Ameerika rahuvalvaja

Henn ütles kellelegi, et tuleb teha nii, et minu hääl tita häält ei varjaks. Kuulatasin, et tita hingab väga kiiresti. Ta pidigi vist täiskasvanutest kiiremini hingama, aga mitte nii kiiresti. Tita oli Maaja teine laps, aga elas meie pool. Me ei saanud teha Maajale etteheiteid, et ta oma last ise ei kasvata, sest olime lapse ise talle tagasi andmata jätnud.

Oli valminud minu uue luulekogu esimene eksemplar. Hakkasin seda lugema. Luuletused olid hoopis teistsugused kui ma mäletasin. Need olid raskepärased ja rääkisid filosoofiast. Luuletused olid kahes veerus. Üks pikem rida läks osaliselt kõrvalveeru kohale. Lehekülgi oli raamatul umbes 350. Esimese tunniga jõudsin loetud 19 lehekülge. Ema küsis, kas me kingime selle eksemplari vanaemale või ühele inimesele, keda ma hästi ei tundnud. Vastasin, et ma olen öelnud, et piisab ühe eksemplari trükkimisest mulle endale, seega on tähtis, et see eksemplar jääks minu kätte, kuni järgmisi veel ei ole.

Lugesin ühte romaani. Kirjutatud oli peategelase mõtetest. Peategelane mõtles, mida ülemus temast tahab ja mis edasi juhtuma hakkab. Raamatu omapära oli selles, et kõigepealt tuli lehekülgede viisi mõtteid sellest, mis võib juhtuda, seejärel kirjeldus sellest, mis tegelikult juhtus. Peategelane vaatas märke. Ta imestas, et Kuu märk on seest õõnes. See tegelane ehk mina olin varvaskäeline, teised tegelased sõrmkäelised. Magasime ühe võõra toa põrandal. Rääkisin natuke läbi une. Hommikul pandi esimese asjana raadio kinni, mis oli öö läbi hääletult mänginud. Rääkisin mõttes, aga kuna sellele ei pööratud tähelepanu, siis ütlesin mõned laused ka valju häälega. Mulle anti ajaloo maasikatega lõik. Olin Ida-Virumaal. Virumaa probleeme tundsin ma 1980. aastate lõpust hästi. Mõtlesin lasta valjuhääldajast laulu "Eestlane olen ja eestlaseks jään". Aga et see võis venelased vihale ajada, siis mõtlesin alustuseks lasta mõnda venekeelset laulu, seejärel eestikeeseid ja venekeelseid vaheldumisi. Näiteks Alla Pugatšova eurovisioonil esitatud laulu. Räägiti, et Bulgaarias lasi politsei plaani täitmiseks maha 400 meeleavaldajat. Võis oodata, et teised slaavlased seda kordavad. Kui hakkasin Tartu suunas kõndima, kohtusin Ameerika rahuvalvajaga. Ta ütles mulle, et ma ei või siin olla, sest tema selja taga on silt, et fašistidele ja isamaaliitlastele on läbikäik keelatud. Vastasin, et võin küll, sest esiteks ei ole ma sildist veel möödunud ja teiseks on see silt Eesti seadustega vastuolus. Ameeriklane sihtis mind automaadiga. Tulistamise ennetamiseks lasin ise revolvrist ameeriklase maha. Ma ei jõudnud otsusele, kas ma tulistasin läbi tasku või võtsin enne revolvri taskust välja. Ameerika lehed pöörasid oma rahuvalvaja tapmisele suurt tähelepanu, aga suhtusid minu teosse üsna mõistvalt.