ta varem oli otsinud, aga siiski sama inimesega seotud. Ta hakkas paberit lugema, aga kiri oli tuhm ja tema nägemine nõrk, mistõttu lugemine läks raskustega. Ta keeras paberi teist pidi ja püüdis lugeda läbi paberi. Üks tüdruk mõtles järgmist malekäiku mustade nuppudega. Ta oli pannud lipu d4, mis küll ründas valge lippu d1, aga jäi ise samale lipule puhtalt ette. Ta paistis selle unustavat, mistõttu tegin rõõmsat nägu. Vahepeal tegin ka väga tõsist nägu, sest mustal tundus olevat veel varjatud ähvardusi. Mulle hakkas tunduma, et nägude tegemine on olulisem kui ma seni arvanud olen. Tüdruk käis Vd4-c4, ähvardades valge oda c1 nüüd nii selle vankriga kui ka lipuga a1, samal ajal kui oda kaitses ainult lipp d1. Aga tüdruk siiski loobus sellest käigust, pannes selle asemel vankri f4, kus talle jäi puhtalt ette vanker f1. See oli pealegi kahvel, sest nüüd ähvardas must ratsu h-liini kaudu tulla f2 ja panna nii umbmati kuningale h1. Vaatasin vahepeal mujale. Kui ma jälle lauale vaatasin, oli valge ohust välja tulnud sellega, et lükkas edasi vankrite vahele jäävat etturit. Olin maleklassis ja mängisin enda vastu oma laual, samal ajal kui selja taga mängisid teised, sealhulgas Jürgen I. omavahel. Varsti tuli ruumi Rei. Mõtlesin, et kui vahepeal tundus, nagu käiksin siin ilma asjata, siis nüüd on pea hästi tööle hakanud. Trenni saabus ka Habicht. Ennustasin, et nüüd hakkab ta uuendusi tegema. Habicht tuli võibolla sellepärast üle pika aja trenni, et olin tema kohta unenägusid avaldanud. Maleklassist sai bioloogia klass. Rääkisin, et poolaasta lõpuni on nii vähe aega jäänud, et ma võin rahulikult malega tegeleda, sest kahtede panemisega ei saa mu hinneteseisusid enam ära rikkuda. Väljaarvatud on mul halb seis geograafias, kus on halvad hinded, ja bioloogias, kus on vähe hindeid. Aga bioloogias on vist alati vähe hindeid. Erik ütles, et vene keele eksam muudeti kõigile kohustuslikuks. Selle peale ma ehmatasin, aga ütlesin, et mina eksamile ei lähe, sest mul on juba magistrikraad. Järgmiseks tuli mulle mõte, et ma ei lähe ühegi teise aine eksamile ka. Aga hakkasin kahtlema, kas mul on ikka kool lõpetatud ja kas ma olen ülikoolis käinud, või on see ainult minu haige ettekujutus. Vaatasin enda laua taga olevat Eriku ja Kristeri lauda. See oli üleni kaetud huvitavate pastakajoonistustega. See andis tunnistust sellest, et selle laua taga istub Krister. Igal pildil oli ka mingi tähendus. Aga minu laud oli ka joonistustega kaetud, kuigi natuke teistsugustega. Võibolla oli kõik joonistused teinud hoopis mingi vanema klassi poiss, kes oli istunud kord ühe, kord teise laua taga.

Kolmapäev, september 05, 2007

Õigete Inimeste Partei

Mind kutsutakse Õigete Inimeste Parteisse. Ma ei teadnudki varem, et selline partei olemas on. Aga vastan, et võiksin küll sellesse parteisse astuda, sest endale tuttavatest inimestest olen kõige õigem. Ainult et ma ei tea, kas parteis juba teisi õigeid inimesi ees ootab või olen mina esimene. Partei võib ju endale võtta ükskõik millise nime. Rohelises Parteis ei ole minu andmetel ühtegi rohelise rassi esindajat. Sinises Erakonnas ei olnud ei sinise rassi esindajaid ega ka mitte valgesse rassi kuuluvaid siniverelisi. Ega ka mitte ühtegi teist rassi esindavat siniverelist. Punaste parteiks hüütavas parteis on küll punasenäolisi ja punasejuukselisi, aga partei ametlik nimi on hoopis Kommunistlik Partei.

