Plaastritest krokodillini

Hoidsin suus teatud tüüpi plaastreid, mis kippusid juba sulama. Arstile ütlesin, et tarvitan Jaapani rohtu. Ta algul imestas, et mida seal Jaapanis toodetakse, aga siis sai vist aru, et mõtlen neid plaastreid. See õpetaja ütles, et mind ei saa ta oma õpilaseks võtta. Vastasin, et tema tunde võin ma ikkagi kuulata, sest ma elan selles toas. Käis sõda ja õpetaja arvas, et mind kutsutakse rindele. Vastasin, et selleks, et mind rindele kutsutaks, peab maailma ajaloos väga suur pööre toimuma. Mind kutsuti komisjoni ette, mis pidi uurima minu vaimset tervist, et teha kindlaks, kas ma ikka tõesti ei sobi sõjaväkke. Hakkasin sinna minekuks kingi otsima, aga ei leidnud terveid. Otsimine võttis nii palju aega, et hilinemine oli juba kindel.

Pidi välja antama minu uus luulekogu. Soovitasin, et kuna seal on väga lühikesed luuletused, tuleks neid paigutada mitu tükki ühele leheküljele, aga nii, et ükski ei lõppeks järgmisel leheküljel. Luuletused peaksid ulatuma alati lehekülje alumise ääreni, alata võivad nad erinevalt kõrguselt. Raamatusse pidid tulema ka illustratsioonid. Need olid must-valged, aga mult küsiti, kas neid ei peaks ära värvima. Vastasin, et värviline peaks olema ainult kaas, midu läheb trükkimine kulukamaks. Raamatu keskel tuli neli lehekülge pilte järjest, mis tundusid väga huvitavad. Teistele lehekülgedele oli kavas panna ka minu enda joonistatud pilte. Need tehti raamatu jaoks väiksemaks. Ühel pildil lõigati selleks servad ära. Sellest oli mul kahju, sest servale jäänud aken andis pildile tähendust juurde. Aga ma sain aru, et üldiselt olid selle pildi servad olnud liiga lagedad.

Vaatasin oma vanu vihikuid. Seal sisalduvaid lapse mõtteid oleksin saanud kogu elu edasi arendada ja müüma hakata. Olin kirjutanud tegelasest nimega David, kes Ä-tähte sisaldava sõnaga risti minnes kirjutati Dävid. Hakkasingi vihikusse täiendusi kirjutama. Kuigi vanade mõtete edasiarendamisel oli see miinus, et siis sündis uusi originaalseid ideid vähem.

Anti välja brošüür, kus toodi ära andmed, kui palju on kellegi raamatuid kokku laenutatud ja millised arvustused on nende kohta ilmunud. Minul oli trükis ilmunud kaks luulekogu, kumbki tiraažiga 500, mida polnud läbi müüdud. Aga laenutuste koguarvuks oli märgitud 1000. See tundus siiski kahtlane, sest viimastel aastatel, kui olin laenutustasu küsinud, olid uued laenutuste arvud väiksed olnud. Tõenäoliselt olid arvu 1000 liidetud mingi koefitsiendiga ka need raamatud, mille väljaandmisel ma olin muul moel osalenud. Oma luulekogude arvustuste pealkirjade hulgast leidsin ühe sellise, millest ma varem üldse midagi ei teadnud, ja ühe, mida olin vist küll lugenud, kuid vahepeal ära unustanud. Viimane oli ilmunud "Keeles ja Kirjanduses" selliselt autorilt, kellest ma olin samas ajakirjas eelnevalt ise kirjutanud. Läksin väiksesse kööki ja muutusin seal väga uniseks. Uniseks muutis mind arvatavasti see, et olin eelmisel päeval suus sulanud plaastrid alla neelanud. Vaatasin aknast, kuidas tüdrukut metallkonstruktsioonide otsas istusid. Tüdrukud paistsid väga erineva suurusega, lähemal istujad suuremad. Meie aken oli muudetud hiljuti selliseks, et õu paistis jälle vanu puid täis olevana.

Tatarlaste kohta väideti, et nad olid arutanud küsimust, kas lapsi peaks koertele pureda andma. See tatarlane, kes oli Lenini vanaisa, oli andnud vastuse, et koertele tuleb pureda anda nii vene kui ka tatari lapsi. Toa teises otsas asuva Tatarimaa suunast õhkus praegugi hirmu. Eriti kartsin suurt krokodilli, kelle eest põgenesin kööki. Olin nii unine, et ei saanud täpselt aru, kas krokodill on mu enda ettekujutus või päris krokodill.