Ootan neli päeva, siis saan ÕIP-lt oma järelepärimisele vastuse, et kõik partei liikmed on õiged inimesed. Senised liikmed olevat isegi õigemad kui mina, ainult et nüüd olevat otsustatud võtta suund partei liikmeskonna laiendamisele ja uute inimeste alles pärast liikmeks saamist ümberkasvatamisele.

See paneb mind imestama. Mitu liiget sellel parteil siis on? Partei registreerimiseks on vaja 1000 liikme olemasolu. Nii palju minust õigemaid inimesi ei tohiks riigis olla. Aga võibolla ei olegi see partei veel registreeritud. Ehk ma sellepärast ei olnudki temast kuulnud, et tegu on alles algatusgrupiga. Aga kui seal oleks kõik tõesti õiged inimesed, siis pöörataks neile vast suuremat tähelepanu. Või hoiavad nad enda olemasolu esialgu ise saladuses? Loodetavasti ei ole tegemist petistega, kes ainult ütlevad, et nad on õiged inimesed, kuigi tegelikult ei ole. Kui nad oleks petised, oleks neil mingi konkreetne eesmärk, aga seda neil ei paista olevat.

Pruuni oli teise värviga segatud

Oli ette antud neli tegelast, kellega erinevad autorid pidid jutte kirjutama ehk näidendit mängima. Üks grupp lahendas asja nii, et näidendi lõpus selgus, et kõik tegelased on noored. Ustav ütles, et ta tunneb sageli tegelased ära. Tristan jäi põrandale istuma, aga mina lahkusin majast. Seejuures püüdsin kustutada tulesid ja sulgeda uksi, aga see mul ei õnnestunud.

"Sirbis" kirjutati, et oli toimunud Uku Masingule pühendatud pressikonverents. Tingimuseks oli seatud, et ükski osaleja ei tohtinud olla Kirjanike Liidu liige. Pressikonverentsil olid rääkinud erinevad inimesed, aga enamuse jutt läks kaotsi, sest lehte pandi intervjuu vaid ühe inimesega. Siis nägin, et lehte on siiski pandud rohkemate inimeste jutt, aga teised rääkisid vabal teemal. Foto peal oli ka Tristan, keda fotoallkiri nimetas punkariks. Masing oli Muhamedi kirjapandut analüüsides jaganud Muhamedi kaheks sarnase nimega isikuks. Masing leidis, et Koraan ei lisanud varasematele pühakirjadele midagi uut peale mahu.

Interneti kohta andis ülevaate maailmakaart, millele sai sisestada märksõnu ja siis noolega vaadata, mitu selle märksõnaga lehekülge on mingis kohas võrku pandud. Sisestasin sõna ja vaatasin Aafrika ja Ameerika linnade andmeid. Aafrika linnades esines märksõna igaühes alla kümne korra, Ameerikas pisut rohkem. Taipasin, et olin sisestanud eestikeelse märksõna ja arvuti ei vii seda kokku võõrkeelsete vastetega. Tuli mõte vaadata Tallinna andmeid, kust eeldasin saavat tuhandeid vasteid. Vaatasime arvutit isa toas. Hiire juhe oli varem olnud lõtv, aga nüüd oli ta miskipärast väga pingule läinud, nii et kui teda kinni ei hoidnud, hüppas hiir laua pealt minema.

Vaatasime minu joonistusi ülikooli konspektidest ja mujalt. Sama aine konspekti olin erinevates loengutes kirjutanud erinevatesse kaustikutesse, nii et eksamiks õppides oleks olnud raske kõiki üles leida, aga joonistused aitasid selletagi asju meelde jätta. Soovitasin teistele, et nad alati konspekte illustreeriksid. Kõige rohkem meeldisid mulle enda joonistused. Henn näitas ka oma joonistusi. Neist meeldisid mulle kõige rohkem need, mis olid tehtud minu eeskujul. Ta oli näiteks joonistanud minu piltide stiilis kakluse. Kohati oli ta minu ideid isegi täiustanud, joonistades näiteks laiemad habemed. Eriti ei olnud ma rahul sellega, et vaatamise käigus tekkis ühele minu pildile värviline sõrmejälg. Henn joonistas ühele oma pildil olevale inimesele vildikaga juurde üle lauba mineva joone, nii et pildile tekkis kübar. Täiesti juhuslikult oli ühel minu pildil samasugune kübar - valgete, punaste ja pruunide triipudega. Aga Hennul oli pruuni veel teise värviga segatud.

Ma ei mäletanud kindlalt, kes kirjutas raamatu Gustav Suitsust. See võis olla Veeber. Ta on küll teise eriala inimene, aga tal on nii hea mälu, et ta võib mälu põhjal kirjutada palju pakse raamatuid, samal ajal kui minul jäävad meelde vaid üksikud faktid. Aga võibolla koostasin selle raamatu mina Suitsu enda tekstidest. Raamatus oli ühes kohas toodud järjest neli luuletust. Kuulsin pealt, kuidas ühed tüdrukud neid luuletusi kommenteerisid. Üks neist rääkis, et kõigepealt tuli väga hea Suitsu enda luuletus, seejärel juba halvem Suitsu luuletus. Ootasin, et nad jätkasid, et kolmandana tulev isa luuletus on päris halb ja neljandal kohal olev tundmatu autori oma täiesti kõlbmatu. Üks Kiplingi luuletustest, mille ma olin tõlkinud, tundus olevat freudismi vastane. Tõlkimist alustades ei saanud ma veel aru, et tegu on irooniaga, seetõttu on tõlke esimesed read sobimatult ülevas stiilis.

Teisipäev, september 04, 2007

Liigne viisavabadus

Eilses lehes kirjutati, et tuleks kehtestada viisavabadus Serbiaga. Minu arvates on viisavabadust juba praegu liiga palju ja inimesed reisivad liiga palju. Läti, Leedu ja Soomega ehk võib viisavabadus kehtida, teiste riikide suhtes tuleks ära kaotada. Inimesed olgu parem kodus ja lugegu raamatuid, mängigu lauamänge või kuulaku vaikset muusikat.

Lüngaga unenägu

Põgenesin treppidest alla ja majast välja. Seejärel põgenesin läbi linna. Mäest alla saamine võttis aega, sest igast seinast alla jõudmise järel tekkis uus sein. Jõudsin teatrisse. Laval tehti hundi häält, arvatavasti eesmärgiga mul infarkt esile kutsuda. Aga mina läksin saalist välja. Siis läks edasi terve aasta, mida ma ei hakanud detailselt läbi kujutlema. Mõtlesin ainult, et sel aastal õpin siinseid Soome olusid tundma. Aastapärast hakkasin edasi põgenema, koht oli jälle Tartu. Jõudsin majja, kus hakati malet mängima. Oleksin tahtnud malepartiid pealt vaadata või ise teisel laual mängida, aga kartsin, et kui ma unenäo liiga detailseks ajan, ärkan varsti üles ja ei jõua pärale. Põgenesin aknast välja. Liikusin mööda puudevahelist koridori. Et jälitajatel silmist kaduda, pöörasin kõrvale ülejärgmisse paralleelsesse koridori. Sealt sisenesin majja, kus elas naine, kellelt palusin abi. Maja oli piiri ääres, siit oleks võinud juba proovida üle piiri hüpata, kuigi oli risk vahele jääda.

Ootasin bussi. Panin koti ootamise ajaks pingi peale. Tuli mees teise kotiga. Bussi minnes võttis ta enda koti asemel minu koti. Mina võtsin siis tema koti, et bussis tagasi vahetada. Aga ta paistis olevat varas, kes oma kotti tagasi ei tahagi. Ta kavatses nähtavasti bussist maha ka minu kotiga minna. Selle takistamiseks mõtlesin alustuseks tal mütsi peast võtta. Kooli lähedal kõndides meenus, et Erik on öelnud, et pärast seda, kui ma tal ükskord kätt väänasin, on tal pidev käevalu. Ei tea, võibolla oleks tal ilma väänamata ka käsi valutama hakanud. Tavaliselt ei näita ta valu välja. Kui koolipäev läbi sai, tegi Erikule nalja, et me olime mõlemad unustanud oma äratuskellad tänavale ühe seadme peale, aga koolipäeva jooksul ei olnud keegi neid ära võtnud. Mul ei olnud meeles, mida see seade näitab. Erik tuletas meelde, et õhuniiskust. Ma ei olnud kindel. Siis meenus, et üks seier näitab tõesti õhuniiskust, teine midagi muud. Minu klassi poisid olid avastanud, et kaks seierit moodustavad ristudes haakristi. Kui seade tagant lahti võtta, ilmuvad samuti nähtavale haakristid, sest see on Saksa-aegne seade. Esimeses klassis olid minu klassivennad rääkinud, et neil on relvi. Mina olin olnud kade, et mul ei ole. Aga nüüd sain juba aru, et klassivendade jutt võis olla ainult lapse fantaasia.

Esmaspäev, september 03, 2007

Moe areng

Võidakse arvata, et päris ilma riieteta käimine moodi ei lähe, sest siis ei oleks riidefirmadel võimalik inimestele riideid müia. Selles ma kahtlen, sest võimalik on müia ka kehamaalinguid.

Viisakus kirjades

Kui kirjutada kirjas suure tähega "Sina", kas siis ei peaks kirjutama ka "Meie", kui see sisaldab mõistet Sina? Ja kui kirja saaja on eestlane, kirjutama "Eestlased"?

Akadeemiline veerantund

Vähemalt siis, kui mina ülikoolis käisin, oli nii, et loenguplaanis algasid loengud täistunnist, aga neid alustati kell veerand. See võis tähendada, et ülikoolis oli komme veerand tundi varem valmis olla. Aga võis ka tähendada, et asjadega jäädi veerand tundi hiljaks. Üks loengupidaja alustas ettehoiatamata siiski täistunnist.

Tartu muutus Pariisiks

Valmistusime väljas sööma. Isa tahtis söögiks uusi ajalootekste, aga minu arvates tuli enne vanad ära süia. Minu arvates tuli kõigepealt vana tee ära juua, aga isa arvates oleks uus maitsvam olnud. Läksin ühte majja, kus meil oli korter. Meie korter oli selles majas neljandal korrusel. Kolmandal korrusel ei olnud kohe näha kõrgemale viivat treppi, vaid seda tuli otsida mööda koridori edasi kõndides. Seinte ääres olid raamaturiiulid ja seintel maalid. Maale tuli vaadata kaugelt, aga vaatamist see ei takistanud. Olin Pariisi tulnud spioon. Seetõttu vaatasin tähelepanelikult, mis raamatuid siin on. Informatsiooni oleks saanud koguda ka suuliselt. Ühe küsimuse ma Merkole esitasingi. Küsisin talt, mis raamatut ta otsib. Ta andis lühikese vastuse. Hakati liikuma mööda ringrada ja linde jahtima. Üks mees sai linnule pihta ja see kukkus maha. Mees tõstis käe justkui linnule otsustavate hoopida andmiseks. Aga ta kas sihtis liiga kaua või ei tahtnudki lindu tappa, igatahes varsti lendas lind minema. Läksin Pariisi venekeelsesse poodi. Märkasin, et Eesti turistidele mõeldes on müügile pandud Eesti lipud. Ostsin ühe. Poest väljumise järel peksin lipuvardaga laiali 20 Vene ohvitseri. Paistis, et nad toovad poest sama tõhusa vardaga Venemaa lipu. Seetõttu tuli endal põgeneda.

Pühapäev, september 02, 2007

Kodune pühapäev

Muretsesin endale pisikesi asju,
suurde majja vedasin ja panin sahtlitesse.
Asju nüüd ma tarvitan, et need ei läheks raisku,
vaid et tooksid oma sära musse inimesse.

Taevast sajab parajasti pisikesi piisku,
põhiline on, et mitte paberisse.
Paberile piiskadest võib kirjutada siiski,
nõnda tuleb uus idee ka sesse niiskusesse.

Olin hiiglane

Emal oli probleem. Püüdsin teda aidata. Oletasin, et ta on segi ajanud arvuti nime ja võrgulehe parooli. Ema kinnitas, et ta sisestas õige asja. Siis jõudsin järeldusele, et teda takistab kontserdile pääsemast metalliotsija. Võtsin ema kotist välja võtmed. Nüüd pääses ta kotiga metalliotsijast läbi, kuigi koti lukkudes oli ka metalli. See oli kummaline, et metallvõtmetega kontserdilepääsu takistati, kui need võtmed olid vajalikud kontserdi avamiseks. Kuulsin voodis lamades koputust välisuksele. Ootasin natuke ja siis läksin avama. Minu selja taga tulid avama kolm venda. Ukse taga oli võõras mees, kes rääkis inglise keeles, kui halvasti me teda kohtlesime, kui ta siin eelmine kord käis. Ütlesin, et kuna ta ei räägi eesti keeles, siis viskame ta välja. Minu ettepanekul võttis iga uksel seisev vend külalise ühest käest või jalast kinni ja kandsime ta trepist alla. Siiri palus mul anda sõrmejäljed. Arvasin, et selleks tuleb sõrmed pliiatsiga kokku teha, aga selgus, et need tuli lihtsalt seadme aukudesse torgata. Panin juba ühe käe väikse sõrme ja tema kõrval asuva aukudesse, kuid siis nõudsin, et Siiri ütleks kõigepealt, mis asutus sõrmejälgi tahab, enne kui ma ülejäänud sõrmejäljed annan. Auke oli mõlema käe jaoks üle viie, sest mõnel inimesel on ebanormaalselt palju sõrmi. Kui Siiri oleks öelnud, et sõrmejälgi tahab politseiamet, oleksin ma veel küsinud selle töötõendit. Aga Siiri ütles hoopis, et ega ei pea andma. Ta oli minu kamba liige ja rääkis naljatoonil, et on teada saanud, et ma tegelen endiselt kamba asjadega, aga muud asjad on minu jaoks liiga keerulised. Lamasin mõnda aega tegevusetult ahju peal. Siis tuli üks mees. Ma olin teda varemgi näinud, aga ei mäletanud, kas ta on sõber või vaenlane. Mees rääkis, et ta tuli mulle ettekuulutust meelde tuletama. Ettekuulutus seisnes selles, et mõistust on mul vähe, aga kuna ma olen pikka kasvu, siis võtan ma ükskord temalt üle taeva püstihoidmise. Nägin kõrvalt, kuidas ma seda ettekuulutust kõhuli lamades kuulasin. Ettekuulutus mulle ei meeldinud, aga nüüd pidi see meelde jääma. Järgmiseks kohtusin ühe naisega. Küsisin talt, et ma ei mäleta, kas me saime hästi või halvasti läbi. Ta ütles, et hästi. Ta tuletas mulle meelde, et olin teda selja tagant kinni hoidnud ja laulnud, tema oli selja taha piilunud. Selgitasin, et laulsin ainult laulmise pärast, ma ei mõelnud laulusõnu ei üht ega teist pidi. Nüüd sattusin saali, kus suur hulk teisi hiiglasi mängisid korvpalli. Osad neist olid isegi minust pikemad. Arvati, et kui ma olen hiiglane, siis ma olen hea korvpallur. Lülitusin mängu, tegin algul mõned väga head pealevisked, aga varsti hakkasid mu visked mööda minema. Loobusin edasisest mängus osalemisest. Mulle tuli meelde, et lood hiiglasest lõppevad erinevalt. Kalevipoeg hakkab teose lõpus küll taevast püsti hoidma, aga Suurel Tõllul läheb paremini, sest ta saab põõsas magada ja niimoodi vaenlaste maaletulekut oodata. Ütlesin ettekuulutajale, et ega ma ei ole Kalevipoeg, ma olen Suur Tõll. Siin on minust paremaid korvpallureid, nemad saaksid taeva püstihoidmisega paremini hakkama. Mina olen kõige andekam vaenlaste korterist väljalöömises, mina hakkan tulevikus vaenlasi maalt välja lööma. Seisin barjääri taga, mida mööda hakkasid teiselt poolt üles ronima vaenlased, kelle mina alla tagasi virutasin. Selleks ei olnud erilist jõudu vaja, ainult ma kartsin natuke, et mõni vaenlane võib mul käest kinni haarata.

Laupäev, september 01, 2007

Ülevaade "Sirbist"

Eilses "Sirbis" on pikk artikkel, kus autor on lugenud läbi suure hulga raamatuid ja kommenteerib neid umbes nii, et üks on hea, teine väga hea, aga kolmas eriti hea ei ole. Mille poolest need tema arvates head või halvad on, jääb üsna selgusetuks. Selge on vaid, et kõigi tema hinnangutega ei saa nõustuda.

Ajaloolane kirjutab, kui tähtis on hea keelekasutus. See on mõnevõrra üllatav, kuna sama autori eelmine artikkel teisest väljaandest jäi meelde just rohkete keelevigade ja sõnastuslike küsitavustega. Aga ta pole ise süüdi, kui teda korralikult ei toimetatud.

Lehe peatoimetaja ei paista olevat rahul sellega, et lätlased on liivlasi assimileerinud. Tuleb meelde, kuidas ta kunagi raadios rääkis, et eestlased peavad siinsed venelased assimileerima. Kas on siis nii, et seda tuleb teha sisserändajatega, aga põliselanikud rahule jätta? Minu arvates kui üks rahvas teise assimileerib, võib ta ise selle käigus liiga palju oma nägu muuta.

Kargasin õhku

Klaus luges minu heaks Itaalia fašismi ajalugu. See võttis enda alla ühe osa raamatust. Seal kirjutati, et fašism tekkis nii, et kõigepealt toimus maailmasõda, kus Itaalia sõdurid olid Lähis-Idas. Nad seisid ringis ja lihtsalt tulistasid pidevalt kohalikke, kes neid algelise relvastusega igast suunast rünnata püüdsid. Tulistati pooliku haakristi kujulise püssiga. Kui nähti, et inimese pihta on kerge tulistada, tekkiski selle mõjul fašism.

Tõusin keset ööd unest segasena ja tahtsin hakata helistama. Isa oli vannitoas ja tegi ukse lahti. Seetõttu loobusin helistamisest ja peitsin märkmiku telefoninumbriga krae vahele. Isa küsis, mitut tüdrukut ma praegu unes nägin. Vastasin, et mitte ühtegi. Mul oli küll tulnud unenäos mõte ühele tüdrukule helistada, aga teda ennast ma unes ei näinud.

Olin Paide tagumises toas. Kui vaatasin seina poole, siis nägin, et sealt on raamaturiiul just ära viidud ja nähtavale on tulnud kaks seinal rippuvat pilti. Need ehmatasid mind nii väga, et kargasin õhku. Kui teised tuppa tulid, keerasin õhus rippudes näoga akna poole ja otsustasin rahuneda. Kui uuesti pilte vaatasin, rääkis ema, et Pille joonistas kunagi neid väga suure hoolega. Vastasin, et sellepärast piltidel olevad loomad mulle hirmu peale ajavadki, et nad on Pille näoga.